Alates 1946 '

 

SILLAMÄE LINNA SÜNNILUGU

 

Vaino Kallad

Kohtumine Torgaus

Nüüdseks põrmu varisenud Nõukogude Liidus oli tavaks, et kõigi gigantrajatiste ja uute linnade ehitajaau kuulus eranditult komnoortele ja stahhaanovlastele. Tegelik ehitajaau kuulus aga sageli neile sadadele tuhandetele sunnitöölaagrites olijaile, keda GPU ja NKVD selleks üle kogu N. Liidu "värbasid".

2016. aastal möödus 70 aastat Eesti Põhjarannikul asuva, ligi pool sajandit tavaeestlasele suletud olnud tööstuslinna Sillamäe rajamise algusest. Kuid vähesed teavad, et selle linna ja seal asuva Silmeti tehase rajamist alustasid 1946. aastal Teises maailmasõjas Punaarmee vastu võidelnud eesti, läti ja leedu sõjamehed, kes peale sõja lõppemist “suure kodumaa” filter- ja sunnitöölaagritesse viidi ja sealt 1946. aastal tagasi Sillamäele toodi.

 

Sillamäe ajalugu

Ajalooürikutes on Sillamäed esmakordselt mainitud kõrtsikohana (tor Bruggen) aastal 1502. Türsamäed (Turrisel) on mainitud esmakordselt 1520. aastal. 17. sajandil rajati seal asunud kaluriküla kõrvale mõis (Türsel), aastast 1700 on teada veski. Türsamäe mõis oli rüütlimõis ja kuulus paljudele aadlisuguvõsadele. Viimasena omandas mõisa eesti soost Tõnu Walk (Waldman). Kogu Sillamäe ala kuulus Vana-Sõtke mõisale, 1849 eraldus sellest Uus-Sõtke (Sillamäe) poolmõis.

19. sajandil kujunes mereäär Hungenburgist (Narva-Jõesuu) alates suvituspiirkonnaks. Sajandi lõpus kujunesid suvituskohaks ka Sillamäe ja Türsamäe, eriti Peterburi kõrgete ametnike ja haritlaste seas.

1928–1929 ehitas Eestimaa Õlikonsortsium Rootsi kapitali abiga Türsamäele põlevkiviutmise tehase, rajati ka elektrijaam ja sadamasild. Majanduskriisi aastail tootmine peatati, kuid alustati taas 1935. aastal, kui põlevkiviõlist hakkas huvituma Saksamaa. Tehase kontor asus Türsamäe mõisas. Mõisa peahoone lammutati 1950. aastatel, kui alustati tehase uue kontorihoone ehitust samale kohale. Türsamäe tehas hävis Teises maailmasõjas.

 

Sillamäel asus N. Liidu esimene uraanimaardla

Moskva huviobjektiks sai Sillamäe pärast seda, kui avastati, et Ida-Virumaal leiduv diktüoneemakilt sisaldab uraanioksiide. 1944.-1945. aasta talvel saabusid Moskvast Sillamäele üleliidulise geoloogia instituudi geoloogid, kes pidid uurima kaldajärsakutes olevaid põlevkivi lademeid. Kuna Põhja-Eesti kaldapealsed olid siis veel paljudes kohtades mineeritud, olid geoloogid sunnitud töötama seal koos sapööridega.

Seda Sillamäe leidu peeti niivõrd tähtsaks, et kogu uurimistööde läbiviimine ja koordineerimine ning järelevalve pandi tolleaegsele Eesti NSV valitsuse juhile A. Veimerile, kes oli isiklikult määratud neid uurimistöid kureerima. Samal ajal katsetati ühes Narva lähedal asunud katsetehases uraani saamise tehnoloogiat. Katsete tulemusel saadi esimene partii uraanikontsentraati.

1945. aastal toimus Kremlis nõupidamine, kus arutati aatomitööstuse toorainebaasi loomist. Nõupidamisest võttis isiklikult osa ka Stalin ja mitmed kõrged riigitegelased nagu Beria, Vorošilov, Malenkov, Mikojan, Zavenjagin, Andropov ja teised. Akadeemikutest osalesid nõupidamisel Kapitse ja Smirnov, Geoloogia Valitsuse ülem Gorjumov ja üleliidulise instituudi poolt Šerbakov ning Altgausen. Nõupidamisel räägiti, et NSV Liidus on vähe uraanirikkaid maardlaid, kuid et suured võimalused on avastatud Eestis. Kohale oli toodud ka tükk eesti põlevkivi ja Narva katsetehases saadud partii uraanikontsentraati.

