Et jätkuva propagandasõjaga tekitada Lääneriikides umbusku Eesti vastu, süüdistavad Venemaa ja mõned juudiorganisatsioonid P

 

VENE PROPAGANDA KARUSELL PÖÖRLEB JÄLLE

 

Käesoleva aasta 21. oktoobril avati Laupa koolis büst 1944. aasta kaitselahingutes üles näidatud vapruse eest Raudristi Rüütliristiga autasustatud Harald Nugiseksile. Sellest sai järjekordne  teema Venemaa propagandaveskile.  RIA Novosti vahendab:

Venemaa välisministeerium kutsub õiguskaitsestruktuure ametlikule Tallinnale vastupanu osutama, et takistada neonatsismi propagandat ja natsikurjategijate heroiseerimist, ütles Venemaa välisministeeriumi inimõiguste, demokraatia ja õiguste ülimuslikkuse volinik Konstantin Dolgov, vahendab RIA Novosti.

Dolgovi avaldus on seotud Teise maailmasõja ajal Relva-SS-is teeninud ja Rüütliristiga autasustatud Harald Nugiseksi pronksbüsti avamisega 21. oktoobril Laupa koolis.

Varem mõistis büsti avamise hukka Venemaa saatkond Eestis, nimetades seda sündmust „pühaduseteotuseks ja võitluses fašismiga hukkunute mälestuse üle irvitamiseks“.

„Kutsume rahvusvahelisi õiguskaitsestruktuure, sealhulgas ÜRO inimõiguste nõukogu, OSCE-d ja Euroopa Nõukogu ning Euroopa Liitu osutama Tallinnale vastupanu, et mitte lubada avalikku neonatsismi propagandat ja natsistlike kurjategijate heroiseerimist,“ öeldakse Dolgovi avalduses.

Dolgovi sõnul hinnatakse selliste tegelaste mälestusmärkide püstitamist Euroopas „häbina ja miljonite „pruuni katkuga“ võideldes hukkunute mälestuse üle irvitamisena.

 

* * *

Et tekitada Lääneriikides Eesti vastu umbusaldust,  süüdistavad Venemaa poliitikud ja meedia jätkuvas propagandasõjas Punaarmee vastu võidelnud eesti sõjamehi kollektiivselt ja ilma ühtegi konkreetset fakti esile toomata natsiideoloogia toetamises. Kasutades stalinismi aegseid propaganda termineid, süüdistades eestlasi fašismis.

Nii nüüdseks põrmu varisenud N. Liidus kui ka tänasel Venemaal on kogu aeg räägitud, et Saksamaal olid võimul fašistid. Järjekordne paradoks tänases paradoksaalses maailmas. Selge märk, et Venemaa poliitikutel ja propaganda kurudel on ajalooga lood kehvasti.

Teadmiseks neile: Saksamaal pole mitte kunagi olnud ühtegi fašisti. Selguse saamiseks tutvume  ajalooga.

Mõiste fašism tuleb sõnast fascigo, mis oli Vanas-Roomas kõrgema magistraadi (liktorite) võimuembleem ja kujutas endas nahaga vöötatud vitsakimpu. Fascigo tähistas Rooma võimsust ja oli selle sümbol. Möödunud sajandi kahekümnendatel lõi Itaalia diktaator Mussolini oma võitlusüksuse Fascio di Combattimento, millest hiljem sai fašistlik partei. Viimane võttis omale nimeks Vana-Rooma võimusümboli nimetuse Fascigo. Itaalia fašistid ei pannud toime massimõrvu ega loonud kontsentratsioonilaagreid.

Ei Mussolini ega sakslased ise pole kunagi nimetanud Saksamaa natsionaalsotsialistliku töölispartei (NSDPA) liikmeid fašistideks. Seda tegi Stalin. Kui möödunud sajandi kolmekümnendatel võimule tulnud Hitler ja tema natsionaalsotsialistlik töölispartei nimetas oma suurimateks vaenlasteks bolševikke, vihastas see Stalinit. Pealegi ei saanud Stalin leppida sellega, et maailmas on kaks parteid, kes mõlemad rajavad  töölisklassile sotsialismi. Ja nii said Komintern ning nõukogude press Stalinilt käsu – Saksamaad ei valitse mitte natsionaalsotsialistlik töölispartei vaid fašistid. Siitpeale teadsid N. Liidu ja nüüd ka Venemaa poliitikud ja meedia, et Saksamaal olid võimul fašistid ja  need, kes propageerivad natsionaalsotsialismi on neofašistid.

