Otto Taul

 

OTTO TAULU

Taul

on sündinud Valgamaal, Pikasillal. Peale algkooli lõpetamist asus õppima Pärnu Kalanduskooli. 1944. aasta augustis mobiliseeriti lennuväe abiteenitusse. Teenis Pärnus asunud 127. õhutõrjepataljonis, kust ta koos väeosaga Kuramaale taandus. Võttis osa Sõrve lahingutest. Pärast sõja lõppu oli Lätis Vainode ja Jelgava ning Kaukaasias asunud NKVD vangilaagris.

***

1944. aasta algul jõudis seni Venemaad tallanud raske sõjamasin taas Eestimaa pinnale. Kahel rindel sõdinud Wehrmachti väed hakkasid väsima. Paljudele eestlastele sai see aasta aga valiku tegemise aastaks. Seda nii neile, kes olid rindel, kui ka neile, kes olid tagalas. Kas võidelda idast pealetungiva, taas Eestimaad okupeerida ähvardava vaenlase vastu sakslaste poolel ja saksa relvaga lootuses, et midagi Eesti omariikluse kasuks muutuda võib, minna metsavennaks, või põgeneda Rootsi? Kas minna sõjapõgenikuna Saksamaale või paadipõgenikuna Ojamaale? Need olid tookordsed teelahkmed, mille hulgast tuli paljudel teha valik. Kuigi kasutati agaralt nii üht kui ka teist võimalust, otsustas enamus eestlasi jääda siiski oma põlisele kodumaale.

Neil aegadel rääkis lonkur Goebbels (vist küll kõigi aegade kuulsaim propagandameister) vaid Saksa imerelvast Vergeltung (tasumine)- V-1-st ja V-2-st, mis olid tegelikult esimesed rakettrelvad ja millega rünnati Inglismaa linnu. Seda tehti esmajoones kättemaksuks angloameeriklaste lendavate kindluste lauspommitamise eest, kus ainuüksi Dresdeni pommitamisel hukkus enam kui sada tuhat tsiviilelanikku, rääkimata purustatud kultuuriväärtustest. Tänu Goebbelsile oli sakslaste vastupropaganda veel mõnda aega Reichi tugevaks küljeks, millega õnnestus pikka aega lollitada inglasi ja “võtta haneks” isegi “kõigi rahvaste isa” Jossif Stalin isiklikult.

Samal ajal andis liitlaste dessant Normandias veel lootust ellu jäänud juutidele. Liitlaste suured kaotused Ardennides sundisid aga inglasi ja ameeriklasi üha ägedamalt käima peale Stalinile, et see tungiks nii ruttu kui võimalik Saksamaa pinnale.

20. juunil 1944 tegid demokraatlikult meelestatud sõjaväelased Hitlerile ebaõnnestunud atentaadi. Paljud Saksamaa vormikandjad mõistsid, et Hitler on sõja kaotanud.

Eesti oli sel ajal juba sõjatanner ja teda ähvardas taasokupeerimine Punaarmee poolt. Sakslased valmistusid Eestist lahkuma ja rinne vajas mehi.

Pärast Tallinna pommitamist nõukogude pommitajate poolt 9. märtsil 1944, tõusis päevakorda siinsete Saksa õhutõrjeüksuste tugevdamise vajadus. Selleks otsustati kasutada eesti noormehi, keda kutsuti juuni lõpul vabatahtlikena teenima lennuväe abiteenistusse. Augustis kuulutati välja 1927. aastal sündinud noormeeste mobilisatsioon. Lennuväe abiteenistusse kutsuti noormehi, kes olid 15 -17 aastat vanad.

Pärnus said mobilisatsioonikohuslased kutsed kätte augusti keskel. Mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid oli vähe, kuigi võimalusi selleks oli piisavalt. Koos mobiliseeritutega tuli vastuvõtupunktidesse ka palju vabatahtlikke. Oli see seiklushimu või eestlastele omane kuulekus? Või oli see hoopis tolle aja noortesse kasvatatud isamaa-armastus ja kohusetunne, mida võimendasid 1940.-1941. aastal nõukogude võimu poolt toime pandud eesti riikluse lammutamine ja siin aset leidnud repressioonid.

Olin 1944. aasta suvel Pärnu Kalanduskooli õpilasena Pärnus praktikal. Mul tuli endises Brackmanni kompvekivabrikus kalakonserve steriliseerida, Ringi tänaval Loosi all olnud käsitsi ringiaetava karbisulgemise masina juures käia ja kolmerattalisel kärujalgrattal Brackmannis kokku ostetud aiamarju töötlemisele vedada.

Minu kodukohas Väike-Emajõe ääres käisid juba ägedad tõrjelahingud. Pärnus olid loodud mitmesugused teenistused ja staabid pommitamiste ja võimalike õhudiversioonide vastu võitlemiseks. Käisin ühe sellise grupi koosseisus Saksa kiriku ümbruses ja ka mujal pööninguil tule kustutamist harjutamas. Kontrollisime, et majade pööningud oleksid puhtad ja seal oleks küllaldaselt liiva. Võimalike diversioonide avastamiseks tuli patrulleerida Pärnu Suurel sillal ja käia mööda kitsarööpmelist raudteed, püss seljas, kuni Sindi raudteesillani Reiu jõel ning olla teistes vahikordades.

1944. aasta märtsis hakati eesliinilt Pärnusse tooma haavatuid. Ka meie Kalanduskooli ja Pärnu Tööstuskooli ühisest koolimajast sai sõjaväe haigla.

1944.a. veebruaris toimunud üldmobilisatsiooni järel oli mehi linnas vähe järele jäänud. Ja siis tuli meie kord minna. Meie suhtelise nooruse tõttu ei kujunenud eesti lennuväepoiste sõjatee, võrreldes vanemate aastakäikudega nii ohvriterohkeks ja valusaks. Ent nüüd, pool sajandit hiljem, võib küll väita, et just see, 1927. aastakäik, on kõige enam mööda maailma laiali pillutatud.

Ma olin “sõdur-õpilane”.

Lennuväe abiteenistusse minejate mobilisatsioonipunkt ja arstlik läbivaatus toimus Pärnus endise Kaitseliidu staabi hoones Kalevi tänaval. Pärast komisjoni viidi meid rivikorras Pärnu raudteejaama, kust kitsarööpmeline rong meid Tallinna sõidutas. Edasi läks sõit Tallinn-Väike jaamast Pirita-Kosele, kus saime selga lennuväe abiteenistuse tumesinise vormi. Kosele jäime vaid paariks päevaks. Mäletan, kuidas seal olles sõitsin kord Tallinna ja jalutasin Viru väravani. Ma polnud ju varem Tallinnas käinud.

Paari päeva pärast tuli meile Pirita-Kosele järele meie hilisem sakslasest kahuriülem allohvitser Heinz Krause, kes meid Pärnusse tagasi viis. Siin jagati meid ära 127-flakipataljoni patareide vahel. Sattusin koos üheksa Pärnu ja Pärnumaa poisiga 3. patarei 3. kahurirühma, kus relvadeks olid 37-mm automaat-õhutõrjekahurid. Peale 37-ste olid selles pataljonis veel 20-mm soolo ja neljatorulised kergekahurid ning 88-mm raskekahurid ning helgiheitjate rühm, kuhu samuti eesti poisse teenima suunati.

Meie kahurirühmas (saksa keeles Zug) oli kolm 37-mm õhutõrje-kahurit. See, lehtrilise suudmetule summutajaga relv asus pöörleval lafetil ja selle üldpikkus oli üle kolme meetri. Kahuri parempoolsel heinaniidumasina istmele sarnaneval istmel asus sihtur (K-1), kes mõlema käega kahuri rattaid vändates sihikukarbis nähtava ristikese sihitavale märgile suunas ja jalapedaali abil käskluse peale tule avas. Teda abistasid sihtimisel kaks abisihturit (K-2 ja K-3), kes sihikukettaid mõõdumehelt saadud andmete järgi pöörates sihikule õige suuna ja laskenurga andsid. Kahurit “söödeti” kuuemürsuliste kassettidega, mis kahuri laadimislaual üheks mürsulindiks haakusid. Kahuri tulistamiskiirus oli ca 60 lasku minutis.

