Heino Heinväli

 

HEINO HEINVÄLI U

Heinvälion sündinud Pärnus. Kooli ajal oli noorkotkas. Peale algkooli lõpetamist õppis Pärnu Tööstuskoolis. 1944. aasta kevadel võttis osa Rozani sõjalis- treeninglaagrist. Sama aasta augustis mobiliseeriti lennuväe abiteenistusse. Teenis Pärnus, kust ta koos väeosaga Kuramaale taandus. Võttis osa Sõrve lahingutest ja oli kuni sõja lõpuni Kuramaa “kotis”. Sealt viidi sõjavangina Kesk-Venemaale, kus ta viibis mitmes vangilaagris.

* * *

Sündisin ja kasvasin Pärnu linnas. Algkooli päevil olin noorkotkas. Pärast algkooli lõpetamist 1942. aastal asusin õppima Pärnu Tööstuskooli peenlukksepa erialale. 1943. aastal astusin klassijuhataja Edgar Igariku soovitusel tol ajal tegutsenud noorteorganisatsiooni Eesti Noored liikmeks. 1944. aasta maist kuni juuni lõpuni võtsin grupi Pärnu poistega osa Poolamaal Rozanis toimunud noorte treening-õppelaagrist, kus saime korraliku praktilise väljaõppe tuletõrje, maastikul orienteerumise, relvade käsitsemise ja paljudel teistel sõjalistel aladel.

1944. aasta augustis, kui kuulutati välja 1927. aastal sündinud noormeeste võtmine lennuväe abiteenistusse, algasid minu rännuteed mööda Kuramaa ja Sõrve sõjatandreid ja nõukogude vangilaagreid.

Sattusin koos paljude teiste Pärnust ja Pärnumaalt mobiliseeritud poistega 127. õhutõrjepataljoni 3.patarei 3. kahurirühma, mis asus tol ajal Pärnus, Rääma linnaosas. Koos minuga olid selles rühmas koolivennad Pärnu Tööstuskoolist - Endel Sildoja ja Vaino Kallas, Tööstuskooliga sama katuse all olnud Kalanduskooli poiss Otto Taul Pikasillalt, Pärnu poisid Peeter Kallaste, Harri Saartson, Voldemar Paju ja Ervin Peterson, ning Pärnumaa poisid Arno Aitaja ja üks Nõmme-nimeline poiss, kes varsti patareist ära jooksis.

Pärnus toimusid meile pidevalt õppused, kus saime riviõppust, õppisime tundma ja käsitsema saksa 37-mm õhutõrjekahurit ning teisi väeosas kasutusel olnud relvi. 19. septembril 1944 lahkus väeosa Pärnust ja meid viidi sellega kaasa. Jäime peatuma Lätti, Ruhja lähistele, kus asusime oma kahuritega positsioonidele. Jäime sinna umbes nädalaks, kuni idast lähenev rinne Ruhja alla jõudis. Lahkusime sealt venelaste ägeda kahuritule all ning liikudes kohati taanduvatest saksa väeosadest ummistunud maanteel kogu öö, jõudsime hommikuks Mazsalaca raudteejaama. Seal laadisime oma kahurid ja muu varustuse raudteeplatvormidele ja sõitsime Riiga. Meie kahurirühm asus positsioonile maaninal Daugava jõe hargnemiskohas.

Oktoobri esimestel päevadel lahkusime Riiast ja sõitsime autodel Tukumsi linnani. Ilmselt oli sakslastel kavatsus meie õhutõrjeüksus Saksamaale viia, kuid just sel ajal tungis Punaarmee Läänemereni välja ja Kuramaa kott sulgus. Nüüd paigutati üksuse patareid rongile ja sõidutati Vindavisse, kuhu jäime peatuma pikemaks. Vindavis olles vahetas meie kahurirühm mitu korda oma asukohta, kusjuures viimati, enne Sõrve poolsaarele minekut, olid meie kahurid positsioonidel Vindavi rannas. See stellung oli üks romantilisemaid kõigist teistest. Elubarakk oli ehitatud sügavale liivaluidete sisse ja selle ees olnud terrass asus 3-4 meetrit allapool merepinda. Barakis oli mitu magamisruumi kahekordsete puunaridega ja suur eluruum. Seal oli ka väike köök, kus soovi korral sai toitu valmistada. Ruumides oli elektrivalgustus ja õhtuti käisid elutoas ägedad kaardilahingud, mis mõnikord hommikuni kestsid.

