Dessandiga Sõrve poolsaarele

 

EESTI LENNUVÄEPOISID 1944. AASTAL SÕRVES

 

Dessandiga Sõrve poolsaarele

25. oktoobri hommikul vara sai meie kahurirühm patarei staabist käsu – kahurid positsioonidelt maha võtta ja valmistuda Vindavist lahkumiseks.

Asusime otsekohe kahuriplatvormide ümber kuhjatud kaitsevalle laiali kühveldama. Meie ligi poolteist tonni kaaluvad kahurid olid platvormidel veel ka puupakkude otsa tõstetud ja nüüd tulid need sealt maha võtta. Et tungraudu kasutades kulunuks selleks palju aega, arvas meie relvur allohvitser Silber, et need võiks postide otsast lihtsalt alla lükata. Kahe esimese kahuri kukutamine õnnestus, kuid kolmanda kahuri hammaslatt sai viga ja see vajas remonti. Asetanud kahurid ratastele, veeretasime me need mööda kaldteed platvormidelt alla.

Kui wahtmeistri staabist tagasi jõudis, oli kahurirühm ärasõiduks valmis. Autod saabusid keskpäevaks ja me alustasime kiiresti varustuse ja laskemoona pealelaadimist.

 Wahtmeistrilt saime teada, et meie sõidusihiks on Saaremaa. See oli meie jaoks rõõmustav uudis. Minna tagasi Eestimaa pinnale, see oli olnud kogu aeg meie salajaseks sooviks.  Nüüd polnud selleks vaja enam väeosast minema jooksta, vaid nüüd viidi meid sinna Suur-Saksamaa kulul…Olime peaaegu kindlad, et meid viiakse Sõrve poolsaarele, kuna teadsime, et seal käivad veel ägedad lahingud.

Ja kui siis autod liikuma hakkasid ja ma autokastis mürsukastide otsas istudes maha jäävaile liivaluidetele  ja barakile viimase pilgu heitsin, oli isegi natuke kahju lahkuda sellest, juba  koduseks saanud kohast. Jäid ju siia maha palju ilusaid mälestusi…

Autod viisid meid sadamasse, kus kai ääres ootsid kuus laiapõhjalist dessantpraami. Ühele neist laadisime me oma kahurid ja varustuse. See oli suur alus, kuhu peale meie kahurite ja laskemoona võeti peale veel üks liikurkahur ja umbes kompanii jagu jalaväge. Ülejäänud viiele dessantpraamile laaditi meie patarei teised kahurirühmad ja veel meie 127. flakipataljoni 2., 5. ja 6. patarei, kus samuti teenis palju Pärnumaa poisse.

Kohtumine Torgaus
Kai ääres oli kuus dessantpraami

Oli juba hilja õhtul, kui lõpetasime oma kahurite ja varustuse laadimise dessantalustele. Metallse kriginaga sulgus praami massiivne aparell ja me olime suletud sellesse raudkasti, mida valgustasid mõned ähmaselt kollakat valgust andvad elektrilambid. Kuna trümmiruum oli otsast otsani täis relvi, laskemoona ja sõjaväelasi, saime poistega endale kohad laskemoonakastide virna otsa.

Meie jutt keerles nüüd vaid eesseisvate sündmuste ümber. Kuna teadsime, et meid viiakse Sõrve, huvitas meid väga, kas me kohtame seal ka eesti väeosi, kes meie lahkumise ajal Eestist veel Narva rindel ja Tartu all lahinguid pidama jäid. Hellitasime lootust, et võibolla õnnestub meil nüüd nendega liituda.

Aeg lähenes keskööle, kui käivitati laevamasinad, mis panid praami metallist seinad nõrgalt rappuma. Enne, kui praam liikuma hakkas, jagasid laevamehed kõigile trümmiruumis olijaile välja korkvestid ja käskisid need meil ümber panna.

“Milleks need?”, küsisime, olime ju suletud sellesse teraskasti just nagu kilud karpi. Pealegi oli siin koos meiega tonnide viisi kõikvõimalikku laskemoona ja lõhkeainet ja juhul, kui laeva tabanuks venelaste torpeedo või oleksime sattunud mõne miini otsa, poleks need korkvestid meid küll enam päästnud…

Me teadsime väga hästi, et meie merereis ja maabumine Sõrve saab olema ohtlik. Vene torpeedo- ja kahurpaadid valvasid hoolega kogu Riia lahte, püüdes takistada sakslastel poolsaarele varustuse ja vägede juurdevedu ja sealt lahkumist. Seepärast alustasidki meie dessantpraamid teekonda sinna ööpimeduse katte all.

Siis hakkas praam liikuma. Selle liikumisest andis tunnistust laevamasinate tume müra ja vastu aluse külgi peksvate lainete kohin. Väljas puhus tugev tuul ja tekkinud lainetus pani praami kergelt õõtsuma. Varsti muutus lainete kohin ja praami õõtsumine veelgi tugevamaks, mis andis tunnistust sellest, et olime jõudnud sügistuultest mässavale avamerele. Kaugele maha jäi Vindavi oma jõel oleva paadimehe ja luiterannaga ning mälestustega ühest kohtumisest pargiteel…

Mind äratas tugev tõuge vastu praamiseina, mis pani kogu laevakere rappuma. Siis jäid laevamasinad seisma ja selle trümmiruumi saabus sügav vaikus. Olime pärale jõudnud.

Meie dessantalus oli maabunud otse liivasele rannale, jäädes kümmekond meetrit enne rannajoont põhja kinni. Sellest ka meid äratanud tugev tõuge.  Kohe lasti alla praami otsaluuk ja trümmiruumi paiskus pahmaks külma ja niisket mereõhku. Ilm väljas oli rõskelt  jahe ja õhus keerlesid üksikud lumehelbed. Puhus tugev meretuul. Kell oli kusagil nelja paiku öösel öösel. 

Alustasime otsekohe oma kahurite ja varustuse mahalaadimist. Vilgaste sipelgatena sagisid unerähmaste nägudega mehed laevatrümmi ja kalda vahet, kandes sealt välja laskemoonakaste ja muud varsutust. Teraslintide kriginal sõitis laevaruumist välja iseliikuv kahur ja suundus mööda kadakatega kaetud kaldapealset eemalt paistvale külavaheteele.

Laadinud oma kahurid ja varustuse laevaruumist välja merekaldale, jäime ootama autosid. Meiega laevatrümmis koos olnud jalaväelased käsutati rivisse ja varsti sammusid nad, kiivrid kuupaistes helkimas, mööda külavaheteed minema. Meid kohale toimetanud dessantpraam tõstis otsaluugi üles, käivitas masinad ja võttis kurssi tagasi avamerele.

Ilm oli rõske ja puhus tugev meretuul. Aeg-ajalt piilus tuulest aetud pilvesagarate vahelt välja kuu. Meri viskles äkilistes ja kramlikes tõmmetes, oli hall ja tusane. Ninad tuulest  punaseks tõmbunud ja külmat kössitades sättisime end laskemoonakastide vahele tuulevarju ja jäime autosid ootama.

Autod saabusid alles hommikul. Need olid olnud teistel praamidel ja maandunud Mõntu sadamas. Vahtmeister oli neid otsimas käinud ja leidnud need mõned kilomeetrid eemal maanteel ootamas. Hakkasime nüüd kiiresti neile oma varustust ja laskemoona  laadima.

Kuipalju kordi olime me seda juba teinud. Iga kahuri juurde kuulus umbes poolsada mürsukasti ja igaüks neist kaalus umbes kolmkümmend kilo. Peale nende veel mitu suurt kasti kahuri tagavaratorude, puhastusvahendite, sihikute ja mõõteseadmetega. Siis veel kastid käsigranaatide, magnetmiinide ja süütepudelitega, ning “tankirusikad”, kuulipilduja, telgid, valgustusgeneraator ning meie isiklik varustus. Kõik see kokku kaalus üsna mitu tonni.

Varustuse autodele laadinud, veeresid need kahureid järel vedades mööda külavaheteed minema. Sammusime neile rivikorras järele. Meie tee viis mööda kõrgest tuletornist, milles arvasime ära tundvat Sõrve tipu tuletorni. Niisiis oli meid siia toonud praam maabunud otse poolsaare lõunatipus.

Jätnud seljataha mõned kilomeetrid, jõudsime me järele meid ootavatele autodele. Wachtemister oli nendega kaasa sõitnud ja jõudnud vahepeal välja valida meie uue positsiooni asukoha. See asus paar- kolmsada meetrit  Mõntu sadama kivimuulist poolsaare lõunatipu poole. Siia, otse mere kaldale,  kaevasime me oma kahuritele süvendid ja paigaldasime  telgid.

Oli soe, päikesepaisteline ja ilus sügispäev. Teiselpool maanteed, otse meie asukoha vastas, kasvas ilus lehtmets – kased, saared, tammed. Kased olid muutunud juba kuldseiks ja saared kippusid heleroheliseks, kuid tammed olid veel täis elujõudu ja rohelust. Ümberringi oli vaikne ja polnud märgata mitte mingit märki Sõrves käivatest lahingutest.

Kui olime parajasti ametis kahurite positsioonidele paigaldamisega, tuli meie juurde üks kohalik külamees, kelle helekollane elamu asus sealsama lehtmetsa taga. Sellelt külamehelt kuuleme, et rindejoon asub meist umbes 10-12 kilomeetrit põhja pool, kusagil Kaimre kandis.

 Oleme eelmise päeva lõunast peale söömata ja vana Wihamann on vahepeal jõudnud juba ühel kartulipõllul ära käia ja sealt “matti” võtta ning pannud kartulad ämbriga lõkketulele keema. Varsti istusid kõik mehed ümber lõkketule ja lasid soola sisse kastetud maaõuntel hea maitsta…

 

Mõntu sadama kaitsel

Esimesed päevad Sõrve poolsaarel möödusid rahulikult, ilma eriliste sündmusteta. Vaid aeg-ajalt andis rindejoon endast tumeda mürinaga märku. Õhtuti helendas põhjataevas rindelt üles lastud rakettidest ja põlevate hoonete kumast. Aegajalt avasid rindejoone suunas tule poolsaare lõunatipus  asunud raskehaubitsad. Nende suurekaliibrilised mürsud lendasid võika ulgumisega üle meie peade ja lõhkesid maa põrudes kusagil eesliinil.

Vaatamata rinde lähedusele, oli esimestel päevadel ka vene lennukeid näha lendamas suhteliselt harva. Tavaliselt olid need üksikud hävitajad, mis madallennul meist üle tuiskasid ja kiiresti puude latvade taha kadusid, nii et meie tunnimees ei jõudnud isegi õhuhäiret anda.

Igal öösel saabusid Kuramaalt Mõntu sadamasse laevad, mis tõid siia laskemoona ja toiduaineid. Päeval laaditi need tühjaks ja pandi peale rindelt toodud haavatud. Ööpimeduse saabudes lahkusid laevad taas merele.

Kuramaa ja Sõrve vahel käivaid laevu saatsid alati saksa kahurpaadid. Tihti ründasid neid venelaste kahurpaadid ja öösel valvepostil olles võisime me näha nende vahel toimuvat tulistamist. Trasseerivate leekkuulide tulised ketid, mis vastastikku läbi pimeda sügisöö lahingut pidavate laevade vahel lendasid, pakkusid rannast vaadatuna üsna põnevat ja erutavat vaatepilti. Merel käis aga sel ajal võitlus elu ja surma peale…

Ühel hommikul märkas vahipostil olev tunnimees pikksilmaga merd uurides laineharjade vahel mingeid helekollaseid mügarikke, mis pidevalt ranna poole liikusid. Kahurirühmas anti otsekohe häire ja mehed võtsid kahuritel kohad sisse. Siis aga selgus, et need kollased mügarikud on ranna poole ujuvad madrused. Varsti väljusidki veest kaks veekindlates ülikondades sakslast. Üks tulijaist oli vees sumamisest nii ära kurnatud, et vajus randa jõudes kokku. Teine neist aga sammus rahulikult veest välja ja raporteeris talle vastu rutanud vahtmeistrile. Seejärel päästis ta oma kummiülikonna eest lahti, võttis vormiriiete taskust sigaretipaki ja kostitas juurdetulnuid sigarettidega. Meremees jutustas, et nende kahurpaat oli öösel toimunud merelahingus pihta saanud ja põhja läinud. Need kaks pääsenut olid randa jõudmiseks pidanud mitu tundi jääkülmas vees sumama.

Meie kahurirühma asukohast umbes kilomeeter poolsaare lõunatipu poole elasid ühes taluelamus juba enne meie Sõrve tulekut seitse saksa madrust, kelle alused olid lahingute ajal venelaste kahurpaatidega põhja lastud. Need käisid sageli meie kahurirühma meestega juttu vestmas. Madrused rääkisid, et nad ootavad käsku, millal neid siit tagasi Kuramaale viiakse. Ka need kaks viimati pääsenud meremeest  asusid nüüd sinna elama.

Samal päeval tuli meie juurde meile juba tuttav külamees helekollasest majast. Olime vahepeal käinud sageli tema pool piima toomas. Kuid nüüd rääkis mees murelikult, et kõigile külaelanikele on antud käsk poolsaarelt lahkuda. Juba samal õhtul pidid nad minema Mõntu sadamasse ja seal laevadele pandama. Kaasa oli lubatud võtta vaid riideid ning toiduaineid. Maha tuli jätta kogu senine elamine ja koduloomad.

Õhtul nägime, kuidas oma kodudest lahkusid sajad saareelanikud ja kogu oma elu siin elanud rannapered. Naised kandsid lapsi süles ja vanataadid käe otsas seda vähest, mis neil oli lubatud kaasa võtta. Sadamas paigutati nad koos oma varanatukesega seal ootavatele laevadele. Sealt vaatasid nad pisarsilmi oma kodudele, oma rannakülale, mille nad olid sunnitud maha jätma. Paljud neis ei näinud oma kodu enam kunagi… See oli ülimalt kurb vaatepilt.