Meie kahurirühm asus Pärnus praeguse Kaevu ja Oja tänavate ristumiskohas. Teised flakipataljoni kahurirühmad ja patareid asusid mitmel pool linnas ja ümber selle, mistõttu meil polnud võimalik teiste neis teenivate eesti poistega lävida. Tookordne Oja ja Kaevu tänava nurgal olnud ala oli suur lage plats ja ainult Oja ja Kaevu tänava vastaspoolel olid madalad puumajad oma juurviljaaedadega. Sinna olid kahurite jaoks kaevatud maasse nelinurksed süvendid, mille maapealne mullavall oli hoolikalt mätastega maskeeritud. Elasime maa sisse kaevatud süvendis, millel oli laudadest viilkatus. Hiljem ehitasid sakslased meie jaoks korraliku puubaraki, milles asus ka õpperuum.

Siis algasid õppused. Algul rivi ja hitleri tervituse õppimine, seejärel kahurite tundmine ja nende käsitsemine. Koos minuga said seal sõdurimahvi endised tööstuskooli poisid Heino Heinväli, Endel Sildoja ja Vaino Kallas, keda tundsin juba kooliajast peale. Veel olid seal Pärnu poisid Peeter Kallaste, Harri Saartson, Voldemar Paju ja Ervin Peterson, ning Pärnumaa poisid Arno Aitaja (nüüd Aitai) ja keegi Nõmme-nimeline poiss, kes hiljem Ruhjas minema jooksis. Kui tervitamine ja saksa sõjaväetunnused olid selgeks õpitud, hakati meile linnalubasid andma. Käisime linnas kinos, kontsertidel ja staadionil jalgpalli vaatamas.

Wein nicht, Mutter, wein nicht – bin ich jetzt Soldat…¹ need ja teised laulusõnad nähtud filmidest tulid mulle meelde, kui mõtlesin oma kodukülale ja emale. Kas näen veel kunagi omakseid ja sõpru kodukülast?

¹ Ära nuta ema, ära nuta... Olen nüüd sõdur.

Hüvasti Eestimaa.

Kauaks me oma esimesele positsioonile Pärnus ei jäänud. 18. septembril tuli minek. Olin eelneval ööl näinud und, et ema vaatas mulle mureliku pilguga otsa ja minu püksid olid triigitult toolileenile pandud. Ju see siis lahkumist või pikka teekonda tähendas.

Oli varane hilissuve hommik, kui meie kahurite juurde sõitsid rasked Heinschelid, millele haagiti järele süvenditest välja toodud ja haagistele tõstetud kahurid. Laskemoon ja muu varutus laaditi autokasti, kuhu ka meid lõpuks käsutati. Istusime seal relvastatud sakslaste vahel. Meile polnud veel relvi välja antud.

Siis hakkas autokolonn liikuma. Sõitsime üle Suure silla, mille terveid sillakaari ma siis viimast korda nägin. Edasi läks teekond mööda Riia maanteed, läbi Raeküla. Ja siis jäi Pärnu selja taha.

Enne Kilingi-Nõmmet ühe talu juures, kus olevat sündinud Peet Vallak, tegid sakslased peatuse ja läksid taludesse sinki ja mune ostma. Ristiküla kandis jõudis Endel Sildoja veel omastele jätta maha lahkumissõnumi. Kui jõudsime Mõisaküla teeristi, mõtlesin salamisi, et ehk sõidetakse edasi Tõrva suunas, kust minu koduni oli vaid kiviga visata. Kuid autod pöörasid paremale ja sõitsid edasi Ruhja suunas.

Ruhja lähistele jäime peatuma nädalaks. Seal jooksis meie hulgast minema too Nõmme-nimeline poiss. Trahviks selle eest ei lubatud meid ilma sakslasest püssimeheta isegi läti talu väljakäiku, rääkimata juba mahvist, mis meile nüüd osaks sai.

Siis hakkas Valga poolt kostma lahingumüra, kuni see ühel õhtul otse meie külje alla jõudis. Punaarmee kahurvägi avas Ruhjale tule ja öö oli mürsuplahvatustest ja tulekahjudest valge. Autokasti laaditud mürsukastide otsas istudes sõitsime kahuritule saatel terve öö tigusammul Mazsalaca raudteejaama suunas. Seal laadisime oma kahurid raudteeplatvormidele ja ühel hetkel leidsime end Riia poole teel olevat. Sakslased olid kusagil zapzarappi teinud ja keetsid välikatlas sealiha. Seda anti meilegi. Ainult ilma soolata ja leibki oli varem ära söödud. Nii mõnelgi võttis kõhu lippama.

Riias viidi meie kahurirühm ühele saarele Daugava jõe hargnemiskohas. Autod tirisid kahurid mööda pehmet pinnast kohale ja meie ülesandeks oli neile süvendid kaevata ja kohale paigutada. Süvendi mullatised tuli mätastega maskeerida. Samas asusid ka kohalike elanike kartulimaad, kust me endale kartuleid võtsime ja keetsime.

Riias jätkusid meie kahuriõppused. Õppisime sihtimist mööda üle välja tõmmatud traati pidi liikuvate lennuki puumakettide pihta. Sageli ilmusid Riia kohale vene lennukid, mille pihta ümber linna paigutatud õhutõrjepatareid tule avasid.

Riias hakati eesti poistele ka võimlemistunde korraldama. Need toimusid wachtmeister Paul Kerstingi eestvedamisel, kes pidas eesti poistest väga lugu. Seal sain ma ennast elus esimest korda kätel üle pea visatud. Varem polnud see kuidagi õnnestunud ja mu enesetunne tõusis tublisti.

Nõukogude “võitmatud” väed tahtsid Riiat kangesti endale ja ühel oktoobrihommikul pidime me sealt lahkuma. Autodel Tukkumsi poole sõites nägime teedel lõputuid põgenikekolonne, mis küll hobuvankritel, küll jalgsi aina rindest kaugemale lääne poole ruttasid. Ühest metsatukast väljudes nägime, kuidas ühe väeosa virlingid (neljatorulised õhutõrjekahurid) pidasid ägedat lahingut neid ründavate vene MIG-ide ja LAG-idega. Tukkums ja selle ümbrus oli täis purustatud vene lahingutehnikat. Hiljuti olid punaväed sealt Saksa sõjalaevade tulega välja löödud.

Tukkumsi raudteejaamas laadisime oma kahurid ja muu varustuse taas raudteeplatvormidele. Sinna oli kogunenud suurel hulgal mitmesuguseid Saksa väeüksusi, mis kavatseti nähtavasti Kuramaalt Saksamaale viia ja mis Kuramaa koti sulgumise tõttu nüüd oma saatust ootasid. Sealt on jäänud meelde üks ahastav lätlanna oma padade ja pannide keskel. Sakslased olid käskinud tal sõja jalust ära minna, aga kuhu…

Meie kahurirühma järgmine peatuspaik oli Vindavi sadamalinnas ühel suurel väljakul (vist oli see spordiväljak) Venta jõe vasakkaldal. Kaevasime parajasti oma kahurile süvendit, kui kõlas lask. Üks läti marakrattidest, kes seal kahurite ümber hullasid, oli roninud kahuri platvormile, selle kaitseriivi üles leidnud ja lahti päästnud. Kui nüüd wachtmeister kahuri süvendisse viimiseks selle päästikupedaalile vajutas, kõlaski lask. Õnneks oli kahuri laskenurk parasjagu ülespoole, nii et mürsk lendas vaevalt-vaevalt üle laskesuunal olnud maja katuse. Poisinaasklid aga panid joostes majade vahele.

Mõnda sõdurielust.

