Meeme Mäesalu

 

MEEME MÄESALU

Mäesalu on pärit Pärnumaalt, Häädemeestelt. Oma vanuse tõttu mobilisatsiooni alla ei kuulunud. Lahkus Eestist 1944 aasta septembris põgenikuna Saksamaale, kus astus lennuväe abiteenistusse. Oli hiljem koos teiste eesti lennuväepoistega Egeris, Wismaris ja Odensees ning Zedelgheimi ja Borghorsti sõjavangilaagrites. 1947. aasta augustis pöördus tagasi kodumaale, kus ta arreteeriti ja süüdistatuna spionaažis 15 aastaks sunnitööle saadeti.

***

4. augustil 1947, peale sõjavangilaagrist vabanemist, istusin rongi ja sõitsin Lüübekisse. Seal asus tookord venelaste sideohvitser. Vastuvõtt oli lahke. Küsiti, kas tahan repatrieeruda. Lisati vaid, et seni, kuni autotäis kojusõitjad koguneb, pean nende juures ootama. Seejärel viidavat meid Braunschweigi.

Paaripäevase ootamise järel alustame autoga sõitu Braunschweigi. Kolm või neli tundi sõitu ja olimegi kohal. Inglise tsoonis oli 6 või 7 nõukogude repatrieerimispunkti, milledest Braunschweig oli suurim . Seal kohtusin taas Scharstadtis olnud tuttavate lätlastega. Õhtul läksime koos lätlase Karlisega laagrist välja. Inglise tsoonis võis vabalt laagrist lahkuda ja sinna tagasi tulla. Käisime mustal turul ja kuulnud, et läheduses on lõbumaja, pidasime plaani seda külastada, kuid teoks me seda ei teinud.

1947. aasta augustis oli repatrieeruda soovijaid palju. Juba järgmisel päeval korjati meilt ära DP kaardid (passid). Nüüd läks sõiduks Vene-Inglise tsooni piirile. Piiril hõikas Inglise piiripunkti ülem sinna saabunud nimekirja järgi ükshaaval välja ja küsis, kas läheme vabatahtlikult. Saanud jaatava vastuse, palus astuda üle piiri “eikellegi” maale. Kui kõik olid piiri ületanud, sõitis auto tagasi meie asjade järele.

Jõudnud vene tsooni peatuspunkti, saime me seal olla vaid mõne tunni, kui teatati, et vagun on ees ja meil tuleb jaama minna. Jaamas oli meie jaoks valmis loomavagun, kuhu olid sisse ehitatud narid. Pimeduse saabudes alustas rong sõitu. Lääne- Saksamaal oli kõikjal raudteel kaks rööpapaari ja rong ei pidanud kusagil ootama vastutulevat rongi. Ida-Saksamaal oli aga teine rööpapaar koos liipritega üles võetud, mistõttu rong pidi sageli jaamas vastutulevat rongi ootama. Järgmise päeva õhtuks jõudsime mingi asula raudteejaama, kust meid autodel ühte laagrisse viidi, kuigi raudteeharu läks otse laagrisse.

Kohe paistis kõikjal silma, et elu vene tsoonis oli palju vaesem kui teistes tsoonides. Ka toit oli viletsam ja selle kvaliteet madal. Teisel päeval kohtasime laagris vene vormis eestlasest ohvitseri, kellelt saime teada, et meil kaasas olnud saksa rahal on seal vaid paberi väärtus. Seda vene raha vastu ümber ei vahetatud. Kui rääkisin sellest Karlisele, sülitas ta ja kirus, et parem oleks selle raha võinud Braunschweigis lõbutüdrukute peale kulutada. Vene laagri ümber oli valve ja sealt meid välja ei lastud. Nii ei saanud me oma raha ka sakslastele ära anda.

Kolmandal päeval lükati rongivagunid laagrisse ja järgmisel päeval öeldi, et võime vagunitesse minna. Meid ära saatma oli tulnud sõjaväe puhkpilliorkester. Sõdurid puhusid tantsulugusid ja mõned lasksid ka tantsu. Õhtu eel tuli vedur ette ja läks kojusõiduks lahti.

Liikudes Ida-Saksa pinnal, ei tehtud kusagil jaamades reisijate ja kohalike sakslaste vahel äritehinguid. Küll aga läks kauplemiseks Poolas. Kuna venelaste toit rongis oli vilets, müüsid reisijad poolakatele oma riideid, millel oli poolakate hulgas hea minek. Vastu saadi liha, leiba, tubakat ja muud toidukraami. Paari esimese peatuse ajal Poolas saime poolakatega kenasti oma äri ajada, kuid mida kaugemale me Poolamaale jõudsime, seda kurjemaks muutusid kohalikud sandarmid. Mõnel pool paugutasid need isegi püsse, et poolakaid meie rongist eemale ajada.

16 augusti paiku jõudsime Grodnosse Valgevenemaal. Ka seal laagris oli üks eestlasest ohvitser. Temalt kuulsime, et otse Eestisse saab Grodnost sõita vaid siis, kui sinna saabub mõni vagun Eestist. Aga millal see võib juhtuda, seda ei teadnud keegi. Kuid omal kulul võis sealt otsekohe ära sõita.

Grodnos aeti meid kõvasti tööle. Paar päeva käisime linnas ühes laos tööl. Töö oli raske ja lisatoitu selle eest ei antud. Hakkasin otsima kergemat tööd, mille lõpuks ka leidsin. Üks noormees kutsus mind kaasa ohvitseride köögi juurde puid saagima ja lõhkuma. Töö oli kerge ja köögist saime toidulisa.

Keegi energiline proua kahe tütrega agiteeris meid sõitma Eestisse omal kulul. Laagriaia taga oli turg, kus kohalikud elanikud müüsid toiduaineid ja tubakat. Korra järele turul valvas erariides püssimees. Et saada kojusõiduks raha, müüsime seal maha oma riideid. Müüsin ära ühe oma särgi ja püksid. Too eestlasest ohvitser organiseeris meile, üheteistkümnele Eestisse sõitjale, jaama sõiduks auto.

Kuigi sõit Grodnost Minskisse läks ruttu, tuli meil Minskis kaua oodata järgmist rongi. Siis veel öö sõitu ja olime Riias, kus jälle pidime ootama Tallinna rongi. Lõpuks olime Tallinnas, kust rong mu Pärnusse viis.

Taas olin tuttavas kodulinnas, kust minu isakoju jäi veel umbes 35 kilomeetrit. Kuigi autobuss sõitis kodust mööda, ei saanud ma sellele piletit, sest neid müüdi ainult sõitu põhjendava dokumendi ettenäitamisel. Minul aga sellist dokumenti polnud. Oli hommik ja pikk päev alles ees. Mind juhatati Riia maanteele ja ma hakkasin kodu poole astuma.

Olin kuulnud, et kui seista tee ääres ja hääletada, siis võtab mõni juhuslik auto sind peale ja viib edasi. Nii ma tegingi ja sõitsin ühe auto kastis oma kohvril istudes edasi.

27. augustil 1947 astusin taas oma koduuksest sisse. Ema ja isa üllatus oli suur. Reis, mis kolme aasta eest oli alanud Hitleri kulu ja kirjadega ning jätkunud Churchilli ja Stalini kulul, oli lõppenud.

KGB tunneb huvi.

Kodus selgus peagi, et 6-klassilise Eesti Vabariigi haridusega ei ole nõukogude riigis midagi peale hakata. Vene seadused nägid ette, et iga kodanik pidi omama seitsmeklassilist algharidust ja nii sai minust paaripäevase hilinemisega Häädemeeste mittetäieliku keskkooli õpilane. Enne kooli asumist aga kutsuti mind paaril korral julgeolekusse ülekuulamisele, kus ma salgasin maha oma teenimise saksa sõjaväes ja mind jäeti rahule.

Olin klassis poistest vanim ja sain seepärast endale hüüdnime "Papa". Ema ärgitusel ütlesin poistele, kes mind Papaks hüüdsid, et olen hoopis Vanaisa. Ja nii kuulsin ma oma ristinime ainult õpetajate suust. Kaasõpilastele olin kuni õppeaasta lõpuni Vanaisa.

Nii möödus talv rahulikult, aga kevadel lõi välk sisse. 1948. aasta aprilli lõpul (võimalik, et mai algul) saabus Saksamaalt koju Kuramaa kotis olnud Mehik Arula. Ühel hommikul kuulsin kooli minnes, et Mehik on kodus ja esimesel vahetunnil läksin tema poole. Tema ema oli koolis koristaja ja nad elasid kooliga ühe katuse all. Hoiatasin Mehikut, et ta ei räägiks küla peal, et ma Saksamaal sõjaväes olin. Kuid juba järgmisel hommikul kooli tulles tervitasid mõned koolivennad-õed mind sirge käega saksa tervitusega Heil Hitler.

Varsti pärast kooli lõppu sain kutse minna Pärnu miilitsasse. Seal küsiti jälle, kas olin saksa sõjaväes. Ajasin kõik külapeal räägitud jutud valeks: mina olin Saksamaal ja need külajututegijad pole seal olnud ega näinud, mida ma seal tegin või kus olin. Sedapuhku jäeti mind jälle rahule.

Suvel töötasin isatalus. Talvel vedasin metsast raudteejaama palke ja puid. Kevadel aga sain valla partorgilt loa minna autokooli, mis tegelikult olid autojuhtimiskursused. Kool pidi kestma kuus kuud, millele lisandus kaks kuud töötamist stažöörina. Tegin oma kursuse raha abil lühemaks ja mai lõpul tegin eksamid stažööriloa saamiseks. Sel ajal pidi autojuht hästi teadma, kuidas auto mootorit bensiiniküttelt puugaasile ümber ehitada. Liiklusmäärustik oli teisejärguline küsimus.

Eksamid tehtud, alustasin töökoha otsimist. Sain tööle Pärnu Metsakombinaadi transpordilattu. Kahekuine stažööriaeg möödus lennult ja augusti algul tegin eksamid autojuhtimise kolmanda liigi lubade saamiseks. Seekord sain load omal jõul, ilma rahakoti abita.

Esimesed päevad tööl tegin mitmesuguseid juhutöid - aitasin remondis olevaid autojuhte, olin abitööliseks ehitusmeestel jne. Varsti aga anti mulle juhtimiseks auto ZIS-5, kuid sain sellega töötada vaid paar-kolm päeva.

1948. aasta 8.augusti õhtul toodi mulle allkirja vastu kutse ilmuda järgmisel päeval kell 13 Pärnus Ringi tänav 44 asuvasse Riikliku Julgeoleku osakonda. Näitasin järgmisel hommikul saadud käsku töökoha dispetðerile ja metsa mineku asemel saadeti mind autoga majandusjuhataja käsutusse. Tegin mõned sõidud linna vahel ja ettenähtud ajaks läksin rahva poolt kardetud majja Ringi tn. 44.

Seal alustati minu ülekuulamist, mis meenutab kassi-hiire mängu. Nemad teavad, et olen olnud Saksa sõjaväes. Mina salgasin. Sel kombel kemplesime, kuni kuulsin, et on saabunud juba järgmine päev ja kell on neli hommikul.

Nüüd lükati mind ühte kamorkasse magama. Ruum on nii kitsas, et sain seal vaid poolistukil olles kuidagi tukkuda. Ma ei tea, kui kaua seal olin, kui mind taas ülekuulamisele viidi. Süüa mulle ei antud. Ja jälle algas vaidlus. Nemad - olid Saksa sõjaväes. Mina - pole olnud.

Nii vaidlesime kaua. Ruumil, kus toimus ülekuulamine, olid akende ees paksud kardinad ja laes põles elektripirn.

