Erich Jõemets

 

ERICH JÕEMETSU

Jõemets

oli pärit Pärnumaalt, Häädemeestelt. Lõpetanud algkooli, siirdus edasi õppima Mõisaküla vedurikooli. Olles sündinud 1928. aastal, ei läinud ta teenima lennuväe abiteenistusse, vaid astus 1944. aasta suvel Eesti Leegioni. Võttis osa lahingutest Sinimägedes ja Saksamaal. Peale haavata saamist saadeti ravile Taani, kuhu jäi hiljem ka elama. Minnes 1947. aasta suvel Taanist paadiga Rootsi, võeti ta nõukogude piirivalve poolt koos kaaslastega merel kinni ja mõisteti “troika” poolt kümneks aastaks koonduslaagrisse.

***

Vastuvõtu komisjonis võeti minu koolikaaslased, kes olid minust vanemad, kohe Leegioni vastu, mulle aga ütles üks seal olnud eesti ohvitser, et poiss, mine koju ja söö veel putru, oled sõtta minekuks veel noor…

Tulin järgmisel päeval uuesti komisjoni tagasi, kuid mul soovitati jälle koju tagasi minna. Olin otsustanud, et saagu mis saab - oma sõttamineku otsusest ma ei loobu. Kolmandal päeval läksin jälle komisjoni ette, kuid jälle juhtus seal olema sama eesti ohvitser, kes mind ka seekord koju tagasi saatis.

Tahtsin juba ruumist väljuda, kui sinna tuli üks saksa ohvitser. Nähes mind kurva näoga seismas, küsis see eesti ohvitserilt: “Was ist den loß?” See seletas, et poiss tahab kangesti Leegioni astuda, aga on selleks veel liialt noor. Nüüd pöördus sakslane minu poole ja ise sääljuures püssilaskmist matkides, küsis minult: “Du, Kerl, pauch, pauch – keine Angst?” Olin siis juba koolis paar aastat saksa keelt õppinud ja ma vastasin talle: “Nein, ich habe keine Angst.” Nüüd viis sakslane mind uuesti komisjoni ette ja see võttis mind vastu. Mul mõõdeti ära pikkus (olin siis 1,73 m pikk), lauba kõrgus ja silmade vahe ning määrati tabeli järgi silmade värvus. Peale arstlikku läbivaatust tunnistati mind sõjaväekõlbulikuks, ja ma olin Leegioni vastu võetud.

Nüüd saadeti mind Pärnu Vallikääru ääres asunud endisesse saksa koolimajja, kus sain kätte varustuse ja selga SS-vormi. Minu koolikaaslased olid juba paar päeva varem komisjoni poolt vastu võetud ja endale mundrid selga saanud.

Järgmisel päeval sõidutati meid Pärnust Lätimaale, kus enne Riiat asus mingi õppelaager ja kuhu jäime umbes kolmeks nädalaks. Saime seal nii rivi kui relvaõppust. Õppuste lõppedes viidi meid Sinimägede alla. See oli kusagil septembri algul ja Sinimägedes käisid veel ägedad lahingud. Meid, õppelaagrist tulnuid, kohe päris eesliinile ei viidud ja jäime alul kuhugi tahapoole.

Taandumine Eestist.

Kuid siis algas sakslaste suur taandumine Eestist ja Sinimägedel võidelnud eesti üksused olid sunnitud oma senised positsioonid maha jätma.

Neil päevil kohtasin ma seal päris juhuslikult oma võõrasema õemeest, kes oli võidelnud Idarindel juba 1941. aasta suvest peale. Ta oli võidelnud ka Eesti Vabadussõjas, autasustatud Vabadusristiga ja pidas kusagil Vana-Kariste kandis väikest talu.

Kohanud mind, küsis ta minult: “Poiss, mis sa siin teed? Miks sa karjas pole?” Vastasin talle, et teen sedasama mis sinagi. Mul isegi kangem vorm seljas kui sinul. Ta oli nimelt Wehrmchti ohvitseri vormis. Selle peale ütles ta, et rinne on lagunenud ja meil on viimane aeg siit jalga lasta.

Nii me ka tegime. Tulime küll jalgsi, küll mõnel voorihobusel küüti saades mitu päeva. Kõik teed olid täis taanduvate saksa väeosade lõputult

pikki kolonne. Lõpuks jõudsime me minu kauge sugulase koju. Kuid kuna tema abikaasa oli juba Saksamaale sõitnud ja maja tühi, otsustasime me minna Pärnu, et seal mõnele laevale pääseda.

Jõudsime Pärnu just sel ajal, kui vene lennukid pommitasid linna. Sadamas polnud enam ühtegi laeva ja sadama ümbruses olid paljud hooned puruks pommitatud. Kuid suur sild oli siis veel terve. Hakkasime jalgsi Raeküla poole astuma ning jõudnud endise elektrijaama hoone kohale, kui nägime, kuidas mööda Tallinna maanteed sõitsid linna vene tankid. Hetk hiljem lendas vastu taevast ka Pärnu jõe suur sild…

Kõmpisime jalgsi kuni Reiuni. Seal saime ühe Pärnu katteüksusena olnud saksa väeosa autole, mis meid Riiga viis. Saanud vaevalt bensiinivaatidega koormatud autokastis istet võtta, kui üle autode lendas madallennul üks vene hävitaja. Kuid pidades meid vist omadeks, ei avanud see õnneks meie pihta tuld.