Meie õppused jätkusid. Jätkusid ka Putzen- und Flickstunden, apellid ja maastikuõppused. Hoidku taevas, kui püssiraud korralikult puhas ei olnud või vormipükste õmbluse vahelt mõni puru leiti. Puhastus- ja korrastustundide ajal, mis tavaliselt lõunasöögi ajast tuli näpistada, tulid kõik nööbid ja haagid läikima hõõruda ja vormiriiete õmblusevahed hõõrdevillast puhastada. Puudulikult tehtud töö puhul tuli seda jätka õhtul, kui teistel oli juba öörahu.

Teooriatundides õppisime, et hävitajal Wocke-Vulfil on tähtmootor, s.t mootori silindrid on pärjana ümber võlli, aga Messerschmidtil on ridamootor - silindrid on üksteise järel reas. Peale selle oli viimane Bleistiftförmig, sest see lendas nina pisut maas. Siis pidime veel teadma, mis on Tiefdecker ja mis on Obendecker ning mida tähendab Rumpf jne., jne. Kõik kahuritel esineda võivate rikete nimetused ja nende kõrvaldamine pidid samuti nii selged olema, et neid pidi oskama n.ö. une pealt öelda. Algul oli raskusi saksa keelega, aga kuna olime kõik varem saksa keelt õppinud, tulime peagi toime.

Oktoobris toimus Vindavi linnale suur venelaste õhurünnak. Kogu taevas helendas lennukitelt alla visatud jõulupuudest ja linnale sadas fugasspomme. Pommid langesid ka sadamale. Seal seisis suur saksa tanker, kus teenisid ka mõned eesti poisid. Olin käinud neil paaril korral külas. Õnneks see tanker pihta ei saanud.

Ühel päeval olid meil mõned vabad minutid ja punkris, nari alumisel korrusel pikutades, nägin kellegi jalgu ülemiselt riiulilt alla kõlkumas. Need olid meie kahuri sihturi Vaino Kallase jalad, kes seal akordioni mängis ja ühte kurba ja unistavat laulu laulis. Laul rääkis haavatud prantsuse võõrleegionärist ja selles kordus sageli tütarlapse nimi Laila.

Eks olnud seitsmeteistkümnene noor üsnagi romantiliselt meelestatud ja meenutus- ning mõtlemisainetki jätkus. Oli minulgi oma Laila juba olnud ja esimene musugi saadud. See sai kunagi meie praktikahoone õuel puugaasigeneraatoriga auto taga võetud. Saatsin tollele tütarlapsele juba Kuramaal olles välipostiga isegi kirja, aga see tuli avamata tagasi. Eestimaa oli siis juba rohkem kui kuu punavägede valduses.

25. oktoobril ootasid meid Vindavi sadamas mitu sõiduvalmis dessantpraami. Nende avatud vööriluukidest laeti trümmidesse meie kahurid, laskemoon, muu varustus ja meid endidki. Vastu ööd anti otsad lahti ja algas sõit tagasi Eestimaa poole, Sõrve poolsaarele. Laeva trümmiruumi valgustas pisike sinine tuluke ja läbi selle raudseina kostis meieni nõrgalt laevamasinate müra. Mäletan, kuidas laevatrümmis mürsukastide otsas istudes kartsin, et äkki torpeteerib meie praami mõni vene torpeedokaater või allveelaev. Meile välja jagatud päästevestidest poleks sel juhul vist küll suurt abi olnud.

Taas kodumaa pinnal.

Sõitsime kogu öö ja hommikuse häguse aovalguse ajal maandusime Sõrve lõunatipus otse tuletorni lähedal ja meie praami maandumisluuk lasti Sääre rannas alla. Merel puhus üsna tugev tuul ja randa pahisesid kõrged vahuharjadega lained, noolides kive ja kruusa. Alustasime dessantaluselt oma kahurite ja varustuse väljalaadimist.

Positsioonile asusime otse randa, Mõntu sadamamuulist mõnisada meetrit tuletorni poole. Meie ülesandeks oli ranna ja Mõntu sadama kaitsmine. Esimesed paar nädalat oli elu üsna rahulik. Rinne oli meist veel kaugel. Kohalike elanikega puutusime vähe kokku. Need viidi varsti pärast meie Sõrve saabumist Saksamaale. Tühjaks jäänud majades võis näha kiire lahkumise jälgi. Toapõrandail lamasid mereteemalised piltpostkaardid, sekka mõni raamat. Võtsin endale lugemiseks ühe, kus räägiti eesti madrusest Norra laevas.

Põldudel oli kartul võtmata ja siin-seal uitasid ringi oma kodudest lahkunud sõrulaste poolt lahti lastud lehmad ja lambad. Minu sõjakaaslased meenutavad sealseid köögitoimkondi, kus olevat saanud kõhud kõvasti täis süüa. Mina nohik mäletan ennast ikka vaid kahurite juures. Või ei määratud mind köögitoimkonda? Kartuleid käisin küll koos sakslastega põldudel võtmas. Siis saime köögist küll tugevad toiduportsud. Elasime telkides. Vaatamata sellele, et käes oli november, olid ilmad Sõrves merelise kliima tõttu suhteliselt soojad.

Muidugi ei jäänud meie elu Sõrves alatiseks nii vaikseks. Ühel pärastlõunal ilmusid merelt poolsaare rannavetesse neli nõukogude kahurpaati, kõik soldateid täis. Meie kahurirühma vanad asusid ise kahurite taha ja avasid kontvõõraste pihta tule. Laevadelt vastati nii kahuri- kui ka kuulipildujatulega. Kuid ilmselt võeti sihik liiga kõrge ja enamus mürske lendas meist üle ja lõhkesid tagapool. Üks talumaja süttis põlema. Meie flakikahurite tiheda tule tagajärjel tekkis laevadel suur segadus. Üks neist sai tugevasti pihta ja varsti olid kõik sunnitud tagasi merele taanduma, võttes purukslastud laevavraki sleppi. Veel kaugelt merelt jätkasid nad meie positsiooni tulistamist.

Siis ilmus Kuressaare poolt üks vene ründelennuk IL-2, mis lendas paralleelselt rannikuga, tegi tuletorni juures tiiru ja sööstis siis meie lähedal asunud neljatoruste kahurirühma peale. Meist üle lennates kündsid selle 23-mm pardakahurite mürsud üles kive ja kruusa. Venelane lendas meist nii madalalt üle, et lenduri ja pardalaskuri näod olid selgesti näha. Kui see siis pärast neljatoruliste ründamist tahtis üle metsalatvade lennata, sai flakkidelt valangu saba alla. Pikka suitsu ja tulelonti enda järel vedades kukkus seejärel merre.

Ühel päeval lähenes Mõntu sadamale saksa praamlaevade konvoi, mis tuli Vindavist ja tõi Sõrve lahingumoona ja varustust. Äkki ilmusid Saaremaa poolt neli IL-2 tüüpi vene ründelennukit. Algas lahing laevade ja lennukite vahel. Kaugelt eemalt on seda pagana ilus vaadata, kui ei pea ise selle sees olema. Lennukid lasksid ühe praami põhja, kuid see ei jäänud praamiflakkide poolt tasumata. Tagasilennul jäi üks IL-2 äkki teistest maha, tegi ümber oma telje paar tiiru ja kukkus siis merre. Mõni tund hiljem ujusid meie kohal randa kaks päästekostüümides saksa madrust, kes olid pääsenud hukkunud laevalt. Mehed olid üliväsinud, kuna mitu tundi vees sumamine oli nad kangeks võtnud. Üks neist langes maha ja tema turgutamiseks valasid meie sakslased talle suhu grokki.

Lahingutest Iide küla all.

Rinne aga lähenes iga päevaga. Ühel õhtupoolikul hakkasid meie ümber lõhkema venelaste kahurimürsud. Mõned neist lõhkesid otse meie kahurite kõrval, kuid keegi õnneks seekord pihta ei saanud. Nüüd anti korraldus - iga mees tehku oma killukaitseauk korda!

