KAS SÕDA VÕI BAASIDE LEPING

 

KAS SÕDA VÕI BAASIDE LEPING?

Kohtumine Torgaus

 

Miks president Pätsi valitsus võttis vastu N. Liidule baaside lubamise otsuse ja loobus sõjalisest vastuhakust, seda on hiljem paljude poliitikute ja ajaloolaste poolt teravalt kritiseeritud. Soomlane Martti Turtola on selle kohta kirjutanud raamatu, kus ta süüdistab Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri nende varem antud lubadustest – kaitsta Eesti riiki iga hinna eest – loobumise pärast. Miks siis loobuti varem korduvalt antud lubadusest?

Sellele küsimusele vastamisel tuleb kõigepealt arvestada Teise maailmasõja puhkemise eel kujunenud olukorda Euroopas, mille tulemuseks oli Molotovi-Ribbentropi pakt ja mis tegi N. Liidule Balti riikide okupeerimise nii kergeks, kui see üldse oli võimalik. Molotovi-Ribbentropi paktiga oli Saksamaa andnud N. Liidule vabad käed. Rünnakuga Läände aga sidunud lääneriikide käed võimaliku abi andmisel Balti riikidele. Balti riikide okupeerimiseks võinuks N. Liit kasutada mistahes ettekäänet, kartmata vahelesegamist lääneriikide poolt. Ta võis Balti riigid okupeerida ka ilma igasuguse ettekäändeta. Et N. Liit valis baaside lepingud, on põhjendatav arvamusega, et otsene invasioon põhjustanuks sõjalise vastuhaku. Diplomaatilise surve avaldamisega olid võimalused sõja vältimiseks suuremad.

Pole saladus, et president Päts ja sõjaväe juhtkond olid lootnud sõja puhkemisele Saksamaa ja N. Liidu vahel, mis hoidnuks ära Eesti okupeerimise N. Liidu poolt. Ootamatult sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt purustas aga need lootused.

Miks loobuti nüüd sõjalisest vastupanust? Vaatleme hetkelist olukorda. Võib arvata, et selle üheks põhjuseks oli Poolas toimunu. Poola kolme miljoniline armee, mida oli peetud arvestatavaks jõuks Euroopas, oli sakslaste poolt puruks löödud.  Lahingutes Punaarmee vastu aga langes juba teisel päeval Punaarmee kätte vangi 175 tuhat poola sõdurit.

Seoses Poola hävitamisega oli Eestilt võetud ära võimalus, saada vajadusel maismaad pidi abi Lääne-Euroopa riikidelt. Mereteed aga olid täielikult Saksamaa ja N. Liidu valduses.

Samal ajal olid lääneriigid, seoses Saksamaale sõja kuulutamisega, vähe huvitatud Balti riikide saatusest. Neil päevil telegrafeeris NSV Liidu suursaadik Londonist Moskvasse, milles ta teatas:

 

“Churchill lähtub seisukohast, mida ta kaitses ka varem, et tänapäeval ei põrku Inglismaa ja NSV Liidu huvid kusagil kokku. Samuti pole Inglismaal alust vastu vaielda NSV Liidu tegevusele Baltikumis. Muidugi võivad mõned sentimentaalsed liberaalid ja leiboristid valada pisaraid seoses "Vene protektoraadiga" Eesti ja Läti üle, kuid sellesse ei saa suhtuda tõsiselt. Churchill mõistab suurepäraselt, et NSV Liit peab olema Balti mere idakalda peremees.” 

 

Hiljem kirjutas Churchill oma mälestustes:

"Nõukogude poole õigustuseks peab ütlema, et nende elulised huvid nõudsid oma lähtepositsioonide nihutamist nii kaugele läände kui võimalik, et anda  rohkem aega jõudude koondamiseks oma tohutu impeeriumi kõigist osadest./.../ Nad pidid väevõimu või pettusega okupeerima Balti riigid ja suure osa Poolast, enne kui neid rünnatakse. Ehkki venelaste poliitika oli kalk, oli see antud hetkel äärmiselt realistlik."

