Harri Kajando

Harri Kajando

 

Tallinn-Nõmmelt, teenis 1944. aasta suvel Lasnamäe paekaldal asunud õhutõrjepatareis. Oma teenimisest selles üksuses ja poolsunniviisilist lahkumist Eestist on ta Arvi Tinitsa raamatus “Välgumärgu kasvandikud” jutustanud järgmist:

***

1944. aasta augusti algul väljakuulutatud 1927. aastal sündinud poiste mobilisatsioon tõi mind Tallinna poisina Kadrioru lossi, kust pärast pealiskaudset tervisekontrolli viis tee, nagu sadadel teistel, varustuse saamiseks Kosele. Kas tänu juhusele või minu Tallinna päritolu tõttu, leidsin end pärast Koselt lahkumist ja lühikest sõitu veoautol Lasnamäelt.

Sõitsime endise Eesti Vabariigi lennuvälja piires ühelt teeotsalt teisele, jättes poisse erinevate õhutõrjeüksuste juurde väikeste gruppidena maha. Põhimõtteks näis olevat poisid sakslaste sekka võimalikult laiali jaotada ja mitte suuremateks gruppideks koondada. Pärast sellist edasi-tagasi sõitmist ja ka jalgsimarssi oli meid lõpuks järel vaid üheksa poissi. Nagu hiljem selgus, kõik tallinlased. Meilegi leiti koht ühe õhutõrjerühma juures, mis asus positsioonil umbes kilomeetrit poolteist lennuväljast Narva poole, otse Lasnamäe paekalda serval, kohal, kus Narva maantee asub järsakule kõige lähemal. Paljassaare Marine-Flaki kõrval paiknes õhutõrje tihedalt piki Lasnamäge, moodustades pideva aheliku Lauluväljakust kuni Koseni. 8,8-sm patareid vaheldusid 2-sm flakkidega ja helgiheitjatega. Selle ahela lõpus asus suur pidevalt keerlev raadiolokaator.

Asudes otse järsaku serval, avanes meile oivaline vaade panoraamiga Paljassaare, Tallinna laht, Pirita, Merivälja, Kose. Terve meie elamine-olemine ja tegutsemine toimus võrdlemisi väikesel maa-alal. Kahurirühma kolm 2-sm flak-38-sat olid sisse kaevatud tavalises kolmnurkses asetuses, ülesandega kaitsta lennuvälja mere poolt madalrünnakute eest. Mingit moondamist polnud tehtud. Üks flakkidest, millel me harjutasime, asus ainult mõni meeter kalda äärest ja see kujuneski meile lemmikkohaks. Need flakipesad on praegugi veel alles, olgugi rohtu kasvanud ja lamendunud. Ka lähim ümbrus pole muutunud.

Elasime kergetes vineerist hüttides, kus oli hädapärast ruumi magamiseks (kahekordsed narid) ja söömiseks. Rividrilli ja püsti-pikali tegemine käis paarkümmend meetrit eemal tasandikul. Olime majutatud kolmekaupa eraldi hüttides, sakslastega segamini. Riviõppus vaheldus flakiõppusega. Sekka mõni loeng auastmetest ja veel ühest-teisest. Püsse ja kõike selle juurde kuuluvat meil polnud. Õppisime selgeks kaks laulu: “Ich bin ein freier Wildbretschütz” ja “Heute an Bord, morgen geht’s fort” ja põrutasime neid üsna vahvalt laulda. Keelega erilisi raskusi polnud, sest enamus meie üheksa hulgast olid seda juba mitu aastat koolis õppinud.