Neil pärvil toimusid Vindavi linnale sageli venelaste õhurünnakud. Üks suuremaid neist toimus oktoobri keskel, mõned päevad enne meie Sõrve poolsaarele minekut. Õhtuse linna kohal põlesid “jõulupuud” ja kogu ümbrus oli valge nagu päeval. Pommitati nii linna kui sadamat ja seal olnud saksa laevu. Ka meie kahurirühma asukohta langes mitu pommi ja nende kildudest said mitu meie meest kergelt haavata. Ühe sellise õhurünnaku ajal tabas üks lennukipomm otse ühte õhutõrjepatareid, kus said surma mitu läti lennuväe abiteenistuslast.

Sõrve poolsaarel.

25. oktoobril 1944 laadisime me oma kahurid ja muu lahinguvarustuse Vindavi sadamas dessantpraamidele ja ööpimeduse varjus lahkusid need avamerele ning võtsid kursi Sõrve poolsaarele. Peale meie patarei asus Vindavist Sõrve suunas teele veel kolm kergekahuritega relvastatud patareid, kuna kaks raskepatareid koos helgiheitjate rühmaga jäid Vindavisse. Sel ööl asus Vindavi sadamast Sõrve poole teele kokku üheksa dessantalust, kus peale õhutõrjepatareide oli veel ka maaväelasi ja mõned liikurkahurid.

Meie dessantpraam maabus 26. oktoobri varahommikul Sõrve sääre tipus tuletorni lähedal. Positsioonile asusime Mõntu sadamamuuli vahetus läheduses.

Mõntu sadama kaudu varustati kogu Sõrve väegruppi ja viidi ära haavatuid Meie ülesandeks oli selle kaitsmine. Rindejoon asus sel ajal meist umbes kaheteist kilomeetri kaugusel kusagil Lõpe-Kaimre joonel.

Esimesed nädalad Sõrves olid suhteliselt rahulikud. Sageli lendasid küll üle vene ründelennukid, kuid otseseid rünnakuid Mõntu sadamale ei toimunud. Küll aga üritasid venelased novembri algul teha sinna dessanti ja toimetada meie kahurirühma vahetus läheduses randa kolm kahuripaaditäit jalaväelasi. Toimus äge tulevahetus meie ja vene kahurpaatide vahel.

Varsti pärast meie Sõrve saabumist alustati sealt kohalike elanike evakueerimist Saksamaale. Käisin paari meie kahurirühma poisiga aitamas neil Mõntu sadamas kaasa võetud kraami laevale viia. Muidugi oli nende lahkumine kodudest valus ja raske. Oli nuttu ja pisaraid. Kuid hilisemad sõjasündmused Sõrves näitasid, et sõrulaste sinna jäämise puhul oleks nende kaotused olnud palju suuremad, kui need olid Saksamaa põgenikelaagrites. Kaootiline kahurituli, millega punaste kahurvägi sealse tagala üle külvas, oleks hävitanud palju tsiviilelanikke. Hiljem on räägitud, et sakslased põletasid pärast sõrulaste lahkumist maha nende talud ja elamud. Meie, eesti lennuväepoisid, kes me olime seal kuni viimase hetkeni, sellist fakti ei kohanud. Küll aga hävis seal Torgu ja teistes külades palju hooneid ja elamuid lahingute käigus ja seda peamiselt punaväe kahuritule tagajärjel.

