Mai Raud-Pähn

 

MAI RAUD-PÄHN

Mai Raud-Pähnon sündinud Pärnus. Koolis aga käinud nii Viljandis, Pärnus kui Tallinnas. 1941. aastal lõpetas Tallinna õpetajate Seminari. Töötas seejärel Tallinna 29. algkoolis Kivimäel, kus õpetas laulmist ja võimlemist. Oli lühikest aega kodutütar. 1944. aasta septembris lahkus koos vanematega Eestist, sõites Kuressaarest laevaga Saksamaale. Seal astus lennuväe abiteenistusse. Praegu elab Rootsis.

***
Lobbe-Rügen.
Lobbe puudub Rügeni kaardilt. Ometi asus saare idatipus, umbes 7 km pealinnast Bergenist, sellenimeline lennuväe abiteenistuse väljaõppe ja tagavaralaager. Lähim kaluriküla oli Gross-Zicken.

Sattusin Lobbele koos vanematega päris juhuslikult. Isa, vana koolimees, oli Gotenhafenis kohanud Eesti Noorte peavanemt Gustav Kalkunit, kes pistnud talle pihku paberilipaka, kuhu oli kirjutatud vaid kaks sõna: Lobbe, Rügen. Sinna koondatavat eesti lapsi, asutatavat koole.

Kasutasime seda paberilipakat tõendusmaterjalina, pääsemaks haisevatest, kolmekordsete naridega barakkidest Brandenburgi läbikäigulaagris, kus varem olid elanud vene vangid. Kui keegi soovis laagrist ära minna ja esitas mingi era-aadressi, lubati tal lahkuda.

Rügeni saare sügisvärvilistes pöögimetsades Lobbet taga otsides jõudsime maailma lõppu – mõlemal pool meri ja ees traataed, mille tagant paistsid madalad hallid barakid. Väravas vahis olnud püssimees juhatas meid kantseleisse, kus selgus, et lapsi siin pole, küll aga mõned eesti tütarlapsed. Suurem rühm eestlannasid olevat saadetud Friisi saartele Nordeneysse kaevamistöödele.

Kantseleis olnud hauptmanni muheda ilme järgi võis oletada, et tal olid eesti tütarlastega sõbralikud suhted. Kuna meie rahad olid otsakorral ja minna polnud kuhugi, küsisime, kas võime sinna jääda. Ja juhtus maailma ime! Too lahke mees, kes mõnikord küll hirmuäratavlt kärkida võis, korraldas asjad nii, et me kõik kolm võisime Lobbele jääda. Ema hakkas pesukojas parandustöid tegema ja isale usaldati vene keele tõlgi ja tsensori ülesanded (isa luges sääl vene, valgevene ja ukraina tüdrukute armastuskirju). Nad said ametnike barakis puhta, köetava toa ja elasid sääl kuni laagri evakueerimiseni just nagu “vanajumala selja taga”. (Minu mäetamist mööda ei pommitanud liitlased Rügenit mitte kordagi). Mulle anti selga sinised töödunked ja juhatatai eesti tüdrukute barakki.

Lobbe oli kaksiklaager: ühel pool poiste barakid, teisel pool tüdrukute omad, mis olid üksteisest eraldatud aiaga. Söögisaal, kantiin, haigla (reviir), saun ja loengute saal olid ühised. Rahvusgruppide arv selles laagris võis ulatuda 15-ni, kes kõik asusid eraldi barakkides.

Kohe teisel hommikul marssis meie tüdrukute rivi väravast välja ühte tallu kartuleid võtma. Kuna vaod aeti masinaga lahti, edenes kartulite noppimine üsna jõudsasti ja talu peremees jäi meie tööga rahule. Mitu rühma käisid ehitustöödel, kus nad pidid käsitsi telliseid vormima ja päikese käes kuivatatud kividest müüre laduma. See oli raske ja pingutav töö.

Meid kamandasid kahte eri formeeringusse kuuluvad sakslannad – sinihalle mundreid kandvad lennuväelased ja noorteorganisatsiooni Bund Deutscher Mädel musta mundrit kandvad juhid. Imestan siiani, kuidas need kenad ja punapõsksed neiud sõimata oskasid. “Schweinehund” (seakoer) oli nende lemmiksõna. Põhjusi muidugi leidus. Näiteks – kui nad tabasid tüdrukuid, kes ei kasutanud käimlat.