Teel olles liitus meiega veel teisi autosid, moodustades niiviisi lõpuks pika autode kolonni. Lahkumine ja maha jäämine kolonnist oli rangelt keelatud. Minu kodu oli mõned kilomeetrid teispool Häädemeestet ja kuigi see jäi maanteest, mida mööda me sõitsime, vaid paarsaja meetri kaugusele, ei olnud mul enam võimalust kodust läbi minna.

Jõudnud Lemme jõe silla juurde, mis asub Kabli ja Treimani vahel, tuli käsk – kõigil kaevuda ja positsioonidele asuda. Seekord oli häire põhjuseks kusagilt saabunud valeinfo vene tankide lähenemisest. Nende tõkestamiseks õhkisime igaks juhuks Lemme jõel olnud maanteesilla.

Liikusime edasi ja jõudsime õhtul, umbes kella üheksa paiku Heinastesse, kuhu oli kogunenud juba suur hulk erinevate väeliikide üksusi. Heinaste sadamas oli umbes viisteist või kuusteist kaubalaeva, mõned suuremad neist seisid eemal reidil, kuhu hakati nüüd kiiresti väeosasid peale laadima.

Kusagil kesköö paiku anti jälle tankihäire, kuna Mõisaküla poolt liikus Heinaste suunas venelaste tankiüksus. Sadamas olnud laevad lahkusid kiiresti merele, jõudmata kõiki pealesoovijaid peale võtta ja osa seal olnud üksusi jäid sadamasse maha.

Olime nende õnnelike hulgas, kes olid laevale pääsenud. Nagu hiljem selgus, oli meie laeva trümmid täis kahuri laskemoona, kuid antud hetkel polnud võimalik alust valida. Võtsime endaga laevale kaasa ka ühe sadamas ringi hulkunud sea, mis hiljem meeste poolt veristati ja praeks tehti.

Jõudnud vaevalt sadama muulide vahelt avamerele, kui vene tankid sadamasse saabusid ja lahkuvate laevade pihta tule avasid. Õnneks ükski laevadest seekord tõsiselt pihta ei saanud.

Jõudnud avamerele, algas öösel tugev torm. Kuigi olin rannapoiss ja tormidega varem kokku puutunud, kuulsin ma sel ööl esimest korda, kuidas meri möirgas.Laine oli kõrge ja laev kõikus tugevasti. Tormi ajal anti laevas kahel korral häire – ühel korral allveelaevade, teisel korral õhurünnaku häire. Õnneks oli ilm nähtavasti liialt tormine ja venelaste rünnakuid laevadele ei toimunud.

Jõudnud Klaipeda sadama kohale, läksid kõik teised konvois olnud laevad sinna tormivarju. Meie laev aga jätkas ainukesena edasisõitu Danzigi suunas. Seda tulid saatma kuus Klaipeda sadamast väljunud väikest saatelaeva. Kas oli selle põhjuseks meie laeva trümmides olnud mürsulaadung, mida Saksamaal oodati, või mingi muu põhjus, seda me teada ei saanudki.

Saksamaal.

Danzigis laeti meid maha. Meid kogunes sinna päris palju eesti sõjaväelasi, kes nüüd kõik kokku koguti ja ühte Danzigi lähistel asunud asulasse sõidutati. Sääl majutati meid ühte suurde koolimajja, kuhu jäime umbes paariks nädalaks. Käisime külarahaval abis kartulaid võtmas ja teisi talutöid tegemas. Koos meiega oli seal ka rüütliristi kandaja Harald Nugiseksi vend.

Paari nädala pärast sõidutati meid Neuhammeri õppelaagrisse, kus toimus Eesti 20-diviisi taasformeerimine. Sinna oli kogunenud umbes viisteist tuhat meest. Koht, kus me olime, oli endine vangilaager paljude parakkide ja majandushoonetega. Olime seal kompaniide kaupa eraldi barakigruppides, mis olid aiaga eraldatud.

Mind määrati Neuhammeri õppelaagris äsja moodusatud noorte kompaniisse. Üsna varsti ma haigestusin seal keskkõrva põletikku ja mind paigutati haiglasse, kus ma viibisin nädala või poolteist. Peale haiglast väljumist saadeti mind kosujate [Genesung] kompaniisse. Sinna tuli peale haigestumist kosuma ka rüütliristi kavaler Harald Nugiseks ja mind määrati tema tentsikuks [Putzeriks].

Peab ütlema, et olin Harald Nugiseksi tentsikuks ainult nime järgi, kuna vastavlt kehitinud korrale pidi keegi rüütliristi kandjaga alati koos käima. Harald tegi kõik ise ja minu abistamist ta ei vajanud.

Neuhammeri õppelaagris toimus ka diviisi vannutamine. Selleks rivistati kõik kompaniid hobuseraua kujuliselt õppeväljakule üles ja diviisiülema asetäitja Alfons Rebane luges vandetõotuse sõnad ette, mis siis kogu diviis sõna-sõnalt järele kordas.

Omal soovil rindele.

Noortekompanii, mille koosseisu ma olin arvatud, taheti sealt kohe Taani saata. Ilmselt vist meie nooruse tõttu ei tahetud meid rindele lasta, kuna diviisi ohvitseriskond koosnes enamjaolt eestlastest ja need mõistsid väga hästi, et sõda on praktiliselt läbi ning on mõttetu noorte meeste verd valada.

