Evald Pärnits

 

EVALD PÄRNITS

Pärnits on sündinud Pärnumaal, Tori vallas. 1944. aastal mobiliseeriti lennuväe abiteenistusse ja saadeti teenima Pärnus asunud Saksa 127. õhutõrjepataljoni 1. raskepatareisse. 1944. aasta septembris taandus koos väeosaga Kuramaale, kuhu jäi kuni sõja lõpuni. Tema sõjamehetee lõppes Lätis, Vindavi sadamalinnas, kus langes Punaarmee kätte sõjavangi. Saadeti Venemaale. Hiljem toodi tagasi Eestisse ja pandi teenimine nõukogude tööpataljoni.

***

Küla, kus ma sündisin ja kasvasin, koosnes põhiliselt kunagistele tsaarisoldatitele antud 2 kuni 3 ha suurustest väiketaludest. Selle ümbruses oli palju looduslikke heinamaid ja metsa, kus ma sageli poisikesena ringi jooksin. Koolis käies armastasin ma palju lugeda. Mulle meeldisid väga reisi- ja sõjajutud I maailmasõjast ning jutustused kasakate vägitegudest. Eriti suure vaimustusega lugesin ma aga lugusid eestlaste vabadusvõitlusest ja meie koolipoiste kangelastegudest Eesti Vabadussõjas.

Kümneaastaselt hakkasin ma käima karjas Sindi Varjupaiga lähedal asunud Kalda talus, mis asus otse Pärnu jõe kaldal eriti kaunis kohas. Kui poleks tulnud sõda, oleksin arvatavasti jäänud sinna tallu elama ja minust oleks saanud selle talu peremees.

Karjas käies lugesin ma suure huviga ajalehti ja jälgisin sündmusi kogu maailmas. Alanud sõjad Aafrikas ja Hispaanias ei tekitanud meis veel ärevust. Siis aga hakkas sõda meile järjest lähemale tulema ja 1939. aastal tungisid algul Saksamaa siis Venemaa Poolale kallale ja vallutasid selle. Algas Teine maailmasõda.

1939. aastal kogunesid Sindi linna kokku ligi 900 Eesti Vabadusristi kavaleri. Sõjaväeorkestri mürtsuvate helide saatel sammusid endised sõjamehed Sindi raudteejaamast kohaliku keskkooli juurde. Seal peeti kõnesid ja asetati metallkapsel Eesti Vabariigi tulevikusoovidega kooli ees kasvanud suure kirevates värvides lehtedega vahtra juurte alla. Pärast aktust toimus Sindi vabriku kaunis pargis pidulik õhtusöök.

1940. aastal lakkas Eesti Vabariik olemast. Üle Eesti piiri tulid lõputud Punaarmee kolonnid ja ujutasid kogu maa punahordidega üle. Kõik senised organisatsioonid ja ühingud suleti. Algas aastasadu kestnud eesti maaelu traditsioonide lammutamine. Sindi-Lodja ümbruse metsad olid vene ratsaväge ja tanke täis. Talude viljapõldudel tegid punasõdurid õppusi.

Neist aegadest on mulle meelde jäänud üks seik. Ükskord kutsuti mõned vene soldatid tallu sööma. Laual olid koorega keedetud kartulid ja soust. Mitte keegi soldatitest ei osanud kasutada lauale pandud nuge ja kahvleid. Nad koorisid kartulid küünega ja kastsid siis käega sousti sisse.

1941. aasta tõi eesti rahvale uusi katsumusi. Algas sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel. Kohalikke talumehi aeti hobustega Põlendmaale kaitsekraave kaevama. Olin siis 14-aastane ja oleksin ka pidanud minema, aga ma läksin selle asemel Torisse oma koju.

Juuli algul jõudsid sakslased Pärnusse. Lõuna-Pärnumaa oli juba varem nõukogude võimu alt kohalike Omakaitseüksuste poolt vabastatud. Torisse jõudis esimesena kohale 13-meheline sakslaste grupp. Kõigil noortel sõjameestel olid käised üles keeratud, käes automaatpüstolid ja vööl granaadid. Läksin tagasi Kalda tallu, kuhu vahepeal oli Märjamaa kandis toimunud lahingute eest tulnud varjule hulk sõjapõgenikke. Edasi läks elu Saksa okupatsiooni tingimustes.

1944. aasta jaanuaris olid Punaarmee diviisid jõudnud jälle Narva jõe taha. Talurahvas maal oli hirmul. Oldi juba jõutud harjuda mõttega, et ega venelased enam tagasi tule. Nüüd aga ähvardas Eestit nende uus sissetung. Kuigi ka saksa okupatsioon polnud rahvale vastuvõetav, ehkki ei see olnud võrreldav punaste võimutsemise ja terroriga.

Veebruaris toimunud üldmobilisatsiooniga läks rindele ka minu isa. Käisime koos vennaga teda Tori raudteejaamas ära saatmas. Selle mobilisatsiooniga läks piirikaitserügementidesse palju mehi. Nii palju eestlasi kui 1944. aastal, pole Eestis kunagi relva kandnud. Tookord oli kõigi nende sooviks – takistada Eesti taasokupeerimist Punaarmee poolt. Sakslaste kaotus oli siis juba ilmne ja nende lahkumisel Eestist loodeti taastada Eesti iseseisvus.

Sel suvel olid saksa soldatid pidevalt meie talus. Nad käisid jões ujumas ja tegid endale süüa. Sageli vahetasid nad viina ja muu kauba vastu endale kanamune, võid ja liha. Olid väga puhtad ja korralikud mehed. Kunagi ei võtnud nad midagi ilma küsimata või ilma loata.

