Kuramaa "koti" viimased päevad

 

 

VIIMASED SÕJAPÄEVAD KURAMAAL

 

Kui munder muutis värvi…

1944. aasta septembris veeres rinne Mandri-Eestist välja. Kaua vastu pidanud Narva ja Sinimäed tulid loovutada, kuna Punaarmee oli Emajõe joonelt raske verehinnaga läbi murdnud.

Eesti Vabariigi taastamine oli luhtunud. Teed olid täis põgenikevoore, mis suundusid läheneva Punaarmee eest Läänemere ning Lätimaa poole, et otsida võimalust maalt lahkuda. Osa Punaarmee sissetungi vastu võidelnud Eesti väeosasid taandus koos sakslastega Saksamaale.  Osa väeosasid läksid laiali ja otsustasid Eestisse jääda. Paljud eesti üksustes võidelnud mehed peitsid end metsa, et jätkata võitlust illegaalselt.

Mõned neist, olles võidelnud Saksa poolel, peale Eesti taasokupeerimist eriti end ei varjanud, lootes, et neil õnnestub oma minevik tekkinud kaoses maha vaikida. Paljud lootsid koguni, et Nõukogude võim ausalt võidelnud rindemehed rahule jätab.

Esialgu küll veel punavõimu vastu relvaga võidelnud mehi Siberisse saatmine otseselt ei ähvardatud. Kuid veel ei lasknud sõda mehi oma haardest välja ja neid hakati hoopis  Punaarmeesse mobiliseerima. Kui palju 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul Eestist mehi, kes varem olid eesti väeosades Punaarmee vastu võidelnud, nüüd Punaarmeesse mobiliseeriti, pole täpselt teada. Kuid võib arvata, et see arv on kusagile 5000 – 7000 vahel. Arvatavasti oli mobiliseeritute hulgas ka neid, kes  lootsid Punaarmee üksustesse astudes  pääseda NKVD  küüsist.

Nii said tuhanded mehed, kes alles hiljuti olid saksa vormi kandes Punaarmee vastu võidelnud,  selga  halli vene soldati sineli ja pilotka ette punase viisnurga.  1945. aasta märtsi lõpul saadeti kõik mobiliseeritud Kuramaale, kus neid ootasid ees rasked lahingud.

1944. aasta oktoobris, kui Punaarmee tankikiil Klaipeda (Meemeli) ja Liepaja (Liibavi) vahel Läänemereni jõudis ja väegrupi Nord Saksamaast ära lõikas, jäid selle diviisid Kuramaa “kotti”, mille rindejoon jooksis Liepaja (Liibavi) alt kirde suunas kuni Liivi lahe ääres asunud Tukumsi linnani.

Kuramaa “koti” põhijõu moodustasid saksa 18. ja 16. armee, millede kooseisus oli III SS-tankikorpus ning  Grasseri armee 36 diviisi ja kaks brigaadi. Peale nende veel Läti 19. SS-diviis, SS-diviisid Nordland ja Niederland ja Läti politseipataljonidest ning piirikaitse rügementidest moodustatud üksused.  Eesti väeosi Saksa poolel Kuramaa sillapeas ei olnud. Küll aga oli seal 6. õhutõrjediviisi 127. divisjoni kooseisus umbes kakssada Pärnumaalt lennuväe abiteenistusse mobiliseeritud poissi. Kokku oli 1944. aasta oktoobris Kuramaa “kotis” umbes 572 000 meest, kelle kasutada olid mõned välilennuväljad ja Liibavi (Liepaja) ning Vindavi (Ventspilsi) sadamad.

Esialgu üritasid sakslased taastada maismaaühendust Saksamaaga, kuid Punaarmee surus need katsed maha ja asus sakslaste rinnet ründama.

1944. aasta sügisel ei olnud Punaarmee veel Saksamaa pinnale jõudnud ja suure väegrupi jätmine enda selja taha ei saanud Stalinile ja  marssal Žukovile kuidagi meeldida.

Tegelikult poleks väegrupi Nord mõnesaja tuhande mehe Kuramaa “kotti” jätmisel olnud midagi katastroofilist ja Punaarmee võinuks suunata kõik oma põhijõud Saksamaa  vallutamisele. Kuid Nõukogude armeejuhatus otsustas teisiti. Punaarmee hakkas Kuramaale jäänud Saksa  diviise raevukalt ründama, kandes ise seejuures ränki, kuni sadadesse tuhandetesse ulatuvaid kaotusi.

Saksa  väejuhatuse meeleheitlik Kuramaast kinnihoidmine on osaliselt seletatav murega punalipulise Balti laevastiku tegevusvabaduse pärast (sellest sõltusid Rootsi rauamaagi tarned Saksamaale), aga ka Hitleri jonni üha süveneva ebaadekvaatsusega.  Kuigi kindral Guderian ja admiral Dönitz  püüdsid Hitlerilt korduvalt välja kaubelda luba Kuramaa evakueerimiseks, keeldus Hitler seda tegemast.

«Kuramaa loovutamine ei tule kõne allagi!» oli füüreri vastus ja nii seda ei loovutatud kuni sõja lõpuni.

Mõnes mõttes sarnanes Kuramaal  võidelnute olukord eestlaste omaga 1944. aastal, mil rinne Narva all pikemaks ajaks püsima jäi. See tekitas võitlejates mingi omalaadse atmosfääri ja kokkuhoidmistunde, kus esines isegi erakorralise identiteedi algmeid.

1945. aasta jaanuaris nimetati väegrupp Nord ümber Kuramaa väegrupiks (Heeresgruppe Kurland). Selle peastaap asus Kuldiga linna lähistel olevas Pelci lossis. 1945. aasta jaanuaris kuulus Kuramaa väegrupi ridadesse kokku 399 500 meest, nendest umbes 14 000 Läti SS-diviisi ja 9 000  Läti teiste väeosade võitlejat .