9. novembril 1944 andsid kõik Sõrves olnud eesti lennuväepoisid vandetõotuse. See toimus ühel kadakasel karjamaal, kuhu oli kogunenud umbes 60-65 Sõrves olnud eesti poissi, kes seal üles rivistati ja ühele 20-mm flakitorule laotatud sini-must-valge lipu ees vande andsid.

21. novembril viidi kõik meie isikkoosseis rindele. Jätsime oma kahurid maha Sääre randa ja sõitsime jalaväelastena Iide külla. Neil päevil toimusid seal ägedad lahingud ja meil tuli täita mitmeid ülesandeid. Ühes viimases lahingus 23. novembri hommikul, said surma minu kahuri allohvitser Heinz Krause ja meie kahurirühma mõõdumees Karl Schiele. Matsime nad Iide külla ühte õunaaeda suure õunapuu alla.

23. novembril alustasid sakslased oma üksuste äraviimist Sõrvest. Viimaste lahingutega olid üksuste read jäänud üsna hõredaks ja palju mehi olid saanud haavata.

Meile tuli taandumiskäsk Iide küla alla 24. Novembril, umbes kella kahe paiku öösel, mille järel alustasime liikumist Sääre ranna suunas, kus meid ootasid dessantpraamid. Teel olles avasid venelased ööpimeduse katte all rindelt lahkuva kolonni pihta kahuritule. Paljud said surma ja haavata. Segaduse tõttu jõudsime mina ja minu kahurikaaslased Sääre randa erinevatel aegadel ja sattusime seetõttu erinevatele praamidele. Merel ründasid Sõrvest lahkuvaid laevu vene pommitajad, mis aga laevade kahuritulega põgenema löödi.

Meid viidi tagasi Vindavisse. Pärast väikest puhkust jagati meile välja uus varustus ja saime uued kahurid, kuna kõik meie senine varustus ja isiklikud asjad olid jäänud Sääre randa.

Viimased kuud Kuramaal.

Edasi kulgesid päevad Vindavi linnas suhteliselt igavalt ja rutiinselt. Aeg-ajalt toimusid mõned vene lennukite ülelennud ja õhurünnakud, siis tuli kahuritele istuda ja tuli avada.

Nüüd, palju aastaid hiljem on tihtipeale küsitud, miks me 1944. aasta septembris, kui sakslased Eestist paaniliselt taandusid, nendega kaasa läksime. See tuleneb mitmest asjaolust. Kui 1944. aastal toimus meie aastakäigu mobilisatsioon, oli olukord Eestis juba äärmiselt kriitiline. Eesti idapiiril käisid ägedad kaitselahingud, kus võitlesid meie isad ja vennad. Tartu oli juba punavägede valduses. Kõigile oli selge, et sakslastest nende kinnipidajat enam ei ole. Kuid ometi loodeti ikka veel, et juhtub midagi sellist, mis suudab meie maa ja rahva taasokupeerimisest päästa. Enamus eesti noormehi läksid mobilisatsioonidega kaasa sooviga pääseda rindele. See oli ka põhjuseks, miks lennuväe abiteenistusse minejate hulgas oli nii palju vabatahtlikke.

Kui saabus Eestist lahkumise hetk, olime kahevahel, mida teha. Kas jääda ja sattuda kohe nõukogude režiimi alla, või minna koos sakslastega ja oodata sõjaolukorra muutust. Lootsime, et äkki juhtub veel midagi sellist, kus saame oma kodumaale kasulikud olla. Juba Kuramaal olles arutasime poistega mõnikord küll ka Eestisse tagasipöördumise võimalusi, kuid seda kuni Sõrve lahinguteni. Sõrves nähtu-kuuldu muutis eesti poiste otsuse kindlaks - võitleme kuni lõpuni.

Märtsis 1945 viidi meie patarei Kuramaa südamesse Kuldiga linna lähistele, kus vanas ordulossis asus väegrupi NORD staap. Meie patarei viidi sinna staabi kaitseks, kuna seda ründasid öösiti pidevalt vene ööpommitajad ja “metsavahid”.

