Sõjapõgenike evakueerimine laevadel Eestist Saksamaale 1944
Põgenemine 1944. aastal laevadel Eestist Saksamaale

 

Okupatsiooni ajal oli Eesti Omavalitsusel Berliinis mitmeid esindusi. Üheks selliseks oli Eesti kutseühingute ametlik esindaja Deutsche Arbeitsfront`i juures Alfred Põldmets, kel oli Berliinis oma büroo ja ametkond. 1944.a. suvel komandeeriti eelmainitud Berliini esinduse juurde ka end. ajakirjanik Eduard Vallaste, kes organiseeris Eesti Toimkonna ["Estnische Leitstelle"], millise üheks ülesandeks oli Eestist saabuvate sõjapõgenike registreerimine, abi dokumentide vormistamisel, toidutalongide hankimine, üksteise kaotanud perekonnaliikmete taas kokku viimine ja isikute, kellel ei olnud tuttavaid Saksamaal (kelle juurde minna) majutamine laagritesse ja neile edaspidise asukoha ning töö leidmine Saksamaal. Selle ülesande täitmiseks tehti koostööd Saksa vabatahtliku abiorganisatsiooniga Wolkswohlfart (NSV), milline, kui sõjapõgenikele abiosutaja, oli võimude poolt aktsepteeritud.

Kuna Eestist saabuvate laevade sihtsadamaks olid enamuses Danzig ja Gotenhafen (nüüd Gdansk ja Gdõnja Poolas), siis eestlastest ametnikud-põgenike abistajad asusid Zopotisse ja Danzigisse hotelli "Continental". Esimeste ametnikena sinna värbas A. Põldmets põgenikena Saksamaale saabunud endine H. Treffneri gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Karl Hintzer´i ja üliõpilased prl. Saareste ja prl. Kallase. Mõne päeva möödudes lisandusid neile A. Põldmetsa Berliini kontori töötajad õigusteadlane Elisabeth Mägi ja pr. Rauamägi. Kuna Saksamaal valitsevates sõjaaja tingimustes tuli tegutseda suures materjaalses ja finantsilises puuduses ning paljud olukorrad lahendada oma inspiratsiooni toel, suutis antud organisatsioon anda Eestist saabuvatele põgenikele suurt abi. Paljudel juhtudel jäi abi puudulikuks, kuid arvestades abistajate vähest arvu tuleb nende - eriti aga K. Hintzeri energilist tegevust vaadata ainult positiivsena.

Tekst
Karl Hintzer

Paljud on arvanud, et see sõjapõgenike abistamise eestlastest toimkond töötas Saksa riigi palgal. Nii see päriselt ei olnud. Saksa ametivõimudelt oli saadud küll luba seda tööd teha, kuid finantseerimine oli lükatud Eesti Omavalitsuse kanda. Kuid antud ajahetkel, kui Eestis tehti meeleheitlike pingutusi rinde hoidmiseks ja maaühendus Saksamaaga juba katkenud (punaarmee murdis Lätis-Leedus Balti mereni), ei olnud Eestist finantside ja jooksva juhtimise korraldamine enam võimalik. Kaootilised korraldused, mis jõudsid Eestist Saksamaale pigem segasid spontaanselt alustatud tööd. Ei Eesti Omavalitsus ega Saksa Idaalade ministeerium omanud täpset ettekujutust tööst, mida Danzigis tehti. Pigem oli see töö üles ehitatud suhtlemisele kohaliku Danzig-Westpreussen´i Gauleiter´iga ja Berliinis DAF-i (Saksa Töörinne) ametnikega.

Imekombel on säilinud Karl Hintzeri päevik, mis märgib ära laevade kronoloogilise saabumise ja iseloomustab abistamistoimkonna tööd. Nagu allpool toodud päeviku tekstist nähtub, saabus mõni päev laevaga vaid 5 - 10 inimest. Kuid päeviku pidaja on silmas pidanud vaid eestlasi, sest nende töö oli sihitud eelkõige eestlaste abistamisele.


Karl Hintzeri päevik

 

27.augustil 1944.a.

Hommikul külastasime Danzigi Tehnika Ülikoolis asuvaid õppejõude kelledest kohtasime seal prof. Danieli, prof. Rooksi abikaasa ja tütrega ning prof. Öpiku abikaasat kahe tütrega. Korteriolud olid neil vastuvõetavad, võib isegi ütelda head. Neil oli omaette tuba, mis oli puhas ja valge. Kõigile anti välja küsimuslehed. Prof. Danieli polnud kindel, kuhu ta asub. Prof. Rooks arvas, et ta sõidab Freiburgi. Lõuna paiku külastasime Nussdorfi (Grabau) Dulag'i. Laager ületas igasuguse kriitika. See oli täis venelasi, tolmu ja mustust. Eelmisest transpordist tütre süü läbi, kes oli edasisõidu momendil väljaspool laagrit, mahajäänud pr. Lepik Pärnust istus tolmus oma pakkide otsas ja päikeses, kraavi pervel ning nuttis. Aitasime tal pakid kanda sakslastest laagrijuhtide majja ning saime talle muretseda laagri juhatuselt järelesõidu loa. Eelmisest transpordist mahajäänud 47 eestlast (kust pr. Lepik tütrega omakorda maha jäi) olid sõitnud transpordiga Nürnbergi lähedale laagrisse. Peale lõunat külastasime Zoppotis viibivaid eesti haavatuid. Mehed olid enamikus optimistid. Momendil oli haiglas 43 eesti meest. Õhtuse rongiga lahkusid Berliini hr-d Põldmets ja Vallaste ning pr. Rauamägi ja prl. Ruistomaa.

 

28.augustil 1944.a.

Hommikul pikendasime hotellitoad ja võtsime toidukaardid. Siis läksime hr. Toome juurde. Hr. Hintzer läks NSV-sse ja preilid Kallas ja Saareste Heinr. Scholzweg 23. Hr. Hintzer sai teada, et on tulnud kaks laeva põgenikega Wilhelmshafeni või Freihafeni. Sõitsime sinna. Tulejad olid aga enamuses venelased ja lätlased Riiast. Õhtul olime eestlaste klubiõhtul. Seal pöörduti üleskutsega Danzigi eestlaste poole, et nad jõudumööda aitaksid kaasa evakueerunute majutamiseks ning olla jaamas valvekorras, et abivajajaid aidata. Tagajärjed olid rõõmustavad, eriti valvekorra-teenistuse osas. Kortereid registreeriti 17 inimese majutamiseks (üheks ööks). Siinsed eestlased on ise enamikus allüürnikud. Klubiõhtule ilmus ka hulk eesti sõjaväelasi, kes olid tulnud Bad Tölz'i ohvitseridekoolist ja Bodensee äärest. Nad olid siin läbisõidul rindele, tagasi kodumaale. Kaks klubiruumi oli külastajate rohkuse tõttu täis. Meeleolu oli hea, mängiti suupilli ja lauldi. Seltskond oli isegi lärmakas, rasketele oludele vaatamata. See üleskruvitud hea tuju võis olla tütarlaste juures jällenägemise rõõmust eesti meestega.

 

29. augustil 1944.a.

Hommikul oli hr, Hintzer NSV-s hr. Wiesenbergi jutul. Ta sai teada, et laevu täna ei tule. Ettevaatuse mõttes sõitis prl. Saareste Nussdorfi laagrisse, et selgitada juhuslikult sinnasaabunud eestlaste üle. Eestlasi seal polnud ja nende tulekust ei teatud ka midagi. Gotenhafeni NSV-s arvati, et kolmapäeval peaks üks laev tulema. Hr. Põldmetsalt saabus Berliinist telegramm, et preilid Öpikud ja pr. Mägi sõitku viivitamatult Berliini. Neid mindi otsima. Päeval teatati prl. Kallasele, et NSV-s on antud hooldusele 12-aastane eesti tütarlaps, kelle ema oli kadunud.

