LÄÄNERIIGID LIIDUS MÕRVARIGA

 

LÄÄNERIIGID OLID LIIDUS MÕRVARIGA

 

Kui algas Teine maailmasõda, liitus Ühendriikide president Franklin D. Roosevelt ja Briti peaminister Winston Churchill Staliniga, kuigi nad olid täiesti teadlikud, et nõukogude režiim oli mõrvanud veel ammu enne Hitleri juutide ja mustlaste hävitamise algust vähemalt 20  miljonit inimest.

Toetades kommunistlikku Venemaad, aitasid Roosevelt ja Churchill säilitada seda ajaloo üht mõrvarlikumat režiimi. Lääneliitlastele oli ainuke õelus natsism. Nad ei tahtnud tunnistada, et on liidus massimõrvariga.

1942. aastal, kui Stalin oli kaotustest meeleheitel, tulid lääneliitlased talle appi, et hävingu äärel olevat kommunistlikku režiimi päästa.  Tohutu sõjalise abi tulemusel võttis ajalugu teise pöörde. Et kommunismi toetamist ameerika rahva ees õigustada, pöördus president Roosevelt oma sõbra Jack Warneri poole Hollywoodis ja tellis temalt stalinismi ülistava filmi „Mission to Moscow, mis valmis 1943. aastal. Kuid vaatamata lääneliitlaste abile tegi nõukogude propaganda kõik, et näidata, nagu olnuks Punaarmee edusammud natsismi hävitamisel üksnes nõukogude rahva kangelaslikkuse tulemus.

„Mission to Moscow

Samal ajal oli stalinlikule režiimile juutide holokausti esiletoomine ja fašismivastasuse õhutamine vajalik eelkõige enda kuritegude varjamiseks. Juudid aga nägid holokaustis ainulaadset võimalust. See oli Israeli raison d’etre (olemasolu õigustus). Nad kartsid, et stalinismi genotsiidi esiletoomine võib varjutada holokausti.

Pärast sõda püüdsid Ameerika Ühendriigid iga hinna eest säilitada sõjaaegset koostööd N. Liiduga. Lääne suurriikide vaikival nõusolekul pagendati Balti riigid ligi poolsajandiks läänemaailma teadvusest, N. Liitu aga hakati kohtlema kui teist maailma suurvõimu. Et uus president oleks N. Liidule vastuvõetav, käisid Ameerika presi- dendikandidaadid enne valimisi Moskvaga nõu pidamas. Ameeriklaste eest aga varjati N. Liidu orjalaagritele toetuva majanduse madalat taset ning nõukogude rahva viletsat elu. N. Liidu kosmoselende ülistati kui nõukogude korra erakordset saavutust. Sealjuures jäeti aga mainimata, et sakslaste Peenemünde rakettide uurimisjaam jäi kogu personaliga venelaste kätte ja läände õnnestus mõne kaastöötajaga pääseda vaid Werner von Braunil. Hiljem müüs N. Liit Lähis-Itta Scud-rakette, mis olid välja arendatud Peene- mündes.

Unustatud oli Atlandi Harta. Võitjad olid huvitatud rohkem kaotajale kättemaksmisest, kui rahvaste vabadusest. Ja kuigi Ameerika ja N. Liidu "mesinädalad" lõppesid varsti pärast Nürnbergi protsessi, jätkus N. Liidu majanduslik toetamine endiselt.

Pole kahtlust, et Stalin võitis sõja Saksamaa vastu vaid tänu Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide tohutule abile. Stalini geniaalsus ja suurus seisab eelkõige just selles, et tema, lääneriikide õelaim vaenlane, suutis Läänt ära kasutada oma kommunistliku diktatuuri kaitsmiseks ja tugevdamiseks. Stalini kavalus seisab selles, et ta suutis oma õelamad vaenlased (Saksamaa ja lääneriigid) üksteisest lahutada ja seejärel need siis peadpidi kokku lüüa… Kuid samas puudub senini  ammendav vastus küsimusele: kumb režiim oli Euroopale ja tervele inimkonnale  ohtlikum - kas natsionaalsotsialism või kommunism?