Mis puutub Kuramaa väegrupi vähenemisse, siis see polnud tingitud ainult lahingukaotustest, vaid Wehrmachti juhtkond hakkas tasahilju, osalt isegi Hitleri tahte vastaselt,  Kuramaalt väeosi Saksamaale  evakueerima, et kasutada neid seal, kus olukord oli veelgi kriitilisem. Nii lahkusid 1945. aasta märtsis Kuramaalt SS-diviisid Nordland ja Nederland.   Põhijõud jäi aga kohale ja pidasid vastu.

1945. aasta märtsi teisel poolel, tõi Punaarmee juhatus muude jõudude kõrval Kuramaale ka  mobiliseeritutega täiendatud Eesti Laskurkorpuse.

Korpuse vastas seisid Saksa armee 218. ja 329. jalaväediviis ning Läti 19. Relva-SS-diviis. Kui palju korpuses olnud eesti mehi neis lahinguis langes, on kokku lugemata. Arvatavasti ulatub see arv sadadesse,  kui mitte tuhandetesse.

Sundida eesti mehi minema Lätti punavõimu taastama, mille eest läti grenaderid neid raevukalt ründasid – see on järjekordne kommunismi võigas kuritegu - õigemini üks paljudest.  Kummaline oleks siinjuures süüdlasi otsida lätlaste või eestlaste hulgast.

1945. aasta aprilli algul tõmmati Eesti Laskurkorpus eesliinilt tagasi ja pidi mais uuesti eesliinile viidama, kuid enne lõppes sõda.

 

Lahingud Kuramaa “surmakatlas”  

Oktoobris 1944 alustas Punaarmee raevukaid rünnakuid Kuramaa väegrupi hävitamiseks. Esimene lahing algas 16. oktoobril 1944 ja kestis neli päeva. Venelaste rünnaku all oli läti 19. diviis, 290. ja 389. saksa jalaväediviisid ja ülejäänud VI korpuse üksused. See rünnak löödi veriselt tagasi, aga kuna pärast seda hakkasid levima kuuldused, et 19. diviis viiakse Saksamaale, algasid Läti diviisis deserteerimised, nii nagu see septembris oli toimunud Eestis.

Ka lätlastel oli oma ,,Pitka üksus“ - selleks, oli „kindral Kurelis'e organisatsioon“. Umbes 500 sõdurit lahkus rindelt ja 2000 meest tagalas olnud tagavaraüksustest. Ei olnud mingit mässu, nagu mõned ajaloolased, eriti nõukogude poolel, on kirjeldanud. Mehed lihtsalt lahkusid oma väeosast.  Osa neist läks metsa, osa asus oma omakseid taga otsima. Suur osa aga ühinesid „Kurelis'e organisatsiooniga“. Deserteerimised Läti SS-diviisis lõppesid niipea, kui Heeresgruppe Nord sai 21. oktoobril 1944 Hitlerilt käsu – kaitsta Kuramaad kuni viimase meheni. Seda käsku korrati veel detsembris.

Kohtumine Torgaus
Kuramaa võitleja käiselint

Teine Kuramaa suurlahing toimus Liibavist kagu pool, Priekule juures 27. oktoobrist kuni 7. novembrini. Sellest lahingust ei võtnud osa läti 19. diviisi osad, kuid venelased löödi siingi sakslaste poolt veriselt tagasi.

 Kolmas lahing, mida ka „Jõululahinguks“ nimetati, algas 23. detsembril ja kestis 9. jaanuarini (1945). Punaarmee ründas Dobele ja Dzukste piirkonnas Läti 19. diviisi vasakut tiiba, kus diviis ühines 21. Luftwaffe (õhujõudude) välidiviisiga. See oli Kuramaa koti kõige pikem ja ägedam lahing. Ainult ühe päeva jooksul (31. detsembril) lõi lätlaste 19. diviis tagasi 27 venelaste pealetungi, ilma, et oleks loovutanud meetritki maad. Diviisi pataljonideks kahanenud kolme rügemendi vastas oli vähemalt kuus hästivarustatud nõukogude rügementi (polku), toetatuna tankide, kahurväe ja madalrünnakuid sooritanud lennuväe poolt.

Neljas suurlahing algas 23. jaanuaril ja kestis 3. veebruarini. Läti Waffen-SS Obersturmführer Roberts Ancans’ile anti 25. jaanuaril 1945 Rüütlirist. See noor leitnant oli 19. diviisi peakorteri juures, kus ta punaste läbimurru likvideeris.

Viies suurlahing toimus 12. veebruarist kuni 14. märtsini. Sel korral püüdsid punaväed Riia lahe ligidal Priekule-Tukkumi vahel läbi murda. Alates 1. märtsist peale kuulusid VI läti korpuse alla peale 19. diviisi ja selle saateüksuste veel ka saksa 24. jalaväediviis. Mõlemad kuulusid 16. saksa armee alla. Koos löödi punaste rünnakud tagasi.

Kuues suurlahing algas 17. märtsil ja kestis 4. aprillini. Sellest võttis Punaarmee poolel osa ka Eesti Laskurkorpus, mis märtsikuus, pärast raskeid kaotusi Saaremaal ning täiendusi ja kosumist Eestis, oli uuesti rindele toodud Kuramaa kotti likvideerima. Nõukogude allikad märgivad, et sel ajal olid umbes pooled mehed 28 000-mehelisest korpuse koosseisust pärast Eesti „vabastamist“ Eestist mobiliseeritud. Nii, et nii mõnigi endine „Eesti leegionär“ oli nüüd punaväelaste ridades ja võitles oma endiste kamraadide vastu.

Neis rünnakutes toimunud lahingute ägedusest annavad tunnistust Werner Haupti poolt toodud statistilised andmed. Nii hävitasid sakslased näiteks ainuüksi 1944. aasta oktoobris toimunud lahingutes enam kui 1100 Nõukogude soomukit, kandes samal ajal  ka ise raskeid kaotusi.