Toit oli Lobbel sõjaaja kohta küllaltki hea ja rikkalik, kuna laagri oma aias kasvatati mitmesuguseid aedvilju. Sageli saime punast kapsasat ja “Eintopfi” magusööki iga päev.

Ka polnud laagrist väljaskäimine eriti raske. Kuigi laagri väravas seisis relvastatud valve, polnud kontroll kuigi range. Soojade ilmade tõttu käisid mõned tütarlapsed kogu sügise meres suplemas. Nimelt puudus laagri tagaküljel kohati traataed, oli vaid muldavall ja mets, mis ulatus mere liivarannani.

Meie baraki elanikkond kasvas vähehaaval, kuna värvatud tüdrukuid tuli juurde. Tütarlaste meeleolu oli rõhutud ja nukker. Vaevas koduigatsus, muserdas teadmatus. Paljud nutsid õhtuti voodis.

Alljuhtide kursustel.

Ühel hommikul, kui seisime ülesrivistatult baraki ees, küsiti – kes valdab saksa keelt. Tõusid kaheksa kätt. Meil kästi astuda samm ette ja teatati, et oleme määratud alljuhtide kursustele.

Kolisime teise barakki, kus hakkasime jagama üht raudahjuga tuba läti, leedu ja poola tütarlastega– kõik tulevased alljuhid. Olid sõbralikud tütarlapsed, mitmed neist üliõpilased. Armastasid õhtuti, nagu meiegi, omakeelseid laule laulda.

Meie rühmal algas nüüd rividrill. Laulsime eestikeelseid laule, kõiki, mille järgi sai marsitaktis astuda. Jalgpalliväljakul õppisime pöördeid tegema ja käsklusi andma. Mida kõvema häälega, seda parem. Loengutel õpetati ja demonstreeriti, kuidas püstolit käsitleda. Kuid relvi meile välja ei antud. Nii pole ma kunagi relva käes hoidnud ja veel vähem seda kasutanud.

Puhtust ja korda aga nõuti rangelt. Igaühel oli oma isiklike asjade jaoks kitsas raudkapp ja voodi, mis pidi olema sile, just nagu laud… Mõni tüdruk oskas täistopitud õlekotti otse meisterlikult kanti vormida.

Peale alljuhtide kursuse lõpetamist määrati meid kohtadele. Osa tüdrukuid siirdus meditsiini alal sanitarideks. Nende hulga ka minu õde Aina, kes peale pikki eksirännakuid mööda Saksamaad lõpuks oma perekonna Lobbelt eest leidis. Mind määrati hollandlaste baraki ülemaks ja kästi sääl kord majja lüüa, kuna nende baraki ümbrus haises – teadagi millest. Üldse käitusid hollandlannad trotslikult, kuna neid oli sakslastega kurameerimise pärast Hollandist välja saadetud. Neid kui noori daame koheldes ja nende ilumeelel koputades, õnnestus mul nende juures nüüd mõningat edu saavutada.

Üldse olid Lobbe üheks nõrgemaks kohaks käimlad. Vaid kaks väikest prill-laudadaega, öösel valgustamata putkat, pidid rahuldama sadade – võibolla isegi tuhande tütarlapse vajadusi. Need asutused olid alati kohutavalt reostatud ja haisesid hingematvalt, hoolimata sellest, et karistustoimkond neid igal hommikul puhastas. “Sibikompaniisse” määrati neid, kes olid kas vastu hakanud, või keda oli öösel poiste laagris tabatud. Ma ise olin oma vanemate sääloleku tõttu paremas olukorras, kuna käisin nende veeklosetis.

Vahepeal oli eestlaste arv tugevasti kasvanud, kuna Nordeneyl töötanud tüdrukud saabusid Lobbele tagasi. Ja siis lõi välk sisse! Peastaabist helistas Vaike Mandel, kes käskis mul hollandlannade juurest otsekohe ära tulla ja minna eesti tütarlastega väliteenistusse, kuna mind olevat kraadides ülendatud. Vaidlesin vastu – mul polnud mingit tahtmist Lobbelt lahkuda. Vastuseks oli käsk: “Peate! Teie koht on eesti tüdrukute juures!”

