Võõra vormi kandmine ei olnud häbiasi

 

 

VÕÕRA VORMI KANDMINE EI OLNUD HÄBIASI

Vaino Kallas

 

Läänemaailma negatiivne suhtumine  kõigisse natsismi puudutavatesse ilmingutesse ja teemadesse on täiesti mõistetav. Nende demokraatlikest vaadetest lähtuva ajalookäsitluse järgi oli natsism kogu inimsoo suurim vaenlane ja seda eelkõige juutide, mustlaste ja antifašiste juures toime pandud veriste kuritegude tõttu. Samal ajal pole aga läänemaailm suutnud anda hinnangut inimkonna teise suurima vaenlase – kommunismi tegude kohta maailmas, kelle kuriteod kaaluvad mitmekordselt üles natside kuriteod. Ja seda põhjusel, et neile on tundmata stalinismi kuritööd, sest neid pole NKVD küüditanud, nende kodanikke, riigijuhte ja ohvitsere pole mõrvatud ega Siberisse saadetud. Samuti pole nende puutumatut omandit natsionaliseeritud.

 Kuigi prantsuse sotsioloog Thierry Wolton, kelle sulest on natsismi ja kommunismi teemadel ilmunud mitu raamatut (“Keelatud ajalugu”, “Punane ja pruun” jt.) arvab, et kunagi reageerivad ka kommunismi ohvrid, kuid selleks arvab ta kuluvat veel aastaid, enne kui keegi julgeb avalikult kommunismiohvrite  laipadelt kirstukaant kergitada.

Paraku oleneb ajaloofaktide käsitlus suuresti inimestest ja ühiskonnast, kes seda uurivad. Ajalugu käsitleb küll fakte, kuid võib need ka maha vaikida, või antud aja nõudmiste järgi tõlgendada. Sageli määrab ajaloofaktide tõlgenduse valitsev ideoloogia. Kõik me mäletame, millist ajalookäsitlust pidime me nõukogude ajal õppima. Meie lähiajaloo mõnele poliitiliselt meeldivas valguses tõlgendamist esineb kahjuks veel nüüdki. Valdav osa online kommentaaridest ajalehtedes avaldatud artiklite kohta kannavad meie lähiajaloo mittetundmise pitserit, sageli aga isegi nõukogude aegset ajalookäsitlust. Meie tõese lähiajaloo tundmisega ei hiilga sageli  ka meie poliitikud, rääkimata juba ajakirjanikest (viimased on küll sageli sunnitud täitma peremehe käsku).

Praeguse lääneriikide ajaloo kohaselt võitles Nõukogude Liit koos Inglismaa ja Ameerikaga euroopa rahvaste vabaduse ja demokraatia eest. Seda uskusid sõja ajal ja usuvad ka praegu veel paljud nende maade inimesed. Ei saanud ju olla, et džentelmenlikud lääneriigid kasutasid oma õilsate eesmärkide saavutamiseks ühe kuritegeliku riigi kaasabi. Midagi sellist oleks kole isegi mõtelda. Järelikult oli NSV Liit nende arvates igati vääriline partner ja Punaarmee euroopa rahvaste vabastaja, kes muu hulgas vabastas ka eestlased ja teised Balti riikide rahvad saksa okupatsioonist, et nad saaksid rõõmsalt ühineda “vabade rahvaste murdmatu liiduga”. Seda kinnitab näiteks seegi, et sõja ajal ja sellele järgnenud aastatel kirjutasid läänes ilmunud ajalehed ikka ja ainult Balti riikide vabastamisest saksa okupatsioonist Nõukogude Liidu poolt, mitte aga okupeerimisest.

Võõra mundri kandmist pole vaja häbeneda

Ikka ja jälle võib kuulda ja lugeda küll sihilikult ja pahatahtlikult, kuid vahel ka lihtsalt teadmatusest ja rumalusest avaldatud arvamusi, et eesti mehed, kes osutasid möödunud sõjapäevil meeleheitlikku vastupanu punavägede sissetungile, ei kaitsnud oma kodumaad, vaid võitlesid Suur-Saksamaa eest, kuna nad kandsid Saksa mundrit.

