KALLE SIIM V
Otto Taul

 

KALLE SIIMU

 

 

on pärit Pärnust. Algkooli ajal oli noorkotkas ja sõja ajal noorteorganisatsiooni Eesti Noored liige. Enne sõjaväkke asumist osales kodulinna noorte õhukaitseteenistuses. 1944. aastal astus vabatahtlikuna lennuväe abiteenistusse. Teenis ühes Pärnus asunud õhutõrjepatareis, kust taandus Kuramaale ning oli kuni sõja lõpuni Kuramaa ”kotis”. Vabanes Vainode sõjavangilaagrist juunis 1945.

 

* * *

Kui 1944. aasta augustis mobiliseeriti 1927.a. sündinud poisse lennuväe abiteenistusse, olin ma Eesti Noorte Pärnu maleva liikmena Pärnumaa vastuvõtukomisjoni ette minejate sisselaskja. Seal tekkiski mul soov minna vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse. Selleks oli aga vaja vanemate kirjalikku nõusolekut, mille ma oma emalt suure nurumise peal ka sain. Samuti leppisin ma kokku Pärnumaa maleva tolleaegse juhi Rudolf Aruga, et ta jätab mind teenima Pärnusse.

Kui olime Pirita-Kosel vormi ja varustuse kätte saanud, käisin ühel päeval umbes kolmekümne verivärske lennuväe abiteenistuslasega Tallinna Realkooli ees seisnud ja 1940. aastal punavõimude poolt maha võetud Eesti Vabadussõjas langenud koolipoiste auks püstitatud mälestusmärgi taasavamisel. Kui toimus aga abiteenistuslaste jaotamine, määrati mind Pärnu asemel hoopiski Paldiskisse. Alles minu korduvate nõudmiste peale saadeti mind hiljem Pärnusse.

Pärnus otsisin üles Tammsaare tänaval asunud 6. flakirügemendi 127. pataljoni staabi, kus mind määrati sama üksuse 6. patareisse. Suure otsimise peale leidsin lõpuks üles patarei staabi, mis asus muuli otsa juures Pärnu Jahtklubi ruumides. Patarei staabis määras selle ülem mind 1. kahurirühma meeskonda. Viimane koosnes kolmest 20 mm neljatorulisest õhutõrjekahurist ja asus Pärnu lennuvälja ääres, otse Voorimehe tänava otsa kohal põllul. Eesti poisse oli selles kahurirühmas kokku seitse, kuna sakslasi oli umbes viieteist. Koos minuga olid seal veel Reinhold Jürgenson, Vello Paju, Rihard Henning, Rihard Karjama, Mart Sutt ja (…) Jõela.

18. septembril sai patarei käsu Pärnust lahkumiseks. Käisin enne ärasõitu veel kodus. Linnaluba küsides andis sakslasest kahuriülem mulle mõista, et ma ei pruugi enam tagasi tulla, kuna olen vabatahtlik. Kuid ma tulin ikkagi väeossa tagasi, kuna ei tahtnud sellest maha jääda. Olukord Eesti idarindel oli äärmiselt kriitiline. Punaarmee üksused aina lähenesid ja rahvas oli hirmul. See oli ka üheks minu väeosaga kaasamineku põhjuseks. Kui me Pärnust mööda Riia maanteed välja sõitsime, oli see juba mitmel pool tankitõketega suletud.

 

Ruhjas.