Ühel päeval sain teada, et on 18. august ja ma viibin Tallinnas Pagari (julgeoleku) keldris. Mis vahepeal toimus, on kui pime öö. Kaheksa päeva minu mälust olid täielikult kustunud.

…seal, kus trellid akendel.

Vangla keldrist viidi mind pärast õhtusöögi jagamist kambrisse ja enne kambrisse laskmist anti mulle tükk leiba ja üks soolasilk. Mäletan, et üks kambris olnud meestest käskis mul silguga valvurile vastu pead lüüa. Teine mees ütles, et need valvurid ei oska sõnagi eesti keelt ja hoiatas mind, et kambrites tohib rääkida ainult seda, mida oled rääkinud ülekuulajale, kuna kõikides kambrites on sees “lehmad”, kes kannavad ülekuulajale ette kõigest, mis kambrites räägitaks. Saanud jälle targemaks, hoidsin edaspidi pool suud kinni.

Paar päeva hiljem sain käsu minna koos asjadega teise kambrisse. See oli väiksem ja seal oli kolm noort meest, kes olid vaid mõned aastad minust vanemad. Üks neist, Kuusiku-nimeline, oli selle kambri “lehmaks”. Sellest sain teada hiljem. Ta hakkas kohe mind üle kuulama. Aga kuuldud hoiatuse ja mingi sisetunde tõttu ning vastikusest selle poisi pealetükkiva sõbrutsemise vastu hoidsin oma suu koomal.

Teine noor mees, Kallase-nimeline, näitas mulle sinakaid peksujälgi oma seljal. Tema sai peaaegu igal ööl peksa. Kambris rääkis ta oma kuulumisest Relvastatud Vabastajate Liitu (RVL), ülekuulamisel aga salgas seda. Ta oli pärit kusagilt Pühajärve äärest ja oli koos sõbraga varjanud end järve saarel. Seal olid nad ühel päeval käinud varustusretkel ühes kaupluses ja toidukoormaga tagasi tulles sattunud järve ääres juhuslikult peatunud vene sõjaväelaste kätte.

Seoses Pagari kambrite remondiga, kästi meil asjad kaasa võtta ja meid sõidutati Patarei vanglasse. Seal paigutati meid ühte kambrisse, kus Eesti Vabariigi ajal oli üksikvangistuses kinni hoitud kommuniste. Meie olime selles ruumis neljakesi. Meie kõrvalkambrites olid ühel pool alaealised vene poisid, teisel pool eestlannad. Avastasime oma kambri ahju kõrval augu, mille kaudu sai tütarlastega juttu ajada. Oma rumaluse tõttu aga kaotasime selle võimaluse varsti. Meil oli kambris küll tubakat, kuid puudus paber pläru keeramiseks. Siis avastasime, et kambriakna ruudu servas olev auk on võise paberiga kinni topitud. Keerasime sellest endale sigaretid ja kui olime need süüdanud, täitus kamber magusa koogiküpsetamise lõhnaga. Otsustasime, et seda head lõhna on ka naistele vaja anda ja puhusime mitu kopsutäit seda head lõhna läbi augu nende kambrisse. Naised pärima, mis me teeme, et nende kamber nii head lõhna täis on. Selle lärmi ja koputuste peale tulid kambrisse valvurid ja tehti suur läbiotsimine. Leiti ka kambri seinas olnud auk ja see mätsiti tsemendimördiga kinni.

Ühel päeval sai meie “lehm” käsu oma asjad kaasa võtta ja see käsk ajas poisi närvi ning võttis käed värisema. Olime mõned päevad kolmekesi, siis toodi meie kambrisse keegi 72-aastane mees. Ta olevat võetud kinni ühe Saksa ajal kirjutatud ajaleheartikli pärast. Lisaks pandi temale veel süüks ühe Venemaalt toodu orvu kasvatamist, kuna poiss olevat vene keele ära unustanud.

Mind hakkas üle kuulama keegi majori pagunitega venemaa-eestlane. See tahtis minult kogu aeg teada, kuidas see asi ikka praktiliselt oli (kak eto bõlo praktitðeskij). Seletasin talle, mida me flakikahuri juures tegime, aga tema ikka: kuidas see “praktitðeski” oli. Ütlesin siis tollele majorile, et mina paremini seletada ei oska. Too üks flakikahur siia ja ma näitan sulle, kuidas see “praktitðeski” käib. Pärast seda ei tahtnud ta enam kordagi teada, kuidas asi praktiliselt oli.

Olin Patarei vanglas umbes kuu aega, siis viidi meid tagasi Pagari keldrisse. Seal meid lahutati, mind paigutati ühte hästi suurde kambrisse, kus oli sees umbes paarkümmend meest. Ametite poolest oli seal nii talumehi, sulaseid, insenere, meremehi, advokaate kui ka üks kirikuõpetaja. Kui tema selles kambris viibis, olime viisakad. Kui aga õpetaja ülekuulamine lõppes ja ta meilt ära viidi, muutus kamber ropuks. Advokaat rääkis igasuguseid roppe anekdoote ja juhtumeid, mis ta oma praksise ajal oli kuulnud. Nii möödus aga aeg kiiremini.

Pagaris ülekuulajate juurde viimisel ei hõigatud vange välja nimepidi, vaid perekonnanime esimese tähe järgi. Kui valvur kutsus K-d , siis pidid kõik K tähega algavate perekonnanimedega vangid talle vastama. Sageli aga narritasid vangid valvureid ja kui valvur hüüdis täht M, vastas talle keegi “munn”. Valvur vaatas oma paberit ja ütles: “Net takoi”. Siis vastasid need, kelle nimed algasid tähega M. Sama nalja tehti ka tähtede P, T, S ja V puhul.

Ühel õhtul aga otsiti M-i ja ma sain käsu uurija juurde minna. Seekord viidi mind tavalise kolmanda korruse asemel neljandale korrusele, kus ühes ruumis ootas mind uurija. See aga ei rääkinud minuga sõnagi, vaid kirjutas kohe alla paberile, millega vang kambrist ülekuulaja juurde tuuakse ja saatis mu kohe tagasi.

Kambris imestasid kõik, miks ma nii vara tagasi tulin. Rääkisin siis neile, mis minuga ülekuulaja juures oli toimunud. Tundsin seal alateadlikult, nagu oleks keegi mind praokil kapiukse vahelt vaadanud.

Vanemad mehed teadsid selle peale rääkida, et mind näidati kellelegi ja homme kutsutakse mind välja ja ma saan teada mõnest oma uuest “kuritööst”. Nii oligi. Järgmisel päeval sain hommikusöögi ajal käsu minna uurija juurde. Mingist uuest kuritööst juttu ei tulnud, küll aga päriti, mida ma tean rääkida Mehik Arula kohta. Rääkisin mida teadsin. Et ta oli Kuramaa kotist ja toodi sealt Saksamaale ja et kohtusime Uklei ääres. Ühes ja samas kompaniis me ei olnud ja et Eestis nägin ma teda vaid ühel korral kainena. Kõigil järgmistel kohtumistel oli ta purjus. Sedapuhku jäädi minu vastustega rahule.

Kõik see, millest ma rääkisin, pandi kirja vene keeles. Kuna ma vene keelt ei osanud, keeldusin ma protokollile alla kirjutama. Kutsuti kohale tõlk, kes mulle nüüd kõik küsimused ja vastused ümber tõlkis. Seejärel andsin igale leheküljele oma allkirja.

Ülekuulamistel majorist uurija juures käies hakkasin taipama, et minust tahetakse teha spiooni. Koos muude küsimustega küsiti minult pidevalt, kes mu siia saatis, mis ülesandega, kus toimub õppus ja ikka samas vaimus edasi.

Ühel järjekordsel ülekuulamisel olid koos majoriga ruumis veel kaks ohvitseri ja major teatas mulle, et minu ema on käinud tema jutul. Vastasin, talle, et ma ei usu teda, sest ema oleks mulle paki toonud. Meeste omavahelisest jutust kuulsin, kuidas üks neist ütles, et minu ema räägib hästi vene keelt. See oli õige, aga ma tegin näo, nagu ei saaks ma nende jutust aru.

“Troika” otsusel Siberisse.

1949. aasta novembri lõpul lõpetati uurimine. Ühel päeval toodi mind alt vanglast uurija ruumi, kus tõlk lappas juba minu toimikut ja hakkas siis mulle ette lugema tunnistajate ütlusi. Minu süü tuvastamiseks oli üle kuulatud peaaegu kõik meie küla noored ja kogu selle materjali ettelugemiseks kulus mitu head tundi. Pärast lõunasööki anti käsk asjad kaasa võtta ja jälle läks sõiduks Patarei vanglasse, ootama troika otsust. Viimase ametlik nimetus oli tegelikult vist mingi Siseministeeriumi erikomisjoni, kuid vangide hulgas nimetati seda “koridori kohtuks”, kuna selle otsused loeti ette vangla koridoris ja sealsamas tuli põlve otsas anda ka allkiri otsuse teatamise kohta.

Neile, kellele määrati karistus rahvakohtus, anti ka mingi paber, kus olid ära toodud süüdistus ja karistusaeg. “Koridorikohtust” aga meile mingit paberit ei antud.

Et mõista selle nn. erikomisjoni töömeetodeid, toon vaid ühe näite: Mehel oli temale määratud karistusaeg, kümme aastat, täis saamas ja talle vormistati laagri eriosakonnas vabastusdokument, et järgmisel päeval, kui karistusaeg tunni ja minuti pealt täis saab, teda laagrist välja lasta. Järgmisel hommikul aga kutsuti mees eriosakonda ja teatati, et troika vaatas sinu toimiku (süüasja) uuesti läbi ja leidis, et sind on selle süüteo eest vähe karistatud ja määras sulle veel kümme aastat. Seda kuuldes kukkus mees halvatuna maha ja kaotas liikumisvõime. Ja kui mina kaks aastat hiljem laagrist vabanesin, jäi too mees halvatuna laagrisse edasi.

Patarei vanglast sisse ja välja minnes otsiti vangid ja nende asjad iga kord põhjalikult läbi ja iga kord võtsid läbiotsijad midagi ka endale, läbiotsimistasu, nagu vangid omavahel ütlesid.

Pärast seekordset läbiotsimist viidi mind nn. boksi ehk väikesse ilma akendeta kambrisse. Siis tuli arst ja kontrollis, kas meil on täisid. Varsti pärast arsti lahkumist topiti boks noori vene poisse täis. Õnneks ei taibanud need, et oleme 58. paragrahvi mehed ja pääsesime seetõttu röövimisest. Sain veidi magada, kuni valvur, kes meid üles ajas, viis mind esimesena boksist välja. Nüüd viidi mind vangla teisel korrusel asunud nn. sideosakonda, kuhu jäin kuue kambrikaaslasega tervelt nädalaks. Möödus jälle nädal ja taas viidi mind uude kambrisse. Selles, tegelikult kuuele vangile ette nähtud kambris, võtsime me 1950. aasta vastu viieteistkümnekesi.

Jaanuari algul visati meie kongi keegi sõjaväevormis mees. Staabikapten Kononov, kui ma nime õigesti mäletan. Tema paragrahv oli 58/10/II ehk suuline propaganda Nõukogude Liidu vastu. Kuulsin kord, kuidas ta ühe teise vangistatud sõjaväelasega rääkis ja ütles: “Huvitav, kui mööda sõidab nõukogude ZIS või GAZ, siis aknaklaasid klirisevad, kui aga sõidab mööda trofee- või ameerika auto, siis ei klirise.” Teda viidi kord nädalas ülekuulamisele ja toodi alati paari päeva pärast tagasi.

