Eesti allveelaevad «Kalev» ja «Lembit»

 

 

EESTI MEREVÄE ALLVEELAEVAD

 

Vaino Kallas

 

Kohtumine Torgaus
Allveelaev "Kalev"

77 aastat tagasi, 7. juulil 1936 lasti Inglismaa läänerannikul Barrowin-Furness linnas asunud  firma «Vickers & Armstrongs Ltd.»  laevadokis vette Eesti allveelaevad „Kalev” ja „Lembit”

Vabadussõjas olulist osa etendanud Eesti merevägi osutus rahuajal noorele riigile küllalt raskeks majanduslikuks koormaks. Vabadussõja ajal juhuslikult saadud laevad nõudsid ülalpidamiseks suuri kulutusi ja samal ajal olid need merepiiride kontrolli all hoidmiseks väheefektiivsed. Vähem kui aasta pärast Tartu rahu sõlmimist tegi kaitsekomisjoni esimees Johan Laidoneri Riigikogule ettepaneku Eesti Kaitseväele allveelaeva muretsemiseks.

1923. aastal koostas merejõudude juhataja Hermann Salza (VR I/3) eesistumisel moodustatud komisjon tehnilis-taktikalised tingimused, millistele tehniliste nõuetele peaks vastama tulevane Eesti allveelaev. Samal ajal tegutses H. Salza energiliselt selgitamaks ehitustingimusi Euroopa riikides. Ta uuris ka Koplis, endises Vene-Balti tehases poolelijäänud allveepaatide kerede lõpuniehitamise võimalusi.

1926. aastal suutis tolleaegne sõjaminister Jaan Soots (VR I/1) leida võimaluse kahe tulevase allveelaevakomandöri koolitamiseks Inglismaal. Nendeks olid leitnandid Alfred Pontak (VR II/3) ja Ferdinand Schmiedehelm, mõlemad haritud ja Vabadussõjas osalenud,  korraliku merepraktikaga ohvitserid.

Viibides 1926. a. 14. augustist kuni 1927. a. 8. juunini Inglismaal, õppisid nad mitmetel kursustel ja sõitsid mitu kuud Inglise allveelaevadel. Nende meeste teadmised osutusid hiljem määravaks Eesti alla eelaevade tellimisel ja ehitamisel.

1933. aastal tutvustas Johannes Santpank (hiljem Eesti merejõudude juhataja) ajakirjas «Merendus» ka eesti avalikkust ehitatavate allveelaevade tehnilised ning taktikalised omadused.

Samal aastal müüdi Eesti mereväele kuulunud miiniristlejad «Lennuk» ja «Vambola». Nende meeskondadest valiti välja paremad allohvitserid, säilitati nende palgad ja suunati õppima Eesti mereväe laevastiku täiendamiseks ettenähtud laevadele meeskondade ettevalmistamise kursustele».

21. detsembril 1933 võttis Riigikogu vastu «Kaitselaevastiku täiendamise ja selleks krediidi määramise seaduse», 12. detsembril 1934 sõlmiti ehitusleping kahe allveelaeva ehitamiseks Inglise firmaga «Vickers & Armstrongs Ltd.», kelle tehas asus Inglismaa läänerannikul Barrowin-Furness linnakeses.

1935. aasta jaanuaris sõitsid allveelaevade ehitustööd jälgima Eesti järelevalvekomisjoni kuuluvad ohvitserid ja mõned allohvitserid. Komisjoni juhtis Merejõudude Baasi insenermehaanik F. Strobel, kuhu kuulusid veel tulevased allveelaevade komandörid A. Pontak ja F. Schmiedehelm, nende abid Verner Puurand ja Richard Kokk ning insenermehaanikud Verner Käpp  ja Voldemar Jakobson. Juunis 1935 pandi paika allveelaevade kiilud. Seejärel hakati ehitusel saatma tulevasi allveelaevade meeskonnaliikmeid - allohvitsere. Esimestena saabusid tehasesse pootsmanid Jakob Väin ja Herbert Kadajas.