1. Mail ülendati kõik sääl kõik eesti lennuväepoisid kanoniirideks. Meie noorteaeg oli läbi ja nüüd said meist päris sõdurid, kuid siis sai ka sõda otsa.

9. mail - esimesel rahupäeval Kuramaal, ilmusid äkki taevasse vene raskepommitajad, mis lendasid lääne poole Läti sadamalinnu Liibavit ja Vindavit pommitama. Neid saatnud hävitajad aga avasid tule rindelt lahkuvate saksa sõjaväekolonnide pihta. Istusime kogu päeva kahuritel ja hoidsime üle lendavaid lennukeid sihikul. Tule avamise oli staap keelanud. Paar päeva hiljem andsime ära oma käsirelvad ja viisime kahurid koondamispaika. Nüüd oli ka meie jaoks sõda lõppenud.

Nädalapäevad hiljem hakkas Kuldiga lossi juurest liikuma saksa sõjaväevormi kandnud sõdurite mitmetuhande-pealine kolonn. Enne teele asumist tuli meie juurde meie patarei endine ðeff, ülemleitnant Strickhols, kes jagas meile välja Kuramaa võitleja käiselindid. Ta ise aga alustas koos paljude teiste ohvitseridega teekonda Riia randa, kus asus saksa ohvitseride vangilaager.

Sõjavangis.

Meie pikk kolonn liikus Leedu piiri äärde Vainode asulasse, kus oli palju sõjavangide laagreid. Jõudnud kohale, eraldati kõik eestlased, lätlased ja leedulased sakslastest ja viidi eraldi asunud “nõukogude rahvaste” laagrisse. Enamuse selle laagri asukaist moodustasid sõja ajal sakslaste kätte vangi langenud punaarmeelased. Palju oli selles laagris ka Läti 19. SS-diviisi mehi. Varsti hakati eestlasi, lätlasi ja leedulasi nelja-viiekaupa ülekuulamistele viima, kus tuvastati meie nõukogude korra vastu tehtud “eksimused ja patud”.

Mind ja ka teisi lennuväepoisse kuulati Vainodes üle kahel korral. Kuna me vene keelt siis veel ei osanud, toimus ülekuulamine tõlgi vahendusel saksa keeles. Palju meie seletustest tõepäraselt ülekuulamisprotokolli jõudis, pole teada. Minu ülekuulamise juures viibis peale NKVD ülekuulaja ka üks venelasest paelamees, vist seersant, kelle jutust sain nii palju aru, et Pärnu linn on sakslaste poolt maha põletatud. See oli esimene teave teisel pool rindejoont toimunu kohta pärast meie lahkumist Eestist. Õnneks oli see valeteave.

Pärast teist ülekuulamist mind endisesse laagrisse enam tagasi ei viidud, vaid paigutati ühte suurde viljaküüni teistest eraldi. Teises laagris olime me elanud okstest ja puukoortest rajatud onnides. Nüüd aga sattusin katuse alla, kus olid seitsme või kaheksakordsed puunarid. Eestlastest oli seal peale minu veel keegi Liira-nimeline lennuväepoiss Eidaperest. Enamus selle küüni elanikest olid venelased ja Aasiast pärit rahvad, keda kokku oli umbes seitse-kaheksasada. Lätlasi oli umbes sadakond ja leedulasi veidi vähem.

Varsti pärast ülekuulamisi alustasime jalgsimarssi Miitavi (Jelgava) suunas. Olime teel kaks ööd-päeva. Meid saatis väike grupp konvoisoldateid. Kolonni järel liikus hoburakend, kuhu olid paigutatud konvoisoldatite isiklikud asjad. Ööseks jäime laagrisse mõne veekogu äärde, kus magasime palja maa peal.

Miitavi laager asus endise suhkruvabriku lähedal. Enne laagrisse sisselaskmist toimus põhjalik läbiotsimine. Kõik mehed võeti alasti ja nende riided, jalanõud ja isiklikus asjad otsiti põhjalikult läbi. Võeti ära kõik terariistad, nahkrihmad, dokumendid ja pildid ning riideesemed, mis läbiotsijaile meeldisid. Miitavi laagris olin jällegi ühes suures heinaküünis, kuhu olid sisse ehitatud narid.