Ilmselt võeti just sellel nõupidamisel vastu otsus Eestisse uraani rikastustehase rajamiseks. On andmeid, et algselt pidi see tehas rajatama Narva. See oli ka põhjuseks, miks Narva põliselanikke sinna tagasi elama ei lubatud. Mingil põhjusel aga valiti tehase asukohaks endise Türsamäe õlitehase asukoht. Sel põhjusel muudeti hiljem kogu Eesti põhjarannik erirežiimiga piiritsooniks.

Sillamäe tehase ehitamist juhtis N. Liidu Ministrite Nõukogu 1. peavalitsus, kes määras kohale tehase juhtkonna ning andis tehasele nimetuse - Kombinaat nr. 7. Nagu kõigil N. Liidu salastatud objektidel, nii oli ka Sillamäe tehasel oma koodnimetus - "Värvivabrik".

 

Tehase rajamiseks oli vaja odavat tööjõudu

Põlevkivimaake ümbertöötleva suurmetallurgiatehase rajamiseks Sillamäele (aga ka teiste strateegiliste objektide rajamiseks Eestis) oli vaja tööjõudu ja selleks otsustati kasutada sõja lõpu järel Venemaa vangilaagritesse viidud eestlastest, lätlastest ja leedulastest sõjavange.

Vastav käskkiri nr. 00336 anti Moskvas, Siseasjade Rahvakomissariaadi poolt välja 19. aprillil 1946 ja otsekohe alustati üle kogu Venemaa asunud vangilaagritest baltlastest sõjavangide toomist Eestisse. Loomulikult ei teadnud need vangid enda "mobiliseerimisest" NKVD ehituspataljonidesse midagi ja nende üleandmine kombinaadile toimus laagrirežiimi tingimustes.

Esimene suurem arv sõjavange jõudis Eestisse 1946. aasta sügisel. Kõik Narva raudteejaama saabunud sõjavangid anti üle Narvas asunud N. Liidu Siseministeeriumi 7. kombinaadi ehitusvalitsusele ja neist formeeriti kolm tööpataljoni, mis kandsid nimetust 4., 6. ja 7. eri sõjaväe ehituspataljon. Kokku oli neis pataljonides kokku üle 4000 mehe. Esialgu saadeti Narva toodud endised sõjamehed Narva linna ja Narva-Jõesuu ehitus- taastamistöödele ning mitmesugustele transpordi- ja laadimistöödele.

Nende ridade kirjutaja saabus Norilski vangilaagrist koos viie Pärnu poisi ja 60 lätlasega Narva 1946. aasta septembris. Jaamas võtsid meid koos meiega olnud NKVD töötajalt nimekirja alusele vastu 6. ehituspataljoni ohvitserid, kes viisid meid Vestervali tänaval asunud, ainsana Narva pommitamisel terveks jäänud endise ohvitseride kasiino hoonesse. Seal saime endale selga punaväelase vormi, millel olid puna-sinised NKVD väeosa pagunid. Samasuguseid paguneid kandsid ka meid Siberis valvanud laagrivalvurid. Kuid juba üsna varsti see “eksitus” avastati ja meie “uhked” pagunid vahetati ümber mustade töösoldati pagunite vastu.

Iga uus päev tõi juurde uusi laagritest vabastatuid. Narva raudteejaamas tegutsesid öö-päeva ringselt NKVD patrullid, kes võtsid Leningradi poolt tulnud rongidelt maha kõik Venemaa laagritest vabastatud sõjavangid ja “mobiliseerisid” need sealsamas ehituspataljonidesse.

Kuna Narva saabus pidevalt juurde uusi tulijad, kelle arv ulatus tuhandetesse, ei mahtunud need Vestervali kasarmusse enam ära ja osa mehi saadeti  taastama ühte varemeis olnud gümnaasiumi hoonet, kuhu me hiljem ümber asusime.

Kuna kogu linna Narva veevärgi süsteemid ja kaevud olid sõjatules täielikult hävinud, oli pataljonides suureks probleemiks enda pesemine. Kui vangilaagris viidi vangid iga kümne päeva tagant sauna, kus neile anti puhas pesu, siis tööpataljonis olime me kuid pesemata, mistõttu meie aluspesu kubises täidest. Õhtuti korraldasid mehed “sotsialistlikke ilutulestiku” võistlusi, raputades ihupesult hõõguvpunasele punkriahjule täisid, kus need praksudes ja sädemeid pildudes pimedat ruumi valgustasid. Võitis see, kes suutis pikema “ilutulestiku” korraldada… 

 

Praeguse Sillamäe kohal olid varemed ja mets

1946. aasta novembris toodi 6. ehituspataljon Sillamäele, mille koosseisu kuulus ka siinkirjutaja, kus me hakkasime tegema ettevalmistusi praeguse Silmeti tehase rajamiseks. Sama aasta lõpul toodi Narvast ja Narva-Jõesuust Sillamäele ka teised kaks – 4. ja 7.  esituspataljon.