 

Lääneriigid kandsid kommunismi kuriteod maha

Teatavasti kaotas Saksamaa pärast sõja lõppu, s.t. juba rahu ajal  7 miljonit inimelu.  Kuidas käidi ümber saksa rahvaga sõja lõppedes (nii sõdurite kui tsivilistidega), sellest pole varem kusagil räägitud ega kirjutatud. Sakslased ise ei tohtinud sellest iitsatadagi (nemad olid ju kõiges süüdi) ja teised ei tahtnud sellest rääkida, sest sakslasi kaitsta polnud poliitiliselt korrektne.

Hiljem on väidetud, et Stalini initsiatiivil organiseeriti Nürnbergi protsessi selleks, et mõista natside üle kohut nende koonduslaagrite pärast. See väide on äärmiselt pentsik, sest Hitler oli koonduslaagrite rajamises vaid “ustav leninlane” ja Antonov-Ovsejenko, Buhharini, Trotski  ning Stalini õpilane.

Raamat
John F. Kenndy raamat

Ei tohi unustada, et Nürnbergis pidasid võitjad kohut võidetute üle. Ameerika president John F. Kennedy avaldas oma raamatus “Profiles in Courage” tunnustust senaator Taftile ja kiitis tema poliitilist mehisust, et ta julges, vaatamata sionistlike organisatsioonide vastuseisule, seada kahtluse alla Nürnbergi protsessi õigluse, kuna enamikku kohtualuseid oli tunnistuste saamiseks julmalt piinatud, mistõttu ei saa nende tunnistusi võtta tõena.

J. F. Kennedy lisas oma raamatu kommentaaris, et “Nürnbergi kohus on konstitutsioonilise Ameerika häbiplekk ning tõsine hälve anglosaksi kohtupärandis”. Pole ka põhjust imestada, sest enamik Nürnbergis tegutsenud Ameerika kohtunikest olid alles sõja eel Saksamaalt emigreerunud juudid, kel oli veel vähe kokkupuudet “anglosaksi kohtupärandiga”.

9. jaanuaril 1949. aastal avaldati ajalehes Washington Daily News ja sama aasta 23. jaanuaril ajalehes Sunday Pietorian’is kohtunik Edward Van Rodeni juhitud Simpsoni komisjoni uurimise tulemused, mille järgi oli Nürnbergi kohtus tunnistusi andnud 137el natsi süüalusel 139st purustatud piinamisel munandid. Neid oli ka teiste jõhkrate võtetega piinatud.

1993. aastal avaldas juudi soost ajaloolane John Sack New Yorgis raamatu “Eye For An Eye", kus ta tõestas, et pärast sõda tapsid juudid “kättemaksuks” kümneid tuhandeid sakslasi.

Raamat
Juudi soos ajaloolase John Sacki raamat

Hämmastav on ka Nürnbergi protsessi puhul Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa käitumine. Nende esindajad istusid koos miljoneid inimesi hävitanud ja kogu Euroopat kommunismile allutada tahtnud Stalini esindajatega ühise kohtulaua taga ja mõistsid kohut juute hävitanud ja Stalini kavatsusi nurjata tahtnud hitlerlaste üle. Istudes kommunismi kurjategijatega ühise kohtulaua taga, kandsid lääneriigid seega maha kõik kommunismi kuritööd ja andsid Kesk-Euroopa Stalinile vägistamiseks, tuues seejuures põhjenduseks, et Stalin päästis Kesk-Euroopa rahvad ja nüüd on tal õigus toimida oma äranägemise järgi. Seega reetis end demokraatlikuks nimetav lääs demokraatia peale Jalta ka veel Nürnbergis.