 

Kuid oli veel üks põhjus. Eesti valitsus ja sõjavägede ülemjuhatus olid jälginud ärevusega sõjategevust Poolas ja tulnud nähtust kohutavale järeldusele. Punaarmee ei hinnanud ohvrite suurust ja oli võimeline täitma ka võimatuna näivaid käske. Kui Stalin oli käskinud, siis täitis Punaarmee selle käsu, kandes seejuures ükskõik kui suuri kaotusi. Stalini käsk täideti ükskõik millise hinnaga.

Oma läänepiirile, alates Läänemerest kuni Musta mereni, oli N. Liit koondanud tohutu suured väekoondised, mis valmistusid kallaletungiks oma lähinaabritele. Septembri keskel hakkas N. Liit koondama Vilno rajooni suurearvulist soomusarmeed, mis ähvardas Balti riike lõunast: Vilno-Kaunase- Riia-Valga suunas.

Samal ajal oli N. Liit sõjaliste õppuste ettekäändel juba aegsasti koondanud Eesti idapiiri taha hiigelarmee mille isikkoosseis ületas eesti oma enam kui kümne kordselt, raskerelvastuses ja õhujõududes aga 30-50 kordselt. Kingissepas oli ootevalmis veel umbes 300 000 meest ja mobilisatsiooni toimumine või vägede koondamine Eesti idapiirile olnuks neile signaaliks pealetungi alustamiseks.

Eesti Kaitseväe ca 16 000 meest ja Kaitseliidu malevad paiknesid hajutatuna üle vabariigi laiali. Neist moodustatud katteväeosad idapiiril pidanuks hoidma vastast taganemislahingutega vähemalt neli päeva ida pool Narva jõge, et anda mobiliseeritud väeosadele võimalus asuda positsioonidele. Pole kahtlust, et juba sõjategevuse esimesel päeval oleks vaenlase pommilennukite armaada purustanud tagalas kõik raudteeühendused ja sillad, aga ka linnad ja tööstusasulad, mistõttu  mobiliseeritute juurdevedu olnuks küsitav.

Eesti ja N. Liidu sõjaliste jõudude suhe

24. septembril, kui N. Liit esitas Eestile sõjaliste baaside nõudmise, oli meie piiri taha koondunud, mitmekümne kordselt ülekaalus olev Punaarmee juba pealetungivalmis. 25. septembril alustasid Eesti kohal luurelende nõukogude luurelennukid, mille ülesandeks oli õhufotode ja vaatluste abil välja selgitada, kas Eesti viib läbi mobilisatsiooni. 26. septembril saatis N. Liidu kaitseala rahvakomissar K. Vorošilov Leningradi sõjaväeringkonna ülemale kindral Meretškovile käskkirja, milles nõuti vägede koondamist Eesti ja Läti piiril lähtepositsioonidele.

Selle käsu kohaselt paigutati Narva suunal Kingissepa alla 8. armee väeosad, kuhu kuulusid 10. ja 16. jalaväediviis, 24. motoriseeritud diviis, 12., 13. ja 18. tankibrigaad, 2. motoriseeritud õhukaitse rügement, 225. motoriseeritud suurtükiväe divisjon ja 110. suurtükiväe diviis.

Irboska suunal Pihkva rajooni paigutati 56., 90. ja 161. jalaväediviis, 1. ja 2. tankidiviis, 20. tankibrigaad ning 96. ja 133. suurtükiväe rügement.

Kõik Punaarmee diviisid olid suurendatud - sõjaaegses koosseisus, kus diviisi suuruseks koos abiteenistustega oli 17 000 meest.