Pimeda saabudes lahkusid laevad avamerele. Teel olles varitsesid neid aga veel paljud ohud.

Majad poolsaarel jäid tühjaks. Karjamaadel, põldudel ja metsades uitasid omapead ringi lahti lastud kariloomad. Koduväravais istusid ja ootasid oma pererahvast koerad, väljendades oma igatsust kaebliku ulgumisega…

Tühjaksjäänud majades aga kolasid ringi sakslased, revideerides seal riidekappe ja kummutisahtleid. Seda kõike nähes tekkis kurku vihaklomp. Kuid olles jõuetu olukorra ees, tuli see alla neelata. Sõjas on omad seadused.

Õigustatult on hiljem küsitud: kas saareelanike evakueerimine Sõrvest oli vajalik? Olles hiljem näinud Sõrves toimuvat, võin ma päris kindlalt väita, et hilisemad lahingud ei oleks kohalikke elanikke säästnud. Kindlasti oleks nende kohalejäämise korral olnud kannatanute hulk palju suurem, kui see oli elanike evakueerumisel Saksamaale.

Üha lähenev rindejoon aga andis oma olemasolust kord tugevneva, siis jälle vaibuva kõminaga pidevalt märku. Ometi tundus meile, et oleme ainuke väeosa siin poolsaarel, kuna teiste väeliikide soldateid kohtasime me väga harva. Meie lähimaks naabreiks olid meie flakipataljoni 6. patarei vierlingite (neljatoruliste) ja 20-mm soolokahurite kahurirühmad. Kuna meie paiknemiskoht asus poolsaare lõunatipu ja Mäebe vahelise maantee ääres, peatusid meie juures mõnikord ka rindel käinud autod, mille juhtidelt kuulsime rindeuudiseid.

Meie toidulaud oli aga tublisti muutunud. See oli nüüd rikkalik. Köögitoimkonna mehed püüdsid karjamaadel ja põldudel uitavaid sigu ning kariloomi ja veristasid neid köögi juures. Ka oli köögi juurde kokku toodud umbes kümmekond veist, keda seal toideti ja lüpsti, ning sageli saadeti köögist suurte termosnõudega ka kahurirühmadesse värsket piima.

Iga päev käis kahurirühmadest  paar meest  köögi juures abis. Ühel päeval saadeti sinna koos Heino ja Harriga ka mind. Aitasime köögis kartulaid koorida ja juurvilja puhastada, ning käisime põldudel neid üles võtmas. See oli tore vaheldus rutiinsele tegevusele kahurirühmas. Tasuks saime kokalt lõuna ajal kuningliku kõhutäie.

Käes oli november, kuid mere läheduse tõttu olid ilmad Sõrves selle aastaaja kohta veel sügisiselt ilusad. Mõnel ööl tibutas küll veidi vihma, kuid päevad olid see-eest päikesepaistelised ja soojad.

Meie eluasemeks olid telkmantlitest kokku pandud telgid, mis olid paigutatud maasse kaevatud süvendile. Telgis oli väike punkriahi, mida tuli nii öösel kui päeval kütta. Sellel keetsime ka hommikuti kohvi ja praadisime leiba.

Öösel magasime telgis lahti riietamata, sest sageli tuli öösel häireolukorras  kahuritele jooksta ja siis polnud enam aega riietumiseks. Meil oli ainult üks komplekt vormirõivaid ja kuna need olid juba nädalaid olnud seljas, polnud ka nende väljanägemine enam korralik…

Ühel hommikul saabusid meie kahurirühma ühe Saksa ajakirja kirjasaatjad koos filmimehega. Need tutvusid meie elu-oluga, tegid mõned fotod ja filmisid meie kahurirühma tegutsemist õhuhäire olukorras. Selleks pidime me paaril korral filmikaamera ees kahuritele jooksma ja seal oma kohad sisse võtma. Et pilt oleks tõepärasem, tegime kahuritest mõned paar paugud. Eraldi filmisid korrespondendid veel vana Wihmanit, kes filmitsenaariumi järgi käis kahurirühma meestele merest kala püüdmas. Wihman tuli merest, püksisääred üles kooritud, suur kala käes. Kuna aga elus kala polnud filmimiseks kusagilt võtta, kasutati dublandina rannast leitud surnud kalu…

 

Me andsime vande…

9. novembri hommikul anti meile, eesti poistele, käsk - korrastada vormiriietus ja olla valmis patarei staabi juurde minekuks. Enne teele asumist kontrollis vahtmeister isiklikult meie väljanägemist, mida polnud juba ammu enam tehtud. Meiega tuli kaasa allohvitser Krause.

Sammusime mööda kadakate vahel looklevat külavaheteed. Rindejoon oli vahepeal veelgi lähemale nihkunud ja sealtpoolt kostis nüüd pidevalt tumedat kõminat. Teel olles pärisime allohvitserilt, miks meid nii ootamatult staabi juurde kutsutakse? Kuid ka tema ei teadnud põhjust.

Jõudnud patarei staabi juurde, mis asus ühes endise Läbara küla maadel olnud taluhoones, juhatati meid hoonete taga olnud karjamaale, kus ees oli juba umbes poolsada eesti poissi teistest Sõrve toodud patareidest. Seal saime teada, et toimub vandetõotuse andmine.

Miks oli sakslastel vaja meilt nii äkki vandetõotust võtta, selle kohta ei osanud keegi seletust anda. Kuid mingi põhjus pidi neil selleks olema. Võib oletada, et sakslastel tekkis meie, eesti poiste, suhtes mingi kahtlus, kuna teiselpool rindejoont oli meil ju vastas eestlastest koosnev punadiviis…

Tegelikult ei näinud lennuväe abiteenistuse värbmis-määrustik ette mitte vandetõotuse, vaid lubaduse andmist. Kuigi sisulist vahet sellel polnud.

Sinna karjamaale oli toodud üks 20-mm õhutõrjekahur, mille juures lehvisid eest ja saksa lipud. Kahuri juures seisid püssidega auvalves soldatid. Abiteenistuse poisid rivistati kadakate vahel üles ja üks poistest luges vandetõotuse teksti selgituseks ette eesti keeles. Seejärel ütles pataljoni ülema asetäitja teksti sõnad rindelt kostva kahurimürina saatel ette saksa keeles, ja poisid kordasid neid järel.

Vandetõotuse tekst kõlas nii:

“Ma luban, et lennuväeabilisena võideldes bolševismi vastu igas olukorras truult,  sõnakuulelikult ja vapralt oma kohust täidan ja selleks kogu oma jõu annan, nii  nagu see eesti lennuväeabilisele kohane on.”

Tõotuse tekst  ei põhjustanud meis kellegis vasturääkivust. Selles lubasime me eesti sõjamehena võidelda vaenlase vastu, nii nagu me olime seda lubanud ka juba varem noorkotka vandetõotust andes. Nii, nagu olid teinud seda enne meid meie isad ja vanaisad kodumaa vabaduse eest võideldes. Peale tseremoonia lõppu said kõik kokkutulnud rindepaki, kus oli sees šokolaadi, vahvleid ja muid maiustusi ning pakk sigarette.

Poiste hulgas ringi liikudes kohtasin seal paljusid tuttavaid poisse,  nende  hulgas ka sõber Jaani ja teisi endisi koolivendi, kellega sain põgusalt vahetada muljeid elu-olu kohta Sõrves. Siis anti käsk rivistamiseks. Jätsime poistega hüvasti ja asusime tagasiteele, igaüks oma allüksuse juurde.

Nagu ma eelpool juba mainisin, oli Sõrve toodud neli meie flakipataljoni kergepatareid. Nende kahurirühmad paiknesid Mõntu sadama ümbruses ning pikki poolsaare idarannikut ja selle lõunatipus, tuletorni ümbruses. Hajutatuse tõttu ei puutunud me oma igapäevase teenistuse ajal omavahel kokku neis patareides teeninud teiste Pärnumaa poistega. Kohtasime mõnikord köögis toidu järel käies ainult oma patarei poisse.

Paar päeva hiljem tuli meie juurde üks laevahukul pääsenud madrustest ja teatas, et nad lahkuvad sma päeva õhtul laevaga Sõrvest ja et neist jääb majja, kus nad elavad,  maha suur hulk toiduaineid, millised me võime nüüd endale võtta.

Jõudnud tallu, leidsime me selle elamu ühest toast suures koguses mitmesuguseid toiduaineid. Seal oli terve suur kastitäis siidpaberi sisse pakitud suitsuvorsti, suur ketast hollandi juustu, kastidega marmelaadi, suures koguses šokolaadi, leiba ja mitu kastitäit sigarette, sigareid ning sigarillosid. 

Laadiseme kogu selle varanduse talu rehe all olnud vankrile ja vedasime koorma endi järel oma kahurirühma juurde. Seal jaotati kogu see kraam meeste vahel võrdselt ära. Eriti rõõmustasid mehed sigarettide ja sigarite üle, kuna meile anti vaid kolm sigaretti päevas.

Olukord rindel muutus aga iga päevaga aina kriitilisemaks. Venelaste ülekaal nii elavjõus kui tehnikas oli mitmekordne. Tehes ilmselt ettevalmistusi suurrünnakuks, alustas venelaste kahurvägi sakslaste tagala pidevat tulistamist. Umbes minutiliste vaheaegadega tulistatud mürsud langesi kaootiliselt üle kogu poolsaare lõunaosa, omades rohkem küll psühholoogilist mõjujõudu, kui kahju tekitavaid tagajärgi. Kuid polnud harvad ka need juhused, kus nende tabamusest põlesid maha tühjaks jäänud elamud ja taluhooned.

 

  Dessant merelt.

Ühel hommikul avastas meie kahurirühma valvepost pikksilmaga merd uurides eemal merel väikest laevade gruppi, mis järjest meie rannale lähemale liikus. Esialgu olid laevad veel liiga kaugel ja polnud võimalik määrata  nende  kuuluvust.  Otsekohe  anti  kahurirühmas  häire ja kahuritel võtsid kohad sisse vähendatud koosseisuga meeskonnad. Sihturi kohtadele asusid allohvitserid Käse ja Krause ning vahtmeister Kersting. Iga kahuri juurde jäi abiks veel kaks meest. Vana Wihmann ja Pfaler võtsid kohad sisse kuulipilduja taha. Kõik teised varjusid käsirelvadega killukaitse süvenditesse.

Laevade lähemale jõudes oli pikksilma abil näha, et tegemist on vene kahurpaatidega, kus on peal palju relvastatud soldateid. Need tüürisid ranna poole ja ilmselt oli neil kavatsus  randuda ja saata maale dessant.

Jälgisin ärevusega üle oma killukaitse augu piiludes lähenevaid laevu. Üks neist oli teistest veidi eespool ja selgesti oli näha, kuidas sellel olnud hallides sinelites soldatid asusid tegema ettevalmistusi maabumiseks.

Kui esimene alus oli rannast veel vaid mõnesaja meetri kaugusele, avas allohvitser Krause oma kahurist selle pihta tule. Kuigi oli päiksepaisteline keskpäev, oli selgesti näha, kuidas tuld sülitavast kahurist lendas laeva suunas leekkuulidega tähistatud mürskude tuline jada. Esimesed mürsud puudutasid enne sihtmärgini jõudmist veepinda ja põrkusid sealt rikošetiga üles. Siis korrigeeris allohvitser tule kõrgust ja nüüd tabasid mürsud laevakere, purustades lõhkedes sellesse suure mustendava augu.

Kohtumine Torgaus
37 mm FLAK tulepositsioonil

Kohe avasid tule ka teised kaks kahurit. Nende tuli oli suunatud esimese kahurpaadi tekiehituste ja laeval sagivate dessantlaste pihta. Viimaste hulgas  tekkis segadus ja kahurite tapvate mürskude eest pääsemiseks hüppasid need üle parda vette ja varjusid laevakere taha.

Vahepeal olid teised kaks alust dessantväelastega esimesele järele jõudnud ja üritasid seda nüüd endale sleppi võtta. Samal ajal avasid nad oma laevakahuritest ja kuulipildujatest meie pihta ägeda vastutule.

Mererand, kus meie kahurirühm asus, oli mere suhtes laugjas ja laskus rannajoone lähedal järsult allapoole. Seetõttu tabasid paljud venelaste kahurimürsud merekallast või siis lendasid meist üle. Mõned nende mürsud tabasid ka kahureid ümbritenud muldvalle ja maantee kõrget teeperve, paisates üles kivirähka ja liiva, mis meile, killukitseaukudes olijaile siis kaela sadas. Kogu meid ümbritsev õhk oli täis mürsukildude undamist ja kuulide vingumist.

Tulevahetus aga jätkus.  Kahurite haugatustele tärises sekka Wihmani ja Pfaleri pardakuulipilduja, pidades pausi vaid kaseti vahetuse ajal. Meie, killukaitseaukudes olijad, andsime tuld käsirelvadest.

Äkki käis tugev raksatus ja mulle sadas kaela liiva ja kivirähka, mattes mind selle alla. Mõni hetk hiljem aga prantsatas keegi mulle täies suuruses selga.

Peagi selgus, et üks laevalt lastud mürk oli lõhkenud minu killukaitse augu lähedal, seal, kus oli asunud Harri killukaitse auk. Harri ise oli läinud hetkeks telki, et sealt endale punkriahjul pruunistatud leiba tuua. Sealt tagasi tulles avastas ta,  et tema killukaitse auk on tabamuse saanud ja kinni varisenud. Et õhus siutsuvate kuulide ja mürsukildude eest kiiresti varjuda, hüppas ta jooksu pealt minu auku…

Vahepeal olid venelaste kahurpaadid hakanud rannast eemalduma, viies kaasa ka purukslastud aluse. Nende kahurituli jäi järjest hõredamaks, kuni see lõpuks vaibus. Ka meie kahurid olid vait jäänud, kuna vahemaa meie ja laevade vahel oli juba liialt suur.