1944. aasta novembris toimunud rünnakus kaotas Saksa pool surnute, haavatute ja kadunuks jäänutega kokku üle 30 000 mehe. Nõukogude poole kaotus  ulatus 40 000 meheni, neist umbes 15 000 surnutena.

Iga suurrünnakuga vallutas Punaarmee küll mõned väikesed territooriumid, kuid toimunud rünnakute järel jäi Saksa rinne püsima, mis muutis punavägede rünnakud neis kantud kaotuste tõttu lõppkokkuvõttes mõttetuks.

Alates 1945. aasta maist hakkasid Kuramaa võitlejad kandma varrukal käiselinti pealdisega KURLAND. See oli viimane Saksa relvajõudude poolt kehtestatud autasu, mis anti välja Kuramaa "kotis" olnud võitlejaile.

 

8. mail 1945 vaikisid kahurid

1945. aasta 8. mai hommik oli Kuramaal kevadiselt soe ja päikesepaisteline. Sel hommikul said Kuramaa “kotti” sulgunud Saksa ja Läti väeosad  teada, et Saksamaa on kapituleerunud. Neli pikka aastat kestnud sõda oli lõppenud  ja kätte jõudnud kauaoodatud rahupäevad.

Kuramaa “kotti” sulgunud väegrupi Nord juhtkond oli saanud käsu alustada vägede väljaviimist Kuramaalt juba varem. 3. mail kutsus suuradmiral Dönitz enda juurde väegrupi juhataja kindralkolonel Hilperti, kes sai korralduse alustada viivitamatult üksuste väljaviimist Kuramaalt. Kõik raskerelvad, laskemoon ja transportvahendid tuli kohapeal hävitada. Kaasa oli lubatud võtta vaid käsirelvad. Saksa merevägi sai käsu: olla valmis Kuramaa väegrupi evakueerimiseks.

Otsekohe alustati diviiside staapides ülesande täitmiseks ettevalmistusi tegema. Kuid siis selgus, et väeüksuste äraveoks ette nähtud laevade kandejõud ei kata tegelikke vajadusi. Sellele vaatamata alustati kogu rindelõigu ulatuses üksuste tagasitõmbamist, et transpordi saabudes oleks võimalik kohe alustada nende pealelaadimist. 6. mail jäeti maha Tukumsi linn. Sadamalinnade ette moodustati tankikorpuse grenaderidest rannakaitseliin, mis sai nimetuseks "Libella liin". Selle ülesandeks oli julgestuse tagamine vägede laadimisel laevadele. Tankidivisjonides hakati hävitama relvastust. Staapides töötati välja väeosade ja üksuste laevadele laadimise ajagraafikud.

Kuid oodatud laevad ei saabunud. Vaatamata eelnevale kokkuleppele, katkestas Rootsi valitsus ootamatult kivisöe tarnimise saksa laevadele ja need jäid kütuse puudusel Saksamaa  ja Taani sadamatesse seisma .

7. mai öösel võttis kindralkolonel Hilpert raadioühenduse vene armee ülemjuhatusega ja teatas, et Kuramaa väegrupp on nõus kapituleeruma. Venelased nõudsid, et väegrupi juhataja tuleks isiklikult kapitulatsiooni üle läbi rääkima.

Kindralkolonel Hilpert, kes oli oma alluvate ja sõdurite seas tuntud sümpaatse, õiglase ja lugupeetud sõjamehena, läks sel öösel vastu oma elu kõige raskemale sammule. Sõitnud koos saatjatega lahtisel autol läbirääkimisteks eesliinile, võtsid venelased ta vangi. Ta hukkus (hukati?) nõukogude vangilaagris.

Kapitulatsiooni läbirääkimisi venelastega, mis venisid tundide pikkuseks, pidas kindralmajor Rauser. Läbirääkimistel esitasid venelased vaid ühe nõudmise - tingimusteta kapitulatsioon.

8. mail öösel said kõik Kuramaa kotis olnud Saksa väeüksuste ja Läti 19. diviisi staabid armeegrupi ülemjuhatajalt järgmise päevakäsu:

"Kõigile! Marssal Govorov on nõus, et relvarahu algab 8. mail kell 14. Kõikidele üksustele sellest otsekohe teada anda. Kaevikutes välja panna valged lipud. Ülemjuhataja ootab lojaalset sõnakuulmist, kuna sellest oleneb edaspidine Kuramaa võitlejate saatus."

See teade lõhkes väeosades kui pomm. Kuramaa võitlejad ootasid kõike muud, kuid mitte tingimusteta kapituleerumist venelastele, kellele nad, vaatamata vastase ülekaalule, olid suutnud rinnet hoida. Sel ööl murdus paljudes Kuramaa võitlejates, eriti aga Läti sõjameestes, kes olid kaitsnud iga jalatäit oma kodumaast, usk õiglusse. Kõik senised võitlused olid olnud asjata. Kõik see, mis 1944. aasta septembris oli toimunud  Eestis,  toimus nüüd Kuramaa “kotis”.

Kuid veel ei vaikinud kahurid ja käsirelvad. Venelaste üksused ründasid saksa ja läti jalaväediviiside positsioone kogu rindel, kuid kõik nende rünnakud löödi tagasi. Kell 14  kerkisid kogu rinde ulatuses sakslaste kaevikute kohale sidemetest või särkide küljest rebitud riidetükkidest valmistatud valged lipud ja siitpeale valitses kogu eesliinil suur vaikus. Päeva pärastlõunal tulid mõnel pool sakslaste kaevikute juurde vene ohvitserid, kellele peagi järgnesid ka mõned punaarmee soldatid. Saksa soldatid vaatasid neid halle kujusid algul võõristusega. Peagi vahetati tervitusi ja endised vaenlased surusid üksteisel kätt. Seejärel ilmus venelaste kätte vodkapudel, mis üksteisele ulatades ringi käis.