1939. aasta septembris oli Punaarmeel Eesti piiridel kokku 136 000 meest. Samal ajal võis Nõukogude juhtkond juurde tuua niipalju vägesid kui vaja, kas või pool miljonit. Punaarmees oli M. Meltjuhhovi andmetel pärast osalist mobilisatsiooni 20. septembril 5,29 miljonit meest, sellest umbes pool oli suunatud Poola vastu. Soome vastu saadeti algselt 426 000 meest, kuid sõja lõpuks suurendati vägesid kuni 960 tuhandeni. Eesti vastu võidi vajadusel suunata ka osa Läti vastu koondatud jõude.

Mõnede sõja pooldajate arvates oleks Eesti võinud 1939. aasta sügisel relvastatult välja panna 160 000 meest.

Niipalju mehi võis Eesti mobiliseerida teoreetiliselt, kuid nende jaoks polnud relvi ega varustust. Sõjaväele ei saa mehhaaniliselt liita kaitseliitlaste arvu, sest enamus kaitseliitlasi läks mobilisatsiooni korral sõjaväe koosseisu.

Eestis oli 1939. aastal sõjaväel ja Kaitseliidul kokku u 130 000 vintpüssi. Nende hulka ei saa arvestada ühele välisfirmale kuulunud 40 000 Mauseri vintpüssi (7,92 mm), mis ühelt Tallinna sadamasse saabunud kaubalaevalt rekvireeriti kuid mille jaoks puudus laskemoon.

Käsirelvade laskemoona oli Eestil varuks umbes 100 miljonit padrunit. Enamus laskemoona oli uus, kusjuures pidevalt tehti padrunite uuenduslaadimist. Umbes sama suur oli laskemoona kulu Eesti Vabadussõjas. Nüüd oli see kogus arvestatud aga vaid üheks kuuks, sest oli ebatõenäoline, et oleksime kauem suutnud vastu panna. Loodeti, et selle aja jooksul saabub meile välisabi.

Mõned sõja pooldajad on veel väitnud, et Eesti oleks saanud Inglismaalt torpeedopaate ja Spitfire hävitajaid, kui poleks sõlminud liidulepingut NSV Liiduga. Kuid Inglismaa loobus hävitajate ja relvastuse müügist Balti riikidesse juba 1939. aasta juulis, kui sõjaoht Saksamaaga suurenes. Hävitajaid oli vaja Inglismaa kaitseks.

Kui võimaliku mobilisatsiooni korral oleks Eestis mobiliseeritud 104 300 meest, ei oleks need kõik läinud rindele, sest sellesse hulka kuulusid ka vägede juhtimis- ja tagalaasutused. Narva rindel olnuks pärast mobilisatsiooni 25 700 meest Punaarmee 35 400 vastu, ning Petseri rindel 35 600 meest Punaarmee 100 800 vastu. Punaarmee tehniline üleolek oli aga kordi suurem, Petseri rindel näiteks kolme Eesti tanki vastu punaväe 1075 tanki. Lennuväe ülekaalust rääkimata.

1939. aastal oli Eesti idapiiril relvajõudude suhe järgmine:

 

Relvajõud

Eestil

N. Liidul

Mehi N. Liidu laskurdiviisides

Mehi N. Liidul reservis

Mehi Eesti kaitseväes

Mehi Eesti Kaitseliidus

Kokku

             -                      

16 000

42 000

58 000

136 250

>300 000

        -

         -

>436 250

Sõjalennukeid

10

600

Tanke  (Eestil ainult kergetankid)

22

1318

Suurtükke

489

1535

Soomusautosid

23

156

 

Moskva poolt oli sõjategevuseks valmisoleku ajaks määratud 29. september. Vastavalt Punaarmee sõjalise operatsiooni plaanile pidi kõigepealt antama sõjaline löök Eestile. Lahingukäsu saamisel pidi Kingissepa piirkonnas asuv väegrupp alustama pealetungi Rakvere, Tapa ja Tallinna suunas.  8-nda armee üksused pidid liikuma Tartu peale ning edasi koos Kingissepa grupiga Tallinna ja Pärnu peale,  kusjuures üks tankibrigaad ja 25. ratsaväe diviis pidid liikuma Valga suunas. Juhul, kui Eestile oleks appi tulnud Läti relvajõud, pidi 7. armee (170 000 meest) andma löögi Riia suunas.