Me polnud  saanud veel oma positsioonidelt lahkuda, kui äkki kostis poolsaare lõunatipu poolt lennukimootori undamist ja hetk hiljem ilmus sealt nähtavale madallennul lendav venelaste hävitaja IL-2. Selle, sakslaste poolt “lendavaks pesuvanniks” kutsutud lennuki esiosa omas tugevat soomust, millest ei võtnud läbi ei kuulipilduja ega ka kergekahuri kuulid. Hävitaja oli relvastatud kahe 22-mm kahuriga, mis tulistasid nurga all, nii et lennuk ei pidanud seejuures pikeerima.

Hävitaja lendas nii madalalt, et nägi selgesti selle kabiinis olnud lendureid. Meie positsioonile lähenedes avas see madalalt üle lennates meie pihta oma kahuritest tule. Lennuki ilmumine oli nii ootamatu, et meie kahurimeeskonnad ei jõudnud oma kahureid veel ümber pöörata, kui vaenlase lennuk oli meist juba üle tuisanud ja kaugenes vastassuunas.

Äkki võttis lennuk kõrgust ja tõusis püstloodis taevasse. Just sel hetkel avasid oma neljatorulisest vierlingist lennuki pihta tule meist veidi eemal asunud 6. patarei kahurirühm. Nende 20-mm kahuri tuli tabas hävitaja tagaosa, mis oli soomustama ja sellisel juhul oli tal vähe pääsemislootust. Hävitaja tagaosast paiskus alul välja must suitsujuga, ja seejärel pikk punane tuleleek. Siis eraldusid esialgu veel kõrgust võtvast lennukist kaks tillukest inimkuju, mis hakkasid allapoole langema. Seejärel kaotas lennuk juhitavuse ja hakkas kukerpallitades merepinna poole langema, möödudes kahest inimkogust. Lennuk kukkus veesammast üle paisates merre. Hetk hiljem kukkusid sinna ka mõlemad lendurid, kelle langevarjud polnud avanenud…

Meie kahurirühma mehed olid kõik terved ja keegi polnud saanud isegi kriimustada. Kui allohvitser Krause hiljem telki tuli, istus ta oma magamisasmele ja võttis kirjatasku vahelt välja foto, millel olid  noor naine ja väike heledapäine tüdrukuke. Ta vaatas kaua fotot oma käes ja lausus siis tasa:

“Ärge muretsege, teie Heinz on elus…”

Meie kahurisüvendite ja telkide vaheline ala oli laeva ja lennukimürskudest segi pööratud. Mitu kahurimürsku olid tunginud meie kahurite lähedal maasse ja polnud lõhkenud. Meie telkide telgiriided olid mürsukildudest ja püssikuulidest auklikeks tikitud. Üks kahuri haagis oli saanud  kildudest vigastada ja vajas tugevat remonti.

Dessantlaevadelt lastud ja meist üle lennanud kahurimürsud olid pannud põlema rannast eemal asunud taluhooned ja metsa tagant paistsid meieni kõrgele taevasse tõusev suits ja tuleleegid.

Kui laevad vene dessantlastega olid juba kaugel merel, saabus meie neljatoruliste naabrite juurde rühm maaväelasi raskekuulipildujatega, kes olid saadetud appi dessanti tagasi lööma… Kohale jõudes oli nende esimeseks küsimuseks oli: “Kus see ivan siin on?”

Kohast, kus venelaste dessant oli tahtnud maale tulla, leidsime me hiljem mererannast ühe purustatud päästepaadi. See oli ainus tunnistaja toimunud lahingust. Oma haavatud ja surnud olid nad kaasa viinud.

Õhtul, kui me pärast neid ohtlikke ja väsitavaid päevasündmusi oma telgis magama heitsime, meenus mulle, et täna on minu sünnipäev. Sain sel päeval seitseteist aastat vanaks. Mõtlesin küllap irooniaga, et veel aastake ja siis tohin juba täiskasvanuna ka restorane külastada…

Senini olid ilmad Sõrves olnud soojad ja päevad päikesepaistelised. Nüüd aga muutusid  ööd äkki külmaks ja puhus rõske ja tugev meretuul. Kuna olukord rindel oli muutunud ärevaks, oli nüüd öösel korraga postil kaks tunnimeest. Kuna ööd olid pimedad, pidid vahipostil olijad olema äärmiselt tähelepanelikud ja valvsad, sest iga hetk võis merelt randa saabuda vaenlase dessant või ilmuda mõni saksa tagalasse saadetud venelaste luuregrupp.

Ühel öösel juhtus aga niisugune lugu. Oli kaugelt üle südaöö, kui läbi une kuulsin hüüdu: “Halt! Parole!” ja sellele järgnenud püssipauke. Haarasin koos teiste telgisolijatega püssi ja hüppsin telgist välja. Kogu ümbrus oli meie tunnimeeste poolt üles lastud valgusraketist valge.

Ja siis selgus, et postil olnud sakslane Schumacher ja Tauli Ott olid kuulnud pimedusest hiilivaid samme. Kuna nende paroolinõudele keegi ei vastanud, tulistasid nad kahurirühma alarmeerimiseks õhku ja lasid üles valgusraketi. Selle valgel olid nad näinud, kuidas üle maantee olnud võssa põgenes suur põder…

Ühel teisel korral tormasime jälle öösel püssipaugu peale telgist välja. Nüüd selgus, et minu kahurikaaslane Harri oli postil olles veidi tukastanud ja vajutanud kogemata  kaenlas olnud kaitseriivistamata püssi päästikule. Soojadelt asemetelt üles hüpanud mehed muidugi ei kiitnut Harrit selle eest.

Seistes neil pimedatel öödel  vahipostil, rändasid mu peast läbi igasugused mõtted. Sageli viisid need mind kaugele koduradadele. Teadmatus koduste saatuse pärast näris südame all just nagu uss õuna… Ka meenutasin ma nüüd sageli kohtumisi Anneliga. Muretsesin, kas ta jõudis õnnelikult Saksamaale?

Ja milline saatus ootab meid siin? Oli ju päevselge, et sakslaste väike väegrupp ei suuda siin kümneid kordi ülekaalus olevale punaväele kaua vastu panna. Kas langeme vangi või tapetakse meie enne, kui me siit minema pääseme, viimseni maha… Et meid siit laevadel võidakse ära viia, sellele ei julgenud küll mitte lootagi.

 

Viimased lahingud

18. novembril alustasid punavägede diviisid Sõrves suurpealetungi. Äge turmtuli ligi 900 kahurist kestis peaaegu kaks tundi. Seda toetasid vene sõjalaevad merelt ja lennukid õhust. Õhus oli ülekaal täielikult venelaste käes, kuna sakslastel oli Sõrves vastu panna ainult üks lennusalk umbes kaheteist lennukiga. Turmtule järel hakkasid sakslaste positsioonide poole liikuma tankid. Nende järel tulid punadiviisid.

Algul oli venelaste pealetung edukas ja sakslased olid sunnitud vastase ülekaalukate jõudude ees taanduma. Öösel aga läksid sakslased vasturünnakule ja murdsid läbi ühe vastas olnud venelaste diviisi ridadest, milline kandis suuri kaotusi ja lakkas hiljem Sõrves olemast.

Saksa üksuste rünnakut toetasid Sõrve poolsaare lõunatipu lähedal merel olnud lahingulaevad “Admiral Scheer” ja “Admiral Hipper”. Kui neil laevadel laskemoon otsa lõppes, vahetasid need välja “Prinz Eugen” ja “Lützov”. Nende üheteist tolliste mürskude lõhkemisest põrus kogu poolsaar.

Kohtumine Torgaus
Ristleja "Admiral Hipper"

Sagenesid  ka vene hävitajate ülelennud.  Madalalt pikki rannajoont lennates tulistasid need pardarelvadest ja viskasid alla pomme. Nüüd tuli meil mõnikord päeva jooksul palju kordi kahuritele asuda, et kutsumata “külalisi” kostitada. Ka teised meie naabrid ragistasid oma neljatoruliste ja soolokahuritega nüüd pidevalt.

21. novembri hommikul anti meie kahurirühmale käsk kahurid positsioonidelt maha võtta ja viia need poolsaare  lõunatippu. Kohe saabusid kohale ka autod ja varsti liikusid need mööda rannaäärset maanteed Sõrve tuletorni suunas. Maantee, mida mööda me liikusime, oli ühes kohas mineeritud ja selleks,  et liikuda mööda miinide vahele  jäetud kitsast tähistatud koridori, tuli autojuhte kõrvalt juhendada. Saime miinitõkkest õnneliklt läbi ja jõudsime peagi Sääre tuletorni lähedal olnud betoonpunkrite juurde, kus Esimese Maailmasõja ajal olid asunud rannakaitse patareid. Seal haakisime me oma kahurid autode tagant lahti ja laadisime masinad tühjaks.

Seekord polnud meil kahurite jaoks vaja  süvendeid kaevata. Pataljoni staabist oli wachtemeistrile teatatud, et sõidama samade autodega kohe eesliinile. Sinna aga läheme me ilma kahuriteta - jalaväelastena.

Ladusime oma varustuse ja seljakotid kahurite juurde virna ja katsime need presendiga. Kaasa tuli võtta vaid käsirelvad, granaadid ja “tankirusikad”. Iga mees sai ühe saksa puuvarrega kaigasgranaadi ja kolm “hanemuna”. Kolme mehe peale jagus üks “tankirusikas”. Wihmann ja Pfahler said endale kuulipilduja. Võtsin seljakotist ka mõned tahvlid šokolaadi ja tüki suitsuvorsti ning panin need vöörihma küljes rippunud toidukotti. Veepudelisse valasin külma kohvi.

Siis teatas ettevalmistuste saginas keegi, et eemal seisab veoauto võikoormaga. Läksime vaatama, ja tõepoolest - ühe veoauto kastis lamasid kolm suurt võiketast, millede küljest seal juba tegutsevad soldatid tääkidega suuri kamakaid lõikasid. Lõikasin endale ka  paraja tüki ja panin selle sinelihõlma sisse. Kuid siis käis peast läbi mõte: kuhu ma sellise suure võitüki panen?… Ja ma jätsin selle sinnasamasse maha, võttes kaasa vaid väikese killu.

Hetk hiljem peatus meie juures veel üks auto maaväelastega, kes pakkusid meile  keeduvorsti. Soovijaid aga polnud. Nüüd tõstsid mehed vorstikastid autolt maha ja sõitsid minema…

Enne teele asumist võttis allohvitser Krause meid, eesti poisse kokku ja viis teistest veidi eemale. Seal jagas ta meile mõned näpunäited ja õpetused, kuidas lahinguolukorras käituda ja ennast hoida. Mulle näis, et ta oli meie pärast mures…

Siis anti käsk autodele minna ja me alustasime sõitu rindele.

Minna esimest korda rindele,  see ei ole igapäevane sündmus ja võttis seepärast südame alt kõhedaks. Ja arvan, et mitte ainult minul. Selles olukorras käituvad inimesed väga erinevalt. Ühed püüavad oma tundeid peita teeseldud lõbususe ja lõõpimise varju. Teised sunnivad enda jääma rahulikuks ja väärikaks, ehkki sisemiselt ollakse ülimalt pinge all. Kolmandatel paistab nende hirm ja kartus välja nende olemises, käitumises ja näoilmes.

Nii oli see ka meie seltskonnaga, kes seal autokastis presentfurgooni all istusid ja rindele sõitsid.

Mõni mees oli üleliia lärmakas ja lõbus. Pilas teisi ja püüdis teiste kulul nalja heita. Tundmatuseni olid aga muutunud meie allohvitser Krause ja mõõdumees Schiele. Alati lõbus ja naljatlev Schiele oli äkki väga vaikne. Ta nägu oli veretult kahvatu. Istudes kummargil ettepoole, hoidis ta pead käte vahel ja vaatas tühjade silmadega ühte punkti.

Allohvitser oli võtnud kirjatasku vahelt oma naise ja tütrekese fotod ja vaatas  neid üksisilmi. Tema poole pöördumisel vastas ta vaid käega löömisega…

Olles läbinud kilomeetrit viis, vähendasid autod kiirust ja liikusid nüüd edasi väga aeglaselt, kuna jällegi olid teel mitmel pool miinitõkked, mis olid küll lipukestega tähistatud, kuid kitsa sõidukoridori tõttu tuli seal liikuda väga ettevaatlikult.

Autod peatusid küla keskel. Hiljem saime teada, et see on Iide küla. Siin, ühe mansardkorrusega elamus asus rinde komandopunkt (KP), kuhu vahtmeister läks meie saabumisest teatama.

Eesliin  asus siit veidi edasi, kusagil teiselpool küla ning sealt kostis pidevat käsirelvadest tulistamist ja lõhkevate granaatide ning mürskude kärgatusi. Kaugel ei saanud see olla, sest õhus siutsusid mõned ära eksinud püssikuulid, mis heleda laksatusega vastu hoonete seinu põrkusid ja puudelt oksi rebisid. Sekka oli kuulda ka meist üle lendavate kahurimürskude ulgumist. Tõmbusime kõik ühe elamu õuel olnud raudkividest keldri varju.

Ümberringi käis pidev sagimine ja askeldamine. Pidevalt voorisid KP-st sisse ja välja käskjalad. Eesliinilt toodi ära haavatuid. Verised inimkehad lamasid kanderaamidel või väikeste kummiratastega kärudel, mida vedasid sanitarid. Mõnikord, kui kärud maapinna konarustel tugevasti rappusid, karjusid neil lamavad haavatud läbilõikava häälega. Mõnda veristes sidemetes haavatut, kes suutis omal jalal liikuda, toetas sanitar. Mõni kergemalt haavatu oli eesliinilt ära tulnud omal jalal ja liikus nüüd püssile või puukaikale toetudes tagala poole.