Kuid minu sooviks oli maksku mis maksab rindele pääseda. Sama meelt olid ka kolm minu kompaniikaaslast. Kuigi meie rindele minekul ja võitlusel polnud tegelikult küll enam mõtet, hingitses meie hinges suur vihkamine nõukogude korra ja Punaarmee vastu. Meie, kes me olime üles kasvanud ja isamaalise kasvatuse saanud vabas Eestis, ning näinud oma kodumaa vägivaldset anastamist võõra võimu poolt, tahtsime vaenlasele selle eest kätte maksta. Sellel, et see toimub Saksamaa pinnal, polnud meie arvates mingit tähtsust.

Pöördusime selles küsimuses oma kompaniiülema poole ja palusime end rindele saata. Alul oli kompaniiülem selle vastu, kuid lõpuks siiski soostus ja meid määrati rindele mineva 4. pataljoni koosseisu.

Jaanuari lõpul 1945 lähenes rinne Neuhammerile ja meie pataljon asus selle kaitsele. Olime väljas kolm ööd-päeva. Ilmad olid neil päevil tormised ja tuiskas tugevasti. Seekord meil kokkupuudet venelastega ei olnud ja meid toodi Neuhammerisse tagasi, kus me olime kogu aeg lahingolukorras. Seejärel viidi meid rindele Triigi võitlusgrupi [Kampfgruppe Triig] kooseisus. Olime Dransi asula all, mis asus umbes 15-20 km Neuhammerist lääne pool. Pidasime seal vaenlasega maha mitu lahingut.

Ühel ööl saadeti meid luurele. Saime ülesandeks liikuda kuni 1. pataljoni positsioonini, mis asus meist umbes nelja kilomeetri kaugusel. Mingeid sidevahendeid meil ei olnud. Pidasime ainult silmsidet. Teel sinna sattusime venelaste peale, kes ehitasid seal üle ühe väikese jõe palkidest silda. Varjusime väikesse metsatukka, kust venelased meist pidevalt mööda käisid. Meiega kaasas olnud ohvitser käskis meil olla tasa – mitte köhida ja rääkida ning läks sealt veide eemal asunud majja olukorda uurima. Tulnud tagasi, ütles ta: poisid, teha pole midagi, siit me läbi ei pääse, peame tagasi minema...

Järgmisel öösel läksime välja sama ülesandega. Olime seitsmekesi, kuid seekord oli meiega kaasas üks teine ohvitser ja kuna ma olin eelmisel ööl seda teed käinud, pidin olema nüüd teejuhiks. Vahepeal oli sadanud lund ja meie eilased jäljed lumega katnud.

Liikusime mööda metsa. Olin teistest eespool. Järsku tõstis ohvitser käe, jäi seisma ja lausus sosinal: venelased. Kuid ümberringi oli öine vaikus ja valguseks ainult lume helendus. Liikusime hiirvaikselt mööda metsarada edasi. Väljunud suurest metsast ja jõudnud ühte metsanoorendikku, avati äkki meie selja tagant meie pihta äge tuli.

Ikkagi olid venelased olnud metsas ja ootasid, mil me lagendikule jõuame. Andsime neile tuld vastu ja varsti nad kadusid ära. Meist polnud keegi pihta saanud. Hakkasime edasi liikuma , kuid siis jõudis meile sama rada pidi järele ratsakäskjalg, kes teatas, et toimub rinde õgvendamine ja meil tuleb tagasi minna.

Jõudnud oma üksuse juurde tagasi ja saanud vaevalt oma punkris ära käia, kui nägime mõlemilt poolt meie positsioonidest vene soomukeid ja tanke mööda liikumas. Olime oma diviist maha jäänud ja iga hetk oli venelaste kott meie ümber sulgumas.

Alustasime kiiresti liikumist lääne suunas. Teel olles ma hävitasin kõik oma kaasa võetud koduste pildid ja dokumendid, juhuks, kui peaksime venelaste kätte langema. Läbisime mitu küla ja asulat ning meil õnnestus lõpuks venelaste haardest välja tulla ja oma diviisi juurde tagasi jõuda. See oli vahepeal uuesti positsioonile asunud.

Kuna olime oma pataljonist maha jäänud, võeti meilt väeossa tagasi jõudes ära relvad, vöörihmad ja pagunid ning suleti ühte ruumi. Seal hoiti meid kinni üks öö ja päev. Järgmisel õhtul võeti meid rivisse ja saadeti ühe rindel asunud pataljoni alluvusse. Kuni rindestaabini tulid meid saatma relvastatud saatjad, kes meid seal üle andsid. Kõik üleantud olid eesti poisid. Seal jagati meile uuesti välja relvad ja saadeti kohe rünnakule.

Olime eesliinil mitu päeva, pidades venelastega ägedaid lahinguid. Üks seal olnud küladest käis kolm-neli korda käest kätte ja palju eesti poisse said neis lahingutes pihta. Siis avastati äkki, et oleme venelaste poolt taas ümber piiratud. Hakkasime tagasi liikuma, et venelaste haardest välja saada. Liikusime mööda metsaradu ja põlluteid, kuna kõik külavahe- ja suured teed olid punaarmee väeosi täis. Ka seekord oli meil õnne ja pääsesime venelaste kotist välja. Seejärel sattusin ma veel ühel korral rindele, kus ma ühe lahingu ajal haavata sain ja mis jäi mulle selle sõja viimaseks lahinguks.

Sain pihta lahingu ajal. Üks minu kaasvõitlejatest ütles mulle: “Kuule Erich, sa said pihta!” Ütlesin talle – ei saanud. Tundsin küll, et nagu oleks keegi mind just nagu vitsaraoga vastu nägu löönud, kuid läksin ikka edasi. Lahing käis ja töö tahtis teha. Siis ütles keegi poistest: “Kuule, sul veri jookseb! Tõmbasin käega üle näo ja see oli verine. Selgus, et olin saanud haavata kõrist ja ka kaenla alt.