Samal ajal oli Punalipuline Balti mere laevastikule antud käsk blokeerida Eesti merelt, hävitada Eesti laevastiku ja anda löök meie mereväebaasidele ning toetades ühtlasi maavägede edasiliikumist. Lennuväe ülesandeks oli raudtee sõlmjaamade ja sõjaliste objektide purustamine ning edasiliikuvate maavägede toetamine.

Punaarmee pealetungi korral oli üks ohtlikumatest  lõikudest Narva ja Narva-Jõesuu vaheline ala. Peipsi järv alates Vasknarvast kuni Emajõe suudmeni oli kergemini kaitstav. Keerulisem oli olukord Meerapalu ja Mehikoorma vahelisel alal. Raskeim lõik asus lõuna pool Pihkva järve, kus puudusid looduslikud takistused. Seal pidanuks katteväeosad vaenlast takistama Laura-Irboska joonel ja kuna see ala oli soomusvägede poolt kergesti läbitav, siis olid sinna koondatud  kõik meie vähesed tankitõrjevahendid, mis meil olemas olid.

Täielikult puudus meil aga relvastus 600 „punakotka“ tõrjumiseks, sest meie üheksa, olgugi kaasaegset, ja veel mõned vananenud tüüpi õhutõrjesuurtükki polnud arvestatav jõud. Venelaste pommitajad oleksid juba mõne tunniga hävitanud kõik strateegilised objektid – sillad, raudteejaamad ning teinud maatasa meie linnad ja tööstusasulad. Soome ajaloolase Martti Turtola soovitus – kasutada Tallinna kaitseks vene pommitajate vastu merekindluse (300 mm) suurtükke ja tulistada „punakotkad“ alla hulgi, kuulub ulmekirjanduse valdkonda...

Ülaltoodust selgub, et Eesti oma sõjaline jõud kestvamaks vastupanuks oli liialt nõrk. Kõigele lisaks polnud sõjalist abi ja toetust enam kusagilt loota.

 

Valitsuse koosolek president K. Pätsi eesistumisel toimus 26. septembril. Sellest võtsid osa peaminister K. Eenpalu, sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner, välisminister K. Selter, saadik A. Rei, majandusminister L. Sepp, sotsiaalminister O. Kask ja põllutööminister A. Tupits.

 Kuulanud ära välisminister K. Selteri aruande Moskvas toimunu kohta ning saadik A. Rei, peaminister K. Eenpalu, sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoneri ja teiste valitsusliikmete arvamused, jõuti ühiselt järeldusele et: 

o       Sõja puhkemise korral N. Liiduga on Eesti jäänud täiesti üksi;

o       Poola langemise tõttu on Eesti maismaa poolt lääneriikidest isoleeritud;

o       N. Liidu sõjaline ülekaal Eesti ida- ja lõunapiiril on  mitmekümne kordne;

o       Lääneriikide ja Saksamaa vahel puhkenud sõja tõttu on kogu Läänemeri Saksamaa ja N. Liidu kontrolli all, mistõttu sõjavarustuse saamine  lääneriikidelt on võimatu;

o       Norra, Rootsi, Taani ja Soome hoiduvad koostööst Eestiga. Ka Läti väldib kontakte ega lubanud isegi oma sõjavägede ülemjuhatajal tulla kindral Laidoneri kutsel Valka nõupidamisele;

o       Kogu Eesti õhuruum on juba N. Liidu lennuväe valduses;

o       Saksamaast on saanud Molotovi-Ribbentropi pakti tulemusel N. Liidu liitlane;

o       Eestil puudub oma sõjatööstus ja strateegiline tagala, kuhu oleks võimalik taanduda N. Liidu suures ülekaalus olevate sõjaliste jõudude surve eest.