Siis aga rebis keegi nokastunud punasoldat saksa grenaderi randmelt ära käekella. Teine nõudis,  saksa soldati sõrmest sõrmust. Veel nõuti sakslastelt, et need annaksid ära oma püstolid. Kuna õhk oli täis elektrit, tõstsid Saksa ohvitserid protesti ja nõudsid, et punasoldatite lahkuksid. Et verevalamist ära hoida, käsutasid punaarmee ohvitserid vene soldatid relva ähvardusel oma kaevikutesse tagasi. Poolte vennastumisel oli lõpp.

8. mai keskpäeval maandus Liibavi lähistel asunud Grobini lennuväljale 35 sakslaste JU-52 tüüpi transportlennukit, et võtta peale suuremal hulgal raskesti haavatud. Kiire tankimine ja lennukid tõusid taas õhku. Palju haavatuid oli sunnitud ruumi puudusel maha jääma. Kuid siis nad veel ei teadnud, et äsja 35-st haavatutega õhku tõusnud lennukist tulistasid vene hävitajad juba mõni hetk hiljem Läänemere kohal 32 transportlennukit alla. Need olid esimesed ohvrid Kuramaalt,  kes sõja esimesel rahupäeval Läänemere lainetes külma haua leidsid…

 

Läti üksused keeldusid alla andmast

Kui 8. mail anti alistumise käsk, olid Läti 19. diviisi üksused Salduse asula juures rindejoonel. Diviisiülem Bruno Streckenbach andis üksuste komandöridele kapitulatsioonist teada telefoni teel, kuid lätlased keeldusid valgeid lippe välja panemast ja osa üksusi valgus laiali, põgenedes metsadesse, teised andsid alla omal käel. Diviisi komandör Streckenbach võeti vangi ja oli 9 aastat Lubjanka vanglas üksikkongis. Esimesed vangi langenud lätlased said koju alles 1953. aastal. 

Nagu eelpool mainitud, ei andnud kõik läti leegionärid end vene vägedele vangi. Umbes kolmandik kogu Kuramaal võidelnud läti sõdureist “kadus” metsadesse. Terves koosseisus läks metsa Laumanise pataljon. Üks lätlaste üksus saksa SS-kindral Walter Krügeri komando all püüdis end lääneliitlaste juurde välja võidelda. Nad tabati Punaarmee poolt alles Ida-Preisimaal, kus Krüger end enne vangi langemist maha lasi.

Kokku oli Kuramaa sillapeas umbes 23 000 läti sõdurit. Neist umbes 14 000 olid Relva-SS 19. Läti diviisis.  Peale selle veel Läti politseirügement “Riga”, Läti piirikaitserügemendid, Läti rügement nr. 7, Läti pioneerpataljonid, Läti Omakaitse (Aizsargi) mehed, Kurelis'e grupi  mehed ning Saksa lennuväe abiteenistusse võetud läti noored.

Kurelis'e organisatsiooni kohta on teada, et 1944. a. kevadel võttis Saksa vastuluure (Abwehr) kontakti läti kindral Kurelis'ega, pakkudes talle võimalust organiseerida partisaniüksust, mis jääks tegutsema punaste seljataha, kui Läti peaks maha jäetama. Kindral Kurelis oli aga vaid fassaadiks ja tegelik organisatsiooni juhataja oli noorem mees, kapten Kristaps Upelnieks, kes oli Kurelis'e staabiülem. Upelnieks oli fanaatiline patrioot, kes oli veendunud, et neile tuleb kindlasti läänest abi.

Kohtumine Torgaus
Läti 19. SS-diviisi võitlejad

Kui Saksa 16. ja 18. armee Kuramaale taandusid, ei jäänud Kurelis'e grupp mitte punaste tagalasse, vaid taganes koos sakslastega Kuramaale. Seal kasvas see oktoobris desertööride arvel, kes Läti 19. diviisist jalga lasksid, veelgi. Novembris 1944 andis Hitler ,,Abwehri“ ülesanded üle SS-le ja SD-le ning Läti Piirkonna Politseiülem SS-Obergruppenführer Friedrich Jeckeln käskis Kurelis'e grupi ümber piirata ja desarmeerida, kuid see keeldus relvi maha panemast. Kapten Upelnieks ja kuus tema lähemat kaastöölist arreteeriti ja lasti maha. Kindral Kurelis anti kindral Bangerskis'e valve alla. Kurelis'e grupi sõdurid saadeti töökomandodesse. Mis sai aga neist, kes olid Läti 19. Relva-SS diviisist deserteerinud ja Kurelise grupiga ühinenud, ei ole teada. Mõnedel  andmetel saadeti need koonduslaagritesse

 

Sõda pärast rahu

Teed Liibavi (Liepaja) ja Vindavi (Venspilsi) sadamatesse olid veel vabad ja mööda neid kihutasid Saksa väeüksuste autokolonnid, et sadamatest lahkuvatele laevadele jõuda. Suurte transportlaevade puudumise tõttu rakendati väeüksuste äraveoks käiku viimane kui üks sadamas olnud alus. Liibavi sadamasse saabunud jalaväeüksuste pealelaadimine toimus venelaste pommirahe ja tärisevate pardarelvade saatel. Pealelaadimist sadamas julgestas üks tankigrenaderide rügemendi pataljon.

Liibavi sadamast lahkus esimene laevade konvoi 8. mai õhtul kell 20.30, mis viis kaasa  2900 erineva väeliigi sõdurit ja haavatut. Kohe järgnes sellele teine konvoi, kus oli peal 5720 meest. Kella üheksa õhtul väljus kolmas konvoi ja tund hiljem veel 19 kiirpaati, kus kokku oli  peal umbes 5000 meest.

Samal ajal olid Lätimaa teed ja sadamad täis tsiviilpõgenikke, kes paaniliselt põgenesid läheneva Punaarmee eest. Olles kogenud 1940.-41. aastal nõukogude režiimi poolt toime pandud metsikusi, üritasid tuhanded läti tsiviilisikuid nüüd paanilise maalt lahkuda. Üheaegselt sõjaväelasi täis laevadega lahkusid samal ajal sadamatest sajad tsiviilisikutega täidetud kaluripaadid.

