KAS PRESIDENT PÄTS VÄÄRIB AUSAMMAST?

 

Päts
Konstandin Päts

Johan Laidoneri seltsi juhatuse esimehe  Trivimi Velliste ettepanek: püstitada Toompeale, Kuberneri aeda ausammas president Konstantin Pätsi, on põhjustanud erinevaid arvamusi rahva, aga ka ajaloolaste hulgas.  On neid, kes väidavad, et president Pätsi negatiivsed tegevused kaaluvad üles tema riigimeheliku tegevuse Eesti riigi rajamisel. Võib arvata, et eitava  hinnangu andjatel jääb puudu teadmistest president Pätsi panusest Eesti riigi rajamisel.

Eesti tuntud riigimeeste hulgas on Konstantin Päts  kahtlemata üheks suurkujuks. Ta oli mees, kes pikki aastaid pidas võitlust võõraste võimudega Eesti vabaduse eest ja kelle juhtimisel 1917/1918 aastate tormikeerises loodi Eesti Vabariik. Pätsi isikliku elu sündmused  on tihedalt läbi põimunud  Eesti vabadusvõitlusega ja iseseisvuse saamislooga, aga samuti  Eesti riigi ülesehitusega. Tema nimi on  kustumatult kirjutatud Eesti riigi ajalukku.

 

Võitlus eestlaste õiguste eest

Kahekümnenda sajandi alguseks oli Tallinn kujunenud suureks sadama- ja tööstuslinnaks, kus oluliselt oli suurenenud eesti rahvusest elanike arv. Kuid nende olukord oli raske. Kogu linna keskvõim oli venelaste käes, kohalikes omavalitsustes aga valitsesid sakslased. Eestlastest haritlasi oli Tallinnas vähe ja need ei suutnud avalikus elus esile tõusta. Puudus ka eestikeelne ajakirjandus. Pätsile sai selgeks, et eestlaste olukorra parandamiseks on eelkõige vaja asutada võitlusvõimeline eesti ajakirjandus.

1901. aasta lõpul  hakkas ilmuma ajaleht Teataja. Selle väljaandjaks oli Konstantin Päts. Tema abilisteks lehe väljaandmisel olid kirjanikud Eduard Vilde ja E. H. Tammsaare,  kes hiljem edendasid Eesti elus silmapaistvat osa.  Selle ajalehe ilmumine mõjus värske tuulepuhanguna tolleaegses kopitunud õhkkonnas. Peamist rõhku pani ajaleht rahva elujärje parandamisele. Kuid samas algas äge „sulesõda” Tallinna ja Tartu vahel, kus Tartu aatemehed alustasid oma Postimehes sõjakäiku  Teataja majandusmeeste vastu.

Pätsi Teataja populaarsust see aga ei vähendanud  ja ajaleht jätkas  ägedat võitlust sakslaste eesõiguste vastu, püüdes linna omavalitsuste juhtimist allutada eestlastele.  1904. a. linnavolikogu valimistel saavutas eesti-vene blokk ülekaaluka võidu ja 60 saadiku kohast saadi 48 kohta. See oli suur rahvuslik võit, mida pühitseti üle kogu maa. Tallinna eeskujule järgnesid varsti ka teised Eesti linnad. 1905. a. valiti K. Päts Tallinna abilinnapeaks ,  juhtides samal ajal linna volikogu.

Pätsi võitlus eesti rahva eluõiguste eest jõudis tulipunkti 1905. aastal, kui ta organiseeris valdade poolt märgukirjade saatmise Venemaa siseministrile, nõudes vabade valimiste teel rahvasaadikute kokkukutsumist, kodanikele vabaduste kindlustamist, Eesti- ja Põhja-Liivimaa ühendamist üheks kubermanguks ning suuremaid õigusi eesti keelele.

See Pätsi rahvuslik võitlus ei jäänud Vene ametivõimudele muidugi märkamata ja kui 1905. a. lõpul algas Venemaal revolutsiooniliste liikumiste  mahasurumine, andis kindral-kuberner  käsu Pätsi arreteerimiseks. Kuid Pätsil õnnestus oodatava sõjakohtu eest põgeneda ja ta mõisteti surma tagaselja. 