 

30. augustil 1944.a.

Hommikul läks prl. Kallas Danzigi NSV-sse kus selgus, et ema oli end teatanud ja lapsega kokku juhitud. Prl. Saareste sõitis Freihafeni laevade kohta teateid küsima. Seal öeldi, et kui mõned peaksid tulema, siis Weichselbahnhofi. Sealt sai prl. Saareste teada, et laevad „Gothland", „Wartheland" ja „Essberger" on tulemas, aga kuhu, seda ei teatud. Õhtul, pärast seda, kui hr. Hintzer pr. Mäele ja prl. Öpikutele oli sõiduload võtnud, sõitis prl. Virve Öpik Berliini. Kella 6 paiku sõitis prl. Saareste Zoppoti ja märkis üles sealsetes haiglates kõik toad kus lamavad eesti haavatud. Tuli mõte viia kõik eesti haavatud ühte tuppa ja tuua neile sinna kingituspakke.

 

31. augustil 1944.a.

Hommikul saime teada, et Weichselbahnhofi tuleb laev „Lappland". Oodata tuli sadamas kella 8-st kuni poole 1-ni ja siis saabus ammuoodatu -lätlastega. Pardal oli vaid 2 eestlast Riiast. Lõuna ajal selgus Danzigis, et Gotenhafeni on jõudnud laev Tallinnast 1200 eesti põgenikuga. Hr. Hintzer ja preilid Kallas ja Saareste sõitsid kohe sinna, kus laeva juba tühjaks laaditi. Selgus, et 140 eestlasel pole veel sõidusihti. Need saadeti Nussdorfi laagrisse, mis on end. laagri vastas ja korraldatud vaid eestlastele ja lätlastele. Kõik teised võisid kohe edasi sõita oma sihtkohtadesse. Hr. Aster, hr. Kalev ja prl. Vasara olid transpordi juhid. Tallinnas on tehtud teatavaks, et õppejõud võivad algul minna Langfuhri Tehnika Ülikooli juurde - „Auffangstelle Blumenstrasse 7". Tulid prof. Lepik, prof. Roots, geograaf Markus, hotellipidaja Niilend, õp. Riomar, palju ärimehi Tallinnast, Tartust ja mujalt. Madrused aitasid laevalt pakke alla tuua. NSV-lt saadi võileibu, kohvi ja suppi. Kohtlemine oli väga hea. Danzigi sadamasse tuli laev poliitiliste vangidega ja mõnede eesti sõduritega. Pärast tuli laev eesti haavatutega, kus oli ka kolm eesti perekonda peal.

 

1. september 1944.a.

Hommikul sõitsid preilid Saareste ja Kallas ja hr. Hintzer Nussdorfi laagri. Seal oli kõik korras. Inimesed öömajaga rahul, kuigi leidsid, et laager oli võrdlemisi must. Vastuvõtu ja korralduse üle olid kõik rõõmsalt üllatatud. Esitati hulk küsimusi elutingimuste üle, millele eelpool nimetatud püüdsid vastata. Eestlaste arv laagris oli väike. Politsei poolt teatati, et NSV hoole all oleval 12-a. lapsel on ikka veel ema leidmata. NSV-s oli peetud lapse emaks prl. Kallast, kes päris lapse olukorra järgi. Laps elab heades tingimustes. Ta on pärit Haapsalust ja ta nimi on Virve Sume, kelle isa teenis Tallinnas julgeolekupolitseis ja ema oli l. augustil juba Saksamaale sõitnud. Kuna laps oli sel ajal maal, siis saatis isa ta nädal hiljem järele. Mõlemil olid SD poolt Danzigi politseile kirjad kaasas, kus nad kokku pidid saama. Ema pole end siiani politseile teatanud. Lapselt saadud andmed otsustati saata Berliini Eesti keskusele, lootuses, et ema enda aadressi sinna kunagi teatab.

 

2. septembril 1944. a.

Hommikul sõitsid preilid Kallas ja Vasara ja härrad Kalev ja Hintzer Nussdorfi laagrisse. Prl Saareste jäi hotelli ootama Berliini telegramme ja teateid laevade kohta. Lõunani pole aga midagi tulnud. Vahepeal käis prl, Saareste Linnahaiglas pr. Heinaste luures, et kokku rääkida aja suhtes haavatuile küpsiste küpsetamise asjus. Laagrist eraldati intelligents (50 inimest) ja saadeti Frankfurt/Oderi laagrisse. Ülejäänud transport saadeti Berliin-Wilhelmshageni laagrisse. Hr. Hintzeril tuli nõutada load viiele inimesele kes tahtsid jääda laagrisse järgmise transpordi tulekuni. Põhjused olid mitmesugused. Kes ootas oma sugulasi, kes pakke, kes telegrammi ema sihtkohast. Ka proua, kellel oli laps haiglas, sai loa laagrisse edasi jääda. Samuti jäid laagrisse inimesed, kes olid eelmisest transpordist maha jäänud ja palusid luba liituda järgmise transpordiga. Tuli abiks olla SD poolt isikuttõendavate dokumentide tembeldamisel ja toidukaartide väljaandmisel. Saadeti telegramm hr. Põldmetsale, et ta tuleks Danzigi, kuna Tallinnast oli tulnud hr. Aster ja Kalev ning prl. Vasara - transpordi juhid. Hr. Põldmetsalt tuli eitav vastus.

 

3. septembril 1944. a.

Danzigi NSV-lt sai hr. Hintzer teada, et on eelteateid laevade saabumise kohta. Et teateid kontrollida, sõitsid preilid Kallas ja Saareste ja hr. Kalev Weichselbahnhofi sadamasse, kus aga laevade kohta polnud teateid. Tagajärjetuks jäi ka järelepärimine Neufahrwasseri lootsidelt. Hr. Hintzer ja prl. Vasara sõitsid Gotenhafeni sadamasse. Oletati, et laev on reidil, kuid hilise aja tõttu sisse ei sõida. Saadeti kirjalik aruanne Berliini. Prl. Ira Öpikut pole ikka veel saadud kätte, ka pole ta endast veel teatanud.

 

4. septembril 1944.a.

Hommikul sõitsid kõik Gotenhafeni. NSV-st teateid laeva saabumise kohta ei saadud. Ka Danzigi NSV ei teadnud midagi. Hr. Põldmetsalt saabusid kirjad, millised tuli laevakaptenite abiga edasi saata Tallinna hr. Mäele, hr. Leesmentile ja hr. Ebelingile.

 

5. septembril 1944.a.

Hr. Aster ja hr. Hintzer käisid ametiasutustes ja hr. Aster tutvustas hr. Hintzerit kõikjal. Teateid laevade kohta polnud, nagu selgus sadamas käies. Hr. Põldmetsalt telegramm, et ta Danzigi ei saabu. Tema asemel tuleb aga hr. Vallaste.

 

6. septembril 1944.a.

Hommikul ilmus hr Vallaste. Kell 8 oli ühine nõupidamine hotell „Edenis" hrd. Asteri, Kalevi, Vallaste ja Hintzeri osavõtul, kus arutati läbi põgenike abistamist puudutavaid küsimusi kui ka hr. Põldmetsa ja Vallaste poolt koostatud põgenike abistamise koosseisu projektid. Samasisuline nõupidamine oli ka hiljem NSV ruumes Riigikomissariaadi esindaja hr. Walteri osavõtul. Pärast lõunat sai teatavaks, et on saabumas laev Gotenhafenisse 650 põgenikuga Tallinnast, mispeale kõik kohalviibivad isikud sõitsid Gotenhafeni sadamasse. Tunniajalise ootamise järele selgus, et laev on saabunud, kuid hiliste tundide tõttu jääb reidile. Laev tuuakse kai äärde alles järgmisel hommikul kell 5. Uue assistendina ilmus hr. Põldmetsa ülesandel prl. Taimla. Hotelli tuli NSDAP-lt kiri teatega, et 3 laeva tuleb kohale. Seletati ka, et 2 laeva on eestlastega, kuna kolmanda kohta polnud täpseid andmeid. Ühel laeval olevat 650 eestlast, teisel 1200 ja kolmandal 490, viimaste rahvus aga teadmata. 