Meie utsitajaks oli asjalik Unteroffizier Beyer, kellega mingeid arusaamatusi ei tekkinud. Oberleutenandist rühmaülemaga oli meil vähe kokkupuutumist. Ainult ühel korral linnaloa saanud, pidime tema silme alt läbi käima. Kontrolliti, kas saapa all on kõik naelad alles. Suuremaid ülemusi me ei näinud, või ei tundud nad meie vastu huvi. Lähimaks naabriks oli üks helgiheitjate rühm. Sealsete poistega oli kokkusaamisi siiski harva. Soe toit toodi meile termosnõudes lennuväljalt “koju kätte”. Leib oli normeerimata. Et meil, alles äsja kodudest tulnutel, “nahavahe veel täis oli”, siis rändas mõnigi puder ja oasupp mäest alla sarapikku - teguviis, mis hiljem Saksamaal teistsugustes oludes nii mõnigi kord kahetsusega meenus. Ilmad juhtusid sel perioodil olema ilusad (ei mäleta ühtegi viletsat ega sajust päeva), ja seepärast võib seda ajajärku kogu minu mundrikandmise aja kõige ilusamaks nimetada. Kõik oli uus ja huvitav, eriti flakiõppus. Olime eas, mil kõik selline oli põnev ja me tegime seda innuga. Olles veel nö. poolsõdur, ei tehtud meile veel seda õiget “vatti” ja kõik kulges rahulikult ja mõnuga. Puudusid ka vahikorrad ja muu säärane. Ainukeseks probleemiks oli vahest flakiõppustel luku vinnastamine. Seda tuli teha poolröötsakil luku kohale kummardudes, milleks oli vaja otsest käerammu. Käsi tuli endast võimalikult kaugele välja sirutada ja nii puudus luku tõukamisel võimalus õlajõudu taha panna. Järsk tõuge küllaltki tugeva vedru vinnastamiseks oli aga oluline, muidu tekkis kohe tõrge. Toru (raua) vahetamiseni me ei jõudnud ja küllap oleks ka sellega punnimist tulnud. Kõik muu läks libedasti.

Õhuhäireid oli siis vaid üksikuid. Need olid luurelennukite kõrged ülelennud, millele vaid mõned 8,8-sm flakid reageerisid. Meie stellungist ei tehtud sel ajal mitte ühtegi pauku, ei vajaduse pärast ega õppuste korras. See oli asjaolu, millega me rahul polnud. Sel perioodil oli sakslastel laskemoon juba kulla hinnas. Huvitavaks ajaviiteks oli ka valveposti käärpikksilmaga merepinna uurimine. Nii möödusid päevad lausa linnulennul.

Omamoodi seik juhtus ühel ilusal septembripäeval. Olime parajasti lõunat söömas, kui meie sakslaste seas läks siginaks-saginaks. Haarati püssid. Üks meie Hauptgefreiter võttis püstolkuulipilduja ja tormati üle maantee lennuvälja kõrval, meie asukohast umbes paarisaja meetri kaugusel asuvasse soisesse võssa. Kuna keegi ei olnud võtnud vaevaks abiteenistuslasi toimuvast informeerida, siis vaatasime kõik huviga ja äraootavalt võsa suunas. Natuke aega oli kõik vait, siis läks järsku mitmel häälel karjumiseks (mis keeles, sellest ei saanud aru) ja laskuderaginaks. Kõik lõppes sama järsku kui algas. Natukese aja pärast ilmusid meie sakslased taas nähtavale, kolm või neli erariides isikut püsside vahel. Need olid samasugused noorukid kui meie. Terve see komando suundus meie stellungisse, kus vahialustel kästi murule maha istuda. Nende juurde jäi relvastatud valve. Murul olid hunnikus maas ka poiste vähesed asjad - nööriga seljakottideks tehtud maalinasest riidest kotid, poolikud leivapätsid, taskunoad, üks maakaart ja muud. Meil vahialustega rääkida ei lubatud, aga kuidagimoodi saime teada, et poisid olid mobiliseeritud abiteenistuse sellid, pärit Pärnumaalt. Nad olid otsustanud Koselt jalga lasta. Sattusid aga tundmatus ümbruses kõige ebasoodsamasse herilasepessa lennuvälja lähistel. Kes nad seal avastas, ei tea, aga ega selleks polnud palju vajagi, sest iga võsas ringi uitav eraisik hakkas selles ümbruses silma nagu tuletorn pimedal rannajoonel. Pealegi oli olukord selleks ajaks nii Narva kui ka Lõuna-Eesti rindel muutunud halvaks ning partisanide suurem aktiivsus tegi sakslased ärevaks ja valvsaks.