Ühel päeval olid meie laagri väravast kuni raudteejaamani mõlemal pool teed üles rivistatud NKVD soldatid. Meid aeti läbi selle kadalipu kuni jaamani, kus ootasid trellitatud loomavagunid. Algas sõit tutvumiseks “suure kodumaa” koonduslaagritega.

Meid oli vagunis umbes kuuskümmend meest. Vaguni mõlemasse otsa olid ehitatud kolmekordsed narid. Meie sõidusuund oli teadmata. Rongieðelon liikus edasi väga aeglaselt, lastes jaamades läbi Saksamaalt koju sõitvaid ronge punaväelastega. Ühes jaamas peatusime pikemalt ja meie rong aeti kõrvalteele. Meie kõrval peatus üks teine rong punaarmeelastega. Märganud, et meie vagunis on saksa vormi kandvad mehed, läks väljas märuliks lahti. Algul kostis punasoldatite poolt rõvedat sõimu. Siis aga avati meie vaguni pihta püssidest ja automaatidest tuli. Asi oleks meile lõppenud kurvalt, kui mitte raudteemehed poleks meie rongi kiiresti minema saatnud.

Elust Venemaa vangilaagris.

Meie ešeloni teekond lõppes Tuula oblastis, Uzlovaja sõlmjaamas, kus meid vagunitest välja aeti. Edasi läks teekond pooljoostes jaamast umbes kaheksa kilomeetri kaugusele laagrisse. Seal asus üks Tuula oblasti söekaevandusi, kuhu meid tööle suunati. Meie hulgast eraldati kõik venelased ja teised idarahvad, kes viidi ühte teise laagrisse, kuna meie, lätlased ja leedulased jäime paigale. Selles laagris oli palju Vilniuse piirkonnast toodud poolakaid. Seal kohtasin ka Ruviki-nimelist koolivenda Pärnust, kelle laagrisoleku põhjus jäigi mulle teadmata.

Elu laagris oli sarnane kõigi teiste nõukogude sunnitöölaagrite omaga. Toit oli vilets. Põhitoiduks olid pidevalt hapukapsas ja hirss. Ainult need, kes all kaevanduses töötasid, said päevas 1200 gr. leiba. Kuid see polnud muidugi normaalne leib, nagu me seda iga päev olime tarbinud, vaid nätske ja tänkjas taignaplonn.

Laagris kuulati meid veelkord üle. Seal oleks mind äärepealt volgasakslaste pähe laagri põlisasukaks tehtud. Nimelt küsis ülekuulaja minult, kas minu praegune perekonnanimi on mul kogu aeg olnud. Arvasin, et pole mõtet salata, et minu isa Eesti ajal oma perekonnanime eestitas. Nii ütlesingi, et minu perekonnanimi oli varem Holzmann. Sa mu meie! Nii kui ma seda ütlesin, kukkus ülekuulaja mind sõimama ja ütles, et ma olen tahtnud teda petta ja maha salata, et olen volgasakslane. Mulle loeti ette terve rida patte, mille hulgas oli isegi veresüü. Sel hetkel tundus, et mu saatus on otsustatud. Minu väidete tõendajaks olid ju vaid minu enda sõnad ja neid ei usutud. Mingisuguseid dokumente mul polnud. Olin täielikult NKVD-meeste meelevalla all. Alles pika selgitamise peale, et Eestis toimus tõepoolest nimede muutmine, jäi too ametimees mind uskuma. Sellegipoolest oli minu perekonnanimi Heinväli nii võimatult valesti ülekuulamisaktidesse kirjutatud, et võimatu oli seda isegi lugeda.