 

7. septembril 1944. a.

Kohalviibivad isikud sõitsid juba hommikul kell 4.50 rongiga Gotenhafeni: Laev „Nordenham" tuli kai äärde kell 6. Laeval 695 põgenikku. Esmalt laaditi laevalt bagaazh ja siis, pärast passide tembeldamist, sõidupiletite ja toidukaartide väljajagamist laaditi maha inimesed. Inimeste tuju oli lahke kohtlemise ja abivalmiduse pärast hea. Laevalt maabujaile jagati kohe küsimuslehed. Lõuna paiku sõitsid prl. Kallas ja hr. Hintzer Gotenhafeni jaama, et abiks olla nõu ja jõuga jaama toodud põgenikele. Preilid Vasara, Saareste ja hr. Kalev jäid sadamasse kuni viimaste inimeste äratoomiseni. Jaamas anti põgenikele lõunasuppi, mis tõstis veelgi meeleolu. Jaam oli põgenike hulkadega täidetud. Ka siin aitasid madrused inimestel asju bagazhi panna. Suurem enamus põgenikke sõitis edasi juba samal õhtul oma sihtkohtadesse. Selle transpordi erijuhtumiks on üks ema, kes samal päeval pidi sünnitama. Kohalik kreisiülem viis ta isiklikult oma autos haiglasse, kus sünnitus toimus tund aega hiljem. Kogu perekonnal lubati laagrisse jääda, kuni ema on reisivõimeliseks saanud. Selle transpordiga tulnud õppejõud, nagu Kirde, Aho, Öpik, asusid Langfuhri, kuhu neid juhtisid seal juba ees olevad professorid. Laevaga tulid ka kirikuõpetaja Stockholm, proviisor Kaart, ins. Vihman, August Kitzbergi lesk koos minia ja pojatütrega, hulk ärimehi Tartust (Lall) ja Tallinnast. Pr. Kitzberg koos minia ja pojatütrega kanti haritlaste laagri nimekirja Frankfurt/Oderi saatmiseks ja nad sõitsid järgmisel päeval ka ära. Arstidest tulid dr. Sarre, Sinka jne. Samuti dir. O. Öpiku perekond.

 

8. septembril 1944. a.

Sadamas käies selgus, et laevu pole tulemas. Seejärele sõitsid kõik eestlastest hooldusametnikud Nussdorfi laagrisse. Oli paljudele küsimustele vaja vastata. Meeleolu oli üldiselt rahulikum, kui eelmiste transportide juures. Laagris oli üldse umbes 60 inimest. Lõuna paiku tekitas suurt sekeldamist hr. Asteri, Kalevi ja prl. Vasara Tallinna tagasisõidu küsimus. Tulemuseks oli see, et kõik jäid kohale, kuna hr. Aster sai raadiogrammi, et hr. Litzmanni poolt on talle välja saadetud kurjer-pakk, mida hr. Aster peab tingimata ära ootama. Järgmisel päeval aga selgus, et see pakk oli juba ammu saabunud, kuid telegramm oli hilinenud. „Nordenham'iga" tuli dr. Sinka laevaarstina, et tutvuda ka laagri olukorraga.

 

9. septembril 1944. a.

Hommikul sõitsid härrad Hintzer, Kalev, preilid Saareste, Kallas ja Vasara ning Taimla Nussdorfi laagrisse. Meeleolu laagrielanikel oli jälle hea ja rahulik. Laevu pole teatatud, nagu selgus sadamates käies. Hr. Hintzer saatis telegrammi hr. Põldmetsale, et ta enne Berliini tulla ei saa kui esmaspäeval ja seda ka ainult juhul, kui laevu ei tule. Poolhalvatud isik laagrist paigutati vanadekodusse eeldusega, et tema tütred samas linnas tööd saavad.

 

10. septembril 1944. a.

Hommikul sõitis prl. Saareste Neufahrwasseri sadamasse, et järele kuulata, kas mõni laev on tulemas. Tuli laev lätlastega, kus ka paarkümmend eestlast peal olid. Need sõitsid edasi oma sihtkohtadesse. Pealelõuna möödus hr. Sinka, Asteri, Kalevi ja prl. Vasara Eestisse ärasõidu tähe all. Ka hr. Vallaste sõitis. Õhtul sõitis hr. Hintzer Berliini. 

 

11. septembril 1944. a.

Prl. Saareste sai teada, et on tulnud üks laev Gotenhafenisse. Prl. Kallas ja Saareste sõitsid kohe sinna. Selgus, et laev oli Tallinnast välja sõitnud 161 eestlasega, kuid Riias peale võtnud hulga lätlasi ja venelasi. Põgenike hulgas olid prof. Vasar ja prof. Perandi perekondadega. Nad sõitsid kohe edasi Jenasse. Samuti tulid „Vanemuise" näitlejad Maret Pank ja Elsa Lepik, ka kuulitõukaja Viiding. Meeleolu oli hea. Samuti NSV hoolitsus. Laagrisse läksid ainult 20 inimest. Õhtul oli „Ayckes" koosviibimine.

 

12. septembril 1944. a.

Hr. Hintzer tuli Berliinist tagasi. Kohe tuli aga Berliinist uus telegramm tema tagasisõidu käsuga Berliini. Kohtunik Maim Tartust saadeti Tallinnast kindralkomissariaadi käsul Saksamaale hr. Põldmetsa juurde teenistusse. Hommikul läksid hr. Hintzer ja prl. Saareste tagasi laagrisse, kus oli 160 inimest, kes ootasid seal edasisaatmist. Kuulujutt, et eestlased pannakse venelastega ühte laagrisse, ei vasta tõele. Prl. Kallas käis hommikul raudtee-tehases ja tööametis, et lahendada mõningaid küsimusi. Õhtul käis üks proua NSV-st Virve Sume pärast rääkimas. Gotenhafenis sai loodud isiklik kontakt kohalike eesti lootsidega, kes lubasid teatada, kui tuleb mõni laev eesti põgenikega. Õhtul sõitis hr. Maim Berliini. Hotellis oli õhtul ootamas õppejõudude hooldaja prl. Roth Blumenstrasselt, et nõu pidada Maria Kiho hooldamise üle. Maria Kiho oli laevalt tulles paigutatud haiglasse, kust 3-nädalase viibimise järele oli ta sattunud Tehnika Ülikooli juurde. M. Kiho otsustati viia Nussdorfi laagrisse, kus ta anti prl. Koormani käsutusse, kuna tütarlaps soovis astuda Luftwaffe teenistusse.

 

13. septembril 1944. a.