 

«Kalevi» ja «Lembitu» sünnipäev

Eesti allveelaevade sünnipäevaks loetakse nende vettelaskmise päeva. See toimus 7. juulil 1936. Esimesena ristiti allveelaev tehasenumbriga 706. Šampanjapudelit vastu laeva korpust puruks lüües lausus laeva ristiema, Eesti Inglismaa saadiku abikaasa pr. Schmidt: «Mina nimetan sinu nimeks «Lembit». Olgu sinu tegevus õnnelik ja edukas. Jumal kaitsku kõiki, kes sinul teenivad».  Laeva ahter puudutas vett kell 13.07.  Kolmteist minutit hiljem libises vette allveelaev «Kalev», mille ristimisel toimus sama tseremoonia.

60 aastat hiljem, ristides 22. detsembril 1995 piirivalvelaeva «Pikker», lausus Tallinnas täpselt samad sõnad Eesti Vabariigi presidendi abikaasa pr. Helle Meri,

Laevade vettelaskmine ei tähendanud veel ehitustööde lõppu. Need jätkusid koos katsetuste ja treeningsõitudega. Tehasemeeskondade kõrval osalesid katsetustel erariides eesti ohvitserid ja allohvitserid.

Mereväe mundritesse rõivastusid meeskonnad allveelaevadele Eesti Mereväe lippude heiskamise päeval, mis loeti Eesti Vabariigile kuuluvate allveelaevade navigatsioon alguspäevaks. Allveelaeva «Kalev» jaoks oli see tähtis päev 12. märtsil 1937 ja allveelaeval «Lembit» 14. mail 1937.

Järgnesid iseseisvad sukeldus- ja torpeedode otsimise harjutused Inglismaa vetes. Allveelaev «Kalev» asus koduteele 25. mail 1937 ja saabus Tallinna 1. juunil. «Lembit» lahkus Gravesendist 3. juulil 1937 ning jõudis Vilsandi tuletorni alla 8. juulil. Seal korrastas meeskond laeva ja «linnukuningas» A. Toom kostitas mehi sauna, piima ja rukkileivaga. Tallinna miinisadamasse saabus «Lembit» 9. juulil 1937.

 

Saabumine Eestisse

Inglismaalt saabusid allveelaevad Eestisse mittetäielike meeskondadega. Mõlemal laeval oli 4 ohvitseri ja 21 üleajateenijat-allohvitseri, kokku 25 meeskonnaliiget. Koosseisudes oli ette nähtud 4 ohvitseri, 26 allohvitseri ja 2 madrust-ajateenijat. Tallinnas komplekteeriti meeskonnad täielikult ja laevad hakkasid tegelema suvise õppekava alusel.

Kuid kõigi vajalike tehniliste seadmetega polnud allveelaevad siis veel varustatud. Puuduvad kajaloodi, allveetelegraafi ja hüdrofonid paigaldas Saksa firma «Atlas-Werke A. G» septembris-oktoobris 1937, mille järel Eesti-poolne komisjon asus neid firma esindajate osavõtul katsetama. 40 mm õhutõrjesuurtükid „Bofors” paigaldati Rootsi firma poolt laevadele alles 1938. aasta septembris. Aasta lõpuks olid mõlemad allveelaevad nii tehnika kui meeskondadega täielikult komplekteerituks.

Samal ajal tehti ettevalmistusi nii uute spetsialistide kui meeskondade väljaõpetamiseks.  Välja valitud ajateenijad osalesid suvistel navigatsioonidel, keda koolitati elektrikuteks ja torpeedospetsialistideks. Samuti käisid väljaõppel üleajateenijad piirivalvest, kellest hiljem said muretsetava valvelaeva «Pikker» diiselmootorite spetsialistid. Tulevased mereväeohvitserid IV lennust osalesid kadettidena ka sukeldusharjutustel, nii et ettevalmistused Eesti mereväe laevastiku täiendamiseks vajaliku kaadriga toimusid samaaegselt  allveelaevade meeskondade väljaõppega.

