TEISE MAAILMASÕJA JÄLGEDES

 

TEISE MAAILMASÕJA JÄLGEDES

 

Vaino Kallas

 

Suurriikide relvastus enne Teist maailmasõda

Nagu teada, on suurriikide võimsuse määrajaks nende majanduslik potentsiaal , aga ka nende sõjaline võimsus. Teise maailmasõja eelõhtul oli suurriikide sõjaline potentsiaal järgmine:

 

Suurbritannia

Kuigi Suurbritannia oli Teise maailmasõja eel tohutu impeerium, hõlmates asustatud mandreil 35 miljonit ruutkilomeetrit, omas ta suhteliselt  väiksearvulist sõjaväge. 1939. aastal oli Inglismaal jalaväes kokku 557 000 meest.  Õhujõududes [Royal Air Force] oli 118 000 ja laevastikus [Royal Navy]  194 000 meest.   

Inglismaa õhujõududel oli 1939. aastal 1911 lennukit, laevastikul umbes 500  ja rannakaitsel 232 lennukit.  Seega oli Inglismaal  kokku umbes 2600 sõjalennukit.  

Briti laevastikus oli  15 lahingulaeva ja lahingristlejat,  7 lennukikandjat,  64 ristlejat,  183 hävitajat ja 57 allveelaeva. Seega kokku 316 põhiklasside sõjalaeva. Peale nende veel sadu väiksemaid laevu.  

Inglismaa tankiväes oli 1939. aastal  310 kergetanki Matilda I  ja 325 kergetanki  Carden Loyd. Seega kokku vaid  635 kerget tanki.

 

Prantsusmaa

Prantsusmaa relvajõududes oli rahuajal 612 300 meest. Neist teenis laevastikus 50 tuhat ja lennuväes 90 tuhat meest.  

Prantsuse lennuväel oli hävituslennukeid  549, pommilennukeid  186 ja luurelennukeid 232 lennukit. Koos mereväe ja transportlennukitega oli Prantsusmaal kokku  umbes 1300 lennukit.  

Prantsusmaa laevastikus oli 7 lahingulaeva,  1 lennukikandja,  19 ristlejat, 72 hävitajat ja 78 allveelaeva -  kokku 177 põhiklasside sõjalaeva. Peale nende veel väiksemaid abilaevu ja traalereid.

Arvuliselt oli Prantsusmaa tankivägi maailma mastaabis teine , jäädes alla vaid N. Liidule. Kokku oli Prantsusmaal - 3400 tanki, enamus neist olid  kergetankid. Prantsusmaa suurtükiväes oli 14 428 kahurit;

 

Jaapan

Jaapanil oli 1939. aastal püssi all umbes poolteist miljonit meest, sellest maavägedes 1 240 000 meest. Nii nagu ameeriklastel, jagunesid ka jaapanlastel lennuväeosad maa- ja mereväe vahel.

Lennukeid oli Jaapanil kokku ca 1400, neist:  maaväel umbes 1000 ja  mereväel 396 lennukit.  

Tanke oli Jaapanil 1939. aastal umbes  2100 tanki;

Jaapani laevastik oli maailmas suuruselt kolmas. Sinna kuulus 10 lahinglaeva,  6 lennukikandjat,  35 ristlejat,  121 hävitajat ja  56 allveelaeva.  Kokku seega 228 põhiklasside sõjalaeva.

 

Itaalia

Itaalia sõjaväe isikkoosseisu suuruse kohta andmed puuduvad.

Lennukite arvu kohta on andmed vastukäivad. Mõnedel andmetel oli Itaalial  umbes  2800 lennukit.

Kergetanke oli Itaalial 1940. aastal umbes 1500.

Itaalia sõjalaevastik oli maailmas suuruselt neljas. Sinna kuulusid  10 lahinglaeva,  22 ristlejat,  128 hävitajat ja  105 allveelaeva.  Kokku seega 265 põhiklasside sõjalaeva.

 

Saksamaa

Kuni 1930. aasta esimese pooleni pidas Saksamaa kinni Versailles' lepinguga talle peale sunnitud relvastuspiirangust. Kui seisuga 31. mai 1939 oli Saksa armees kokku 1 400 000 meestsiis  1939. aasta augustis toimunud salajase mobilisatsiooni järel oli Wehrmachtis juba 4 288 557 meest. Sellest kuulus maaväkke 2 760 000,  õhujõududesse 373 000, mereväkke – 159 557  ja reservi [Ersatz-Heer]  996 000 meest.  SS-üksustes [hiljem Relva- Waffen SS] oli kokku umbes 40 000 meest.  