Esimesed paar aastat elas Päts Šveitsis, kus ta uuris maa- ja sotsiaalküsimusi, töötas välja esimese Eesti autonoomia eelnõu ja tegi kaastööd vabameelsetele Peterburi ajalehtedele. Hiljem asus Päts elama Soome, Ollilasse, kuhu tuli ka tema perekond. Soomes valmis tal mitu  raamatu käsikirja, pidades samaaegselt tihedat sidet Tallinna jäänud poliitiliste sõpradega. ’

Kui olukord paranes tuli Päts tagasi Tallinna, kus ta mõisteti üheks aastaks kindlusvangistusse, mille ta Peterburi Krestõi vanglas ära istus.

1911. aastal tuli Päts tagasi Tallinna,  kus ta jätkas tööd 1905. aastal suletud ajalehe Teataja järglase Tallinna Teataja toimetajana.  1917. aastal, kui tsaari võim Venemaal lõplikult kokku varises, sai Pätsil selgeks, et on saabunud aeg, kus tuleb kiiresti tegutseda ning kasutada kõiki võimalusi, et rebida Eesti Venemaa küljest lahti. Ta kutsus Tallinna kokku kõigi Eesti seltside esindajad kes moodustasid Eesti Liidu, mis võttis endale kuni rahvaesinduse loomiseni eesti rahva huvide kaitsmise Venemaa keskvalitsuse ees. 

Seejärel töötas Päts välja maaomavalitsuste korraldamise seaduse eelnõu, mille Vene valitsus 1917. aastal ka kinnitas. See oli esimene suur võit, sest selle seadusega loodi ajutine maanõukogu (Maapäev), mis omas edaspidises võitluses Eesti iseseisvuse saavutamisel väga suurt rolli. Sama aasta juunis  kutsus Päts kokku Eesti rahvuskongressi, kus määrati kindlaks Eesti poliitilised sihtjooned ja rahvusliku võitluse edaspidine taktika.

Samal aastal kutsus Päts kokku Eesti sõjaväelaste kongressi, kus ta valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimeheks ja tõstatas üles Eesti rahvusväeosade loomise mõtte. Siitpeale hakkas tsaariarmees teeninud eestlasi massiliselt Eestisse tulema ja 1917. aasta detsembris oli moodustatud juba esimene Eesti rahvuslik diviis.

1917. a.  aasta sügisel valiti Päts Eesti Maavalitsuse esimeheks. Kuid siis haarasid Eestis võimu enamlased ja Päts pandi kahel korral vangi, mille järel ta kadus põranda alla. Vene riigi pidev lagunemise tingimustes tuli Päts ja teised juhtivad tegelased otsusele, et Eesti ainsaks teeks saab olla Venemaast lahku löömine. Seda sundis tegema ka Saksa vägede lähenemine, kes valmistusid Eestit okupeerima.

 

Konstantin Päts ja Eesti Vabariik

19. veebruaril 1918 tuli salaja kokku enamlaste poolt laiali saadetud Maapäeva vanematekogu, kes valis kolmeliikmelise päästekomitee koosseisus, Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. 23. veebruaril, vaid kaks päeva enne Saksa vägede jõudmist Tallinna, kuulutati Pärnus välja Eesti Vabariik. Saksa okupatsioonivõimud vangistasid Pätsi ja saatsid ta Kuramaale Friedrichhofi laagrisse ja hiljem Poolasse. Vangilaagrist pääses Päts 1918. aastal Saksamaal alanud revolutsiooni ja Baltimaades Saksa okupatsiooni kokkuvarisemise tõttu.

Eesti Vabadussõja ajal oli Päts alates 1918. a. novembrist kuni 1919 a. maini pea- ja sõjaminister.

Eriti edukas oli sõjajärgse valitsuse tegevus  1921. aasta jaanuarist kuni 1922. aasta oktoobrini. Konstantin Päts viis riigi rahuaja rööbastele. 1919.a. ühes oma kõnes ütles K. Päts "Me peame suutma kindlustada oma majandust,  ja ei vaja ühtegi liitlast. Et mitte pankrotti jääda, tuleb Eesti riik rajada põllumajandusele."  Päts oli siis riigivanem alates 1923.a. augustist kuni 1924.a. märtsini. 

