Üks paik Liivi lahe kaldal

 

ÜKS PAIK SIIN LIIVI LAHE KALDAL

 

See paik  asub Pärnumaal mere, metsade ja rabade vahelisel kitsal rannikualal ja kannab nimetust Häädemeeste. Selle paiga aasta-sadadesse ulatuv aja­lugu on olnud pikk ja keeruline.

Kolmeteistkümnenda sajandi alul oli seal veel nimetu sõjatee, mida mööda liikusid vaid Lääne- ja Saaremaa suunas röövretki teinud vallutajate väed ning tasuretkedel käinud eestlaste malevad. Alates 1650. aastast on vanade ürikute järgi selle koha nimeks olnud Gutmannsbach (hääde meeste oja), kus elasid ühe Tiesenhausenite suguvõsale kuulunud mõisa neli kaluriperet.

Inimesed mäletavad, et kunagi olevat siin olnud ka Gutmannsbachi nimeline sadamakoht, kus olevat randunud Saare-Lääne piiskopi laevad. Hiljem hakkas rahvasuu seda paikkonda nimetama Häädemeesteks. Ühe legendi järgi olevat see paik saanud oma nime hukkunud laeva meremeestelt.

Legendi järgi läinud sealkandis kunagi ammu põhja suur purjelaev, mille lastiks olevat olnud kallid riidekangad, karusnahad ja ehted. Torm uhtunud kauba randa, mis tolle aja rannaseaduste järgi kuulunud ranna elanikele. Kuid laeva kapten tulnud inimestelt paluma, et need tema kalli lasti tagasi annaksid, mida külarahvas ka teinud. Tänutäheks kinkinud lasti omanik rannaelanikele osa päästetud kaubast ja nimetanud neid Gut Männer (head mehed). Siitpeale hakatudki seda oja kaldal olnud asulat Gutmanns-bachiks nimetama.

Tugevasti sai Häädemeeste asula kannatada Poola-Rootsi sõja ajal. 1617. aastal rüüstasid asula täielikult poolakad ja see jäi inimtühjaks. Hukkusid ka viimased siin elanud liivlased. Siitpeale kuulus kogu Pärnumaa Rootsi kuningriigi alla ja asulat nimetati rootsipäraselt Gutemans Bece.

Liivlaste kadumise järel viidi seni Salatsi kihelkonna alla kuulunud Gutmannsbachi mõis Saarde kihelkonna alluvusse. Kuna lähim kirik asus siis Jäärjas, kuhu teede puudumise tõttu oli rannarahval raske pääseda, ehitati 1680. aastal praeguse Suureküla tee äärde puust abikirik, mis kandis Margareeta kabeli nime. Sel ajal elas Gutmannsbachi asulas kuusteist taluperet. On andmeid, et asulas oli ka kool.

Teist korda tegid Häädemeeste inimtühjaks 17. sajandi lõpukümnendil maad laastanud nälja-aastad ning neile järgnenud Põhjasõda. Uuteks Häädemeeste asukaiks said nüüd Ida- ja Kesk-Eestist siia sõja ja mõisaorjuse eest peitu tulnud pered, kes asusid tühjaks jäänud taludesse elama.

1724. aastal koostatud maarevisjoni aktis kandis Gutemans Bece jälle Gutmannsbachi  riigimõisa nime. Asulas oli kuus talu 28 elanikuga. Siitpeale hakkas elanike arv Häädemeestel jõudsalt kasvama. 1782. aastal toimunud hingede loenduse ajal oli Häädemeeste asulas 181  elanikku, 1858. aasta loenduse ajal aga juba 854 elanikku. Elanike asustusala laienes piki rannatasandikku ja ka sellega piirnevate luidete taha. Tekkisid juurde Arumetsa, Pulgoja ja Jaagupi küla.

19. sajandi neljakümnendatel hakkas Liivimaal levima vene usk (apostlik õigeusk). Häädemeeste piirkonna külades vahetas usku ligi kolmveerand sealsetest elanikest. Vaesem rahvas lootis usku vahetades Vene keisri lubadusele: saada maad ja seega paremaid elutingimusi. Mõned talumehed aga vahetasid luteri usu apostliku õigeusu vastu mõisniku (Häädemeeste kuulus Uulu parunile) kiuste.

1870. aastal hakkas tsaarivõim jagama maata õigeusklike peredele tasuta asunduskrunte. Häädemeeste õigeusu kiriku preester Kalnik Prants saatis Vene tsaarile palvekirja ja palus ka Häädemeeste  õigeusklikele maad anda.  Tema palve rahuldati ning piki rannaäärt, Häädemeeste oja (Rasti jõe) ja Kadaka oja vahelisele metsastunud alale mõõdeti välja 53 väiketalu, igaüks suurusega 5 tiinu (5,5 hektarit). Sinna rajatud küla sai nimeks Krundiküla.

Rannikuala vabamad elamistingimused andsid hakkajatele randlastele võimalusi elu paremaks korraldamiseks ja ettevõtlikumad hakkasid kalapaate, rannapurjekaid ja poordikuid (järelveetav praam) ehitama, millega veeti Pärnusse ning Riiga puid, kive ja silku. Poordikutega veeti Peterburi kipsi ning viidi Ojamaale (Gotlandi saarele) loomanahku. Tagasi toodi tarbekaupu, millest tuntuimaks olid Gotlandi käiakivid. Neist valmistatud käiasid võis leida rannaäärsetest taludest veel hiljaaegugi.