Seisuga 1. september 1939 oli Saksa maaväes  1025 soomusautot,  3195 tanki ja 30 759 suurtükki. 

Saksa õhujõududel oli 1939. aastal kokku 4093 lennukit. Neist hävituslennukeid 1179, pommilennukeid 1542,  luurelennukeid 613,  transpordilennukeid 552, ründelennukeid  40  ja vesilennukeid 167.

Saksa merevägi jagas Teise maailmasõja eel N. Liiduga eelviimast kohta, ületades seejuures arvult venelasi vaid suurte sõjalaevade osas, kuid jäädes allveelaevadega venelastele kolmekordselt alla. Sõja puhkemise eel oli Saksamaal  5 lahingulaeva,  7 ristlejat,  34 hävitajat ja  57 allveelaeva. Kokku  seega 103 põhiklasside sõjalaeva. Peale nende veel transportlaevu, traalereid, torpeedokaatreid ja muud tüüpi laevu.

 

Venemaa [Nõukogude Liit]

Nõukogude Liit alustas massilist relvastamist 1922. aastal, kuid oli sunnitud hiljem majanduse languse tõttu rakendama desarmeerimist. 1. oktoobril 1924 oli Punaarmees 562 000 meest - s.o. ligi kümme korda vähem, kui neli aastat varem. 1928. aastal oli Punaarmees 617 000 meest, 1937. aastal juba 1.682.569 meest ning 1939. aasta veebruaris 2 106 784 meest.

Peale 1940. aastal toimunud salaja läbi viidud mobilisatsiooni oli Punaarmees juba 5 850 000 meest. Neist maaväes 4 500 000, õhujõududes 1 000 000 ja  mereväes – 350 000 meest.

Samal ajal oli N. Liit oma relvastatuse ja 170-miljonilise rahvaarvu juures võimeline juurde mobiliseerima veel vähemalt 12 miljonit meest ja panna seega  välja kokku 17 miljonit meest.

Tanke hakati Nõukogude Liidus seeriaviisiliselt tootma 1927. aastal. 1939. aastaks oli Nõukogude Venemaal kergetanke: T-38 – 137 ja  T-27 – 3300,  keskmisi tanke T-28 – 503,  rasketanke T-35 – 20,  ujuvtanke T-37A – 2627,  ratas-roomiktanke BT-2 – 600,  ratas-roomiktanke BT-5 – 1900 ja ratas-roomiktanke BT-7 – 4600.  Seega Nõukode Venemaal kokku 24 899 tanki ja tanketti.

Lennukeid hakati Nõukogude Liidus seeriaviisiliselt tootma 1923. aastal.  1. septembriks 1939 oli N. Liidul ligi 29 000 sõjaotstarbelist lennukit. Sealhulgas  11 065 hävituslennukit, 6035   pommilennukit, 10 105 luurelennukit, 535  transportlennukit, 1200 luure-vesilennukit ja 17 500 õppelennukit. 

Ajavahemikul 1939 – 1941 sai Punaarmee tööstuselt juurde 17 745 lahinglennukit, neist 3719 uut tüüpi. 1)

Nagu eelpool öeldud, oli Nõukogude Liidu sõjalaevastik Teise maailmasõja eel nõrguke ja jagas maailmas koos Saksamaa eelviimast kohta.

1939. aasta 1. septembri seisuga oli Nõukogude Liidul  3 lahingulaeva,  4 ristlejat,  34 hävitajat ja  168 allveelaeva.  Seega kokku – 109 põhiklasside sõjalaeva.

Samal ajal aga nägi N. Liidu Sõja- ja abilaevade ehitamise programm ette ehitada aastatel 1938-1945 juurde 37 lahingulaeva ja lahingristlejat, 31 ristlejat, 162 hävitajat, 412 allveelaeva ja 510 torpeedokaatrit. Vaid 1940. aasta 11 kuuga ehitati juurde 270 uut, kõikide klasside sõjalaeva.

Ülaltoodust nähtub, et Teise maailmasõja eelõhtul omas kõige võimsamat relvastust  Nõukogude Liit.