Meie sõidusihiks oli Eesti-Läti piiri lähedal asunud Ruhja. Seal jäime peatuma üsna linna lähedale. Õhtul avasid venelased Ruhjale kahuritule. Kuuldavasti oli samal ööl pommitatud Pärnut. Meie kahurid jäid Ruhja saabudes transpordiasendisse (ratastele), kuid lukud ja sihtimisseadmed olid küljest ära võetud. Õhtul heitsin magama kahurite juures olnud mürsukastide vahele. Äkki tundsin läbi une, et midagi lõi vastu kätt. Seda teise käega katsudes tundsin, et isale kuulunud angooravillast kampsuni käis minu vormipluusi all oli verine. Üks kahurimürsu kild oli läbinud minu käevarre, jättes luu vigastamata. Sakslased sidusid mu käe kinni ja viisid mind Ruhja raudteejaama, kus seisis sõiduvalmis rong haavatutega. Mind paigutati rongile ja saadeti Riia poole teele. Mõni jaamavahe enne Riiat jäi aga rong seisma ja kõik haavatud, kes omal jalal liikuda suutsid, aeti rongilt maha ja kästi jalgsi Riiga minna. Meie asemele aga laaditi rongile uued raskesti haavatud.

Neid, kes suutsid ise kõndida, viidi ühte läheduses asunud koolimajja. Vaatasin seal ringi ja kuna ma ühtegi tuttavat ega ka teisi eestlasi ei näinud, otsustasin raudteejaama tagasi minna. Parajasti saabus jaama rong Valgast, mis pidi minema Saksamaale. Selles oli palju eesti perekondi oma riide- ja majakraamiga, kes Eestist Saksamaale põgenesid. Sõitsin selle rongiga Riiani.

Väljunud Riia jaamas rongist, pidasin aru, mida edasi teha? Otse raudteejaama vastas asus asutus, kust anti välja lube Saksamaale sõiduks. Ilma vastava loata jaamas kedagi enam rongile ei lastud. Otsustasin juba, et lähen ja taotlen endale loa Saksamaale minekuks. Enne Pärnust lahkumist olin aga saanud teada, et minu ema jäi Pärnusse, kuigi kõik tema töökaaslased läksid Saksamaale ja see teadmine pani mind minu otsustustes kahtlema.

Kui ma seal niiviisi mõttes aru pidasin, nägin äkki lähedal kahte oma üksuse 6. patarei ohvitseri seismas. Astusin  juurde ja neilt sain ma teada, et meie patarei asub siinsamas Riia rannas. Ohvitserid võtsid mind enda autosse ja ma sõitsin koos nendega oma väeossa. Seal paigutati mind flakipataljoni välihaiglasse. Minu kahurirühm asus kusagil Leilupe jõe raudteesilla läheduses, aga sinna ma ei saanudki.

Minu käehaav paranes visalt ja läks mädanema, mistõttu pidin haiglasse jääma pikemaks. Haiglas kutsus mind ühel päeval välja meie patareiülem ja andis mulle üle haavatasaamise 3. järgu märgi ning vastava tunnistuse.

 

Keerulised suhted.

Varsti lahkus meie flakiüksus Riiast Tukkumsi. Kuna olin oma kahurirühmast eemal, sõitsin ma sinna haigla arsti autos koos pataljoni staabiohvitseridega. Teel sain tuttavaks 127. flakipataljoni ülema major Ölikeriga, kellel, nagu selgus, oli Pärnus olnud pruut Vaike, keda ma hästi tundsin ja kelle ta oli Pärnust otse Saksamaale saatnud. Major Öliker oli intelligentne ja sõbralik mees ja millegipärast hakkas ta mind hoidma.

Tukkumsis peatus meie patarei lühikest aega ja juba järgmisel päeval sõitsime edasi Vindavisse. Seal jäin ma väeosa haiglasse edasi. Aeg-ajalt käis mind vaatamas 6. patarei ambulantsi arst. Elu haiglas oli üksluine ja igav. Käisin ajaviiteks mõnikord linnas kinos ja oma kahurirühma poisse vaatamas. Meie 6.patarei asus Vindavi rannas maaninal, mereväeladude taga, kust käis paat üle Venta jõe. Kuna meil oli linnas liikumine ilma relvata keelatud, mulle aga polnud isiklikku relva välja antud, laenasin ma iga kord linna minnes ühelt staabiohvitserilt tema püstoli. Sageli käisin ka koos toidutoojatega väeosa köögis haigetele toitu toomas.