Alul ma ei tundnud midagi, kuid hiljem tekkis valu ja rääkimisega oli raskusi. Olin saanud varem kergelt põlvest haavata, kuid siis jäin rindele edasi. Nüüd aga tundus asi tõsisem olevat. Läksin tagasi sidumispunkti, kus mu haavad kinni seoti ja seejärel sõidutati mind autoga ühe laatsaret rongi peale, mis mind ja teised rongis olnud haavatud Taani sõidutas.

>Sõjapõgenikuna Taanis.

Jõudnud Taani, pandi mind Odense linna haiglasse, kus mind opereeriti. Peale operatsiooni olin haiglas veel üle kuu. Siis ühel päval koguti kõik tervenenud haavatud kokku ja me alustasime jalgsimarssi tagasi Saksamaale. Kuid enne Prederitsenisse jõudmist ma hüppasin ära.

Varjasin end metsas. Näis, et selles metsas oli juba ka varem põgenikke olnud, kuna sinna oli mitmele poole okstest onne ehitatud. Ühel päeval võtsid taanlased sealt mind kinni ja paigutasid ühte interneeritute laagrisse, kus ma koos teiste interneeritutega mitmesugustel korrastustöödel käisin. Ka säält hüppasin ma ära ja läksin Koldingi, kus ma ühe eestlase abiga põgenike laagrisse pääsesin ja sinna pikemaks peatuma jäin.

Selles põgenikelaagris oli koos palju erinevaid rahvusi – eestlasi, lätlasi, leedulasi poolakaid, tsehhe, venelasi, itaalasi ja teisi. Saime kolm korda päevas süüa ja oma vanade sõjaväeriiete asemel osteti mulle selga uued tsiviilriided. Ka anti meile iga nädal viis taani krooni, mis oli küllaltki suur raha. Kes soovis, võis hakata ka tööl käima.

Laager asus linna lähedal kus me sageli käisime. Ükskord tulin jälle linnast, kui äkki peatus minu kõrval väike sõidumasin ja selle juht, juba vanem mees, küsis minult: “Kus sa elad?” Ütlesin talle, et elan põgenike laagris. Nüüd kutsus mees mind autosse ja me sõitsime laagri kontori juurde. Ta läks kontorisse ja varsti tuli sealt välja laagri ülem, kes minult küsis:

“Kas tahate tööle minna? Peremees ootab kontoris. Leia endale veel paar- kolm kaaslast ja tulge kontorisse.”

Ütlesin, et muidugi tahan ma tööle minna. Ja nii hakkasin ma koos kolme eestlasest laagrikaaslasega ühes taani talus tööl käima. Päeval töötasime talus, ööseks aga pidime tagasi laagrisse ööbima tulema.

Sellel peremehel oli kolm talu. Talus, kus meie tööl käisime, oli 200 lüpsilehma ja teine niipalju noorkarja. Peale selle veel vasikad, mullikad, 60 hobust ning suur sigala. Talu oli täielikult mehaniseeritud ja olemas kõik vajalikud põllutöömasinad ja mehhanismid. Tööde tegemist talus juhatas valitseja ja peremees sellesse ei sekkunud.

Selle talu peremees oli käinud enne sõda ka Eestis ja teadis üht-teist meie elust ennesõjaaegses vabariigis. Huvitav oli see, et Taanis olid kõikjal poodides müügil eesti rinnalipud ja muidugi kandsid kõik eestlased seal neid rinnas. Ka see taluperemees oli tookord näinud minu kuuerefääril eesti lipuvärve ja see oli ka põhjuseks, miks ta mind endale tallu tööle kutsus.

Talus töötamise eest maksti meile, nii nagu kõigile taani töölistele, 600 krooni kuus. Üle ettenähtud tööaja tehtud töö eest maksti progresseeruva tunnitasu alusel. Töötajate tasustamist kontrollis seal Tööamet, kes jälgis rangelt, et töövõtjale ette nähtud miinimumpalgast vähem ei maksetaks.

Söök oli talu poolt ja meile anti kolm korda päevas süüa, millele lisandusid veel lõuna- ja õhtuooted, mis põllule järele toodi. Juba paari kuu möödudes olid kõik poisid kaalus tugevasti juurde võtnud.

Selles taluperes oli ka kaks tütart – üks kaheksateist, teine kahekümne aastane. Kuna peremehel sai ilmselt meie igapäevasest sõidutamisest hommikul laagrist tallu ja õhtul tagasi laagrisse - isu täis, hakkas meid sõidutama talu vanem tütar. Mõnikord, kui sadas vihma ja põllule ei saanud minna, veetsime talu peretoas koos aega, lauldes tuntud laule ja pildialbumeid vaadates. Olime siis noored, mil romantilised suhted kerged tekkima… Puhkepäevadel võtsime kaasa toidukorvid ja sõitsime vabasse loodusesse piknikule. Hiljem me enam laagrisse ööbima ei läinud ja elasime talus, kus igal poisil oli omaette tuba.

Töötasime selles talus umbes poolteist aastat. Olime eluga rahul ja saanud üht-teist endale ka juba muretseda. Nüüd otsustasime poistega Taanimaal ka veidi ringi vaadata. Läksime alguseks Kopenhaagenisse ja jäime sinna peatuma. Käisin seal tööl ühes pagaritööstuses. Hiljem töötasin veel ka aiandis.