 

Samal päeval korraldas N. Liit näidiskallaletungi Eestile. Eesti territooriumi ja Tallinna kohal lendasid sajad Nõukogude sõjalennukid. Merel blokeerisid punalaevastiku sõjalaevad kogu Eesti merepiiri. Selles sõjalise ähvarduse tingimustes oli Eesti Valitsus sunnitud saatma 27. septembril Moskvasse oma esindajad, et sõlmida N. Liiduga vastastikuse abistamise leping.

 

Kritiseerides tagant järel tarkusena tollase Eesti valitsuse poolt tehtud otsust, võime me üles lugeda küll sõjalise vastupanu plussid, milleks oleks olnud esiteks: meie moraalne võit, teiseks: tõestamine kogu maailmale, et oleme valmis oma iseseisvust kaitsma  ja kolmandaks: meie noorsugu poleks kaotanud neisse sisendatud patriootilisi ideaale, mistõttu olnuks lihtsam võidelda iseseisvuse taastamise eest jne.  Kuid samas kerkib üles terve rida uusi küsimusi:

o       Sõjalise vastuhaku korral oleks kaotanud kehtivuse Tartu rahuleping;

o       Kui kaua oleks suutnud meie sõjavägi osutada Punaarmeele vastupanu?

o       Kas eesti sõjaväelastel oleks saanud osaks Poola ohvitseride saatus?

o       Kui suured oleks olnud sõjalise vastupanu korral meie inimeste ja materiaalsed kaotused?

o       Kui palju oleks ellu jäänud noori, kes oleksid olnud võimelised edasi kandma isamaalisi ideid?

o       Kuna Punaarmee oleks Eesti ikkagi okupeerinud, siis kuipalju eestlasi oleks pääsenud vabasse maailma, et seal jätkata võitlust Eesti iseseisvuse taastamise eest?

o       Kas Stalin oleks loobunud eesti rahva ümberasustamisest, nagu ta seda tegi oma vahkvihas paljude teiste väikerahvastega?

o       Milline oleks olnud sel puhul rahvusvaheline reaktsioon?

 

Ja veel terve rida teisi vastuseta küsimusi. Kes suudab anda neile usaldusväärset vastust? Meil igaühel võivad olla eriarvamused tollase valitsuse poolt tehtud otsuse kohta. Kuid pole ka kahtlust, et sellise otsuse langetamine oli igale tollase valitsuse liikmele äärmiselt raske, mistõttu enamus neist, vaatamata pakutud võimalusele – põgeneda Läände, otsustas jääda koos presidendi ja sõjavägede ülemjuhatajaga jagama Eesti rahva saatust.

 

Välis- ja riigikaitse komisjonis otsustati vastupanust loobuda

 

Mõned ajaloolased ja poliitikud on nii meedia väljaannetes kui avalikel esinemistel  väitnud, et otsuse mitte vastu hakata ja lubada N. Liidul rajada Eestisse sõjalised baasid, võtsid 1939. aastal vastu president Konstanti Päts ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner. Kuidas see otsus tegelikult  vastu võeti, sellest annab ülevaate väljavõte oktoobris 1939 Toompeal toimunud koosoleku protokollist

 

2. oktoobril  1939. aastal toimus Toompea lossis Riigivolikogu saalis Eesti  välis-  ja riigikaitsekomisjoni ühine koosolek, millest võttis osa  kakskümmend üks Riigivolikogu ja Riiginõukogu liiget. Peale nende oli koosolekule kutsud veel välisministri abi O. Öpik, välisministeeriumi poliitilise osakonna direktor N. Kaasik, välisministeeriumi  väliskaubanduse direktor G. Meri ja Vabariigi valitsuse juriidiline nõuandja J. Klement.

Koosoleku päevakorras oli vaid üks küsimus: Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud  vastastikuse abistamise pakti  ratifitseerimise küsimus.

Koosolekut juhatas A. Jürima ja protokollis  Riigivolikogu sekretär P. Malvet. Siin toodu on väljavõte sellest protokollist.