Keda ma selle au eest tänama pidin, ei tea ma tänapäevani. Siinjuures tahan ma kummutada raamatus “Välgumärgi kasvandikud” ja mujal avaldatud oletused, nagu kuulunuks ma Peastaapi ja omanuks kõrgemat aukraadi.

Lennuväe tütarlaste juhtideks (Luftwaffenführerin) ülendatuid oli teatavasti kolm: Maaja Kuus, Aino Sõmer ja mina. Siinjuures tuleb märkida, et Lobbe ja Pütnitz olid omaette väljaõppelaagrid, kuigi oma läheduse tõttu toimus nende vahel tihe läbikäimine. Külastasin Aino Sõmerit, kes oli minu kooliõde, Pütnitzis 1944.a. lõpupoole, parajasti siis, kui laager oli esimese adventi puhul pärgade, laest rippuvate õlgtähtede ja paljude teiste kujunditega kaunistatud. Mind see üllatas, kuna nägin sellist kommet esmakordselt.

Udustajate kompanii nr. 24

Alljärgevalt tahaksin ma meenutada neid kolmesadat vaprat tüdrukut, kes sattusid väliteenistusse, “Udustajate kompanii nr. 24” koosseisu ja elasid Stettini (praegu Szczecin) lähistel üle kolm ränka pommirünnakut.

See oli detsembri alul 1944, kui Lobbe tagavaralaagrist, Rügenilt saadeti 325 eesti tüdrukut rongiga Stettini, Einsatz’i, nagu meie teenistust saksa keeles nimetati. Kusagil tundmata kohas saime väljaõppe, kus tütarlapsi õpetati käsitlema kunstudu aparaate. Neis uduheitjates kasutati üht väga kanget ja põletavat hapet, mis pihustatult tekitas suitsutaolise udu. Juba kohe alguses said mõned tütarlapsed kätele põletushaavu.

Umbes kahe nädala möödudes moodustati tütarlastest kaksteist gruppi ja paigutati hajutatud barakkidesse – osa Pölizi linna, osa suures kaares ümber linna ja ümber tohutu suure õlitehase. Nagu selgus, oli see Pölizis asunud tehas sakslaste viimane õlitehas, mida liitlased ei olnud suutnud puruks pommitada, seega sõjaliselt väga tähtis objekt.

Tüdrukutel oli barakkides abiks vanemad, riviteenistuseks kõlbmatud sakslased, kes tegid raskemaid töid. Tüdrukute ülesanne oli ohtlik. Õhuhäire korral pidid nad jooksma igaüks oma udustaja juurde, selle tööle panema ja ise seejärel kuhugi varjuma. Sääl oli küll nii üksikuid, kui grupivarjendeid, kuid neid polnud mitte igal pool. Enamasti otsiti varju kraavides. Vabriku tööliskond, kõik välismaalased, töötasid kolmes vahetuses. Häire puhul evakueeriti nad veoautodel sisemaale.

Me polnud jõudnud veel oma väliteenistusega kohaneda, kui paar päeva enne jõule ründasid liitlased Pölitzi õlitehast. Sakslastel olid sääl peale udustajate veel ka distantsjuhtimise teel süüdatavad puuriidad, milliseid hädakorral kasutati. Esimeste pommide langedes süttisid need tehasest eemal asunud puuriidad põlema ja viisid niiviisi lendurid eksiteele.

Nii juhtus ka sel kuuvalgel ööl (õhurünnakud toimusid alati kuuvalgel), et esimeste pommide langedes süttis põlema tehasest lääne pool asunud puuriit ja liitlased heitsid oma pommilastid selle arvatava tehase peale. Tehase külje all asunud väike küla pühiti maapealt minema. Ühe flakikahuri asemel oli umbes 20-meetrise läbimõõduga pommikraater. Palju inimesi said surma, aga tehas seisis puutumata.

