KAHE SÕJA VAHEL

KAHE SÕJA VAHEL

 

Seaduse korrapärasusega, nii kaua kui tuhandeaastane ajalugu seda mäletab, on olnud eesti rahva saatjaks sõjad. Eestlased on võidelnud alates kaugest minevikust kuni selle sajandini nii Euroopa idapiiril, Eesti eluruumis, kui ka meie naabermaade aladel. Mida need sõjad ja sellega kaasaskäivad ohvrid meile on tähendanud, seda teame oma ajaloo ja meie kaugete esivanemate poolt põlvest-põlve edasi antud pärimuste järgi.

Toimunud sõdade pikas reas on olnud vaheldumisi nii võite kui kao-tusi ja  eesti rahvas on osanud neid mõlemaid kanda. Võidud, eelkõige aga võit Eesti Vabadussõjas, andis meie rahvale elujõudu ja pani aluse  Eesti omariiklusele, mis tagas eesti rahvale pääsemise Euroopa rahvaste perre ja kindlustas rahuliku elamisvõimaluse.

Kaotused ja hädaohud on alati aidanud eesti rahvast ühendada  ning karmid katsumused on loonud aluse uueks tõusuks. Järgnenud võitude juured on olnud valdavalt peidus eelmistes kaotustes. Ilma kaotusteta ei ole aga tõusnud ükski rahvas. Seepärast on nii meie tänastel kui tulevastel põlvedel vaja tunda ja teada meie ajalugu.

Samal ajal sisaldub ajaloo loogikas käsk tänapäeva inimestele, et ajaloosündmusi tuleb meeles pidada. Kuna ajaloosündmustel on kalduvus korduda, ehkki mitte enam samas versioonis, mistõttu peaksime hästi teadma, mis juhtus Eesti riigi ja rahvaga möödunud sajandil. Ja kui rahvas hoiab oma riigi ja rahva ajaloo kulgu ning sündmuste loogikat alateadvuses tallel, siis ühel hetkel selgub, et too ajalugu ja tema rasked õppetunnid või kurvad kogemused võivad olla abiks tuleviku kujundamisel.

Tänased põlvkonnad ei kujuta sageli ette, milline oli poliitiline olukord ja inimeste suhtumine toimunud sündmustesse möödunud XX sajandi keskel, Teise maailmasõja ajal ning peale sõja lõppu. Miks Eesti riigi ja eestlastega juhtus just nii nagu juhtus ja miks käitusid inimesed just nii, nagu nad käitusid, sellele ei ole võimalik anda ühest vastust. Ajalugu on tervik ja seepärast on ajaloosündmusi vaja vaadelda mitme nurga alt ja kuulata ära erinevate osapoolte seisukohad.

Kõike seda, mis juhtus möödunud sajandil, ei ole võimalik mõõta niisama lihtsalt ja tänapäeva mõõdupuuga. Meid ümbritsevas maailmas valitses tollal lõputu kurjus, mis sundis riike ja rahvaid tegutsema  vastavalt antud ajastu tingimustele. See on ka üheks põhjuseks, miks tänased põlvkonnad ei suuda mõista  tolle aja inimeste ja rahvaste käitumist.

Sageli võib nüüd kuulda nooremate põlvkondade poolt arvamust: “Mis te, vanamehed, tüütate meid oma mälestustega!? See oli teie sõda, meid ei huvita see üldsegi. Meil on omad mured ja igapäevased tegemised. Jätke meid oma töid tegema, oma tegemiste üle rõõmustama, kurvastama ja tulevikust unistama, sest ka meie võitleme praegu oma parema tuleviku eest.”

Möödunud ajaloosündmusi meenutades ei soovi keegi neid kellelegi peale sundida. Kuid möödunut tasub siiski teda. Seda enam, et ajaloos on küllaga sündmusi, mis kipuvad korduma. Samal ajal aga võib aga möödunust, sealhulgas ka sõjasündmustest, palju õppida.

Ka neil kümnetel tuhandetel noortel eesti meestel, kes langesid möödu-nud sõjas, olid nii kui tänastel noortelgi kõigil omad unistused ja tulevikukavad. Kuid see mis toimus XX sajandi neljakümnendatel, ei võimaldanud neid ellu viia, kuna kaotasid lahingutes oma elu. Seda tehes olid nad siiralt veendunud, et võitlevad oma kodumaa ja rahva tuleviku nimel.