Ka hakati nüüd jagama meile rindepakke, kus oli sees mitmesuguseid maiustusi, sigarette ja muud pudi-padi. Meid loeti nüüd võrdseks eesliinil olijatega. Oma igapäevase valveteenistuse kõrval pidime me iga päev valmistama rinde jaoks traattõkkeid (siile) ja need rindele vedama. Võis arvata, et meidki varsti sinna viiakse.

21. novembril viisime oma kahurid tuletorni lähedale Sääre randa ja jätsime need sinna kasutult seisma. Sinna maha jäid ka kõik meie isiklikud asjad. Neid ei näinud me enam kunagi. Meid viidi autodel eesliinile. Enne sinna minekut jagati kõigile võid, juustu ja suitsuvorsti ning muud head ning paremat. Võtsime kõigest endale natuke tagavaraks ja mõtlesime, et kui rindelt tagasi tuleme, siis on hea võtta. Seitsmeteistaastased jäävad ikka seitsmeteistaastasteks.

Edasine on minu mälus säilinud vaid üksikute piltidena. Mäletan, kuidas me veoauto kastis rindele sõitsime. Minu kahuriülem allohvitser Krause ja mõõdumees Schile olid näost valged ja väga löödud. Mõned püüdsid tuju teiste nöökamise ja naljadega üleval hoida. Siis olime kusagil ahelikus. Teisel pool kiviaedade taga vaenlase jalaväelased. Ühel hetkel sattusime venelaste reaktiiv-miinipilduja katjuuða tule alla. Miinid lõhkesid maleruutudena, paisates üles kive ja mulda. Oli õudne seda kurja lummust vaadata. Rühm sakslasi kaotas närvid ja jooksid eesliinilt minema. Neile jooksid püstoleid paugutades järele veltveeblid. Varsti tulid aga mehed alljuhtide sõimu saatel hiilides tagasi.

Need kõik on isiklikud mälupildid, mis seisavad tänaseni selgelt silme ees. Kõik see toimus Iide küla all. Näen veel meie kahuriülema Krause ja mõõdumehe Schile näoilmet, kui nad koos tankidega ründavale venelaste ahelikule vastu lähevad. Automaatpüstoleid vastu külge surudes sammuvad nad tulistades vaenlasele vastu, kukuvad siis ja jäävad lahingväljale lamama.

Alles mõned päevad tagasi oli allohvitser Krause näidanud meile oma naise ja väikese heledapäise tütrekese pilti. Nad ei näinud oma abikaasat ja isa enam kunagi. Matsime langenud järgmisel päeval telkmantlisse mähituna rindekanonaadi saatel Iide külla, vist Sepa talu õunapuuaeda ühe suure õunapuu alla. Nüüd puhkavad nad seal juba rohkem kui pool sajandit.

24. novembri varahommikul lahkusime rindelt ja hakkasime ööpimeduse varjus Sääre tipu suunas liikuma, kus pidid meid ootama laevad. Liikudes koos grupi rindelt lahkuvate sakslastega, jäime me venelaste kahuritule alla. Seejärel jäin omadest maha. Leidsin end ühel hetkel kusagilt metsa alt. Seal mõtlesin, et saagu mis saab. Sõda on minu jaoks lõppenud. Poen kuhugi killukaitseauku ja ootan hommikuni ning annan siis end venelastele vangi. Mida nad mulle ikka teevad? Olen eestlane ja Sõrve on ka minu maa.

Ja siis… otse kui oleks keegi mu mõtteid lugenud, kostis äkki pimedusest: “Stoi! Ruki verh! Kto tam? Ja samas sähvas kuulipilduja tuline juga mu vasemast kõrvast mööda. Keha tõmbus üleni kuumaks. Tegin hüppe kõrvale kadakapõõsastesse ja panin siis jooksu. Järgnes valang kuulipildujast ja ma jooksin kadakate vahel haake tehes edasi.

Siis kostis kusagilt eemalt kõnekõminat. Jutt käis saksa keeles. Üks salk sakslasi liikus kiiresti tuletorni suunas ja ma liitusin nendega. Vahepeal oli mind hakanud vaevama tohutu janu. Vett polnud kusagilt mujalt saada kui kuivanud lehmakoogilt. Ent janu sai kustutatud.

Liikusime kiiresti edasi. Ühes maanteekraavis lamas hobune. See korises. Tal oli jalaluu murdunud ja sakslased lasksid ta halastusest maha. Siis hakkasid üle meie peade ulgudes lendama venelaste kahurimürsud. Need kukkusid meist kaugemale kuhugi ettepoole.

24. novembri varases hommikuhägus läksime Sääre rannas meid oodanud dessantpraamile. Nüüd mitte enam selle trümmi, vaid hästi tihedalt, mees-mehe kõrval, selle tekile. Praami lastiruum on täis haavatud sõdureid. Kellelgi läks lahti relv. Keegi sai kõhust haavata ja ta viidi alla laevaruumi teiste haavatute juurde.

Poolsaare lõunatipu poolt kostis saksa lahinglaeva “Prinz Eugen” laevakahurite laskmist. Hallide sügispilvede all ujus Saksa luurelennuk Dornier hüüdnimega “raam”. See korrigeeris arvatavasti lahinglaeva tõkketuld. Merel olid kõrged lained, mis üle dessantpraami teki uhtusid ja puhus vinge põhjatuul. Temperatuur oli miinustes ja raudne laevatekk kattus jääkirmega. Siis käivitusid laeva mootorid ja meie alus võttis kursi avamerele.

Tagasi Kuramaal.

Idataevas ahetas tõusva päikese kumast, kui meie alus sisenes Vindavi sadamamuulide vahele. Lahingud Sõrve poolsaarel olid lõppenud ja seal võimutsesid nüüd punaväed.

Esimese öö pärast Sõrvest tagasijõudmist veetsime ühes tühjas ja rõskelt külmas Vindavi kirikus. Altarimaalil olev Kristus vaatas meid üsna ükskõikse pilguga. Küllap tal oli endal probleeme. Kükitasime ja istusime kuidagimoodi pinkide vahel ja püüdsime pisutki magada, aga sellest ei tulnud suuremat välja. Närvid olid veel liiga pingul. Olin omadest lahutatud ega teadnud, kust neid leida.

Kolmandal päeval toimus kõigi Sõrves olnud õhutõrjeväelaste rivistus ja seal leidsin üles oma kadunud kaaslased. Kõik poisid olid elus ja terved. Kolm eesti lennuväepoissi said Sõrve lahingutes üles näidatud mehisuse eest II klassi raudristid. See oli suur tunnustus, sest me polnud veel kaheksateistkümneaastased ja meile polnud raudriste ette nähtud.

Varsti jagati meile välja uus varustus, sest kõik meie isiklikud asjad jäid Sõrve. Ka sai meie patarei uued kahurid. Jaotatavate kahurite hulgas oli päris uut tüüpi täisautomaatseid, kus mürsud olid poolkaarekujulises magasinis. Meie kahurirühmale neid ei antud. Saime endale endised flak-18 tüüpi kahurid.

Eesti poistest moodustati nüüd kahurimeeskond ja me saime endale oma kahuri. Meie kahuriülemaks sai wachtmeister Kersting, kes varem oli olnud meie kahurirühma ülemaks. Viimase kohale tuli Saksamaalt tagasi Oberwachtmeister Hildebrandt, kes oli käinud ohvitseride kursustel.

Detsembris läksid ilmad külmaks ja meile jagati välja uus talvevarustus. Ühelt poolt laiguline, teiselt poolt valge moondamisülikond oli hoopis midagi muud, kui lennuväe abiteenistuslase õhuke sinel. Pealt karvase koeranahaga kaetud vildid tundusid algul küll kohmakad, kuid olid see-eest soojad.