Ühe maja varjus askeldas rühm  jalaväelasi, valmistudes eesliinile minekuks. Nad vahetasid vormimütsid kiivrite vastu ja toppisid vöörihma vahele käsigranaate. Siis väljusid nad hoonete vahelt, hargnesid ahelikku ja liikusid etepoole kummargil olles mööda lagedat põldu eesliini suunas. Mööda põlluvaheteed liikusid sinnapoole ka paar hoburakendit, millede koormaks olid kastid laskemoona, miinide ja granaatidega.

Varsti tuli vahtmeister Kersting tagasi ja teatas, et rindestaabi andmetel on oodata öösel venelaste rünnakut ja meile on antu käsk: asuda küla taha kaitsepositsioonile. Samas andis ta käsu - võtta relvad ja liikuda külast välja.

Küla rindepoolses servas lookles lai ja sügav põllukraav. Selle taga oli lage põld ja teisepool põldu väike kõrgendik, millel kasvas puudesalu. Lahing käis selle puudesalu taga.

Kraavis, kus me pidime kohad sisse võtma, oli umbes poole meetri sügavuselt vett, mida kattis õhuke jääkirme. Üle põllu puhus vinge põhjatuul ja õhus hõljusid üksikud lumeräitsakad. Külm tuul puhus õhukesest sinelist läbi ja pani keha kõhetama.

Et mitte vette ronida, tõime põllult viljaredeleid ja ladusime neilt mutrtud redelipulkadest vee kohale kraavi põhja silla, mille katsime pealt õlgedega. Nii saime üsna talutava küljealuse.

Vahepeal oli päev laskunud õhtusse ja maad kattis sügisine hämarus. Eestpool lendas taeva poole rakette ja kostis pidevat käsirelvadest tulistamist ning kuulipilduja valanguid. Meist lendasid siutsudes üle mõned püssikuulid, lõigates kraavi pervel kasvanud  puudelt oksi. Aeg-ajalt lõhkesid põllul mõned kahurimürsud või granaadiheitja granaadid.

Alles eelmisel päeval olid siin käinud ägedad lahingud ja vastane oli püüdnud iga hinna eest rindejoont edasi nihutada. Sakslastele oli selles verises võitluses tulnud appi poolsaare lõunatipu kohal meres olnud raskeristleja “Scheer”, mille suurekaliibriliste laevakahurite tulega oli venelaste rünnak tagasi löödud. Selle kaheteisttollised mürsud olid kogu ümbruse pahupidi pööranud ja siin-seal oli maas näha nende kägardunud teraskilde.

 Olime istunud oma õlgedega kaetud “õrtel” juba mitu tundi, kuid kõik jäi endistviisi vaikseks. Vahepeal olid meie kõrval kohad sisse võtnud veel ka üks rühm Wehrmachti soldateid kuulipildujatega.

Pimeda saabudes vaibus tulistamine eesliinil peaaegu täiesti ja maad kattis harjumatu vaikus. Ainult üksikud valangud kuulipildujast ja aeg-ajalt taeva poole tõusvad raketid andsid tunnistust sellest, et seal – eespool tulejoonel oldi valvel. Sakslased arvasid, et ega venelased öösel ei alustagi rünnakut. Kui nad seda teevad, siis varahommikul ja kindlasti sellele eelneva kahuritulega.

Me polnud hommikust saadik saanud mahti söömisele mõelda ja meie patarei köök oli vist hoopiski tagalasse jäänud. Seepärast nosisin nüüd kaasa võetud vorstijuppi ja rüüpasin välipudelist peale külma kohvi.

Aeg-ajalt jälgisin kiivriserva alt meie ees olevat maastikku, kus liikusid rindelt üles lastud rakettide valgusest tekitatud varjud. Ja mulle näis, et seal liiguvad meie poole pikkade püssidega hallid kogud, kes kohe, kohe meid ründavad…

Kuid ümberringi jäi kõik vaikseks. Oletatavasti oli selle põhjuseks pingule kruvitud närvid ja seni tundmata olukord, millega ma polnud suutnud veel kohaneda. Olime ju meie, eesti poisid, rindeolukorras oma elus esimest korda elus. Ainult Harrile oli vist kogu siin toimuv täiesti ükskõik. Toetanud kiivris pea vastu kraaviseina, magas ta rahulikku und…

  Ärksin külmavärinatega üle kogu keha. Oli varajane hommik ja päev polnud veel alanud. Öösel oli sadanud rohkesti lund ja katnud maapinna ja kraavis tukkuvad mehed paksu lumekorraga. Üksteise järel rebenesid kraavis olnud lumemügarikud ja nendest tulid nähtvale meeste kiivrites pead. Üle lageda põllu puhus kõle tuul ja mõni kraavis tukkunud mees ronisid sealt välja, et külma peletamiseks liikumisharjutusi teha.

Eespoolt kostis aga juba laskmist ja üle meie peade lendasid jälle vingudes püssi ja kahurikuulid. Viimaste võigas ulgumine ja püssikuulide siutsumine peletas kraavipervele roninud soojategijad kiiresti  kraavi tagasi.

Mõne aja pärast tuli meie juurde käskjalg, kes tõi vahtmeistrile käsu, minna  kogu rühmaga tagasi KP juurde. Seal sai vahtmeister uue korralduse – viia kahurirühm eesliinile. KP juures selgus, et meid, eesti poisse sinna kaasa ei võetud. Jäime ühe KP juures olnud Wehrmachti veltveebli käsutusse.

Arutasime poistega, mis võis olla meie mahajäämise põhjuseks? Kas oli vahtmeister staabist sellise käsu saanud, või oli see tema enda otsus ja ta tahtis meid meie nooruse tõttu säästa? Või oli põhjuseks hoopiski see, et teiselpool rindejoont olid meil vastas meie suguvennad punakorpusest. Oli kuidas oli, aga nüüdsest olime me ühe lühedast kasvu saksa veltveebli alluvuses.

Siis asusid meie sakslastest rühmakaaslased  eesliini poole teele. Meeste näod  olid tõsised ja seni alati käratsenud ja üksteist tönkanud meeste keskel valitses sügav vaikus. Nad läksid hanereas püsse ja automaate kaenlas hoides. Kõige ees sammus vahtmeister Kersting ja kohe tema järel vana Wihmann, kuulipilduja õlal. Allohvitser Krause vaatas tagasi ja viipas meie suunas käega. Teistest kaugel tagapool komberas püssi kaenlas hoides kõhn Schiele. Ta nägu oli kahvatu ja mulle näis, et ta värises üleni... Varsti kadusid nad majade vahele.

Me olime “rindeabilised”…

Siis kutsus veltveebel meid endaga kaasa ja viis ühe küla servas asunud maja juurde. Seal seisid külateel kolm hoburakendit, milledel koormaks kastid miinide ja granaatidega. Pikkade platvormvankrite ette olid rakendatud suured ardenni tõugu hobused, kes seal stoilise rahuga ja aega-ajalt peaga noogutades teeleasumist ootasid.

“Teie ülesandeks on voori julgestada”, ütles veltveebel meile enne teele asumist. “Voori- ja miinipilduja mehed võtavad laskemoona kastid  ise maha”, sõnas ta ja sammus minema.

Kohe asus voor teele. Rataste logisedes liikusid rasked hobuveokid mööda külavheteed, väljusid külast ja pöördusid kitsale põlluvaheteele, mida ühelt poolt palistas kõrge kiviaed. Ühel pool põlluteed oli lage põld, teisel pool lage karjamaa, kus kasvasid kadakad. Kaugemal eespool oli puudesaluga kaetud kõrgendik. Selle tagant kostis käsirelvade tulistamist ja miinide lõhkemise tumedaid mütsatusi. Õhus vingusid mõned eksinud kuulid ja aeg-ajalt lõhkesid põllul ning karjamaal kahurimürsud, tõstes taeva poole mullaseguseid tulesambaid. Teiselt poolt küla, kust me äsja olime väljunud, tulistas kogupaukudega üks sakslaste patarei ja selle mürsud lendasid meist ulgudes üle.

Sammusime viiekesti, püsse kaenlas hoides ja  instinktiivselt õhus siutsuvate kuulide ja mürsukildude eest kummargile tõmbudes hargnenud hanereas moonavoori taga. Koos meiega liikus mööda põldu eesliini suunas  umbes kolmekümnest mehest koosnev maaväelaste ahelik. Need, juba vanemad, habetunud, väsinud ja räämas nägudega mehed, komberdasid kuidagi vaevaliselt mööda konarlikku põldu, viskudes aeg-ajalt lõhkevate kahurimürskude eest põllule pikali. Aheliku ees sammus pikk, vibalik veltveebel, kes püstoliga vehkides ja kähiseva häälega mehi kiiremini liikuma sundis.

Meie tee viis mööda taluhoonetest, mis seal kõrgele taevasse tõusva leegiga põlesid. Põllutee kõrval seisis väike ümarpalkidest ehitatud saun. Selle seina najale aga seisis naisterahva jalgratas, mille keegi oli sinna jätnud. Keegi maaväelane oli ratta juurde peatuma jäänud ja takseeris seda lähemalt.

Milleks talle praegu see jalgratas? - jõudsin ma veel mõelda, kui  õhku rebestas lõhkeva kahurimürsu metallselt helisev plahvatus. Viskusime kähku kaitsva kiviaia varju.

Kui ma püsti tõusin ja jälle pilgu sauna suunas heitsin, nägin, et saunal puudus üks sein ja selle najal seisnud jalgratas lamas kägardunult kümmekond meetrit eemal maas. Ratast uurinud sakslasest aga polnud järel jälgegi... Selle koha peal oli nüüd vaid suitsev pommikraater.

On küsitud, kas elus esimest korda tule alla sattudes tunneb sõdur hirmu? Oma kogemuste põhjal võin öelda, et päris kindlasti tunneb. Ainult  ühtedel paistab see avalikult välja, teised suudavad seda varjata. Ka mina tundsin sel hetkel hirmu. Esmahetkel tabasin end mõttes küsimuselt: kas minu kodused võivad praegu aimata, et ma praegu siin, kuulide ja mürsukildude vingumise saatel eesliini poole lähen. Ja samas tundsin ma hirmu, et kui ma siin praegu pihta saan, nagu see äsja oli juhtunud tolle sakslasega,  siis ei saa minu omaksed mitte iialgi teada, kuhu ma olen jäänud…

Meie moonavoor oli jäänud puutumata. Ükskõikse rahuga ja käimise taktis päid noogutades sammusid suured veohobused edasi. Ruttasime koos küüdimeestega neile järele.

Jõudnud kõrgendiku jalamile, ruttasid meile juba eemalt vastu mitu tahmaste nägudega sakslast. Need olid granaadiheitjate mehed, kelle heitjad olid kõrgendiku jalamile üles seatud ja kes meie küüdimehi rõveda sõimuga vastu võtsid.

“Ronite just nagu täid mööda märga m…i”, pahandasid habetunud ja magamata nägudega soldatid.

“Ivan pressib aina peale, aga meil granaadid ammu otsas”, selgitasid mehed, haarasid kiiresti miinikastid sülle ja ruttasid jooksujalu tagasi granaadiheitjate juurde. Neile järgnesid meie hobusemehed  granaadikastidega.

Seisime vankritest veidi eemal ja vaatasime meeste askeldust pealt. Kõrgendik jäi nüüd tulejoone ja meie vahele ja selle varjus olime me hästi kaitstud. Nagu veltveebel oli öelnud, ei sekkunud me laskemoona mahalaadimisse. 

Äkki märkasime, kuidas kõrgendikul kasvavast võsatukast väljus grupp punaarmee vormis mehi, kes meie poole liikusid. Kas tõesti venelased, sähvatas mõte läbi pea. Kuid siis väljus võsast  ka üks sakslane, kes automaatpüstolit kaenlas hoides ja sigaretti imedes meestegrupist mõned sammud tagapool lonkis.

Mehed olid ilma sineliteta ja vöörihmadeta. Neid oli viis,  kes tassisid endi vahel tekil lamavat haavatut. Viimane oli ilma peakatteta ja tema jalg oli kuni põlveni sidemes, millest veri oli läbi imbunud ja jätnud tekile suure tumeda laigu.

Jõudnud lähemale, kuulsime, et mehed räägivad omavahel eesti keeles.

“Kuhu punavägi põrutab?”, küsis Heino meestelt. Kuulnud meid eesti keeles rääkimas, jäid mehed üllatunult seisma ja kukkusid üksteise võidu meile küsimusi esitama. Nende jutust selgus, et need olid 1926. aastal sündinud Tallinna poisid, keda alles hiljuti oli punaväkke võetud ja peale lühikest ettevalmistust Sõrve saadetud.

Poisid küsisid suitsu ja need põlema pannud, laususid pool lõõpides, et neile, Balti parunite järeltulijaile, punane kord ei meeldivat ja seepärast olevat nad punaarmeest jalga lasknud.

Pärisime poistelt, milline on Eestis olukord ja kuidas seal nüüd elatakse? Poisid muutusid tõsiseks, lõid käega ja sõnasid, et jätkub kõik see, mis oli 1940-41. aastal.

“Nüüd ju meie oma mehed, kes Venemaal kommunismi kooli läbi teinud, Eestis tagasi ja eks venelastel ole nüüd seetõttu kergem”, selgitasid ülejooksikud irooniliselt. Siis käsutas sakslane, kes meie vestluse ajal oli eemal seisnud, poisid edasi liikuma.