Kuid sõda oli toonud neile ka suure murekoorma. Mul on hästi meeles, kuidas üks saksa leitnant, kes oli kodus puhkusel käinud, tuli tagasi ja nuttis. Kõik ta omaksed olid liitlaste pommide all surma saanud. Ta jutustas, et Saksamaal käib pidev pommitamine. Päeval tulevad lainetena Ameerika pommitajad, öösel aga Inglaste lennuvägi. Nii järgneb üks õhuhäire teisele. Linnaelanikke ei kaitsvat isegi enam mitte varjendid. Fosforpommid pritsivat inimeste peale põlevat fosforit, mis tungivat ka varjenditesse ja inimesed olla sunnitud sealt nende mürgiste gaaside eest lahkuma.

1944. aasta suvel astusin Omakaitsesse ja hakkasin käima Reiu raudteesillal valves. Käisin seal koos vanemate meestega, kes ei kuulunud enam mobilisatsiooni alla. Mulle anti õlale püss ja õpetati seda käsitlema. Käisin valvepostil kuni minu aastakäigu mobilisatsioonini.

Lennuväe abiteenistuses.

Sama aasta augustis sain kutse ilmuda lennuväe abiteenistuse vastuvõtukomisjoni. See toimus Pärnus Kalevi tänaval endises Kaitseliidu majas. Arstlik komisjon tunnistas mind teenimiskõlblikuks. Pärnust sõitsime ära sama päeva õhtul. Paljusid poisse olid tulnud saatma nende vanemad, sõbrad ja pruudid. Peeti kõnesid. Mängis Omakaitse puhkpilliorkester. Mõned noored nekrutid olid tähistanud sõtta minekut pudeli kummutamisega ja olid nüüd uljust täis. Siis hakkas rong liikuma ja minu elus algas täiesti uus ning seiklusrikas lõik.

Järgmisel hommikul jõudsime Tallinn-Väike raudteejaama ja meie umbes paarisajast poisist koosnev grupp sõidutati Pirita-Kosele, kus asus lennuväe abiteenistusse võetavate kogunemislaager. Elama asusime puubarakkidesse, kuhu jäime paariks päevaks. Õhtul käisime Pirita jões ujumas. Vesi oli külmavõitu kuna jõgi oli kiire vooluga ja kitsas. Süüa jagati laagri köögist. Toit oli algul harjumatu, kuid üldiselt maitsev. Paljud ei söönud sulatatud juustu.

Järgmisel päeval jagati meile välja lennuväe abiteenistuse tumesinine vorm, rautatud tanksaapad, kiiver, gaasimask ja muu sõdurivarustus.

Kõik Pärnu poisid saadeti rongiga Pärnu tagasi. Siin jagati värsked abiteenistuslased gruppidena 127. õhutõrjepataljoni patareide vahel. Mind suunati koos umbes 40 poisist koosneva grupiga selle üksuse I patarei juurde, mis asus Tammsaare tänava otsa kohal Pärnu rannas. See raskepatarei koosnes kuuest 88-mm ja kolmest 20-mm õhutõrjekahurist ning tulejuhtimiskeskusest.

Patareis jagati poisid väiksematesse gruppidesse ja alustati õppustega. Alguseks õpetati poistele rivi, pöördeid ja tervitamist. Lennuväe abiteenistuslased olid kohustatud tervitama kõiki, alates jefreitorist kuni kindralini. Esimestest õppusepäevadest on mulle meelde jäänud keegi siniste huultega ligi kahe meetri pikkune sakslasest wahtmeister, kes pidevalt jälgis meie õppusi. Kui grupid õppusteks kokku võeti, kamandas ta ise rivi. Saanud paar nädalat tugevat mahvi, olid meil nii pöörded kui ka rivi ja sirutatud käega “hitleritervitus” selged.

Siis juhtus minuga ebameeldiv õnnetus. Mängisime ühel pärastlõunal poistega tol ajal populaarset mängu - rahvaste palli. Olin ühe poole kapteniks. Teise poole kapten oli Artemi Jaago. Ühel hetkel veeres pall üle muruväljaku piiri ja peatus traadist piirdeaia juures. Jooksin, hüppasin üle traadi ja sain palli kätte, kuid samal hetkel hüppas üle traadi ka Artemi ja maandus minu vasakul jalal. Olin paljajalu kuna Artemil olid jalas rautatud tanksaapad. Minu jalg oli igatpidi puruks ja ma ei saanud käia. Poisid kandsid mind väljakult minema. Ambulantsis tehti mulle süst ja õmmeldi haavad kinni. Olin küll teadvusel, aga ei tundnud midagi. Seejärel ei saanud ma neli ööd-päeva magada. Haava sisse lõi põletik, õmblused võeti uuesti lahti ja iga natukese aja järel pandi haavasse rivanooline tampoon. Arstid ütlesid, et kui haav ei parane, tuleb jalg maha võtta. Ütlesin neile, et niisugust asja küll ei juhtu, kuidas ma siis ilma jalata käia saan. Mõne aja pärast haav siiski paranes ja mind viidi Pärnu haiglasse. Seal lasksin ma endale kodunt erariided saata, et haiglast ära minna. Aga mind ei lastud, pandi hoopis luku taha. Samal päeval tulid minu väeosast kaks sakslast ja viisid mind autoga haiglast tagasi väeossa. Samal päeval pommitasid vene lennukid Pärnut. Olime poistega kogu pommitamise aja ühes kaevikus varjul. Siis asutasid Saksa relvjõud Eestist lahkuma.