Nüüd hakkasid meid ikka sagedamini tülitama venelaste U-2 ja pommilennukid. Ikka öösel ja madala pilvituse ajal. Algul oli kuulda lennuki urinat, siis äkki jäi mootorimürin vait, ainult propelleri lõginat oli kuulda. Seejärel sadasid kusagil alla pommid. Kätte me neid pahategijaid nii kergesti ei saanud, sest helgiheitjad ei võtnud pilvedest läbi.

Ühe pommirünnaku ajal tabas lennukipomm üht õhutõrjepatareid, kus teenisid läti lennuväepoisid. Mitu läti poissi said surma. Linnas korraldati suured sõjaväelised matused, kus ka meie poisid auvalves käisid.

Jõulude lähenedes hakkas wachtmeister Paul Kersting, kes pärast allohvitser Krause langemist Sõrves oli meie kahuriülemaks, meile saksakeelseid jõululaule õpetama. Jõuludeks valmistas ta igale poisile kingitusepaki, mille leidsime hommikul ärgates oma padjalt. Meie punkrilaes, selles olnud lauakese kohal rippus kuusevanik, ehk sakslaste jõulupärg. Õhtul istusime kuuekesi pärja all ümber laua ja meenutasime möödunud jõule kodus.

Eredamalt on mulle meelde jäänud 1945. aasta vastuvõtt. See toimus meie ehitatud suures õppepunkris, kus oli koos kogu kahurirühm. Iga mees sai sõdurikruusi veini, konjakit või muud kangemat. Varsti tõusis meestel tuju ja kadusid piirid ülemuste ja alamate vahel. Allohvitser Käse oli liialt palju kruusi kummutanud ja käis nüüd tihti punkri taga end tühjendamas. Ega eesti poisidki papist olnud. Kell kaksteist öösel, kui raadios pärast führeri kõnet saksa hümni mängiti, millele kõik pidid kaasa laulma, ei saanud Oberwachtmeister Hildebrandt vist Heino Heinvälja eestikeelsest laulujorinast aru ja ajas Heino punkrist välja. Befehl ist befehl! (käsk on käsk) kinnitas Heino ja sammus rahulikult minema.

Istusin ja kuulasin švaabi murrakut, mida mõned vanemad sakslased minu kõrval rääkisid. Too murre erines oma pehme meloodilisusega sõjaväeliselt haukuvast saksa keelest ja seda oli mõnus kuulata. Mõned neist sakslastest olid olnud meremehed, sest nad laulsid: Rio-de-Janeiro-ahhoi-ahhoi. Hamburger Mädel sind treu…!

Kell 12 öösel muutus taevas Vindavi kohal mitmevärvilistest rakettidest vikerkaareliselt kirjuks. Ei varem ega hiljem pole ma näinud sellist tulemängu. See oli minu sõduripäevade üks eredamaid vaatepilte.

Uusaasta päeval käisime linnakinos suurel kontserdil. Olime ka varem selles kinos käinud ja vist nägin filmi “Immensee” esimest korda just seal. Nüüd oli kinosaal puupüsti täis sõdureid, kes istusid saalis, relv põlvede vahel. Üks läti lauljatar laulis laulu Riverast. Kui siis lavalt kostis laul “Heimat, deine Sterne…” (Kodumaa, su tähed), veeresid paljude sakslaste habetunud põskedel pisarad. Polnud nad siis oma mõtetes mitte selles linnakinos, vaid oma kodumaal omaste keskel. Kellel neist üldse veel pärast Saksa linnade lauspommitamist kodu olemas oli…

Eesti poiste suure sõbra wachtmeister Paul Kerstingiga juhtus 1. jaanuaril õnnetus. Ta murdis Vindavi randa meie jaoks uut punkrit ehitades oma käeluu ja viidi lennukiga Saksamaale. Rohkem me seda toredat ja sõbralikku sakslast ei kohanud. Tema asemele kahurirühma ülemaks tulnud Oberwachtmeister Hildebrandt oli nats ja teda ei sallinud mitte keegi kahurirühmas. Meie, seitsmeteistaastased, ei teadnud siis veel, mida natsism tähendab. Seda tutvustati meile hiljem, nõukogude aastatel.

Jaanuari algul asus meie kahurirühm uude asukohta - päris mere randa düünidele. Venta jõe vasakkallas koos muulidega jäi meist kiviviske kaugusele paremale. Sinna rannaliiva sisse rajasime endale uued punkrid.

Mida lähemale jõudis kevad ja pikemaks muutusid päevad, seda intensiivsemalt toimusid meie õppused. Allohvitser Käse oli kahuriõppuste läbiviimisel vana kala. Küll laskis ta ülekuumenenud kahuritoru vahetada, küll kahuril esinenud rikkeid kõrvaldada. Kahuri täismeeskonda kuulus viis meest ja need pidid oskama üksteist asendada. Maapealseid objekte sai tulistada ka kolme mehega.

Tegime ka gaasiõppusi ja pildusime vastastikku killukaitseaukudesse puust granaate. Käisime polügoonil vanade tankirusude pihta tankirusikaid proovimas ning mererannas vintpüssist märklaua pihta laskmas. Minu parim tulemus oli 28 silma 32-st võimalikust.

Toosama Hildebrandt oli oma punkrisse meelitanud ühe kodutu koera, kes tõi seal ilmale viis poega. Uusaasta öösel laskis too nats purjus peaga kõik viis kutsikat püstolist maha. Koeraema pääses põgenema ja järgmistel päevadel asus Hildebrandt teda jälitama.

Ühel päeval olin kahuri juures postil ja nägin seda koerajahti pealt. Oberwachtmeister roomas, püss käes, eemal istuva koera poole, kes seal oma poegi taga nuttis. Tulistanud koera, tabas ta viimast ja tõi selle oma punkrisse. Seal laskis ta oma käsundusallohvitseril koera nülgida ja siis köögi juurest toodud margariinis ära praadida. Olin kuulnud, et I maailmasõja ajal olevat sakslased vareseid söönud. Nüüd siis sõid koeri. Pakuti ka meile, aga minul ei läinud see suust alla.

Sõja lõpp ja vangitee algus.

Märtsi keskel viidi meie patarei Vindavist Kuldiga linna lähistele, kus me asusime vana rüütlilossi kaitsele. Selles asus Kuramaa väegrupi staap. Lossi ründasid pidevalt vene ööpommitajad ja meil tuli nendega nüüd peaaegu igal ööl kakelda. Meie kahurirühm asus ühe heinamaa serval, millest läks mööda põlistammedega palistatud allee. Kuna tammed segasid kahurite vaatevälja, laskis kahurirühma ülem need maha saagida. Vanemad sakslased avaldasid selle teguviisi vastu pahameelt.

Esimesel mail said eesti poisid käsu minna patarei staapi. Seal teatati meile, et oleme ülendatud kanoniirideks. Igale värskele reamehele pisteti pihku Saksa lennuväe hõbedased kajakad, mis me tagasi jõudes oma pluusi kraenurkadele õmblesime. Kuldiga lähistel kuulsid sakslased veel ka viimast korda Hitleri hüsteerilist raadioesinemist. Siis tuli teade, et Saksamaa suur juht Adolf Hitler on Berliini kaitstes langenud.

Sõja lõpp tuli ootamatult. Paar päeva hiljem viisime Kuldiga lossi juurde kokku kõik oma relvad. Siitpeale olime sõjavangi staatuses, kuigi otseselt me seda veel ei tajunud. Meid koondati koos rindelt tulnud saksa väeosadega lossi juurde kokku, kus igal õhtul toimusid koos ühe punaväeüksusega ühised loendused. Sinna toodud Läti 19. diviisi mehed, kelle kodud olid läheduses, käisid kodus ja tulid jälle tagasi.

Vene soldatid sõelusid sakslaste hulgas ja küsisid käekelli, täitesulepäid ning püstoleid. Kui neid vabatahtlikult neile ei antud, võeti väevõimuga. Mõnel punasoldatil rippus sakslastelt saadud (võetud) uur saksa püssipuhastaja alumiiniumketi otsas. Teisel oli samasuguse keti otsa riputatud nagaan. Trofee ikkagi.