 

Stalin valmistub rünnakuks  

Vaatamata Stalini peas kumavatele Euroopa vallutusplaanidele ning sellele, et mitte üheski N. Liidu sõjaväemäärustikus ei räägitud riigi kaitsmisest vaid ainult pealetungist, oldi kolmekümnendatel aastatel siiski mingil määral mõeldud ka riigi piiride kaitsele. Endine Vene-Poola piir oli üsna võimsalt kaitstud. Piirile oli rajatud 30 kindlustatud rajooni (KR). Igas KR-is oli oma staap ja komandopunkt. Selle tulejõud vastas korpusele. Kaitse sügavuseks oli 30 kuni 50 kilomeetrit. KR-is oli hulgaliselt raudbetoonist kaitserajatisi, maa-aluseid ladusid, tunneleid, elektrijaamu, haiglaid, sööklaid, oma veevarustus, sidekeskused, vaatluspunktid ja isegi oma punanurgad. Iga KR võis ka vaenlase poolt ümber piiratuna iseseisvalt sõda pidada. KR-ide vahel olid vahekäigud, milliseid sai kiiresti mineerida või paigutada sinna kaitserajatisi ja väeosi.

KR-i ülesandeks oli takistada ründava vaenlase kiiret edasiliikumist. Selle ees olid miiniväljad, laskepesad ja mitmesugused tõkked. Olid ka meeskonnad, kes vajadusel võisid kiiresti õhkida tunnelid, veevärgid, elektrijaamad, sillad ja muud rajatised, et tekitada KR-i ründajale ootamatusi ja takistada selle kiiret edasiliikumist.

Soome Talvesõjas oli soomlastel peakaitseliin viidud 40 - 60 kilomeetri sügavusse. Selle maa läbimiseks kulus punavägedel 25 päeva. Poola ja Balti riikide vallutamine andis N. Liidul võimaluse luua kaitsesüsteem sügavu-seks kuni 200 - 300 kilomeetrit. See olnuks ideaalne kaitse. Kuid mis tegi Stalin? 1939. aastal, peale Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist, andis armee kindralstaap KR-ide juhtkondadele  käsu, mille sisu võib kokku võtta nelja punktiga:

·  Kõik kaitserajatised (KR-id) hävitada. Õhkijate komandod ära viia, miiniväljad demonteerida ja kaitsetõkked maha võtta;

·  Uutel vallutatud aladel kaitseehitisi mitte rajada;

·  Punaarmee peajõud viia otse piirile. Nende ette kaitseehitisi mitte rajada.

·  Alustada lennuväljade ja teedevõrgu rajamist Lääne- Ukrainas ja ValgeVenes.

KR-ide likvideerimist põhjendati nende mittevastavusega kaasaja sõjapidamise nõuetele ja et nende asemele rajatakse uued kaitserajatised. Kartuses, et maa võib langeda vaenlase kätte, olid Valgevenes, Ukrainas ja Leningradi oblastis loodud partisanide grupeeringud. Partisanide jaoks olid loodud salajased baasid, konspiratiivkorterid, oma sidesüsteemid. Olid isegi koolid nende koolitamiseks. Ja äkki, pärast 1939. aasta augustit kõik baasid likvideeriti ning koolid saadeti laiali.

Mida see kõik tähendas? Vastus saab olla vaid üks - kui ei mõelda kaitsele, siis mõeldakse rünnakule, mis kindlasti toimub ja mille edu on garanteeritud. Stalin ja tema kindralid olid rünnaku edus ja oma üleolekus täielikult veendunud. Kuna selleks oli väed vaja viia otse piirile, siis seal olnud kaitserajatised ning miiniväljad oleksid vaid seganud. Pealegi oli piiri äärde vaja ehitada lennuvälju ja teid, et tagada ründavate vägede varustamine nende kiirel edasiliikumisel.

Stalin mõistis, et ilma armeed relvastamata pole sõjakäik läände võimalik. Oli vaja relvastust, mis on kasutatav Euroopa tingimustes ja ületaks tulejõult rünnatavaid. Relvade tootmiseks olid N. Liidul olemas kõik vajalikud tingimused. Riigi kasutada olid tolle aja kohta suurimad nafta, kivisöe, raua ja värviliste metallide maardlad. Vajalike ressursside saamiseks müüdi maha kõik, mida müüa andis. Ekspordiks läksid mets, kivisüsi, nafta, nikkel. Maha müüdi ka kunstiteosed, kirikute ja kloostrite varad ning imperaatorite kalliskivid. Relvi võimaldasid odavalt toota ka kolhoosidelt tasuta saadud (loe: ära võetud) toiduained.