 

* * *

Täna teab kogu Euroopa ja maailm, et samaaegselt  natsismi pruuni katku märatses Euroopas ka punane katk. ’

Nii täitsid   punaväelased Saksamaa pinnale jõudes tõelises patriootlikus vaimus väeosades levitatud Stalini austaja, juudi soost kirjaniku Ilja Ehrenburgi üleskutseid. Neis üleskutsetes kutsuti vene soldateid saksa tsiviilisikuid metsikult hävitama. Lendlehtedes kirjutati:  

 „Tapke! Tapke! Pole olemas niisugust kuritegu, milles pole süüdi sakslased, ei elavad ega need, kes veel sündimata. Täitke seltsimees Stalini käsku ja trampige fašistlik elajas surnuks tema enda koopas. Murdke vägivallaga saksa naiste rassistlik kõrkus. Võtke neid seaduspärase sõjasaagina. Tapke, vaprad edasitormavad punaväelased.”

Niisuguseid hüüdlauseid lugesid pealetungivad punasõdurid lendlehtedelt, mida levitasid Nõukogude armee staapide propagandistid.

1945. aasta märtsis kirjutas Ilja Ehrenburg artikli, kus teatas, et Punaarmee ees seisab austav ülesanne vähendada saksa rahva arvu:

«Kui sa pole päevas tapnud vähemalt ühe sakslase, on see päev raisku läinud,»

Loosungid ja plakatid, mis alistatud aladele üles pandi ja majaseintele kleebiti, kõlasid:

«Punaarmeelane! Sa oled nüüd Saksamaa pinnal. Kättemaksutund on tulnud!»

Esimesed neutraalsed teated Nõukogude sõdurite metsikusest jõudsid maailma 1945. aasta veebruari keskel, pärast Budapesti vallutamist Punaarmee poolt. Ungari naised ja tüdrukud olid lukustatud Nõukogude sõjaväe peatuspaikadesse Buda poolel ja neid vägistati korduvalt. Toitu ja veini otsides rüüstasid punaarmee sõdurid maju ja keldreid.

Saksamaale ja Austriasse sissemarsil mõrvasid punaarmeelased 56 tuhat tsiviilisikut.  3 miljonit saksa naist, vanurit ja last deporteeriti Venemaale. Ka kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi vägistasid punaarmeelased umbes kaks miljonit naist ja alaealist tütarlast, kelledest 300 000 tapeti. Kümned tuhanded vägistatult rasestunud naised ning tütarlapsed sooritasid enesetapu. Sajad tuhanded sünnitasid soovimatuid lapsi. Punahordide poolt toime pandud vägivalda saatis ennenägematu julmus.

Keegi Nõukogude sõdur Leonid Rabitšev  kirjutab:

«Naised, emad ja nende lapsed lebavad mõlemal pool teed ning nende kõikide ees seisab meestearmaada, püksid rebadel. Veritsevad või teadvuse kaotanud naised heidetakse kõrvale ja meie mehed lasevad maha need, kes üritavad oma lapsi päästa.“

Punaarmee tapmistest, röövimistest ja massilistest naiste ja laste vägistamisest vallutatud maadel hakati rääkima alles mõned aastad tagasi. Venemaal on see fakt täielikult maha vaikitud ja sõjaveteranid keelduvad tunnistamast Punaarmee poolt 1945. aastal vallutatud maades toime pandud  jõhkraid tegusid. Venemaa ajaloolaste vanem põlvkond usub siiani Punaarmee õilsusesse ja humaansusesse. 

Punaarmee poolt toime pandud metsikusi kinnitab  ka BBC film „Sajandi sõda” (näidati ka Venemaal televisioonis), kus tunnistajad räägivad punaarmeelaste metsikusest. Filmis tuuakse hulgaliselt fakte peale Berliini vallutamist seal võitjate poolt toime pandud vägistamistest ja röövimistest. Üks sakslanna räägib, kuidas paarkümmend punaarmeelast teda, rasedat naist, 1945. aasta jaanuaris Ida-Preisimaal vägistasid.  Filmis õigustavad Berliini vallutajad ka veel peale relvarahu väljakuulutamist vangilangenud saksa sõdurite mõrvamist.

 

Vaino Kallas