STALIN JA MOLOTOV ÕIGUSTASID MRP-d

 

STALIN JA MOLOTOV ÕIGUSTASID MRP-d

Saksamaaga vastastikuse abistamise lepingut (MRP) sõlmides nägi Stalin selles hoopis kaugemaid tagajärgi. 19. augustil 1939 esines Stalin ÜKP(b) Keskkomitee poliitbüroos kõnega, kus ta muuhulgas ütles:

„Sõja ja rahu küsimus on meie jaoks jõudnud kriitilisse faasi. Kui me sõlmime vastastikuse abistamise lepingu Prantsusmaa ja Suur-Britanniaga, loobub  Saksamaa Poola vallutamisest ja hakkab otsima modus vivendi  lääneriikidega. Sõja puhkemine jääb ära, kuid edasised sündmused võivad saada ohtlikuks N. Liidule. Kui me aga võtame vastu Saksamaa ettepaneku ja sõlmime temaga mittekallaletungi lepingu, tungib Saksamaa kindlasti kallale Poolale ja Prantsusmaa ning Inglismaa astumine sõtta on vältimatu. Lääne Euroopat tabavad sel juhul  tõsised rahutused ja korralagedus. Neis tingimustes on meil mitmeid võimalusi jääda kõrvale  tekkinud konfliktidest ja oodata sobivat hetke sõtta astumiseks.

Viimase kahekümne aasta kogemus on näidanud, et rahu tingimustes ei ole Euroopas võimalik nii tugevat kommunistlikku  liikumist korraldada, et bolševike partei suudaks seal võimu haarata.  Selle partei diktatuur on võimalik ainult suure sõja tingimustes. Me teeme oma otsuse ja see on selge. Me peame võtma vastu Saksamaa ettepaneku ja saatama inglaste-prantslaste missiooni viisakalt tagasi. Meie eeliseks sel juhul on Poola hõivamine  kuni Varssavini, kaasa arvatud Ukraina Galitsia.

Saksamaa annab meile täieliku tegevusvabaduse balti maades ning pole Bessaraabia liitmise vastu N. Liiduga. Ka on Saksamaa valmis loovutama meile oma mõjusfääri Rumeenia, Bulgaaria ja Ungari üle. Esialgu jääb lahtiseks veel Jugoslaavia küsimus.

Samal ajal peame me aga arvestama tagajärgedega nii Saksamaa võidu kui ka kaotuse puhul. Kui Saksamaa kaotab, on vältimatu seal nõukogude korra kehtestamine ja kommunistliku valitsuse loomine. Kuid me peame arvestama, et Saksamaal nõukogude korra kehtestamine on ohus juhul, kui Saksamaa kaotab kiire sõja tingimustes. Inglismaa ja Prantsusmaa on siis veel küllalt tugevad, et haarata Berliin ja hävitada Nõukogude Saksamaa. Meie aga pole oma Saksa bolševikest seltsimeestele appi ruttama.

Seega on meie ülesandeks  aidata  Saksamaad,  et sõda Inglismaa ja Prantsusmaaga veniks võimalikult pikale ning need poleks võimelised enam  nõukogude Saksamaad hävitama. /…/

Kuid vaatame nüüd teist võimalust - kui sõja võidab Saksamaa. Mõned on arvamusel, et sel juhul ähvardab meid tõsine oht. Osaliselt on sellistes arvamustes küll terake tõde, kuid ekslik on arvata, et see oht oleks  suur.  Kui Saksmaa võidab sõja, väljub ta sellest liialt kurnatuna, et alustada sõjalist konflikti Nõukogude Liiduga, vähemalt mitte lähima kümne aasta jooksul.  Kogu Saksamaa  tähelepanu koondub sel juhul allutatud Inglismaale ja Prantsusmaale, et takistada nende taastumist. /…/

Kuid on veel üks fakt, mis meid kaitseb. Saksamaa poolt alistatud Prantsusmaal tegutseb tugev Prantsuse Kommunistlik partei. Kahtlemata toimub seejärel kommunistlik revolutsioon, mille tulemusel Prantsuse Komparteist saab meie liitlane. Seejärel saavad meie liitlasteks ka kõik teised Saksamaa “kaitse” all olnud rahvad. Meie ees seisab lai tegevuspõld maailmarevolutsiooni teostamisel. /…/.


Kiitva hinnangu N. Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud sõlmitud MRPle andis ka  31. oktoobril 1939 Ülemnõukogu ees esinedes  V. Molotov, kes oma kõnes ütles muuhulgas: 1)

„Meie suhted Saksamaaga, nagu ma juba ütlesin, on põhjalikult paranenud. Siin on asjad arenenud sõbralike suhete tugevdamise, praktilise koostöö arendamise ja Saksamaa toetamise suunas tema püüdlustes rahu poole. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud mittekallaletungileping ei mõjuta meie neutraliteeti, juhul, kui Saksamaa sõjast osa võtab. Me viisime seda joont järjekindlalt ellu, millega ei lähe sugugi vastuollu meie vägede asumine endise Poola territooriumile, mis algas 17. septembril. Piisab, kui meenutada, et samas, 17. septembril saatis Nõukogude valitsus kõigile riikidele, kellega tal on diplomaatilised suhted, erinoodi avaldusega selle kohta, et NSV Liit ajab ka edaspidi nendega neutraliteedipoliitikat. Nagu teada, asusid meie väed Poola territooriumile alles pärast seda, kui Poola riik lagunes ja lakkas tegelikult olemast. /.../