Mis aga selle vahejuhtumi hoopis tõsisemaks tegi, kui see muidu oleks olnud, oli see, et üks meie sakslastest, toosama püstolkuulipildujaga hauptgefreitor, oli maha lastud. Imelik küll, läbiotsimisel poistel relvi ei leitud. Samuti mitte äravisatuna sündmuskohal. Pole kuidagi usutav, et neil äsja mobiliseeritud maapoistel mingit relva olla saigi. Nii ei saa kuidagi lahti kahtlusest, et sakslased võsas siia-sinna tormates ja tulistades ise oma mehe maha lasksid. Surmasaanu oli I järgu raudristi kavaler. Juba pika sõja maha pidanud ja nüüd siin võsas, asja eest teist taga, surma saanud. Kuid kurb fakt oli ikkagi see, et mees oli surnud ja süüdlasteks - kas teenitult või teenimata - peeti neid õnnetuid poisse. Kas nad veel ise teadsidki, mis selle ootamatu “lahingu” tulemuseks oli ja millega see kõik veel lõppeda võis. Meil oli küll põhjust kõige halvemat karta.

Peagi eskorditi vahialused lauluväljaku lähedale staapi ja meie jaoks oli see episood seekord lõppenud. Alles palju hiljem, juhtudes Saksamaal vestlema poistega, kes olid paiknenud lauluvälja juures, rääkisid need, et vahetult enne evakueerimist olid nad kuulnud öösel laskmist ja karjumist. Ka hiljem on räägitud mahalaskmisest.1) Kas sellel oli mingi seos eeltooduga, ei tea. Võimalik ja isegi tõenäoline see aga on. Siit ka näide, kuidas inimesed, antud juhul meie endi saatusekaaslased, segasel ajal saatuse hammasrataste vahele võisid jääda.

Asudes Narva maanteest ainult sadakond meetrit eemal, oli kõik maanteel toimuv meile kogu aeg jälgitav ja kuuldav. 10. septembri paiku läks liiklus maanteel äkki elavaks ja ühesuunaliseks - ikka Narva poolt Tallinna suunas. Lakkamatu mootorimürin hakkas öösel und segama ja pani mõistatama, mis on lahti. Autod olid koormatud kõikvõimalikuga ja nii masinad kui ka mehed kaetud paksu tolmukorraga. Tundus siiski, et tegemist on tagalameestega, sest raskerelvi ja rindeüksusi polnud näha. Kuna me linnalube polnud enam saanud, puudusid ka ajalehed ning kokkupuuteid eraisikutega oli vähe, siis elasime me nii toimuvate sündmuste kui kuulduste suhtes nagu kotis ja olime seda uudishimulikumad. Tegime asja teel seisvate autode juurde, et teada saada, mida see suur voorimine tähendab. Meid rahustati, et rinne püsib ja lahti polevat midagi, ainult partisanid põletavat tagalat.

Järgmiseks sündmuseks, mis tollele autodevoorile varsti järgnes, oli sakslaste 14. septembril toimunud Suursaare vallutamise katse (Tanne-Ost), millest me küll õnneks kõrvale jäime, kuid mis meie edasist elu oluliselt puudutas. Sellest operatsioonist olid määratud osa võtma ka meie kahurirühma sakslased. Meid anti üle Lasnamäe õhutõrjeahelas olnud viimasele 8,8 sm patareile ja meie teed läksid jäädavalt lahku. Selles patareis oli juba enne meid paarkümmend poissi, peamiselt meist nooremad vabatahtlikud. Peatusime seal küll üsna lühikest aega, öö või kaks, siis majutati meid koos teiste ümbrusest kokku korjatud poistega lennuväljale, kus me magasime põrandal õlgedel.

Nagu teada, põrkus sakslaste Suursaare operatsioon soomlaste ootamatule vastupanule ja luhtus. Tagasi tulid väeosade riismed ja suurem osa ilma relvadeta. Kuulsin juhtunust ühe meie rühma mehe käest, keda ma juhuslikult kohtasin (ta oli saanud peast kergelt haavata ja lonkas), mõned päevad hiljem.

