Insener Karl Papello tulejuhtimisseade

 

EESTI EDISON – KAARL PAPELLO

 

Nooruse- ja õpinguaastad

Karl Papello (Carl Pabello) sündis 2. juulil 1890. a. Viljandis, Tartumaalt  pärit Peter Papello ja Pärsti mõisa aedniku tütre Liina Rosalie (sünd Lenk) pojana.

Juba lapsena ilmutas väike Karl andekust matemaatikas ja joonistamisese vastu. Sageli valmistas ta pappkarpidest ja tühjadest niidipoolidest mitmesuguseid “masinaid”, mis oma keeruliste kombinatsioonidega vanemate inimeste tähelepanu äratasid. Loodusnähtustest tundis ta suurt huvi välgu ja müristamise vastu.  Äikese ajal roninud väike Karl akna juures toolile ja vaadanud tundide viisi loodusjõudude kohutavat mängu.  Juba 7–8 aastasena kombineerinud ta ise kunstliku välgu.

1903. aastal asus väike Karl õppima nn Viljandi Kuhlbarsi nimelisse algkooli. Õige pea selgus, et Karl on terane poiss, kes aitab mitte ainult oma klassikaaslastel, vaid ka paljudel teiste Viljandi koolide õpilastel matemaatikaülesandeid lahendada. Rehkendamise hõlbustamiseks valmistas Karl nn rehkendamissiibri ehk algelise arvutusmasina. Kui ta aga teada sai, et niisugune seade oli juba varem leiutatud, jättis ta selle ehitamise pooleli, ehkki ta oli selle leiutise teinud  täiesti iseseisvalt.

Rikkalike vaimuannetega ja suure tehnikahuviga poiss viis juba lapseeas primitiivsete vahenditega läbi mitmesuguseid katsetusi. Ta ehitas endale isegi mikroskoobi ning lihvis ja poleeris ise selleks vajalikud läätsed.

Peale algkooli lõpetamist siirdus ta elama Riiga, kuhu varem oli elama asunud tema ema. Seal töötas ta ühes vabrikus joonestajana. Õhtuti aga õppis gümnaasiumis. Koolivaheaegadel töötas ta masinaehituse tehases Strauch & Kruming joonestajana. Gümnaasiumi  lõpetanud, asus andekas noormees Varssavi Polütehnilisse Instituuti  masinaehitust õppima.

Puhkenud Esimese maailmasõja tõttu evakueeriti instituudi osakond, kus Papello õppis, 1915. aastal Ni˛ni Novgorodi. Papello asus esialgu elama Bori linna. Kuigi Karl elas Boris, õppis ta Ni˛ni Novgorodis, mis asus teispool Volga jõge. Vabal ajal töötas ta Teplohodi masinaehitusvabrikus. Instituudi lõpetamise järel töötas Karl lühikest aega Ni˛ni Novgorodi Felseri masinaehitustehases, kus konstrueeriti ja  valmistati diiselmootoreid. Karl Papello töötas seal 1917. aasta 15. märtsist kuni 1920. aasta 31. maini. Seal avanes tal ka võimalus tegutseda vabal ajal  sädetelegraafi ja telefoni laboratooriumis.

Tema erilised teadmised ja oskused pälvisid suurt lugupidamist ja nii anti talle Nõukogude Venemaa valitsuse poolt ülesanne aidata korda teha Peterburi mereväe masinatehas, mis revolutsiooni ajal oli purustatud. Selle ülesande täitmisel näidatud suure töö eest sai ta Lenini isikliku tunnustuse osaliseks.

 

Tagasi Eestisse

Papello
Karl Papello

1921. aastal naasis Venemaal insener-optiku diplomi saanud Karl Papello optandina koos emaga Eestisse, asudes elama Tallinnasse. Tema töökohaks sai Tallinna Tehnikum, kus ta töötas aastatel 1922–1923 raadiotehnika lektorina. Papello luges elektro- tehnika osakonna üliõpilastele raadiotehnikat, mis tollal oli veel lapsekingades, kuid Eestis üsna jõudsalt arenev tehnikaala. Mõnda aega juhatas Papello ka Sõjaväe Tehnikakooli raadio-osakonda.