Selles laagris sain ma valvurite käest ükskord ka päris korraliku keretäie peksa. See juhtus nii. Meie laagri käimla asus laagri ühes servas ja meie barakist hästi kaugel. Ükskord talvel ei jõudnud ma sinna enam minna ja tegin laagri tee äärde valgele lumele kollased triibud. Seda juhtus nägema üks vahtkonna meestest ja mind kutsuti laagri pääslasse. Seal anti mulle sissejuhatuseks korralik keretäis. Kui valvurid said veel teada, et olen eestlane, toonitasid nad eriti eestlaste kultuuritust ja harimatust. Tagatipuks aga ei lastud mind enam laagrisse, vaid lükati pääslast välja ja kästi hakata kodu poole astuma.

Olin pesuväel. Väljas aga oli korralik Venemaa talv ja maad kattis paks lumi. Minu eemaldumist laagrist võidi kvalifitseerida kui põgenemist. Olin ju väljaspool traataeda ja mind oleks võidud maha lasta. Hakkasin tasapisi astuma, ise üle õla tagasi piiludes. Mõtlesin, et kui keegi neist relva tõstab, viskun kohe lumme pikali. Kuid kaugele ma niiviisi paljalt ikkagi poleks minna saanud. Väljas paukus pakane ja ma oleksin ära külmunud. Kuid siis otsustasid valvurid ümber ja mind hüüti tagasi. See oli vahtkonnameestele vaid väike nali vahelduseks. Mulle anti püssipäraga veel mõned hoobid selga ja saadeti laagrisse tagasi.

1946. aasta kevadel võeti laagris, kus ma olin, relvastatud valve maha ja meid tituleeriti tööpataljoni soldatiteks. Suve poole aga hakkasid ringi liikuma jutud, et sõjavange hakatakse koju laskma. Juba olidki mõned poolakad meie laagrist minema läinud.

Ühel päeval moodustati meist umbes paarikümnemeheline grupp ja öeldi, et olgu me valmis, õhtul tuleb meile järele keegi eraisik ja viib meid raudteejaama, kus saame kojusõiduks dokumendid.

Oh seda õnne ja rõõmu! Õhtul tuldigi meile järele ja me hakkasime raudteejaama poole liikuma. Saanud minna umbes poolteist kilomeetrit ja jõudnud ühe võsatuka vahele, piirasid relvastatud sõdurid meid äkki ümber. Grupist eraldati umbes kümmekond lätlast, mõned leedulased ja meid Liiraga. Kõik ülejäänud lasti minema. Meid aga viisid soldatid ühte teise laagrisse, kus meist jällegi vangid said.

Oletatavasti - see aga pole päris kindel - viidi mind tolle Eidapere poisiga laagrisse valeandmete andmise eest. Asi oli selles, et Liiral oli alles Soldbuch (sõduriraamat), minul aga polnud. Viskasin oma Soldbuchi juba Vainode laagris väljakäigu august alla. NKVD-mehed aga hakkasid kahtlustama, miks ühel 1927. aastal sündinud lennuväepoisil on sõduriraamat, teisel aga pole. Mida nad salgavad? Uut ülekuulamist meile ei tehtud ja me jäime laagrisse vangina edasi.

Tolles kolmandas laagris kohtasin ma ootamatult üht oma kahurirühma meest - poolakas Dalackat, aga samuti üht Vainode laagris olnud tõlki-ülekuulajat (sic!). Viimane oli selles laagris kokaks ja Dalacka tema abiliseks. Issanda teed on äraarvamatult keerulised. Kuid mulle oli sellest suur kasu. Alati kui Dalacka oli köögis, oli lisaports mulle kindlustatud. Vangile on aga toit kõigist tähtsam.

Algul olin selles laagris lihtsalt labidameheks. Kord kohtasin aga üht kaevanduses töötavat lukkseppa, kes korrastas kaevanduse veepumpasid. Rääkisin talle, et olen õppinud lukksepp ja mees võttis otsekohe mind endale abiliseks. See aga oli hoopis kergem ja mõnusam töö kui labidaga külmunud maad tonkida.