Maria Kihot kui välismaalast RAD-sse (Riigi tööteenistus) vastu ei võetud. Prl. Saareste viis ta Nussdorfi laagrisse, kus ta sai tekid, käteräti ja sööginõud. M. Kiho läks sealt paar päeva hiljem lennuväe abiteenistuse väljaõppelaagrisse. SD-meestelt kuuldi, et Riiast oli tulnud laev millel 17 eesti vallavanemat Pärnumaalt (ilma perekondadeta). Lõuna ajal nõuti härra Rodenbergi poolt hr. Hintzer jutuajamisele. Viimasele anti juhtnööre tegevuseks, näiteks eesti õe määramiseks Nussdorfi laagrisse, kes töötaks NSV näpunäidete järgi, kuid alluks „Hilfsstelle Estlandile". Selgus, et lätlastel on kartoteek laevadelt tulnute nimestikega, mille peale hr. Hintzer avaldas soovi, et ka eestlased saaksid loa saabunute nimekirjade ärakirjutamiseks. Täna saadi hr. Teiss'ilt luba kuni septembrikuu lõpuni hotelli jääda. Töövõimeliste eesti põgenikega saadeti üks transport Nussdorfi laagrist, arvatavasti Pommernisse. 

 

14. septembril 1944. a.

Sadamais käies selgus, et laevade saabumiste kohta pole teateid. Hommikul asusid preilid Saareste, Kallas ja Taimla NSV-s saabunud eestlaste nimekirju ümber kirjutama, kartoteegi jaoks. Õhtul sõitis hr. Hintzer hr. Tuurmanni(A.Rosenbergi idaministeeriumi ametnik, end Eesti mõisnik)kutsel Berliini.

 

15. septembril 1944. a.

Hommikul tegid preilid Taimla, Kallas ja Saareste saabunud põgenike nimekirju. Kell 16 tuli „Moero" Tallinnast. Pardal oli 10 eestlast põgenikku. Oli puht-sõjaväeline transport.

 

16. septembril 1944. a.

Hommikul jälle põgenike nimekirju tegemas ja seda tööd lõpetamas. Hr. Hintzer tuli Berliinist tagasi ja andis asjaajamise üle prl. Saarestele, kuna prl. Kallas loobus. Ka käis hr. Hintzer NSV-s teatamas, et ta asja üle annab. Selgus, et järgmisel hommikul tuleb laev Tallinnast, teine tuleb õhtul.

 

17. septembril 1944. a.

Hommikul saabus „RO-22", millega tuli ka Eesti Omavalitsuse sekretär hr. Tartu ja käskis hr. Hintzeril oma kohale edasi jääda, kuni tulevad uued korraldused Tallinnast. Põgenike hulgas oli ka prof. Liik perekonnaga, dr. Sinka, Mari Raamot jne. Põgenike meeleolu üldiselt hea, kuigi rahutust oli juba rohkem märgata. Suurem osa sõitis edasi sihtkohtadesse.

 

18. septmbril 1944. a.

Hommikul sõitsid hr. Hintzer, hr. Kosel (Firma „Michoviuse" esindaja Cottbusist), preilid Kallas, Saareste ja Taimla laagrisse, kus oli umbes 20 inimest. Hr. Kosel sai oma vabrikusse 7 uut töötajat. Sadamais selgus, et uusi laevu ei tule.

 

19. septembril 1944 a.

Hommikul jälle laagris. Halvatu ema paigutati haiglasse. Tema vanem tütar sai tööd kastivabrikusse, kuna noorem läks kooli. Laager saadeti edasi Pommernisse.

 

20. septembril 1944. a.

Neufahrwasserisse tuli aurik „Regina" kuue eestlasega, nende hulgas oli ka dr.Kuriks perekonnaga.

 

21. septembril 1944. a.

Hommikul tuli Gotenahafeni Seebahnhofi „RO-2", suuremalt jaolt Kiviõli inimestega. Laeval oli umbes 400 tsivilisti ja 1200 haavatut. Kiviõli inimesed sõitsid kohe kinnises transpordis edasi. Tahetakse kõik Eestist tulnud põgenikud laagrisse panna ja nende vaba edasisõitu takistada. Hr. Hintzer käis laagris asja, selgitamas. On oodata Omavalitsuse liikmete tulekut põgenikena.

 

22. septembril 1944. a.

Hommikul tulid laevad „Hansa" ja „Minden"; viimane oli saanud lennukilt visatud torpeedo tabamuse läbi korstna. Pardal oli 3 surnut ja 11 haavatut. Kolmandana tuli "Wartheland" 1200 põgenikuga, kus peal olid ka Omavalitsuse liikmed ning kindralkomissariaadi inimesed (dr. Mäe, hr. Litzmann, hr. Aster jne.). Laevad tulid Gotenhafeni sadamasse. Põgenikud sõitsid enamuses oma sihtkohtadesse edasi. „Hansa" pardal oli paarsada eestlast.

 

23. septembril 1944. a.

Sadamas käies ja valvates selgus, et laevu ei tule.

 

24. septembril 1944. a.

Tuli „Malaga" sõjaväelastega. Laeval oli vaid mõnikümmend eestlast Saaremaalt. Gotenhafeni tuli „RO-2" paarikümne eestlasega pardal.

 

25. septembril 1944. a.

Tuli väike transport haavatuid. Laeval mõnikümmend tsiviileestlast. Laeva nimi „Ingrid Traber" ja ta tuli Gotenhafeni sadamasse. Kõik tsivilistid sõitsid kohe edasi.

 

26. septembril 1944. a.

Gotenhafeni tuli „RO-22" torpeedotabamusega. Pardal oli 100 surnut ja samapalju haavatuid. Laev tuli Tallinnast ja sai juba Eesti ranniku juures tabamuse. Laeval ei olnud reisijate nimekirja ja arvati, et üle saja inimese kukkus plahvatuse tõttu merre.Üks laeva trümmidest oli täidetud mereveega. Danzigi sadamasse tuli Tallinnast „Warthe" umbes 500 eestlasega ning Pärnust „Sonnenfelde" umbes 310 eestlasega. 21. sept. Tallinnast väljunud laev „Moero" ca. 3000 eestlasega hukkus. Pääsenuid ca. 400 - 500. Hukkunute hulgas on ka dr. Tare, dr. Kook, dr. Vahtrik, õp. Uhke-Aumere perekondadega. Pardal oli ka üks laatsaret koos haavatutega.

 

27. septembril 1944. a.

Gotenhafeni tuli laev „RO-24" ligi paari tuhande eestlasega.

 

28. septembril 1944. a.

Tulid väikesed üksiktranspordid paarikümne eestlasega, kelledest enamus edasi sõitis. Danzigi tuli „Lappland" 2000 põgenikuga.

 

29. septembril 1944. a.

Õhtul tuli Gotenhafeni väike transport, umbes 50 inimest Saaremaalt. Tulejate hulgas oli ka Türi saatejaama direktor.

 

30. septembril 1944. a.

Riiast tuli „Minden" ca 60 - 70 eestlasega pardal. Gotenhafeni tuli Pärnust veel „Ahrens" 100 eestlasega. „Peter Wessel" umbes 500 eestlasega tuli ka Pärnust ja „Essberger" paarituhande eestlasega. Enamik saabujaid saadeti kinnises transpordis edasi Berliin-Wilhelmshafeni, Schwerini, Dresdeni ning Hallesse. Ülikoolide õppejõud ja ülikoolide teenistujad koondati Danzigi Langfuhri Tehnika Ülikooli juurde.

 

l. oktoobril 1944. a.

Tuli hulk väikseid transporte kokku umbes 300 inimesega. Kõik saadeti kinnises transpordis edasi.

 

2. oktoobril 1944. a.

Gotenhafeni tuli reisiaurik „Steuben" Riiast lätlastega. Pardal umbes 50 eestlast. Danzigi tuli laev 1200 eestlasega. Nende hulgas ka prof. Kõpp ja Tartu Ülikooli majandusjuht hr. Hannibal. Laev oli väljunud Kuressaarest.

 

3. oktoobril 1944. a.

Tuli „Bucarest" pardal ainult lätlased. Preili Saareste oli kogu päev Gotenhafeni NSV-s tõlgiks. Hr. Maim, kelle hoole all oli Danzigi sadam, sõitis ära ja hr. Musto, kes oli pidevalt hommikust õhtuni laagris, sõitis ka ära. Ka prl. Makkar - NSV tõlk - sõitis ära.