Meie 6.patarei ülemaks oli ülemleitnant Breithaup. Kahurirühma ülemaks aga nooruke leitnant, keda me kõik “poisuks” kutsusime. Kui ma hiljem kahurirühmas tagasi olles mõnikord linnas käisin, siis ei pöördunud ma linnaloa saamiseks mitte tolle leitnandi poole, kellele ma otseselt allusin, vaid otse patarei ülema poole. See aga ei meeldinud “poisule” ja ta  heitis seda mulle sageli ette.

Meelde on jäänud veel üks seik. Ühel hilisõhtul helistas mulle pataljoniülem major Öliker. Ta oli saanud telefoniühenduse Saksamaale sõitnud pruudi Vaikega, kes oli palunud mulle tervitused üle anda. Meie jutuajamine majoriga toimus nagu  ammuste tuttavate vahel, ilma subordinatsioonireegleid jälgimata. Seda panid tähele staabiohvitserid, kes kukkusid minuga riidlema, et miks ma ei pöördu pataljoniülema poole nõuetekohase “Jawohl Herr Major!”

Sellest jutuajamisest majoriga sai teada ka patareiülem ülemleitnant Breithaup ja siitpeale meie head suhted temaga jahenesid tunduvalt, kuna nii ülemleitnant kui ka major olid mõlemad hoidnud mind kui oma poega.

Minu 6. patarei võttis ka Sõrve lahingutest osa, kuid mina olin sel ajal veel haiglas ja seetõttu ma Sõrve ei pääsenud. Mäletan vaid, et sel ööl, kui flakipataljoni patareid Sõrvest tagasi Vindavisse tulid, toimus linnale tugev venelaste pommirünnak.

 

Sõdurist  sõjavangiks.

1945. aasta märtsi algul viidi meie patarei Vindavist Kuldiga linna lähistele. Asusime positsioonidele Kuldiga lossi taha põllule. Koos meiega toodi Kuldiga lossis olnud Kuramaa väegrupi peastaabi kaitseks sinna veel meie flakipataljoni 3. ja 5. patarei, mis kõik paigutati positsioonidele ümber lossi.

Märtsis olid ilmad veel üsna talvised ja külmad. Meie patarei asukoha lähedal oli väike tiik ja selle kaldal tilluke talusaun. Käisime ühe sakslasega sageli saunas ja alati pärast leilitamist lõime tiigi jäässe paraja augu ja jahutasime end külmas tiigivees.

Peaaegu igal öösel lendasid meist üle vene “metsavahid” ööpommitajad, mis käisid lähedal raudteejaama pommitamas. Need üritasid ka lossile pomme heita, kuid tugeva tõkketule tõttu meie flakiüksuse kahuritest see neil ei õnnestunud.

Sõja lõpp saabus meile Kuldigas. Saime sellest teada 9. mai hommikul. See oli ootamatu ja suur rõõmusõnum. Esimesel rahupäeval aga oli taevaalune vene lennukeid paksult täis. Meist lendasid üle pommilaadungitega pommitajad, mida saatsid hävituslennukid. Varsti hakkas lääne poolt kostma tumedat pommide lõhkemise mürinat. Arvatavasti pommitati sadamatest lahkuvaid saksa laevu. Hävitajad tulistasid pardarelvadest teedel liikuvaid sakslaste autokolonne. Sel päeval põrkusid kaks vene hävitajat Kuldiga kohal kokku ja kukkusid alla.

Pärast relvade äraandmist koondati kõik patareide meeskonnad kokku ja me elasime Kuldiga lossi juures põllule üles pandud telkides. Muide, meie patarei sakslased ei andnud keegi ära oma püstoleid, vaid mähkisid need õlistesse riidelappidesse ja matsid maha. Sama tehti ka kahurilukkudega.