1946. aasta sügise poole hakkasid laagris jälle liikuma jutud, et vähemusrahvad, kes teenisid saksa sõjaväes ja kel pole otsest veresüüd, lastakse koju. Peagi tehti meist vabakäiguvangid. Meile anti pildiga töötõendid ja paigutati väljapoole laagrit ühte suurde barakki elama. Samal ajal hakkasid mehed gruppidena koju sõitma. Siis anti korraldus end kohalikus sõjakomissariaadis arvele võtta. Mina seda aga ei teinud.

Veel laagris olles oli meieni jõudnud kuuldus, et kui saame kunagi laagrist minema, siis mitte mingil juhul ei tohi me sõita Eestisse läbi Narva, kuna seal otsitakse kõik rongid läbi ja kõik sõjaväekohuslased võetaks rongilt maha ja pannakse teenima tööpataljoni. Seepärast püüdsid kõik laagrist vabanenud jõuda Eestisse läbi Riia.

Vabanemine laagrist.

Minu vabanemine venis seetõttu, et lukksepa abilisena tunnistati mind õppinud spetsialistiks. Spetsialistid olid aga Venemaal kõrges hinnas ja kaevandusest ei lastud enne tulema, kui olid leidnud endale asendaja.

Kui siis kojusõit lõpuks kätte jõudis, pidin ma ise ostma mustalt turult puhast paberit, mille peale mulle vabastamise tõend välja kirjutati, ja siis läks sõiduks. Nagu ma juba mainisin, otsustasin sõita üle Riia, et vältida Narvas tööpataljoni sattumist.

Söekaevandus ja vangilaager, kus ma olin viibinud, asusid tollase Stalinogorski linna lähedal. Saanud kojusõidudokumendid kätte, alustasin selle raudteejaamast sõitu. Tuula raudteejaamas aga võeti meid rongilt maha ja meil tuli kaks ööd-päeva edasisõiduks võimalusi oodata. Meie sõidupiletitele oli märgitud selline marsruut, mis välistas Moskvasse sattumise. Moskva oli meiesuguste jaoks suletud linn.

Kui me siis Tuulas juba kaks ööd-päeva lootusetult edasisõiduvõimalusi olime otsinud, pöördusime lõpuks raudteemiilitsa poole, kes meid ühele rongile pani. Siis aga selgus, et see on Moskva rong ja me saabusime Moskva Valgevene vaksalisse. Sealt löödi meid kohe minema. Meie välimus rääkis selget keelt, kust me tuleme ja meid pandi kiiresti Riia rongile.

Rongipiletid pidime ostma ise. Minul jätkus raha aga ainult Riiani sõiduks. Jõudnud Riiga, sattusin keerulisse olukorda. Jaamast välja minna ma ei tohtinud, kuna ilma piletita sinna kedagi enam tagasi ei lastud. Koos minuga oli ka üks lätlane, kellega olime olnud ühes laagris. Lõpuks saime teada, et kusagil vaksalis asub repatrieerujate punkt, kust võib abi saada. Otsisime selle asutuse üles ja sealt anti meile sõidupiletid kuni Volmari (Valmiera) jaamani. Minu lätlasest kaaslane elas Volmaris ja lubas seal mulle edasisõiduks raha muretseda.

Volmaris jäin teda raudteejaama ootama, kuna ta lubas kohe tagasi tulla ja mulle raha tuua. Kuid mees kadus kui vits vette. Ja jälle olin ma probleemi ees, mida teha. Jaamahoonesse ööseks jääda ei lubatud. Mul aga polnud kuhugi minna. Minu väljanägemise järgi võidi arvata, et tegemist on gastroleeriva reisijaid rööviva kotipoisiga.

