YULES JA PAKASES

TULES JA PAKASES

 

Viis pikka ja ränkrasket aastat tallasid kahe maailmavallutaja poolt valla päästetud koletu sõjamasina raudsed roomikud Euroopa maid ja rahvaid, lömastades oma teel linnu ja aastasadadega loodud ajaloolisi väärtusi ning külvates kannatusi ja surma sõja poolt sünnitatud viletsustes vaevlevate rahvaste hulgas.

 Eesti rahvale olid möödunud sajandi neljakümnendad vapustuste ja vägivalla aastaiks. Nõukogude Liiduga okupatsiooni ja sellele järgnenud anneksiooni tulemusel kaotas Eesti oma iseseisvuse ja tõugati koos paljude teiste Euroopa riikidega Teise maailmasõja keerisesse.

Neil keerulistel aegadel tuli eestlastel sageli seista teelahkmel, et teha valik: kellega koos ja kuhu minna? Ja nii jagus selles sõjatragöödias eesti sõjamehi mõlemale poole rindejoont.

Äärmiselt ohtlik ja otsustav hetk saabus jaanuaris 1944, kui Saksa diviisid Leningradi alt taanduma sunniti ja need otsustasid oma relvajõud Eestist välja viia. Tekkis Narva jõe joonele jõudnud rinde läbimurde oht ja Eestit ähvardas taasokupeerimine Punaarmee poolt.

Sellel eesti rahvale äärmiselt ohtlikul hetkel otsustati oma jõududega tõkestada Punaarmee edasitung Eesti pinnale ja kutsudes oma kodumaad kaitsma kõik, kes suudavad relva kanda. Ehkki Saksa sõjaväevõimudelt saadi nõusolek vaid viieteist tuhande mehe “püssi alla” kutsumiseks, tõi mobilisatsioon kokku kaugelt üle poolesaja tuhande mehe. Selle põhjuseks oli eesti rahvuslike jõudude toetusel toimunud peaministri Jüri Uluotsa üleskutse, kes oma pöördumises nimetas eestlaste võitlust Teiseks Vabadussõjaks ja ainukeseks võimaluseks taastada Eesti iseseisvus. Samasuguse üleskutsega esines ka Vabadussõja kangelane admiral Johan Pitka, kes kutsus eesti rahvast astuma võitlusse idast ähvardava kommunismi ohu vastu.

Mobiliseeritud meestest moodustati piirikaitse rügemendid, mis asusid Narva jõe joonele Punaarmee sissetungi tõkestama. Nüüd loobusid ka sakslased senisest võõrrahvusest väeosade oma rahvast eemalhoidmise poliitikast ja Narva rindele koondati kõik seni teistel rinnetel võidelnud eesti üksused. Ühiste jõududega pandi punavägede edasitung seisma.

Kuid rinne vajas pidevalt uut täiendust ja sinna hakati saatma ka õhutõrjeväelasi eesti linnu ja tööstusrajoone õhurünnakute eest kaitsnud Saksa õhutõrjeüksustest. Neid asendama kutsuti 16-17 aastaseid eesti vabatahtlikke. Esimene, rohkem kui 600 noort vabatahtlikku kogunes Kose-Lükatile 1944. aasta juuni lõpul, kes saadeti Püssis ja Kohtla-Järvel asunud õhutõrjeüksuste täienduseks.

Augustis 1944 toimus mobilisatsioon 1927. sündinud noormeestele. Kokku tuli ligi 2400 noort, kelledest valdav osa olid gümnaasiumide ja kutsekoolide viimaste klasside õpilased. Ka nüüd tulid vastuvõtu komisjonidesse palju vabatahtlikke, kes oma vanuse tõttu mobilisatsiooni alla ei kuulunud. Kõik nad saadeti väljaõppele ja asusid seejärel teenima Eestis asunud Saksa õhutõrjeüksustesse.

1944. aasta septembris käivitus sakslaste taandumisplaan “Aster” ja Saksa relvajõud otsustasid Eesti maha jätta. Koos õhutõrjeüksustega1) lahkus Eestist ka enamus lennuväe abiteenistusse võetud eesti poisse. Edasised sõjasündmused pillutasid need noored mööda erinevaid sõjatandreid laiali ja lahutas paljud jäädavalt oma sünnimaast. Need aga, kes peale sõja lõppemist sattusid võitjate meelevalla alla, pidid läbima alandavad sõjavangi laagrid või said nõukogude võimu repressioonide ohvrid.

Minu ja mu eakaaslaste poolt neil keerulistel ja rasketel aegadel läbielatut kirja panema ajendas mind soov: aidata tänasel lugejal, kellele need kauged sõjasündmused on vaid ajaloominevik, mõista paremini tolle aja olustikku, inimeste meeleolusid ja nende püüdlusi. Kuid pannes seda kirja rohkem kui pool sajandit hiljem, pean kahetsusega tunnistama, et aja lõputu liikumine on jõudnud siluda paljusid mälukortse ja jätnud mõnedest sündmustest sinna vaid halli ja hägust ajalootolmu…

Kuid ma ei taotle selles raamatus tooduga avada niivõrd nende kaugete sündmuste ajaloolisi aspekte, kuivõrd püüan edasi anda ja taastada neid olustikulisi pilte ja meeleolusid, mis olid iseloomulikud  tollele ajastule. Päris kindlasti ei suuda siin kirjapandu anda aga tervikpilti kogu aegruumis toimunust.

Kui hästi või halvasti see mul õnnestus, selle üle otsustagu lugeja.

   

Vaino Kallas

 

Sulge leht

 



1) Saksa õhutõrjeüksused kuulusid lennuväe koosseisu