Tanke, lennukeid ja suurtükke aitasid toota välismaa parimad relvaspetsialistid. Lääne suurriikide hulgas leidus lahkeid toetajaid nii laenude andmisel kui tipptehnoloogia tarnimisel. Lääne abiga ehitati Venemaale Euroopa suurimad tanki-, lennuki- ja autotehased, elektrijaamad ja veel palju muud, mis oli vaja kõige sõjaks vajaliku tootmisel.

Harkovi tankitehas laskis päevas välja 22 tanki. 1939. aastal oli Nõukogude Liidul  25 000 raske- ja kergetanki. Sama ajal oli Teise maailmasõja puhkemise eel USA-l, Jaapanil, Suurbritannial, Prantsusmaal, Itaalial ja Saksamaal kokku vaid umbes 11 500 tanki.

Ülaltoodust on näha, et end "rahu kantsiks" reklaaminud N. Liidul oli üle kahe korra rohkem tanke ja tankette, kui kogu maailma suurriikidel kokku. Ülejäänud väikeriikidel oli neid kalleid masinaid väga piiratud arvul. On raske mõista, milleks vajas Stalin oma sotsialistliku kodumaa kaitseks sellisel tohutul hulgal tanke.

N. Liidus toodetud relvad olid muu toodanguga võrreldes head, paljud nende hulgas isegi maailma parimad. Nõukogude tank BT-7 oli võimeline maastikul arendama kiirust kuni 30 km/h. Headel teedel heitis tank lindid ja arendas ratastel kiirust kuni 86 km/h. Mitte ühegi teise maa tank sellise kiiruseni ei jõudnud.

Tank A-20 oli mõeldud kasutamiseks autostraadil. See oli küll nõrgalt soomustatud, kuid väga kiire. N. Liidus polnud sel ajal mitte ühtegi sellist teed, mida oleks võinud autostraadiks nimetada. Tekkib küsimus - milleks oli Stalinil vaja selliseid tanke, mida oma maa kaitseks kasutada ei saa?

Ka lõi lennukikonstruktor Antonov lendava tanki A-40, mis oli mõeldud dessandi toimetamiseks vaenlase tagalasse. Tank oli varustatud tiibade ja sabatüüriga, mis sai peale maandumist maha jätta. Kuid katsetustest kaugemale sellega ei jõutud.

N. Liidu üheks võimsamaks tankiks aastatel 1939-1941 oli hiidtank T-35.  Selle kaal oli 53 tonni ja soomuse paksus 70 mm. Tankil oli kolm torni ja relvadeks 3 kahurit ja 6 kuulipildujat. Tank arendas kiirust kuni 30 km/h.

Lennukeid ehitati N. Liidus seeriaviisiliselt alates 1923. aastast ja venelaste endi poolt antud andmetel oli 1. septembriks 1939 toodetud kokku 28 760  sõjalennukit. Eelpool mainitud kuuel suurriigil oli kokku vaid 14  250 sõjalennukit. Seega oli sõja puhkedes N. Liidul üle kahe korra rohkem lennukeid, kui kõigil suurriikidel kokku. On ilmselge, et sellist üüratut relvastust ei vajatud hoopiski mitte oma "sotsialistliku isamaa" kaitseks, vaid millekski muuks.

1936. aastal loodi Saksamaal õhudessantüksused, kus 1939. aastal oli 4000 meest. 1941. a. moodustati N. Liidus kümme õhudessantvägede korpust. Lääneriikides polnud sel ajal ühtegi õhudessantväelast. Mitte ükski nõukogude ajaloolane pole seni püüdnud selgitada, miks oli N. Liidul vaja 10 õhudessantvägede korpust?

Omaette relvaliigi moodustasid N. Liidus plaanerid. 1939. aastaks oli plaaneritel lendama õpetatud 30 tuhat meest. 1940. aasta suvel demonstreeriti õhujõudude näitusel plaaneritest "rongi", kus üks lennuk vedas 11 plaanerit.

1941. aastal alustas N. Liit plaanerite masstootmist. Kuna neid talvetingimustes polnud võimalik väljas, lageda taeva all hoida, võis järeldada, et neid hakatakse kasutama veel samal suvel. Ka kõige asjatundmatule on mõistetav, et plaanereid ei saa kasutada kaitsesõjas. Neid saab kasutada vaid täieliku ülekaalu puhul õhus elavjõu ja varustuse transportimiseks vaenlase tagalasse.