 

Eesti allveelaevad olid universaalsed

Allveelaevad «Kalev» ja «Lembit» olid oma ehituselt ja relvastuselt täielikult sarnased ning ehitatud ühe ja sama projekti järgi. Paljud mehhanismid, konstruktsioonid, sõlmed ja detailid kopeerisid Inglise allveelaevade omi, kuid tervikuna olid nad siiski «Kalevi» tüüpi. Nii nimetatakse neid ka tänapäeval maailma sõjalaevu käsitlevas erialases kirjanduses.

Enne Teist maailmasõda oli maailmas sadu allveelaevu. Kuid selliseid, mis olid samaaegselt varustatud nii torpeedodega kui veealuste- ja veepealsete miinide veeskamise seadmetega, oli vaid mõnikümmend. Viimaste hulka kuulusid ka Eesti allveelaevad, olles oma ehitamise aastatel ühed moodsamad ning kõrgel tehnilisel tasemel. Isegi nii kõrgel, et mõned tehnilised lahendused pakkusid veel 1950. aastate lõpul N. Liidu konstruktoritele tõsist huvi.

Suuruse ja tegutsemiskauguse poolest jagati allveelaevu kolme klassi: suured ookeaniallveelaevad, keskmised rannikumerede ja väikesed, päris lähedase tegutsemisega allveelaevad. «Kalev» ja «Lembit» kuulusid keskmiste hulka, olles võimelised tegutsema kogu Soome lahe ja Lää nemere ulatuses. Relvastuse, kiiruse ja sukeldumissügavuse poolest kuulusid nad igati keskmisse klassi. Lisaks sellele võisid nad veesata miine, mistõttu sõjalises plaanis olid need eriti universaalsed.

Maailma mastaabis on kaks allveelaeva muidugi meeletult vähe. Ka Läänemeres oli kaks allveelaeva väike number, kui seda võrrelda N. Liidu ja Saksamaa Balti meres paiknenud allveelaevade arvuga. Võrreldes Eestit aga naaberriikidega ei olnud kaks moodsat allveelaeva sugugi tühine suurus. Soomel oli viis, Lätil kaks ja Leedul ei olnud üldse allveelaevu.

Enne maailmasõda rakendati Eesti Vabariigis erapooletuse seadust. See tingis territoriaalvete kaitsemise võõraste sõjalaevade liikumise eest. Tõepoolest ainuke relv, mis sai sundida lahingulaeva või ristlejat hirmu tundma, oli allveelaev. Pealegi oli teada Eesti allveelaevade võime - ootamatult panna miine sinna, kus oli kiiresti vaja tõkestada laevateed. Sellepärast oli ainuüksi allveelaevade olemasolu preventiivseks relvaks erapooletuse tagamisel.

Eesti allveelaevade veeväljasurve pealvee oli 665 t ja laeva panid liikuma kaks 600 hj diiselmootorit. Need võimaldasid maksimaalseks kiiruseks 13,7 sõlme. Tavaliselt sellist kiirust ei kasutatud ja ökonoomseks kiiruseks loeti 8 sõlme.

Meeskonda kuulusid 4 ohvitseri, 26 üleajateenijat-allohvitseri ja 1—3 ajateenijat-madrust. Meeskonna olmetingimused,  võrreldes näiteks Saksa allveelaevadega, olid Eesti allveelaevadel enam kui rahuldavad,. Õhutagavara jätkus vee all viibimiseks  kuni 24 tunniks. Kütuse ja proviandi pealevõetav tagavara lubas autonoomselt tegutseda kuni 30 päeva.

Pole enam saladus, et õppuste käigus juhtus ka äpardusi, mis sukeldunud olekus oleksid võinud viia korvamatute kaotusteni. Nendest olukordadest väljuti tänu meeskonna treenitusele ja külmaverelisusele.

Kodumaale saabunud laevade tegevus jagunes aasta lõikes kaheks osaks. Navigatsioon algas tavaliselt mais, suvel oli allveelaevade peabaasiks Loksa sadam. Hara laht ja Juminda lähedased veed olid sügavuselt ideaalsed allveelaevadele. Loksalt tehti igal suvel paar pikemat retke enda tutvustamiseks ja Eesti ranniku ja väinade tundmaõppimiseks. Sõidud ulatusid Narva-Jõesuuni ja Pärnusse, käidi ka Soomes ühisõppustel. Navigatsiooni lõpetasid üldjuhul merelaevastiku divisjoni ja merekindluste manöövrid Tallinna lähistel. Mõned päevad oldi merel ka detsembris ja jaanuaris, et omandada kogemusi nõrgas jääs tegutsemiseks.