   Meie vestluse ajal olid vankrid tühjaks laaditud ja neile paigutati kõrgendiku jalamilt toodud raskelt haavatud. Ühele vankrile pandi ka kolm telkmantlitesse mähitud surnukeha. Hobused ringi pööranud, hakkasid hobusemehed mööda tuldud teed tagasi küla poole minema. Järgnesime neile. Peas keerlesid mõtted äsja kuuldu kohta.

Päris kindlasti rääkisid need rindest üle tulnud poisid tõtt. Kui nii, siis on olukord sealpool rindejoont veelgi hullem, kui me seni olime arvanud. Ja hinge jäi kripeldama mure koduste saatuse pärast.

Väljunud kõrgendiku kaitsva nõlva tagant jõudsime jälle lagedale põllule, kus vingusid kuulid ja lõhkesid mürsud. Öösel sula maa peale sadanud lumi oli muutnud maapinna ligaselt poriseks. Nüüd oli ilm selge ja sügispäikese jahedad kiired mänglesid eemalt paistva suure Torgu koolimaja katusel, kuhu sakslased olid maalinud suure punase risti. Seal asus välihospidal, kuhu nüüd ruttasid ka meie hobuveokid haavatutega.

* * *

 Kui me külla tagasi jõudsime oli juba keskpäev. Meid kamandanud veltveebel oli kuhugi kadunud ja me sättisime end ühe komandopunkti lähedal asunud maja õuel olnud põhukuhja varju jalgu puhkama. Vahetades poistega päevamuljeid, nosisime igaüks vaikselt oma leivakoti kallal. Varsti aga tuli veltveebel ja andis meile täitmiseks uue ülesande.

Seekord sõitsime mööda lääne suunas viivat teed pidi külast välja roomikautoga. Seekord tuli ka veltveebel ise meiega kaasa. Väljusime küla servas olnud kadakatega kaetud  karjamaale ja tegime mööda seda suure ringi, et vältida meie sihtpunkti jõudmiseks lagedat heinamaad, kus venelased meie liikumist oleksid märganud. Maastikuauto liikus aeglaselt mööda künklikku karjamaad, tehes siksakke seal kasvavate puude ja kadakapõõsaste vahel. Lõpuks saabusime ühe metsatuka juurde, kus auto peatus.

Olime taas rindejoone vahetus läheduses. Lahing käis otse selle metsatuka taga. Venelaste automaatide ja kuulipildujate tuli tabas puutüvesid ja lõikas neilt ära oksi. Otse metsatuka äärde oli kaevatud süvend, kus olid virnas kümmekond bensiinivaati. Nähtavasti oli siin olnud sakslaste kütuseladu, mille me pidime nüüd siit ära viima. Laadisime bensiinivaadid auto veokasti ja see sõitis tuldud teed tagasi.

Tagasi külla minekuks oli meil kaks võimalust. Kas minna mööda võsaga kaetud karjamaad, kust me olime tulnud autoga, või riskida ja minna otse üle lageda põllu, kus meie liikumist võis märgata vaenlane, kuid kus vahemaa üle lageda põllu Iide külani oli oli mitu korda lühem. Meie otsus langes  lühema tee kasuks.

Jõudnud keset põldu, hakkasid äkki meie ümber vinguma ühe venelaste väikekaliibrilise kahuri mürsud, mis meist mõnikümmend meetrit eespool lõhkedes põllul väikesi mullasambaid üles kergitasid. Vist olid venelased meie liikumist põllul märganud ja avasid meie pihta tule. Ühel hetkel tundsin, kuidas üks mürsk minust nii lähedalt mööda vihises, et tundsin põsel sooja jutti… Hargnesime kiiresti laiali ja jooksime põllu servast alanud kadakatega kaetud karjamaa suunas. Jõudnud kadakate varju, lõpetas  “jahimees” meie küttimise…

Vaevalt aga olime me jõudnud kadaka vahele varjuda, kui rindejoone tagant hakkas kostma võigast ulgumist. See oli venelaste tuntud “katjuuša”, ehk “stalini orel”, nagu seda kutsusid sakslased.

Seni olime me selle venelaste reaktiivmiinipilduja häält kuulnud vaid paaril korral ja sedagi kaugelt. Nüüd aga möirgas see sakslaste poolt kardetud rakettrelv kusagil lähedal, teiselpool rindejoont otse meie kohal. Olime selle relva kohta kuulnud räägitavat igasuguseid hirmu ja õuduslugusid ja need jutud olid sisendanud meissegi mingi alateadliku hirmu ja kartuse.

Meiega kaasas olnud veltveebel, kellel oli selja taga juba pikk sõjamehetee ja suured lahingukogemused, vaatas samuti kohkunud näoga ringi, otsides kohta, kuhu varjuda. Kuid ümberringi olid vaid kadakad ja mõni käevarre jämedune kask. Ei ühtegi lohku ega kraavi. Ja me viskusime pikali, kes kuhu juhtus.

Esimesed reaktiivmürsud lõhkesid põllu kaugemas servas, seal, kus me alles hetk tagasi olime olnud. Siis hakkasid plahvatuste tulekerad,  just nagu vigurid malelaual, mööda põldu edasi liikuma. Kõrgeid tule- ja mullasambaid üles tõstes liikusid need mööda põldu aina meile lähemale, jättes enda taha pahupidi pööratud ja plahvatustest suitseva musta maa…

Jälgisin seda tulemöllu kiivriserva alt piiludes ja värinaga seljal. Miinid kündsid põldu juba selle meiepoolses servas ja plahvatuste sambad liikusid meile üha lähemale…

Siis järsku lõppesid plahvatused. Ka polnud “katjuušade” ulgumist enam kuulda. Ainult must, segi pööratud ja suitsev kõrrepõld, kust me alles mõni hetk tagasi olime üle tulnud, oli tunnistajaks siin toimunust. Olime seekord pääsenud ja me hakkasime mööda võsastunud karjamaad küla suunas liikuma.

Enne külla jõudmist möödusime ühest sakslaste raskepatareist, mis andis pidevalt rinde suunas kogupaukudega tuld. Vist oli see sama patarei, mille mürsud olid meist hommikul hobuvoori saates ulgudes üle lennanud.

Enne patarei juurde jõudmist lendasid meist madalalennul üle kaks vene ründelennukit IL-2 ja viskasid alla mitu väikest pommi. Arvatavasti olid need suunatud tolle raskepatarei pihta, kuid lõhkesid sellest tükk maad eemal, üsna meie lähedal,  jättes põõsaste vahele mitu mustavat lehtrit.

Kahurite ümber askeldavate meeste näod olid higised ja suitsust tahmased. Iga kogupaugu järel korrigeeris patarei ülem eesliinil olnud vaatlejalt raadio teel saadud andmete põhjal tuld. Ja kui kahurid olid uuesti laetud, jooksid mehed neist eemale, katsid kätega kõrvad ja käskluse peale tõmbasid sihturid pikast nöörist, ning kõmatas uus kogupauk. Ja nii pidevalt, ilma ühegi vaheajata. Kahurite ümber olid virnas maas sadu tühje mürsukesti

Jõudnud tagasi külla, saime me sel päeval esimest korda sooja süüa. Seda jagati komandopunkti juurde toodud välikatlast. Toidu jagamisel polnud maaväelasest kokk kitsi ja tõstis igale meist toidunõusse tubli portsu sooja suppi, kus ujusid sees suured pekitükid.

Päev oli lähenes õhtusse ja maad kattis sügisene hämarduv videvik. Meie komandöriks olnud veltveebel soovitas meil  kaevata  endale killukaitse augud, kuhu saaksime varjuda nii õhurünnakute puhul kui lahingolukorras.

Laenasime ühelt komandopunkti juures olnud väeosa sakslastelt labida ja kaevasime endale ühe seal olnud maja õunapuuaeda sügavad augud. Et neis oleks mugavam istuda, tegime kaeviku põhja astmelise ja katsime seest õlgedega. 

Elamu, mille aias me olime, asus Iide küla keskel. Ümber maja õue olid ringiratast Saaremaa külapildis tuttavad rookatustega abihooned. Ainult elamul ja viljaküünil olid peal sindlikatused. Eriti saaremaapärane oli vana ümarpalkidest ait, mille rookatuse räästad ulatusid peaaegu maani.

 Siin elanud  pererahvas oli Saksamaale viidud ja nüüd kasutasid elamut ja teisi hooneid eesliinilt tulnud saksa soldatid, kes siin oma magamata öid välja puhkasid. Kohtasin selle elamu juures ka umbes 25-26 aastast noort naist ja tema 10-12 aastast venda, kes olid sõrulaste evakueerimisest end kõrvale hoidnud ja niiviisi maha jäänud. Nende enda kodu oli maha põlenud ja seejärel olid nad siia majja elama asunud. Sakslased neid ei puutunud nägin neid mõnikord sakslaste väliköögi juures toidujärjekorras.

Meist põhjapool asus Torgu alevik, mille venelaste kahuritulest süttinud hoonete tulekuma nüüd pimenevat sügisõhtut valgustas. Ainult suur koolimaja seisis veel püsti. Vist polnud punaarmee kahurvägi söandanud seda veel selle katusele maalitud suure Punase Risti embleemi tõttu hävitada, kuna seal asusid haavatud.

Kuigi käes oli õhtu, käis eesliinil, erinevalt eelmisest õhtust, ikka veel äge tulistamine. Rinne oli meile veelgi lähemale nihkunud ja õhus vingusid pidevalt eksinud kuulid, mis heleda laksatusega hoone seintesse ja puutüvedesse tungisid. Meie kahurirühma sakslastest, kes hommikul eesliinile olid läinud, polnud midagi kuulda. Küllap pidasid nad praegu seal venelastega lahingut.

Kuna meile uusi ülesandeid polnud antud, istusime me tegevusetult, igaüks oma “peasas”, lubades seal end veidi tukastada.

Ärkasin üles valju jutukõmina peal. Keegi küsis valju häälega saksa keeles:

“Wo sind hier die Estländer?” (Kus siin on eestlased?) 

Vaatasin üle kaevikuserva ja nägin tulekahjude kuma valgel meie kaevikute juures seismas üht sakslasest maaväe allohvitseri, kes seal juba mitmendat korda nõudis eestlasi. Nüüd tõusis temale lähemal olnud Heino oma kaevikus püsti ja teatas, et meie siin oleme eestlased.

Sakslase jutust selgus, et staabis vajatakse kiiresti tõlki, kes valdaks eesti ja saksa keelt. Meie hulgast oskas seda kõige perfektsemalt Tauli Ott, kuid tema killukaitse auk oli tühi ja poisid soovitasid minul sakslasega kaasa minna.

Järgnesin sakslasele ja see viis mind teiselpool külavaheteed asunud raudkividest keldri juurde. Sisenesime keldrisse. Seal oli rõske ja hämar. Selle ühes seinas seisis lauajuppidest kokku löödud laud, millel põlesid paar punkriküünalt. Laua taga puukastil  istus keegi prillidega Wehrmachti major.  Mind  saatnud  allohvitser kandis majorile ette tõlgi saabimisest ja viimane kutsus mind käeviipega lähemale.

Keldrisse sisenedes polnud ma seal valitsenud hämaruse tõttu kohe märganud keldriruumi kaugemas servas olnud inimkogusid. Nüüd andis major käsu ja üks automaadiga sakslane lükkas laua juurde kaks punaväe vormis soldatit.

Need olid umbes 35-40 aasta vanused mehed. Seljas olid neil maani ulatuvad hallid sinelid, mis olid ilma vöörihmata ja paistsid neile ka suured olema. Peas olid meestel viisnurgaga pilotkad. Mehed olid üsna kohkunud nägudega ja ma märkasin, ühel neist värises hirmust lõug.

Lehitsenud meeste sõjaväepileteid, hakkas major punaväelastele küsimusi esitama. Sakslane küsis meestelt nende nimesid, auastet, väeosa numbrit ning nende väeosa ülema nime.

Tõlkisin majori küsimused eesti keelde. Kuulnud mind eesti keeles rääkimas, ilmus meeste nägudele kergendav ilme ja nad hakkasid õhinal, üksteise võidu küsimustele vastama. Oma väeosa numbrit nad teadsid, kuid nende komandörid olla kõik venelased ja nende nimesid nad ei osanud öelda. Majori küsimusele teiste punaarmee väeosade paiknemise kohta ei teadnud nad midagi vastata.

Mõlemad mehed olid pärit Võrumaalt, mida kinnitas ka nende tugev võru murrak. Midagi rohkemat, kui nende sõjaväepiletites kirjas oli, nad lisada ei osanud, kuna neid olevat alles hiljuti punaväkke võetud ja peale lühikest õppust Sõrve toodud.

Püüdsin majori küsimuste vahele poetada mõned omapoolsed küsimused, et teada saada, milline on olukord Eestis. Mehed seletasid, et nende külast olevat alles hiljuti mitu peret Venemaale viidud ja nemadki olevat küüditamisest pääsenud vaid seetõttu, et olid enne punaarmeesse võetud. Veel lisasid nad, et valla partorgid ja miilitsad otsivat taga saksa sõjaväes teeninuid ja korraldavat koos NKVDga metsades haaranguid…

Rohkemat ma nende võrukeste käest teada ei saanud, kuna prillidega major, olles nähtavasti saanud aru, et minu vestlus on liialt isiklik, nõudis, et ma tõlgiksin ümber ainult tema poolt esitatud küsimused ja vastused ning jätaksin kõrvalised jutud. Nii ei saanudki ma meestelt küsida, kuidas nad rindest olid üle tulnud, või olid lahingus vangi langenud.

Saamata rohkemat teada, kutsus major keldri väljapääsu juures seisnud soldati ja see viis vangid minema. Seejärel lubas major ka mind tulema .

Sammusin mööda külavaheteed meie peatuspaiga poole. Rindejoone poolt kostis ikka veel ägedat tulistamist. Kogu ümbrus oli külas põlevatest hoonetest ja rindelt lastud rakettidest valge. Kell võis olla umbes kolme paiku öösel.