Erinevalt natsionaalsotsialismist, mis peale Teist maailmasõda hukka mõisteti, ei ole kommunismi seni avalikult inimkonna suurimaks paheks tunnistatud. See õilmitseb edasi Kuubas, Põhja-Koreas, Vietnamis jm. Ka on veel tänastes demokraatliku riigikorraga maades suurel hulgal järel neid pahempoolse vaatega tegelasi, kes varem N. Liidu palgal olid. Neid on nii valitsustes kui riigiaparaatides, olles seal alati valvel, et kommunistliku ideoloogia üle ei korraldataks uut Nürnbergi.

Kuid viimasel ajal on hakanud vähehaaval ilmuma t õ e s t informatsiooni Teise maailmasõja kohta. Paljud lääne sõjaajaloolased paistavad aga sellest informatsioonist lausa jahmunud olevat, kuna see kipub pea peale pöörama kogu nende senise nägemuse Teise maailmasõja süvapõhjustest. Oli ju läänemaailma pärastsõjaaegne propaganda kogu maailmale pähe tagunud teesi - Teise maailmasõja päästis valla Saksamaa, kes olevat saavutanud sõja vallapäästmiseks relvastuses tohutu ülekaalu teiste maailma riikide üle. See ülekaal olevat aga murtud ühiselt venelaste, inglaste ja ameeriklaste poolt sõja käigus, millega otsustati edaspidine Euroopa tulevik ja päästeti euroopa rahvad natsismiohust, ja tänutäheks selle eest anti Ida-Euroopa rahvad Stalini meelevalla alla.

Kuidas võidi nii teha?" - küsis 1975. aastal Washingtonis, ühel AFL-CIO ametiühingute kongressil kõnega esinenud Nõukogude Liidust välja saadetud Aleksander  Solzhenitsen, kus ta muuhulgas ütles:

"Sündinud on lihtsale inimmõistusele midagi arusaamatut. Meie seal, jõuetud, keskmised nõukogude inimesed ei saanud aastalt aasta, aastakümnelt aastakümnete järele aru, mis sünnib? Kuid kuidas seda seletada, et seda ei saanud Briti, Prantsusmaa, USA - võitjad riigid? Alati dikteerivad rahu ju võitjad riigid. Nad seavad kindlad tingimused, nad seavad sisse niisuguse eksistentsi, mis vastab nende filosoofiale ning nende arusaamisele vabadusest ja rahvuslikest huvidest.

Kuid selle asemel, alates Jaltast, kirjutasid teie riigijuhid seletamatul kombel alla ühe kapitulatsiooni teise järele. Teie president Roosevelt ja Lääs ei esitanud kunagi Nõukogude Venemaale mingeid nõudmisi, vaid piiramatult abistasite ning pärast piiramatult taganesite...

Juba Jaltas tunnustati vaikides ja ühegi vajaduseta Mongoolia, Moldova, Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist. Pärast seda ei tehtud mitte midagi Ida-Euroopa kaitseks ja anti ära veel 7-8 Ida-Euroopa maad.

Pärast sõda nõudis Stalin, et temale antakse välja ka need nõukogude kodanikud, kes ei taha kodumaale tagasi pöörduda. Ja demokraatlik Lääs andis välja 1,5 miljonit inimest. Kuidas andis? Need võeti jõuga... Briti sõdurid tapsid venelasi, kes ei tahtnud minna Stalini juurde vangi ja tõukasid need sinna Stalinile hävitamiseks jõuga. Alles nüüd on see teatavaks saanud. Poolteist miljonit inimest...

[...] Öeldakse, et ei saa kaitsta neid, kus ei valitse täielikku demokraatiat. Aga kes on maailmas totalitaarsuse äärel säilitanud täieliku demokraatia? Ka teie demokraatia ei pidanud vastu. USA, Briti, Prantsuse, Kanada ja Austraalia koos ei pidanud vastu! Esimese ohu puhul hitlerismiga ulatasite käe Stalinile. Kas seda nimetatakse demokraatiast kinnipidamiseks?"

 

Et varjata N. Liidu kuritegusid, on maailma teadlased, ajakirjanikud ning Hollywood hoidnud kõik sõjajärgsed aastad tähelepanu vaid juudi holokaustil. Hollywoodi filmistuudiod väntavad ikka veel täismetraažilisi holokausti filme. Juudiorganisatsioonid jälitatavad natsimõrvareid.