Sillamäe asula oli sõjatules hävinud ja vaid ranna piirkonnas olid säilinud mõned üksikud individuaalelamud, kuhu nende omanikke aga elama ei lubatud. Enne sõda siin asunud Türsamäe õlitehasest olid järel vaid varemed ning nõgestesse kasvanud šlakimägi. Uue tehase rajamist alustati endise Türsamäe õlitehase varemetele.

Kohtumine Torgaus
Praeguse Sillamäe kohal kasvas mets. Tööpataljoni soldatitest geodeedid märkisid maha kõik tänavad ja kommunikatsioonide trassid. .

Sillamäe tehase ehitus oli algusest peale salastatud. Ehitatava tehase toodangut hoiti seda ehitanud tööpataljonlaste ees suures saladuses, kuigi üht-teist imbus läbi ehitustöid juhtinud inseneride jutust, kes rääkisid, et toorainet ehitatavasse tehasesse hakatakse tooma rongidega, saadud produkt aga viiakse välja tikutoosiga rinnataskus. Oletusi  tehti ka selle põhjal, et 1947. aasta algul moodustati 6. pataljoni töösoldatitest viis autopuuridega varustatud töögruppi, kes hakkasid Sillamäe, Kiviõli, Püssi, Jõhvi, Ahtme ja Vaivara ümbrusest pinnaseproove võtma. Kuni 60-70 m sügavuselt võetud pinnaseproovid pakiti korrapäraselt puukastidesse, varustati vajalike andmetega ja saadeti ühte Moskvas asunud geoloogiainstituuti. See pinnaseproovide võtmine  kestis kogu 1947. aasta.

Sillamäe tehase ja töölisasula selle juurde ehitasid tööpataljonide sõdurid, Saksa sõjavangid ja kriminaalvangid. Tehase tööjõud, esialgu insenertehnilised töötajad, värvati Venemaalt. 1946. aastal oli Sillamäe postiaadress Moskva 10. 1947. aastast oli Narva postkast 2. 1949 sai Sillamäe, mis oli seni halduslikult allutatud Narvale töölisasulaks.

Ehki tehase ehitus käis juba täie hooga, eraldati selleks ENSV Ministrite Nõukogu otsusega nr 082 Vaivara vallast 3202 ha maad alles 31. detsembril 1948.

Sillamäe uraanikaevandusväli paiknes praeguse linna lääneosas, kunagise Türsamäe mõisa maadel, klindist lõunas. Tegelikult rajati kaks pisikaevandust, numbritega 1 ja 2, esimene kaevevälja põhja-, teine lõunaosale. Kaevandused kavatseti ühendada, kuid kaevanduse varing jättis selle töö pooleli. Kaevanduses nr 1 tegutses aktiivselt 1949. aastast kuni juunini 1952 ja suleti lõplikult 1969. aastal. Kaevandus nr 2 ei saanudki valmis kaevanduse käigud kanti maha 1957. aastal.

 

Ehituspataljonid rajasid kõik kommunikatsioonid

1946. aasta oktoobris Sillamäele toodud 6. ehituspataljoni ja hiljem ka 4nda ja 7nda Sillamäele toodud ehituspataljonide soldatid elasid esimese talve üle riidetelkides, kuhu oli sisse ehitatud kahekordsed puunarid ja kus sooja andis telgi keskel olnud väike punkriahi. Talvel, tugeva pakasega, tuli hommikuti sageli jäätunud telgiseina külge  külmunud meeste juukseid sooja veega lahti sulatada. Pesemiskoha puudumise tõttu käidi hommikul rivikorras Sõtke jões pesemas. Talvel raiusid barakkide päevnikud pesemiseks jäässe augud. 1947. aasta sügisel ehitati telkide asemele ümmargused kilpmajad. Söökla otstarvet täitis üks sakslaste poolt mere kaldale ehitatud, sõjatules säilinud puubarakk.

Kohtumine Torgaus
Sillmäe vabriku korstna alusmüüri rajamine

1947. aasta algul rajati endisesse Türsamäe mõisa vangilaager, mis asustati umbes 3000 Nõukogude Liidust toodud kriminaalvangiga.