Krimmi sõja ajal (1853-1856) valitses kogu maal suur soolapuudus. Nüüd käisid julged rannakalurid seda läbi inglaste blokaadi Ojamaalt toomas. Üksainus õnnestunud soolaretk tegi riskijad päevapealt rikkaks ja 1850ndate lõpul hakkasid jõukamad randlased juba suuremaid purjelaevu ehitama. Ümberkaudsed suured metsad andsid selleks küllaldaselt vajalikku materjali.

Esimesed laevaehitusmeistrid kutsuti kohale Saaremaalt. Kuid peagi omandasid taiplikud rannamehed vajalikud ehitusoskused ja hakkasid ise laevu ehitama. Laevaehituse algus-aastaiks siinsetel rannaaladel võib lugeda 1861. aastat. Järgnenud aastatel ehitasid vennad Jaan, Gustav ja Juhan Martinson Häädemeestel kokku viisteist purjelaeva ning Jüri Loorents ja õigeusu köster F. Dubkovski kumbki neli laeva. Jaagupi külas ehitasid laevu Mats Meerents, Ants Koks ja Madis Kodaras, Rannametsas Peet Akker-mann.

Laevade ehitamine andis tööd sadadele randlastele. Suurema laeva ehitamisega oli hõivatud korraga 70-80 meest. Algas see metsa langetamisega. Laeva ehitamiseks sobivad puud võeti maha valikuliselt. Seejärel valmistati laevakaared ja saeti välja küljeplangud, mis oli tohutult raske töö. Oli ju 200-300tonnise laevakere valmistamiseks vaja sadu planke, mis tulid palkidest käsisaagidega saagida.

Taludes töötasid purjemeistrid, kes õmblesid presendist purjesid. Ehitusplatsil töötas sepikoda, kus valmisid kõik laevale vajalikud metallosad ning suitses tõrvaköök, kus sulatati tõrva laevakere immutamiseks.

Laevajuhtideks olid rannapurjekatel erihariduseta, ent kogenud reederid, kes juhtisid laevu rannas olevate orientiiride abil. Sellest said nad rahva hulgas hüüdnime metskaptenid.  Ookeanil sõitmiseks jäid aga nende tead-mised kasinaks.

Küll aga on tuntud metskapten Kihnu Jõnni lugu, kes üle Vaikse ookeani purjetades oli laeva asukohta merekaardil määranud püksirihmaga mõõtes.

Koolielu hingitses Häädemeestel 19. sajandi algul vaevaliselt. Polnud õigeid ruume ja õpetajaks oli keegi köstri kohuseid täitev talupoeg, kes ise vaevaliselt lugeda oskas.

Usuvahetus põhjustas muutuse ka senises koolielus. Ent nüüd tekkis konflikt  seetõttu, et luterlased ei tahtnud minna õigeusklikega samasse kooli. Oma kooli neil aga polnud. 

1855. aastal alustas Häädemeestel tööd õigeusu vallakool ja 1894. aastal kihelkonnakool. Siitpeale aitasid koolielu arengule kaasa tõelised rahvavalgustajad, kihelkonnakoolis Peeter Laredei ja luteri köstrikoolis Johan Jürgens. Mõlemad mehed olid aktiivsed kohaliku kultuurielu viljelejad: Peeter Laredei oli tuntud helilooja ning tõlkija, Johan Jürgens juhatas pasunakoori ja kohalikku laulukoori.

Kohalike rahvapärimuste järgi olevat 19. sajandi lõpul tegutsenud üks kooliklass ka Krundikülas, praeguses Kooli talus, kuid täpsemad andmed selle kohta puuduvad. 

20. sajandi alguseks oli Häädemeeste piirkonna elanike arv tublisti kasvanud. Juurde olid tekkinud Arumetsa, Padina ja Viira küla. Samal ajal olid elanikud hakanud kihistuma, tublisti olid jõukust kogunud laevaomanikud, kaptenid ja mõned suuremate talude omanikud, kuid neid oli rannarahva hulgas siiski vähe.

1917. aasta sai murranguliseks ka Häädemeeste asulale. Senine tsaariaegne nimi Gutmannsbach muudeti ametlikult Häädemeesteks. Luteri ja õigeusu koolid ühendati. Aastatel 1919-1933 eraldati Häädemeeste mõisast 623 tiinu suurune maatükk ja tükeldati seitsmeteistkümneks asundustaluks suurusega kolm kuni 20 tiinu. Mõisa viimasele rentnikule Maximilian Behrsinile (Mõisa Maxi) jäeti 51 tiinu ja mõisa härrastemaja.

Seoses aurulaevade tulekuga merendus rannarahva hulgas soikus ja arenema hakkas ettevõtlus. Tekkisid mitmesugused väiketööstused, veskid ja käsitöökojad. Suuremat rõhku hakati panema põllumajandusele ja karjakasvatusele. Kolmekümnendate keskpaigaks oli põllumajandussaaduste tootmine sedavõrd suurenenud, et neid jätkus müügiks. Krundikülas oli viimane kui üks maalapp üles haritud ja kogu küla oli suvel kui üks suur ja lokkav viljaväli.