 

 

Lääneriigid taotlevad ühisrinnet

1939. aasta suvel algas maailma suurvõimude vahel diplomaatiline võitlus Soome, Balti riikide, Poola, Rumeenia ja Bulgaaria piiride garanteerimise pärast, mis sai lääneriikidele  hiljem saatuslikuks. Selle põhjuseks oli Moskva välispoliitilisest strateegiast lähtuv soov, et algaks sõda Euroopa kodanlike riikide vahel, mille käigus need end nõrgestaksid, et N. Liidul oleks seejärel võimalik laiendada kommunismi levikut Euroopas.

Stalini kavandatud vallutuspoliitika teostamisele tulid appi nii rahvussotsialistlik Saksamaa kui ka demokraatlikud lääneriigid. Pärast Austria ja Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt ning Saksa-Poola vahekorra teravnemist tulid lääneriigid järeldusele, et Versailles' rahulepingu nõudeid eiranud hitlerlik Saksamaa taotleb kogu Euroopa hõivamist ja nad alustasid kiiruga kaitse organiseerimist.

Pariisis ja Londonis tugevnesid hääled, mis nõudsid hirmu tõttu Hitleri ees iga hinna eest koostööd Staliniga. Ja kuigi mõlemat diktaatorit peeti paheliseks ja ohtlikuks, oli Hitler  ja Saksamaa neile riikidele geograafiliselt lähemal ja seega ohtlikum kui Stalin.

Tollane Inglismaa mõjukas poliitik W. Churchill, olles tuntud Saksamaa ägeda vastasena, sai sellel suurpoliitika näitelaval õhutajaks, kes taotles iga hinna eest sidemete loomist N. Liiduga. Saksamaa idapiiri ohustamiseks oli vaja luua ühisrinne, et siduda Saksamaa sõjalised jõud, kui need peaksid tungima läände.

Selleks ajaks olid Inglismaa ja Prantsusmaa järjekindlalt kaugenenud Balti piirkonnast. Võis märgata isegi soovi kaotada see puhvertsoon hoopiski Saksamaa ja Venemaa vahelt. Neile tundus, et see iseseisev vahetsoon ahvatleb Berliini ja Moskvat jätkuvale koostööle. Selle kaotamine põhjustaks aga pingete kasvu ja välistaks diktaatorite omavahelise kokkuleppe.

Et garanteerida Ida-Euroopa riikide piire, tegid Inglismaa ja Prantsusmaa Hitleri vallutusiha kartuses N. Liidule ettepaneku poliitilise ja sõjalise kolmikliidu loomiseks ning sõlmida sellekohane leping. 16. aprillil andis Moskva oma nõusoleku läbirääkimiste alustamiseks. Neil läbirääkimistel, mis peeti salaja Moskvas, selgus aga üsna pea, et N. Liit on nõus astuma kolmikliitu vaid tingimusel, et ta võib vastutasuks tõmmata oma mõjusfääri Poola, Türgi, Rumeenia ja Bulgaaria kõrval ka Soome, Eesti ja Läti. Diplomaatilises keeles oli see nõudmine varjatud sõnastusega, et N. Liit saab õiguse garanteerida nende riikide iseseisvust ka siis, kui need riigid sellist garantiid ei soovi. Samuti esitas N. Liit kategoorilise nõudmise, et tema määrab, millal Ida-Euroopa on ohus ja seal olevate riikide piirid vajavad garanteerimist. Samaaegselt nõudis N. Liit endale õigust saada Balti riikides sõjalisi tugipunkte.

Balti riikide küsimus muutus kolmepoolsetel läbirääkimistel üheks kõige valulisemaks ja otsustavamaks teemaks kokkuleppe saavutamisel. Selgus, et Pariis ja London ei taha end Balti riikidega siduda, aga ei saa neid ka nii nagu Tšehhoslovakkiat alistuma sundida.  Kuid pole ka välistatud, et sellise käitumise taga peitus hoopis reaalpoliitiline lähenemisviis ja Poolat ning Balti riike taheti läbirääkimistel hoida lõpuni varuks kui sööta, et peibutada Stalinit astuma Hitleri vastu.

1939. aasta juunis nõustusid lääneriigid, et Nõukogude Liit võib Balti riike viivitamatult abistada otsese agressiooni korral.  Kaudse agressiooni korral pakuti Stalinile võimalust alustada vastastikuseid konsultatsioone.

