Presidendi põsk oli kare

 

Presidendi põsk oli kare

Vain0 Kallas

 

1939. aasta suvel toimus sündmus, mis oli minu noorusaastatel üks meeldejäävamaid. Ühel juunikuu päeval, varsti pärast koolitöö lõppu, kutsus Häädemeeste algkooli juhataja Peeter Sõrmus mind koolimajja ja teatas, et minul, kui noorkotkal, tuleb anda Eesti Vabariigi presidendile Konstantin Pätsile tema sünnikohta Tahkuranda püstitatud ausamba avapidustustel üle Pärnumaa noorteorganisatsioonide tervitused.

Muidugi oli see mulle suureks üllatuseks, aga ka ehmatuseks. Ainuüksi teadmine, et minul, lihtsal maapoisil, tuleb suure rahvahulga silme all astuda meie riigipea palge ette,  pani mu südame valjusti põksuma. Kuid koolijuhataja Peeter Sõrmus, kes oli mulle suureks autoriteediks,  rahustas mind ja ütles, et president on samasugune inimene nagu kõik teised ja teda karta küll ei ole vaja. Andnud mulle tervituse teksti, palus ta, et ma selle hästi pähe õpiksin.

Pühapäev, 25. juuni 1939 oli väga ilus soe ja päiksepaisteline päev. Pärnust meile järele tulnud suur puna-kollane ninata autobuss jõudis Häädemeeste kooli noorkotkaste, kodutütarde ja õpetajatega Tahkuranda hetkel, kui sinna saabus  presidendi ja teda saatvate kõrgete külaliste autode eskort. Pärnu-Ikla maanteelt Tahku külla, monumendi juurde viiva tee otsa olid üles rivistatud sõjaväe ja Pärnu Kaitseliidu orkestrid ning paari kompanii jagu kaitseväe sõdureid ja kaitseliitlasi.

Sellele suursündmusele oli rahvast tulnud üle kogu Eesti. Tuldi nii autodega, hobuvankritel, jalgratastel ja isegi jalgsi. Kõikjal lehvisid sinimustvalged rahvuslipud. Tahku külla suunduva tee ääred olid tihedalt inimestega palistatud. Lehvisid paljude organisatsioonide ja ühingute mitmevärvilised lipud. Noorkotkad, kodutütred ja kooliõpilased hoidsid käes väikesi paberist riigilippe. Kohal oli Raadio Ringhäälingu uhiuus ülekandeauto Hõbehall, mis tegi reportaaži pidustustel toimunust.

Presidendi autode ekskord  peatus sõduriterivi alguses. Esimesest autost väljus presidendi käsundusohvitser, kes avas presidendile autoukse. Konstantin Päts oli tumedas ülikonnas ja hoidis käes kübarat.

Sõjaväeorkestrid alustasid tervitusmarssi ja president sammus auvahtkonna rivi eest läbi, tervitades erinevate väeliikide sõdureid. Seejärel alustas orkester „Porilaste marssi“, mis rahva hulgas oli tuntud Laidoneri marsi nime all ja auvahtkonna eest sammus mööda Kaitseväe ülemjuhataja kindral Johan Laidoner.

Tervitustseremoonia lõppedes sammus president saatjaskonnaga, kuhu kuulusid peaminister Kaarel Eenpalu ja teised ministrid ning linnapead, mööda inimestega palistatud külateed oma sünnitallu. Seal andsid paljude organisatsioonide ja ühingute esindajad presidendile üle mälestusesemeid ja lilli.

Siis algas monumendi avamistseremoonia. Mängisid orkestrid, laulsid koorid ning kõlasid peokõned. Monumendi juurde rajatud pargiala oli rahvast tihedalt täis. Inimesi jagus veel kaugele parki  ümbritsenud heinamaadele, teedele ja põldudele.

President ja tema saatjaskond oli pandud istuma monumendi ette köiega piiratud alal toolidele. Sealsamas jooksid ringi presidendi väikesed pojapojad Mati ja Enn.