Samal ajal olin ma kirja teel saanud ühendusse oma Göteborgis elava tädiga, kes kavatses Rootsist Ameerikasse siirduda ja ka mind sinna kaasa kutsus. Sain Kopenhaagenis tuttavaks eesti poistega, kellel oli samasuganue kavatsus ja me otsustasime koos Taanist Rootsi ümber asuda.

Taani ja Rootsi vahel käis Helsingörist praam, mis ületas vahemaa kahe mandri vahel veerand tunniga. Olime varem juba mitu korda Rootsis käinud ja mingeid dokumente, peale sõidupileti, sellel praamil ei nõutud. Kuid seekord oli teisiti. Sel ajal olid poola päritoluga pangaröövlid kusagil Taanis ühte panka sisse murdnud ja nende püüdmiseks pandi piirid kinni. Meid kui välismaalasi praamile ei lubatud. Kõigil poistel olid kõigil olemas Inglismaal välja antud inglise, eesti ja taanikeelne dokument, ekk nõndanimetatud Norta pass, kuid meil puudus kodakonsus.

Meid oli kokku viis poissi ja üks tüdruk. Need olid: Valli Brokk, Heino Loos, Voldemar Kikas, Ants Keskküla, ja Edgar Eglit. Kuna meid praamiga ülesõidu võimalus ära langes, hakkasime me teisi võimalusi otsima. Saime lõpuks kaubale ühe paadiomanikuga, kes lubas meid 600 taani krooni eest Rootsi viia.

Väljusime 28. mail 1947, kell üksteist päeval umbes viisteist kilomeetrit Kopenhaagenist lõuna pool merele. Meie sõiduriistaks oli üks vana saksa kiirpaat, mille üks mootoritest ei töötanud. Olime sõitnud juba mitu tundi ja jõudnud kaugele merele, kui paadi mootor äkki seisma jäi. Lähemal uurimisel selgus, et mootori kolvi keps oli purunenud.

Ilm oli neil päevil täiesti tuulevaikne ja meri peegelsile. Seisime lootusetult paigal ja merel polnud liikumas näha ühtegi alust. Nii me loksusime seal kolm ööd ja kaks päeva.

Meid võeti kinni merel…

Kolmanda päeval, umbes kella kuue paiku hommikul, nägime eemal silmapiiril kerkimas kerget suitsuvinet. Tänasime Jumalat, et nüüd pääseme minema. Kui laev lähemale tuli, selgus, et see on hoopiski Nõukogude Liidu sõjalaev…

Hävitasime kiiresti ära kõik oma dokumendid. Mul oli siis juba olemas ka Londonist välja antud Eesti vapiga välispass, mis maksis kuussada krooni. Ka selle hävitasin ära.

Kui siis laev meie juurde jõudis, hüüti meile midagi vene keeles. Kuna meist keegi vene keelt ei osanud, vastasime neile taani keeles. Keegi laevameestest aga purssis natuke saksa keelt ja küsis: kes me oleme? Vastasime neile, et oleme taanlased ja oleme siin juba mitmendat päeva merehädas. Nüüd kamandati meid kõiki laevale ja otsiti läbi. Kuid meie õnnetuseks oli Heinol jäänud tasku see eesti, inglise ja taanikeelne Norta pass. Ja ju siis venelased lugesid sealt välja kes me tegelikult oleme ja nüüd tuli tekile laeva kapten ja käratas: “Võ estontsõ! Ja sellele järgnes pikk rida vene kolmekordseid ja veel emade nimesid…

Nüüd võeti meie paat ðleppi ja meid kuuekesti suleti ühte laeva kamorkusse. Siis hakkas laev liikuma. Meid viidi Varnemündesse, mis asus siis vene tsoonis. Seal pandi meid vanglasse, kus meid hoiti paar päeva. Varnemündest sõidutati meid Berlini, ja suleti ühte Brandenburgi väravate kõrval asunud suurde majja. Seal kuulati meid üle. Kuna ma olin poiste hulgas kõige noorem, rääkisin neile, et sakslased viisid mind eestist kaasa ja nii ma Taani sattusin. Nüüd ütlesid venelastest ülekuulajad:

“Hästi. Meie teile siin midagi ei tee. Minge oma kodumaale ja vaadake ise, kuidas te seal hakkama saate ja oma äraolekut seletate.”

Edasi viidi meid repatreeritute laagrisse ja liideti nendega, kes tahtsid Saksamaalt Eestisse minna. Meid pandi rongile ja algas sõit Eestimaa poole. Sõitsime läbi Poola, kus jaamades poola patrullid ei lubanud venelastel vagunitest väljuda. Vaatsime seda parastades pealt. Grodnõis taheti meid tööle panna, kuid me keeldusime. Jõudnud Pihkvasse, hüppasime paari poisiga rongilt maha ja hakkasime kodu poole liikuma. Viljandis tegin väikese peatuse ja puhkasin paar päeva ühe oma teekaaslase juures tema kodus. Sealt sõitsin rongiga Pärnu. Pärnus sain teada, et minu õde elab Sindis ja ma läksin tema poole. Muidugi oli üllatus suur, sest mitu aastat polnud kodustel minust mitte mingisuguseid teateid.

NKVD küüsis.

Olnud paar päeva õe juures, sõitsin Häädemeestele oma isa juurde. Isa parandas parajasti õues käsivankrit, kui ma tema juurde astusin. Ajasime tükk aega juttu. Mul oli taskus pakk ameerika sigarette ja pakkusin isale, et teeme suitsu ka. Isa tõmbas ja ütles siis: “See pole ju meie mark!” Siis lõpuks isa küsis minult: “Kas noormehel asja ka oli?”

