SÜNDMUSTEST ENNE TAASISESEISVUMIST

 

 

SÜNDMUSTEST ENNE TAASISESEISVUMIST

Tekst

 

Eesti taasiseseisvumise eelõhtul ei olnud prevaleerivad ainult rahvakogunemised, miitingud ja ühislaulmine. Kahtlemata olid kõik need üritused eesti rahvast  ühendavad ja mobiliseeruvad. Tegelikult toimusid aga kitsamates ringkondades enne oodatud  taasiseseisvumise päeva saabumist ka mitmesugused ettevalmistused võimalike mustade tsenaariumide ennetamiseks.

Nende ridade kirjutaja töötas tollal linnadevahelise kaugsidevõrgu süsteemi kuulunud Pärnu osakonna juhatjana.  Teatavasti on elekterside kõikides riikides üks tähtsamatest infrastruktuuri harusid, ilma milleta pole võimalik info liikumine nii riigi siseselt kui riikide vahel, misõttu on elekterside võrke nimetatud ka riigi närvisüsteemiks. N. Liidus kasutasid kaugsidevõrgu infoedastussüsteeme ka militaarsed struktuurid.

Nõukogude aegses Eestis toimis elekterside (telefon, telegraaf jm.) selliselt, et kõik Eesti linnad ja maakonnad said sidekanleid pidi üksteisega suhelda vaid läbi Tallinna, tsentraalne kaugejaama. Välismaaga toimisid sideühendused ainult läbi Moskvas asunud rahvusvahelise kaugejaama. Samal ajal olid kõik sidekanalid ja kaugsideliinid KGB poolt kontrollitavad.

Kuna kogu riigisisene ja välisriikidega peetavad sideühendused olid sellise tsentraliseeritud süsteemi tõttu kergesti jälgitavad - siis järelikult oli need vajaduse korral ka kergesti katkestatavad. Side katkemine on aga ohtlik just kriisisituatsioonis. Just selline oht oli olemas ka Eesti taasiiseseisvumise eelõhtul, kus siin olnud nõukogude jõustruktuuride sekkumine koos riigisiseste ja riigist väljuvate sidekanalite katkestamisega põhjustanuks ettarvamatu olukorra. Seda arvestas ka tollane eesti valitsus.

Peale Eestis iseseisvuse taastamiseks ülemineku perioodi väljakuulutamist asus tollal aktiivselt tegutenud Kodukaitse otsekohe Eesti riigipiiri valvama, täites sisuliselt piirivalve funtsioone. See polnud aga sugugi mitte lihtne ülesanne. Alustada tuli nullist, kuna riigipiiri kui sellist Eesti NSV-l  oma naabritega ju tegelikult polnud. Tekkisid esimesed valvatavad piiripunktid Narvas, Iklas, Luhamaal, Valgas ja mujal. Kuid kuna tollane abonentsidevõrk oli üsnagi viletsavõitu ja kergesti häiritav, siis oli neis piiripunktides juba esimestest päevadest peale probleemiks piiripunktide ja Kodukaitse piirkonnastaapide vahelise, töökindla otseside puudumine.

 

Telefoniside Ikla piiripunktis

Pärnumaal, Ikla piiripunktis oli olemas vaid üks kohalik telefon ja telefoniühenduse saamine Pärnus asunud Kodukaitse staabiga toimus läbi mitme telefonikeskjaama, ja mööda viletsaid õhuliine, mistõttu ühenduse saamine oli ülimalt ebastabiilne, kusjuures ka kuuldavus oli nullilähedane. Pealegi olid kõned tasulised.

Olin tollase Ikla  piiripunkti ülema Viktor Hanseniga tihedas kokkupuutes juba IME töögrupi ja Rahvarinde tegevuse algpäevadest peale. Pidanud temaga nõu, otsustasime organiseerida Ikla piiripunkti ja Pärnus asunud Kodukaitse staabi vahele alternatiivsed sidekanalid.

Seda teostada polnud aga lihtne, kuna Tallinn-Pärnu-Riia suunal töötav kaugside kaabelliin oli siis veel Leningradi Kaugside Valitsuse ja KGB kontrolli all, mistõttu tegutseda tuli varjatult ja piiripunktile sidekanalite loomisest olid teadlikud vaid  siinkirjutaja  lähedased kaastöötajad. Tegime Iklas piiripunktist mööduvast kaugside kaablist väljavõtte, monteerisime üles aparatuuri ja lõpptulemusena sai Ikla piiripunkt kaks sidekanalit, mis toimisid kvaliteetselt öö-päevringselt ja olid julgeoleku- struktuuride poolt mittekontrollitavad.      