Tööpataljoni soldatid piirasid ehitatava tehase territooriumi ümber kahekordse okastraataiaga, ehitasid vahitornid ja laagrisse toodud vangid hakkasid koos soldatitega tehase ehitustöödel käima. Kuna vangide kontingendi moodustasid kriminaalkurjategijad, esines töötsoonis sageli vangide ja töösoldatite vahel intsidente, mis mõnikord muutusid veristeks kaklusteks.  Selle põhjuseks oli enamasti soldatitelt riiete ja jalanõude vägivaldne röövimine, aga mõnikord ka tülid naisvangide pärast.

Ehituspataljonide soldatid rajasid kõik tehasele ja ehitatavale asulale vajalikud kommunikatsioonid: Püssi–Vaivara kõrgepingeliini ja tehase- ning asulasisesed elektriliinid, teed, vee- ja kanalisatsiooni torujuhtmed, imitrassi merre, tehase korstnad ning  mitmesugused abitootmishooned, aga samuti tulevase Sillamäe asula esimesed elamud, milleks olid puukilpidest kokkupandavad barakid. Esimesi kivielamuid ja ühiskondlikke hooneid hakati Sillamäele rajama alles viiekümnendate alul. Üheks esimeseks neist oli Sillamäe klubihoone. Ehituseks vajalike materjalide ja seadmete veoks oli loodud suur autobaas, mille tööd korraldasid ja autojuhtideks ning remondilukkseppadeks olid jällegi  töösoldatid.

Sillamäe külje alla rajatud kaevanduses töötasid põhiliselt vangid. Kaevandusest veeti maak tehasesse vagonettidega. Sillamäel toodeti enam kui viiendik  (100.022 tonni) N. Liidus toodetud uraanist, millest saanuks plutooniumi umbes 60 -70 tuhande tuumalaengu valmistamiseks. Oletatavasti ehitati N. Liidu esimene aatomipomm Sillamäel toodetud uraanist. Alates 1953. aastast hakati uraanimaaki tooma Tšehhist ja Saksamaalt. Selleks ehitati Vaivara jaamast kuni tehaseni haruraudtee, mida samuti, alates vedurijuhist kuni laadijateni, teenindasid ehituspataljoni soldatid.

 Aastatel 1947 kuni 1951 oli Sillamäe tehase põhilisteks ehitajateks ehituspataljonide soldatid ja vangid, keda kokku oli umbes 8 kuni 9 tuhat. Sillamäe linna kodulehel toodud arvamus, et 1946. aastal võis Sillamäe ehitajate arv koos Leningradi ja teistest naaberoblastistest toodud tsiviilehitajatega küündida kokku kuni 18.000ni, ei vasta tõele, sest kuni 1948. aastani oli Sillamäel tsiviiltööjõudu veel väga vähe. Ka esimeste puubarakkide püstitamist elanikele alustati alles 1947. aastal, kuhu asusid esialgu elama tehase juhtiv- ja inseneritehnilised töötajad. 

Kohtumine Torgaus
Esimese hoonena rajati veetorn

Esimesteks asukateks Sillamäel olid 1948. aastal Leningradist toodud 14-18-aastased kodutud, keda siin hakati tehase töölisteks koolitama. Need olid agressiivsed noorukid – valdavalt endised vargad ja "kotipoisid", kes olid õppinud meistrid varastamise ja röövimise peale. Sillamäel hakkasid nad kohe kauplusi ja ladusid röövima.

Kaitseks sissemurdmiste ja varguste eest moodustati tööpataljoni soldatitest eraldi vahiteenistus, kellele anti kätte vintpüssid ja vanad püstolkuulipildujad ning hakati välja panema valveposte. Nüüd aga hakkas see "nõukogude proletariaat" ehituspataljonide soldateid "fašistideks" sõimama, ning hankisid Auvere ja Sinimägede lahingutandreilt sinna lahingute ajal maha jäänud relvi ja laskemoona, et "fašiste" tappa. Toimus mitu tulevahetust, kus oli ka ohvreid. Lõpuks toodi Leningradist kohale miilitsaüksus, kes vargapoistelt relvad ära korjas. Pärast seda olukord normaliseerus.

Relvadest veel niipalju, et 1947. aasta suvel olime kümne eesti poisiga Narva jõe ääres ning Vaivara lahingutandril heinatööl. Kuigi seal toimunud ränkadest lahingutest oli möödunud kolm aastat, leidus neil aladel ikka veel kõikvõimalikke relvi. Maa- ja tankimiinid olid sapööride poolt küll kokku kogunud ja virnadesse laotud ja nii need seal seisid. Tsiviilisikuil oli neile aladele minek keelatud.