Vanglas ei tohtinud magada pea teki all, aga oktoobris veel kambrit ei köetud ja külma pärast pugesin teki alla. Öine valvur aga käis mööda koridori ja vahtis ukse “silmast” sisse. Näinud mind peadpidi teki all, kukkus läbi ukseluugi mind harjavarrega togima, ise ropult sõimates.

4.veebruaril 1950 sain käsu oma asjad kokku panna ja valmistuda lahkumiseks. Karistusotsuse ettelugemiseks toodi koridori kokku umbes kümmekond inimest, mehed ja naised segamini. Seal kohtasin ma üht ukrainlast, kellega olin varem kusagil koos. Leonti Surdðenko nimeks. Ta elas Vaivaras ja oli eesti keele kenasti ära õppinud. Leonti hoiatas mind: “ Kui sind kutsub venelane endaga koos laagrist põgenema, siis ära mine. Ta tapab su ja sööb siis ära.” Ta rääkis seda tõsimeeli ja seda oli võigas kuulda.

Saanud troika otsusega viisteist aastat sunnitööd, viidi mind tapikambrisse ja sealt paari päeva pärast Lasnamäe vanglasse. Seal vahetasin veel paaril korral kambrit ja kolm või neli päeva hiljem viidi meid Balti jaama ja topiti Stolõpini kupeevagunisse. Enne seda aga korjati meilt ära kõik alumiiniumist toidunõud (emaileeritud nõusid ei tohtinud vangil olla).

Riia ja Moskva vanglates.

Esialgu sõidutati meid Riiga. Riia vanglas olime üsna lühikest aega. Siis viidi teised eestlased ära, aga mind ei tahetud. Selgus, et venelasest vangivalvurid pidasid mind nime järgi naisterahvaks ja ei hõiganud minu nime koos teistega välja. Nii sain ma koos lätlastega vanglaõuel jalutamas käia ja neljas kohalikus keeles nendega juttu vesta. Kasutasime vestlusel eesti-, saksa-, vene- ja läti keelt. Kui ühes keeles mõnda sõna ei teadnud, võtsime appi teise keele ja nii saime kõik oma jutud räägitud. Samal ajal aga otsisid vangivalvurid mind mööda teisi kambreid taga. Ühel päeval, kui olime pärast jalutuskäiku ühe lätlasega ainult kahekesti ühes suures kambris, leiti mind üles ja viidi teiste eestlaste juurde.

Lasnamäe vanglast tappi minnes anti meile tagasi asjad, mida kambris ei tohtinud hoida. Riias aga võeti need ära ja need jäidki tagasi saamata. Minult võeti ära püksirihm ja portfell, kuna neil olid küljes metallosad, mida saab kasutada enesetapuks.

Riias seisid raudteevagunid otse vangla värava taga ja meid viidi neisse viiekaupa. Lasnamäel saadud kogemuste põhjal rõõmustasin, et sain esimeste sisenejate hulgas kupeesse. Aga mu rõõm oli üürike, kuna kõik paarkümmend eestlast topiti samasse kupeesse ja nii polnud seal ruumi ei istumiseks ega astumiseks. Teel teadsid vanemad ja vangid jaama nimede järgi öelda, et liigume Moskva poole.

Moskvas topiti mind koos lätlastega ühte autosse, mille tagaosas olid kahed uksed, mille vahel istusid automaatidega valvurid. Ustest ja akendest väljavaatamine oli keelatud.

Millisesse vanglasse meid viidi, jäi mulle teadmata. Kamber, kuhu mind paigutati, oli tühi, kuid juba mõne hetke pärast toodi sinna ligi 40 leedulast. Järgmisel päeval paigutati meid ümber ühte teise kambrisse, kus olid ees juba paar staažikat vargapoissi. Need olid oma vargaparagrahvidele juurde hankinud veel §-58, et saada baltlastega ühte, sest neil on, mida röövida. Üks leedulane hoiatas meid kõiki olema ettevaatlikud, sest need kaks varganägu olid pandud meie järel nuhkima.

Olin saanud selgeks juba mõned venekeelsed väljendid. Venelastel on üks niisugune vanasõna, nagu: “ Ruki v brjuki, hui v karmane”( käed püksis, m... taskus).

Ühel päeval istusin nari teisel korrusel ja “aitasin” valvurit tema selletaoliste venekeelsete väljendite esitamisel. Hõikasin seda mitu korda valjusti ja kõik vene keele oskajad kambris naersid laginal. See oli suur kamber, kus oli sees üle saja vangi ja esindatud peaaegu kõik liidu rahvad.

Kuid valvur pidas mu näo meeles ja kui ma koos teistega kambrist väljusin, tõmbas ta mu reast välja. Tema küsimuse peale, kas tahan kartserisse minna, tegin näo, nagu ei saaks ma temast aru. Tema korduva ähvarduse peale aga ütlesin, et eelmises kambris õpetati mind niiviisi rääkima, aga ma ei tea, mida see tähendab. Valvur laskis mind minema.

Siis sain kusagilt gripipisiku, mul tõusis palavik ja mind paigutati haigla ühte väikesse palatisse. Palaviku alanedes viidi mind aga ühte suuremasse palatisse, kus ma sattusin kahe saksa ohvitseri vahele. Jutustasin neile oma vigases saksa keeles elust-olust Lääne-Saksamaal ja vastutasuks sain sakslastelt nende normileiva. Pärast palavikku oli isu hea ja leivatükk kadus nagu vesi kerisel.

Paar päeva hiljem vahetati minu haiglariided taas oma riiete vastu ja mind viidi kambrisse tagasi. Sattusin samasse kambrisse, kus olid ees juba tuttavad eestlased, lätlased ja leedulased.

Ühel hommikul lükkas vedur vangla haruteele mõned kinnised vagunid. Varsti ilmusid sinna ka soldatid. Koos lõunasöögiga anti meile käsk asjad ärasõiduks kokku panna.

Vagunisse minnes ei märganud meie, 13-14 eestlast, kokku hoida ja sattusime erinevatesse vagunitesse laiali. Sattusin koos lätlaste ja leedulastega ühte suurde pulmanvagunisse, kus olid sees kahekordsed narid. Tapikogemuste puudumise tõttu hajusime mööda vagunit laiali, mis oli suur viga. Oleksime pidanud kokku jääma, sest koos meiega paigutati vagunisse veel 25 või 30 kriminaalvangi ja kuigi olime enamuses, võtsid need vagunis võimu enda kätte ja röövisid ning varastasid meid teel olles nii avalikult kui ka salaja.

Kas meil vagunis joogivett oli, see konvoisoldateid ei huvitanud. Küll aga toodi iga pikema peatuse ajal vagunisse 10-12 ämbritäit vett vaguni põranda pesemiseks. Iga peatuse ajal aeti vangid vaguni ühte otsa ja seejärel klopiti pikavarreliste haamritega läbi käik põrandad, seinad ja laed, otsides põgenemiseks läbi saetud laudu. Seejärel aeti vangid vaguni teise otsa, kusjuures need ükshaaval üle loeti. Ühe järjekordse kontrolli ajal saime sõimata - keegi oli käe sõidu ajal vaguni aknast välja pistnud. Konvoile oli antud käsk aknast välja sirutatud kätt tulistada.

Vaguni läbiotsimise ajal ässitasid valvurid kriminaalvange meid röövima, öeldes, et kõigil suured pambud toitu täis. Teistel pole midagi süüa. Vargapoisid hoolitsesid ka valvurite eest. Röövitud leivakõrvasest said ka nemad osa. Särke-pükse aga keeldusid valvurid võtmast.

Ühelt leedulaselt varastati ära kümmekond kilogrammi sealiha. Peagi olid vargad ja nende kaasosalised teada. Leedulase sealiha oli nii vägev, et vargapoiste kõhud ei pidanud seda kinni ja need seisid järjekorras vaguni ukse juurde ehitatud plekklehtriga toru juures, mida kasutati väljakäiguna.

Kui meie reis hakkas lõpule jõudma, asusid kriminaalid rünnakule, et veel viimast meie käest kätte saada. Vargapoisid tegutsesid kartmatult, kuna konvoi oli nende poolt kinni makstud.

Ühe peatuse ajal kaebas üks leedulane konvoiülemale, et vargapoisid röövisid temalt ära tema asjad ja nõudis neid tagasi. Nüüd hakkas süüdistatav vargapoiss end õigustama ja seletas, et leedulane on faðist. Selle peale ütles konvoiohvitser: “Sina pole kohtunik ja pole sinu mure, mille eest ta istub. Varastada aga ei tohi!” Ja oligi kõik. Ei mingisugust vargabande läbiotsimist ja oma röövitud asju me tagasi ei saanud. Leedulane aga viidi meie juurest teise vagunisse.

Kengiri vangilaagris.

30. aprillil 1950 käsutati meid asjadega vagunist välja. Eemalt paistsid kõrge okastraataed ja selle ümber vahitornid. Aia sees olid madala katusega barakid, mille aknad ulatusid peaaegu maapinnani välja. Vaatasin neid ja mõtlesin, et seal sees püsti seista küll ei saa.

Enne laagrisse sisselaskmist loeti meid kui kariloomi mitu korda üle. Laagris panid mitu laudade taga istuvat kirjutajat meie varanatukese kirja. Neist mööda minna polnud võimalik, sest seda passisid peale laagri “õuekoerad” (relvastamata valvurid). Laagris olnud vangid käsutati eemale, et uute käest mitte mõnda nakkushaigust saada. Seejärel viidi meid barakkidesse. Ja oh imet, seal olid sees kahekordsed narid ja barakk polnudki nii madal. Ülemisel naril sai isegi püsti seista.

30. aprill oli pühapäev ning 1. ja 2. mai olid riiklikud pühad ning meid, uustulnukaid, hoiti kuni kolmapäeva hommikuni barakis luku taga. Saime ainult läbi akna mõne laagrielanikuga mõne sõna vahetada. Esimene eestlane, keda ma seal kohtasin, oli Laiksaare valla konstaabli poeg Erich Ausmaa (tema vend Kalju on kirjutanud raamatu “Ma olin vaene Venemaa kolhoosnik”). Sööma laagri sööklasse lasti meid siis, kui teised vangid olid barakkidesse kinni pandud.

Kolmanda päeva hommikul saime luku tagant välja. Nüüd saime ka laagri ambulantsis arstidele oma hädasid kurta. Neljanda päeva olime veel vabad ja alles viiendal päeval aeti meid tööle.

Kogu mai olime nn. karantiinis ja töötasime laagris sees. Kaevasime kaevikuid ja tegime telliseid. Nende tegemiseks kaevati maa sisse auk, kuhu pandi savi. See valati veega üle ja sõtkuti jalgadega läbi. Seejärel pandi savi vormidesse ja iga vormitäis kivitoorikuid asetati siledaks tasandatud platsile kuivama. Päevanorm oli iga mehe kohta 25 tellist.

Mai lõpul lõppes meie karantiin ja juuni algul saadeti kogu brigaad laagrist 4-5 km kaugusele ehitusobjektile, kus kaevasime vundamendikraave uutele ehitatavatele elamutele. Ehitusplatsil olid vangide jaoks ka köök ja söökla, kust igale anti lõunaks 200 grammi hirsiputru.

Igal hommikul laagrist väljudes loeti kõik vangid laagriväravas brigaadide kaupa üle. Loendajaid oli kaks - üks laagri, teine konvoi poolt. Kui ehitusobjektile minejad olid laagriväravast välja viidud, loeti need veel kord, vahel isegi paar korda, üle. Siis luges konvoiülem sõnad peale: “Samm vasemale, samm paremale loetakse põgenemiskatseks!” ja konvoisoldatitele anti käsk tulistada hoiatamata. Alles seejärel hakkas vangidekolonn töötsooni poole liikuma. Vangid olid viiekaupa reas ja pidid üksteisel käe alt kinni hoidma.