Leidsin poisid ühe talu õuel olnud põhukuja varjus istumas ja päevasündmuste üle arutlemas. Nad oli kuulnud KP juures ringi  sagivatelt sakslastelt, et tuleb ärev öö ja on oodata  punaarmee rünnakut, seepärast polnud neil ka und. Elamu õuel askeldas rühm unerähmas nägudega sakslasi, kes valmistusid eesliinile minema. Määrdunud nägudega ja porised mehed täitsid oma padrunitaskuid padrunitega, toppisid vöö vahele granaate ning kiivrid pähe sättinud, asusid siis hanereas minekule.

Istusin poiste juurde maha ja rääkisin neile, mida olin kuulnud eestlastest punaarmeelaste käest. Jutt teiselpool rindejoont toimuva kohta võttis poiste näod tõsiseks.

Olime alles hiljuti koos arutanud, mida teha siis, kui sakslased ei saa Sõrvest oma üksusi enam minema  viia ja need peavad siin kapituleeruma?  Et sakslased oma väheste jõududega ei suuda enam kaua kümneid kordi ülekaalus olevale punaarmeele vastu panna, oli päevselge. Mida aga sel juhul võtavad venelased teha meie, eestlastega, kes me nende vastu olime relva tõstnud? Igal juhul oli meie tulevik üsna murettekitav. Jäi üle vaid ära oodata, mida lähemad päevad meile toovad.

Veel ühele küsimusele polnud me Sõrves olles saanud vastust. Enne siia tulekut olime me olnud peaaegu kindlad, et kohtame siin punavägede vastu võitlevaid eesti väeosasid. Kuid tegelikult polnud siin peale meie, Pärnumaa lennuväepoiste, ühtegi eestlast. Mis oli saanud neist, umbes poolesaja tuhandest eesti sõjamehest, kes veel septembris Sinimägedes, Peipsi ääres ja Tartu all pealetungivate punavägede vastu võitlesid?

Üha enam sai meile selgeks, et Eestimaa saatus on otsustatud. Et kodumaa piire kaitsnud eesti üksused on kas purustatud, või on need relvad maha pannud… Sel juhul pole ju ka meie võitlemisel siin Sõrves enam mingit mõtet…

Need olid küsimused, mis meid - viit eesti poissi, sel äreval sügisööl Iide külas ühes põlevate hoonete leekidest  valgustatud taluõues istudes vaevasid.

Ühes aga olime me nüüd kindlad - meie kodude uksed jäävad meie eest veel kauaks suletuks…Kuid olime seitsmeteistaastased ja kodusoojus ning vanemate tugi olid meie jaoks veel tähtsad.

 

Rinne laguneb

Sel ööl ei saanud me silmatäitki magada. Õhus oli tunda ärevust. Meid kamandanud veltveebel oli kadunud ja me olime jäetud omapead. Ümberringi käis suur sagimine. Eesliinile saadeti üha uusi võitlusgruppe ning sealt toodi pideval ära haavatuid ja langenuid.

Öösel ei olnud lahingutegevus hetkekski vaibunud. Hommiku saabudes see ägenes veelgi, muutudes varsti lausa maruliseks. Ühe hetkega mängisid selles sõjaorelis kaasa kõikvõimaliku relvad ja nende sümfoonia pani vere soontes tarretama. Üle meie peade lendasid ulgudes kahurimürsud, mis nüüd siin kõrgeid mullasambaid üles paisates ja puid juurides lõhkesid. Õhus vilistas ja sumises, just nagu lendaks seal suur mesilaste ja sitasitikate parv. Meist sööstsid madallennul ja pardarelvadest tulistades üle hävitajad, punased viisnurgad tiibade all.

Istusime oma killukaitse aukudes ja piilusime kiivriserva alt ümberringi toimuvat. Punakotkaste ülelennul andsime neile püssidest tuld, kuigi teadsime, et soomustatud “pesuvannide” vastu on meie käsirelvad võimetud.

Samas kirusime mõttes sakslaste lühinägelikkust, kes olid meid rindele toonud ilma kahuriteta. Olime siiski väljaõppinud õhutõrjeväelased ja praegu oleksime saanud me siin ka viiekesti üht-teist ära teha… Nüüd aga võisime me oma augus kükitades karabiinidest vaid varesid hirmutada. Need olid aga niigi juba siin toimuva eest minema lennanud…

Lahingumüra aga aina lähenes. Äkki ilmus majade vahelt nähtavale grupp saksa maaväelasi, kes õhus vinguvate kuulide eest kummargil olles suure rutuga eesliini suhtes vastassuunas jooksid. Nende ruttamises oli märgata paanikat ja meeste nägudel peegeldus hirm. Põgenike järel tulid jooksuga sanitarid, vedades kummiratastega kärudel enda järel haavatuid. Kärud hüplesid konarlikul maapinnal ja haavatud neil karjusid läbilõikava häälega…

 Meeste põgenemist püüdsid peatada mõned ohvitserid ja veltveeblid, kes püstolitest õhku tulistades ja põgenevaid soldateid sõimates neile järele jooksid. Ja nähtavasti see neil ka õnnestus, sest mõne aja pärast liikus see hirmunud ja pea kaotanud meestekari juba korralikult ahelikus olles tagasi eesliini suunas.

Sel novembripäeval käisid siin Torgu aeleviku lähistel kogu päeva ägedad lahingud. Punaarmee edasitung suudeti sakslaste poolt siiski peatada ja õhtuks lahingutegevus rauges.

Õhtu eel ilmus välja ka meid käsutanud veltveebel ja saatis meid  maastikuautol eesliinilt ära tooma seal lahingus surma saanud õhutõrjeväelasi. Autojuhil oli tee selle kahurirühma juurde teada, kuna ta oli päeval käinud sinna laskemoona viimas. Kuna maal lasus juba sügisene hämarik, sõitis meie auto mööda põlde ja karjamaid pimendatud laternatega. Kusagilt eestpoolt oli kuulda üksikuid kuulipilduja valanguid ja rindejoont tähistasid taevasse tõusvad raketid.

Lõpuks jäi roomikauto seisma kolme maasse kaevatud 37-mm õhutõrjekahuri juures. Need olid täpselt samad kahurid, nagu meie omad, mis nüüd Sääre lõunatipus kasutult vedelesid.

Kahurimeeskonna käest kuulsime, et alles mõni tund tagsi oli toimunud siin äge lahing, kus nende kahurirühm koos ühe liikurkahuriga olid tagasi löönud venelaste tankirünnaku. Üks ründajatest seisis veel suitseva torni ja purustatud roomikutega sealt vaid sadakond meetrit eemal. Lahingu ajal oli üks venelaste tankimürsk tabanud üht nende flakikahurit ja selle meeskonna allohvitser ja sihtur olid saanud surma. Telkmantlitesse mähituna lamasid need nüüd sealsamas kahuri kõrval ja me tõstsime nende surnukehad autole.

Jõudnud tagasi külla, käskis veltveebel meid langenud õhutõrjeväelased samasse talu aeda maha matta. Asusime seda ülesannet täitma ilma ühegi eelarvamuseta, sest iga langenud sõdur väärib viimast puhkepaika…

Kuid meil polnud haua kaevamiseks labidat. Eelmisel päeval olime me killukaitseaukude kaevamiseks laenutanud selle sakslastelt, kuid need olid kõik eesliinile läinud. Mööda taluhooneid ringi otsides leidis lõpuks Heino aida räästa alt puust leivalabida. Sellise puust labidaga oli minu ema kodus suuri maaleiva pätse leivaahju küpsema pannud.

Kaevasime selle leivalabidaga ühe suure õunapuu alla neile kahele sakslasele haua. Õnneks polnud maapind seal külmunud. Maa oli pehme ja muld rammusalt kohev, mistõttu saime oma puust tööriistaga kenasti hakkama. Paigutasime telkmantlitesse mähitud surnukehad hauda ja ajasime haua kinni. Nende, meile tundmatute, sõdurite viimast puhkepaika jäi tähistama vaid madal hauaküngas…

Hilja õhtul saabusid eesliinilt tagasi meie kahurirühma sakslased. Mehed olid magamata ja väsinud. Tagasi ei tulnud enam meie allohvitser Krause ja mõõdumees Schiele, kes olid saanud hommikul lahingus surma.

Allohvitseri oli tabanud venelaste automaadi valang otse rindu, kui ta oli kuulipildujat käes hoides ja ründavaid venelasi tulistades püstijalu neile vastu läinud.  Schielet oli tabanud rünnaku ajal üks granaadikild pähe ja ta jala pealt maha niitnud…

Kuuldes nende  kahe surmasaamisest, meenus mulle nende seesmiselt murtud olek, kui me paar päeva tagasi autodel siia rindele sõitsime. Mäletan, et minu vanaema oli kunagi rääkinud, et mõned inimesed tunnetavad oma surma ette… Ju siis tundis seda ka allohvitser Krause, kes rindele tulles oli jaganud meile õpetussõnu, kuidas peaksime end lahinguolukorras kaitsma… 

Vahtmeister Kerstig kutsus endaga kaasa neli meest ja läks koos nendega oma langenud kaaslasi eesliinilt ära tooma. Nüüd kaevasid sakslased sama leivalabidaga nende kahe õhutõrjeväelase kõrvale õunapuu alla veel ühe haua.

Lahkumissõnad ütles vahtmeister. Magamatusest ja lahingust väsinud ning habetunud ja määrdunud nägudega mehed seisid paljastatud päi oma lahingukaaslaste haua ümber ja nende põskedel veeresid pisarad… Surma külm ja kondine käsi oli ühtmoodi halastamatu nii siin kui sealpool rindejoont. Surm ei küsinud kellegilt, millised on sinu ilmavaated ja tõekspidamised. Tema ees olid kõik võrdsed.

Olime vaevalt jõudnud värske hauakünka kõrvale maha istuda ja leivakotist mõned suutäied võtta, kui tuli käsk: asuda kiiresti küla serva positsioonile.

Iide küla põhjapoolsel küljel oli ühe põllukraavi  ääres ahelikus kohad sisse võtnud juba üks jalaväe kuulipildujate rühm. Meie sinna jõudes sättised need parajasti üles oma raskekuulipldujaid. Võtsime oma kahurirühma meestega  nende kõrval ahelikus kohad sisse.

Jälle oli meie ees lage põld ja teiselpool põldu võsastunud karjamaa. Otse meie selja taha jäi suur põllukividest ehitatud karjalaut ja selle kõrval mullatisega kaetud kelder. Kaugemal tagapool olid veel mõned hooned.

Eestpoolt kostis vaid üksikuid kuulipilduja valanguid ja sekka mõned püssipaugud. Aegajalt laksatasid kuulid vastu meie selja taga olnud lauda kiviseina, põrkudes sealt rikošetiga tagasi. Nähtavasti käis kiviseinalt tagasi põrkuvate kuulide ulgumine meie kõrval askeldanud jalaväelastele närvidele ja nad kutsusid meid kaasa, et tuua eemal seisnud viljakuuri eest suured puuväravad ja katta nendega kinni kivisein, et tagasi põrkunud kuulid ei lendaks kaugele.

Kell oli juba tublisti üle kesköö. Eesliinil oli suhteliselt vaikne. Siis anti pikki ahelikku edasi teade, et meist eespool olnud rindejoon on tagasi tõmbunud ja meie ees on nüüd vaid punaüksused. Viimased polnud nähtavasti neid muutusi eesliinil veel märganud.

Aeg venis ja eespool jäi kõik endiselt vaikseks. Kuigi olime juba mitu ööd magamata ja väsinud, olid kõigi meeled pinevil ja erksad. Ainult Harri kurtis, et suilmad vajuvad vägisi kinni ja lubas minna meie selja taga olnud raudkividest keldrisse veidi tukastama. Ta käskis end otsekohe üles äratada, kui midagi peaks juhtuma. Imetlesin oma kahurikaaslase tugevaid närve. Alles see oli, kui ta laevakahurite tule all telgis punkriahjul leiba praadis…

Eemal põlesid hooned ja nende tuleleekide valgusest tekkinud tontlikud varjud ümbritsesid meid. Ka Torgu koolimaja, mille katusel oli olnud suur punane rist, olid venelased oma  kahuritest põlema lasknud. Küllap jäid seal sisse ka koolimajas olnud haavatud…

 Kell võis olla umbes kahe paiku öösel, kui mööda ahelikku anti edasi käsk: kõigil jätta positsioonid maha ja taanduda kiiresti Iide küla lõunapoolsesse serva.

Asusime kohe kiiresti minekule. Jõudnud juba küla keskele, meenus mulle äkki: aga Harri! Olin ta täiesti unustanud.

Tõttasin jooksujalu mööda tuldud teed tagasi. Harri magas keldri põrandal maas. Raputanud ta üles, ei saanud ta unise peaga alul aru, milles on asi. Kulus minutit paar, enne kui me sealt minema saime.

Hakkasime kiiresti minema sinnapoole, kuhu olid läinud kõik teised.  Kuid  küla oli inimtühi ja me ei näinud seal enam liikumas ühtegi inimhinge. Alles äsja siin olnud saginud soldatid olid just nagu õhku haihtunud.

Läksime umbropsu läbi aedade. Möödusime põlevatest hoonetest. Kogu ümbrus tundus olevat kuidagi võõras. Ühes õunaaias nägime õunapuu all kahte värsket hauakääbast. Nüüd tundsin ma ümbruse ära ja pilt keeras mulle end õiget pidi ette. Olime sama elamu aias, kus olime olnud kõik need viimased päevad. Põlevate hoonete tontlik valgus ja sellest tekkinud varjud olid meid ära eksitanud.