Et eesti mehed olid sunnitud kaitsma oma kodumaa piire koos Saksa relvajõududega ja saksa vormis [kuid alati mitte kõik eesti väeosad], ei olnud viimases sõjas mingi erand, vaid pigem reegel. Seda tegid peale eestlaste ka paljud teised väikerahvad. See oli ajaloos esinev tüüpiline nähtus.

Kahjuks on inimkonna pikas ajaloos alati olnud valitsejaid, kes ihaldavad alistada teisi rahvaid. Aastasadade jooksul on purustatud kümneid ja kümneid riike. Kuid riikide hävitamine pole enamasti suutnud hävitada rahvaste vabadusiha.

Esimesel võimalusel on allaheidetud rahvad haaranud relva järele ja alustanud võitlust oma vabaduse taastamiseks. Kuid reeglina on see võimalikuks saanud üksnes võõras mundris. Võõras munder aga ei ole mingi häbiasi, kui selle mundri all tuksub oma isamaale ustav süda. Vastupidi – ka võõrast mundrit võib kanda uhkusega, kui võideldakse oma lipu all.

Meie hõimurahvas, soomlased, austavad suurimate sangaritena Jäägreid, kes Esimese Maailmasõja ajal Venemaa poolt alla surutud kodumaalt salaja Saksamaale põgenesid ja saksa mundrit kandes Soome vabaduse eest võitlesid ning olid hiljem Soome iseseisvuse rajajad.

Ülemöödunud sajandil jagasid Preisimaa, Austria ja Venemaa eneste vahel ära Poola. Kuid poolakad ei alistunud. Poola leegionärid võitlesid tervelt kakssada aastat, kandes samal ajal nii prantsuse, itaalia, ungari, ja isegi türgi sõjaväe mundrit. Kuid nad võitlesid alati Poola eest ja nende poola sõdurite au on nurgakiviks ka tänases Poolas. Ka Eesti Vabadussõda võideti Vene tsaariarmee mundrit kandes, vaatamata sellele, et sama vormi kandis ka meie vaenlane.

Mitte munder ei määra võitluse iseloomu, vaid mehed, kes seda mundrit kannavad. Ja eesti sõjameestel, kes võitlesid selle nimel, et ära hoida oma kodumaa taasokupeerimine Nõukogude Liidu poolt, ei peaks küll olema põhjust häbeneda mundrit, mida ta kandis. Munder ja relvad olid küll saksa omad, kuid mundril kanti Eesti Vabariigi regaale ja võideldi oma sini-must-valge lipu all.

Samuti süüdistatakse nüüd eesti sõjamehi fašismis. Ja seda seepärast, et osa eesti väeosi olid möödunud sõjas sunnitud kandma Relva-SS vormi. Kuid ideoloogia tunnuseks ei saa olla sundkorras kantav sõduri vorm.  Kas võib keegi väita, et mõni eesti sõjamees, kes kandis Saksa Relva-SS vormi (mis tegelikult oli rindeväeosa), oleks kuulunud natsiparteisse? Küll aga kuulus ajalooprofessor P. Larini andmetel 1945. a. jaanuaris 38% Eesti Laskurkorpuse meestest kommunistlikku parteisse. Kuid need korpuse mehed, kes parteisse ei astunud, ei olnud sellepärast veel, et nad punaarmee vormi kandsid, kommunistid. Arvan, et valdavas enamuses olid kõik ülejäänud  tõsised eesti mehed. Miks süüdistatakse siis eesti sõjamehi nüüd, kes võitlesid küll koos sakslastega ühise vaenlase vastu, kuid kelle võitluseesmärgid olid kardinaalselt erinevad,  vaid võõra vormi pärast natsismis?