Meie isiklikes relvaarsenalides (millede omamine oli muidugi rangelt keelatud) oli relvi alates vene PPŠ-st kuni 80mm miinipildujateni. Oli muidugi meie õnn, et seda ei teadnud NKVD töötajad, ega ka pataljoni ohvitserid. Nüüd võib saladuskatte all tunnistada, et heinatöö lõppedes anti kõik kogutud relvad metsavendadega ühenduses olnud heinaliste poolt metsavendadele üle.

Venemaalt toodud tööliste osakaal Sillamäe tehase ehitusel oli kuni 1951. aastani suhteliselt väga väike. Massilisem vene rahvusest tööliste tulek Sillamäele algas põhiliselt viiekümnendate algul, kui linnas valmisid esimesed tööpataljonide poolt ehitatud korterelamud. Pärast seda hakkas elanike arv jõudsalt kasvama. Viiekümnendate esimesel poolel oli Sillamäel juba üle kümne tuhande elaniku. Tunduvalt paremad töö- ja elutingimused olid peamiseks põhjuseks, miks Sillamäele saabus suurel arvul vene rahvusest töölisi sõjatules laastatud Venemaa oblastitest. Linnaõigused sai Sillamäe 1967. aastal. Alates 1947. kuni 1991. aastani oli Sillamäe suletud linn.

 Nõukogude ajal allusid linnas kõik, miilitsast kuni lasteaiani, tehasele. Tehase direktor oli jumal, kelle positsiooni ei kõigutanud isegi formaalne allumine EKP-le. Objekti salastatuse ja range tööliste valiku tõttu puudus linnas peaaegu täielikult eesti rahvusest elanikkond. Sillamäe varustamine kõige eluks vajalikuga toimus läbi Moskva ja see oli tunduvalt parem, kui teistes Eesti linnades. Kogu Sillamäe sõjajärgne ajalugu on seotud salajase ettevõtte rajamisega. Kõik teised objektid ehitati vaid kombinaadi huve silmas pidades.

Kohtumine Torgaus
Sillamäe ehitajad. Nende ridade autor teises reas vasakult esimene.

Endistest eesti, läti ja leedu sõjameestest moodustatud tööpataljonid osalesid Sillamäe tehase ja linna rajamisel kuni 1952. aastani, seega ühtekokku üle viie aasta. Kuna tollases Nõukogu Liidus pidid nii vangid kui ka tööpataljoni soldatid enda ülalpidamise (toidu, riietuse ja majutamise) tööga välja teenima, siis vaatamata pikkadele tööpäevadele ja pidevale töörügamisele, maksti töösoldatitele nende poolt tehtud töö eest vaid sümboolset tasu ja paljud jäid oma tööandjale isegi võlgu…

Arvestades tollaste töösoldatite suurt panust Sillamäe linna ja tehase rajamisel ja lähtudes meie õigusriigi õiglusnormidest, väärinuks võibolla täna veel elus olevad endised töösoldatid oma tehtud töö eest tollal saamata jäänud töötasu katteks mõned Silmeti tehase osakud…

 

Sillamäe tööstus

Algselt tegeles Sillamäe tehas kohaliku diktüoneemaargilliidi kaevandamisega ja sellest uraanoksiidi tootmisega ja selle rikastamisega. Kaevandatud maak toodi kaevandustest tehasesse vagonettides. Ajavahemikus 1. jaanuar 1949 kuni 31. juuni 1952. kaevandati Sillamäe kaevandusest 2 405 000 tonni maaki keskmise uraanisisaldusega 0,036 %, s.t 63,3 t potentsiaalset metalli. Alates 1953. aastast hakkati uraanimaaki sisse vedama Tsehhist ja Saksamaalt hiljem ka Ungarist. Selle tarbeks ehitati raudtee Vaivara raudteejaamast Sillamäe tehasesse. Vastavalt tootmise arendamisele ja uute tsehhide (5. tsehh) valmimisele toodeti Sillamäel uraanist juba lõppprodukti (vardaid) Sillamäel toodetud uraanikogus moodustas üle 25% Nõukogude Liidu tolleaegsest uraanitoodangust. Uraanimaagi töötlemine lõpetati Sillamäel 1989.

Alates 1990. aastatest hakati tehases tootma põhiliselt nioobiumi, haruldaste muldmetallide oksiide, mitmesuguste keemiliste ühendite kontsentraate jne.

Tähtsaimad tegevusharud linnas on seotud keemiatööstusega. Haruldaste muldmetallide tootmisel põhineb ka suurima tööandja AS Silmeti tegevus.