Hiljem on Winston Churchill selle kohta kirjutanud:

 

"Takistuseks selle kokkuleppe sõlmimisele olid needsamad piiririigid ise, kes kartsid, et Nõukogude abi vastuvõtmisel kaitseks sakslaste eest tuleb neil Nõukogude armeed oma territooriumilt läbi lasta ja et seeläbi lülitatakse nad lõpuks kommunistlikku Nõukogude süsteemi, mille vihased vastased nad kõik olid. Poola, Rumeenia, Soome ja kolm Balti riiki ei teadnud, kumba rohkem karta - kas Saksa agressoreid või Vene päästjaid. Nimelt just see halvas Briti ja Prantsuse poliitika.“

Muidugi oli demokraatlikel lääneriikidel keeruline Balti riike otsekohe Stalinile maha müüa, kuid veenva sõnastuse varjus oli see täiesti võimalik. On naiivne arvata, et Balti riikide loovutamist Stalinile oleks takistanud mingi eriline sümpaatia Baltikumi vastu. Nende  riikide saatus jättis lääneriigid suhteliselt külmaks. Seda kinnitab ka inglise-prantsuse sõjaväelisele delegatsioonile Londonist Moskvasse saadetud salatelegramm, kus oli öeldud:

“Tema Majesteedi valitsus kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks.” 1)

1939. aasta juulikuu lõpuks olid suurriikide  positsioonid Balti riikide ja Poola küsimuses selgeks räägitud. Suurbritannia ja Prantsusmaa olid nõus Moskvale järele andma. Kuid selle hinnaks pidi olema sõjaline liit ning Moskva-poolne kohustus Poolat ja lääneriike sõja korral abistada. See tähendas, et Nõukogude Liit võis automaatselt sõtta astuda.

Liidulepingu allkirjastamiseks valmisolekut kinnitas ka Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muuhulgas ütles:

„Lõpuks ometi! Peale nii paljude raskuste võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud. Kuid kui me nõudsime, et see saaks ka kohe alla kirjutatud, polnud Molotov sellega nõus."

 

Kes siis ikkagi oli Teise maailmasõja vallapäästja?   

Antud teema siin toodud käsitlus ei vasta küll akadeemilise ajalookirjanduse standarditele, kuid viimasel ajal on Teise maailmasõja puhkemise põhjuste ümberhindamine vallandanud ajaloolaste seas elava diskussiooni. Vanameelsete Venemaa ajaloolaste reaktsioon väitele, et tegelikult kavatses Stalin esimesena rünnata Saksamaad [ja Euroopa riike], on olnud raevukas ning üleolev ja nad lootsid selle teesi kergelt ümber lükata. Kuid ootamatult on asunud seda väidet kaitsma ka mitmed noorema põlvkonna kutselised ajaloolased. Nüüd on arhiividest leitud materjalide põhjal mitmed Venemaal avaldatud uurimused seda Stalini poolt kavatsetud rünnakuplaani ka kinnitanud.

Venemaa ja lääneliitlaste ajalookäsitluse järgi alustas relvastuses suurt ülekaalu omav hitlerlik Saksamaa 1941. aastal sõda Nõukogude Liidu vastu, et laiendada oma eluruumi  Euroopa-Venemaa arvel.  Samal ajal kinnitasid Moskva esindajad oma naabritele, et need  võivad elada rahulikus vahekorras punase Venemaaga ja et N. Liit, nagu teisedki 20. sajandi riigid, pidavat oma peaeesmärgiks rahulike vahenditega nõukogude rahva heaolu kindlustamist.

Ajaloolaste viimaste aastate uurimused on üha veenvamalt näidanud, et tegelikult õhutas Stalin Hitlerit ründama lääneriike ja valmistus seejärel ise Saksamaad ründama. Punaarmee valmisolek selleks oli planeeritud 1941. aasta juuli teisele poolele. Hitler aga tabas  selle Stalini kava ära ja et ennetada Punaarmee sissetungi, alustas Saksamaa 22. juunil 1941 N. Liidu vastu sõda. 

 Operatiivplaane Saksamaa ründamiseks hakkas Punaarmee kindralstaap koostama  juba 1939. aasta oktoobris ja sõja puhkemiseni jõuti neid teha vähemalt viis. Kõigi nende plaanide põhiideeks oli Saksamaa vallutamine ootamatu rünnakuga selja tagant ajal,  mil viimane oli sõjas lääneriikidega. Selleks sai armee  ka vastava väljaõppe. 1941. aasta juuni lõpus, kui Punaarmee alles koondas oma jõude piirile ja ei organiseerinud mitte mingisugust kaitset, tabas Saksa relvajõudude ootamatu löök Nõukogude armeed kõige ebasobivamal ajal.