Olime Kuldiga lossi juures umbes nädala. Kusagil läheduses paiknesid ka vene väeosad, sest sageli võis näha punaarmeelasi lossi juures ringi liikumas. Igal õhtul toimus lossi juurde koondatud saksa üksuste sõdurite loendus. Selleks rivistati kõigi väeosade sõdurid aga ka lossi juures olnud vene soldatid lossi ees olnud suurele väljakule. Mäletan üht kirsasaabastega vene naispolkovnikut, kes Punaarmee korrapidajalt üleloenduse raporteid vastu võttis. Ükskord röövisid vene soldatid sakslaste telkidest mitu tasku-uuri ja siis käis too naispolkovnik asja uurimas. Kuid keegi sakslastest ei julgenud polkovnikule tunnistada, et vene soldatid uurid varastanud olid, kuigi nad seda hästi teadsid.

Ühel kenal päikesepaistelisel maipäeval rivistati kogu meie laager rännakuks üles. Selles rivis oli mitu tuhat saksa vormi kandvat soldatit, kellest suure osa moodustasid Läti 19. diviis mehed. Eesti lennuväepoisse oli selles rivis umbes kolmekümne ringis. Enne Kuldiga lossi juurest teele asumist jagati veel kõigile 127. flakipataljoni meestele välja Kuramaa võitleja käiselindid. See oli terashalli värvi riidelint, millel tekst Kurland. Mõlemal pool teksti olid Kuramaa ja flakiptaljoni vapid.

Kuldigast teele asudes me oma sihtkohta veel ei teadnud. Meie sõdurikolonniga samal ajal alustas lossi juurest liikumist saksa ohvitseride autokolonn, mis suundus Riia randa, kus teatavasti asus saksa ohvitseride laager ja kus paljud neist hiljem hukati.

Meie jalgsirännak kestis kaks päeva. Meesterivi oli mitu kilomeetrit pikk, mida saatsid venelastest konvoisoldatid. Viimaseid oli suhteliselt vähe ja need ei pööranud erilist tähelepanu meeste kõrvalhüpetele taludesse. Öö olime Skrunda asulas, kus väike osa meestest ööbis sealses koolimajas, enamus telkides.

Teel juhtus üks niisugune episood. Meile tuli vastu üks Punaarmee väeosa ja need võtsid jõuga ära meiega kaasas olnud välikatlad, kus meile rännakul toitu valmistati. Alles siis, kui meid saatvad vene ohvitserid vahele segasid, saadi katlad suure riiuga tagasi.

Meie teekond lõppes Leedu piiri ääres Vainodes, kus jäime laagrisse ühel suurel väljal, kuhu oli toodud tuhandeid saksa sõdureid. Laagri territoorium oli küll piiratud hõreda okastraataiaga, aga valvet selle ümber ei olnud. Meie, eesti lennuväepoisid, saime selles laagris olla vaid ühe öö. Järgmisel päeval eraldati kõik eestlased, lätlased ja leedulased sakslastest ja viidi nn. “nõukogude rahvaste” laagrisse.

See laager oli nii territooriumilt kui ka sõjavangide arvult väiksem kui eelmine. Kuid valve ümber traataia oli tugev. Enamuse selles laagris moodustasid sakslaste kätte vangi langenud punaarmeelased, kes jätkasid oma vangielu nüüd juba omade juures. Järgmise suurema grupi moodustasid lätlased, eestlasi oli sääl vaid mõnikümmend.

Juba mõne päeva pärast algasid ülekuulamised. Mehi hakati väikestes gruppides väljapoole laagrit ülekuulajate juurde viima. Kui järjekord minuni jõudis, ütlesin ülekuulajale otse välja, et olin vabatahtlik. Ülekuulamise juures viibisid paar noort punaväelast. Üks neist, kuuldes, et olen eestlane, tegi käega kõri kohal edasi-tagasi liigutuse, mida polnud kahtmoodi võimalik mõista. Samal ajal rääkis ta teisele punaarmeelasele, et lätlased ja leedulased on täitsapoisid, aga kõik eestlased ja soomlased tuleb maha tappa.

