EESTI VABADUSVÕITLEJATE LIIDU AJALUGU

EESTI VABADUSVÕITLEJATE LIIDU AJALUGU

See raamat on suuresti hilinenud katse jäädvustada Eesti vabadusvõitlejate piirkondlike organisatsioonide ja Eesti Vabadusvõitlejate Liidu loomist ja tegevust aastatel 1990– 2008.  Nimelt olid Eesti vabadusvõitlejate organisatsioonide loomise ajal sellega tegelevad isikud väga paljude vabadusvõitlejate jaoks väga oluliste küsimustega seotud. Tuli ju kõigepealt kätte võidelda mingisugunegi eluõigus olukorras, kus meie vabariigi juhtkond, kes valdavalt pärines  nõukogude ajast ja oli oma ideoloogilise kasvatuse saanud Nõukogude Liidus, oli kunagi Saksa sõjaväes teeninud meeste ja nende organisatsioonide suhtes küllaltki eitaval seisukohal. 

Suhtumist endistesse sõjameestesse mõjutasid oluliselt ka Venemaa ja juudiringkondade seisukohad, kes Saksa sõjaväes teeninud meestes nägid ainult fašistlikke kaabakaid. Ka Eesti meediale meeldis kunagiste sõdurite halvustamine ja neile fašistide tiitli kaelamäärimine. Et ka lääneriikides olid asjad Eesti ajaloo tundmisega halvad, ei olnud ime, et Eesti valitsusringkondades valitses arvamus, et Eesti ajalugu ei ole võimalik välismaalastele selgitada – nad lihtsalt ei mõista seda.  Milleks ennast siis mingisuguste kahtlaste veteranidega siduda.  Sellest tingituna oli vabadusvõitlejate organisatsioonide loomisega tegelevate aktivistide põhiline tähelepanu neil aastail pööratud ajaloolise tõe selgitamisele, mille eest ikka võideldi, ning veteranide elu-olu probleemide lahendamisele. Sellele, et ka vabadusvõitlejate organisatsioonide loomine on iseenesest samuti ajalugu, tol ajal lihtsalt ei mõeldud.

Nii möödusid aastad ja siis tõdeti järsku, et mehed-vennad, ka EVLi loomisega seotud asjaolud tuleksid jäädvustada, et tulevastel põlvedel oleks teada, mis tegelikult toimus ja kes olid Eesti vabadusvõitlejad. Nii võttiski EVLi juhatus 2006. aasta 19. aprillil vastu otsuse tegeleda mitte ainult sõjaajaloo ning eestlaste rolliga kodumaa kaitsmisel, vaid asuda ka EVLi ajaloo koostamisele.  Paraku oli aeg vahepeal oma töö teinud.  Väga paljud algusaastate aktivistid olid juba manalameesteks saanud ja oma mälestused kaasa võtnud. Ka protokolle toimunud sündmuste kohta oli sageli väga juhuslikult kirjutatud, sest algusaastatel lähtuti enamasti tõdemusest, et esmatähtis on tegu, mitte teo jäädvustamine kirjasõnas. Seda enam, et ega vanade, juba üle 60-80aastaste meeste hulgas neid kirjamehi nii väga palju olnudki. Ja need, kes kirjutasidki, käsitlesid oma kirjutistes enamasti sõjaajalugu, mitte aga piirkondliku vabadusvõitlejate organisatsiooni igapäevast tegevust.

Nii EVLi kui tema liikmesorganisatsioonide tegevuse jäädvustamine on kogu nende eksisteerimise aja jooksul olnud ebaühtlane. Üheks põhjuseks on ka EVLi juhtiva rolli puudumine. Liikmesorganisatsioonidele olid kehtestamata konkreetsed nõuded, kasvõi näiteks  koosolekute protokollide koostamise nõue.

Nii põrkusid käesoleva raamatu koostajad faktile, et väga paljusid materjale ei olnud enam olemas (kui nad üleüldse kunagi olemas olid) ja ka paljud teadjad mehed olid juba igaveseks vaikinud.  Sellest on tingitud ka käesoleva raamatu ebaühtlus,  eriti üksikute liikmesorganisatsioonide tegevuse käsitlemisel. Kasutada saadi ainult säilinud materjale ning veel elus olevate aktivistide mälestusi, mille kallal aga aeg paraku oli juba oma töö teinud.  Nii tuli paratamatult leppida sellega, et piirkonniti on kätte saadud materjalid nii sisult kui ka mahult küllaltki ebaühtlase kvaliteediga.  Kuid tuleb arvestada sellega, et iga aastaga jääb veelgi vähemaks neid mehi, kes EVLi ja tema liikmesorganisatsioonide algusaastatest midagi mäletavad ja vajadusel ka kirja suudavad panna.  Parim aeg EVLi ajaloo kirjutamiseks on käest lastud. Jääb ainult loota, et selle raamatu lugejad ülaltooduga arvestavad ja ei arvusta koostajaid liiga kurjalt. On ju ka koostajatel valdavalt juba kaheksakümnes sünnipäev selja taga, nii et võib öelda – nad tegid, mida suutsid ja mis oli nende võimuses. Et anda lugejale paremat ettekujutust toimunust, ei ole raamatus ära toodud mitte ainult kuiv sündmuste kirjeldus, vaid üsnagi tihti on seal, kus vastavad andmed olid olemas, esitatud ka osalejate sõnavõtte, väljavõtteid kirjutistest jne.  Autorid leiavad, et ajaloohõngu lugejani toomiseks on see hädavajalik.

Vaino Kallas

 

Sulge leht

 

'