Venemaa hilisem Suure Isamaasõja propaganda teema rajaneb eeskätt Suurel Ajaloolisel Valel. Teise maailmasõja vallapäästmises pole (ainult) süüdi Saksamaa, vaid Nõukogude Liit. Nõukogude Liit tegi ettevalmistusi maailma vallutamiseks ja rajas koonduslaagreid juba siis, kui Hitlerit veel ei teatudki. Vaatleme allpool neid ajaloofakte seni avaldatud materjalide valguses.

Kuni Hitleri võimuletulekuni oli Nõukogude Liit julgeoleku mõttes ideaalses olukorras. Versailles’ rahulepingu põhjal oli Saksamaa demilitariseeritud ja  ei tohtinud omada tanke, pommituslennukeid, allveelaevu ja teisi moodsaid relvaliike, mis tegi Saksa armee strateegilises mõttes olematuks suuruseks. Prantsusmaa tegeles oma piiride kaitse sõjalise doktriiniga ja hakanud rajama Saksa-piirile kuulsat Maginot’ liini. Ründeks ja agressiooniks teiste riikide vastu seda kindlustust kasutada ei saanud. Suurbritannia asus aga hoopis kaugetel saartel ning muretses eeskätt oma kolooniate, mitte aga Euroopa asjade pärast. Seega, mitte mingit muud arvestatavat sõjalist jõudu peale Punaarmee Euroopas kuni 1930.  aastate keskpaigani lihtsalt ei olnud.

Sõja vallapäästmiseks vajas Stalin liitlast ja selleks kõlbas vaid Saksamaa. Kuid 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate alguse Saksamaal oli Stalini seisukohalt üks oluline «viga».  Sõjalisele koostööle vaatamata oli Saksamaa Weimari vabariik demokraatlik. See oli riik ilma militaristlike ambitsioonideta. Kuid Stalin ei vajanud poolsotsialistlikku, veel vähem demokraatlikku Saksamaad. Teise maailmasõja vallapäästmiseks vajas Nõukogude Liit teistsugust, agressiivset Saksamaad ja tema toetusel pääses võimule natsipartei eesotsas Hitleriga, mis põhjustas olukorra muutuse.

Peale Hitleri võimuletulekut pani Stalin oma lootused sõja algatamiseks Euroopas Saksamaal pead tõstnud natsionaalsotsialismile. Tema intuitsioon ütles, et selles on kommunismi juhtide Marxi-Engelsi-Lenini suurte unistuse täitumine. Stalin mõistis, et Hitler on ainus, kes on võimeline liitma sakslaste massid ja tasuma lääneliitlastele  sõjaga kätte Versailles' alanduste eest. Sõja puhkemine oli Stalinile vajalik ja selle alustamiseks oli aga Hitlerit vaja aidata. Ja natsionaalsotsialismi pürgivast Saksamaast sai Stalini hoolitsuse objekt. Kogu välisilma eest varjas ta seda aga kõige vulgaarsema turusõimuga Hitleri aadressil. Ei pidanud ju maailm teadma, mis eesmärgil ta Saksamaa eest hoolitseb. See armastus ja hoolitsus oli ehtstalinlik. Ta tegi seda talupoja armastusega, kes kasvatab algul üles looma ja seejärel tapab ta, tundes ühtaegu vaimustust nii looma kasvatamisest kui selle tapmisest.

Hitlerist pidi saama see jõud, kes hävitab Euroopas demokraatlikud struktuurid. Seejärel vallutab Stalin vabastajana kogu Euroopa ja Nõukogude Liidust saab Ülemaailmne Nõukogude Liit. Sisuliselt oli see sõja kuulutamine kogu maailmale. Seda afišeeris avalikult ka riigi sümbol - punane viisnurk, mis tähendas - punane võim viiel kontinendil.

Tegelikult loodi sõjalised kontaktid Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel veel enne Hitleri võimuletulekut. 1922. aastal sõlmitud Rapallo lepingu salaklausel nägi ette Saksamaa sõjatööstuse ja väljaõppe korraldamise Nõukogude Liidus. Kogu ülejäänud Euroopa elas relvastuse piiramise ja vähendamise tähe all. 1928. aastal sõlmitud Kellogg-Briandi paktiga määrati Rahvasteliidu liikmetele sõjavarustuse piirangud – Eestil tohtis näiteks olla vaid 66 sõjalennukit.