2. augustil 1923 kinnitati Papello lühikeseks ajaks kõrgemate sõjaväeliste kursuste õppejõuks tehnilise side alal. Seejärel sai temast paariks aastaks lektor Kindralstaabi Kursustel (hiljem Kõrgem Sõjakool Tondil). Seal saigi Papello leidurivaim ilmselt sõjaväelise suuna.

Nüüd tekkis aga Papellol probleeme Ni˛ni Novgorodis instituudis õppimise tõestamisega, kuna sellekohane vastav tunnistus oli koos tema varanatukesega Venemaalt opteerumisel 2. juulil 1920 Jamburgis ära võetud.

1925.  aastal lahkus Papello vastuolude tõttu sõjaväeametkonnaga lektori ametikohalt. Ta töötas koloneli ametikohal, kuid eraisikuna sai ta palju vähem palka, kui need, kelle suurimaks vooruseks oli vaid auaste. Ta lahkus sõjakoolist ja hakkas tegelema konstrueerimistööga.

 

Papello leiutised olid sõja-tehnilised

1926. aastal asutas Karl Papello Kaupmehe tänav 20 poolkeldrikorrusele oma mehaanika- ja elektroonikatöökoja, et seal oma ideid teostada. Neid aga oli tal rohkesti. Selles töökojas pandi kokku uskumatuid aparaate ja täppisseadmeid. Nendeks olid nn. “elektrooniline kõrv”, mis suurtükipaugu heli järgi tegi kindlaks vaenlase patarei asukoha. 

Suurtükiväes oli helimõõtmine ehk akustiline luure tuntud ammu. See on mõeldud vastase tulistavate suurtükkide asukoha täpseks kindlakstegemiseks lasuga kaasneva heli järgi, et saaks täpse vastutulega võidelda vastase kaugel varjatult asuvate suurtükkidega. Põhimõtteliselt läks selleks vaja kolme-nelja küllaldasele kaugusele (tollal kuni 1 km ja enam) paigutatud helipüüdurit (mikrofoni) ja keskset andmetöötlusseadet. Viimase abil võrreldi laskude heli registreerimise ajalist erinevust helipüüdurites ning arvutati selle põhjal välja heliallika (suurtüki) paiknemissuund ja kaugus.

Esimesed helimõõteseadmed võeti kasutusele I maailmasõja ajal. 1920. aastatel kuulusid helimõõteseadmed sõjalise kõrgtehnoloogia valda, mida enamiku riikide relvastuses polnud. Juba 1923. aastal püüdis Eesti sellist luuretehnikat osta Prantsusmaalt, kuid sai vastuseks, et taolist varustust välismaale ei müüda.

Kuna infot helimõõteseadme tehnilise poole kohta oli juba olemas, Karl Papellol julge mõte niisugune riist ise valmis teha. Esimene kõlamõõdu seade valmis tal 1924. aastal ja seda katsetati 15. augustil 1924. Arvatavasti olid Papello abilisteks selliste keeruliste seadmete valmistamisel Tallinna Arsenali töömehed. Sõjaväele kuuluv Arsenal oli sõjaeelses Eestis üks paremini sisustatud peenmehaanika- ja optikatehas. Kuuldavasti tegeles ka Papello seal ka optiliste püssisihikute täiustamisega.

Papello poolt konstrueeritud helipüüdmise seadmega sai tulistava suurtüki asukohta määrata 25–30 m täpsusega. Seade koosnes kolmest tundlikust helipüüdurist ja keskaparaadist.  Omavahel oli süsteem ühendatud kommutaatori vahendusel telefonikaabliga. Helipüüdurid paiknesid üksteisest 1–1,5 km kaugusel. Püütud signaalid kanti andmetöötlusseadme kronograafis jooksvatele paberlintidele. Väliselt elektrokardiogrammile sarnanevate diagrammlintide kõrvutamine võimaldaski välja arvutada tulistava suurtüki asukoha.