Samal ajal on aga kommunismi holokaust olnud täielikult ignoreeritud. Ukraina genotsiidist ja Stalini gulagist on säilinud vaid mõned fotod. Filme sellest on tehtud vaid paar-kolm, kus pole avalikustatud kogu tõde. Veel vähem on järel jäänud kõige selle üleelanuid. Surnud aga ei räägi…

Ka pole Venemaa kohtusse viinud oma massimõrvareid nagu seda tegi Saksamaa. Kogu maailm teab natside Adolf Eichmanni ja Heinrich Himmleri kuritegudest ning Babi Yarist ja Auschwitzist. Kuid kui palju teatakse nõukogude massimõrvareist Dzeržinskist, Kaganovitšist, Jagodast, Jezovist, Beriast ja teistest? Vaevalt et läänemaailm oleks kirjanik Aleksander Solženitsõnita midagi kuulnud Nõukogude surmalaagritest. Läänes räägitakse ja kirjutatakse ainult natsismi kuritegudest, samal ajal kui nõukogude ajastu kuriteod vajuvad aegade hämarusse ja muutuvad nostalgiaks.

 

USA abi Nõukogude Liidule

Teie maailmasõja ajal tarnisid Ameerika Ühendriigid N. Liidule Lend-liisi  abiprogrammi  aluse sõjavarustust ja seadmeid  järgmistes kogustes:

 

Veoautosid                                                   427 284 tükki;             

Dziipe "Willys"                                             50 501 tükki;

Allveelaevu                                                        105 tükki;              

Lõhkeainet                                                    136 000 tonni;

Fregatte                                                                  28 tükki;             

Toiduaineid                                                3 820 906 tonni;

Miinitraalereid                                                      77 tükki;             

Naftat                                                           2 541 008 tonni;

Jäälõhkujaid                                                                3 tükk;           

Terast                                                             2 317 694 tonni; 

Allveelaevahävitajaid                                         140 tükki;          

Nahast poolsaapaid                                 15 010 900 paari;

Nahka                                                                50 413 tonni;

Torpeedokaatreid                                                 202 tükki;          

Soomustransportööre                                      13 303 tükki;        

Välitelefoniaparaate                                        423 107 tükki

Hävitajaid "Aerocobra"                                       4952 tükki;       

Alumiiniumi                                                    233 710 tonni;

Pommitajaid A-20, B-25                                      3194 tükki;          

Raudtee rööpapanijaid                                       8089 tükki;

Vedureid                                                              1981 tükki;         

Raudteevaguneid                                             11 155 tükki;

Tankitõrjekahureid                                             5815 tükki;          

Suurtükiveokeid                                                 8701 tükki;

Suurtükimürske                                        473 000 000 tükki;      

Pronksi, valgevaske                                           59 306 tonni;

Vasktraati                                                           181 616 tonni;        

Mangaanimaaki                                                350 000 tonni;

Villast riiet                                                         69 000 000 ;                   

Autorehve                                                       3 700 000 tükki;

Toorkummi                                                          81 000 tonni;

 

Peale tabelis toodu tarnis USA N. Liidule veel tuhandeid raadiojaamu, naftatöötlemise seadmeid, raadiolokaatoreid, torpeedosid, välileivatehaseid, optikaseadmeid, meremiine, staabi- ja hospidalitelke, välikööke, hospidali sisustust, dessandi vahendeid, langevarjusid, lihvimispinke, buldoožereid, lennukite navigatsiooniseadmeid ja veel palju muud.

Inglismaa andis Stalinile 27 lahingulaeva, 4 allveelaeva ja iga kuu 2000 tonni alumiiniumi. Peale selle andis Suurbritannia Venemaale kuni sõja lõpuni kasutada oma laevastiku, kuhu kuulus 92 mitmesugust väiksemat sõjalaeva, nende hulgas lahingulaev "Royal Sovereign".

Royal Sovereign
Lahinglaev Royal Sovereign

Vaino Kallas