 

4. oktoobril 1944 a.

Danzigi tuli „Bremerhaven" 12 eestlast pardal. Laev tuli Riiast. Siis tuli veel üks laev 50 eestlasega ning Gotenhafeni üks laev 70 - 80 tsiviileestlasega, Eesti tagavararügemendiga ja laatsaretiga. Jagati teatelehti. Prl. Saareste kogu päev NSV-s tõlgiks.

 

5. oktoobril 1944. a.

Danzigi tulnud kolmel laeval oli kokku ainult 100 eestlast. Gotenhafeni tuli „Dura" lätlastega.

 

6. oktoobril 1944. a.

Oli teatatud jälle, kolm laeva, kuid kõik olid Riiast lätlastega. Gotenhafeni sadamasse laevu ei tulnud.

 

7. oktoobril 1944. a.

Danzigi sadamasse laevu eestlastega ei tulnud. Gotenhafeni tuli „Nautik" 300 eestlasega. Teine laev „Nordstern" läks 310 eestlasega Meemelist(Klaipeda) 50 miili läände vene torpeedotabamusel 2 minuti jooksul põhja. Üldse päästeti 45 inimest, nendest on 8 Gotenhafeni linnahaiglas. Sadamas tegi prl. Saareste kohe nimekirja hukkunutest, pääsenute mälu järgi. Laevad olid mõlemad sõitnud välja Kuressaarest, kuid olid 4 päeva Liibavis(Liepaja) peatanud. „Nautik" sõitis kohe peale lossimist Kuressaarde tagasi, uusi põgenikke tooma. Danzigi tuli siiski üks laev Riiast 2000 lätlasega, nende hulgas oli vaid 10 eestlast.

 

8. oktoobril 1944. a.

Gotenhafeni laevu ei tulnud. Danzigi tuli kaks laeva lätlastega, kus oli ka 8 eestlast pardal. Prl. Saareste käis Gotenhafeni linnahaiglas ja laagris „Nordsternilt" pääsenute ja hukkunute nimekirja tegemas. Pääsenuid oli üldse 45, kadunuid 271.

 

9. oktoobril 1944. a.

Danzigi sadamasse tuli „Warthe" Riiast. Pardal ka 12 eestlast. „Oberhauseni" pardal oli 11 eestlast ning „Isari" pardal 6 eestlast. Gotenhafeni laevu ei tulnud. Prl. Saareste kirjutas ja täiendas „Nordsternilt" pääsenute ja hukkunute nimekirja. Samal õhtul saadeti nimekirjad Berliini „Est. Hilfsstelle'le". Õhtul koosviibimine „Aycke" lokaalis.

 

10. oktoobril 1944. a.

Gotenhafeni ja Danzigi laevu ei tulnud, nagu selgus sadamates käies. Preilid Makkar ja Saareste Gotenhafeni NSV-s tõlgiks.

 

11. oktoobril 1944. a.

Danzigi sadamasse tuli „Adler" Vindavist(Ventspils), pardal 11 eestlast. „Mare del Plata" pardal oli 62 eestlast ja „Gharlotte" Kuressaarest, pardal 146 eestlast, lisaks veel 300 tööteenistuslast. Samuti jõudis laagrisse 12 eesti ratturit Voldist. Nende hulgas ka hr. Rehesaar. Meemelist Danzigi tulid nad rongiga. Gotenhafeni sadamasse tuli „Donau" 80-ne eesti tsivilisti ja eesti sõduritega. Sõjaväelaste hulgas olid kolonelid Sinka ja Tuuling. Maimu Rumba (Võrumaalt, sünd 20. II 1922) käest saadud andmed hukkunud laeva „RO-24" kohta on järgmised : 6. 10. 44 väljus Kuressaarest laatsaret nr. 300, kaasas 800 haavatut kokku 19-nel praamil, suunaga Vindavi. Praamidel oli kokku 12 eesti õde. 7. 10. 44. jõudsid praamid Vindavi, kus kõik ümber laaditi laevale „RO 24", mis väljus Vindavist kell 20, sõidusihiga Liibavi. Laeval oli seekord 6 eesti õde ja üks abielupaar kolme lapsega. Kell 23 sai laev vene allveelaevalt torpeedotabamuse ja vajus 40 minuti jooksul põhja. Päästetöid tegi miinilaev M 17. Päästeti kõik eesti õed ja 423 haavatut. Haavatute hulgas oli laevas 50 eesti sõdurit, kelledest päästeti 25. Seoses eesti noorte võimaliku saatmisega lennuväe abiteenistusse, selgitas härra Hintzer Dulag-Grabaus härradele Kalkun ja Just olukorda.

 

12. oktoobril 1944. a.

Sadamates käies selgus, et ühtki laeva ei tule. Hr. Mutso on pidevalt laagris, et olla abiks küsimuste lahendamisel. Prl. Makkar oli kogu päeva NSV-s tõlgiks ja prl. Saareste kirjutas üles päevasündmusi. Kiri hr. Tambekilt, et võimaluse korral Berliini tagasi saata hr. Maim, prl. Öpik ja prl. Saareste. Pidevalt saabub väikesi transporte, mis sageli aga ööseti pärale jõuavad ja pärast mahalaadimist kohe edasi saadetakse. Ka saabub iga päev inimesi autodel, jalgratastel, rongidega jne. Neist saabujatest pole esialgu mingit ülevaadet, kuna paljud sõidavad siit vaid läbi. Danzigi sadamasse saabus õhtusel ajal „Scharnhorst" 160-ne eestlasega. Transport saadeti edasi Litzmannstadti (Poola linn Lodz.)

 

13. oktoobril 1944. a.

Gotenhafeni tuli 4 laeva. Kahel väiksemal miinilaeval oli peal kokku 43 eestlast. Ühel laeval oli veel 18 eestlast ja õhtul tuli „Bucarestiga" 5 eestlast.

 

14. oktoobril 1944. a.

Sadamais käies selgus, et laevu ei tule. Eile õhtul jõudis pärale kolm veoautotäit eesti Omakaitse mehi Mustvee kandist. Transpordis oli umbes 60 meest. Prl. Saareste Propagandaamet Estlandis ja hiljem Gotenhafeni NSV-s.

 

15. oktoobril 1944. a.

Sadamates käies selgus, et laevu ei tule. Külastati laagrit. Prl. Makkar oli NSV-s tõlgiks. Õhtul sõitis hr. Maim Berliini. Samal õhtul tuli siiski Danzigi üks laev Liibavist „NS 12" kahekümne eestlasega.

 

14. oktoobril 1944. a.

Hommikul sadamates käies selgus, et Gotenhafeni tuleb laev „Steuben". Hiljem selgus laeva sisse sõites, et pardal olid vaid saksa haavatud. Laev oli väljunud Liibavist. Danzigi sadamasse tuli laev „Peter Wessel", pardal paarkümmend eestlast. Nad saadeti kohe edasi sisemaa laagritesse. Õhtul saabus Berliinist hr. Leesmentilt telegramm, et preilid Makkar, Saareste, Akkmann ja Öpik sõitku kohe Berliini.

 

17. oktoobril 1944. a.