Vaevalt olid viimased laevad Liibavi sadamast väljunud, kui sinna jõudsid nõukogude üksused, kes paigutasid sakslaste tulepesadesse oma tankitõrjekahurid ja avasid lahkuvate laevade ja paatide pihta kahuri- ning kuulipildujatule. Kaks viimasena lahkuvat aeglaselt liikunud puksiiri said pihta ja läksid koos inimestega põhja.

8. mai õhtul kell 23 väljus Vindavi sadamast laevakonvoi 11300 mehega pardal. See koosnes 15 kalalaevast, 45 pioneermaandumis- ja kahurpaadist ning tankerist "Rudolf Albrecht". Õhtul, kui sadamast lahkusid viimased laevad, tiirutasid  linna kohal vene hävituslennukid, tulistades pardarelvadest sadamas ja linnas liikuvaid sõdurite kolonne. Linna kohal rippusid vene lennukitelt  alla heidetud “jõulupuud” ning taevasse kerkisid kõrged tuleleegid ja suitsusambaid. See oli viimane pilt Vindavist , mida sealt  lahkuvad sõdurid  laevadelt nägid.

9. mai hommikul ründasid merel olnud laevu 25 vene hävitajat. Lennukite pardarelvade tulest said paljud laevadel olnud sõdurid surma. Mõni tund hiljem ründasid venelased taas ühte laevakonvoid 20 lennukiga, kuid olid sunnitud laevade tugeva õhutõrjesuurtükkide tule eest taanduma. Seejärel ründasid laevakonvoid Vene torpeedokaatrid ja lasid põhja mitu tsiviilpõgenike kalapaati. Pihta sai ka konvoi juhtlaev "Rugard",  mida ründasid kolm vene torpeedokaatrit, kuid üks neist sai laevalt tulistatud mürsust tabamuse, mille järel teised kaks põgenesid. See oli viimane  tulevahetus, mis toimus esimestel rahupäevadel Läänemerel.

Vaatamata tormisele merele ja pidevatele venelaste rünnakutele jõudsid Kuramaa sadamatest lahkunud laevakonvoid 11. mai lõunaks Holsteini sadamasse ja 25.700 Kuramaa võitlejat astus Saksamaa pinnale. 390.000 meest, nende hulgas umbes 15.000 Läti 19. SS diviisi võitlejat jäid aga Kuramaal venelaste kätte vangi.

 

Eesti lennuväepoiste raske valik.

Tallinna, Tartu ja teiste eesti linnade pommitamise järel 1944. aastal lennuväe abiteenistusse astunud ligi 3000 noorest viidi 1944. a. septembris, kui Saksa relvajõud Eestist lahkusid, umbes tuhat poissi otseteed Saksamaale. Pärnus asunud 127. õhutõrjepataljoni neli kergepatareid  viidi Ruhja Eesti rinnetelt üle Mõisaküla taanduvaid väeosi julgestama. Sealt viidi  õhutõrjepatareid edasi Riiga, kus nad koos Pärnust otseteed Riiga viidud raskepatareidega võtsid osa Riiale toimunud õhurünnakute tõrjumisest.  Algselt pataljonis olnud umbes 260-st Pärnumaa poisist oli Riiga jõudnud umbes paarsada poissi.

Kui rindejoon jõudis Riia alla, viidi pataljon Tukkumsi, kust see  pidi rongiešeloniga Saksamaale viidama. Kuid 5. oktoobril 1944 tungis Punaarmee tankikiil Leedus Läänemereni välja, lõigates ära maismaa ühendusteed Saksamaaga, mistõttu väegrupi Nord diviisid,  sealhulgas ka Saksa 127. õhutõrjepataljon koos Pärnumaa poistega jäid Kuramaa “kotti”. Nüüd viidi pataljon Vindavisse (Venspilsi), kuhu selle kaks raskepatareid jäid kuni sõja lõpuni.  Neli kergepatareid asusid sõja lõpu viimastel kuudel Kuramaa erinevates paigates laiali, mistõttu sõja lõpu  teade jõudis nendeni erinevalt.

Vindavis   asunud 4. raskepatareis teeninud Pärnumaa poisid kutsuti 8. mail patarei staapi, kus neid kostitati lõunasöögiga ja jagati välja marsitoit. Seejärel anti poistele kätte tõendid väeosast vabastamise kohta,  mis tähendas, et nende jaoks oli sõda lõppenud ja poisid olid vabad - kuid tegelikult lindpriid.

1. raskepatareis anti 8. mai hommikul kõigil käsk oma kirjad ja päevikud hävitada ja alles peale lõunat teatas patarei ülem, et Kuramaa väegrupp on tingimusteta kapituleerunud. Samas anti teada, et kes soovib Saksamaale minna, peab katsuma ise sadamas mõnele  laevale pääseda. Kes aga tahab end venelaste kätte anda, peab ootama, kuni punaväed Vindavisse  jõuavad.

Ka saadeti kõik selle patarei paljulapseliste perede isad Vindavi sadamasse, kust neid pidi Saksamaale viidama. Kuid peagi tulid mehed tagasi, kuna sadamasse maandunud vesilennukid, mis neid pidid Saksamaale viima,  olid juba viimse võimaluseni mehi täis.  Nüüd anti kõigile, nende hulgas ka 40el eesti patareis olnud poisil käsk minna Vindavi lennuväljale, kust neid pidi transportlennukitel Saksamaale viidama. Lennuväljale jõudes maandus sinna küll neli suurt transportlennukit, kuid edasilennuks puudus lennukitel bensiin ja lendurid panid poiste nina all lennukid põlema…

Üks Vindavis olnud kergepatarei kahurirühm, kus oli ka kümne eesti poissi, oli paigutatud  mootorpraamile, mis oli valves Vindavi sadamamuulide suudmes, et sadamasse ei pääseks vene allveelaevad. Saanud 8.mail teada, et Kuramaa väegrupp on kapituleerunud,  asus praam koos sellel eesti poistega teele Saksamaale.