Vastasin talle, et oli asja küll, tulin oma isa vaatama. Ta ei tundnud mind ikka veel ära. Rääkisime veel veidi aega, siis vaatas isa üles, pitsitas ühe silma kinni ja jäi mind tunnistama. Siis lausus lõpuks: “Ja mis sa siia otsisid?”

Ma ei taibanud kohe, milles asi. Siis isa selgitas. Selgus, et meie majas elas üks vene piirivalve ohvitser ja isa kartis, et et minu ootamatu ilmumine võib mulle halvasti lõppeda, kuna neil oli teada, et ma olen välismaal. Saatsin kunagi Taanist koju kirja ja see oli isal ka kätte tulnud ja kuna kõik välismaalt tulnud kirjad kontrolliti, oli NKVD-l minu asukoht teada.

Käskisin isal öelda sellele vene ohvitserile, et olen tema kauge sugulane, kes talle külla tuli. Ja nii ma jäingi “ kauge sugulasena” isa juurde peatuma. Hakkasin maantee töölisena tööl käima ja nii kurioosne, kui see ka ei ole – minu esimesks tööks oli Lemme jõe silla ehitus. Sama silla, mille me 1944. aasta septembris Eestist lahkudes õhku lasksime…

Siis tuli valla täitevkomiteest käsk – minna kas Kohtla-Järvele mäemeistrite kooli või Laitse raadiojaama ehitama. Valisin viimase ja läksin Laitse, kus ma sain olla kuni 1948. aasta suveni.

Vahepeal olid aga nähtavasti minu ülekuulamise dokumendid Saksamaalt Pärnu julgeolekusse jõudnud ja mind oli käidud Sindis õe juures ja ka isa juures otsimas. Laitses olles oli seal meile määratud kasvataja, kelleks oli keegi Koemetsa nimeline mees. Ma ei tea kust ta oli saanud teada, aga ta teadis, et ma olin saksa sõjaväes ja Taanis. Ühel päeval hoiatas ta mind, et Laitse ehitusele on tulemas mingi komisjon ja soovitas mul kuhugi peitu minna. Ma olingi mõned päevad ära, kuid komisjon tuli siis, kui ma juba tagasi tulin. Mind võeti kinni ja viidi Tallinnasse Pagari tänavle julgeoleku majja. Olin sääl kokku kuus kuud. Algasid ülekuulamised, mis toimusid hommi kust õhtuni ja õhtust hommikuni – kolm kuud ühtejutti. Mind kuulas üle juurdlusosakonna ülem major Kaskov ja mind süüdistati spionaažis. Ülekuulamise protokollid koostati vene keeles ja ülekuulamise lõpul luges tõlk need mulle ette. Alla kirjutamast neile protokollidele keeldusin ma kategooriliselt ja ütlesin tõlgile, et neis protokollides pole ju mitte ühtegi minu poolt öeldud sõna. Te võite neid nädalate viisi trükkida, oma allkirja ma neile ei anna. Seepeale lausus Kaskov: “Nu tebjä nerve jest!” [no on sul aga närvid]. Mulle tegi see kõik õudselt viha ja ma vastasin talle: “Aga ma olin ju SS-is!” Selle peale läks kodanik major näost valgeks, kuid ei lausunud ei musta ega valget.

Siis ühel päeval küsis ta minult: noh, kas kirjutad alla? Vastasin talle, et ei kirjuta.

Ülekuulaja Kaskov oli suur ja kogukas mees. Ta kandis tavalise vene vormi asemel inglise riidest vormi. Minu keeldumise peale vaatas ta mulle korraks otsa ja virutas siis mulle rusikaga täie jõuga vastu nägu ja lõi mul kulmu lõhki. Seejärel lasi ta mind valvuril ka kohe minema viia. Seejärel kaks nädalat mind välja ei kutsutud.

Kui mind uuesti ülekuulaja juurde kutsuti oli selleks nüüd venemaa eestlane – nooremleitnant Kolt. See oli hoopis teist masti mees. Tavaliselt pidi ülekuulatav istuma ülekuulaja lauast kaugel eemal seina ääres. See mees kutsus aga ülekuulatava laua juurde istuma.

Minu toimiku vahel oli palju fotosid, mis läbiotsimise ajal laeval minult ära võeti. Seal oli palju pilte Taani linnadest, elust Taani talus, mitmesugustest sündmustest ja paljust muust. Too ülekuulaja vaatas neid ja lasi mul jutustada, mis neil piltidel on. Seejuures vangutas ta aina pead ja kordas: “Huvitav…, huvitav…” Ütlesin talle, et on huvitav jah, aga oma silmaga on seda veel palju huvitavam näha, kui piltidelt vaadata.