Hommikul Gotenhafeni sadamas käies selgus, et laevu täna ei tule. Üks laev 2010 tsiviilisikuga, nende hulgas 20 eestlast, tuli Danzigi sadamasse. Laeva nimi on „Drythim". Hommikul sai hr. Hintzer NSV-lt kirja, et Danzigi Schützenhausis, Horst Hoffmann Wall 18, asub abitus olukorras eesti sõjapõgenikke. Preili Saareste ruttas kohe sinna. Selgus, et tegu umbkeelsete venelastega, kelledel näis seal hea olevet. Üks sakslane, selle maja elanik, teatas, et eesti põgenikud on Ostseestr. 18, mille peale prl. Saareste sinna sõitis. Tuli välja, et seal oli küll kaks eestlannat, aga need olid endile kohad leidnud ja olid väga rahul. Peale lõunat vastasid prl. Saareste ja hr. Hintzer kõikidele kirjadele, mis olid saabunud. Nendes küsiti andmeid paljude isikute kohta. Õhtul sõitsid preilid Makkar ja Saareste Berliini. Kõigi pingutuste peale vaatamata ei õnnestunud prl. I. Öpikut üles leida.

 

18. oktoobril 1944. a.

Karl Hintzer käis Kielau haiglas ja Gotenhafeni linnahaiglas, et külastada laevadelt RO-22, Moero ja Nordstern päästetud kaasmaalasi. Kõik olid pisarateni liigutatud külastamisest ja rääkisid oma muredest. Sai koostatud nimekiri ja lubati varsti neid jälle külastada ja neile vajalikke tarbeesemeid meid kaasa tuua. Laagrisse tuli 80 eestlase ümber, kes saabusid rongiga.

 

19. oktoobril 1944. a.

Enne lõunat käis K. H. Gotenhafenis pakkide laos ja koostas nimestiku pakkidest, mis võiksid kuuluda eestlastele. Pärast lõunat oli K. H. kohtumine pr. Mägiga, et läbi rääkida haiglates viibivate põgenike abistamisest. Laagrist saadeti 4 naist Gottbussi.

 

20. oktoobril 1944. a.

Gotenhafeni sadamasse tuli Liibavist „Nürnberg" 8 eesti naise ja kolme lapsega ja „Lappland" 28 eestlasega. Danzigi sadamasse tuli „Adler" viie eestlasega pardal.

 

21. oktoobril 1944. a.

Suurem osa päevast kulus hotellitubade lubade pikendamiseks ja Zoppotist ülekolimiseks. Danzigi jaamas kohtasin eesti sõjaväelasi, kes olid saabunud sõjalaevadel. Jagasin neile TE nr. 2-te. Õhtul asusin viimastel päevadel saabunud kirjade vastamisele. Gotenhafeni sadamasse tuli üks väiksem laev Liibavist. Laadungiks olid vaid sead.

22. oktoobril 1944. a.

Gotenhafeni sadamasse jõudis Liibavist „Bucarest" 7 eestlasega. Oli üle kuu aja teel olnud. Käisin Adlerhorstis otsimas pr. Mauringut sünnitushaiglas. Ta oli juba laagrisse saadetud. Laagris oli rinnalapsega ka veel pr. Simm. Lubasin neist Brliini teatada. Laagri juures seisis rong ärasõiduks Sileesiasse.

23. oktoobril 1944. a.

Hommikul tuli Gotenhafeni sadamasse laev lätlastega. Õhtupoolikul oli oodata „Rosberg'i". Jäi aga pimedale. Pr. Mägiga pidime külastama merehädalisi, kuid proua jäi tulemata. Danzigi sadama kaudu jõudis Karksi-Nuiast 9 inimest pärale. Olid hobustega tulnud kuni Liibavini. Meil tuli abiks olla telefonikõnede võtmisel ja samuti neile piletite muretsemisel edasisõiduks. Laagrisse tuli juurde 12 inimest. Kahele rinnalapsega naisele, 32-aastasele Tähte Mauring'ule Tartust ja 30-aastasele Helene Simm'ile Pärnust sai muretsetud load kaerahelveste ostmiseks, kuna laagris putru ei anta.

 

24. oktoobril 1944. a.

 "Essberg" tuli haavatutega ja 21 lätlast. Käisin Gotenhafeni ja Kielau haiglas merehädalistele raha viimas. Peale raha sai igaüks 5 postkaarti, 3 kirjaümbrikku, paberit ja ühe pliiatsi. Pr. Mauringule sain lapsetoitu.

 

25. oktoobril 1944. a.

Täna tuli eestlastega Danzigi kaks laeva, 11 + 6. Gotenhafeni sadamasse tuli üks laev, „Lappland" 62 eestlasega. Õhtul olin laagris pr. Mauringule pileteid viimas. Kaks naist sõitis Cottbusse.

 

26. oktoobril 1944. a.

Laevu ei tulnud. Olin Neufahrwasseris pakkide nimestikku tegemas.

 

27. oktoobril 1944. a.

Käisin selgitamas, kuidas on lood RAD (Saksa noorte tööteenistus) astumise võimalustega. Selgus, et alates novembrist hakatakse jälle ka eestlasi-tüdrukuid vastu võtma. Läksin hiljem laagrisse, et kindlaks teha, palju sarnaseid tüdrukuid leidub. Oli kaks. Laagrisse oli tulnud Viljandimaa eestlasi 5 hobusega. Hobused taheti ära võtta. Soovitasime neile edasi sõita, sest neil oli koht maal teada, kuhu minna. Danzigisse jõudis laev Tartu sõjaväehaigla personaliga.

 

28. oktoobril 1944. a.

Saatsin Berliini aruande nr. 4 ning vastasin ka kõikidele kirjadele. Käisin ka Kõiv´ade perekondi vaatamas. Kavatsevad pühapäeval edasi sõita Poolasse, Öttingenide juurde. Rongiga tuli laagrisse uusi eestlasi, arvult 10. Osa neist tartlased.

 

29. oktoobril 1944. a.

Midagi nimetamisväärset ei olnud.

 

30. oktoobril 1944. a.

Pea terve päev kulus RAD-ile. Käisin Pontsiuse juurest Pilaatuse juurde, enne kui sai selgeks, kuidas tütarlapsi RAD-i paigutada. Käisin ka laagris, kus kolmele rinnalapse emale muretsesin priisõidu piletid Aussigi. Õhtul olin Aycke kohvikus.

 

31. oktoobril 1944. a.

Täna saabus Gotenhafeni sadamasse üks miinitraaler (Minenräumboot), mis reedel Sõrve ninast olid välja sõitnud ning tõi saarlasi kaasa, arvult 218 inimest. Ühtlasi sai ka teatavaks, et üks teine laev ,,Bremerhaven" on teel hukkunud. Esimesed päästetud merehädalised jõudsid juba laagrisse. Prouad Simm, Alba ja Mauring saadeti laagrist Aussigi.

 

1. novembril 1944 a.

Hommikul sõitsin kohe laagrisse, et „Bremerhaven'ilt" päästetutega rääkida. Neid oli laagrisse toodud 200. NSV-s nägin nimekirja, kus oli 100 eestlast. Käisin ka mereväe haiglas dr. Sprenki külastamas, kes oli päästetu „Moero'lt" ja on ikka alles ilma riieteostu kaartideta. Siis olin NSV-s üldiselt nõu pidamas „Bremerhaven'ilt" päästetud inimeste pärast. Õhtul käisid mitmed hotellis nõu pidamas. Kolmele Tartu prouale muretsesin edasisõidu load Wartelandi.

 

2. novembril 1944. a.

Ajasin linnapidi ringi, et osta seepi laagrisviibivate merehädaliste jaoks. Käisin laagris ja jagasin 40 tk. seepi välja. Kielau haiglas selgus, et seal pole uusi merehädalisi-eestlasi. Linnahaiglas on aga kolm meest, kes saanud haavata lennukite pardarelvadest. Täna tuli laev Liibavist. Eestlasi oli pardal Tartust, Pärnust ja Abjast.

 

3. novembril 1944. a.