Tol ajal käis Volmari ja Ainaži vahel kitsarööpmeline rong. Läksin asja uurima. Parajasti oli rong ees ja ma mõtlesin, saagu mis saab, ning hüppasin vagunisse. Õnneks ei küsinud sellel rongil minult keegi piletit. Istusin vagunisse ehitatud punkriahju ees ja kütsi seda. Kui siis vagunisaatja tuli, rääkisin talle ausalt, kes ma olen ja et mul puudub raha pileti ostmiseks. Õnneks oskas too lätlane eesti keelt ja oli tore ning sõbralik inimene. Ütles vaid, et ärgu ma vagunist välja mingu. Nii jõudsin õnnelikult Ainaži jaama, kust koduni oli veel vaid kukesamm.

Ainaţi ja Ikla raudteejaama vahel rongiühendust ei olnud ja selle vahemaa käisin jalgsi. Iklas aga selgus, et Pärnu rong käib üle päeva ja järgmist rongi pean ootama kaks ööd-päeva. Jaamakorraldaja lubas mul jääda jaama ooteruumi, kus oli vaid üks puust istepink.

Juhtus nii, et hommikul tulid jaama laadijad, kes laadisid platvormvagunitele puitu. Nad tulid jaama ooteruumi tühje vaguneid ootama. Ajaviiteks toodi kusagilt pudel “kuradijala vett” ja mehed hakkasid lõunat pidama. Olin vaikselt ooteruumi nurgas ja meestel jäi vist mulje, et tegemist on jaamast jaama gastroleeriva “kotipoisiga”. Olin räpane ja pesemata, seljas narmendavad vatiriided ja ümber vöö köiejupp. Kuid meeste süda läks vist haledaks ja nad pakkusid mulle leiba, millel oli peal suur tükk liha. Minu poole pöördusid nad vigases vene keeles. Tänasin neid eesti keeles ja nüüd läksid meestel silmad suureks. Mind kostitati ja külvati üle küsimustega. Õhtul kutsus üks meestest mind enda poole ööbima. Seal sain end korralikult puhtaks pesta ja üle mitme aasta esimest korda puhtas valge linadega voodis magada. Minu võõrustaja ostis mulle Pärnuni rongipileti ja nii jõudsin ma lõpuks üle kivide ja kändude oma kodulinna.

Pärnus ootas mind aga uus üllatus. Linn oli tundmatuseni muutunud. Osa linna oli purustatud. Endist jaamahoonet polnud enam olemas. Suur kaarsild Pärnu jõel oli õhku lastud. Saksa kirik ja Endla teater olid põlenud.

Veel laagris sain ma kodustelt kirja, mille põhjal teadsin, et mu kodused on kõik alles ja terved. Meie jällenägemise rõõm oli suur.

Probleeme tekkis aga dokumentide vormistamisega. Esimene küsimus oli: “Kuidas sa siia üldse said ja miks läbi Narva ei tulnud?” Vastasin, et mul oli Tuulast üle Riia palju otsem tee, kui läbi Narva. Kuid võimumehi see põhjus ei rahuldanud. Mul kästi kohe toidukott valmis panna ja Narva poole tööpataljoni teele asuda. Ütlesin, et mul pole kopikatki raha, kust ma selle toidukoti võtan. Suure kauplemise peale sain lõpuks koju. Kaks nädalat jooksutati miilitsa vahet, enne kui sain ajutise passi, mida pidin iga kuu uuendama. Lõpuks sain endale ka töökoha ja hakkasin tööl käima.

Samal 1947. aasta sügisel tuli käsk: minna õppima Ahtme Tööstuskooli. Tänu minu varasemale õpingule Pärnu Tööstuskoolis oli mul metallitöö selge ja Ahtmes hakkasin ma paralleelselt õppimisega ühe kaevanduse töökojas tööl käima. Pärast tööstuskooli lõpetamist tulin Pärnusse tagasi ja sain tööle oma endisesse töökohta tolleaegses “Pärnu Kommunaaris”, kus ma töötasin kuni 1963. aastani. Seejärel läksin lukksepana tööle Pärnu Õmblusvabrikusse, kuhu jäin kuni pensionile jäämiseni. Kõik need aastad töötasin ma põhiliselt Pärnu Tööstuskoolis õpitud metallierialal.