Jõudnud töötsooni väravasse, ei lastud meid kohe tsooni sisse. Seal pidime ootama, kuni konvoiülemad kontrollisid üle kahekordse okastraataia ja paigutasid valvepostid vahitornidesse. Suvel polnud sellest lugu, aga talvel, eriti kui oli tuuline, tegi külm liiga.

Laagris sees oli ka kinnisvangla, kuhu pandi istuma pridurkad, filoonid, ðuukad, platnoid ja teiste vargapoiste ametinimetustega tegelasi, ehk teisisõnu tööpõlgureid.

Ühel hommikul, olime alles rohelised ja vaid mõned päevad laagrist väljas tööl käinud, kuulsime laagriväravast väljudes laagri seest kõva karjumist. Nägin vaid, kuidas kinnisvangla poolt jooksis välja vangiriietuses mees ja tema järel valvur, kadudes meie vaateväljast valvemaja varju. Õhtul laagrisse tagasi jõudes kuulsime, mis oli juhtunud. Vangi, keda hommikul jooksmas nägime, oli tahetud teise laagrisse viia, kuid vargapoiste omakohtu otsusega oli mehele ette nähtud karistus ja talle löödi valvurite silme all kolme “pikkade nugadega sõbra” poolt 42 noahaava. Kui mõrtsukad olid oma töö lõpetanud, olid valvurid viinud mehe ambulantsi. Tapjad aga olid läinud ise laagri vanglaülema juurde ja rääkinud talle, mis nad laagri väravas olid teinud. Enne seda aga olid nad visanud oma noad läbi akna ühte vanglakambrisse. Selles olnud retsidivistid olid tapnud nende nugadega ära ühe oma kaasvangi, lõiganud sellel pea maha ja pannud laibale kaenlasse. Seejärel kloppinud nad kambri uksele ja nõudnud, et valvur tuleks ja vaataks, mis mehel viga on.

Meie brigadiriks oli keegi venelane, kes sõja järel pärast demobiliseerimist, oli jäänud Lätti elama ja abiellunud ühe lätlannaga. Naise vend aga olnud saksa sõjaväes ja varjas end metsas. Too venelane oli oma naisevenna ja hiljem ka selle sugulased julgeolekule maha müünud. Hiljem, kui enam kedagi polnud üles anda, oli julgeolek mehikese enda kinni pannud, pannes talle süüks sidemed metsavendadega.

Varsti saadeti meid tööle ühte katsetehasesse, kus tehti katseid vase eraldamiseks maagist. Kaevandatud vasemaak jahvatati peeneks killustikuks ja pandi seejärel 10 päevaks mingi happe sisse. Seejärel pandi happesse ühe millimeetri paksused vaskplaadid. Kui viimased mõne aja möödudes happest välja võeti olid need üle 2 sm paksud. Kuna aga meie brigadiri nägu ei meeldinud selle katsetehase juhatajale, saadeti meie brigaad peagi tööle ühte väikesse maagirikastusvabrikusse.

Ühel päeval jäin järsku palavikuga haigeks. Mind vabastati töölt ja paigutati haiglasse. Sel ajal pandi meie brigadir varguse eest laagrivanglasse. Ta oli varastanud ühelt eestlaselt ülikonna. Vargus tuli ilmsiks ja mees pandi istuma. Uueks brigadiriks oli määratud keegi gabardiin, kes brigaadikaaslaste jutu järgi olevat olnud asjalik mees, kuid viletsa vene keele pärast oli see lastud varsti ametist lahti. Kui haiglas olin, vahetas brigaad mitu korda oma töökohta.

Meie uueks brigadiriks määrati keegi Ukrainast pärit poolakas. Sellel mehel pea lõikas ja meie brigaadi tööhinded tõusid, mistõttu saime nüüd iga päev 100 grammi leiba rohkem.

1950. aasta novembris juhtus minuga tööl olles väike õnnetus. Lükates täislastis mullakäru üle sügava kraavi pandud laudade, libisesin ja kukkusin kraavi ning lõin pea millegi terava vastu ja sain pähe sügava haava. Mind viidi kahe valvuri saatel autoga laagri ambulantsi ja sealt otsekohe haiglasse, kuhu jäin umbes nädalaks.

Novembri algul polnud meile veel vilte ega talveriietust välja antud ja me käisime tööl õhukestes suveriietes. Äkki tegi ilmataat aga vembu ja temperatuur langes - 26° C. Puhus tugev tuul ja laagriväravas läbiotsimist oodates külmusid mul kannad ära.

1951. aasta jaanuaris sattusin taas kõrge palavikuga haiglasse. Palatis oli veel paar eestlast ja ühel õhtul, kui me pärast õhtusööki omavahel juttu ajasime, ütles üks neist: “Poiss, sul on silmavalged kollased ja sul on kollatõbi”. Nad käskisid mind minna velskri juurde ja talle öelda, et mind paigutatakse teise palatisse, kus sai vastavat ravi. Mulle öeldi ka, kuidas on kollatõbi vene keeles.

Läksin velskri putkasse. Aga velskril oli parajasti sõbraga põnev jutt käsil ja oodates unustasin ära, kuidas on kollatõbi vene keeles. Ja nii ei saanud ma temale selgeks teha, mis mul viga on. Minu kollaseid silmavalgeid ta aga ei märganud. Nii jäigi vastav ravi saamata ja palaviku möödudes lasti mind haiglast välja.

Naasnud haiglast brigaadi juurde, selgus, et meil on jälle uus brigadir. Eelmine oli laagri juhtkonna poolt laagri kinnisvanglasse pandud, kus kaasvangid olid ta kambris surnuks kägistanud. Miks, seda teab vaid tuul väljal. Meie brigaad ei töötanud enam ka tolles väikeses katsetehases, kuna uue brigadiri nägu ei meeldinud sealsetele ülemustele. Uus töökoht, milleks oli puidu ümbertöötlemise tehas, oli aga vangi seisukohalt vilets objekt, kuna see oli isemajandav ettevõte ja brigadiril polnud seal võimalik “õhu liigutamist” tööna kirja panna.

Ohtlik elukutse…

Ööl vastu esimest aprilli põgenesid laagrist neli või viis meest. Räägiti, et koos nendega oli põgenenud ka paar naist. See oli hästi ettevalmistatud ja väljastpoolt laagrit kaasa aidatud põgenemine, milleks kasutati laagri lähedusse jäetud autot, et laagrist kiiresti võimalikult kaugele jõuda.

Selle põgenemise tulemusena korjati laagris brigaadidest välja kõik auto- ja traktorijuhid, lendurid ja teised mehhaanilisi sõiduriistu juhtida oskavad mehed ja neid ei saadetud koos teistega laagrist välja tööle, vaid jäeti laagrisse. Kuna ma olin kirjas autojuhikutsega, siis jäin ka mina koos teistega nn. erirežiimile. Umbes nädalapäevad elasin oma endise brigaadi juures ja sain brigaadist ka söögi, kuid laagrist välja tööle mind ei lastud. Selliseid tehnikamehi kogunes laagri palju ja neist moodustati kaks eraldi brigaadi. Sattusin koos kolme eestlasest autojuhiga ühte neist. Brigaadide jaoks eraldati ühes barakis eraldi ruum ja meid pandi laagri sees telliseid valmistama.

Olime nüüd priviligeeritud seisuses. Hommikul magasime seni, kuni meid tuldi sööma kutsuma. Sööklasse läksime aga alles siis, kui kõik teised brigaadid olid söömas käinud. Pärast hommikusööki pikutasime veel seni barakis, kuni toimus laagrist väljuvate brigaadide loendus. Alles seejärel läksime tööle.

Telliseid valmistati täielikult käsitsi. Maa sisse kaevatud kaevik täideti poolenisti veega. Sinna sisse pandi savi, mis seal oli täiesti puhas, ligunema. Teisel päeval sõtkuti savi jalgadega läbi ja seejärel vormiti neist tellised. Nende kuivatamiseks puhastati umbes neljasaja ruutmeetri suurune plats stepirohust ja sinna pandi tellised päikese kätte kuivama. Seejärel algas kogu töötsükkel taas otsast peale. Telliste kuivatamiseks kulus neli päeva ja vahepeal tuli neid mitu korda ringi pöörata. Kuivanud kivitoorikud laoti platsile virna.

Meie töönormiks oli sada tellist mehe kohta. Tegelikult oleksime selle normi võinud täita kolme tunniga, aga siis oleks kohe töönormi tõstetud. Seepärast töötasime põhimõttel: laagril leiba, vangil päevi.

Algul töötasime brigaadis koos venelastega. Kuid siis tekkisid meil nendega töö suhtes lahkehelid ja brigadir paigutas meid, neli eestlast eraldi. Meil olid ettenähtud sada kiviplonni mehe kohta iga päev tehtud. Vene töögrupid seda aga alati teha ei jõudnud.

Nii valmistasime neid saviplonne umbes kuu aega. Siis pandi meie brigaad, kui kõige viletsam töönormi täitja, valmistatud kivitoorikuid põletusahju laduma. Põletusahi mahutas korraga 40.000 plonni ja need tulid laduda serviti - neli toorikut nelja peale. Selline neljakaupa ladumine võttis palju aega ja me otsustasime ratsionaliseerida nende ladumist. Paigutasime toorikud kaks kahele ja nüüd oli ahju täitumine 60.000 toorikut, mis seisis kirjas ka ahju kõrval oleval tahvlil. Nüüd tõusid brigaadi töönäitajad tunduvalt ja suuremaks muutus ka meie leivanorm.

Sel suvel räägiti, et välispoliitilise surve tagajärjel muutus laagri köögis supp veidi paksemaks ja ka rasvasemaks. Lühem tööpäev ja suurem toiduports tõid mulle pisut liha luudele. Kosusin niivõrd, et üks töökaaslane ütles: “ Talvel ma arvasin, et sina mees küll kevadet ei näe.”

Laagri argielu.

Paar sõna ka Kasahstani kandi ilmastikuoludest. Meie laager asus poolkõrbes. Kui lume tulekust lume tulekuni mõnikord kahel päeval vihma sadas, ütlesid kasahhid, et sel aastal tuli palju vihma. Asusime Balti mere nullist 450 meetrit kõrgemal. Suvel ulatus päeval temperatuur tavaliselt + 40-50 kraadini. Kuna sealne pinnas oli savine, oli maapind paksult savitolmuga kaetud. Kui tugev tuul või torm selle tolmu üles tõstis, polnud näha ei maad ega taevast.

Valminud tellistest ehitati ümber laagri müür, mis oli pool meetrit paks ja kolm meetrit kõrge. Kui see valmis sai, lõpetati laagris telliste valmistamine ja meid saadeti valminud müüri krohvima. Kuna seal oli maa sees mitut värvi savi, võeti soovitud värvi savi ja segati see kivisöetuhaga ning krohvisegu oligi valmis. Samasuguse seguga olid kaetud ka kõik laagribarakkide katuslaed.

Kui müür oli krohvitud, lõppes meie töö laagris ja meid vabastati režiimi alt ning saadeti väljapoole laagrit ühte rikastusvabrikusse tööle, kus hakkasime töötsooni laiendamiseks pinnast rohust puhastama ja postiauke kaevama. Kogu suvi ei lastud meid kui režiimi all olnuid laagrist välja ja nüüd oli meie valvuriks vaid üksainus nooruke soldat. Hulgakesi hakkasid mehed seda valvurit narrima, et meie ju režimnikud ja kuidas sa siis üksi meid valvad. Selle tulemuses oli, et kolmandal päeval ei võtnud konvoi meid laagris väljaviimiseks kaasa. Nüüd pidas laagri “ooper” (operatiivtöötaja) meile pika jutluse ja selgitas, et ei tohi konvoisoldateid narrida. Meid olevat ju režiimi alt vabastatud ja me peame väljaspool laagrit töötsoonis tööl käima. Nüüd viidi meid tööle ühte ehitustsooni, kus hakkasime ühele elamule vundamendiauku kaevama.