Saksamaa suhted teiste Lääne-Euroopa kodanlike riikidega olid viimasel kahel aastakümnel  määratletud  eelkõige Saksamaa püüdega purustada Versailles’ lepingu köidikud, mille loojateks olid Inglismaa, Prantsusmaa  Ameerika Ühendriikide aktiivsel osavõtul. See viiski lõpptulemusena praeguse sõjani Euroopas.

Nõukogude Liidu suhted Saksamaaga rajanesid teisel alusel, millel polnud midagi ühist sõjajärgse Versailles’ süsteemi põlistamise huvidega. Me olime alati seda meelt, et tugev Saksamaa on Euroopa rahu hädavajalikuks tingimuseks. Naljakas oleks mõelda, et Saksamaad võib lihtsalt „rivist välja lüüa“ ja arvelt maha kanda.  Suurriigid, kes heietavad seda rumalat ja ohtlikku unelmat, ei arvesta Versailles’ kurbi kogemusi, ei anna endale aru Saksamaa kasvanud võimsusest ning ei mõista seda, et katse korrata Versailles’d praeguses rahvusvahelises olukorras, mis erineb põhjalikult olukorrast 1914. aastal, võib lõppeda neile krahhiga.“


29. märtsil 1940 toimunud NSV Liidu Ülemnõukogu istungil peetud ettekandes ütles välisasjade rahvakomissar V. Molotov:

“Rahvusvahelise elu viimaseid sündmusi on vaja vaadelda esmajoones lähtudes sellest sõjast, mis algas Kesk-Euroopas möödunud sügisel. On teada, et Saksamaa poolt juba möödunud aasta lõpul väljendatud rahupüüde lükkasid Inglismaa ja Prantsusmaa valitsused tagasi. Tuues ettekäändeks oma kohustuse täitmise Poola ees, kuulutasid nad Saksamaale sõja. Nüüd on eriti selgesti näha, kui kauged on nende suurriikide valitsuste tegelikud eesmärgid lagunenud Poola või Tšehhoslovakkia huvidest. Seda on näha juba asjaolust, et Inglismaa ja Prantsusmaa valitsus on kuulutanud oma eesmärkideks Saksamaa purukslöömise ja killustamise, kuigi neid eesmärke varjatakse rahvamasside eest ikka veel “demokraatlike” maade ja rahvaste “õiguste” kaitsmise loosungitega. Kuna Nõukogude Liit ei tahtnud saada Inglismaa ja Prantsusmaa käsilaseks selle imperialistliku poliitika elluviimisel Saksamaa vastu, on nende seisukohad Nõukogude Liidu vastu muutunud veelgi vaenulikumaks, tõendades ilmekalt, kui sügavad klassijuured on imperialistide vaenulikul poliitikal sotsialistliku riigi vastu."


PRAVDA SÜÜDISTAB

 

28. mail 1940 ilmus Nõukogude ajalehes Pravda, ajalehe väitel Tallinna korrespondendilt saadud, üsnagi imeliku sisuga kirjutis. Imelik seepärast, et Nõukogude ajalehtedel polnud Tallinnas ühtegi, ei alalist ega ajutist esindajat. Pravda anonüümne korrespondent süüdistas eestlasi, eeskätt aga eesti intelligentsi ja kultuuritegelasi ei milleski muus kui... liigses saksa-vaenulikkuses. See saksavaenulik hoiak olevat koguni demonstratiivne, kus põlastatavat kõike, mis tuleb Berliinist. Eestlased suhtuvat natsionaal-sotsialistlikku ideoloogiasse trotsivalt. Eesti ajakirjanduse informatsioon sõjasündmustest olevat saksavaenulik. Kõige sellega kahjustavat eestlased N. Liidu ja Saksamaa suhteid. Sellist eestlaste tegevust ei saavat hinnata teisiti kui katset taguda kiilu Nõukogude - Saksamaa sõbralikesse suhetesse.

Üldjoontes iseloomustas Pravda artikkel Eestis valitsevaid meeleolusid päris õigesti. Natsionaalsotsialistlik ideoloogia ja Saksamaa ohjeldamatu sõjapoliitika olid eestlaste silmis tõepoolest taunitavad.

Eesti Välisministeeriumi järelpärimistele N. Liidu väliskomissariaadist seletati aga, et puuduvat põhjus Pravda artiklile erilist tähelepanu osutada, kuna see olevat "kogemata" lehte sattunud. Kuid rahustavale seletusele lisati hoiatavalt, et eestlased peaksid oma saksavaenulike artiklite avaldamisega ajakirjanduses tagasihoidlikumad olema...

Koostas Vaino Kallas

 


1)  Ajaleht “Pravda” 1. novembril 1939. a.