Vindvis asunud õhutõrjepatareides teeninud eesti poisid  olid otsustanud end mitte venelaste kätte anda ja üritasid kõiki võimalusi  kasutades Saksamaale pääseda. Samal ajal üritasid seda aga ka kümned tuhanded saksa sõdurid, mistõttu kõik sadamas olnud laevad olid viimase võimaluseni koormatud ja vaid osal eesti poistel  õnnestus laevadel Vindavist lahkuda.

8. mail valitses Vindavi linnas tohutu segadus. Marodöörid rüüstasid kauplusi ja ladusid. Linna suunduvate teede ääres ja linnatänavatel  seisid toiduainete ja sõjavarustusega koormatud veoautod. Mõned neist põlesid ja neil lõhkes koormaks olnud laskemoon. Tänavatel vedeles maas relvi ja laskemoona.

Üks umbes kolmekümnest poisist koosnev eesti poiste grupp, kes polnud sadamas laevadele pääsenud, pöördus tagasi linna. Teel laadisid nad oma toidukotid täis  autodelt võetud šokolaadi, võid ja muud toidukraami. Öö veedeti ühes sadama laos. Järgmisel päeval valitses  linnas vaikus.. Sadam oli laevadest tühi. Nüüd otsustasid poisid, et  hakkavad jalgsi kodumaa poole astuma. Kuid siis äkki hakkas tänavatele ilmuma igasugust rahvast. Paljud neist olid purjus ja relvastatud. Linnast hakkas mitmelt poolt kosma tulistamist.  Olid need lahti pääsenud vangid või partisanid, ei osanud keegi öelda.  Tekkinud olukorras otsustasid poisid kojumineku mõttest loobuda ja linnast lahkuda, et oodata olukorra selgumist. Üks kohalik lätlane lubas poistel oma sauna varjule minna, kuhu jäädi paariks päevaks. 

Kolmandal päeval aga tuli saunaomanik ja teatas, et ta ei või poisse enda juurde kauemaks jätta, kuna linna saabunud venelased olevat välja pannud teadaanded, et kõiki, kes varjavad saksa sõjaväelasi, karistatakse karmilt. Kuid samas kutsuti neis teadaannetes kõiki Saksa poolel võidelnud mehi, kel pole otsest veresüüd, ilmuma kogunemispunktidesse ja end seal üles andma. Ka lubati neis teadaannetes lahkelt, kõik, kes end üles annavad , lastakse paari nädala pärast koju. See oli rõõmustav uudis.

Igaks juhuks otsustati siiski saata paar poissi linna maad  kuulama. Linnas sattusid aga “maakuulajad” ühel tänaval vastamisi grupi vene madrustega. Poisid kamandati relva ähvardusel ühe maja hoovi ja otsiti läbi. Võeti ära kõik, mis vähegi võtta andis. See oli poiste esimene tutvumine vene “seltsimeestega”. Pärast pikki kuid kestnud elamist koos sakslastega tundusid venelased poistele äärmiselt räpaste ja jõhkratena, kes  tegutsesid  kui röövlid.

Olles veendunud, et omal käel liikumine Lätimaa teedel, eriti veel saksa sõjaväe vormis,  on äärmiselt ohtlik,  otsustas poisid end  kogunemispunktis üles anda. Sealt viidi nad traataiaga piiratud lagedale väljale, kus neid hoiti koos sinna toodud sakslaste ja lätlastega lageda taeva all.  Päeval toimusid pidevalt üleloendused. Kolm päeva hoiti poisse söömata ja joomata. Siis hakati söögiks andma rohust valmistatud rokka, mis ei kõlvanud isegi sigadele. Paari nädalat hiljem viidi poisid ühte suurde laagrisse, mis asus Vindavist eemal. Seal oli koos paljudest rahvustest Saksa poolel võidelnud soldateid, kelledest enamuse moodustasid Läti 19. diviisi mehed.  Viimased olid samuti tulnud laagrisse vabatahtlikult, uskudes venelaste  lubadusi, et kõiki neid vabastatakse ja peagi koju lastakse.

Ühel juulipäeval rivistati kogu laager  üles ja  meestele teatati, et nüüd hakkate koju sõitma. Läti leegionäre oli tulnud saatma palju kohalikku rahvast, kes viskasid kolonnis seisnutele leivapätse ja toidupakke. Venelastest konvoisoldatid jooksid vandudes edasi-tagasi ja tulistasid õhku. Kätte saadud toidupakid trambiti jalge all puruks. Raudteejaamas laaditi kogu vangikolonn trellitatud loomavagunitesse ning suleti uksed.  Algas sõit suurele “kodumaale”.

Ühel rinde lähedal asunud lennuväljal olnud helgiheitjate rühma poisid, saanud teada sõja lõppemisest ja olles kuulunud, et Vindavi sadamast viivad laevad mehi Rootsi, otsustasid Vindavisse sõita.  Kuid see neil ei õnnestud, sest kõik teedel liikunud autod olid  viimase võimaluseni rindelt  lahkuvaid saksa soldateid täis.  Nüüd  otsustasid poisid tagasi lennuväljale minna.  Seal kauplesid nad end ühele transpordilennukile ja pidid juba lennukisse sisenema, kui lennuväljale saabusid mitu kõrget saksa ohvitseri, kes püstoleid paugutades ajasid lennukite juurest ära kõik sinna kogunenud sõjaväelased ja ka lendurid, ning teatasid, et vastavalt suuradmiral Dönitsi käsule pidavat kõik Kuramaa võitlejad paigale jääma ja siin  kapituleeruma…

Nüüd otsustasid poisid hakata  jalgsi Eestimaa poole astuma. Olles läbinud  mõned kilomeetrid, tehti ühe tee ääres olnud kivist hoone varjus väike puhkepeatuse. Äkki kihutasid sinna mootorratastel kolm automaatidega relvastatud vene soldatit. Need panid poisid näoga seina poole seisma ja lubasid kõik maha lasta, kui kelleltki leitakse relvi. Relva nad muidugi ei leidnud, kuigi ühel poistest oli riiete alla peidetud püstol. Seejärel tegid punasõdurid tühjaks poiste seljakotid, võtsid ära kõik väärtasjad ning kaasas olnud akordeoni, lasksid  automaatidest paar valangut üle poiste peade hoone räästasse ja kihutasid minema.  Selle juhtumi järel  andsid kõik 15 poissi end venelaste kätte vangi.