Põgenikke on mõlemad laagrid täis. Osa inimesi on paigutatud vabrikute ladudesse ja koolimajadesse. Gotenhafenisse saabus „Minden", millel oli ka eestlasi. Ühele halastajaõele muretsesin koha sõjaväe haiglasse.

 

4. novembril 1944. a.

Hommikul saabus tagasi prl. Saareste. Sadamasse pidi tulema kaks laeva. Prl. Saareste käis mereväe haiglas ja linnahaiglas. Käisin NSV-s.

 

5. novembril 1944. a.

Prl. Saareste ja hr. Mutso käisid laagris koostamas nimekirja „Bremerhaveni" merehädaliste kohta, kes vajavad riideid ja jalatseid. Sadamasse saabus 3 laeva haavatutega, vangidega ja põgenikega, enamuses lätlased.

 

6. novembril 1944 a.

„Bremerheven'ilt" pääsenutele sai välja kirjutatud riideostu lubasid. Dr. Sprenki abikaasale nõutatud toidukaardid. Roodide perekonnale sõiduluba Aussigi. Tuli laev 20 eestlasega. Õhtul Aycke kohvikus.

 

7. novembril 1944. a.

Laagris tehtud „Bezugscheinid" „Bremerhavenilt" pääsenutele osutusid liialdatuks ja tulevad uuesti teha. Põgenikke on nii palju, et üks osa on paigutatud Gotenhafeni koolimajja ja sadamas ladudesse. Tuli laev 5 eestlasega („Mare del Plato"). Pr. Kalbergile muretsesin pileti ja saatsin Pooseni. Koolimaja õuel lamasid pakid vihma käes. Otsisin sealt eestlaste omad välja ja ladusin rõuku. Hr. Mutso sõitis õhtul ära Berliini.

 

8. novembril 1944. a.

Ennelõunal viibisin tööteenistuslaste laagris viibijaid RAD-i paigutamas. Pärast lõunat koostasin laagris „Bremerhaveni" riideesemete nimekirja.

 

9. novembril 1944. a.

Hommikul koolimaja laagris, siis läksin Nussdorfi laagri, et vaadata, kas leidub kohta, et koolimajast eestlasi ära viia, kuna lätlaste käitumine on halb (ka laagrijuhataja ütluse järgi). Kauplesin ka hobusemehe, et kõiki üle viia. Sadama ladudest olid eestlased kadunud. Linnavalitsuses oli nõupidamine laevalt pääsenute abistamise alal. Mereväehaiglas sai külastatud dr. Sprenki. Prl. Saareste sõitis Berliini. Tuli telegramm, et minu „lahkumispalve", mida ma pole esitanud, on vastu võetud.

 

10. novembril 1944. a.

Viisin „Bremerhavenlaste" ostulubade sooviavaldused Wirtschsftsamti ja käisin ka linnavalitsuses, et nõu pidada, kuidas meile raha muretseda. Ka saab siin koostada akti kaotsiläinud pakkide ja väärtuste kohta. Õhtul pidi saabuma laev saarlastega. Käisin laagris teatamas, et ostuload on saabumas ja tuleb esialgu kannatada.

 

11. novembril 1944 .a.

Hommikul läksin sadamasse. Oli saabunud laev 282 saarlaega + 5 tallinnlast ja 6 võrukat. Kõik olid sadama laos koos lastega külma käes põrandal ja söömata. Pärast lõunat, kui uuesti seal käisin, olid nad ikka söömata. Oli toodud kohvi, mida kõigile ei jätkunud ja hiljem lastele mannaputru. Täiskasvanud olid aga ikka alles ilma. Helistasin NSV-le. Lubati saata sooja suppi ja ka leiba, kuid pimedani see veel ei saabunud. Nüüd, pimedas hakati neid Nussdorfi laagrisse üle viima. Vihmane, külm, pime. Väiksed lapsed kisendavad. Täiskasvanud nurisevad, et nad vajuvad näljast kokku. Nad pole midagi kaasa saanud võtta, sest nad saadeti frondi taha, siis ikka edasi ja edasi, kuni lõpuks laaditud laevale. Kui neile oleks kohe öeldud, et neid viiakse Saksamaale, nad oleksid paremad riided selga pannud. Rääkisin sakslastega veel toidu pärast. Öeldi, et lätlased toovad ise niipalju toitu kaasa, et oleks patt neile juurde anda(lätlased võeti Kuramaalt peale tavaliste põgenikena ja neil oli aega varuda reisile toit kaasa). Ütlesin, et lätlased võib olla, kuid saarlased on pikemat aega teel ja frondi tõttu pole nad midagi saanud kaasa võtta. Öeldi, et siis aidaku üksteist välja. Ja tõesti üksteist aidati sel teel, et eestlasi, kelledel polnud pakke, sunniti tassima lätlaste pakke veel pealegi, kuid lätlased oma toidukraamist eestlastele midagi loovutada ei raatsinud.

 

12. novembril 1944. a.

Hommikul külastasin Kielau haiglat ja koostasin teatelehti mantlite saabumisest. Laagrist oli osa „bremerhavenlasi" ära saadetud ilma tunnistuste ja ostulubadeta. Ka hr. Leesment olevat laagris käinud. Üle tee laagris kohtasin jälle näljaseid eestlasi, kes olid eile õhtul jõudnud „Bucarestiga" Gotenhafeni, ööbinud (arvult 271 inimest) ladudes sadamas. Täna hommikul toodud „Werke Kiel" laagrisse. Seni ikka söömata!!! Rääkisin laagri juhatusega. Algul sain sõimata, pärast lubati kõige lahkemal viisil. Kuid läks juba pimedaks ja mul oli tunne, et söök jääb saamata. Sadamasse oli jõudnud „Donau". Pimedas ei saanud enam vastu minna. Enne kõike tõin Wirtschaftsamtist ostuload välja ja läksin laagrisse kontrollima. W-Amt oli kolimise tõttu pooled load kaotanud. Nüüd pean jälle otsast peale hakkama.

 

13. novembril 1944. a.

Gobenhafeni sadamasse ilmus kolm laeva. „Donauga" oli eile tulnud veel viis eestlast. Olid sadama aitades. Palusin neid saata laagrisse. Käisin laagris ja õhtul „Ayckes". Sain kokku O. Leesmentiga.

 

14. novembril 1944. a.

Ilmus kohale hr. Teder, et minult tööd üle võtta. Sõitsime koos Danzigi. Käisin elamisluba otsimas, kuid ei saanud. Õhtul oli hr. Teder minu juures, et tööd üle võtta. Andsin kõik üle.

 

15. novembril 1944. a.

Saatsin ära 10-nda ja viimase aruande. Käisin Propagandaamt Ostlandis ja siis laagris teatamas, et homme on ostulubade jagamine. Sain telegrammi, et olen määratud Bezirksoberrat Schultzi käsutusse. Hr. Teder käis kaasas.

 

16. novembril 1944. a.

Jagasin laagris välja ostuload ja raha. Nõupidamine prof. Keyesri juures.

 

17. novembril 1944. a.

Tuli laev 242 saarlasega. Olin Linnahaiglas ja NSV-s. Võtsin välja loa hr. Postile, et ta abistaks haiglas.

 

18. novembril 1944. a.

Käisin Gotenhafenis sadamas laeval vastas. Eestlasi ei olnud. Ka Danzigi tuli laev, nagu hr. Schulz teatas. Berliinist olla saabunud veel üks abiline, hr. Bergmann.

 

19. novembril 1944. a.

Oli pikem ja üksikasjalikum nõupidamine Bezirksoberrat Schultziga. Jätsime laagris jumalaga laagriülemaga.

 

20. novembril 1944. a.