Sellega oli Eesti saatus lõplikult otsustatud ja meie jäime kodumaale veel veidi vähem kui nädalaks. Käisime päeva või paar kindlustustöödel ja kaevasime lauluväljaku lähedal, kohal, kus Narva maantee Lasnamäelt alla linna laskub, laskepesasid. See oli plaanipäratu ja paaniline ettevõtmine, nagu seda Tallinna lähistel ka varem on kordunud..

Peagi hakkasid ringi liikuma kuuldused lähematel päevadel toimuvast evakueerimisest. Soovijaile anti veel päevane linnaluba. Mina seda enam ei saanud, sest käisin kindlustöödel olles hüppes ja jäin tagasi tulles vahele ning olin kasarmuarestis. Teistkordselt ei riskinud ma enam silma paista.

19. septembril 1944 saime käsu sadamasse marssida. Saime poolele teele, kui meile mootorrattal vastu tulnud virgats meid tuldud teed pidi tagasi saatis. Meile ettenähtud laev “Lappland” olevat täis. Järgmisel päeval oli jällegi sadamatee jalge all. Sedapuhku see viimaseks käiguks Eestimaa pinnal jäigi. Marssisime kolonnis, kotid õlal ja relvastatud sakslased ümber. Kui me sellele nurisedes tähelepanu juhtisime, saime vastuseks, et relvastatud eskort olevat hoopiski meie julgestuseks. Ilmne oli siiski, et need olid meie valvurid. Isegi põõsa taha asjale minnes hoiti meil silm peal. Kui keegi nüüd, üheteistkümnendal tunnil, veel jooksu minna mõtles, siis oli ta sellega hiljaks jäänud. Nagu teada, olid sakslased paljudel juhtudel Eestist lahkudes poistele vabad käed andnud. Meil see võimalus puudus. Olime juba laeval, kui ühele poisile vanemad sinna järele tulid. Jätnud oma seljakoti laeva, ei tulnud see poiss enam tagasi.

Kui sadama lähistel käis suur sagimine, siis sadamas endas oli päris paabel lahti. Kai ääres seisid kaks suurt kaubalaeva, rida väiksemaid sõjalaevu ja terve sadamapiirkond oli täis inimesi, peamiselt tsiviilisikuid. Sõjaväge tuli väiksemate gruppidena. Meile ette nähtud laev “Minden” näis juba puupüsti täis olevat. Ilmselt ruumi siiski veel oli, sest kaua meil oodata ei tulnud. Meil tuli kohad sisse võtta tekil oma pampude otsas, peaaegu laeva ninas lageda taeva all. Meenus kohe, et meremiinide suhtes ei ole meie asukoht laeva ninas just mitte kõige õnnestunum. Aga iga jalatäis tekipinda oli ära võetud, ruumi jäi pidevalt vähemaks ja suurt valikuvõimalust enam polnud. Olin siiski rahul, et me kusagile sügavasse laevaruumi ei sattunud. Isegi, kui tekil olemine viletsaks kujuneks ja laevaga midagi peaks juhtuma, on tekil ikkagi suuremad pääsemisvõimalused.

Hetkelise paanika nii laeval kui ka kail põhjustas mõne lennuki madallennul ülelend sadamast ja sõjalaevadelt avatud tõrjetuli. Kail viskusid inimesed kuhu keegi sai. Oli kisa ja kiljumist. Rohkemat siiski ei juhtunud, sest tegemist oli saksa oma jahilennukitega. Vist olid need FW-190. Kuidagi halva enesetunde ja eelaimduse jättis meile see juhtum, mis hiljem, merel oleks äärepealt realiseerunud.

Vaatasin reelingult segaste tunnetega kail valitsevat segadust. Pea ja hing olid tühjad. Veel mõned tunnid ja juba eemalduski laev kai äärest, et ühineda reidil ootava “Warthelandiga”. Nii alustasime me oma teekonda tundmatusse.



1)  Need olid Pärnumaa poised Erich Veliste, Puusaare ja Sillamaa, kes on maetud Tallinna Keskkalmistule.