Taandumine Lätti ja elust patareis.

Järgmise päeva hommik oli soe ja päikesepaisteline. Mind oma metall-lahases jalaga paigutati ühe staabiohvitseri autole ja algas sõit Riia suunas. Kogu tee oli täis Riia poole minevaid saksa sõjaväe autokolonne ja õhtuks jõudsime me ainult kuhugi Orajõe kanti. Öö veetsime männimetsa all lõkketule ümber istudes. Õhtul saime sooja toitu, mis oli üsna maitsev.

Hommikul jätkasime sõitu Riiga, kuhu jõudsime kusagil kella viie paiku pärast lõunat. Kui Eestis ja teel võis mitmel pool kohata sõja jälgi, siis Riias oli rahuaegselt vaikne. Mind paigutati koos ühe angiinihaigega Riia rannas, Bulduris, ühte kenasse majja, kus oli kallis mööbel ja värviliste vitraažidega aknad. Meie 127. flakipataljoni staap asus samas lähedal männimetsa all. Toitu toodi meile pataljoni staabist, kus töötas ka paar eesti naist. Olime tegevuseta ja suurest igavusest hakkasime ühe puruks rebitud Eesti-Saksa sõnaraamatu abil saksa keelt õppima.

Nii möödus paar nädalat, mille jooksul rinne Riia lähedale jõudis. Ühel päeval paigutati meid autodele ja viidi Tukkumsi. Peatusime ühe kauni pargi ääres, kuhu jäime paariks päevaks. Ilmad olid sügise kohta väga ilusad ja soojad. Elasime telkides. Siis laaditi meie õhutõrjeüksus raudteeplatvormidele ja sõit läks Vindavi sadamalinna.

Vindavis paigutati meie pataljoni haigla sadamas ühte suurde laohoonesse. Staap koos köögiga asusid sealsamas kena männimetsa all majas.

Minu jalg paranes üsna jõudsasti. Kui see aga “plekk-karbist” (lahasest) välja võeti, ei saanud ma enam käia. Liiges oli nii nõrk, et vähimgi vääratus ebatasasel maapinnal põhjustas nihestuse. Sellegipärast määrati mind haiglasse abitööliseks.

Selgetel öödel olid linnas tihti õhuhäired, kuigi väga sageli ei tulnud vene lennukid mitte Vindavi kohale, vaid suundusid Liibavi sadamat pommitama. Siiski toimus üks suuremaid õhurünnakuid Vindavile varsti pärast meie sinnajõudmist.

Oli pilvitu sügisõhtu, kui korraga anti linnas õhuhäire. Kõik haiglasolijad ruttasid kähku varjendisse, mis asus üsna selle laohoone lähedal. Minu jalg oli siis veel lahases ja ma komberdasin kuidagi mööda kõrget treppi alla varjendisse. Ilm oli öösel selge ja võika ulgumisega langesid pommid linnale.

Kõik teised olid juba varjendis ja et kiiresti sinna jõuda, hüppasin viiendalt või kuuendalt trepiastmelt üle trepiotsa alla. Samal hetkel kukkus üks pomm kusagile lähedale ja käis kõva plahvatus. Ümberringi varises alla kive ja prahti. Õnneks ei tabanud mind suuremad kivid. Hiljem selgus, et laohoone, kus asus meie haigla, oli saanud tabamuse ja osa hoonest oli purustatud.

Ilusad ilmad kestsid ka oktoobri lõpus. Ühel päeval läksid staabiohvitserid patareisid inspekteerima ja mind võeti kaasa. Teel kostitati mind ðokolaadi ja tropsikommidega. Nii sain teada ka oma patarei asukoha. See asus umbes kolme kilomeetri kaugusel pataljoni staabist ja haiglast.

Elu haiglas oli muidu üsna tore, ainult seal ei olnud ühtegi eestlast, kellega oleks saanud eesti keeles juttu vesta. Pidev koristamine tüütas samuti. Nii võtsin ühel päeval oma asjad ja lasksin haiglast jalga. Läksin tagasi oma patareisse. Seal oli kõik vaikne, ainult tunnimehed jalutasid kahurite vahel ringi. Mind nad õnneks ei märganud, muidu oleks mind otsekohe haiglasse tagasi viidud.

Algul oli elu patareis harjumatu. Toit oli seal samuti viletsam kui haiglas. Kuid see-eest olin nüüd koos teiste eesti poistega ja nurisemiseks polnud põhjust. Hakkasin ühe lüheldasevõitu lokkis juuste ja lõbusa sakslasega, kelle nimi oli Safron, koos postil käima. Safron oli võtnud osa Prantsusmaa vallutamisest, sõdinud Norras Norvici all ning olnud veel mitmel pool mujal. Sain selle toreda mehega kuni sõja lõpuni, mil me teed lahku läksid, hästi läbi. Pärast kapitulatsiooni kutsus ta mind endaga Saksamaale lahkuva laevaga kaasa, kuid ütlesin talle, et vaatan veel, võib-olla õnnestub koju jõuda - sõda on ju lõppenud.

Ühel päeval ehitasime ühe kahuri ümber muldvalli. Kõrval kartulipõllu serval olid maas mõned kartulivarred. Ühe sellise varrenutsaku pärast tekkis ühe sakslase ja poolaka vahel tüli. Lükanud varrenutsu mõned korrad labidaga teineteise poole edasi-tagasi, hüüatas poolakas järsku ropult ja virutas sakslasele labidaga. Algas lööming, mille lõpetasid teised vahele astunud sakslased. Samal päeval toimus sõjakohus. Poolakas mõisteti mahalaskmisele. Järgmisel päeval saadeti grupp sakslasi teda maha laskma, nende hulgas ka minu sõber Safron. Kui mehed tagasi tulid, ütles Safron, et keegi ei saanud poolakale pihta ja ta saadetakse rindele.