        

Karl Selter:  Selle lepingu sõlmimisega on tehtud väga kaugeleulatuslik samm. Sellega tahetakse lahendad küsimus, mis juba ajaloos on palju tülisid esile toonud. Nimelt tahetakse Balti mere kasutamine anda mitmele riigile ja seda rahulikul teel. Loodame, et selle paktiga saame ennast hoida eemal igasugustest konfliktidest.

Jüri Uluots: See leping on sõjalise koostöö leping. Sellega ühenduses peame Venele andma muidugi teatavad maa-alad, mis võimaldaksid Vene laevastikul tegutseda. Leping astub jõusse ainult mõne suurriigi kallaletungi korral.

Ants Piip:  Vormilisest küljest oleme välja tulnud lipuga. See on leping kahe riigi vahel  vastastikuse üheõiguslikkuse alusel. Renditatavatel maa-aladel jääb kehtima ka meie jurisdiktsioon. Säärane leping ei ole uudiseks. Sarnased baase on olnud Hiinas, Hispaanias ja Egiptuses.

Jüri Uluots: Arvan, et nüüd oleks õige, kui avaldan seda, mida ma Moskvas tähele panin. Lepingu sõlmimisel rääkisid meiega Stalin, Molotov ja Mikojan. Teisi ei olnud, ei protokollijaid ega muid isikuid. Panin tähele, et Stalin on erakordselt tark inimene, samuti ka Molotov ja Mikojan. See kõik kergendas meie ülesannet.

Ants Piip:  Lepingu sõlmimise  juurde läksin külmalt, otsekui tehnik, kes kaalub kõike. Usun, et saavutasime oma parima. Stalin ütles: „ Teie tegite hästi. Vaadake, kus on Moiscicik 1) Läbirääkimisel ei jäänud muljet, et see on lõpu algus, vaid algus uuele režiimile, kus üks suur impeerium on avaldanud tahet  leppida kokku väikeste naabritega.

Jüri Uluots: Läbirääkimisi alustades väljuti sellest, et Vene vajab väljapääsu merele. Asusin seisukohale, et hindame reaalselt  Vene suurt huvi Balti merele. Toonitasin kohe algul, et meie juhid oskavad asju reaalselt hinnata.  Seda võib järeldada juba sellest, et oleme ilmunud siia lepingu sõlmimiseks. Pean tõsise lugupidamisega suhtuma meie lepingupartnerisse. Mulle näib, et Vene meist hästi aru sai. Stalini otsus lepingu sõlmimise juures oli kahtlemata suure tähtsusega ja mõõtuandev.  Ta sai meist aru.

Ants Piip:  Moskvas ei räägitud  meiega kui alamatega. Meile öeldi, et meie ei taha teist teha protektoraati. Kogu aeg valitses meie kõikide vahel usaldus.

Johan Laidoner: Meie peame aru saama sellest, et Venel on tõesti vaja väljapääsu  merele ja seepärast peame ka nende soove arvestama. Mobilisatsiooni meie välja kuulutada ei tohtinud ega tohi ka praegu, sest see tähendaks sõda. Me peame säästma oma rahvast. Vene vastu sõdida me ei suudaks. Kuid praegu ei oli siiski põhjust minna tulevikule vastu mustades värvides. Meid hoiti ja hellitati siiski üle kahekümne aasta, mil me omavahel kaklesime. See kaklus tuleb lõpetada. Me peame elama veidi karmimas olukorras. Kuid see tuleb meile võib-olla veel kasuks.

Leopold Juhanson: 2) Illusioone meie ei pruugi endale teha. Baasid on suured kindlused, kuid neid me pidime andma. Suurriik, kes toob siia oma sõjaväe, avaldab kindlasti mõju meie riigi struktuurile. Peame tegema kõik selleks, et alal hoida meie iseseisvust.