Kuramaa jäi punaarmeelaste poolt vallutamata. Sõja lõppedes algas siin kapituleerunud saksa vägede koondamine. Maanteedel liikusid lõputud autokolonnid, igal oma väeosa embleem ja nimetus. Jalaväelased läksid treenitud rivisammul, ei puudunud ka rivilaul.

Oli kevad ja sirelid õitsesid. Ka meile - vangidele. Seda ei saanud Stalingi keelata. Siis algasid meie pikad jalgsirännakud ühest laagrist teise. Kõikjal teede ääres, kus meie pikk vangidekolonn liikus, asusid Punaarmee väeosad. Nende asukohta tähistasid slaavipärased vanikute ja isakese Stalini pildiga kaunistatud kõrged auväravad, millel punased loosungid tekstiga: “Au Suurele Stalinile!”

Algul viidi meid Leedu piiri äärde. Teel leidsin ühe jõe ääres vesiroosidega jõekääru ja käsin seal suplemas. Ühes peatuspaigas lõhkes lõkketule ääres sääl olnud granaat. Õnneks keegi viga ei saanud. Edasi liikudes ähvardas üks purjus politruk nagaaniga meie kolonni. Vist olid mehel sõjas närvid üles öelnud.

Jõudnud Vainode laagrisse, eraldati järgmisel päeval kõik nõukogude rahvad sakslastest. Jätsime oma kahurirühma sakslastega jumalaga. Eestlased, lätlased ja leedulased viidi eraldi laagrisse. Oli vastik tunne, kui leidsime end porimülkaks tallatud põllul kuuseokstest ja puukoorest tehtud onnis, mis kaitses küll päikese, kuid mitte vihma eest. Kõrge traataia tagant sihtisid meid sinna üles seatud kuulipildujad.

Siis algasid ülekuulamised. Ükshaaval viidi meid ülekuulajate ette, kelleks olid NKVD ohvitserid. Need umbkeelsed rääkisid meiega vene keeles, mida meie ei osanud. Mõnikord toimus meie jutuajamine läbi mitme tõlgi. Mis meie jutust ülekuulamisprotokolli kirjutati, ei saanudki me teada.

Järgnes pikk jalgsirännak Vainodest Miitavisse (praegu Jelgava). Sõjavangina läbitud asulaid ja külasid tean ma nüüd maakaarti vaadates. Tookord oli meile viimane teadaolev geograafiline punkt Kuldiga. Kõik hiljem läbitud kohad olid meie jaoks salastatud. Ega siis sõjavang tohtinud teada, kuhu teda viiakse.

Mäletan pikka metsavahelist teed. Kahel pool vangidekolonni käisid automaatidega punaväelased. Üks harakas laskus telefonitraadile. Otse kui meile oma laskeosavust demonstreerides, haaras üks soldatitest automaadi sihtimata käele, nagu nüüd teevad seda gangsterid Ameerika seebiooperites ja lihtsalt niitis linnu pooleks. Vaadake, neetud faðistid! Mõjuv, eks ole! Iga käidud tunni järel veidi puhkust. Vahepeal näsisime kaasa antud leiba ja siis jälle edasi. Teel rekvireeriti minult mu armas väike sini-puna-rohelise klaasiga taskulamp, mida olin hoidnud kui kallist lapsepõlvelelu. Katkenud oli veel üks niit, mis oli mind koduga sidunud. Tundsin hinges suurt tühjust ja ka igatsust. Vist kojuigatsust.

Marssinud kahe päevaga maha umbes 150 kilomeetrit, jõudis meie väsinud ja vaevatud vangidekolonn Jaanipäeva paiku Miitavisse, kus meid loodetud kojupääsemise asemel ootas ees NKVD laager, kus tingimused olid palju kordi viletsamad kui Vainode laagris.

Selles laagris olime umbes nädala. Ühel päeval käsutati meid jälle kolonni ja viidi raudteejaama. Enne vagunitesse paigutamist loeti kõik vangid piinliku täpsusega üle. Siis aeti meid kui loomi puna-pruunikatesse loomavagunitesse. Nendes vagunites polnud magamisnarisid. Vaguni põrandal olid vaid räpased õled. Magasime neil tihedalt üksteise vastu surutult, pead vastu seina. Koos minuga olid selles vagunis veel Torist pärit Voldemar Paju ja Pärnu poiss Ernst Peterson, kes olid olnud meie patarei ühes teises kahurirühmas. Veel oli seal helgiheitjatel ja teistes patareides teeninud eesti poisse.

Suurt kodumaad” avastamas.

Meie sõidusiht oli meile teadmata. Süüa anti vaid peatuste ajal. Konvoisoldatid jagasid meile suurtest puutoobritest, mida nad kahevahel kandsid, vesist supilaga. Leivapätsid anti vaguni peale ja need tulid meil endil kõigi meeste vahel ära jagada. Ka joogivett jagati suurest toobrist jao pärast.

Harkovis tehti pikem peatus ja meid viidi konvoisoldatite saatel sauna. Saunas sai iga mees väikese tükikese seepi ja natuke leiget vett. Olime viletsast toidust ja psühholoogilisest surutisest üsna nõrgaks jäänud ja saunas tundsin, kuidas kõik musta uttu vajus.

Edasi võttis meie vangiešelon suuna lõunasse. See oli meile suureks lohutuseks, sest pääsesime Siberi pakasest. Mitu nädalat me kokku teel olime, ei tea, sest kalendrit meil ei olnud ja ajataju oli kadunud. Tegime vahet vaid öö ja päeva vahel. Gruusiasse jõudsime kusagil juuli keskel. Meie ešeloni lõpp-peatus oli Kutaisi linna lähistel ühel haruteel. Eemalt paistsid juba kõrge okastraataed ja laagribarakid. Linna oli meie laagrist umbes paar kilomeetrit. Laagrist vasakul kõrgusid igilumega kaetud mäed ja paremal oli tasane Kutaisi orulamm.

Enne laagrisse sisenemist toimus loendus. Nii toimus see hiljem iga kord, kui meid laagrist välja tööle viidi ja tagasi toodi. Laagriväljak oli ümbritsetud vahitornide ehk võškadega valvurite jaoks. Laagri siseõuel paiknesid kolm kahekorruselist pikka tuffkividest üsna korralikku hoonet, kus olid ruumid vangide jaoks. Hoonetega risti asus köögiplokk. Oli veel välikäimla ja selle ees lahtine lubjaauk.

Ruumides olid kolmekordsed magamisnarid. Magamisriideid vangidel polnud. Meie sõduritekid olid juba ammu ära võetud. Magamiseks käis külje alla õhuke saksa sinel. Padja ülesannet täitis lennuväe seljakott.

Olime laagris koos lätlastega, kes olid seal enamuses ja seega sai meie olmekeeleks läti keel. Tööl hakkasime käima mingi endise klaasivabriku territooriumil, kus raiusime kangidega hangunud sini-rohelist klaasi. Kohalike elanikega meil kokkupuuteid ei olnud, kuid teadjamad kaasvangid rääkisid, et sinna hakatakse ehitama suurt Kutaisi aotehast.

Hangunud klaasi tagumist ei olnud kauaks. Varsti hakkasime konvoisoldatite saatel käima lähedal asuval raudteel liipreid vahetamas, jaamas tsementi ning ehitusmaterjale laadimas ja teistel füüsilist pingutust nõudvatel töödel. Osa vange käis linnas tööl. Meile, põhjamaalastele oli algul harjumatu, et õhtud läksid ootamatult pimedaks ja hommikud sama järsku valgeks.

Töö iseenesest oli kurnav ja toit kehvapoolne. Harjumatu kuumus kurnas omajagu. Leiba anti meile õhtul pärast töölt tulekut. Selle jagamine oli kurvamaiguline farss, sest vangist (ka sõjavangist) ei ole pedantsemat “tõe ja õiguse” eest seisjat.