Mis sai tüdrukutest? Küla veeres asunud udustajate meeskonna barakist oli järel vaid rusuhunnik. Kuid tüdrukud olid õnnekombel pääsenud. Ainult üks 16-aastane eesti tütarlaps kaotas randmest saadik käe. Mitu tütarlast olid šokis ja nad vabastati otsekohe sõjaväest. Meie sakslannast ülemusel, berliinlannal Charlotte Zahlmannil õnnestus mõned 15-aastased tütarlapsed vanemate või sugulaste juurde saata.

Ma arvan, et see oli teisel jõulupühal, kui tütarlaste grupid kogunesid kahes vahetuses staabi lähedal asunud Falkenbergi küla kirikusse. Pärnu endine kirikuõpetaja Harry Nuudi oli tulnud meile külla. Kirik oli pime, kuna elektriliinid olid saanud õhurünnaku ajal vigastada. Mängisin üleval rõdul orelit ja keegi näitas küünlaga tuld. Õpetaja Nuudi jutlustas altari ees, küünalt peos hoides. Hämaras pühakojas ei eraldanud silm inimesi. Oli vaid suur hulk hallides sinelites kogusid. Kui õpetaja luges Meie Isa palvet, langesime kõik põlvili ja nutsime. Ängistus ja pinge olid olnud liiga suured.

Falkenberg.

Meie kompanii staap asus Falkenbergi kirikukülas, umbes 4-5 km Pölitzi linnast. Seal olnud muldvallidega kindlustatud barakkides asusid 24. udustajate kompanii kantselei, sidepunkt ja ambulants. Seal elas ka kompanii juhtkond, sanitarid ja muu personal.

Sõjalis-tehnilise külje eest kompaniis vastutas kompaniiülem, kes oli Oberleutnanti aukraadis, ning tema abi - leitnandi aukraadis vanem sakslane (kellede nimed olen kahjuks unustanud). Tütarlaste juhiks oli Oberführerin Charlotte Zahlmann. Tema abiks määrati mind ja mulle omistati tiitel Förpflügungsführerin, mis tõlkes võiks tähendada “hooldusohvitser”. Minu ülesandeks oli tütarlastega side pidamine ja nende heaolu eest hoolitsemine. Viimase kohustuse hulka kuulus ka kultuuritöö tegemine. Ajuti saadeti meile appi veel ka mõni saksa Führerin.

Preili Zahlmann suurendas oma staapi eestlannadest rätsepa ja kahe kingsepa näol, sest nagu selgus – oli tütarlaste riidevarustus kehv. Kompaniiülem tegi kohe alguses naisjuhtidele ettepaneku üheskoos lõunat süüa. Istuda kaetud laua ääres ja lasta endale toitu serveerida – kellel võiks midagi selle vastu olla… Kuid peagi tekkisid prl. Zahlmannil härrade ülemustega tüdrukute varustuse ja toidu suhtes vastuolud, mistõttu meie ühised lõunasöögid toimusid üsna jahedas õhkkonnas.

Siis läksid ilmad külmaks, kuid tütarlastele polnud jagatud sooje kindaid. Lumi jõudis enne maha tulla, kui kindad kohale saabusid. Ka oli nurinat toidu üle ja prl. Zahlmann jättis ühe teatud supiköögi kontrolli minu hooleks. Kahtlustasime nimelt, et köögipersonal kõrvaldab barakkidele määratud toitu. Ja nii see oligi. Selgus, et toidujagajad, supiköögi mehed, väljastasid tütarlastele juustu, kunstmett ja marmelaadi hoopis vähem, kui oli ette nähtud. Endal põlved värisesid, kui lasin väljajagatavad toiduained üle kaaluda. Meie protestid aitasid ja hiljem saime kõik ettenähtud toiduained täpselt kätte. Linnalähedased tütarlaste grupid varustasid aga end ise aedviljaga ja said paremini, isegi hästi süüa.

Käisin iga päev laenatud jalgrattaga mõnda barakki külastamas, võttes osa tütarlaste (vanim neis oli 42 a.) muredest ja rõõmudest. Arvestasin välja, et barakkidevaheline täisring võis ulatuda 30 kilomeetrini.