Fašismisüüdistust ei tihanud eesti sõjameestele välja mõelda isegi mitte KGB. Kõik punaarmee vastu võidelnud sõjamehed mõisteti süüdi ja kandsid karistust paragraf 58-1a alusel, see tähendab – nõukogude kodumaa reetmise eest, ehk teisisõnu – selle eest et nad võitlesid Eesti st. oma kodumaa eest.

Teatavasti olid kõik võõrrahvustest (mittesakslastest) koosnevad väeosad arvatud Relva-SS koosseisu. Wehrmachtis võisid teenida ainult saksa kodakondsust omavad kodanikud. Nüüd on saksa ajaloolased aga tulnud järeldusele, et rohkem natsimeelne kui  seda oli Relva-SS, oli hoopiski Saksa Wehrmacht.

 

Sõduri vorm ei ole ideoloogia sümbol

Seda pole aga siiani mõistnud mõned Partsi valitsuse liikmed. Selle tõendiks oli lausa targikoomiliseks muutunud poliitiline tants Lihula mälestusmärgi ümber.

Mis puutub nimetatud mälestusmärki, siis võis küll vaielda selle kujunduse esteetilisuse üle, kuid mitte kuidagi ei saa nõustuda valitsuse hinnanguga, et see mälestusmärk oli natsipropagandat õhutav(?). Kui saksa vormi kandva sõduri kujutisega paraljeef on natsipropagandat õhutav, siis samuti peaks olema üle kogu Eesti olevad punaarmee sõduri kujutisega ausambad kommunistlikku propagandat õhutavad, seda enam, et need kannavad ka kommunistliku ideoloogia sümboleid. Pealegi on kommunism samuti kui natsism Eestis inimvaenulikuks tunnistatud. Samal ajal aga ei soovitud rahvale selgitada, milliste tunnuste põhjal Lihula mälestusmärk natsismi sümboliks tunnistati?  Ükskõik millise ideoloogilise rühmituse (partei) tunnuseks saab olla vaid selle partei ideoloogiat kajastav sümboolika.

 

 

Saksa raudrist - lahingulise vapruse autasu

Ajalugu mittetundjad peavad samuti Saksa raudristi natsismi sümboolikaks. Tutvume lähemalt selle sõjalise aumärgi ajalooga.

Kohtumine Torgaus
.Saksa kolmanda järgu raudrist

1813. aastal Saksamaal kasutusele võetud raudrist on lahinguliste teenete eest antav autasu (selle kujundust ja statuuti muudeti 1914. ja 1939. aastal). 1952. aastal ütles Weimari vabariigi riigiminister Otto Geßler: "Sõja- ja vapruse aumärgid on ja jäävad ausse. Nende kandjad väärivad neid.”

1957. aasta 26. juulil kinnitas Saksa liiduvabariigi president Theodor Heuß Saksamaa territooriumil lubatud autasude kandmise seaduse, mille alusel on raudristi kõigi järkude kandmine Saksa liitvabariigis lubatud. Kõik natsi-Saksamaal välja antud raudristid (rüütliristid] vahetati ringi ja praegu kantavatel raudristidel on aastaarvu 1939 kohal olnud haakrist asendatud kolme tammelehega. Teatavasti pole aga Eestis teiste riikide autasude kandmine keelatud...

 


PUNAARMEE KAPTENITE VORMID TEISES MAAILMASÕJAS

Punaarmee kapten
Punaarmee kapten "telogreikas"
"Punarmee kapten talveriietes
Punaarmee lennuväe kapten
Punaarmee snaiperite väeosa kapten

SAKSA KAPTENITE VORMID TEISES MAAILMASÕJAS

Maaväe (Wehrmacht) kapten
Aafrika Korpuse kapten kiivriga
Aafrika Korpuse kapten
Sõjaväepolitsei kapten
Sõjaväepolitsei kapten paraadvormis
Lennuväe kapten suvevormis
Langevarjurite väeosa kapten
Waffen-SS hauptsturmführer
Waffen-SS tankiväe hauptsturmführer
Hauptsturmführer Algemeine (põhi) -SS
NSDAP liige