Siinjuures väärib mainimist tol ajal veel taastamata Eesti riigi piiri valvanud meeste kindlameelsust ja ettevõtlikkust. Nende tegevus oli äärmiselt ohtlik, kuna tegutsesid veel kõik nõukogude jõustruktuurid. Meestel polnud isegi relvi ja enesekaitse vahenditena kandsid nad vöö vahel traktori survevoolikutest valmistatud kumminuute… Vaid Ikla piiripunkti ülemal oli olemas isiklik 6,35 kaliibriga daamipüstol. Samal ajal märatses aga Lätis kurikuulus miilitsaformeering OMON, mis 1991-aasta 15 juuni varahommikul ka Ikla piiripunkti ründas ja sääl olnud soojakud maha põletas. Vaid õnneliku juhuse tõttu jäi tookord verine konflikt olemata.

 

Toompea alternatiivsed sidekanalid

Ikla piiripunktile rajatud sidekanalitest saadi teada ka Toompeal. Ühel juunikuu päeval helista mulle Kodukaitse ülem Andrus Höövel, kes kutsus mind kohtuma peaministriga. Mulle tegi Höövel ülesandeks võtta kaasa mõned usaldusväärsed ja vabariigi elekterside korraldust  hästi tundvad sidespetsialistid.

Kutsusin Toompeale kaasa neli oma kolleegi, kelleks olid tollane Kaugside ja Televisiooni Tehnikasõlme ülem Hans Kruus, Tallinna kaugejaama liiniosakonna ülem Leo Valvik, kes tundis hästi kogu vabariigi sidesüsteeme ning Kose kaablijaoskonna ülem Armi Kuriks ja insener Ants Einroos.

Valitsusjuht Edgar Savisaar võttis meid koos riigisekretär Raivo Varega vastu valitsuse ruumides Toompeal. Peale meie oli sellele kohtumisele kutsutud veel ka neli Eesti Raadioamatööride Ühingu juhtivamatööri. Kuna ma olin ka raadioamatöör, siis esindasin seal nii side kui raadioamatööride delegatsiooni.

Oma sissejuhatavas sõnavõtus ütles valitsuse juht, et seni kuni Eestis viibivad nõukogude väeüksused ja teised idanaabri jõustruktuurid, ei ole ükskõik millised ootamatused välistatud ja üheks selliseks võib olla Eestis olevate info- ja sidekanalite vägivaldne katkestamine ning kuna kõik linnade- ja maakondadevahelised sidesüsteemid on jätkuvalt nõukogude jõustruktuuride kontrolli all, siis võimaliku kriisiolukorra puhul võidakse neutraliseerida kõik eesti linnade ja maakondade vahelised telefoni-, raadio- ja TV kanalid.

Seejärel kuulas peaminister ära kõigi kohalolijate arvamused linnade ja maakonnakeskuste elekterside olukorra kohta vabariigis. Sidetöötajate sõnavõttudest selgus, et kriitilisel hetkel on kogu vabariigi telefoniside võimalik vaid paari tunni jooksul täielikult halvata, mille tulemusel katkeb side nii Tallinna ja maakondade ning maakonnakeskuste vahel.  Selleks annab häid võimalusi Tallinna kaugejaam, kus suur osa teenindavast personalist on nõukogude reservohvitserid, kes on seotud Interliikumisega ja on aktiivsed nõukogude riigikorra toetajad.

Seejärel tegi peaminister kohal olnud sidetöötajaile ülesandeks - moodustada kiiresti töögrupp ja töötada välja ettepanekud kogu vabariiki hõlmava, alternatiivsete sidesüsteemide loomiseks. Ettepanekute väljatöötamiseks andis valitsuse juht aega kaks nädalat.

Tallinna kaugejaama juhtivinsener Leo Valvik teatas, et tema poolt on omaalgatuslikult loodud kaks sidekanalit Helsingiga, millede  olemasolust teavad vaid tema ja  paar usaldusväärset kaugejaama töötajat, kelle lojaalsuses võib olla kindel.

Raadioamatööridele tegi peaminister ülesandeks - organiseerida öö-päevaringne eetri jälgimine ja fikseerida kõigi nõukogude sõjaväeosade raadioühendused ja selgitada välja nende töösagedused. Samuti said raadioamatöörid ülesandeks luua usaldusväärsed kontaktid mõnede Soome või Rootsi raadioamatööridega, kelle kaudu oleks kriisisituatsioonis võimalik lähetada infot läände.