Leivapätsil on teatavasti kaks otsa ehk kannikat, mis on sisust maitsvamad, kuna neid saab kauem mäluda. Seepärast oli leivakannikas kõigi vangide ihaldusobjekt. Leiva jagamisel lõigati leivapäts ülitäpselt ühesuurusteks viiludeks. Loosijal seoti silmad kinni ja see pidi jagajale, ütlema, kellele jagaja poolt osutatud leivaviil saab.

Siis hakati meid öösiti ülekuulaja juurde viima. Meie jutuajamised toimusid tõlgi vahendusel. Meid oli juba paar korda Vainodes üle kuulatud ja midagi uut neil meilt meie nooruse tõttu välja pinnida polnud. Arvan, et meid ei kuulatud üle mitte meie endi pärast, vaid selleks, et välja selgitada meie ülemusteks olnud saksa ohvitseride käitumine. Aga see on vaid oletus.

Ühel pühapäevasel augustipäeval vange laagrist suure kuumuse tõttu tööle ei viidud. Olin leidnud kusagilt tüki vineeri, millele kraapisin sõnad: Ainult peale varju ja kätele tööd! Need olid vist Anna Haava poolt kirja pandud. Sõnade alla joonistasin kolm risti asetatud viljapead. Sellest vineeritükist sai minu leivalaud. Taolised lauakesed olid paljudel ja laagrivalve neid läbiotsimisel ära ei võtnud. Minu kunstkäsitöö hakkas mulle endalegi nii meeldima, et tõin pärast laagrist vabanemist selle endaga koju kaasa.

Vangidel ei tohtinud olla teravaid metallesemeid. Neid korjati küll läbiotsimistel pidevalt ära, kuid töötsoonist toodi üha uusi sisse. Oli ju vaja millegagi habet ajada, küüsi lõigata jne. Lõpuks said laagriülemad aru, et habemesse kasvanud vangid toovad niikuinii uusi terariistu laagrisse ja nüüd määrati iga baraki koridori peale üks mees juuksuriks, kes tohtis terariistu omada. Kuigi meie pead olid juustest paljaks aetud, hakati laagrisse tooma alumiiniumist kamme, mida kasutati müügi- ja vahetuskaubana.

1946.aasta suvel hakkasid vangid laagris surema. Ühel päeval pandi mind päevniku käsul valvama üht ruumi, millest paistsid välja koolnute jalad. Neid oli seal palju. Millegipärast viis vikatimees esimestena ära kõige priskemad ja punapõsksemad mehed. Mäletan üht Läänemaa meest, kel polnud näol ühtki kortsu, ent ka see suur ja tugev mees jäi Kutaisi väljadele.

Ma ei tea, kas Kutaisi lähistel oli soid, kuid malaariasse haigestusid seal paljud. Malaariahaigel esinevad pidevalt külmahood. Tal on kõrge kehatemperatuur ja nahk muutub kollaseks. Meie ruumist jäi kõige esimesena malaariasse üks poolakas. Tema ja minu vahel magas minu kunagine kahurikaaslane Voldemar Palu. Ühel öösel hüüdis Volli mulle, Ott, hoia minust kinni… ma kukun… ma kukun… Kutsusime suure kõhuga grusiinist arsti. See rääkis ainult gruusia keelt. Seletasime talle saksa keeles, et mehed põevad malaariat ja lõpuks sai ta meist aru ning hakkas haigetele hiniini andma. See aitas ja Volli ning poolakas said varsti terveks. Minust läks see tõbi õnneks mööda. Selle asemel tekkis mulle kaelale aga suur furunkul. See valmis ja valutas seal nädalapäevad, tegi pea uimaseks ja magada sain ainult ühe külje peal. Lõpuks lõikas lätlasest laagriarst selle kahe ristlõikega lahti ja ma vabanesin vaevast.

Iga kord, kui konvoisoldatid meie vangidekolonni mõnest maisipõllust või inziirisalust mööda viisid, muutus kogu laager õhtul improviseeritud väliköögiks. Iga mees keetis nüüd endale lõkketulel mingit suupoolist.

Pühapäeviti tekkis aga laagrihoonete ette midagi turu taolist, kus tehti vahetuskaupa. Need, kel oli õnnestunud mõne maisipõllu valvur ära petta, tõid laagrisse poolvalminud maisitõlvikuid. Maisipuder oli laagris meie peamine toit. Ma ei tea praegugi, mis nime kannab üks pirnitaoline ja magus paljude väikeste seemnetega puuvili, mida kohalikud elanikud inziiriks kutsusid. Mõnikord oli konvoisoldatite hulgas ka inimlikumaid saatjaid ja need lubasid meil neid inziire puude alt korjata.

Kolmel korral kogu minu laagriaja jooksul tuli pidu ka meie tänavale. See oli siis, kui saime maitsta kartuleid. See maitse ja see tunne tuletas valusalt meelde Eestimaa kartuleid ja kartulivõtmist. Kord saime maitsta ka Musta mere kilu-anðoovist. Paaril-kolmel korral sattusin ma köögitoimkonda, kus sai laagrihärrade toidukatlast korraga nii palju loomaliha söödud, et kannatasin paar nädalat röhitiste all.

Laagris oli meie ajataju rikutud. Teadsime vaid tähtsamaid tähtpäevi. Mu mälupilt ei ütle enam, kas me vaatasime seda vabaõhukino suvel või talvel, kükitades või istudes. Kinolinal jooksis must-valge film Nürnbergi kohtu otsuse täideviimisest. Kinolinal oli suur kaak. Kui hukatava sõjaroimari alt jalatugi ära tõugati, käis vangide hulgast läbi tasane rahulolematuse kõmin. Niivõrd võigas oli see vaatepilt. Oli see vastupropaganda või õiglane meeldetuletus võidetuile? Või näidati filmi sellepärast, et Goebels enne sõja lõppu laskis üles riputada hoiatavad sildid selle kohta, et bolðevikud küüditavad kõik lätlased (baltlased) Siberisse? Kummal poolel oli õigus, kummal pooltõde? Veel näidati meile üht inglaste tehtud filmi, mis oli teravalt jaapanivastane.

Siis tuli aeg, mil ma jäin niivõrd nõrgaks, et ei suutnud enam tööle minna. Laagri ühes hoones olid kolm ruumi haiglaks kohendatud. Olin siis 18 aastat vana ja kaalusin kusagil neljakümne viie kilo ringis. Mind paigutati haiglasse, kus sai veidike paremini süüa. Naridel olid tekid ja puhtad padjad ning linad. Vist taheti näidata, kui hästi sõjavangide eest hoolitsetakse. Koos minuga oli seal veel mu sõjakaaslane Endel Sildoja.

Laagrihaiglas tuli ära õppida ka see, kuidas viilida, kuidas palavikku üles ajada, punetisi tekitada ja veel palju muid nippe. Ikka selleks, et saaks pikemalt linade vahele jääde. Paljud laagriarstid olid lätlased. Ma sain siis juba läti keelest üsna palju aru. Üks noor läti poiss tegi kõik, et saaks ainult haiglasse sanitariks jääda. Ta kandis peaarstile kõikidest haigetest ette. Ta rääkis ka meile, mida kusagil palatis tehakse, kes seal lamavad. Viis lamajaile kätte leiba ja jagas suppi. Sanitariamet oli laagris üks ihaldatavamaid.

Ühel ajal tekkis meie laagri kõrvale naistelaager. Samuti traataia ja vahitornidega. Naiste välja riputatud pesuhilbud lipendasid tuule käes just nagu laeva signaallipud. Räägiti, et meie laagri kokad käivad seal salaja naiste juures. Need olid ju paremini söönud. See selleks, aga naiste hilbud hakkasid hästi meeldima meie lätlasest kaasvangile Pljukale. Kas Pljuka oli tolle lätlase perekonna- või hüüdnimi, seda ma ei saanudki teada. Ühel õhtul tuli Pljuka laagrisse, naiste hilbud hõlma all.

