9. mai

 

 KUI LÕPPES TEINE MAAILMASÕDA

 

1945. aasta 8. mail  kapituleerus hitlerlik Saksamaa, millega lõppes üle viie aasta kestnud Teine maailmasõda. Kui Nõukogude Liidu järglane - Venemaa ja endised lääneliitlased tähistavad seda päeva suure võidu tähtpäevana, siis suurele osale Ida-Euroopa rahvastele tähendab see päev enam kui pooleks sajandiks kommunistliku režiimi alla jäämist. Meile aga nõukogude okupatsiooni jätkumist.

Saabunud rahupäevadele eelnes 1945. aasta 4. veebruaril Jaltas alganud Suure Kolmiku kohtumine, mis hiljem on põhjustanud palju kahtlusi. On väidetud, et see oli järjekordne München, kus haige Roosevelt ja Churchill, kes olid juba 1943. aasta detsembris toimunud Teherani nõupidamisel lubanud Stalinil  märkida punase pliiatsiga Ameerika ametlikele maakaartidele Euroopa riikide uued piirid, müüsid nüüd Euroopa Stalinile maha.

Ajaloolane John L. Snell kirjutab oma raamatus: "Jalta tähendus", et Jaltast on saanud kogu pärast 1945. aastat toimunud kurja ja reetmise sümbol. Briti ajaloolane Chester Wilmont nimetab Jaltat Stalini suureks võiduks, kus viimane pettis liitlasi lubadusega, viia Poolas ja kogu Ida-Euroopas enne nende maade allutamist kommunistlikule režiimile,  läbi vabad, demokraatlikud valimised. Kui Stalin sellest hiljem keeldus, teesklesid lääneliitlased vaid üllatust…

Jalta nõupidamise kokkuleppeid ei soovinud tolleaegsed lääneriikide riigipead üldsusele avalikustada. Kui ajakirjanikud nõudsid Winston Churchillilt kokkuleppe tingimuste avalikustamist, ütles see: "...laske selle lepingu koostajad enne ära surra ja alles pärast seda avaldatakse selle lepingu detailid..."

On ilmselge, et just Jalata nõupidamisel pani Suur Kolmik nurgakivi kommunismi levikule Euroopas. Unustatud oli Atlandi Harta ja võitjad olid rohkem huvitatud kaotajale kättemaksmisest, kui Ida-Euroopa rahvaste saatusest. Ja kuigi Ameerika ja N. Liidu "mesinädalad" lõppesid varsti pärast Nürnbergi protsessi, oli kogu toimunu pöördumatu.

Eesti lipp
Churchil, Roosevelt ja Stalin Jaltas

Jalta nõupidamisel pandi samuti alus uue rahvusvahelise organisatsiooni Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) loomisele, mis pidi asendama seni eksisteerinud Rahvaste Liitu. Seda tehti Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa ettepanekul.

Miks see vajalik oli, jäi algul arusaamatuks. Kuid hiljem, kui olid selgunud Euroopa riikide uued piirid, kus kogu Ida-Euroopa ning ka osa Kesk-Euroopat oli jäetud N. Liidu mõjusfääri, sai selgeks ka ÜRO loomise põhjus. Kuna N. Liit oli juba 1939. aastal sõjalise kallaletungi pärast Soomele Rahvasteliidust välja heidetud, Balti riigid olid aga selle liikmed edasi, siis olnuks raske Balti riike Rahvasteliidu nimekirjast kustutada ja nende okupeerijat, N. Liitu sinna tagasi võtta. Uue rahvusvahelise organisatsiooni loomisega aga lahenesid need probleemid valutult.

Seni puudub ka vastus küsimusele, kumb ikkagi oli tervele inimkonnale ja Euroopale suurem oht - kas natsionaalsotsialism või kommunism.

Teatavasti hukkus Hitlerliku genotsiidi tagajärjel koos Teises maailmasõjas langenutega umbes 11 miljonit inimest. Stalinismi kontosse tuleb aga kirjutada vähemalt viis kuni kuus korda suurem arv. Võib arvata, et kulub veel aastaid, enne kui keegi julgeb kommunismiohvrite laipadelt kirstukaant kergitada. On ju keskmise eurooplase ja juutide jaoks inimsusevastaste kuritegude võrdkujuks jätkuvalt natslik Saksamaa eesotsas Hitleri ja Heinrich Himmleriga, mitte aga Stalin ja Lavrenti Beria. Põhjus on lihtne. Lääne demokraatia mäletab hästi vaid natside surmalaagreid, sest nende rahvaid pole Siberisse küüditatud ega NKVD surmalaagritesse vaevlema viidud. Ka jäid nende kodud hävituspataljonide põletusaktsioonidest puutumata. Ja ega juudidki ole oma natsijahi tuhinas stalinismi kuritegude avalikustamisest huvitatud. Sest jagus ju neidki nii hävituspataljonidesse, NKVD kaastöötajaiks, kui ka vangilaagrite juhtideks.

Ka võib nüüd polemiseerida versiooni üle -  mis saanuks siis, kui Churchill oleks saanud üle oma isiklikust vaenust Hitleri vastu ja sõlminud 1941. aasta mais Saksamaaga rahulepingu, nagu Hitler seda tookord soovis.

Lagunenud oleks teljeriikide kolmikliit Berliini Rooma ja Tokio vahel ning ilma Hitleri ja Mussolini toetuseta poleks Jaapan julgenud Pearl Harbori rünnata. Kommunismi levikule oleks ilmselt tehtud lõpp juba 1941. aastal ja Teine maailmasõda oleks jäänud ära.

Tegelikult aga jäi peale maailma suurmeeste isekus, mis viis suure osa euroopa rahvastest ligi pooleks sajandiks kommunistliku režiimi meelevalla alla.

Teine maailmasõda tegi küll lõpu natsismi levikule maailmas. Kuid temast kavalam ja rafineeritum - kommunism elab edasi. Oma ellujäämist kindlustab see nüüd antifašistliku kisaga, mis on jäänud veel ainukeseks enesekaitse argumendiks.

Samal ajal aga näevad mõnede lääneriikide ajaloolased suurt vaeva sellega, et tõestada maailmale - kommunism on ainus ideoloogia, mis võib maailma päästa. See, mis juhtus Venemaal stalinliku kommunismiga, see olevat vaid väike äpardus, nagu neid elus ikka juhtub. Seega võib tulevik tuua meile taas uusi üllatusi.

 

Vaino Kallas