Järgnevad päevad olid rahulikud. Tehas töötas täie koormusega ja õhurünnakuid ei toimunud. Kuna meile hakati nüüd ka puhkusi andma, otsustasin külastada oma õde, kes töötas ühes Berliini haiglas.

Ja just minu äraoleku ajal ründasid liitlaste pommitajad uuesti Pölitzi tehast. Ka seekord jäi tehas terveks, kuid linn sai rängalt kannatada. Keset Pölitzi linna oli selle elanike jaoks ehitatud mitmekordne betoonvarjend, mis sai täistabamuse. Lennuki pomm oli lõhkenud otse varjendi keskel, 3. ja 4. korruse vahel. Kuipalju sääl inimesi hukkus, seda vist ei teatudki. Eesti tütarlastest olid saanud kaks tüdrukut haavata. Ühel neist, Viljandimaa tüdrukul Miralda Kivistikul olid rängad reiehaavad. Ta viidi Stettini haiglasse, kus ta varsti suri. Meid oli väike grupp tüdrukuid, kes teda matmas käisime. Laulsime tema haual “Muru kasvab mulla peale.”

Teine tütarlaps oli saanud peahaava, mis aga peagi paranes. Mõlemad tütarlapsed kuulusid kesklinnas paiknenud udustajate gruppi. Pommitamise ajal olid nad pugenud ühe silla läheduses olnud betoontorusse. See sild aga oli saanud täistabamuse.

Kuni märtsi kuuni oli Pölitzis vaikne ja rahulik. Kõiki aga vaevas koduigatsus. Laulsime siis palju. Mäletan, et tegime ka katset kirjandusvõistlust korraldada. Meie hulgas oli palju andekaid tütarlapsi. Saime omavahel hästi läbi ja enda arvates hoidsime eesti “tütarlaste au kõrgel”.

Nad jäid ellu…

Räägiti, et viimase õhurünnaku Pölitzile olevat korraldanud venelased. Oli külm, selge ja kuupaisteline õhtu. Sammusin Falkenbergi suunas ja möödusin tuledes säravast vabrikust. Vaevalt olin möödunud vabrikust, kui anti õhuhäire ja minust kihutasid mööda veoautod töölistega. Siis kostis lennukimürinat ja “jõulupuud” visati alla. Jooksin teelt kõrvale ja viskusin kraavi pikali. Siis läks põrgu lahti. Ma ei julgenud enne üles vaadata, kui ümberringi oli vaikseks jäänud. Kogu ümbrus oli valge just nagu päeval. Õlivabrik põles.

Järgmisel hommikul oli meie naisülemuse esimeseks mureks selgitada, mis on saanud tütarlastest, kelle barakk asus otse keset vabriku territooriumi. Ruttasime vabriku suitsevate rusude vahele. Siin ja sääl lamasid maas lõhkemata lennukipommid. Käisime ettevaatlikult, just nagu kured, jalgu kõrgele tõstes.

Barakirusude juurest leidsime tüdrukud rõõmsatena oma pilte, hambaharje ja teisi terveks jäänud esemeid otsimas. Jumalale tänu – kõik olid elus!

Maailmas juhtub imesid. Õhuhäire ajal olid tüdrukud jooksnud oma udustajate juurde, need tööle pannud. Üks tütarlastest, kelle nime olen kahjuks unustanud, oli jooksnud seejärel poolsilindri kujulisse, kaarjasse betoonvarjendisse, mis oli olnud tühi. Tüdruk muretsenud, kus on teised? Jooksnud siis uuesti välja teisi tüdrukuid otsima ja toonud seejärel kõik ükshaaval varjendisse. Saanud veel varjendiukse kinni lüüa, kui olid lõhkenud esimesed pommid. Õhusurve paisanud neid ühest seinast teise, kuid varjend pidanud vastu. Tüdrukud jutustasid ja näitasid oma siniseid plekke. Üks nende hulgast aga oli tõeline kangelane.

Selle õhurünnaku ajal jäid kõik tüdrukud terveks. Kuna vabrik oli rusudes, polnud meil ka enam ülesandeid. Rinne aga lähenes pidevalt. Ilmade soojenedes voolas Oderi jõgi üle kallaste ja ulatus meie jõepoolsete barakkideni, tõustes põrandast kõrgemale. Reumahaiged kannatasid liigniiskuse pärast ja olid meeleheitel. Siis anti Pölitzi linna elanikele käsk – linnast evakueeruda. Tüdrukud aga jäeti paigale.