Peatusime hetkeks tuttava aida rookatuse all, et nõu pidada. Ümberringi siutsusid üksikud püüsikkulid ja siin-seal lõhkesid mõned mürsud. Väljunud katuse räästa alt,  potsatas äkki otse minu jalge ette üks venelaste miin. Nägin, kuidas see vajus pehmesse pinnasesse, nii et selle stabilisaator jäi vaid mõni sentimeeter maa seest välja. Harri komistas mulle selga. Meie mõlema elud olid rippunud vaid imepeene niidiotsa küljes. Saatuse tahtel miin ei lõhkenud ja see niidike ei katkenud… Ruttasime edasi. Teiseltpoolt rindejoont kostis nüüd pidevat tulistamist.

Äkki astus ühe hoone varjust välja saksa ohvitseri vormis mees. “Halt! Parole!” kraakstas ohvitser käskivalt. Tema käes olnud püstolitoru oli suunatud meile. Jäime Harriga meetrit kümmekond temast eemal seisma, mõlemil sõrm kaenlas olnud laetud karabiini päästikul.

Ütlesime parooli vastuse. Nüüd lasi ohvitser käe püstoliga alla ja nõudis meie dokumente. Võtsin Harri käest tema Soldbuchi ja viisin selle koos enda omaga ohvitseri kätte. Harri karabiin oli endiselt sakslasele suunatud.

Uurinud meie pabereid, muutus ohvitser veidi lahkemaks ja küsis, miks me siin üksinda ringi kolame?  Rääkisime talle oma loo ja nüüd käskis ta meil enadale järgneda. Meie Soldbuchid jättis ta enda kätte.

Võisime muidugi saatust tänada, et meie kahekesti ja too sakslane üksi oli. Olime ju väga segases rindeolukorras. Siin, eikellegi maal, võis ringi liikuda ka punaarmeelasi ja meie tugev aktsent võinuks sakslastes tekitada kahtlusi. Vaevalt, et nad oleksid hakanud meie päritolu uurima.

Sammudes kiiresti järele ees ruttavale ohvitserile, jõudsime me lõpuks ettenähtud kogunemiskohta. See asus külast väljas, ühel puudesaluga piiratud lagendikul. Sinna oli kogunenud juba palju mehi. Enamuses olid need Wehrmachti jalaväelased. Seal märkasin ma meestesummas üht meie patarei ohvitseri ja ma juhatasin meid kinni pidanud sakslase selle juurde. See staabiohvitser vaatas meie Soldbuchid üle ja tunnistas meid omaks. Seejärel  andis meile meie dokumendid tagasi.

Määratud kogunemiskohta tuli pidevalt mehi juurde. Neid võis seal olla umbes tuhande piires. Peale jalaväelaste tuli sinna ka teiste väeliikide soldateid ja ohvitsere. Rindelt lahkunud kahurväelased olid oma kahurid õhku lasknud.

Siis teatas keegi näpitsprillidega Wehrmachti major, et kohe alustame me kolonnis liikumist poolsaare lõunatipu suunas, kus pidid ootama meid dessantpraamid. Ohvitser keelas meestel teel olles ära suitsetamise ja andis käsu kõik üleliigsed ja heli tekitavad esemed minema visata ning kaasa võtta ainult käsirelvad ja granaadid. Veel selgitas ta, et meie lahkumine siit peab toimuma vaenlasele märkamatult.

Olime vahepeal leidnud Harriga üles ka teised meie kahurirühma mehed. Viskasime teiste eeskujul minema oma toidunõu, veepudeli ja gaasimaski. Ka “tankirusikad” lendasid võssa. Järel jäid vaid püss, padrunitaskud ja vööl olnud leivakott ning mõned granaadid. Vana Wihman võttis õlale ka kuulipilduja ning Pfahler ning Daltška kasetid padrunitega.

Siis hakkas kolonn liikuma. Mehed sammusid teetäielt mööda pimedusse mattunud maanteed. Selja taha jäid põlevad hooned ja rindejoon, kust kostis nüüd üsna ägedat tulistamist. Teati rääkida, et sinna olid jäänud vaid väikesed katterühmad, kes pidid katma taanduvaid väeosi. Ka räägiti kellamehhanismiga kuulipildujatest, mis tulistasid teatud vaheaegade järel,  jättes vaenlasele mulje rinde püsimisest.

 

Öine taandumine

Olime oma kahurirühma meestega üsna kolonni lõpus. See erinevate väeosade soldatitest koosnev kolonn, kelledest enamus oli tulnud otse eesliinilt, liikus edasi üllatavalt vaikselt. Juttu aeti sosinal. Kuulda oli vaid sammude müdinat. Suitsunäljased tõmbasid oma sigarette salaja, peites hõõguva tulukese hoolikalt sineli varrukasse.

Ilm oli läinud külmemaks. Puhus vinge põhjatuul, taevas olid vaid üksikud pilveräbalad ja nende vahelt sirasid kõrgel sügistaevas tähed. Oma õhtust teekonda oli alustanud täiskuu. Teel olnud veelompidele oli tekkinud õhuke jääkirs.

Kugi olime olnud juba mitu päeva ja ööd magamata, polnud meil kellegil une märkigi. Närvipinge ja ärevuse tõttu olid kõik erksad. Me ei teadnud täpselt, kuhu randa meid viiakse, kuid kõikide sooviks oli võimalikult kiiresti meid ootavatele laevadele pääseda, et veel ööpimeduse katte all Sõrvest lahkuda.

Olin kõik need viimased päevad kannud kiivrit, mistõttu pea oli ebamugavalt raske ja pitsinud. Oleksin meeleldi vahetanud tolle teraskausi kerge vormimütsi vastu, kuid see oli mul juba rindele mineku esimesl päeval vöö vahelt ära kadunud.

Teel edasi liikudes kohtasime me tee ääres veel üht kahurväelaste gruppi. Need olid oma kahurid rindelt kaasa toonud ja nüüd olid need hobustega veetavad rasked relvad pehmesse teeperve vajunud ja sinna kinni jäänud. Ühisel jõul sikutati kahurid teele ja liiguti koos edasi.

Kohtumine Torgaus
Väeosad lahkuvad rindelt

Äkki rebestas meid ümbritsenud vaikust lõhkeva kahurimürsu metallselt hele raksatus. See järel kohe teine. Siis kolmas, neljas… Meie ümber hakkas teele ja selle kõrvale langema mürske ning kerkima üles tule ja mullasambaid. Esimesed mürsud lõhkesid meist tagapool. Seejärel liikusid lõhkevate mürskude tulesamabad pikki maanteed  ja mööda mõlemal pool maanteed olnud karjamaid meist mööda, üha kaugemale ettepoole.

Kolonnis tekkis segadus. Otsiti kiiruga kohta, kuhu end peita. Mehed  viskusid tee ääres olnud madalasse maanteekraavi, milles oli vesi. Viskusin samuti lähemasse teekraavi, vaatamata sellele, et see oli vett pooleni täis, mille kerge pakane oli kaanetanud õhukese jääkirmega. Hiljem seda momenti meenutades, tuli mulle meelde, kuidas meie kahurirühma allohvitserid olid meid õppustel “nöökinud” ja sundinid õppeväljakul mööda vee ja porilompe roomama…Võibolla just see, et ma nüüd valimatult kraavivette viskusin,  päästis ka minu elu…

Ootamatult kolonni pihta avatud venelaste kahurituli oli teinud kohutavat hävitustööd. Maanteel lamasid haavatud, kellele sanitarid andsid esmaabi. Raskelt haavatud pandi kiiresti kanderaamidele ja viidi kaasa. Kergemaid haavatuid talutati edasi meeste vahel. Langenud jäid sinnasamasse teepervele lamama...

Liiknud mõnisada meetrit edasi, sain ma endale ühe haavatud “patsiendi”. See oli üsna kogukas sakslane, kelle jalg oli mürsukillust vigastatud. Toetades end minu õla najale tilpas ta ühel jalal edasi. Valu ja pingutuse tõttu pärlendasid mehe näol suured higipisarad ja niiviisi edasi komberdades vandus ta kogu tee tulist ja kurja. Samas aga palus ta mind tungivalt, et ma teda mitte maha ei jätaks.

Niiviisi tilpas ta minu najal umbes pool kilomeetrit. Olime kolonnis tublisti tahapoole jäänud ja ma tundsin, et mu jõud saab otsa ja et mu jalad hakkavadd seda suurt mehekogu toetades risti käima. Suure palumise peale sain ma oma koorma üle anda ühele sama kogukale sakslasele. Alul see punnis küll vastu, kuid soostus lõpus siiski oma kamraadi aitama ja ma lisasin sammu, et omadele järele jõuda.

Ootamatu kahurituli oli kogu kolonni segamini löönud. Jõudsin oma kahurirühma meestele järele, kelledest õnneks polnud keegi pihta saanud. Vana Wihman oli ainult oma kuulipritsi ja Dalatška padrunikastid minema visanud. Eesti poistest polnud aga näha Otti. Harri arvas, et võibolla on ta kusagil eespool.

Edasi minnes nägime kogu seda hävitustööd, mida venelaste ootamatu kahurituli oli teinud. Teel lamasid tapetult maas nendesamade kahurite ette rakendatud hobused, mis me alles hiljaaegu olime teele aidanud. Pommitamisel surma saanud soldatid olid tõstetud maanteelt kõrvale. Kõikjal vedeles maas relvi, laskemoona ja soldatite isiklikku varustust. Siin-seal olid maanteel maas inimestelt ja hobustelt rebitud kehaosad. Ühe maantee ääres olnud betoonpunkri ees komistasin pimedas ühele säärikule, millest ulatus välja põlvest saadik ära rebitud jalakönt.

Kell võis olla umbes nelja paiku öösel, kui me lõpuks mere äärde välja jõudsime. Olime jõudnud täpselt samasse kohta, kuhu mõned päevad tagasi olime jätnud oma kahurid. Viimased seisid kenasti ikka veel samas kohas presentkatete all reas.

Kahurite juures aga avanes üsna troostitu pilt. Kõik meie isiklikud asjad olid seljakottidest välja võetud ja vedelesid segipaisatuna mööda maad laiali. Siin oli keegi samal ajal, kui meie rindel olime, oma taskuid maapealse mammonaga täitnud. Ka raskel sõja ajal leidus selliseid… Akordeon, mille olin veel Pärnus olles marketendriga saanud, lamas nüüd pikaks venitatult ja laiaks tallatuna maas. Kellegi kurja käe tõttu olid mu hea sõbra mängud igaveseks mängitud…

Leidsin selles segaduses üles oma tühjaks tehtud koti ja õnneks oli selle põhjas alles kodust kaasa võetud väike kirjamapp mõnede dokumentide ja piltidega, mille ma oma vöölrihma küljes rippunud leivataskusse pistsin. Kotis oli alles ka veel üks lihakonservi purk, mille pistsin endale telkmanti alla põue.

 

Öö merel

Mererannas seisis veel ainult üks dessantpraam, mis seal rindelt saabujaid ootas. Selle trümmi otsaluuk oli lahti ja praami mustavasse avausse sisenes pidevalt eesliinilt saabunud soldateid.

Siis anti käsk - kõigil kiiresti laevale minna. Meie kahurirühma sakslased jõudsid veel meie kahuritelt lukud välja võtta ja need merre visata. Ka peksid nad puruks kahurite sihtimisseadmed.

Jõudsin dessantpraami juurde hetkel,  kui sellesse sisenesid viimased rindelt tulnud soldatid ja selle laadimisluuki hakati ülesse tõstma. Praami ahtriluugi ja kalda vahel oli umbes kümmekond meetrit vett, mis ulatus vööni. Sain viimasel hetkel haarata kinni ülesse tõstetava luugi (aparelli) servast, mis mind koos teiste sellel turnivate meestega alla laevaruumi kallutas.

Poolhämar lastiruum oli viimase võimaluseni mehi täis kiilutud. Selle vööripoolses otsas lamasid kanderaamidel ja ruumi põrandale laotatud telkmantlitel haavatud. Pidevalt juurde voolanud meestemass oli surunud eespoolseisjaid üha edasi, kuni need tallasid oma jalgade alla trümmiruumi põrandal  lamavad haavatud. Läbi lärmi ja kisa oli kuulda haavatute karjeid ja nende valuoigeid…

 Olin pääsenud ühele viimastest Sõrvest lahkuvale dessantpraamile. Enne seda olid siitsamast Kuramaa poole teele läinud juba palju praame ja laevu ning teisi Sõrvest lahkuvate väeosade soldatitega täidetud aluseid.

 Seisime tihedalt üksteise vastu surutuna poolhämaras trümmiruumis. Siis käivitusid laevamasinad ja praami metallne kere hakkas tugevasti rappuma. Laevamasinad undasid tugevasti, kuid praam ei liikunud paigast. See istus üleliialt suure lasti tõttu merepõhjas kinni…

Uuesti lasti trümmi otsaluuk alla ja laevaohvitserid nõudsid, et osa seal olnud mehi lahkuksid praamilt tagasi maale, et lasti vähendada ja sel viisil alus merepõhjast vabastada. Meremehed lubasid, et pärast võetakse kõik laevale tagasi.

Kuid need lubadused olid kurtidele kõrvadele. Keegi ei tahtnud oma viimase pääsemislootusega riskida. Laevamehed närvitsesid ja karjusid, nõudes meestelt laevaruumist väljumist, need aga seisid paigal ja vibutasid laevameeste poole püstoleid ja granaate. Kogu laevaruum oli täis kisa ja lärmi. Lahingute väsimusest ja magamatusest üle pingutatud mehed käitusid kui metsloomad, kes puuri sattununa hirmunult  end selle nurka surusid ja neid sealt välja ajada tahtjaile vihaselt hambaid näitasid…

Meie alus istus aga endiselt merepõhjas kinni. Idataevas juba ahetas ja maad kattis hommikune hämarus. Kuid ilma valgenedes olnuks meie praam heaks märklauaks Punaarmee kahuritele. Ka võisid iga hetk saabuda sinna vene tankid.