Ükskord küsis ta minult: “No kuidas siis niiviisi. Miks sa saksa ajal metsa ei läinud?” Ütlesin talle, et kui ma oleks metsa läinud ja mind oleks kätte saadud, sakslased oleks mind maha lasknud. Kui ma teie ajal oleks kutsealusena metsa läinud, teie oleks ju samuti mind maha lasknud. Seepeale ütles ta, et ka tema isa on Venemaal kulakuks tehtud ja Siberisse küüditatud, aga näe, tema teenib ikka nõukogusid. Ütlesin talle, et meie siin Eestimaal oleme saanud hoopis teise kasvatuse ja meie rahval on hoopis teised tõekspidamised ja ideaalid kui teil. Ta kuulas mind ära, aga ei pannud minu jutust midagi kirja. Ütlesin talle, kui te panete hiljem kirja mis ma siin teile rääkisn, lähen ma mahalaskmisele. Kuid ta ei pannud ka hiljem midagi kirja. Oli selles suhtes aumees. Üldiselt püüdsin ma ülekuulamistel võimalikult vähe rääkida, et oma kaaslasi mitte sisse rääkida. Kuna ülekuulamiste ajal viidi läbi ka vastandamised teiste minuga koos kinni võetud poistega, siis iga ülearu öeldud sõna võinuks neile kahjuks tulla. Lõpuks oli minu ülekuulamiste toimik 369 lehekülge paks.

Lõppes see nii, et meid kõiki – viis poissi ja üks tüdruk – viidi ühte ruumi kokku ja seal loeti meile ette kõik meie lõpetatud toimikus olnud materjalid - mida keegi oli rääkinud või tunnistanud. Sellest tutvustamisest võtsid osa mitu NKVD ohvitseri. Kui kogu toimik oli ette loetud, küsis üks major: “Aga kes teie hulgast on see Kopengaagen…?”

Kujutage ette - kõrge julgeoleku ohvitser küsb: Kes teist on Kopenhaagen? Me ei suutnud enam end valitseda ja pahvatsime suure häälega naerma.

Peale seda viidi meid Pagari tänavalt varsti Patarei vanglasse, kus olime veel ligi kuu. Siis ühel päeval - see oli just jõulu laupäeval, viidi meid ükshaaval ühte väikesse ruumi, kus meile loeti ette süüdistusotsus. Mulle määrati §-58/1a-11 alusel, see tähendab illegaalselt riigipiiri ületamise eest kümne aastat sunnitööd tugevdatud režiimiga steplaagris.

28. märtsil 1948 viidi meid tugevdatud konvoi saatel, kus NKVD soldatid olid automaatide, püstolite ning verekoertega mees-mehe kõrval meie kolonni ümber, Balti jaama ning pandi seal rongile ja sõidutati Narva. Narva- Jõesuus asunud laagris pandi meid karantiini ja meilt võeti ära kõik riided. Jäime sinna peatuma umbes nädalaks. Siis ühel öösel sõidutati meid jälle Narva jaama ja algas sõit suurele “kodumaale”.

“Suurt kodumaad” avastamas.

Olime teel kaua, kuna vagunid vangidega aeti mõnes jaamas sageli tupikusse, kus need seisid mitu päeva või isegi nädalaid. Meie sihtpunktiks oli Karganda lähedal asunud Karabassi jaotuslaager.

Karabassi laager oli sel ajal üle N.Liidu tuntud kinnipidamisasutusena, kus inimelul oli null-väärtus. Selles laagris mängisid krimkad inimelude peale kaarte. Kes kaotas, pidi võitjate poolt ette nähtud, suvalise vangi tapma. Kui ta seda ei teinud, tapeti tema ise…

Karabassi jaostuslaagrist viidi meid Spaski laagrisse. Selles laagris oli umbes kaksteist tuhat vangi, kelledest umbes kümme tuhat olid invaliid. Valdavalt olid need endised “suure isamasõja” võitlejad, kes olid sõjas oma ihuliikmed kaotanud. Kinni olid nad pandud kui “kodumaa reeturid” ja “riigile ohtlik element”.

Tegelik põhjus nende invaliidide laagrisse saatmisel oli aga see, et enamus neid mehi olid sõja ajal viibinud väljaspool N.Liitu ja näinud oma silmaga, kuidas elavad inimesede väljaspool Liitu piire. Et need ei saaks levitada oma rahva hulgas “valeinfot”, nagu oleks elu läänes parem kui N.Liidus, oli nüüd vaja nad oma rahva eest laagritesse ära peita… Spaski laager oli internatsionaalne laager. Peale N.Liidus elavate rahvuste, olid seal esindatud ka peaaegu kõik Euroopas elavad rahvused.

Tol ajal valitses N.Liidu sunnitöölaagrites selline kord, et kauem, kui kaks - kolm aastat vangi ühes ja samas laagris ei peetud ja paari aasta pärast viidi mind edasi Ekipastuuzi laagrisse. Seal töötasin ma alul ehituse peal, aga kuna ma olin õppinud veidi ka raudteeasjandust, siis sain ma hiljem tööle raudtee depoosse, kus ma remontisin vedureid.

Ekipastuuzi laagrist viidi mind edasi Tðeskaskani vasekaevandusse. Sel ajal toimusid mitmel pool Venemaa laagrites vangide ülestõusud. Ka meie laagris hakkasid vangid mässama, mis aga kohe maha suruti.

Kuid üks suuremaid vangide mässe toimus Kenkiri laagris, mis asus meie laagrist umbes 45 km eemal. Seal võtsid vangid enda võimusesse kogu laagri, mis jäi nende kätte ligi kaheks kuuks. Kõik laagri ametimehed saadeti laagrist välja. Vangidel õnnestus laager nii kaua enda käes hoida seetõttu, et laagri toidulaod asusid seespool traataeda. Mässu mahasurumiseks tõi NKVD kohale tankid, mis sõitsid laagris üle barakkide ja üle kolmesaja vangi said surma. Seejärel tehti laagriväravad lahti ja kästi kõigil ellu jäänud vangidel laagrist välja tulla. Jõudnud väljaspoole traataeda avati nende pihta kuulipilduja tuli ja lasti kõik maha.