Kui vene tankid Oderi äärde jõudsid, läksin ma härra Oberleutnantiga rängalt raksu. Jõeäärsest barakist helistati: “Kardame dessanti. Me ei saa enam siia jääda!”

Oli pilkane pime õhtu. Prl. Zahlmann ütles mulle: “Mine!” Võtsin jalgratta ja sõitsin järveperve pidi mitu kilomeetrit, põlevad majad valgustamas teed. Milline hea märklaud… Siis selgus, et üleujutatud kolmest barakist olid tütarlapsed juba lahkunud ja kogunenud ühte linna ääres olnud barakki.

Helistasin härra ülemusele. “Desertöör!” röökis ta telefoni. “Ma lasen teid maha kui koera!”

“Vaatame, kes keda laseb!” karjusin ma vastu.

Ja alles siis, kui nõukogude tankid seisid Oderi teisel kaldal – mida põlevate majade valguses selgesti nägime, saabus käsk ja udustajate kompanii nr. 24 isikkooseis koguti kokku ja viidi viimasel hetkel rongiga Rügeni saarele tagasi.

See oli minule, 24-aastasele tütarlapsele elu raskeim hetk.

Saabunud tagasi Rügeni raarele, ei antud meile enam mitte mingisuguseid tööülesandeid. Võisime teha mida tahtsime. Et aeg igavaks ei läheks, laulsime ja viisime läbi omakultuuri tunde, kus rääkisime eesti rahvakunstist, kirjandusest ja paljust muust. Kahjuks polnud meil kellegil kaasas õppematerjali, mille abil saanuks tunde paremini sisustada.

Õhtuti käisime kantiinis õlut joomas ja teistega vestlemas. Kusagil aprillis korraldasime ka ühe kireva õhtu. Mäletan, et tol korral oli Lobbel külas Aino Sõmer, kes esines sääl soololauluga.

Laagrist sai nüüd loaga kergesti välja. Ilma loata sai aga laagri tagaküljelt veelgi kergemini. Gross-Zickernis müüdi oivalist suitsukala. Kasutasime seda ostmas käies juhust, et kohalike inimestega vestlelda. Ükskord käisime kolme või neljakesi Sellinis eesti sõjavigastatuid külastamas, keda oli toodud Rügenile puhkama. Selgituseks olgu öeldud, et Rügen oma lõputute liivarandade ja imekaunite pöögimetsadega oli enne sõda üks sakslaste eelistatumaid suvituspaiku. Paljud filmitähed omasid seal villasid.

Ka nüüd oli Lobbel kevad. Seda rohelust, neid lilli! Laukapuu (Schlee, slån –Prunus spinosa) hekid õitsesid valges vahus. Lõokesed lõõritasid üksteise võidu kui meeletud. Kuid sõjavanker veeres ja veeres. Veel me selle mürinat ei kuulnud, kuid aimasime… ja muretsesime. Ja jälle oli see meie sakslasest naisülemus, kes meid kottilangemisest päästis.

Charlotte Zahlmann

Meie ülemus Charlotte Zahlmann väärib omaette peatükki. Tema müriseva naeru ja kareda hääle taga oli peidus sooja südamega inimene. Ta oli mobiliseeritud Berliinist ja lõpuks määratud meie kompaniisse. Oma tüdrukute eest võitles ta kui “emalõvi”. See oli tema, kes pärast esimest õhurünnakut šoki saanud tütarlapsed ja teismelised tagasi oma perekondade juurde saatis. Olles kamraadlik ja humoorikas, sai ta tütarlaste hulgas populaarseks.

Kuna ta oli töötanud moe alal, leidis ta, et tütarlastel ei sobi meeste kohmakad sinelid ja püksid, mis meile välja jagati. Ja staabi juurde toodi rätsep ning üks tüdruk teise järel laskis oma sineli ja püksid ümber teha. Milline rõõm. Mina sain oma edevusest võitu, mille põhjuseks oli prl. Mandeli külaskäik meie kompaniisse 1945. aasta algul. Ta ei kujutanud tütarlaste rasket olukorda ette ja saabus siia …hõberebastes. Võtsin endale siiski vabaduse oma siniseid suusapükse kanda.