Kuid osa eesti poisse pääses õnnelikult Saksamaale. 4. patareist õnnestus 26 eesti poisil selle patarei eestlasest ohvitseri leitnant Uiga abiga ühel Vindavi sadamas seisnud väikesel kahurpaadi kohad saada ja sellega Saksamaale minna. 

Kuuel eesti lennuväepoisil õnnestus koos ühe eesti ohvitseriga Rootsi põgeneda, kus nad interneeriti ja hiljem Rootsi valitsuse poolt koos 139 lätlasest sõjaväelasega Nõukogude Liidule välja anti. 

Vindavi sadamalinnas neil päevil valitsenud olukorda ja sakslaste evakueerimist sealt Saksamaale on sadama õhutõrjepraamil teeninud Pärnu poiss Arnold Saardson, kes elas Inglimaal, on kirjutanud  järgmist:

 

"Viimane konvoi Vindavi sadamast pidi väljuma 8. mail, kell üheksa õhtul. Linnas olid avatud kõik ärid ja kaubamajad ning igaüks võis sealt võtta, mida tahtis, peale alkoholi muidugi. Meie alus oli klassifitseeritud kui "sõjalaev" ja seetõttu ei võtnud me peale põgenikke. Nimelt oli juba ette näha, et peame oma tee merel ise lahti võitlema. Seepärast võtsime pardale ainult 30 meest ühest tankiüksusest, kes olid oma tankid sadamakai ääres merre uputanud. Peale lõunat asusime sadama suudmes valveteenistusse, kuna keegi ei tohtinud enne ettenähtud aega sadamast väljuda.

Sadamas oli palju lätlaste kalapaate. Need olid saanud saksa mereväe ladudest kütust ja võtsid seda ka sadamas seisnud tankidest. Kõik vene vangid, kes olid olnud sadamas tööl, lukustati ühte kaubaaita.

Umbes kella viie paiku peale lõunat ilmusid sadama kohale mõned vene lennukid ja tulistasid sadamas seisnud paate. Üks sakslaste vesilennuk, mis oli sadamas randunud, sai pihta ja läks samas põhja.

Kell üksteist õhtul lubati laevadel ja lätlaste paatidel sadamast väljuda. Suurim sadamast lahkuv laev oli õlitanker "Rudolf Albrecht" umbes 3500 mehega pardal, kellede hulgas oli palju lennuväe abiteenistuse poisse. Peale tankeri ja läti kalapaatide lahkus veel umbes 45 väiksemat laeva ja paati, nende hulgas 19 sakslaste kiirpaati, mis kokku võtsid peale umbes 8000 meest. Meie praam oli selles laevadekonvois viimane, kui välja arvata mõned kiirpaadid, mis konvoi ümber tiirutasid.

Merel meil suuremaid pahandusi ei olnud. Esimesel ööl langes küll rivist välja üks laeva mootoritest, mistõttu jäime teistest maha. Järgmisel päeval tulid paar venelaste kiirkaatrit meid tülitama, aga meie pihta tuld nad ei avanud. Nende tõrjumiseks kasutasime me oma kahureid nüüd viimast korda. Järgmisel päeval randusime õnnelikult ühes Kieli lähedal asunud väikesadamas."

 

Lennuväepoiss Udo Nurme Pärnumaalt on oma viimaseid päevi Vindavis ja sealt Saksamaale lahkumist kirjeldanud järgmiselt:

 

"Sõja lõpu poole olime ikka rohkem ja rohkem tegevuses. Ka pühapäeviti. See muutis meie elu üsna koormavaks ja olime väsinud. Siis jõudis kätte saatuslik 8. mai 1945.

Sel päeval rivistati meid üles ja meie ette ilmus, meie suureks üllatuseks, saksa ohvitser ilma vöörihmata! See oli ennenägematu! Ta teatas meile, et "Krieg ist aus!" - sõda on läbi. Seejärel anti meile kõigile välja nn. "raudne toiduports", st. spetsiaalne kaasaskantav marsitoit, ja me olime vabad. Võisime minna kuhu tahtsime.

Võtsime poistega oma toidunormi ja asusime teele Vindavi linna poole. Peatusime linnast sisemaa pool Venta jõe sillal ja saatuse tahtel valisin linna minekuks jõe põhjapoolse kalda. Kuna meie poistegrupi liikumine tundus mulle liiga aeglane olevat, ning pealegi olid nad liiga pessimistlikult häälestatud, kiirendasin ma sammu. Minuga liitus üks mu sõber kodukülast Pärnu lähedalt Tammistest. Möödusime tee kõrval jutlevatest leegioni mundris lätlastest, kes meie eesti käisevappe vaatasid ja siis hüüdis üks neist lõbusalt: "Viimased mohikaanlased". Nähtavasti polnud nad Kuramaal saksa mundris eestlasi varem kohanud.

Sattusime ühte laevale laadimist ootavasse sakslaste gruppi. Meie teised kaaslased nähtavasti möödusid meist ja sattusid seetõttu ühte teise sõdurite gruppi, mida laevale ei lastud.