Üks 1925. aastal valminud akustikaaparaadi katsetus toimus sama aasta suvel Jägala polügoonil. Sõjaväelaste poolt Papello akustilise seadmega läbiviidud katsed näitasid, et asukoha mõõtmise täpsus on 15 meetrit. Papello ei uskunud seda ja kontrollis mõõtmisi järgmisel ööl ning sai täpsuse tulemuseks vaid üks meetri. Kui ta sellest hiljem sõjaväe juhtkonda informeeris, tekkis väike skandaal. Papellot süüdistati selles, et ta ilma loata ja omal käel mõõtis sõjaväe polügooni.  Siiski ostis Sõjaministeerium Papello seadme 325 430 marga eest ära.  Hiljem  osteti juurde veel neli seadet.

 

Õhutõrjesuurtükkide tulejuhtimisseade

Lennukeid hakati sõjapidamises esmakordselt kasutama Esimese maailmasõja ajal. Nende vastu võeti tarvitusele õhukaitse suurtükid ja kuulipildujad. Kuid neist oli lendava sihtmärgi pideva suunamuutuse tõttu vähe kasu. Vaevalt saadi relv lennuki suunas välja sihtida, kui see oli juba mitusada meetrit oma senisest asukohast eemaldunud. Seetõttu oli tabamuste protsent väga väike. Statistika andmetel kulus ühe lennuki alla tulistamiseks kuni 16000 mürsku.

Maailmasõja käigus leiutati küll ka uusi tulejuhtimisseadmeid, mis andsid paremaid tulemusi, kuid siiski mitte rahuldavaid. Sõja lõpul kulus ühe lennuki allatulistamiseks ikkagi keskmiselt 400 mürsku.

Seade
Karl Papello õhutõrjesuurtüki tulejuhtimise seade

Õhutõrjesuurtükkide tulejuhti- misseadmete puudulikkus andis tõu- ke Karl Papellole,  kes otsustas kons- trueerida seadme, mis võimaldaks õhutõrjesuurtüki tuld täpsemalt juh- tida.

Papello leiutatud õhutõrjekahu- rite tulejuhtimisseadme vastu tunti välismaal suurt huvi. Leidur iseloo- mustas seda aparaati järgmiselt: “Käesolev aparaat on määratud selleks, et ära näidata liikuva lennuki igat seisu ning ühtlasi automaatselt registreerida lennukit ja seda tulista- vale kahurile tarvisminevaid and- meid.” Tegemist oli sõjalises mõttes väga olulise leiutisega.

Eestis oldi Papello leiutise suhtes esialgu üsna skeptilised ja öeldi, et niisugust aparaati ei saa olla, sest Inglismaal ja USAs pole seda veel leiutatud. Kuid 1928. aasta 22. oktoobril sai Papello oma leiutisele, mille nimetuseks oli:“Aparaat lennukite tõrjumise kahuritele tarvisminevate andmete äramääramiseks” siiski patendi.

6. augustil 1932 toimusid Rootsi kaitseministeeriumi polügoonil Papello leiutise katsetused. Katseid korraldati väga põhjalikult ja selleks olid ette valmistatud kõige raskemad tingimused. Neil katsetel tabas Papello seadmega varustatud suurtükk juba teise lasuga 4200 m kõrgusel vigurlende teinud lennukit. Katsete tulemusena andis Rootsi kaitseministeerium Papellole tellimuse 4 aparaadi peale.

Seadme efektiivust kinnitasid rohkearvulised katsetused  ka Ameerikas, Inglismaal, Rootsis  ja  lõpuks ka Eestis.

Papello poolt konstrueeritud seade arvutas automaatselt välja kõik vajalikud laskeandmed, võttes arvesse isegi kõige väiksemad kõrvalmõjud, nagu tuule kiirus ja derivatsioon, s.t. mürsu kõrvalekaldumine oma telje ümber pöörlemise tõttu.