Meie hea läbisaamine aina süvenes. Mällu on sööbinud õhtu, kui Pölitzi tehas purustati. Oma kraavivarjendist tõustes vajusin üle põlvede jäisesse vette. Külmakraadide tõttu jõudsin koju Falkenbergi, püksid jalas kui kobisevad kasetohud. Prl. Zahlmann hakkas mind kohe tohterdama – andis selga oma riided, hõõrus jalgu ja jootis konjakiga. Ma ei saanud mitte nohugi.

Mainisin varem, et sõjavankri veeredes ähvardas meid Lobbel kottijäämine. Ootasime pikkisilmi evakueerimiskäsku, mis aga ei saabunud. Nüüd otsustas prl. Zahlmann isiklikult sõita Berliini. Möödusid päevad. Kompsud pakitud ootasime ja närveerisime.

Siis - ühel hommikul istus Charlotte Zahlmann kantseleis, riided katki ja verised, müts kuklas, vibutades käes evakueerimiskäsku.

“Kolm autot lasti mu all puruks”, oli tema kommentaar. Sugulased ja sõbrad olid teda Berliinis hoiatanud: “See maksab sulle elu!”

Ja vastus kõlas: “Eesti tüdrukud loodavad minu peale. Ma ei saa teisti!” Milline naine!

Sõja viimased päevad

Kirjutati 29. aprill 1945. Põhja-Saksamaa teedel liikusid lääne poole lõputud põgenikevoorid. Damgarteni linnakeses, kuuldes lähenevate vene tankide mürinat, sättisid mundris poisikesed end koos “tankirusikatega” tee veerde ootele. Kohalikud elanikud olid alistumise märgiks riputanud akendest välja valged linad.

Samal ajal rivistati umbes kolmsada lennuväe abiteenistuses olnud eesti tütarlast Püttnitzi laagriväljakule üles. Meid oli viimasel minutil evakueeritud Rügeni saarelt, kus meid ähvardas “kotti” jäämine. Meile öeldi: “Olete vabad! Minge kuhu soovite.”

Lahkusime linnast gruppidena. Lääne poole, et mitte venelastele kätte jääda. Lootsime, et võibolla ei ole inglased või ameeriklased enam kaugel. Paljud tüdrukud said veokite peale. Jäime lõpuks kuuekesti. Seljakott, mis õhtul ei tundunudki nii raske, vajutas looka. Puhkasime iga saja meetri järel. Tahtsin juba oma koormat kergendada ja osa asju minema visata, kui mööduv sõjaväe kahehobusõiduk meile abi pakkus. Toetasime seljakotid tühjale välikatlale (kus oli veidi kohvipaksu põhjas) ja jooksime ise vankrile järele.Vantsisime kogu öö, vene tankide mürin kumisemas kõrvus.

Hommikuks olime läbinud 30 kilomeetrit ja jõudsime Rostocki, keeled suulakke kuivanud. Juhus tahtis, et pääsesime sadamas laevale. Üle noatera jõudsime Flensburgi, kus valmistuti inglasi vastu võtma. Kahjuks polnud seda õnne kõigile määratud. Kuipaljud meie tüdrukutest jäid venelaste kätte, pole kahjuks teada. Arvan, et neid oli palju.

Sellest on nüüd möödas rohkem kui pool sajandit. Ma poleks haaranud sulge, kui mu mälupildid ei puudutaks ligemale tuhandepealist eesti tütarlaste hulka, kes 1944. aastal Saksamaale jõudes lennuväe abiteenistuse astusid, teadmata, mida see endast kujutab. Neid seati valiku ette, kas asuda tööle kurikuulsatesse relvatehastesse, laskemoona vabrikuisse või lennuväe abiteenistusse. Paljudel juhtudel valisid teelahkmel kõhklejad just viimase võimaluse, lootes, et niiviisi saavad nad võõral maal vähemalt süüa ja ehk riidedki selga.