Nii jõudsid kätte 1944. aasta Jõulupühad ja saabus uusaasta. Jõuludeks valmistuti patareis erilise hoolega. Minu kahuriülem allohvitser Rotter tegi kõikidest patarei meestest karikatuurid. Luuletati laulusõnu. Jõuluõhtul toimus patareis üsna korralik kontsert, kus loodud laul esitati kupleedena ja kuna viis oli tuttav, said kõik sellele kaasa laulda. Peolauas anti peale toidu ka kuuma magusat veini. Igaüks võis endale suurest termosest valada palju soovis.

Ka uue aasta vastuvõtt möödus lõbusalt. Jällegi jagati kuuma veini ja ma jäin sellest üsna purju. Olime ju noored ja seda kraami seni vähe pruukinud. Keskööl tehti ühest kahurist ka pauku. Võtsin punkrist ühe karabiini ja tegin ka mõned paugud. Hiljem kurtis karabiini omanik, allohvitser Rotteri isehakanud poolakast tentsik, et tema püssil on sihiku kirp ära lastud. Ta püssiraua otsas oli olnud toruotsa kaitse ja see viis kirbu minema.

Pärast uusaastat vähendati patareis tunduvalt toidunormi. Olin haiglas olnud hea toidu peal ja nüüd andis selline üleminek end kohe tunda. Jäin kollatõppe. Tuli taas haiglasse minna, kuhu seekord jäin veidi alla kuu. See haigus tegi mind üsna nõrgaks. Mulle anti söögiks vaid magusaid putrusid. Enne mind oli jäänud meie patareis kollatõppe üks Vändra kandi poiss Paul Tammoja, kes viidi Saksamaale ravile ja jäi sinna paariks kuuks. Tagasi tulles kiitis ta sealseid sanitare, kelleks olnud kenad ja prisked saksa tüdrukud. Kui haiglast patareisse tagasi tulin, algasid jälle igapäevased toimingud ja õppused. Sageli toimusid linnas õhuhäired ja siis andsime me koos teiste patareidega vene lennukite pihta tuld. Vahepeal toimusid õppused, kus õppisime tundma ja kasutama kõiki patareis olnud relvi ja granaate.

Märtsis lõppes õppuste üks tsükkel ja selle viimaseks ülesandeks oli granaadi heitmine vaenlase tanki pihta. Saksa puuvarrega “kaigas” tuli 30 meetri kauguselt visata tankitorni avatud luugist sisse. Preemiaks lubati priske markitender. Vaatasin seda tegevust algul pealt ja tulin järeldusele, et niiviisi, kuidas mehed granaati heidavad, nad seda tankiluugist sisse ei viska. Paljudel oli tegemist, et tankile üldse pihta saada.

Olin harjutuse täitmises viimane, 168. mees. Roomasin koos granaadiga tankile 30 meetri kaugusele, tõusin siis püsti, tõmbasin granaadi lahti ja heitsin selle altkäe kõrgele üles. Granaat kukkus alla ja otse tanki luugiavast sisse. Kõik olid üllatunud. Mulle aga polnud see mingi üllatus, kuna olin mitmed aastad karjas käies õppinud korralikult ja täpselt viskama. Preemiaks anti mulle pudel napsi, ðokolaadi ja tropsikomme. Napsipudeli vahetasin sakslastega ðokolaadi vastu.

Märtsi lõpul kestsid ilusad ja selged ilmad ja ühel õhtul toimus linnale järjekordne venelaste õhurünnak ning läks laskmiseks. Olin sel hetkel väljaspool kahurit ümbritsenud mullavalli, et kahuri juurde mürske tuua, kui anti käsk tulistamiseks. Seejärel käis ilmatukõva kärakas. Arvasin algul, et lähedale kukkus venelaste lennukipomm. Kui aga suits kahuri ümbert hajus, selgus, et mürsk oli kahurirauas lõhkenud ja selle lõhki löönud. Meie kahuri tulistamised olid sellega lõppenud. Nüüd saadeti kogu kahurimeeskond, mis koosnes üheksast mehest ja veel kusagilt juurde toodud viisteist meest Vindavist eemale metsa punkrite ehituseks palke tegema. Saagisime metsas puud maha, tegime need palkideks ja vedasime seejärel raudtee äärde, kus need platvormvagunitele laeti. Elasime metsas ühe oja kaldal vanas hurtsikus. Selle ühes toas elasid lätlasest eite-taati, kes omavahel ühtelugu tülitsesid. Ükskord viskas eit vanameest keeva veega, vanamees eite aga kirvega. Sellel vanapaaril käis tihtilugu külas keegi kena noor tütarlaps. Sakslased kahtlustasid, et see on partisanide poolt saadetud luuraja. Ainult kahtlustuseks see jäigi.

Hommikul vara vahipostil olles nägin sageli, kuidas hirved metsast ojale jooma tulid. Kõige ees tuli ilusate suurte sarvedega isahirv. Alles tema järel, natuke maad tagapool tulid teised.

30. aprilli hommikul tuli raadiost aina leinamarsse ja seejärel eriteade, et Saksamaa suur füürer Adolf Hitler langes Berliini tänavalahingutes vapralt võideldes.

Kuramaal püsis aga rindejoon endiselt kindlat samas paigas. Räägiti, et see koosneb kolmekordsest kaitseliinist. Kui venelased esimesest ja mõnel pool ka teisest kaitseliinist läbi murdsid, siis kolmas liin jäi püsima ja seejärel likvideeriti läbimurded kiiresti.