 

Vabanemine.

Mõned päevad pärast minu ülekuulamist kutsuti mind koos asjadega laagri keskusesse. Mulle anti kätte mingi paberilipakas ja viidi laagri väravasse, kus öeldi, et võin koju minna. Raha ega toiduaineid mulle ei antud. Koos minuga lasti tookord laagrist tulema üks läti SS-diviisi mees, kellel oli puust jalg. Laagri väravas juhtus vahis olema toosama punaarmeelane, kes oli lubanud kõik eestlased ja soomlased maha tappa. Ma ei tea isegi miks, küllap vist poisikeselikust ulakusest, aga ma näitasin nüüd talle samuti käega üle kõri. Tulemuseks oli ootamatu löök püssipäraga selga, nii et ma samasse ninali maha kukkusin. Tõusin kiiresti püsti ja tegime koos lätlasega kähku minekut.

Teel saime ühe auto peale, mis meid raudteejaama viis. Jaamas ootasime, kuni tuli Riia suunas minev rong ja istusime selle peale. Meid lubati ilma piletita sõiduvagunisse. Riias kutsus lätlane mind enda poole koju, kuid arvasin paremaks raudteejaama Tallinna poole minevat rongi ootama jääda.

Olin täies lennuväe abiteenistuse vormis. Seljas oli seljakott ja selles sinel. Ootasin üldooteruumis, mis oli pilgeni rahvast täis. Äkki tuli minu juurde üks naismiilits ja küsis, miks ma seal ootan ja sõjaväelastele ette nähtud ooteruumi ei lähe, kus olevat vähem inimesi ja rohkem ruumi.

Ootasin Riias mulle sobivat rongi kaks päeva. Käisin vahepeal Riia turul, ilma et keegi oleks mind kontrollinud, või minu vastu huvi tundnud. Lõpuks tuli Valka minev rong. Läksin piletikassa juurde ja näitasin seal laagrist antud paberilipaka ette. Ja ennäe imet, mind lubati kenasti rongile ja sõit kodu poole läks lahti.

Valgas mind aga enam Tallinna rongile ei lastud. Ka minu laagris antud “dokument” ei maksnud siin enam midagi. Eestlasest konduktor ütles, et ei lase mind rongile ja kõik. Olin Leedu piiri äärest kuni Valgani tulnud ära nii, et keegi polnud mulle mingisuguseid takistusi teinud. Oma kodumaal ma aga enam edasi ei saanud. Keegi ei vaevunud isegi küsima, kust ma tulen ja kuhu lähen. Raha mul polnud, samuti polnud mul Valgas ühtegi tuttavat. Olin juba üsna lootusetus olukorras, kui üks Valga arst ootamatult minu vastu huvi tundis ja saanud teada minu loo, mulle ka Tallinna edasisõidu pileti ostis.

Tallinnas pidas mind kinni üks eesti naismiilits ja küsis, kas olen karnevalil, et sellises riietuses mööda Tallinnat ringi käin. Näitasin tollele daamile laagrist antud paberi ette ja nüüd laskis see mind minema.

Teel Pärnusse kontrolliti mind veel, kuid seekord läks kõik õnneks. Koju jõudsin Jaanilaupäeva õhtul. Oli suur rõõm viibida taas kodus omaste keskel. Järgmisel päeval läksin Pärnu miilitsasse end registreerima. Miilitsaülema abi oli minu kooliõe isa, keda ma hästi tundsin ja kelle abiga ma ka varsti endale nõukogude passi sain. Minu sõjamehetee oli sellega lõppenud ja ma sukeldusin rutiinsesse nõukogudeaja argiellu.