Tänased ajaloolased kirjutavad nüüd kõigest sellest teadmiste valguses, mida omandatakse põhiliselt arhiividokumentidest. Kuid see ei pruugi sugugi vastata sellele, kuidas nägi ja tunnetas  neid sündmusi tolle aja põlvkond, kes oli oma teadmised ja arusaamad omandanud hoopis teistes tingimustes. Pealegi nähakse neid sündmusi nüüd täna kehtivatest rahvusvahelistest õigustest, seadustest ja teadmistest lähtuvalt ning ei arvestata sellega, et tollal oli maailmapilt, õiglusnormid  ja ka olustik hoopis teistsugused.

Käesolev raamat tutvustab lugejat möödunud sajandi kahe suure sõja vahel toimunud sündmustega, mil nii Euroopas kui kogu maailmas toimusid suured territoriaalsed muudatused, mille keerises sai eesti rahvale osaks oma rahvusriigi loomine ja mis suurriikide sobingute tulemusel hiljem meie idanaabri poolt lammutati. Need olid sündmused, mille tulemusel kaotas eesti rahvas ühe viiendiku oma rahvaarvust.

Raamatus toodu ei ole ajalooline uurimus, mistõttu tõsisem ajaloohuviline ei pruugi siin toodud faktides midagi uut leida. Raamatu koostamise eesmärgiks oli kahe maailmasõja vahel aset leidnud ajaloosündmuste, eelkõige aga Eestit ja eestlasi puudutavate sündmuste koondamine nende toimumise ajalises järjestuses üheks raamatuks.

Möödunud sajandil aset leidnud sõjasündmused tõid eesti rahvale, sealhulgas eriti eesti sõjameestele raskeid katsumusi. Ei olnud eesti meeste süü, et ajaloosündmuste paratamatus viis selles hiigelheitluses võidelnud eesti sõjamehed rindejoone erinevatele pooltele, kus ühe pool olnuile sisendati, et võitlus käib kodumaa vabastamise nimel fašistidest, teisel pool olnuile aga, et võideldakse Eesti taasokupeerijate vastu. Ajalugu on näidanud, et õigus oli neil, kes võitlesid Eesti iseseisvuse taastamise nimel.

Eelöeldust lähtuvalt on raamatus enam juttu koos Saksa relvajõududega võidelnud eestlastest ja eesti väeosadest. Vastaspoolel võidelnud eesti meeste sõjamehesangarlusest on raske midagi esile tuua, sest nõukogude ajal ilmunud materjalides on seda tehtud sedavõrd nõukogude propagandast läbi immutatuna, et raske on sealt midagi tõsiseltvõetavat välja lugeda.

Raamatu koostaja loodab, et raamat annab lugejale põhjust järele mõelda ja analüüsida, mis tehti neil keerulistel ja rasketel aegadel meie poliitikute ja juhtide poolt õigesti ja mis valesti ning mis ühendab või lahutab Eesti Vabadussõjast ja Teisest maailmasõjast osa võtnud eesti sõjamehi,  kus esimene võitlus lõppes iseseisva Eesti riigi sünniga, teine aga ligi viis korda rohkem sõjas hukkunute ja Eesti taasokupeerimisega ning enam kui pooleks sajandiks rahva poolt vihatud võõrvõimule allutamisega.

Käesolev raamat on parandatud ja täiendatud kordustrükk, mille tekstist on kõrvaldatud esimeses väljaandes esinenud vead. Samuti on juurde lisatud uusi fakte.

Raamatu koostaja on sügavalt tänulik sõjaajaloo professor Mati Õunale, kes raamatu esimeses väljaande käsikirja luges ja sellesse arvukalt olulisi parandusi ja täiendusi tegi, mida ma käsikirja viimistlemisel arvestasin. Suur tänu Eerik Purjele Torontost, kes raamatu kordustrüki käsikirja luges ja sellesse parandusi tegi.

 

                                                                                         Vaino Kallas

 

Sulge leht

 


'
<'