Uuesti astus K. Päts valitsuse etteotsa 1931.a.  veebruaris.  Mõni aeg hiljem algasid Toompeal „lehmakauplemised“. Valitsused vahetusid iga paari nädala tagant. Riigi juhtimine oli halvatud. Samal ajal aktiviseerus vabadussõjalaste (vapside) liikumine. Peale mitut valitsuste vahetust asus Päts 1933.a. oktoobris jälle riigijuhi kohale.

12. märtsil 1934 kuulutas riigivanem Konstantin Pä ts välja üleriigilise kaitseseisukorra, mille nõukogude  propaganda hiljem „vaikivaks   ajastuks“ nimetas. Kaitseseisukorra väljakuulutamine oli põhiseadusega lubatud. Aasta varem oli seda teinud Jaan Tõnisson.

 2. oktoobril 1934 katkestas riigivanem Päts Riigikogu 5. istungjärgu ja selle koosseisu rohkem kokku ei kutsutud. Riiki juhtisid K. Päts, kindral Laidoner ja Kaarel Eenpalu. Aasta hiljem -  20. märtsil 1935 pani siseminister Kaarel Eenpalu oma sundmäärusega seisma erakondade ja poliitiliste ühingute tegevuse.

Kaitseseisukorra kehtestamise ametlikuks põhjuseks peeti  „vapsidee“ tegevust ja „lehmakauplemist“ Toompeal, mis oli viinud riigis sarnase seisukorrani, kui see oli olnud  Eestis enne 1. detsembri mässu. Rahva hulgas levis rahulolematus, mille põhjustajaks peeti vapside avalikke ähvardusi teisitimõtlejate aadressil.

1938. aasta 1. jaanuaril jõustus Eesti kolmas põhiseadus, mis kehtestas seni riigijuhi kohustes olnud ühitatud peaministri ja riigihoidja ametikohale Eesti Vabariigi presidendi. Sellega oli lõpule jõudnud pikaajaline võitlus, mille sihiks oli  parlamentaarselt tasakaalustatud riigikord Eestis. Presidendi staatuse kehtestamine oli selle arengu  viimaseks lüliks.

24. aprillil 1938 valis  valimiskogu, kuhu kuulus 240 liiget, 219 poolthäälega Konstantin Pätsi Eesti Vabariigi presidendiks.

Nüüd on president Pätsi süüdistatud, et ta nõustus  1939. a. Nõukogude Liiduga baaside lepingut sõlmima ja ei haknud Venemaa nõudmistele vastu, arvestamata tollal valitsenud olukorda Euroopas: Poola oli hävitatud, Soome keeldus abist, Läti keeldus koostööst. Sama ajal oli Rrsti idapiiri taha koondud tohutus ülekaalus nõukogude armee. Sõja korral oleks kaotus olnud ilmselge.

N. Liiduga vastastikuse abistamise lepingu sõlmimise otsuse ei teinud president Päts ainuisikuliselt.  1. oktoobril 1939 toimus Toompea lossis Riigivolikogu saalis välis- ja riigikaitse komisjonide ühine istung, millest võttis osa kakskümmend üks Riigivolikogu ja Riiginõukogu liiget. Peale nende võtsid koosolekust osa veel välisministri abi O. Öpik, Välisministeeriumi poliitilise osakonna direktor N. Kaasik, Välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna direktor G. Meri ja Vabariigi Valitsuse juriidiline nõunik J. Klesment.

Koosoleku päevakorras oli vaid üks punkt: Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise pakti ratifitseerimise küsimus. Leping otsustati  esitada presidendile ratifitseerimiseks.  Sellega otsusega kaotati küll Eesti Vabariik kuid päästeti eesti rahvas, keda vastuhaku korral oleks tabanud Krimmi tatarlaste saatus. Samal ajal, kui toimus  välis- ja riigikaitse komisjonide ühine istung, lendas Tallinna kohal umbes sajast  N. Liidu sõjalennukist koosnev eskadrill. 

1940. aastal enne Eesti annekteerimist sai N. Liidu 8. armee 13. juunil 1940 käsu Eesti vallutamiseks.

Võib kindlalt öelda, et Konstantin Päts oli isiksus ja tema poolt Eesti riigile ja rahvale tehtu väärib ausammast.

 

Vaino Kallas