Et Pljukast tuleviku jaoks õiget inimest teha, otsustasid läti leegioni poisid varastamise koleda pahe temast peksuga välja ajada. Ühel õhtul pärast leiva jagamist võetigi Pljuka ette. Üks mees istus lamava Pljuka jalgadele, teine turjale ja kolmas hakkas talle läbi istumiskohale pandud märja lina vitsaga hoope jagama. Ei tea, kui valus see oli, aga Pljuka karjus, nuttis ja lubas mitte kunagi enam naiste pesu ärandada. Aga teda teati ja tunti ning anti veel ja veel. Mul hakkas Pljuka röökimist kuuldes halb ja ma ronisin üles nari kolmandale korrusele usbekkide juurde. Need islamlased pomisesid seal omakeeli midagi. Minu suurimaks sooviks aga oli, et Pljuka ükskord vait jääks. Kuid juba järgmisel päeval olid Pljukal jälle mingid hilbud hõlma all. Pljuka oli kleptomaan. Läti leegionipoisid ei andestanud kellelegi vargust ja Pljuka röökimised kestsid veel kaua. Kui ta sellest laagrist üldse välja sai ja elus on, varastab ta kindlasti veel edasi. Mõne inimesega on juba kord niimoodi.

Vangilaagris lubati meil aastas paar kirja saata. Raskusi oli paberi saamisega. Sain emalt esimese kirja ja ta kirjutas, et on mulle paki saatnud. Seda ma kätte ei saanud. Mulle öeldi, et leedulased olevat selle ära võtnud. Ei tea, kas just leedulased.

1946. aasta sügise poole suve saabus laagrisse trobikond siniste rummudega mütsides mehi. Nendega kaasas olnud suur natðalnik teatas, et kõik noored mehed, kes Balti riikidest pärit, lastakse varsti koju. Ka haiged ja invaliidid. See teade rõõmustas, andis lootust ja uut elujõudu.

Paljud aga ei jõudnud vabanemist ära oodata ja üritasid laagrist põgeneda. Ent Kaukaasia kõrged mäed valvasid kui truud hundikoerad. Võõras rahvas, võõras keel, kuhu sa lähed. Kõik põgenikud toodi laagrisse tagasi. Nägin neid õnnetuid ja piinatuid. Neid polnud palju, vast viis või kuus julget.

Sõjavangist töösoldatiks.

Tõelise vabanemiseni aga kulus veel mitu kuud, sest nõukogude riigi veskid jahvatasid aeglaselt. Aga siiski jahvatasid. Ühel päeval jätsime traataia, konvoi ja vahitornidega hüvasti ja meid arvati tööpataljoni.

Meile anti uued gimnastjorkad, kalifeepüksid ja saapad. Seejärel viidi ühte puubarakki, mis kubises lutikatest. Asusime Kutaisi linnast kõrgemal, üleval mägede jalamil. Sealt alla tuli laskuda mööda kibuvitsapõõsastega pikitud mäekülge. Käisime maantee muldkeha rajamas. Mingit sõjaväelist korda seal ei olnud. Aina hommikul tööle ja õhtul koju. Kuna töötasime koos kohalike elanikega, tekkisid meil nendega sidemed.

Meile jagati normiseepi, mille vahetasime külas tðurakute vastu, nii hüüti Gruusias nisujahust küpsetatud piklikku, ühest servast paksemat kuusirbikujulist leiba. Nende leibade küpsetamiseks topiti ümmargused, meie kaevurakke kõrgused kividest laotud ahjud kibuvitsaoksi täis ja köeti nendega ahjuseinad tuliseks. Seejärel kinnitati (kleebiti) ahjukülje siseseinale nisujahust vormitud leivapätsid. Need olid väga maitsvad.

Tutvust sai tehtud ka Gruusia alfabeediga. Saime aru isegi mõnest gruusiakeelsest sõnast. Noored koolijütsid uudistasid meid. Meievanused tütarlapsed aga punastasid. Olime nõukogude propaganda ohvritena nende jaoks “kodumaa reeturid” ja “neetud faðistid”. Kui aga tegime mõnele grusiini lapsele lihtsa lelu - kasvõi paberist tuuleroosi, ei vaadanud see meid enam nii kohkunud näoga. Kuid oli ka selliseid, kes ei umbusaldanud meid ja kritiseerisid avalikult nõukogude riigikorda.

Koos meiega töötasid ka tööpatti saadetud ingerlased, karjala-soomlased ja venelased. Meie brigadiriks oli keegi venelane, päris mõnus mees, kes ei teinud meile liiga.

Oma töö pärast ringi sõites nägime ükskord ühel künkal töötamas üleni valgesse riietatud inimesi. Meile öeldi, et need on vangi langenud jaapanlased.

Ükskord anti meile tehtud töö eest igale sada rubla avanssi. Minu suureks kiusatuseks olid all eeslinnas olevad kioskid, kus müüdi jäätist. Mul olid meeles veel mälestused kunagi lapsepõlves söödud jäätisest. Ei mäleta küll, palju see gruusia jäätis maksis, aga varsti oli mu rahake otsas.

Siis viidi meid asulasse, mille nimeks oli Tðiteli-Tðarosse. Nimi ei pruugi ortograafiliselt õige olla, sest tuletasin selle kohalike elanike hääldamise järgi. Olime jälle lutikaid täis barakis ja ehitasime taas maanteed. Hommikust õhtuni aina mulla kärutamine ja kanderaamidel kandmine. Jaanuaris sadas maha veidi lund, mis aga juba samal päeval ära sulas.

Sel ajal toimusid seal ka mingisugused valimised. Juba kukelaulu ajal ajasid kohalikud pioneerid meid trummipõrinaga üles. Sammusime hanereas, brigadir Feodor kõige ees, valimisjaoskonna poole. Kõikjal oli palju punaloosungeid ja plakateid. Aukohal muidugi “isakese” Stalini pildid. Mõnes juurviljaaias oli isegi tema büsti. Valimisjaoskonnas pidas keegi paks grusiin omas keeles kõne. Meid oli sinna toodud rohkem dekoratsiooniks. Keda me tookord valisime, ei tea.

Vabanemine.

Siis saabus 1947. aasta veebruar ja koos sellega meie vabanemine. Lõpuks olin Kutaisi raudteejaamas, kojusõidupilet näpus. Nõukogude riigile läks minu kojusaatmine maksma 240 rubla. Laagrisse viidi meid samuti riigi kulul. Palju maksis aga meie ligi kahe aasta jooksul tehtud töö?

Teemoonaks anti kaasa leivakuivikuid. Meie riided, milleks olid vene soldati gimnastjorka ja kalifeepüksid, olid kulunud ja räbalais. Jalanõudeks olid mingid saapakotad. Kuid olime elus ja terved. Meid päästis meie noorus. Paljud meist vanemad mehed jäid sinna igaveseks.

Sisenenud vagunisse, ronisin kõigi oma asjadega pakiriiulile ja olin vait kui sukk. Kes oleks tahtnudki minusuguse närupuntraga rääkida. Teel suri üks laagrist kojusõitja. Jälgisin vaguniaknast mööduvat maastikku. Harkovi kohal nägi üle pika aja jälle kuuski. Need tõid südamesse sooja kodutunde. Sain Moskvas Riia rongile. Riias sõitsin rongiga Tallinnasse. Nüüd julgesin ma kui õige reisija mulle määratud kohale istuda. Valga raudteejaama läbisime öösel ja ma magasin Puka jaama maha. Sõitsin Palupera jaama ja sealt hommikul Tartu töölisrongiga tagasi Puka jaama. Kümme kilomeetrit jaamast koju marssisin jalgsi otse üle poolkülmunud luha. Väike-Emajõe sild oli lõhutud. Sain kuidagi jõest üle ja siis olin taas kodus.