Nii jõudis kätte sügis ja temperatuur langes päeval alla + 15 kraadi C.Meie riietus oli endiselt südasuvine: maika, lühikesed aluspüksid ning õhuke kuub ja püksid. Töötades sügaval vundamendiaugus põles meil seal lõke ja ühel päeval, kui pidasime selle ümber suitsutundi, tuli sinna Ehitusvalitsuse partorg, rahvuselt poolakas, kes käitus vangidega üleolevalt ning kurjalt. Nähes lõkketules lauajuppe, kukkus ta sõimama, et põletame ehituselt toodud materjale. Püüdsime seletada, et need lauajupid pole pärit meie ehituselt vaid kõrval asuvalt objektilt. “Ikkagi Nõukogude Liidu varandus,” sõimas partorg. “Meie ka Liidu vara,” võimendasin mina valju häälega all augus meeste poolt öeldut. Selle peale jäi partorg vakka ja astus minema.

Paar päeva hiljem jagati meile talveks välja jalarätid, pikad käistega alussärgid ja pikad aluspüksid. Anti ka buðlatid (vatiriidest jopp) ja vatipüksid. Hiljem, kui lumi juba maha tuli, saime ka lubjavildid.

Kui 1950./51. aasta talvel saime me mitu külmapüha, kuna temperatuur väljas langes alla – 40 kraadi, mistõttu brigaade välja tööle ei aetud ja kõige külmem päev tol aastal oli –48 kraadi külm, siis 1951./52. talvel välistemperatuur alla –30 kraadi ei langenud ja seetõttu pidime kõik tööl käima.

Tavaliselt oli töö tsoonis korraldatud nii, et mehed ja naised ühel ja samal ajal seal ei viibinud. Veebruaris 1952 aga juhtus nii, et käisime koos naistega samal objektil öövahetuses. Nüüd läks äritegemiseks lahti. Naistel jäi leiba üle ja vastutasuks leiva eest tegime neile lusikaid, nuge, kahvleid, juuksenõelu ja kõike muud, mida vajatakse. Naised tõid leiva töötsooni ja panid selle kokkulepitud kohta, kuhu meie panime siis soovitud kauba.

Sama aasta märtsis asusime brigaadiga elame uude maapealsesse barakki, kus olid neli naridega eluruumi, kaks vahekoridori, pesuruumid ning ruum viltide kuivatamiseks.

Samal ajal käis laagris kõva sõda kaukaaslaste ja aasia rahvaste vahel. Minuga ühes brigaadis olid kaks musta - grusiin ja usbekk. Grusiin oli kangesti kaklemishimuline ja koos ühe teise grusiiniga olid nad nüpeldanud üht venelast. Paar päeva hiljem tappis üks ukrainlasest bridurka mõlemad.

Kuritöö avastati pärast üht lõunapausi. Kohe käsutati kõik vangid värava juurde ja saadeti brigaadide kaupa väravast välja. Meie brigaadis oli kaks meest puudu. Seejärel kutsus konvoiülem kõik brigadirid endaga kaasa ja viis need tapetuid vaatama. Tagasi tulnud, teatas meie brigadir, et tapetud on meie grusiin ja usbekk. Meist mööda sõitnud veoauto kastis nägime kahte tapetut ja nende juures nelja relvastatud valvurit ning ühte paelameest autokabiinis.

Kuna laagri juhtkond kartis väga, et vangid võivad simuleerida tapetuid ja sel kombel laagrist põgeneda, valvati laipu seni, kuni arst oli konstateerinud nende surma. Seepärast ka ülalmainitud tugevdatud valve autol.

Laagriväravas ootas meid aga juba tavalisest suurem arv läbiotsijaid ja nüüd läks suureks läbiotsimiseks lahti. Põhiliselt otsiti seekord riietelt vereplekke, milleks tuli püksid ja kuued seljast ära võtta ja need läbiotsija kätte anda. Ka mütsid uuriti läbi. Üks valgevenelane oli paar päeva tagasi endal kirkaga otsaesist vigastanud ja läbiotsija avastas tema mütsis verepleki. Läbiotsija aga ei uskunud, et mütsil on mehe enda veri ja viis selle ühe ohvitseri juurde. Ka ohvitser ei uskunud ja mees viidi arsti juurde, kes tunnistas, et mehel on tõepoolest peas paaripäeva vanune arm ja veri mütsil on mehe enda oma.

Meie brigaad aga viidi laagri kinnisvanglasse ja paigutati ühte selle kambrisse, kuhu jäime kolmeks või neljaks päevaks. Konutasime tihedalt kokku surutuna kambri põrandal, kuna ruum oli ette nähtud palju väiksemale meeste arvule.

Vanglas käis iga mees kahe uurija juures ülekuulamisel. Minu esimeseks ülekuulajaks oli keegi kapteni pagunitega NKVD-mees, kes ajas mind närvi. Ta rääkis kätt suu ees hoides ja lisaks sellele oli veel ka pudikeelne. Oma esimest küsimust kordas ta mitu korda ja alles siis, kui ta käe suu eest ära võttis, sain aru, et ta küsis minu nime. Ütlesin talle oma nime ja igaks juhuks ka paragrahvi ja mulle määratud karistusaja. Nüüd päris ta, miks need kaks meie brigaadis tapeti. Ma ei osanud seda põhjendad ja mind saadeti tagasi kambrisse. Teisel päeval kuulas mind üle keegi leitnant, aga ka tema ei kuulnud minult midagi targemat, kuigi keerutas oma jutuga terve Euroopa kokku.

Pärast ülekuulamiste lõppu istusime kui põrsad kotis. Meie brigaadis oli ka kaks blatnoid, kes olid varem juba kinnisvanglas istunud ja imestasid nüüd väga, miks meie suhtes vanglakord nii nõrk on, kuna teiste kinnisvangide suhtes olevat kord väga range.

Igal hommikul oli äratus, mida meil polnud. Õhtul võis magama heita ainult pärast loa saamist. Meil seda polnud. Päeval magamas leitud vang viidi kohe kartserisse. Meie võisime magada nii palju kui süda lustis. Vaatamas käidi meid ainult söögikordadel ja see toimus kolm korda päevas. Alles kolmandal päeval avati kambriuks, meid saadeti laagri väravasse ja viidi töötsooni tööle.

Meie brigaadi kaudu käis ka töötsoonis öövahetuses käivate naiste kirjavahetus. Kõik meeste-naiste vahelised kirjad toimetasid laagriväravast läbi meie brigaadi mehed. Laagriväravas otsiti küll kõik vangid läbi, kuid osavalt peidetud kirju “õuekoerad” alati ei leidnud.

Blatnoide tapmise päeval olid paljudel meie brigaadi meestel, nende hulgas ka minul, kaasas naiste kirjad. Brigaadis olnud blatnoidel oli varasematest kogemustest teada, et pärast kahe meie brigaadi mehe tapmist viiakse kogu brigaad vanglasse ja et enne seda otsitakse kõik vangid põhjalikult läbi. Nägin, et need rebisid tükkideks kõik neil olnud rahakupüürid. Küsisin ühelt venelaselt, miks nad seda teevad. See siis seletas, et enne kinnisvanglasse viimist otsitakse kõik läbi ja võetakse keelatud esemed ära. Nüüd olime sunnitud ka kõik meie käes olnud naiste kirjad ära hävitama. Tagasi tööle minnes teatasin ka “peapostimehele”, et kirjad on hävitatud ja et naisvangid kirjutaksid uued.

Ühel aprillihommikul saime ülesandeks ehitada sild üle mingi kraavi, et kraavi süvendamiseks toimetada üle selle suruõhukompressor. Autojuht, kes kompressori kohale tõi, keeldus aga üle silla sõitmast. Ütlesime siis talle, et andku autorool meie kätte, me siin kõik tehnikamehed ja me viime kompressori ise üle silla. Nüüd lukustas kasahhist autojuht end autokabiini ja kukkus röökima. Seda juhtus kuulma üks mittevangist töödejuhataja ja küsis mehelt, mis tal viga, et ta kabiinis karjub. Autojuht kaebas, et vangid tahavad temalt autot käest ära võtta. Selle peale haakis töödejuhataja kompressori auto tagant lahti ja viimane sõitis minema. Nüüd pidime tolle rauakolaka käte jõul üle silla sikutama.

Saanud kompressori sillast üle, tuli seda pöörata ja juhtus nii, et jäin vasakut jalga pidi ühe selle tagaratta alla ja see sõitis poolpõikki üle minu jalasääre. Tõusin küll kohe püsti, kuid jalale toetuda valu tõttu ei võinud ja istusin maha. Et see juhtus töödejuhataja nähes, kutsus viimane otsekohe kohale auto ja brigaadikaaslased tõstsid mind autokasti. Objekti väravas tuli üks relvastatud valvur minu juurde autokasti, teine istus autojuhi kõrvale ja läks sõiduks laagri poole. Laagriväravas andis üks “õuekoer” mulle mingi harjavarre ja selle toel komberdasin kuidagi ambulantsi. Laagriarst andis mulle kaks vaba päeva ja nende möödudes veel kaks päeva. Nii sain üle pika aja tervelt neli päeva puhata.

1952. aasta aprillis hakati vangidele rahapalka maksma. Raha kätte ei antud, kuid igale avati laagri poes arve. Brigadir teatas poodi, palju kellegi arvel raha on ja selle summa eest võis poest kaupa võtta.

Käinud mõne aja tööl, sain ühel päeval kivilõhkumise haamriga suurt kivi lõhkudes kivikilluga vastu kulmu ja sain jälle nädalapäevad töölt vabaks. Üldse oli laagris nii, et igasuguste nähtamatute sisehaigusteta oli väga raske ravi või töölt vabaks saada, aga nähtava vigastuse puhul anti üsna kergesti vabu päevi. Nii ma siis aitasin ka ise kaasa, et kärn kulmuhaaval liiga ruttu ei paraneks.

Ma olin “gospodin inseneer”.

Pärast haiguspuhkust uuel töökohale ringi vaadates avastasin ühel raudtalal eestikeelse salmikese. Hankisin kohe endale tükikese kriiti ja “luuletasin” salmile mõned read juurde. Alla kirjutasin oma nime. Järgmisel päeval oli sellele juurde lisatud veel paar sõna ja allkiri “Leili”. Jätkasime sel kombel veel paar päeva oma kirjavahetust, siis kirjutasin Leilile pikema kirja ja andsin selle meie brigaadi “postimehe” kätte. Vastus ei lasknud end kaua oodata. See algas sõnadega: “ Postilt kriidikirja ei leidnud ja olin väga üllatanud, kui meie “postinaine” mulle kirja ulatas.”

Peagi viidi meie brigaad uuele töökohale, kus me pidime ehitama jupi uut raudteed. Brigaadi kolmekümnest mehest polnud keegi varem sellist tööd teinud ja õhtul laagris läksin oma endisesse brigaadi, kus teadsin olevat eestlasest raudteemeistri ja ühe jaamaülema. Rääkisin neile, mis meie brigaadile teha anti ja et ei oska selle tööga kuidagi toime tulla. Teemeister siis seletas mulle, mis ja kuidas ja teisel päeval seletasin oma vigases vene keeles brigadiri abi Valkale, kuidas tuleb õigesti teha. Palju ta minu vigasest keelest aru sai, aga nüüd teatas Valka kõva häälega kõigile: “ Selle töö juures kuulake “Memee” (venelastel on sõnarõhk teisel silbil) korraldusi.” Selle peale ristis meie brigaadi lõuapuu mind kohe “gospodin inseneeriks”.