Sõja lõpp ja vangielu algus.

9. mail 1945 kutsuti eesti poisid 127. õhutõrjepataljoni staapi. Jõudsime sinna parajasti lõuna ajaks ja pataljoni staabimehed olid juba söönud. Seal anti meile korralik lõunasöök, mis koosnes guljaðist, nuudlitest ja magustoidust. Veel jagati meile välja konserve ja kuivikuid. Seejärel anti igale meist kätte dokument väeosast vabastamise kohta. Meie jaoks oli sellest hetkest sõda lõppenud. Olime vabad, kuid tegelikult lindpriid.

Läksime sadamasse. Näis, et nüüd tõttasid sinna kõik Vindavis olnud väeosade sõdurid. Teel ühinesime teiste lennuväepoistega. Udo Nurme ja Oliver Vaikmets jooksid edasi-tagasi ja otsisid laevadele pääsemise võimalust. Nagu hiljem selgus, oli selline võimalus neile ka avanenud ja neil õnnestus Vindavist lahkuda. Kõik sadamast lahkuvad laevad olid viimse võimaluseni mehi täis. Mõned neist rippusid laevakülgedel ja nende jalad olid vees. Meil aga ei õnnestunud laevadele pääseda.

Sel päeval oli Vindavi linnas suur segadus. Teede ääres olid paljudes kohtades toiduainete ja muu kraamiga koormatud veoautod kraavis. Kohalikud elanikud vedasid neilt võipakke ja teisi toiduaineid. Mõned autod põlesid ja neil lõhkes koormaks olnud laskemoon. Võtsime poistega ka endale autodelt ðokolaadi, võid, kuivatatud leiba ja muud ning laadisime oma toidukotid täis.

Öö veetsime ühes sadamalaos heintel. Järgmisel päeval oli linnas vaikne. Sakslased olid kõik kadunud. Sadam oli tühi. Merel oli veel vaid üksainus sõudepaat, milles olnud mehed sõudsid mis jaksasid, et merele pääseda, kuid keskpäevaks tõi tuul paadi Vindavi randa tagasi.

Pidasin plaani hakata jalgsi kodu poole astuma, kui keegi poistest kampa tuleks. Kuid nüüd hakkas tänavatele ilmuma igasugust rahvast. Paljud mehed olid purjus. Mõned neist olid relvadega. Ei saanudki aru, olid need lahti pääsenud vangid või partisanid. Mõnelt poolt linnast kostis tulistamist. Kõikjal vedeles maas relvi. Seda kõike nähes ja kuuldes otsustasin kojumineku mõttest loobuda. Läksime koos poistega linnast välja. Üks kohalik lätlane lubas meid oma sauna, kuhu jäime varjule kaheks päevaks. Siis tuli saunaomanik meie juurde ja teatas, et kauemaks ta meid enda juurde jätta ei tohi, kuna linnas olevat venelased pannud välja teadaanded, et neid, kes varjavad saksa sõjaväelasi, karistatakse karmilt. Neis teadaannetes kutsuti kõiki Saksa relvajõududes võidelnud mehi, kel polnud otsest veresüüd, ilmuma kogunemispunktidesse ja end üles andma. Kahe nädala pärast lubati kõik koju saata.

See oli muidugi rõõmustav uudis. Läksime väikese poistegrupiga linna maad kuulama. Ühel tänaval tulid meile vastu vene madrused, automaadid õlal. Meid kamandati ühe maja hoovi ja otsiti läbi. Võeti ära kõik, mis vähegi võtta andis. Pärast sakslaste juures elamist ja olemist tundusid need vene madrused meile äärmiselt räpastena ja rõveda käitumisega. Peale selle tegutsesid nad kui röövlid.

12. mail läksime lõpuks ühte kogunemispunkti ja andsime end üles. Meid oli kokku 18 eesti lennuväepoissi, kes end tookord venelaste kätte andisid. Hiljem laagris tuli juurde veel kaks eesti lennuväepoissi.

Esimene öö kogunemispunktis tuli veeta lageda taeva all. Ilm oli külm, aga liikuda ei tohtinud. Ka kempsu võis minna ainult tunnimehe saatel. Järgmisel päeval viidi meid Vindavi linnast välja ja paigutati ühte väiksesse laagrisse.

Süüa meile algul ei antud, küll aga toimusid lõputud üleloendused, mis kestsid tavaliselt paar tundi. Loenduste ajal hüüti kõiki vange välja nimepidi, kuid nimesid hääldati venepäraselt ja valesti, mistõttu paljud ei vastanud oma nimele. Siis algas kõik jälle otsast peale.

15. mail oli minu sünnipäev ja sel päeval olin ma kolmandat päeva söömata. Kui järsku püsti tõusin, käis pea ringi. Neljandal päeval anti meile teed ja mõned küpsised. Kõigil järgmistel päevadel aga anti meile toiduks rohust valmistatud rokka, mis ei kõlvanud isegi loomadele. Poisid jäid nõrgaks. Ühe rivistuse ajal vajus August Pärt kokku ja jäi maha lamama. Seda juhtus nüüd sageli.

Paari nädala pärast viidi meid ühte suuremasse laagrisse, mis asus Vindavist 28 km kaugusel. Selles laagris oli paljudest rahvustest mehi, kõige rohkem muidugi lätlasi, kes olid tulnud sinna vabatahtlikult, uskudes lubadusi, et varsti nad vabastatakse.