Kuid siis tõsteti trümmi otsaluuk uuesti üles ja läbi meestesumma liikus üsna kummaline teade, mis teatas, et: “Valter tuleb meile appi:”

Kes on see salapärane “Valter”, jäi esialgu paljudele saladuseks. Mõne aja pärast aga selgus, et merelt kutsuti tagasi üks viimastest Sääre rannast lahkunud dessantpraamidest ja selle kapteni nimi oli Valter. Tolle Valtri abiga loodetigi nüüd meie praam merepõhjast lahta saada.

Möödus veel paarkümmend ärevat ja närvilist minutit. Siis läbisid laevakere mitu tugevat tõuget ja laevamootorid hakkasid taas tugevasti mürisema. Seejärel jäi äkisti kõik vaikseks ja läbi raudse seina oli kuulda vaid vee kohinat. Olime vabas vees. Nüüd liikus meie alus kiiresti avamerele, kus oli meie pääsemine.

 Halli hommikuhämarusse jäid maha Sõrve ja Mõntu sadamamuul, kus nüüd peremehetsesid punaväelased. Kuid veel polnud me nende haardest vabanenud.

Olime eemaldunud rannast vaid paar miili, kui laeva kohale ilmusid vene lennukid ja heitsid merre pomme. Kuulsime pimedas laevruumis selgesti nende lõhkemist. Siis avasid laevatekil olnud õhutõrjekahurid ja kuulipildujad lennukite pihta äge tule. Seejärel jäi kõik vaikseks. Olime pääsenud. Piisanuks ühest lennukipommist, et merepõhja viia kõik selles suletud raudkirstus olijad…

Poolpime laevaruum oli mehi viimase võimaluseni täis. Seistes tihedalt üksteise vastu surutuna,  põhjustas see veel ühe traagilise sündmuse. Äkki täitis ümbitsevat hämarust hele valgussähvatus ja kostis käsigranaadi plahvatus…

Selles rüseluses oli kellegi vöö küljes rippunud granaadil pääsenud lahti päästikukaitse ja meeste vahel lõhkenud granaat rebis tükkideks mitu meest. Trümmis kostis  haavatute karjeid, surijate oigeid ja meeste sõimu…See oli õudne. Arstid ja sanitarid tegid mida suutsid.

Sesin otse trümmiluugi juures,  surutuna vastu laevaruumi külgmist seina. Samas, minu lähedal seisis Harri. Teisi meie kahurirühma mehi polnud läheduses näha.

Laevatrümmi metallsein oli kaetud hõreda puuplankudest sõrestikuga, mis kattis seina kuni trümmi laeni. Äkki märkasin ma üleval trümmilaes, otse meie peade kohal väikest avatud luuki,  kust oli näha tumedat sügistaevast. See oli parajasti nii suur, et sellest mahtus inimene vabalt läbi. Ja ma otsustasin siit põrgust lahkuda ja ülesse laeva tekile ronida. Ronisin mööda puusõrestikku üles ja upitasin end läbi selle ava laevalaele. Kohe järgnesid mulle veel mitu meest, nende hulgas ka Harri.

Tekil puhus vinge tuul ja läbi pilveräbalate vilkusid üksikud tähed. Merel rullusid kõrged lained ja laiapõhjaline dessantpraam kõikus tugevasti.  Lained, mis vastu laeva külge peksid, ujutasid laevateki üle veega ja õhus valitsevad külmakraadid katsid teki metallplaadid õhukese jääkirmega. Kõikuval ja jääst libedal tekil tuli end kõvasti kinni hoida, et üle madala reelingupiirde mitte üle parda libiseda.

Komberdasin reelingupiirdest kinni hoides ja tekirajatistest tuge otsides mööda libedat tekki  laeva  ühe vööris oleva kahuriplatvormi poole. Äkki märkasin suure kohkumisega, et ühe minu vöörihma küljes rippunud munagranaadi sütikukaitse oli lahti kruvinud ja  rippus päästiku tõmbenööri otsas…

Ainult õnnelik juhus hoidis ära selle, mis alles äsja oli juhtunud all trümmiruumis… Ja ma viskasin kõik vööl rippunud granaadid üle parda merre.

Jõudnud laevakahuri juurde, haarasin ma kinni ühest selle küljes olnud sangadest. Jääkülmast  metallist kinni hoides hakkasid aga sõrmed jäise tuule käes varsti külmetama ja ma olin sunnitud tihti kätt vahetama, soojendades vabanenud kätt hingeõhuga. Rannas vööni märjaks saanud riided panid keha külmast võbisema.

Kõik tekile tulnud mehed püüdsid leida tuulevarju ja kaitset üle reelingu paiskuvate lainete eest. Mõned neist olid roninud läbi laevakere kuni veeni ulatunud šahti, kus nad sõna tõsises mõttes šahti seintes olnud metallkonksude otsas rippusid.

Olin läbimärg ja ära külmunud ning kogu minu tähelepanu oli suunatud ainult enda kinnihoidmisele. Sõrmed olid külmast kanged ja ma ei tundnud neid enam. Kiiver peas oli tinaraske ja pitsitas pead. Külmast, magamatusest ja väsimusest muutusin ma lõpuks täiesti apaatseks. Ajataju oli kadunud ja jõud otsas.  Ja ühel hetkel tabasin ma end mõttelt, et lasen ennast selle kahurisanga küljest lahti, saagu edasi mis saab…

Kuid veel oli säilinud minus alalhoiuinstinkt ja ma suutsin endale teadvustada, et kui ma end lahti lasen, pühib laine mind otsekohe üle parada… Ja ma tegin kahurisanga küljes rippudes oma “jäätantsu” edasi.

Äkki märkasin ma nagu läbi udu, et laeva roolikambri seina ääres on virnas kahuri laskemoona kastid, mis olid köitega kinnitatud roolikambri külge ja sinna üles ei ulatunud laevatekki uhtuv laine.

Komberdasin reelingupiirdest kinni hoides kastivirnani ja ronisin suure pingutusega sinna otsa. Seal tõmbasin ma end sineli all kerra, surusin selja tugevasti vastu roolikambri seina ja panin külmast kangeks tõmbunud käed põlvede vahele… Oli kohutavalt külm ja ma värisesin üle kogu keha. Kuid ometi olid väsimus ja magamatus minust ühel ajal võitu saanud ja ma olin jäänud magama. Läbi une tundsin ma veel, et mul on soe ja kohutavalt hea olla…

Äratas mind laevamasinate monotoonne mürin ja lainete kohin vastu laevaparrast. Väljas oli valge ja idakaarest tõusis silmapiiri kohale suur ja punane päikeseketas. Tuul ja lainetus olid vaibunud ja ilm oli tunduvalt soojemaks läinud.

Aga minul oli seal laskemoona kastide virna otsas tõepoolest soe ja mõnus olla. Ja see polnud üldsegi unes. Ning siis ma märkasin, et laman sooja ja pika villaga lambanahast kasuka all. Selliseid kasukaid olid ma näinud kandvat laevatekil askeldanud laevamehi.

Ja varsi tuligi minu juurde üks madrustest, naeratas mulle kambamehelikult,  ise kavalalt silma pilgutades. Ta rääkis, et oli märganud öösel kastivirna otsas läbimärga ja külmast lõdisevat noorukest sõjameest ja laotanud talle peale oma sooja kasuka. Nüüd kutsus ta mind endaga alla laeva kambüüsi ja pakkus muule suure kruusitäie hästi kuuma sigurikohvi…

Tänasin seda südamlikku ja lahket madrust mulle osutatud heateo eest. Kes teab, võibolla päästis see võhivõõras saksa madrus tookord minu elu…

Laevalae ja kambüüsi vahet sagis nüüd pidevalt külmunud soldateid, keda madrused üksteise järel alla kutsusid ja kuuma kohviga kostitasid. Kuum sigurikohv tõi külmunud kehadesse tärkavat elusoojust ja laevatekile tagasi tulnud mehed olid hoopiski reipamad. Kõiki oli vallanud pääsemisrõõm, sest rasked lahingud Sõrve poolsaarel oli nüüd möödanik.  Möödas oli ka see viimane - kohutav ja õudne  öö…

Siis hakkas eemal silmapiiril paistma maa ja mõne aja pärast sisenes meie praam Vindavi sadama kivimuulide vahele. Taas tuttavat muuli ja linna nähes läbis südant meeldiv ja soe kodutunne.

Kell või olla kusagil kümne paiku hommikul, kui meie dessantpraam Vindavi sadamas otsad kinnitas.  Sadama kaile olid ülesse pandud viidad väeosade nimetuste ja numbritega. 127. flakipataljoni sildi alla kogunes üle paarisaja mehe. Siis rivistati mehed üles ja varsti liikus rivi linna poole. Oli  24. november aastal 1944.

 

 Kokkuvõte sõjategevusest Sõrves

 

Hiljem avaldatud materjalide põhjal toimus Sõrve väegrupi evakueerimine, mis oli alanud juba 22. novembril, ülimalt rasketes ilmastikutingimustes. Merel puhus tugev tuul ja lainetus oli kõrge. Väegrupile järele saadetud alustest ei suutnud paljud ründepaadid Sõrves randuda ja kõrge laine tõttu täitusid paljud paadid veega ja läksid põhja. Ründepaatide meeskonnad küll päästeti, kuid paadid hävisid. Viimase võimaluseni täiskiilutud dessantpraame ja aluseid ründasid nõukogude lennukid, kuid laevadelt avatud kahuritulega sunniti need taanduma ja ükski alus nendes rünnakutes viga ei saanud. Dessanaluste lahkumine toimus tingimustes, kus iga hetk olid Sääre randa saabumas vene tankid, praamide randumispaika tulistas venelaste kahurvägi ja õhus tiirlesid ründelennukid.

Tekst
Tavel Torgu vallamaja seinal

Saksa arhiivimaterjalide andmetel kulutas Sõrve väegrupp kuue viimase päeva jooksul toimunud lahingutes 1639 tonni laskemoona. Väegrupi kasutada oli 255 kuulipildujat, 41 miinipildujat, 22 suurtükki, 17 tankitõrjekahurit ja 68 õhutõrjekahurit. Viimaseid kasutati ka tankide tõrjeks. Sama ajavahemikul hävitati 36 vaenlase tanki, tulistati alla 14 lennukit ja võeti vangi 76 punaväelast.

Kindral Schörneri ettekande andmetel oli 19. novembril Sõrves eesliinil 2251 jalaväelast. 22. novembril aga ainult 1923 meest, kuna ajavahemikul 18.-24. novembrini oli saanud lahingutes haavata kokku 2452 meest. 127. õhutõrjepataljoni patareides sai surma kaheksa ja haavata üle 30 mehe. Eesti lennuväepoistest sai surma ainult üks ja kergelt haavata kümmekond poissi. Üks eesti poiss jäi kadunuks.

Teiste väeliikide kohta andmed puuduvad. Arhiivimaterjalide andmetel evakueeriti Sõrvest kokku 4694 sõdurit, 7 suurtükki, 3 õhutõrjekahurit, 9 autot ja vähemal arvul kergemat sõjatehnikat. Kogu raskerelvastus lasti viimasel hetkel puruks või muudeti kasutamiskõlbmatuks.

Üldiselt võib öelda, Sõrve lahingutest osa võtnud eesti poisid olid õnnesärgis sündinud. Kuna isegi nõukogude sõjaajloolased on  väitnud, et Sõrve lahingud olid sama ägedad ja ohvriterohked, kui viimased lahingud Narva rindel.

Üks Sõrve lahingutes osalenud saksa ohvitser Iring Fetscher on kirjutanud oma mälestustes, et kohe peale venelaste suurpealetungi alustamist sai Sõrve väegrupi juhtkond Hitlerilt range käsu: „vastu panna viimse meheni.“ Iring Fetscher mainib, et mõni teine natsimeelne kindral oleks Hitlerilt saadud käsu silma pilgutamata täitnud, kuid kindral-kolonel Schörner ignoreeris führeri käsku ja andis 22. novembril korralduse Sõrve väegrupp Kuramaale evakueerida. Sellega päästis ta Sõrve võitlejad, nende hulgas ka Sõrve lahingutes osalenud eesti poisid kindlast hukust.

Ring oli täis saanud. 5. oktoobril 1941 olid viimased punavägede riismed Sõrves alistusid saksa ja  eesti vabatahtlike üksustele, keda toetasid merelt ristlejad “Leipzig” ja “Emden”. Punaarmee ohvitserid ja komissarid põgenesid viimasel hetkel oma väeosadest Mõntu sadamasse, et sealt laevadel põgeneda.

Enne lahkumist kutsusid komissarid vene soldateid üles - võitlema viimse hingetõmbeni. Komissarid lubasid, et Mõntu sadamasse saabub peagi inglaste laevastik, mis pidid kõik punaväelased peale võtma ja Kroonlinna viima… Komandörideta väeosades võttis aga maad peataolek ning korralagedus ja need andsid end sakslastele vangi.

Mõntu sadamast kahe väiksema laeva ja mootorpaatidega lahkunud punakomissarid ja komandörid lasksid aga saksa sööstpommitajad nende merele jõudes põhja

Nüüd, kolm aastat hiljem Sõrves toimunud lahingud ei omanud Eesti vabastamise seiskohalt küll enam mitte mingisugust tähtsust. Küll aga pikendasid need Kuramaa "koti" kestvust, kuna Nõukogude rindejuhatus oli sunnitud sinna paiskama suurel hulgal Punaarmee üksusi, mis muidu oleksid saadetud Kuramaale. Meie, noored koolipoisid, täitsime aga oma antud kohust – võidelda sünnimaa taasokupeerijate vastu selle pinna viimse meetrini…

 

 Vaino Kalls

Sõrvevõitleja


 

  • VIDEO Sõrve lahingud
  •