Vajalikud ruumid raadiojaama  paigaldamiseks eraldas peaminister Toompea lossi ülemisele korrusele veel samal päeval. Seejärel tutvusime Toompea lossi ja valitsusside olukorraga. Selgus, et peale Tallinna kohaliku telefonijaamaga ühendatud lauatelefonide olid kõik ülejäänud sidekanalid ühendatud KGB sidekeskusega. Seega takistas alternatiivsete sideühenduste loomist Toompea lossi ning maakondade vahel selleks vajalike ühendusliinide puudumine. Selle ülesande pidi kiiresti lahendama loodav töögrupp.

Moodustatud töögrupi tuumiku moodustasid Toompeal käinud sidelased, kuhu kaasasime veel paar kompetentset sidespetsialisti. Töögrupp käis koos neljal korral, mille käigus töötati välja Toompea lossi (valitsuse) ja maakondade vahelise sideühenduste loomise alternatiine variant.  

Teistkordsel kohtumisel tutvustasime valitsusjuhti alternatiivste sidesüsteemide loomise variandiga. Selleks oli Toompea lossi ja Kosel asunud maa-aluse sidekeskuse vahel vaja tööle panna vähemalt kaks sidekanalit. Füüsiliste sideliinide puudumise tõttu tuli kasutada raadioside kanaleid. Kose sidekeskustes oli väljapääs kõikidesse maakondadesse seal varem kasutusel olnud õhukaitsesüsteemi kanalite näol juba olemas. Lisaks antud tehnilisele lahendusele otsustati Tallinna kaugejaama ja Toompea vahel ehitada veel ka kaabelliin. Selle ehitus pidi aga toimuma salduskatte varjus, ilma kaugejaama ja vabariigi side juhtivtöötajate teadmata.

Alternatiivsete sidekanalite töölerakendamiseks paigaldasime Toompea lossi pööningule ja Kose sideskeskusesse suundantennid ning saate- ja vastuvõtuaparatuuri, mis olid ühendatud eelpoolmainitud õhukaitsesüsteemi kanalitega.

Samal ajal olid raadioamatöörid alustanud oma raadioaparatuuri ja antennisüsteemide paigaldamist Toompeale. Seda kõike tuli teha salaja, kuna Toompeal liikus sel ajal mitmesugust rahvast, kaasa arvatud ka Interliikumise tegelasi. 

Teistkordsel kohtumisel peaministriga teatasid raadioamatöörid, et ekstreemolukorras ei ole raadioühenduste loomine välismaailmaga meie põhjanaabri raadioamatööride abiga võimalik, kuna Soome presidendi kantselei oli soome amatööridel eesti amatööridega suhtlemise poliitilistel teemadel ära keelanud. Kuid kokku oli lepitud mitme Kesk-Rootsis asunud raadioamatööriga, kes olid nõus vajaduse korral abistama eesti raadioamatööre siin toimuvate sündmuste teavitamisel kogu maailmale. Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseni ülemnõukogu poolt oli  jäänud siis veel umbes üks kuu. 

 

Vastuseis nõukogude jõustuktuuridele

Side valdkonnas toimus sel perioodil veel teisigi seni avalikustamata sündmusi. Kohe peale Viliniuse telemasti ründamist kurikuulsa OMON-i poolt, rakendati tollal Riias asunud Balti sõjaväeringkonna staabi ja Pärnu sõjaväelennuvälja vahel tööle kaks analoog sideka­nalit (Pärnu sõjaväelennuvälja ülem oli samaaegselt ka Pärnu linna garnisoni ülem). Kuna olime kindlad, et nimetatud sidekanalite kiire töölerakendamise põhjuseks on Balti riikides toimuvad sündmused, otsustasime need sidekanalid Pärnu kaugside vahejaamas pideva kontrolli alla võtta.