See oli mingi endine vangilaager. Õhtul barakis magama minnes ilmusid välja lutikaparved. Neid oli nii paksult, et baraki seinad olid punased ja magamisest polnud juttugi. Ka selles laagris oli toit väga vilets. Arvan, et isegi sead poleks sellest rõõmu tundnud. See-eest elasid lätlased hästi. Neile võisid omaksed pidevalt toidupakke tuua.

Lõbu oli selles laagris aga laialt, kuna vangide hulgas oli igasuguseid andekaid inimesi. Üks kena välimusega lätlane, kellel oli väga ilus hääl, laulis sääl päevad läbi. Üks tüse venelane oli hea akrobaat. See pani pea jalge vahelt läbi ja vaatas nii ette- kui ka tahapoole. Pidevalt korraldasid vangid omavahel mitmesuguseid võistlusi.

Meile räägiti, et lähete koju…

Ühel juulipäeval rivistati kogu laager kümnekaupa reas üles ja meile teatati, et nüüd hakkame kõik koju minema. Laagrist lahkuvat vangidekolonni oli tulnud saatma palju kohalikke lätlasi, kes viskasid rivis seisjate hulka leivapätse, toidupakke ja muud vangile vajaminevat. Konvoisoldatid jooksid vandudes edasi-tagasi ja tulistasid õhku. Kätte saadud toidupakid trambiti jalge all puruks. Raudteejaamas laaditi meid trellitatud loomavagunitesse ja suleti uksed. Algas meie “kojusõit”.

Vagunis olime kui silgud pütis. Oma loomulikke vajadusi sai rahuldada kõigi silme alla vaguni põrandasse ehitatud renni kaudu. Päeval oli vagunis lämmatavalt kuum ega jätkunud õhku. Paari päeva pärast jõudsime Leningradi, kus meid paigutati ühele jõelaevale ja sõidutati mööda Neeva jõge Leningradist umbes 60 km kaugusele Subrovka asulasse. Laevaga mööda jõge liikudes nägime kõikjal lõppenud sõja laastavaid jälgi. Kõikjal vedeles lennukite, tankide ja mitmesuguse muu sõjatehnika purustatud vrakke.

Dubrovkas oli olnud suur soojuselektrijaam, mille 11-korruseline hoone oli nüüd varemeis. See asus kahe suure mäe vahel. Meid oli toodud sinna seda elektrijaama taastama. Elasime barakkides, kus hommikust õhtuni lärmasid vene keeles valjuhääldid. Olime koos lätlastega ühes brigaadis.

Meie esimeseks tööks oli mööda jõge toodud paekivide väljalaadimine jõepraamidest. Ikka kivi sülle ja kiiresti kaldale. Mõnikord tuli samamoodi ka telliseid laadida. Tööpäev oli üksteist tundi pikk. Algul sundisid lätlased meid tagant, et me veel kõvemini töötaksime, siis lastavat meid kiiremini vabaks. Nemad olid hästi söönud ja jõudu palju. Meie aga olime juba rohkem kui kuu aega näljas olnud ja üsna nõrgaks jäänud. Kui olime aga kuu aega niiviisi töötanud, hakkas ka lätlaste tööind vähenema. Nad jäid loiuks ja nende hääled muutusid kuidagi imelikult peenikeseks. Nüüd pidime meie neid tagant sundima, et töö päris seisma ei jääks.

Kogu selle aja jooksul olid ilmad hästi soojad ja ilusad olnud. Ühel päeval viidi mind koos väikese grupi meestega Leningradi külje alla, kus pidime telliste kuivatamiseks lahtisi kuure ehitama. Seal viidi meid mõnikord kolhoosi põllutööle, kus saime toidulisaks loomade toiduks valmistatud päevalillekooke. Need aga mõjusid halvasti seedimisele.

Kuurid valmis ehitatud, viidi meid Dubrovkasse tagasi. Seal tuli meil teha mitmesuguseid töid. Ehituste jaoks oli vaja palke, selleks käisime sõjaaegseid punkreid lõhkumas. Ajasime punkritelt mulla ära ja kogusime jämedad punkripalgid virna. Kunagi oli olnud siin suur ja vägev mets, millest nüüd olid järel vaid kännud ja tüvetüükad. Kõikjal vedeles maas sõja ajal hukkunud sõdurite laipu. Mõnel neist rind täis auarahasid, teisel pea või jalad mulla alt väljas. Neile ei pööranud keegi mingit tähelepanu. Nii nad jäidki meist sinna lamama. Siin elanud inimeste elamud olid sõjatules hävinud. Meie läheduses elas üks vene perekond Neeva jõe liivasesse kaldasse uuristatud koopas. Kukk ja kanad jalutasid koopa ees ringi.

Subrovka laagris tuli mul teha väga erinevaid töid. Kord käisin ühel jäätmeplatsil suuri raudkatlaid neetidest lahti raiumas. Siis olin kivipurustaja peal, kus tuli tööl käia kahes vahetuses. Seejärel olin tööl tehase tuhaðahtis, kus puhastasin ðahtikäike tuhast ja rämpsust. Ükskord leidsin sealt verest paakunud vene sõjaväelase talvemütsi. Pesin selle puhtaks ja hakkasin kandma, sest ilmad olid läinud külmaks, aga sooje riideid meil polnud. Ühel päeval ðahtis töötades kukkus mulle pähe raske ðamottkivi. Õnneks võttis suurema löögi vastu toosama talvemüts. Peas oli suur haav, mis jooksis tugevasti verd.

Siis tulid meile kallale täid. Algul püüdsin neid salaja tappa. Kuid neid sigines nii palju, et ei aidanud pesemine ega aurutamine. Olime kõik täidest lausa veriseks söödud.