Jaan Tõnisson: Kõigil on selge, millega on nüüd tegemist. Sel ajal, kui meie esindajad käisid Moskvas läbirääkimistel, lendasid meie riigist üle võõra riigi sõjalennukid. Ametlikult teatati, et Eesti valitsus protesteeris neutraliteedi rikkumise vastu. See näitab, et siin on de fakto  tegemist millegi muuga, kui iseseisva riigiga. Ei saa enam olla juttu, et oleme suveräänne riik.

Johan Laidoner:  Mis puutub sellesse, et läbirääkimiste ajal lendasid  meie territooriumi kohal võõrad lennukid, siis on põhjus arusaadav. Nende lendude ajal püüti kindlaks teha, kas meil on käimas mobilisatsioon. Pealegi võib suurriik lubada endal rohkem, kui meietaoline väikeriik. Kui Vene oleks tahtnud sõda, siis oleks ta talitanud hoopis teisiti, mida ei oleks saanud ka mitte keegi takistada.

Jaan Tõnisson: Kogu aeg deklareeriti, et meil on üks front ja see on idafront, mille vastu läheme alati julgelt. See ei võinud meie idanaabrile saladuseks jääda. Loodeti kogu aeg saksa abile ja hoiti kogu aeg seda suunda. Me peame koordineerima meie poliitika vastavalt  sõlmitud lepingule . Seda peame tegema ausalt.  Mängida siin ei või, sest see tähendab katastroofi.

Mihkel Pung: Kui suur sõda  lõpeb, siis tehakse meiega kuidas tahetakse. Ega meie arvamust keegi küsima ei tule.

Jaan Tõnisson: Meie deklareerisime, et oleme neutraalne riik. Kuid senini serveeriti meile kõike nii, nagu seda soovis Deutsche Nachrichtenbüro.

Kaarel Eenpalu: Et valitsuse välispoliitika on saksasõbralik, see ei ole õige. Valitsuse välispoliitika on ikka olnud täielikult reaalpoliitika., olles kõigiga heas vahekorras.

Mihkel Pung: Ma ei tahaks olla prohvet, Kuid ma arvan, et meie suveräänsus ei jää sarnaseks, nagu ta oli. Muidugi kõik ei ole veel kaugeltki kadunud.

Jaan Tõnisson: On imelik, et meie propagandatalitus annab teateid, et  rahvas on tänulik presidendile lepingu eest ja saadab tänutelegramme. Kas neid telegramme oli, seda ei tea, kuid paistab, et sellega antakse märku, et nüüd tuleb telegramme saata.

Leopold Johanson:  Ma ei ole rahul meie režiimiga. Vene keele kõrvaldamine koolidest oli suur eksitus.  Valitsus viimasel ajal just kui pimedusega löödud.  Senine sisepoliitika tuleb kõrvale jätta ja asutustes on vaja teha ümberkorraldusi. Väga tähtsad on sotsiaalolud. Tuleb tõsta rahva elustandardit.

Kaarel Eenpalu: Valitsus tahab end ümber seada nii, nagu seda olukord nõuab.  Praegune aeg paneb meie peale hulga raskeid ülesandeid. Valitsus on kõigest sellest teadlik ja teeb kõik, mida ta suudab.

Mihkel Pung: Tuleb hoiduda teineteise peale kaebamisest, et keegi meie siseellu ei saaks tungida. Vajalikke reforme saab ette võtta ainult omavahelisel kokkuleppel.

Jaan Tõnisson: Sel tõsisel silmapilgul peab igaüks oma südamelt ära rääkima, mis tal seal pakitseb. Võimatu on lauda puhtaks tegemata edasi minna.  Praegune vabariigi valitsus peab lahkuma. Peab tulema rahvuslik kokkuleppevalitsus, ainult siis saame päästa mida päästa on.

Mihkel Pung: Sisepoliitika tuleb võtta revideerimisele, kuid selleks on vaja korraldad teine koosolek.