Käisin veel mitmel korral eestlastest raudteemeestelt õpetust saamas ja meie töö kulges üsna ladusalt. Raudteerelsside lühendamiseks tuli neile meisliga ümberringi sooned sisse raiuda ja siis ots maha murda. Kuna relsimaterjal oli kõva, läks aga meisel iga relsi järel nüriks ja seda tuli teritada. Brigadiri abi viis mind ühte sepikotta, kus seppadeks olid eestlane ja lätlane. Kuulnud meid seal omas keeles rääkimas, jättiski abibrigadir meisli teritamise minu hooleks. Ja ega meil seda tehes kunagi kiiret olnud.

Ükskord jälle sepikotta minnes nägin, et üks “õuekoer” teeb lätlase ääsi juures läbiotsimist. Kuna sepad tegid vahetevahel oma tuttavatele ka habemenuge, mis oli aga keelatud, oli keegi lätlase peale nähtavasti keelt kandnud. Ka minu kaasmaalasel oli paar habemenoatoorikut valmis ja need oli vaja nüüd sepikojast eemale toimetada.

Tegime siis “õuekoerale” tsirkust. Rääkisime eesti keeles, kuidas toorikud sepikojast välja viia, ise sealjuures kätega vehkides, nagu tülitseksime meisli teritamise pärast. Toorikud taskus, läksin kiiresti sepikojast tagasi oma brigaadi juurde, kus minu juhtimisel ehitasime raudteed edasi.

Ühel päeval sain käsu laagri varustus ära anda minna koos asjadega laagri sauna juurde. Sinna oli kogunenud umbes 60-70 meest ja meid pidi viidama 30 kilomeetrit eemale vasekaevandusse.

Öö veetsime saunas luku taga oma pampude otsas istudes. Hommiku-, lõuna- ja õhtusöök toodi meile sauna ja alles järgmisel päeval viidi meid laagri väravasse, kus reeglina toimus põhjalik läbiotsimine. Panin tähele, et üks läbiotsijaist tuhnis läbi ainult pambus olnud asjad, seljariideid aga läbi ei otsinud. Võtsin kiiresti pambust oma kirjad ja fotod ning toppisin need särgi alla. Siis läksin just selle “õuekoera” juurde. See tuhnis minu asjade hulgas ja imestas, et nii noor mees kirjavahetust ei peagi. Vastasin talle, et ma ei tea, millises laagris minu teised pereliikmed on. Ise keerasin talle selja ja pidasin peenikest naeru, et üks “õuekoer” jälle lolliks tehtud.

Enne äraminekut tuli minu juurde meie “postimees” Anton, paber ja pliiats näpus ja käskis mul kirjutada neiule lahkumiskirja. Minust aga polnud kirjutajat ja soovitasin temal kirjavahetust jätkata, aimamata, et aasta pärast ühes teises laagris Leiliga taas kohtun.

Laagriväravast lasti meid välja viiekaupa ja pandi autodele istuma. Esimesed 4-5 rida pidid istuma seljaga sõidu suunas. Viimane rida aga näoga sõidu suunas. Vastu autokabiini seisid kolm soldatit automaatidega. Sõidu ajal oli kõrvale vaatamine rangelt keelatud. Kui keegi seda tegi, kukkusid valvurid sõimama ja relvaga ähvardama.

Sain silmanurgast sellegipärast veidi kõrvale piiluda. Sõitsime mööda poolkõrbe, kus polnud ühtegi teed. Iga autojuht sõitis seal, kus heaks arvas. Nägin lagedal stepiliival mõlemal pool mitmeid rattajälgi. Kuhu need viisid, ei tea.

Džezkazgani vasekaevanduses.

Džezkazgani laagri väravas ootas meid juba soldatite ahelik. Vangid aeti autodelt maha ja käsutati eemale seisma. Seejärel otsiti nii autod kui ka meid läbi ja meid aeti kõiki sauna.

Kui eelmise laagri saunas olid puust pesukausid ja kaks veekraani, kus ühest tuli külma, teisest kuuma vett ja vee kulutamise üle erilist kontrolli polnud, siis siin olid duðid, kust alul tuli mõni tilk vett. Seejärel kästi kõigil end seebitada ja jälle tuli 10 grammi vett, millega ei saanud isegi seepi pealt maha pesta. Tõstsime kisa ja siis anti veel tilk vett ja sellega oli pesemine lõppenud. Saime vaid pea puhtaks ja keha seebiseks.

Pärast sauna viidi meid barakki ja olime kuni õhtuni vabad ning võisime laagris ringi käia. Seal kohtusime öövahetuse meestega ja keegi Heino Mühlbergi nimeline mees andis meile nõu hakata puurijaõpilasteks, et siis hiljem puurijaks saada. Läksin tema jutu peale laagri kantseleisse ja lasksin end määrata temaga ühte brigaadi puurijaõpilaseks.

Seejärel olin paar nädalat vasekaevanduse ühes kambris puurijaõpilaseks. Siis saadeti meid ühte paneelstrekki appi ühele puurijale. Paneelstreki pikkus oli 100 meetrit ja sinna lõhkamisaukude puurimiseks kulus ühel puurijal üle nelja kuu. Puurijaõpilasena abistasin kogu selle aja teist meest.

Sain vaid paar nädalat kaevanduses töö käia, kui laagritoit tegi mu kõhu lahti ja pani sooled põdema. Kõhulahtisuse korral ei tuntud laagris muud haigust kui düsenteeria ja nii raviti ka minu sooltehaigust (entero colitis) kui düsenteeriat. Olnud kolm nädalat haiglaravil, kus toit oli veidike parem kui brigaadis, pidin jälle tööle minema. Kuid seda mitte kauaks.

Kaevanduses pandi mind puurmasina peale ja see raputas nii hullupööra, et mu vasak jalg läks paiste, valutas hirmsasti ja ma ei saanud sellele enam üldse toetada. Sõbrad vedasid mind seljas ambulantsi ja väljakäigu vahet. Kuna ma olin kõhuhaigusega alles hiljuti haiglast vabanenud, siis laagriseadused ei lubanud mind teist korda haiglasse panna. Olnud aga nädalapäevad töölt vabastatud, ei läinud mu jalg paremaks ja mind paigutati taas haiglasse, kuhu nüüd jäin kolmeks nädalaks.

Talv möödus ilma eriliste muutusteta. Kevade poole sai meie brigadiri karistusaeg läbi ja ta saadeti asumisele. Uus brigadir tahtis aga brigaadis suurt “härrat” mängida ja ma sõimasin ta läbi, mille eest mind teise kaevandusse saadeti. Uues brigaadis olin ainuke eestlane. Varsti aga toodi kaevandusse “värsket verd” ja tulijate hulgas olid ka Anton Viljak eelmisest laagrist ning minu koolivend Reinhold Aabram, kellega olin nüüd ühes brigaadis.

Nii lähenesid 1953. aasta jõulud. Hakkasime nuputama, kuidas esimene jõulupüha töölt vabaks saada. Oli igasuguseid arvamusi. Mõni lubas end haigeks simuleerida ja ambulantsis vaba päeva saada. Teine julgem, kes ei kartnud kartserisse panekut, lubas lihtsalt töötsooni jääda. Meile Antoniga ütles aga brigadir, kes oli pärit kusagilt Kaukaasiast: “ Ärge minge ambulantsi vabastust norima, ega jääge ka töötsooni. Mina ei taha, et teid kartserisse pannakse. Tulge koos teistega tööle. Aga kui teie, Meeme ja Anton seal tööriistu puudutate, siis saate minu käest naha peale.”

“Mina Antoniga ju kahekesti, sina üksi ei saa meie vastu,” haukusin brigadirile vastu. Brigadir, kes oli ligi kaks meetrit pikk ja kaks korda jämedam, naeris selle peale. Rääkisin talle, et pühadeks oleks vaja ka viina ja et kas tema ei saaks seda muretseda. Ta lubas. Andsin talle 50 rubla, et ta tooks kaks pudelit. Viinapudel maksis sel ajal 21 rubla. Kätte saime aga ühe pudeli. Konvoi olevat teise ära võtnud.

Jõulu esimesel pühal läksime Antoniga ühte mahajäetud kaevanduskambrisse ja korkisime viinapudeli lahti. Pärast esimest ringi aga leidsime, et kahekesi pole sellel asjal suurt mõnu ja otsustasime kutsuda ühes teises osakonnas olnud eestlase endale kampa. Too noormees aga ei saanud meiega tulla, kuna tema brigadir ei sallinud eestlasi. Läksime Antoniga mujalt kaasmaalasi otsima. Pika otsimise peale leidsime ühest strekist neli või viis eestlast ja koos nendega nende peidupaigas istudes ja vesteldes veetsime selle tööpäeva lõpuni.

Päeva lõpul aga kuulsime kaevanduse lifti juures kurba uudist. See eestlasest noormees, keda brigadir ei lubanud meiega jõule pidama tulla, oli surma saanud. Ta oli tööpäeva lõpul tööriistu ära viies jäänud varingu alla. Kambri laest lahti murdunud umbes nelja tonni raskune maagitükk oli tapnud meie kaasmaalase ja tema kaaslase.

Selles laagris oli igal mehel laagri poes oma kaart, kus tema teenitud rahasumma kirjas. Põhiliselt sai laagrikauplusest osta vaid kommi ja tubakat. Kuid kuna laagris oli üle 2000 mehe, siis kulus kaupmehel nende rahakaartide otsimisele tohutult palju aega. Sama aasta aprillis hakati meile sularaha kätte andma. Teenitud summast anti kätte 100 rubla. Nüüd liikusid ka järjekorrad kaupluse juures palju kiiremini.

Aeg-ajalt anti vangidele laagris valjuhääldite kaudu kuulda ka uudiseid ja muusikat. Ühel 1953. aasta märtsihommikul aga raadio vaikis. Kusagilt oli läbi imbunud teade, et “isake” Stalin on hinge heitnud. See rõõmusõnum levis kulutulena mööda laagrit. Kes uskus, kes mitte - igaühe oma asi. Õhtul laagrikempsu juures hõikas üks ukrainlane:

“Ta on tõepoolest kärvanud!”

“Kust sa seda tead?” küsis teine. Esimene vastas:

“Kuula, garnisoni raadio laseb ainult kurba muusikat.”

Sel aastal pärast Stalini surma enam erilisi muudatusi ega sündmusi meie laagris ei toimunud. Küll aga läks põnevaks järgmisel, 1954. aastal.

Streigid laagris.

Selle aasta jaanuaris oli viis pühapäeva. Endiste laagriseaduste järgi viit puhkepäeva vangidele kuus ei lubatud. Nüüd aga oli saanud teatavaks, et see Stalini-aegne seadus pole enam jõus. Laagriülem aga leidis, et tööplaanid on täitmata ja tahtis kogu laagri tööle ajada. Nüüd otsustasid vangid vastu hakata.

Järgmisel hommikul magasime pärast äratussignaali veel tunnikese ja ajasime meid üles ajama tulnud “õuekoera” sõimuga minema. Kui aga kõlas signaal tööle minekuks, läksime kõik sööma. Mingit streigi juhtimist vangide poolel polnud ja polnud ka teada, mida kavatseb laagri juhtkond.