Ühel sügispäeval rivistati kõik laagris olnud mitu tuhat meest üles. Vangiderivi ette toodi mõnikümmend soliidselt riietatud erariides meest koos neile kuuluvate nägusate reisikohvrite ja kottidega. NKVD ohvitserid käskisid neil oma kohvrid ja kotid vangiderivi ees avada. Seejärel pildusid nad kõik kohvrites olnud riided ja asjad mööda maad laiali. Hiljem selgus, et need mehed olid olnud Norras ja tulnud sealt N. Liidu kutse peale tagasi. Kodu asemel saadeti nad kõik laagrisse. Mis neist edasi sai, ei tea. Kuulsime, et üks olevat end üles poonud, teine aga endal käesooned läbi lõiganud.

Peale meie eesti lennuväepoiste oli selles laagris veel kolm eestlast, kellega me üsna tihti kokku puutusime. Nendest üks, keegi Kullamäe-nimeline, vist Tartust pärit, oli heades suhetes laagri valvuritega. Paljud said tema kaudu saata koju kirju. Mina teda millegipärast ei usaldanud.

Lennuväepoiste hulgast langes esimesena välja August Pärt. Ta sai vaevalt paar nädalat tööl käia, kui läks haiglasse. Töömeest temast enam ei saanudki. Haigla järel saadeti ta OP-sse (tervenduspunkti), kust ta hiljem koju saadeti. Ka Evald Paani tervis ei pidanud laagrielule vastu ja ta vabastati.

Pidasin salamahti plaani, et hakkan end näljutama, ehk lastakse siis koju. Käisime sel ajal parajasti metsatööl. Ühel päeval jäin ma vangikolonni lõppu ja nägin, kuidas näljast nõrkenud mehi teiste vahel laagrisse kanti. Siitpeale jätsin näljutamisemõtted ja hakkasin jälle sööma. Õnneks ma ei suitsetanud ja vahetasin toidu eest saadud tubaka magamisteki vastu, mille mässisin tööle minnes ümber keha, et soojem oleks. Ainult jalad külmetasid pidevalt. Saksa sõjaväesaapad olid päris läbi kulunud.

Siis pandi mind raskeid hapnikuballoone elektrijaama üheteistkümnendale korrusele kandma. Seda pidime tegema kahekesi ühe teise vangiga. Selle raske töö peal ei pidanud mehed tavaliselt päevagi vastu, kuigi anti lisatoitu. Juba järgmisel päeval olid meie jõuvarud otsas.

Taas kodumaal.

1946. aasta algul hakkasid laagris ringi liikuma jutud, et kõik eestlased viiakse Eestisse. Algul me seda juttu ei uskunud, kuid siis selgus, et jutul on tõepõhi all ja meid viiakse Tallinna sadamat ehitama. Enne ärasõitu käisime saunas ja meie riided pandi “täipõrgusse”. Saunas heitsin laval istudes pilgu oma reielihastele. Neid polnud enam olemaski. Ainult vedel nahk oli kortsus ümber reieluu. Oli viimane aeg minema pääseda.

Jaanuari lõpus 1946 algas loomavagunis sõit Tallinna poole. Ilmad olid väga külmad ja kõik vagunis olnud puunarid läksid punkriahju. Jõudnud Leningradi kaubajaama, jäime sinna pikemaks peatuma. Näis, et meid ei viidagi enam edasi, vaid lastakse kütmata vagunis lihtsalt ära külmuda. Ainult kord päevas lubati ühel mehel minna vagunist välja vett tooma.

Nii külmetasime me Leningradi jaamas kuus ööd-päeva. Olime kõik üdini läbi külmunud. Siis ühel päeval tuli rongile vedur ette ja see hakkas tasakesi liikuma. Jälle tekkis lootus, et pääseme eluga.

Väljas valitsenud tugeva pakase tõttu oli renn, mida kasutati väljakäiguna, juba esimeste päevadega kinni külmunud ja kõik meeste poolt tehtu oli nüüd külmununa vaguni ühes otsas.

Ühel hommikul, kui rong järjekordses jaamas peatus, tehti vaguniuksed lahti. Jaamahoone seinal ilutses silt jaama nimega NARVA. Meile tundus, nagu oleksime jõudnud teise maailma. Olime taas oma väikese sünnimaa pinnal.

Ilmgi oli Eestis tunduvalt soojem. Jaamas viskasid inimesed meie rongi vagunitesse leivapätse, ka meie vagunisse. Mõned leivad libisesid neid püüdma läinud meeste käte vahelt välja ja maabusid mustuse hunnikusse. Kuid ega leiba sellepärast ära küll ei visatud.

Järgmisel hommikul jõudis meie eðelon, kus oli umbes 500 meest, Tallinna. Meid laaditi Balti jaamas maha ja saadeti Koplis asunud vangilaagrisse. Kuigi olime edasi laagris, oli meil tunne, nagu oleksime koju saabunud. Kõik mehed seda aga enam ei näinud. Nägin, kuidas vagunitest kanti välja teel surnud mehi. Paljud eðelonis olnud viidi aga haiglasse.

Kopli laagris saime üsna korralikult süüa. Leiba anti nii palju kui keegi soovis. Tangupuder oli maitsev ja seda anti koos rasvase heeringaga. Mäletan, et mul oli tohutu soolaseisu. Üks meie meestest sõi korraga liiga palju leiba. Öösel hakkas ta suurde valude tõttu karjuma ja hommikul oli surnud. Siis tuli kohale arstlik komisjon, kes kõik vangid üle vaatas. Nagu hiljem selgus, leidis see komisjon, et ca 500-st mehest on vaid 112 töökõlblikud. Teised saadeti Põlvkülla ja veel kuhugi, kus nad varsti vabaks lasti.