Vangide olmetingimused pealesõja aastatel olid kõigis nõukogude sunnitöölaagrites äärmiselt viletsad. Kui tänapäeva vangid magavad kahe lina vahel, vaatavad televiisorit, kuulavad raadiot, loevad raamatuid ja ajalehti ning käivad jõusaalis, siis tol ajal oli vangide kogu tegevuseks tappev töö. Puudus apsoluutselt igasugune olme. Vangil oli laagris elamiseks ja magamiseks vaid 0,6 m laiuselt narilaudu ja räbaldunud seljariiedeid, mis päeval tööl olles ihu katsid ja öösel magades madratsit, tekki ja patja asendasid.

Toit laagrites oli äärmiselt vilets ja seda anti vaid kaks korda päevas – hommikul ja õhtul. Enamjuhtudel kasutati laagritoidu valmistamisel roikunud juurvilja, või mädaks läinud kala. Põllult toodud kapsas läks katlasse koos juurikate ja mullaga. Supid olid nii vesised, et kui vang leidis oma poole liitri supivee seest kuus tangutera või tükikese kapsalehte, siis võis ta täie õigusega laagriülemaid kiita – et küll täna on rammus supp…

Võim poliitvangide üle laagrites oli kriminaalvangide (krimkade) - s.t. varaste ja mõrtsukate käes. Need olid määratud barakivanemaiks ja töötasid teistel laagrisisestel ametikohtadel, olles laagri juhtkonna poolt soositud. Samal ajal valitses krimkade endi vahel range võimuhirarhia. Nende pealiku (atamani) korraldused kuulusid vastuvaidlematult kõigi alluvate poolt täitmisele.

Seisustelt jagunesid krimkad platnoideks, ðukadeks ja urkadeks. Platnoi seisuses vargapoistel oli lubatud tööl käia. Ðukadel ja urkadel polnud aga nende kõrge seisuse tõttu tööl käia lubatud.

Kord juhtus minuga niisugune lugu. Vahetasin ühe platnoiga tubaka vastu oma püksid, mis mul oli õnnestunud laagrisse tuua. Hiljem avastasin aga, et tubaka asemel on paki sisse pandud saepuru. Rääkisin oma äpardusest ühele oma tuttavale kaasvangile. See ütles, et mine räägi sellest Paikuse Mihklile.

Paikuse Mihkel oli venemaa eestlane, kes rääkis absoluutselt puhtalt eesti keelt. Ta oli platnoide päälik, ehk ataman. Läksin siis tolle atamani juurde ja kurtsin talle oma õnnetust. Mihkel küsis, kas ma tean seda meest, kes mind pettis. Ütlesin, et tean küll ja kirjeldasin talle seda. Nüüd kutsus Mihkel ühe vangi enda juurde ja saatis selle kuhugi ära. Varsti toodi toosama platnoi, kes mulle tubaka asemel saepuru oli sokutanud, kahe platnoi vahel meie juurde.

“Kas see mees?” küsis Mihkel. “Seesama.”, vastasin.

Nüüd käsks Mihkel tollel platnoil kümne minuti jooksul minu püksid tagasi tuua ja ka tubaka, mis ta mulle pükste eest pidi andma. Mind käskis ta maha istuda ja oodata.

Ja vaevalt oli möödunud kümmekond minutit, kui platnoi tuli koos pükste ja tubakaga ja andis need mulle tagasi. Kartsin, et platnoid võivad mind nüüd selle eest, et ma nende atamanil kaebamas käisin, kas maha lüüa või paljaks röövida, kuid siis ütles Mihkel tollele platnoile:

“Kui ma kuulen, et olete seda meest kas või näpuotsaga puudutanud, siis oled kadunud mees!”

Ja tõepoolest. Mind ei puudutanud selles laagris viibimise ajal mitte üks krimka ja kõik platnoid suhtusid minusse suure aupaklikkusega.

Tzeskaskani laager oli viimane, kus ma enne vabanemist viibisin. Vabanesin laagrist 1956. aasta 28. veebruaril. Üldse on arvul 28 olnud minu seiklusrikkas elus eriline koht. Olen sündinud aastal 1928. Läänemerel sattusin venelaste kätte 28-ndal kuupäeval. Arreteeriti mind 28-ndal. Lahkusin Eestist vangitapiga Venemaale 28-ndal ja laagrist vabanesin 28-ndal kuupäeval.

Kui tuli teade laagrist vabanemise kohta, läksime komandatuuri dokumentide järele. Meid oli kümme meest. Teiste kohta olid vabastusdokumendid olemas, kui minu omasid polnud. Mida teha? Ilma isikut tõendava dokumendita pole võimalik kuhugi sõita ega ka tööle saada. Aga süüa on ju ka vaja. Võtsin siis oma laagris valmistatud vineerist kohvri ja ütlesin neile, et lähen laagrisse tagasi. Kuid mulle öeldi, et see pole võimalik. Nüüd saadeti mind ühte seal lähedal asunud hobubaasi, kus mulle anti omaette tuba. Ka söögi sain baasi poolt. Seal ootasin ma oma dokumente tervelt kuus pikka kuud. Kui siis need lõpuks saabusid, sõitsin ma kohe Eestisse. Mul lubati elama asuda kodulinn Pärnusse, mis oli tol ajal erakordne nähtus, kuna tavaliselt ei tohtinud laagrist vabanenud suurematesse linnadesse elama asuda. Tagasi koju jõudsin ma 1956. aasta oktoobris. Seega kestsid minu eksirännakud kokku üle kaheteist aasta.