Kielau laagris ühes hr. Partsiga kontrollisin veel kord kõikide vajadusi riiete suhtes. Laagris tutvusin uue esindajaga, hr. Bergmanniga. Linnahaiglas selgus kol.-ltn. Jõgi surm. A. Jõgi sai 26.09.44. saabunud laeval RO-22 torpeedotabamusel haavata. Kuna laeval arsti polnud toodi üks noor eestlasest arst lähedalasunud saksa allveelaevalt, kes andis abi haavatutele. Pr. Jõgi juuksed läksid 24 tunni jooksul ühelt pea poolelt halliks. Seda fenomeni, mis teaduses olevat seletamatu nägid pealt mitmed kümned inimesed. Laeva komandant baltisakslane ltn. Seesemann ja arst koostasid haruldase nähtuse kohta akti ja kogusid sellele kümnete tunnistajate allkirju. Pidasime matuste suhtes nõu linnavalitsusega ja sotsiaalametiga. Õhtul „Arckes". Hr. Teder käis minu pool hotellis. Andsin talle tänasest peale üle ka kirjadele vastamise.

 

21. novembril 1944. a.

Proua Jõgi´le määrasime abiks hr. Posti matuse asju korraldama. Ise käisin NSV-s merehädalistele tunnistusi toomas ja ka Wirtschaftsamtis riiete ostulubade sooviavaldusi sisse andmas. Oli ühine nõupidamine Oberrat Schulziga.

 

22. novembril 1944. a.

Käisin Rootsi konsulaadis. Vastasin kirjadele ja tegin muid pisitoimetusi.

 

23. novembril 1944. a.

Hommikul Landesbildstelles ja Reich-Propagandaamtis. Gotenhafenis käisin jälle Wirtscftsamtis rääkimas haiglas viibivate eestlastele riiete saamise asjus. Asi ei taha nihkuda. Linnahaiglasse minnes selgus, et kolonel Jõgi matus on kell 12. Ruttasin jookstes kalmistule, mis asub kaugel väljaspool linna. Sain veel matusetalituse ajaks sinna. Õpetajaks oli üks varem Eestist tulnud pastor, väga südamlik mees. Saatjaks oli pr. Pori oma mehe major Poriga. Selgus, et kalmistul on eestlaste jaoks metsas oma nurk, mäenõlvakul põliste mändide all. Sinna on maetud sel sügisel juba 43 eestlast. Ristid puuduvad, peale major Pori tütre Maire risti, kes samuti suri RO-22 pardal saadud vigastuste kätte. Õpetaja pidas kõne ja palve nii surnukuuris kui ka kalmistul. Laulmist ei olnud. Surnu oli krepp-paberi sisse mässitud. Peale lõunat käisin uuesti Propagandaametis.

 

24. novembril 1944. a.

Hommikul sõitsime hr. Tedrega Neufahrwasseri, et otsida siia saabunud saarlasi, kes olid eile jõudnud Danzigisse. Leidsime nad Weichselbahnhofi sadamast, arvult 110. Nad olid paigutatud ühte sadama aita. Kõik nad on toodud sunnikorras, aetud kodudest välja ja majad olla hiljem pandud põlema. Ka räägivad saarlased, et veel viimastel nädalatel tulnud saarlasi Rootsist paatidega ja viinud omasid kaasa. Kuna sakslaste poolt kõik paadid olid ära viidud või sõidukõlbmatuks tehtud, siis olid need paadid rootsi päritoluga. Ka ei ole sakslaste poolt viimasel ajal tehtud enam takistusi Rootsi sõiduks. See transport võrreldes eelmistega oli jälle õnnetu ja hädaldav. Ka oli väga vanu inimesi kaasa toodud (üle 90 a). Üks vana naine suri laevalt maale tulles. Suureks raskuseks on see, et enamik on lihtsad inimesed ja puuduliku kirjaoskusega, rääkimata keeleoskusest. Lõuna ajal kokkusaamine hr. Nuschega. Õhtul kokkusaamine hr. Postiga. Rootsi soovijate asi nihkub jälle paigast, kuna kõiki olevat kutsutud Gotenhafeni järelekatsumisele.

 

25. novembril 1944 .a.

Varustusametis selgus, et jällegi pole ühtki ostuluba välja kirjutatud. Käisin nii Kielaus kui ka linnahaiglas. Teatasin proua Kajakule, et üks tema pakkidest on leitud ja tegin hr. Bergmannile ülesandeks see pakk ära tuua ning Gotenhafeni jaama hoiule anda. Õhtul nõupidamine Schultziga.

 

26. novembril 1944. a.

Danzigi NSV-s. Selgus, et saabub üks laev. Saatsin hr. Bergmanni kohale. Eestlasi laeval ei olnud. Õhtul nõupidamine Bergmanniga väljaspool Danzigi-Gotenhafeni asuvate pakkide asjus.

 

27. novembril 1944. a.

Ajasin oma korteri asju. Õhtul „Ayckes". Kohtumine hr. Muttiga ja nõupidamine.

 

28. novembril 1944. a.

Hommikul Gotenhafeni Wirtschaftsamtis. Jällegi ei saanud haiglas viibivatele ostulube. Lõuna aegu haiglas. Oli tulnud jälle üksikuid eestlasi. Muuseas ka kaks naisüliõpilast Tartust (arstiteaduskonna 2. kursuselt).

 

29. novembril 1944. a.

Wirtschaftsamtist ei saanud kätte ostulubasid. Käisin NSV-s kreisivalitsuses kaebamas. Võtsin ka Rakfeldtile hukkunu tunnistuse välja. Käisin linnas ja Kielau haiglates. Kokkusaamine pr. Partsiga ja nõupidamine. Õhtul Teder ja Bergmann minu pool. Danzigi sadamasse tuli 3 eestlast. Said saadetud kirjad NSV-le pakkide järelepärimise asjus.

 

30. novembril 1944. a.

Haiglas pr. Jurovskile sain ära anda ostuload ja ka raha. Käisin Wirtschaftsamtis ja raekojas. Lõunal olin laagris. Tänase päevaga lõpetan ametlikult töö hooldusinspektorina Danzigis. Hotell „Continentalis" oli eestlaste poolt vallandatud konflikt peremehega.

 

See on viimane Karl Hintzeri käekirjaga sissekanne päeviku korras. Päevikut lugedes näeme, et inimlik soov saatusekaaslasi aidata, mis nii edukalt teostus ja oli algul väga viljakas, hakkas aja möödudes takerduma Eestist saabunud bürokraatiasse ja eestlastele nii omasesse isikute vahelisse rivaalitsemisse. Kõige rohkem said seda omal nahal tunda novembris saabunud Sõrve saarlased, kes tegelikkuses olid kõige suuremad abi vajajad. Sel ajal tegelesid abi andjad rohkem omavaheliste suhete klaarimisega ja selgitamisega, kellel on üldse õigus abi anda. Saarlased jäid aga reaalse abita. Muidugi oli novembris ka üldine olukord Saksamaal(üldine põgenike uputus) midagi muud, kui augustis. Samuti oli Sõrulaste suhtumine (asuti kohe ootama venelasi, kes nad koju viiks) abiandjatele arusaamatu. Hr. Põldmetsa ja Hinzeri põhimõte oli, et võimaluse korral saata eestlasi nii kaugele läände kui võimalik, sest venelaste edasitung Ida-Saksamaale oli tõenäoline. Eesti Omavalitsuse seisukoht (hr. Mäe ja Litzmann) oli koondada eestlased Dantzigi ruumi. Selle mõtte teostumine oleks olnud katastroof. Üks viimaseid eestlastest abiametnikke Danzigis pr. E.Mägi pages vene vägede eest jalgsi oma isiklikke asju kelguga järel vedades.

 

Karl Hintzeri päeviku kirjutas ümber ja lisas ees- ning lõppsõna

 Rivo Viin


' // End -->