Meist, lennuväepoistest, tunnistati peale minu töökõlblikuks veel vaid Arno Kaldoja ja Boris Gudenov. Käisime algul raudteed lumest ja jääst puhastamas ning Kopli jaamas vaguneid tühjaks laadimas. Varsti aga tõusis mul palavik ja rinnas olid tugevad pisted. Laagris oli tore ja hästi soliidne meesarst, kes mind kohe haiglasse pani. Mõne päeva möödudes langes palavik alla, aga üks haigetest õpetas mind, kuidas kraadiklaasi saab selle pihta sõrmega nipsu lastes tõsta. Nii ma tegingi ja jäin haiglasse veel kolmeks nädalaks. Haiglast saatsin ma üle pika aja koju oma esimese kirja.

Ühel märtsipäeval olime jälle Kopli jaamas vaguneid tühjendamas, kui meie konvoi vanem kutsus mind palgivirna vahele. Seal ootas mind… EMA. Ta oli mind vaatama sõitnud, kuid ei tundnud mind ära. Ütles, et olen nii kõhn ja kahvatu. Ajasime emaga vähe aega juttu. Ta andis mulle üle toidupaki koduse suupoolisega. Minuga kokkusaamise eest oli ta konvoivanemale andnud pool liitrit kodupuskarit

Nädal hiljem töölt laagrisse minnes käsutati meie vangikolonn laagrivärava ette seisma. Meid saatnud konvoisoldatite vahel tekkis millegi üle tüli ja üks nendest laskis mul emaga kokkusaamise võimaldanud konvoivanema säälsamas maha. Varsti pärast seda pandi meie vangikolonni konvoeerima Eesti Korpuse mehed. Need olid toredad poisid, kes võimaldasid meil omastega vabalt kokku saada.

1946. aasta mais vabastati meid konvoi alt. Ühel päeval pandi grupp mehi, kuhu kuulusime ka meie Arno Kaldojaga, sadamas laevale ja viidi Meriväljale. Seal alustasid venelased mingi mereväeobjekti ehitamist, mida hiljem hakati kasutama luure otstarbeks. Meie, eestlased, olime põhiliselt abitöölisteks ja vedasime ehitusele kive, kruusa ning muid ehitusmaterjale. Ehitajad ja autojuhid olid kõik venelased. Korteris olime ühes endises suvilas. Meie ruum asus hoone teisel korrusel. Meile räägiti, et see olevat olnud kas K. Pätsi või J. Laidoneri suvila. Ei tea.

Venemaa laagrite ebainimlike tingimuste ja külmetuste tagajärjel jäid mu jalaliigesed nii haigeks, et ma ei saanud enam käia. Saatuse tahtel vedas mul aga sellega, et olin iga päev hommikust õhtuni soolases merevees ja see parandas jalad varsti ära. Ka täide ja lutikate söödud haavad paranesid suvepäikese ja tuule mõjul.

Nüüd olime tööpataljoni mehed. 1946. aasta juulis sain ma hea töö eest loa paariks päevaks koju sõita. Sõitsin Tallinn-Väike jaamast kitsarööpmelise rongiga Tori jaama, kust astusin 9 km jalgsi kodu poole. Üle pika aja nägin taas tuttavaid põlde, ümbrust ja metsi. Pärastlõunal astusin koduuksest sisse. Ema, isa ja vennad istusid parajasti söögilauas. Kõik toasolijad jäid järsku vait. Alles siis, kui ma teretasin ja juttu alustasin, hüüdis ema: “Evald!” Olin nii pruuniks põlenud ja priske poiss, et mu vanemad ja vennad ei tundnud mind ära.

Puhkuse järel sõitsin taas Meriväljale. Kuid kuu aja pärast sain jällegi paariks päevaks koju. Seekord sõitsin Meriväljalt Tallinn-Väike jaama voorimehega. See oli mul elus esimest korda voorimehega sõita. Kodus ütles vend mulle, et mis ma enam tagasi otsin. Ma ei läinudki. Olin paar nädalat kodus, siis võtsin südame rindu ja läksin Pärnu miilitsasse. Seal saadeti mind kellegi Osolini-nimelise kapteni juurde. See võttis paberi ja kirjutas minu etteütlemise järgi, kuidas ma lennuväe abiteenistusse sattusin. Ütlesin, et olin Saksamaal, kust ma praegu tulen. Nüüd kortsutas kapten varem kirjutatud paberi kokku, võttis mingi plangi, täitis selle ja käskis mul minna Sõjakomissariaati. Seal võeti mind reservväelasena arvele. Tööle asusin Pärnu Parvetuskontorisse.

1947. aasta algul saadeti Pärnust sundkorras poisse Kiviõli ja Ahtme Tööstuskooli õppima. Ka mind kutsuti komisjoni, kuid ma ei läinud. Selle eest anti mind kohtusse, kuid kohtunik määras mulle vaid 300 rubla kohtukuludeks ja ma jäin oma endisesse töökohta edasi.

Järgnesid pikad tööaastad nõukogude korra “viljastavates” tingimustes. Minu kooliharidus oli jäänud poolikuks. Kuid elu tahtis edasi elamist ja seetõttu tuli tahes-tahtmata leppida nõukogude elutingimustega. Kuid oma südames ja mõttes kandsime me kõik need aastad seda Eesti Vabariiki, kuhu olid jäänud meie noorusaastad.