Oskar Gustavson: Kui sõlmisime lepingu, siis oleme kindlasti kaotaja pool. Nüüd peame aga seda lepingut täitma nii, nagu ta on, sest teist teed ei ole. Ka oma koduseid asju peame ise lahendama. Kui senised sisepoliitilised karmid abinõud edasi kestavad, siis jookseb see leping karile. Politseiriiki ei saa meie enam välja kannatada. Me peame minema tugevale demokraatiale. Loodan, et peaminister seda teeb, mida ta lubas.

Kaarel Eenpalu: Pean vastama riigivolikogu liikmele  Gustavsonile, et vana valitsus ei või enne lahkuda, kui uus on leitud.  Pean ütlema aga, et niisugust demokraatiat meie ei saa enesele lubada, nagu paljud seda ette kujutavad.  Parteilist korda lubada ei või. Pean ütlema, et vahekorrad töölistega ja ja vähemusrahvustega ei ole kunagi nii head olnud, kui nad on praegu.

Ants Piip:   Me peame alustama uut ajajärku. Koalitsioon peab ulatuma lossist kuni viletsa saunauberikuni. Tuleb luua õiguslik kord.

Jüri Uluots: Läbirääkimistel  toonitas Vene kogu aeg, t teie siseasjad meisse ei puutu. Mul jäi mulje, et Vene täidab seda lepingut ausalt. Nüüd oleneb kõik meist endist.  Kui täidame lepingut korrektselt, siis võivad ka meie vahekorrad heaks kujuneda. Vastasel korral on karta aga hädaohtu.

Jaan Tõnisson: Lepingut Nõukogude Liiduga tuleb ausalt ja korrektselt täita. Tulevikule tuleb vastu minna lahtiste silmadega.

Jüri Uluots: Ma pean tähendama, et meie delegatsioonil ei olnud kerge. Kuid me tegime oma parima. Me katsusime oma isamaad teenida nii nagu suutsime.  Olgu Jumal meile armuline.

Otto Pukk 3) Kuidas vaatab Saksamaa sellele lepingule? Kas on olnud läbirääkimisi selles küsimuses?

Ants Piip:  Tahan teatada, et meil ei olnud sakslastega kontakti.

Aleksander Oinas: 4)  Selle lepingu peaks kinnitama parlament. Seal võiks seletustega esineda välisminister, kui ka teised juhtivad isikud. Ka rahvas oleks siis ratifitseerimiseks hästi ette valmistatud

Johannes Klesment: Lepinguid on mitut  liiki ja ka nende ratifitseerimine toimub erinevalt.

Jaan Tõnisson: Leping on nii tähtis, et see peaks tulema parlamenti.

Aleksander Oinas: Sisepoliitiliselt tuleks muuta nii mõndagi. Peaminister ütles, et siis kordub vana.  Seda ei ole vaja korrata.

Leopold Johanson: Takistused on ületatavad. Parlamendi võiks siiski kokku kutsuda.

Johannes Klesment: On lepinguid, mida peab kinnitama parlament , kuid on ka lepinguid, mis ei kuulu parlamendis kinnitamisele.

Kaarel Eenpalu: Minu arvates oleks asjata selle üle mõtteid vahetada. Valitsus tuli lepinguga komisjoni ette, et teada saada komisjoni seisukoht.

Johannes Klesment:  Riiklikkudel kaalutlustel  ja ära kuulanud vastavate komisjonide seisukohad, võib president lepingu ratifitseerida ilma parlamendita. Käesolev leping kuulub viimase hulka.

Johannes Laidoner: Täna jõuab siia Vene komisjon eesotsas Leningradi komandantiga. Minu poolt on antud juhtnöörid, et need läbirääkimised toimuksid usalduslikus  vahekorras ja ausalt.

 

Leping otsustati esitada presidendile ratifitseerimiseks.

Vaino Kallas



1) Ignaci Moiscicik – Poola president  1926 - 1939

2)  Riigikogu liige. Vaadetelt sotsialist

3) Riigivolikogu esimees

4)  Riigikogu liige