Mälestussamba avapidustustest on mulle eredalt mällu sööbinud paar tähenduslikku seika. Ajal, mil õigeusu metropoliit Aleksander asus monumenti õnnistama, lähenes peopaigale tume ja sünge äiksepilv ning kogu ümbrus muutus ähvardavalt hämaraks. Just sel hetkel, kui metropoliit tõstis ausamba õnnistamiseks käed taeva poole, kõlas tugev pikseraksatus, sähvisid välgunooled ning hakkas sadama jämedat äikesevihma. Peoväljak kattus hetkega tuhandete vihmavarjudega.

Teine hetk. Tugeva vihmasaju ajal tõusis president äkki tema kohal hoitud suure musta vihmavarju alt püsti ja suundus piirdenööri taga seisnud inimeste poole. Seal võttis ta käest kinni vihmavarjuta vihma käes seisnud vanamemmel ja pani ta enda kõrvale, suure vihmavarju alla istuma.

Vihmahoo ajal olime koos õpetaja Pülmega üsna monumendi lähedal ja kuna meil vihmavarju polnud, varjas õpetaja mind vihma eest oma kehaga, kummardus minu kohale, nii et ma jäin täiesti kuivaks.

Niisama ootamatult kui äikesevihm oli alanud, see ka lakkas. Varsti paistis jälle päike ja pargipuud sädelesid veepisaratest. Õhk oli täis osooni ja värskelt niidetud heina lõhna. Rahva meeleolu oli ülev. Pidustused võisid jätkuda.

Siis saabus minu kord presidenti tervitama minna. Sammusime viiekesi – mina kui noorkotkas kõige ees, minu järel kodutütar, siis gaid, skaut ja viimasena maanoor – presidendi ja tema külaliste ette. Tegime pöörde, astusin sammu ette ja hakkasin valju häälega oma tervitusteksti lugema.

Kuidas ma sellega hakkama sain, ei mäleta. Kuid küllap värises mu hääl üsna tublisti. Oma tervituses lubasin Pärnumaa noorte nimel hästi õppida ja kogu oma jõu ning oskused pühendada sellele, et Eestimaa kodud üha jõukamaks ja kaunimaks ning põllud viljakamaks muutuksid. Veel lubasin ma, et meie, Eestimaa noored, armastame ja hoiame oma väikest kodumaad ja kui vaja, astume selle kaitseks ka välja.

Minu esinemise ajal tõusid president ja tema saatjaskond püsti.  Peale tervituse lõppu istus president tagasi toolile ja kutsus mind enda juurde, võttis mind põlvede vahele  ja surus põse tugevasti minu põse vastu. Mäletan, et presidendi põsk oli natuke kare.

Seejärel küsis ta minult, kuidas on minu nimi ja kus koolis õpin. Veel küsis president naeratades, kas ma tervituses öeldud lubadusi ikka kindlasti tahan täita. Lubasin seda presidendile. Seejärel ta embas mind ja lubas mul rivisse tagasi minna. Meile anti väikesed kingituspakid ning seejärel sammusime tuldud teed hanereas tagasi.

Oma tänu- ja lõpukõnes rõhutas president Konstantin Päts, et kuni Eestimaal on veel kas või üks põlvepikkune poisikene, ei suuda mitte keegi võtta meilt meie väikest kodumaad! Oma sõnade kinnituseks lõi president kõne taktis tugevasti jalutuskepi otsaga vastu monumendi kivist alusplaati.

Pärast monumendi avamist sõitis president koos saatjaskonnaga Rannametsa liivaluidetele. Sealt Tolkuse soo avarat panoraami silmitsedes sõnas president, et kui Eesti riik jõukamaks saab, tuleks see soo kuivendada ja viljakaks põllumaaks harida.

Põlvnedes talupoja perest, pühendas Konstantin Päts kogu oma elu jooksul suurt tähelepanu maaelu arengule. Ta lõi Tallinna külje alla poolmetsistunud sohu endale kauni maakodu. Pätsi unistuseks olid õitsvad eesti talud, millest ta oma pöördumistes rahva poole sageli rääkis.

See oli juunis 1939. 1940. aasta traagiliste juunisündmusteni oli jäänud vaid mõni päev vähem kui aasta.

 

 

President Konstantin Päts koos saatjatega…

 

 

 

…teel Pätsi sünnipaika