Kuid kuna neil kanalitel edastatav info oli kodeeritud, mis tegi selle mitteloetavaks, olles kuuldav vaid pulsseeriva toonina, siis lülitas jaama valvetöötaja iga kord,  kui kanalitel hakati infot edastama, need perioodiliselt välja. Nii jõudsid Balti sõjaväeringkonnast edastatud käsud ja korraldused Pärnu garnisoni staapi tugevalt hakituna, mistõttu antud käsud seetõttu Pärnus suures osas arvatavasti täitmata jäid. Iga sellise ebaõnnestunud sideseansi järel kontrollisid  vene sõjaväelased kanalite korrasolekut,  kuid need osutusid alati korras olevaiks…

Sel ajal töötas Tallinna lähistel vene elanikkonda  Eesti taasiseseisvumise vastu agiteeriv Interliikumise raadiojaam “Nadeþda”. Selle toimetus ja stuudio asusid Tallinnas ja neid raadiosaatjaga ühendav sidekanal käis läbi Tallinna Telefoni Kaugejaama. Nagu rääkis hiljem Tallinna kaugejaama liiniosakonna ülem Leo Valvik, tegutsesid nemad Tallinnas analoogselt Pärnu võimendusjaamas toimunuga ja katkestasid iga kord “Nadeþda” saatjale edastatavad räigesisulised ning  eestlaste iseseisvumist taunivad saated.

Riias aset leidnud veriste sündmuste ajal katkestasid nõukogude jõustruktuurid Riia kaugejaamas kõik Lätti sisenevad ja sealt väljuvad sidekanalid, mistõttu kolm või neli päeva järjest polnud võimalik telefoni teel Riias toimuva kohta infot saada. Kuna ma kuulusin koos läti kaugsidetöötajatega ühte ja samasse sidestruktuuri, olid paljud läti kaugside töötajad mulle isiklikult tuttavad. Tundsin hästi kõiki Sigulda raadiolingi mastis töötavaid läti rahvusest sidelasi ja nende abiga organiseerisime me tookord mööda teenistuside kanaleid telefoniühenduse Riiaga.

Kuigi Eestis kurikuulsat OMON-i üksust ei olnud loodud, polnud välistatud, et analoogselt Leedus toimunuga, võidakse ka Eestis siin olnud raadiostuudiod ja telemastid nõukogude sõjaväelaste poolt hõivata.

Käisin ühel juulikuu päeval Pärnu linnapea Saarniidu vastuvõtul, et kuulda meeri arvamust Pärnu telemasti võimaliku hõivamise kohta nõukogude jõustruktuuride poolt. Meer teatas, et just hetk tagasi oli tema jutul käinud Pärnu karnisoni ülem, kes oli nõudnud  isamaaliste organisatsioonide juhtide nimekirja. Saarniit arvas, et telemasti hõivamine on võimalik.

Et Pärnu  elemasti võimaliku hõivamise korral saaks elanikele raadio teel vajalikku infot edastada, paigaldasime koos ühe telemasti töötajaga linnas üles konspireeritud varisaatja, kasutades selleks üht reservis olnud kesklaine juhtsaatjat. Vajaduse korral oli võimali selle ühendamine Toompea alternatiivse sidekanaliga. Saatja võimsusest piisas Pärnu linna ja selle ümbruse katmiseks raadioleviga.

20. augusti süngel hommikul, kui Tallinna  saabus Pihkva diviisi tankikolonn, üritasid selle üksuse soldatid hõivata Tallinna teletorni. Teatavasti sulgesid kolm raadiorelee valvetöötajat end torni ülemise korruse aparatuuriruumi ja blokeerisid torni lifti. Hiljem on seda sidetöötajate käitumist hinnatud kui teguviisi, mis  hoidis ära telemasti hõivamise.

Kuid telemasti juurde saabunud tankikolonni komandöridel polnud püsivat sidet Tallinna garnisoniga, kuna nende raadioside oli häiritud, mistõttu ei saadud vajalikke korraldusi ja nende tegutsemine venis. Nimelt lülitasid Toompeal asunud raadioamatöörid iga kord, kui sõjaväelaste raadiosaatjad tööle hakkasid, nende töösagedusele segava tooni, mis edastatava info lugemise võimatuks tegi. Selle tegevusega saavutati sündmuste arengu venimine ajani, mil tankikolonni komandör sai korralduse – asuda tagasiteele Pihkvasse.

Kõik need raadioamatööride poolt korraldatud “eetrimängud” lindistati viimaste poolt, mis hiljem ka ühes Eesti Raadio saates maha mängiti. On raske oletada, mis oleks võinud juhtuda siis, kui tankikolonnil oleks olnud kohe kohale saabudes korralik raadioside garnisoni peastaabiga. Millised olnuks staabi korralduse tankistidele? Kas nad oleksid hõivanud telemasti, või saanuks käsu hõivata ka Toompea?

 

         Vaino Kallas

tollal Kaugside ja TV Tehnikasõlme

          Pärnu  osakonna juhataja