Pärast hommikusööki tuli esimestena laagriväravast väljuma pidanud brigaadi barakiruumi üks ohvitser seersandi ja hulga soldatitega ja hakkasid vange barakist välja peksma. Kuna soldateid oli poolteist meest iga vangi kohta, löödi barakiruumid peagi tühjaks. Välja aeti nii haiged kui ka need öövahetuses olnud mehed, kelle riided kuivatis kuivamas, aga ka ruumide invaliididest päevnikud ning ruumide uksed keerati lukku. Õues oli aga 20 kraadi külma ja puhus vali idatuul, mis lõikas läbi luust ja lihast.

Sel viisil tehti tühjaks kõik laagribarakid. Siis lasti haiged ja alasti mehed ning päevnikud ruumidesse tagasi. Väljasolijaid aga sundis külm otsima soojemat kohta. Valvurid lukustasid küll ruumide uksed, kuid jätsid vahekoridoride uksed lahti. Läksin ühte sellisesse koridori tuulevarju, kus oli ees juba umbes paarkümmend meest.

Saime vaid veidi aega seal olla, kui meie juurde tulid kaks majori pagunitega ohvitseri. Need kukkusid meid kahel häälel sõimama. Siis aga taipasid, et me ei saa vene keelest aru ja jäid vait. Kuulsin, kuidas üks ütles teisele: “Kirjuta nende tööpõlgurite numbrid üles.”

Nõukogude vangidel olid kõigil riietel numbrid - üks number mütsi ees, teine seljal, kolmas käsivarrel ja neljas vasaku reie peal. Numbrid olid maalitud musta värviga valgele riidele ja siis ettenähtud kohta õmmeldud. Minu numbriks oli C I-0683. Esimene täht tähendas “Stepnaja” (stepilaager). Iga järgnev täht tähestiku järjekorras tähistas tuhandet vangi. Kui tähestik otsa lõppes, kirjutati teine täht topelt. Nägin vangi, kelle tähtede kombinatsioon oli CKK.

Kuulnud, et majorid kirjutavad üles meie numbrid, keerasin nende poole selja. Üks neist aga tõmbas mind õlast ja käratas: ”Vaata siiapoole, kui sinuga räägitakse!” Ütlesin talle oma vigases vene keeles: “Minul pole sinuga midagi rääkida, number on seljal, loe sealt!” Selle peale käskis teine ohvitser minu numbri eraldi ära märkida. Siis anti mulle mats selga ja aeti koridorist välja.

Kuulnud minu sõnasõda majoritega pealt, laususid teised vangid hiljem: “Käid siin ringi veel vaid seetõttu, et neil (st ohvitseridel) pole luba laagritsoonis relva kasutada, muidu oleks see major su kindlasti maha lasknud.”

Sel päeval väljusime laagriväravast neljatunnise hilinemisega. Tavaliselt loeti kõik brigaadid väravast väljudes viiekaupa üle. Seekord polnud aga valvuritel aega jälgida, kes kuhu pidi minema ja nii kui viis meest oli reas, lasti meed väravast välja. Minu kaevandusse nr. 45 minejate hulgas oli seetõttu palju teiste kaevanduste mehi. Samal ajal olid paljud meie brigaadi mehed kadunud. Enamus vange sel päeval kaevanduses üldse tööd ei teinud.

Veebruar möödus vaikselt. Märtsis ja aprillis olid aga jälle ühepäevased streigid. Mais aga toimus mitmepäevane vangide streik ja see algas nii.

Kasahstan ei ole Eesti. See asub palju lõuna pool ja videvikku seal ei tunta. Veerand tundi pärast päikeseketta kadumist on väljas kottpime.

Laagris oli üks baraki ots värvitud valgeks ja seda kasutati kinolinana, kuhu näidati läbi kinoaparaadi ruumi ukse filme. Ühel õhtul, kui see vabaõhu kino oli filmivaatajatest tulvil, tormas filmilindi vahetamise ajal aparaadiruumi uksele keegi vang ja rääkis, et tema on saanud “õuekoerte” käest peksa ja kutsus kõiki üles mitte tööle minema. See üleskutse leidis kinovaatajate hulgas kohe toetust.

Kaks päeva istusime laagris suhteliselt rahulikult. Kolmandal päeval külastas laagrit Kasahstani siseministri asetäitja, kellele rääkisime ära streigi peapõhjuse. Ütlesime talle, et oleme sisuliselt kõik surmamõistetud, kuna N. Liidus kaotati surmanuhtlus ja see asendati 25-aastase sunnitööga. Nüüd seletas aseminister meile pikalt ja laialt ja andis mitmeid lubadusi, mis hiljem osutusid vaid tühipaljaks pettuseks. Vangid omalt poolt lubasid kuu aega korralikult tööl käia ja tööplaane täita.

Kuu möödudes, kui olime kõik oma lubadused täitnud, polnud ministri lubadustest aga midagi kuulda ja me alustasime taas streikimist. Sedapuhku istusime tsoonis terve nädala.

Sel ajal toimusid streigid peaaegu kõikides Venemaa vangilaagrites. Kengiri laager, kus ma varem olin olnud, streikis terve kuu ja sinna sisse sõitsid tankid. Meie laagris tankid laagribarakkide tsooni ei sõitnud, sest laagriülemad palusid põlvili tankikolonni ülemat, et see seda ei teeks, kuna nad kartsid kaotada väljaõppinud kaadrit. Andsid ju Džezkazgani vasekaevandused tol ajal 40% N. Liidu vasetoodangust ja suuremas osas kaevandustes töötasid vangid.

Päev möödus ärevalt, kuna kõik ootasid, mida väljaspool traataeda seisvad tankid teevad. Õhtul tuli laagrisse keegi kindral, kes oli GULAGi ülema asetäitja Moskvas ja see kutsus kõik brigadirid laagri söögisaali miitingule. Vangid aga nõudsid, et rääkida tuleb kõigiga, mida kindral aga teha ei tahtnud ja nii jäid läbirääkimised ära.

Järgmisel päeval läksime kõik tööle, nagu poleks streike olnudki. Paar päeva hiljem rääkis toosama kindral siiski kõigiga. Ta ütles, et teab mässu põhjusi ja et Moskvas juba töötab komisjon, kes vaatab läbi vangide toimikuid (süüdistusmaterjale). Kindral rääkis asjalikult ja ütles, et lähemate päevade jooksul ei maksa veel mingeid muutusi oodata ja võib-olla alles poole aasta pärast jõuavad need meieni.

Tegelikult kindral küll osaliselt valetas, aga see vale rõõmustas meid. Mäss laagris lõppes juuli algul ja oktoobris hakkasime laagriraadiost kuulma, et Ivan Ivanovitðil selles ja selles laagris on vähendatud karistusaega ja Vassili Vassiljevitð on lastud vabaks. Niisuguseid teateid kuulsime nüüd iga päev.

Pärast kindrali käiku läks ka supp laagris paksemaks ja pudruports suuremaks. Toitlustamisel aitas kaasa saadav rahapalk. Kõik kaevandused täitsid vasemaagi väljaveoplaani.

Sama aasta märtsis kirjutasin avalduse, milles palusin end vabastada puurija ametist, kuid avaldus anti rahuldamata tagasi. Jonnisin edasi, väites, et mul ei jätku puurimiseks jõudu. Mind toetas ka brigadir, kes aitas kaevanduse osakonnajuhataja ees mulle teist tööd saada. Laagriülemate teadmata töötasin kuu aega salaja kambri koristusvintsi juures abitöölisena. Minu palgalehe järgi saadi laagris teada, et ma puurijana ei töötanud ja mind kutsuti laagriülema juurde.

Ülem seletas mulle pikalt ja laialt minu kui puurija vajalikkust kaevanduses, millest pool juttu jäi mulle aga puuduliku keeleoskuse tõttu arusaamatuks. Ütlesin seda ka laagriülemale. Nüüd vihastas see ja sõimas, et kuidas ma julgen pärast kolme laagriaastat väita, et ma ei oska vene keelt. Palusin seepeale ülemat korrata oma juttu saksa keeles, mida ma valdasin natuke paremini kui vene keelt. Selle peale küsis ülem, et mis rahvusest ma olen. Ja kui kuulis, et olen eestlane, proovis ta veel kord mulle vene keeles selgeks teha, et pean puurijana edasi töötama. Keeldusin ka seekord ja pärast ligi tund aega kestnud vestlust sain lõpuks oma tahtmise. Laagriülem aga pidas mu näo meeles ja iga kord kui mind nägi, tegi taas puurijaks hakkamisest juttu.

Vintsimehe abilisena töötasin paar kuud. Siis kuulsin naaberosakonna eestlastelt, et neil ei ole osakonnas puurmasina parandajat. Brigadiriks oli seal lätlane ja ma läksin tema jutule. Pool vene, pool läti keeles tegin talle asja selgeks ja brigadir viis mind oma osakonna juhataja juurde. Pärast lühikest arutelu võttis see mind oma osakonda tööle. Minu uueks ametinimetuseks oli suruõhuga töötavate puurmasinate parandaja. Minu lahkumisega eelmisest brigaadist jäi Anton sellesse brigaadi ainukese eestlasena.

Minu põhitööks uuel töökohal oli aidata neid, kel midagi teha pole. Vahetuse algul teritasin puuride terad. Seejärel käisin maa peal laost määrdeõli toomas. Need olidki minu põhitööd. Puuride teritamiseks kulus tegelikult vaid 5-6 minutit. Mina aga venitasin seda pooleks tunniks, et vahetuse ülem ei saaks mind mõnele teisele tööle ajada. Seejärel ütlesin talle, et pean minema strekki puurijaid juhendama ja kadusin tema silmist.

Transpordiosakonnas oli ühe elektriveduri juhiks keegi eesti poiss, kes õpetas mind elektrivedurit juhtima. See oskus kulus mulle hiljem marjaks ära.

Suve lõppedes sai otsa ka minu lahe elu strekis. Seda “sooja” kohta ihaldas endale keegi blatnoi. Kuidas neid asju aeti, ei tea, aga ühel hommikul öeldi mulle, et olen määratud tööle teise kaevandusse transpordibrigaadi.

Uues brigaadis saatis brigadir mind ühe vedurijuhiga ðahti kaasa, kes näitas mulle, mida ma pean tegema. Töö oli lihtne. Ühendasin veduri haakeketiga vagonettide ette ja sõitsin rongiga kaasa. Vagonettide täitmise ajal juhendasin vedurijuhti: “Sõida! Seisa!” Kui luugimehed täitsid vagonette maagiga, pidin jälgima, et need saaksid korralikult täidetud.

Ega sedagi töökohta kauaks olnud. Suurriikide maailmapoliitika sundis venelastele peale desarmeerimist ja osa konvoisoldateid vabastati teenistusest ja saadeti koju. Seoses sellega toimusid suured ümberkorraldused.

Sellest kaevandusest võeti ära kõik 25+5 saanud mehed ja ka mind - 15 aasta meest. Seal hakkasid tööl käima need, kel karistusajaks 10 aastat või vähem ja need lubati sinna tööle ilma konvoita. Mind aga saadeti tagasi kaevanduse nr. 44 ettevalmistusosakonda, kus olin jälle vedurijuhi abiks.

Nii jõudis kätte 1955. aasta sügis. Meie laagrihaiglas suri keegi eestlane. Paar päeva hiljem, hommikul tööle minnes, tuli mulle laagris vastu üks Eestimaa mees, kes töötas ühes puutöökojas ja ütles:

“ Meie, konvoialused, tegime lahkunule nimetahvliga risti. Teie, vabakäigu mehed, viige see kaasmaalase kalmule. Võta paar meest ja tulge minu juurest läbi, annan teile risti ja viige see kohale!”