Kohtumine Torgaus
Allveelaevad "Kalev" ja "Lembit" Pärnus

Muude heade omaduste kõrval oli laevadel tugevdatud vöörid ja vööd ümber korpuse. Talveks paigutati allveelaevad sadamasse, kus neid elektri ja soojusega varustati kas kaldalt või emalaevalt. Ühel aastal oli selleks jäälõhkuja «Suur Tõll».

Talv oli ette nähtud remontideks ja õppusteks. Torpedistid töötasid Eesti Merejõudude Baasi torpeedotöökojas. Laevadel oli ööpäevane vahtkond eesotsas vahiohvitseriga, kuid meeskonnad tavaliselt laevadel ei elatud. Seda tehti vaid pikemat aega merel olles või võõrastes sadamates. Talvel tuldi laevale ainult tööpäeva ajaks.

 

Aastad 1939 ja 1940

Selline elu lõppes järsult 19. septembril 1939. Sel päeval seati kõik laevad täielikku sõjalisse valmisolekusse, meeskonnad asusid laevadele ja ootasid käsku lahingutegevuseks. Käsk jäi küll tulemata, kuid laevade valmisolek püsis kuni jää tulekuni.

1940. aastal algas navigatsioon tavalisel ajal - 15. mail. Loksale, oma tavalisse suvisesse baasi, alustas «Kalev» teed koos allveelaevade divisjoni kuuluva vahilaeva «Pikkeriga» 6. juunil. «Lembit» oli dokis ja ka tema periskoobid vajasid parandamist. N. Liidu laevad jälgisid ja pildistasid häbenematult Eesti laevade asukohti. 17. juunil andis merelaevastiku ülem käsu – alustada kõikidel laevadel sõja-päevaraamatu pidamist. Kuid juba sama päeva varahommikul olid N. Liidu väed alustanud Eesti okupeerimist. Punalipuline Balti Laevastik (PBL) kiirustas Eesti laevade ülevõtmisega, et vältida nende võimalikku pagemist mõnda teise riiki.

21. juunil 1940 toimunud nn. „juunipöörde” järel valitses mereväes suur segadus. Ühelt poolt eksisteeris Eesti NSV merejõud, teiselt poolt olid aga kõik laevad PBLi kontrolli all. Väliselt hakkas toimuma mitmeid olulisi muudatusi. President Päts andis 13. juulil 1940 välja Väeosade Komiteede seadluse. Selle täitmiseks andis sõjavägede juhataja kindralmajor Jonson 17. juulil välja käskkirja, mille järgi tuli hiljemalt 20. juuliks moodustada kõigi merelaevastiku allüksuste ühine Sõjaväelaste Komitee. 30. juulil andis Merejõudude juhataja kõigile laevadele korralduse, millega keelas mereväelastel Vabadusristi kandmise ja märkida isikute nimede juures Vabadusristi omamist. Sõjaminister kindralmajor Rotberg kohustas aga oma 1940. aasta 1. augusti käskkirjas viisakusväljendi «härra» asendama sõnaga «seltsimees».

6. augustil 1940 vahetati laevadel lipud. NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu võttis 13. augustil 1940 vastu otsuse, et Punalipulise Balti Laevastiku koosseisu on teiste hulgas lülitatud ka Eesti allveelaevad «Kalev» ja «Lembit». 29. augustil 1940 võttis ka Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse, et ENSV merejõud antakse üle täielikult ja ainult Punalipulise Balti Laevastiku koosseisu.

1. septembril 1940 mindi üle N. Liidu toidunormidele ja 15. septembrist 1940 loeti kehtivaks NSV Liidu Töölis-Talupoegade Sõjamerelaevastiku määrustik. Sellega oli Eesti Vabariigi Merejõudude allveelaevade „Kalev” ja „Lembit” tegevus lõppenud.