Seadme vastu tundsid huvi väga paljud riigid. Kuid kuna Eesti riik suhtus Papello leiutisse ükskõikselt, müüs viimane selle Zeissi firmale ja asus seejärel ka ise Saksamaale elama.

Novembris 1932 sai Papellost Carl Zeissi optika- ja peenmehaanikafirmasse töötaja. Tema peategevusalaks olid teadusuuringud ja konstrueerimistööde juhendamine.  Mõne aja pärast sai temast Steinle konstrueerimisbüroo teaduslik töötaja ning ta jätkas mehaaniliste arvutite täiustamist, et need võimaldaksid  keerukate kuni kuue sisendparameetriga kinemaatikaseoste analoogtöötlust.

Niisuguseid mehaanilisi arvuteid kasutati tollal lennukitel ja allveelaevadel.  Sellel alal kujunes Papellost Zeissi firma parim asjatundja. Ta muutus peaaegu legendaarseks meheks, kelle ideede rohkust imetleti ja küllap ka kadestati.

Papello pettus Saksamaas, kui võimule tuli Hitler. Lähimatele tuttavatele rääkis ta, et tal on olemas veel mitu leiutist, kuid ta ei anna neid sakslastele kasutada. Sellele vaatamata võttis Papello 1935. aastal vastu Saksa kodakondsuse.

 

Papello küüditati Venemaale

Papello
Karl Papello koos abikaasa Martaga

Sõja lõppedes oli venelaste esimene mure maailmakuulsa optika- ja tehnikafirma jooniste kättesaamine. Nad panid rongide peale ja küüditasid Venemaale peaaegu kõik Carl Zeissi oskustöölised, kes polnud jõudnud läände siirduda.

1946. aasta lõpus küüditati ka Karl Papello koos ema ja abikaasaga Venemaale. Esialgu sai Papellole elupaigaks 250 km kaugusel Moskvast kagus asuv Kolomna, seal suri teeloleku vintsutuste tagajärjel leiduri ema.

Teiseks elupaigaks Venemaal sai Papellole Moskva-lähedane Zagorsk. Talle anti elamiseks maja, kust ta igal hommikul autoga vabrikusse viidi ja õhtul tagasi toodi. Vaba liikumine väljapool oma elukohta oli keelatud. Pole täpselt teada, millega ta seal tegeles, kuid on ilmne, et Zagorski elektromehaanikatehase sõjajärgsete aastate toodangus oli ka Karl Papello ideid ja konstruktoritööd.

1952. aasta suvel õnnestus Papellol lõpuks koos abikaasa Martaga Saksa kodanikuna Jenasse tagasi pöörduda. Papello tervis oli vahepeal halvenenud, kuid ta oli endiselt täis tööindu ja asus uuesti tööle Zeissi firmas, millest vahepeal oli saanud rahvaettevõte VEB Carl Zeiss Jena.

Viie aasta vältel kuni surmani suutis ta Jenas jätkata tööd silmapaistva edukusega. Vapustav ja liigutav oli Papello töökaaslastel näha, kuidas see haige ja halvatud mees iga päev suundus oma töökohale, ilma et oleks lasknud end mõjutada pealekäimisest end säästa või minna kord ometi väljateenitud puhkusele. Pigem näris teda südametunnistus, kas pole tema tööpanus mitte liiga väike võrreldes makstava tasuga.

Veel Eestis olles oli ta ükskord olnud pikemat aega ära Tallinnast, sel ajal olid tema korteris käinud vargad, kõik sahtlid olid läbi otsitud. Olevat otsitud skeeme ja arvestusi, kuid neid ei leitud. Papello oli siis näidanud sõrmega meelekohta ja öelnud: “Kõik on selles seifis ja siit ei saa seda mitte keegi peale minu enese kätte.”

Eestist pärit leidur Karl Papello suri Jenas 1958. aastal. Tema arvel on kümneid väga unikaalseid leiutisi.

Vaino Kallas