1930. aastal lõid Saksamaa ja N. Liit  tohutu eelarvega kartelli, nimetusega "Korporatsioon tööstuse arenguks", mida toetas ka veel 120 miljoni dollari suurune stabiliseerimisfond. Kartellil oli kaks osakonda: üks Moskvas, teine Berliinis. Kogu korporatsiooni toodang oli ette nähtud tulevase sõja vajadusteks.  Kuna Versailles' rahulepinguga oli Saksamaal relvade tootmine keelatud, toimus see ülalmainitud Rapallo lepingu alusel N. Liidu territooriumil.

Nii projekteeriti "Junkers" lennukid Saksamaal, kuid nende tootmine toimus Filis ja Samaaras. Allveelaevade ja tankide ehitamist õpiti Leningradis. Kõik lennukite ja tankide prototüübid tehti ühes eksemplaris valmis Venemaal. Viidi seejärel osade kaupa Leningradi ja sealt vabalinna Stettini kaudu Saksamaale. Seal pandi need uuesti kokku ja katsetati polügoonidel ning saadeti seejärel tagasi N. Liidu tehastesse, kus alustati nende seeriatootmist. Pikeeriv pommitaja Ju-88 ja mitmed Messerschmidti lennukimudelid tegid katsetused läbi N. Liidus.

Hitleri võimuletulekul tegi Stalin talle ettepaneku hakata salaja Saksamaa jaoks ette valmistama tankiste ja sõjaväelendureid. Siitpeale algas Lipetskis, Voronežis ja Kaasanis saksa ohvitseride koolitamine.  Lipetskis ja Voronežis valmistati ette ohvitsere õhujõududele, Kaasanis tankivägedele, sõjakeemikuid aga Saratovis ja Volskis. Kokku said N. Liidus ettevalmistuse 20 000 Wehrmachti ohvitseri. Õlg-õla kõrval õppisid polügoonidel sõjale lähedastes tingimustes sõjakunsti Saksa ja Vene ohvitserid.

Samuti koolitas Nõukogude Liit Saksamaa tarvis relvastuse loojaid: Saksa lennukite konstruktorid töötasid Moskva lähedal asunud Filis, allveelaevade ja tankide tegemist õpiti Leningradis.

See oli tõeline sõjasõprus, mille eesmärgiks oli sõjaline liit. Paljud Saksa ohvitserid pidasid Lipetskit ja Kaasanit oma alma materiks. Ilma selleta oleks jäänud loomata Luftwaffe ning poleks hiljem olnud legendaarseid Gude-riani ja Mansteini tankikiile, kus kohtusid küllap ka endised Kaasani kursusekaaslased. ’

 

* * *

 

Kuid tekkib küsimus - miks Stalin seda kõike tegi? Olnuks ju totter arvata, et N. Liit valmistas Saksa armeed ette selleks, et see talle endale kallale tungiks.

Sama ajal teatas Moskva, et N. Liit taotleb heanaaberklikke suhteid kõigi oma naabritega. Selle propaganda tegelikuks eesmärgiks oli aga oma naabrite suigutamine petlikku rahuillusiooni. N. Liidu tegeliku välispoliitilise eesmärgi oli Stalin määranud ära ühe lausega:

 “Meie välispoliitika on selge ja lihtne – see taotleb kommunistliku diktatuuri maksmapanekut kogu maailmas.”

Selle eesmärgi saavutamiseks ässitasid bolševistlikud agitaatorid üles lihtsameelset vene rahvast, sisendades neisse usku ja hirmu, et kapitalistlikud lääneriigid tahavad Venemaa ümber piirata ja seejärel hävitada,  mistõttu vene rahvas pidavat jäägitult toetama Lenini parteid ja tooma üha suuremaid ohvreid Punaarmee võimsuse suurendamiseks. Muidugi oli see  sihilik vale, kuna aastatel 1920-1930 ei olnud läänemaailmas ühtegi sellist riiki ega jõudu, kes oleks tahtnud Venemaad vallutada.

Samasse perioodi kuuluvad ka N. Liidu süüdistused Eesti vastu, kus Moskva süüdistas et Eestit, et see olevat Saaremaa Inglismaale sõjaväebaasideks välja rentinud, millel polnud muidugi mitte mingisugust alust. 

 

 

 



1)  G. Žukov – “Meenutusi ja mõtisklusi” (Eesti k. lhk. 32 - 36)

1)  Documents on British Foregn Policy 1919–1939, Vol. VI, ss. 764, 782.