Käsk käes, läksin kontorisse. Seal kohtasin üht Võrumaalt pärit poissi. Rääkisin talle kogu loo ja küsisin, kas ta on nõus minuga kaasa tulema ja keda veel kampa võtta. Tema arvas, et saame kahekesi hakkama küll ja et suur kamp äratab liialt tähelepanu. Polnud ju teada, kuidas laagri juhtkond meie ettevõtmisse suhtub. Leppisime kokku, et tuleme töölt ära pisut varem, et jõuaksime enne pimeda tulekut matmispaiga stepis üles leida.

Nii ka tegime. Võtsime risti, millel oli nimetahvel sünni- ja surmakuupäevadega. Lahkunu nimi oli Kalju Pärli. Läksime pärast tööd vangide matmispaika otsima.

Kuigi me polnud varem matmispaigas käinud, teadsime umbes, kuspool see asus. Maapinda kattis õhuke lumekord ja kuna pärast viimast matmist polnud lund sadanud, leidsime kohe üles õige matmispaiga. Panime risti paika ja minu kaaslane kohendas kivitükiga mullahunniku kalmukünka ümber kokku, et see näeks välja nii, nagu on kombeks meie maal. Siis hakkasime tagasi laagri poole minema. Vahepeal oli väljas läinud pimedaks ja laagrituledeni oli umbes kilomeeter maad. Tagasi laagrisse jõudsime õigel ajal, vabakäigu vangidele kehtestatud laagrirežiimi rikkumata.

1955. aasta jaanuaris vabastati minu vedurijuht laagrist ja mind määrati tema asemele. Abiks anti mulle keegi tðuvassi rahvusest noor poiss. Laagriülemad leidsid, et võin hakata ilma konvoita tööl käima. Selleks oli vaja vormistada pildiga tõend, milleks pidin minema fotograafi juurde. Mulle öeldi, et pean minema vabakäiguvangina tööle teise kaevandusse. Mulle selline kaevanduste vahetus ei meeldinud ja ma läksin ikkagi koos oma brigaadiga väravasse. Aga valvurid ei lasknud mind väravast välja. Sõimasin neid “õuekoeri”, et nad mind tööle ei lasknud, mispeale sasiti mul kraest kinni ja viidi laagriülema juurde. See selgitas mulle päevapoliitikat ja kiitis minu tööd, kuid lõpptulemuseks oli see, et järgmisel hommikul läksin tööle kaevandusse nr. 45, kus töötasin taas vagonettide haakijana.

Käinud kümmekond päeva tööl, läksin ühel pühapäeval oma sõprade juurde 44. kaevandusest ja rääkisin neile, et mulle ei meeldi 45. töötada ja tahaksin 44. tagasi. Sõbrad soovitasid mul minna laagri kantseleisse ja kurta, et mulle ei anta 45. kaevanduses pidevat tööd ja et juhuslike abitööde tegemisega ma midagi ei teeni.

Järgmisel päeval läksingi kantseleisse töödejuhataja jutule ja rääkisin nagu õpetati. Kantseleijuhataja vaatas mulle otsa ja küsis midagi, millest ma hästi aru ei saanud. Seepeale küsis üks kirjutajatest saksa keeles, kas ma olen puhkusel käinud. Vastasin algul saksa, seejärel kohe vene keeles, et pole üldse puhkust saanud. Nüüd öeldi mulle, et homme ma enam tööle ei lähe. Tulgu ma hommikul kantseleisse, kust saan toidukaardid. Pärast puhkust aga lubati mul minna tagasi 44. kaevandusse. Spassibo!

Puhkuse algul öeldi mulle veel, et ma võin ka vabalt linnas käia. Aga mul polnud tahtmist ilma eesmärgita mööda linnatänavaid kõmpida ja nii möödus minu esimene puhkus laagrist väljumata. Puhkuse ajal ei tülitanud valvurid mind mitte kordagi.

Kui kaua ma puhkusel olin, ei mäleta enam täpselt. Tagasi tööle minnes mulle vedurijuhi kohta ei antud ja tööl aitasin jälle neid, kellel midagi teha ei olnud. Nii möödus suvi. Sügisel aga sain endale veduri.

Kui ma 1950. aastal laagrisse jõudsin, magasime algul paljastel narilaudadel. Hiljem anti mingi madratsikott, kuid millega seda täita, see oli iga mehe oma asi. Saja mehe kohta toodi 50 kg kaamelirohtu, millest kõigile ei jätkunud. Mõned ettevõtlikumad tõid majandustsoonist puutöökojast höövlilaaste.

1955. aastal kadusid barakkidest järsku narid ja asemele ilmusid reformpõhjaga raudvoodid. Peale selle sai iga mees kolm voodilina, mille tarvitamise järjekord oli järgmine: kui külje all olnud lina läks pessu, pandi peal olnud lina alla ja peale võeti pesust tulnud lina.

Kui varem polnud kellegi mure, milline su küljealune on, või kas ruum on külm või soe, 1955ndal käis kaptenipagunitega majandusülem iga voodi juures kontrollimas ja küsis meestelt, kuidas madrats on, kas vana, kulunud, õhuke. Ta kapten andis paberi käsuga laost parem madrats tuua. Kontrollis ka padjapüüre ning linu. Kellel oli kaks, pidavat sea moodi ja magama ja tal kästi laost kolmas tuua ja lina, ka lina. Kui ühe tekiga oli külm, võis tuua teise teki ka. Vaat niisugused olid muutused. Samal ajal oli kuulda, et laagrites käib ringi vabastuskomisjon. Mehi kutsutavat tähestiku järjekorras komisjoni ette ja pärast vestlust lastavat enamus neist vabaks. Mõnel aga lühendatavat karistusaega. Veretöö paragrahviga laagris olijatega aga komisjon ei rääkivat.

Vangide laagrist vabastamine andis mulle ja paarile minu sõbrale lisateenistust. Kuna igal mehel olid laagris kogunenud mõned isiklikud esemed ja riidehilbud, siis ei tahetud koju minna tavalise pambuga. Moodi läksid puust kohvrid. Üks minu sõber, kes töötas puutöökojas, valmistas õhukesest lauast kohvrikastid. Mina viisin need alla kaevandusse, kus me koos teise sõbraga varustasime need sanga, hingede ja lukkudega. Kohvri hinnaks oli 50 rubla, millest 25 sai töökojamees ja teise 25 tegin sõbraga pooleks. Kohvrite tahtjaid oli rohkem, kui me neid teha jõudsime.

1955. aasta suvel sain käsu oma asjad laagris kokku pakkida ja kolida ümber kergerežiimi laagripunkti. Seal olid 3-7 voodikohaga toad, mis pidime ise korras hoidma. Laagrist väljumist ja sinna tagasi tulekut seal ei kontrollitud.

Vabanemine.

Vabastuskomisjon jõudis Džezkazkani kaevanduse laagritesse ja alustas seal tööd 1956. aasta aprillis. Komisjoni esimeheks olnud kindral oli ise Stalini ajal vangis olnud. Kui see fakt laagris teatavaks sai, tahtsid kõik teda näha ja igal hommikul ning õhtul palistas vangiderivi teed, mida mööda kindral ööbimiskohast oma töökohta läks.

7. juuli hommikul teatati mulle, et pean kõrge komisjoni ette minema. Hoones, kus töötas komisjon, ootas ees juba paljud kutsutuid. Lõuna lähenedes arvasid paljud, et enne lõunat nad enam komisjoni ette ei jõua ja lahkusid. Mina jäin veel ootama ja mul vedas, peagi kutsuti mind komisjoni ette.

Sisenenud, paluti mul istuda. Ruumis olid peale kindrali veel mitu komisjoni liiget ja prokurör. Esimeseks küsiti, kas saan ilma tõlgita hakkama. Vastasin, et püüan saada ja kui ei saa, tulen homme koos oma tõlgiga. Homme olevat juba hilja, öeldi, peab täna hakkama saama. Eks ma siis püüdsin.

Toimikus oli minu süüks märgitud spionaaž. Kõik järgnevad küsimused keerlesid selle ümber. Tunnistasin spionaažisüüdistuse valeks ja rääkisin neile oma elust Saksamaal. Seejärel saadeti mind ruumist välja, kuhu mind aga kohe tagasi kutsuti. Olin teistelt kuulnud, et nüüd loetakse mulle ette komisjoni otsus ja jäin tooli kõrvale seisma. Prokurör aga käskis mul istuda. Siis küsis komisjoni esimees, kes mul kodus on. Vastan, et ema üksinda, kuna isa on juba surnud.

Nüüd käskis prokurör mul püsti tõusta ja mulle teatati, et olen vabastatud koos kohtulikult karistamatuks tunnistamisega.

Tänasin komisjoni ja väljusin ruumist vaba mehena.

Pärast lõunat läksin kaevandusse ja jätsin jumalaga osakonna- ja vahetusülemaga. Ütlesin neile, et ärgu mäletagu mind halvasti. Sama sooviti ka mulle.

Dokumentide vormistamine võttis veidi aega. Pidin käima fotograafi juures passipilte tegemas ja seejärel ootama, millal pass välja kirjutatakse. 14. juulil sain kätte viie päeva reismoona, sada rubla raha ning sõidupileti Pärnuni.

Siis aga selgus, et vanarahva tarkusel: kingsepal pole kingi ega rätsepal riiet, on tõsi taga. Olime teinud teistele kojuminekuks kohvreid, aga iseenda unustanud. Keerasin oma varanatukese buðlati sisse kompsu ja sidusin nööriga kokku.

Sama päeva õhtupoole lasti need, kellel pass ja sõidupiletid käes, laagrist välja. Värava taga ootasid meid kolm veoautot. Aga neile asuda meid veel ei lubatud, vaid käsutati ritta ja kästi pambud läbiotsimiseks lahti teha.

Olin oma pambu tugevasti kinni sidunud ja samas nägin, et läbiotsijad võtsid ära laagrist ja kaevandustest tehtud fotod. Minul oli pambus suur eestlaste grupipilt ja kahju olnuks sellest lahkuda. Otsustasin oma pampu mitte avada. Kui läbiotsimist korraldav kapten minuni jõudis ja käskis mul kompsu lahti teha, võtsin ma taskust oma passi ja näitasin seda kaptenile. Nüüd jäi see mulle otsa vaatama ja oli vait, just nagu oleks suu vett täis olnud. Kuni “õuekoerad” teisi läbi otsisid, seisis kapten kogu aeg vaikides minu juures. Ja kui kõik olid läbi otsitud, astus kõrvale ja lubas kõigil autodele asuda.

Juba autokastis oma kompsude otsas istudes, küsis üks tuttava näoga ukrainlane minult, miks ma oma asju ei lasknud läbi otsida? Vastasin talle üsna solvavalt, nii et tema kaaslane püsti kargas ja tahtis mind lüüa. See aga lükkas kaaslase tagasi istuma ja ütles, et Partisan olevat õige mees. Olevat ise lollid, neilgi ju passid taskus. Kõik teised vedurijuhid hüüdsid mind laagris “partisaniks”.

Meid toodi Kengiri raudteejaama. Rong oli juba ees ja vaevalt saime vagunisse astuda, kui see liikuma hakkas. Järgmisel hommikul jõudsime Karagandasse. Edasi sõitsime erirongiga, mis oli sinna uudismaalasi toonud. Teel avastasin, et kõrvalvagunis on eesti naisi ja noorikuid. Suurema aja järgnevatest päevadest veetsin nende neidude seltsis.

Moskvast Eestisse sõitsime platskaardi vagunis. Järgmise päeva lõunaks olime Tartus. Külastasin seal oma sõbra Volli abikaasat. Tartust sõitsin autobussiga Pärnusse ja sealt edasi Rannametsa. Pärast kaheksa aastat kestnud rännakuid mööda Venemaa vangilaagreid olin taas kodus. Need olid kaotatud noorusaastad, mis jäid minu elus elamata.