Pärast pikka ootamist pääsesime lõpuks laevale. Sinna sai peale meie grupi ka ühe maastikuauto meeskond, kes oma masinale samas tule otsa pani. Veel võeti pardale kolm viletsavõitu hobust, kes hiljem toiduks ära tapeti.

Meie alus oli tegelikult praamlaev, millega sakslased oma "välguüksusi" Kuramaalt ära viisid ja kuhu meie juhuslikult olime sattunud. Samal ajal ootasid jõe lõunakaldal mitu tuhat meest, kes kõik laevadele tahtsid pääseda, kuid pidid ruumipuudusel maha jääma. Kurb oli see, et meie patarei 21 eesti poisist pääses Saksamaale ainult kolm."

 

Pelše lossi juures

Kuldiga linna külje all, ühes vanas ordulossis asunud Kuramaa väegrupi peastaabi kaitsel olnud 127. õhutõrjepataljoni kahe kergepatarei ja helgiheitjate rüma meeskonnad said sõja lõppemisest teada 8. mai hommikul. Vaid mõni päev varem oli neis üksuste teeninud eesti poistele antud kätte kanoniiri tunnused. Kuna asuti nii Vindavi kui Liibavi meresadamast kaugel eemal, langes ära igasugune võimalus sealt venelaste käest Saksamaale pääseda.

Kohtumine Torgaus
Pelše loss. Siin asus Kuramaa väegrupi peastaap

8. mai lõuna paiku ilmusid Kuldiga ümbruse teedele esimesed rindelt lahkuvate saksa väeosade autokolonnid, mis esialgu kõik Vindavi ja Liibavi meresadamate suunas liikusid. Kuid siis ilmusid äkki taevasse nõukogude raskepommitajad, mis lainetena Läti lääneranniku suunas lendasid. Üsna varsti hakkas sealt pool kostma pommiplahvatuste tumedat mürinat. Pommitajate järel ilmusid  taevasse hävituslennukid, mis pardarelvadest teedel liikunud sakslaste autokolonnide pihta tule avasid.

Õhutõrjepatareides anti õhuhäire ja meeskonnad võtsid kahuritel kohad sisse,  kuid lennukite pihta tule avamine oli staabi loata keelatud. See kõik toimus 24 tundi pärast relvarahu väljakuulutamist Kuramaa kotis. Punavägede üksusi sel päeval Kuldiga lähistel veel ei olnud. Need jõudsid sinna alles mõni päev hiljem.

Järgnevatel päevadel jätkus rindelt lahkuvate Saksa sõjaväe autokolonnide liikumine teedel. Kuid need ei liikunud nüüd enam sadamate suunas, vaid jäid peatuma Kuramaa väegripi staabi juurde. Sinna saabus ka  enamus Läti 19. diviisi üksusi.

Lossi juurde, kus oli asunud Kuramaa väegrupi staap, jäädi peatuma umbes nädalaks. Siis ühel hommikul rivistati kogu see mitmest tuhandest koosnev rea- ja allohvitserikoosseis rännakukolonniks ja algas jalgsimarss Leedu piiri ääres asunud Vainodes sõjavangide laagrisse. Samal ajal sõdurite kolonniga alustas lossi juurest liikumist pikk autokolonn saksa ohvitseridega, kes viidi Riia rannas asunud ohvitseride laagrisse. Nagu hiljem on teatavaks saanud, hukati seal osa Kuramaa väegrupi kõrgemaid ohvitsere NKVD poolt. Kohe pärast Saksamaa kapitulatsiooni väljakuulutamist Kuramaal,  lasksid kaks kindralit 9. mail ennast maha.

Vainode laagris eraldati kõik “nõukogude kodanikud” sakslastest ja viidi eraldi laagrisse, kus olid juba ees umbes tuhat punaarmeelasest saksa sõjavangi. Laager asus lagedal põllul, kus polnud mitte ühtegi hoonet. Kogu laagri territoorium oli vaid suur porimülgas, kus vangidel tuli nädalate viisi lageda taeva all elada ja magada.  

Peagi algasid ülekuulamised, mida tegid punaarmee 6. armee vastuluure “Smertš” ohvitserid. Samal ajal aga toimusid laagris miitingud, kus punaarmee oraatorid kinnitasid, et peagi kõik laagrisolijad vabastatakse ja saadetakse koju.

1945. aasta jaanipäeva paiku alustasid Vainode laagris olnud sõjavangid jalgsi marssi Jelgavasse. Kohale jõudes piirati aga kogu kolonn NKVD soldati poolt ümber ja suleti tugevasti valvatud laagrisse. Nädalapäevad hiljem jooksutati kõik vangid automaaturite kadalipu vahel Jelgava kaubajaama, kus nad trellitatud loomavagunites “suurel kodumaal” asunud vangilaagritesse sõidutati.

Pärast Kuramaa väegrupi kapituleerumist Kuramaal jäid venelaste kätte sõjavangi 42 saksa kindralit, 8038 ohvitseri ja 181 032 saksa sõdurit, nende hulgas umbes 14 000 läti 19. SS diviisi meest ning Norra ja Hollandi SS diviisid "Nordland" ja "Nederland". Aga ka Läti muude üksuste mehi ning umbes 65 Pärnumaa lennuväepoissi.

Kuramaa koti kapituleerumisega lõppes neli pikka aastat kestnud heitlus kahe maailmavallutaja vahel. Lääne demokraatia toetusel võitjaks tulnud kommunistlik režiim asus vallutatud aladel otsekohe nõukogulikku elukorraldust teostama. Eelkõige oli vaja karistada neid, kes olid julgenud relvaga astuda vastu Ida-Euroopa rahvastele "õnne ja vabadust toonud vabastajale" ja Sarmaatia lagendike poole hakkasid liikuma lõputud vangiešelonid. Paljud sinna viiduist  jäid sinna igaveseks ja ajaratta lõputu pöörlemine on kustutanud mälust nende nimedki.

 

Vaino Kallas
Kuramaa võitleja