MIKS MÕNEDEST AJALOOSÜNDMUSTEST

 

MIKS MÕNEDEST AJALOOSÜNDMUSTEST VAIKITAKS?

Tekst

 

Miks ei maini meie riigi tippjuhid oma sõnavõttudes aastatel 1941-1944 toimunud tähtpäevi? Eesti presidendid on küll oma riiklikel tähtpäevadel peetud kõnedes tõstnud esile Võnnu lahingu, Tiefi valitsuse moodustamise, paguluse alguse, Balti keti ja vene vägede väljaviimise ümmargusi tähtpäevi ning küberkaitset,  kuid keegi neist pole oma kõnedes maininud 1944. aastal toimunud kaitselahinguid Narva rindel ja Sinimägedes ning  toimus üldmobilisatsiooni, mida toetas oma raadiopöördumises eesti rahva poole presidendi kohustes peaminister Jüri Uluots, kutsudes rahvast relva järele haarama.

Tartu rahu 91. aastapäeva kõnes Estonia kontserdisaalis rääkis Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves nagu möödaminnes Tartu rahu ajaloolisest tähtsusest, pöörates peamise tähelepanu aga Eesti küberkaitse võimekusele, mis muidugi on üliolulise tähtsusega meile kõikidele.

Kuid just 1944. aasta  sündmused mõjutasid tollal otseselt eesti rahva edasist saatust. Vaid tänu neile sündmustele sai võimalikuks Tiefi valitsuse moodustamine ja ligi 80 tuhande eestlase põgenemine läände. Kui 1944. aasta veebruaris poleks valdavalt eesti üksuste toel pandud punaarmee edasitung Eesti idapiiril üheksaks kuuks seisma, oleks katkenud Eesti riigi järjepidevus ja vene tankid oleksid Tallinna jõudnud juba 1944. aasta veebruaris.

Kuigi eestlaste osalus Teises maailmasõjas pole ei akadeemilises ega  välispoliitilises mõttes oma aktuaalsust kaotanud, on seda kahetsusväärsem vaikus, mis puudutab aastatel 1941-1944 Eestis toimunud sündmuste esiletoomist. Ka pole eesti meedia leidnud olevat vajaliku neid sündmusi laiemalt kajastada. Pole siis imestada, et meie praegune põlvkond sellest ajalooperioodist nii vähe teab ja  toimunut sageli vääralt tõlgendab.

 

Puudub relvavastatud vastupanu objektiivne ajalookäsitlus

Muidugi on sellel omad arvestatavad, osalt objektiivsed, kuid valdavalt siiski subjektiivsed põhjused. Nende esiletoomine ei kuulu selle kirjutise temaatikasse ja nõuab eraldi peatükki.

Tuleb kahjuks tunnistada, et siiani puudub meil ametlikult ja üheselt tunnustatud ajalookäsitlus punarežiimile relvastatud vastupanu kohta aastatel 1941 – 1944. Kui 1939. – 1941. aasta välispoliitiliste sündmuste ja okupatsioonivõimude repressiivpoliitika kohta on koostatud terve rida üksikuurimusi ja dokumentide kogumikke, siis eestlaste relvavõitlust ja vastupanuliikumist  neil aastatel ning selle põhjusi on veel üsna vähe uuritud.

Sel põhjusel esineb sageli kas teadmatusest või siis tahtlikku selle perioodi ajaloosündmuste väärkäsitlust, mis loob pinnase relvavõitlusest osa võtnud meeste mustamiseks ja neile siltide külge kleepimiseks. Samal ajal võib aga selline puudulik ajalookäsitlus jätta Eesti riigist ja rahvast mulje, kui suurriikidest sõltuva, vagurast ning leplikust  objektist, kes polegi oma ajaloo subjekt ning  pole tahtnudki totalitaarriikide poolt okupeerituna ise oma saatust kujundada. Kuid nii see ju polnud.

 

Rahva tahe oli end kaitsta

Olles okupatsioonirežiimide võimu all, ei oodanud eesti rahvas käed rüpes vabastajat, ega rakendunud end totalitaarriikide klassi- või rassiteooriate teenistusse. Pettununa riigi juhtkonna  tegevuses 1939. aastal, oli valdav osa rahvast iga hetk valmis tegema kõik selleks, et taastada Eesti omariiklus ja kindlustada rahva püsimajäämine.

Nõukogude okupatsioonirežiimi aktiivsete toetajate ja kaasajooksjate arv 1940.-1941. aastal oli hämmastavalt väike. Ajaloolaste hinnangul moodustas kompartei, repressiivorganite töötajate ja nõukogude bürokraatia aktivistide arv kokku vaid 1% elanikkonnast. Kui siia arvata juurde veel kõik "parteitud bolševikud", pahempoolsed idealistid, parteitud riigiametnikud ja muidu saamamehed, oli nõukogude riigikorrale kaasaaitajaid umbes 10% elanikkonnast. Ja seda repressioonide ning sotsiaalse demagoogia õhkkonnas. Valdav osa iseseisvas Eesti riigis kasvanud ja elanud eestlastest olid võimelised tekkinud olukorda adekvaatselt hindama ja analüüsima. Olles vaid üks aasta elanud proletariaadi diktatuuri tingimustes, oli 1941. aasta suveks kõige tagasihoidlikumalt arvestades 80% rahvast nõukogude võimuga varjatud vastasseisus.

Arvestatav vastupanuliikumise baas oli seega ca 200 tuhat  meest, samal ajal kui kollaboratsionistide arvuks võib lugeda maksimaalselt 10 tuhat meest. Seetõttu polnud ka nõukogude siseasjade rahvakomissariaadil eesti rahva hoiaku suhtes erilisi illusioone, mis oli ka üheks nn. juuniküüditamise põhjuseks.  Küüditamise aja dikteeris aga  N. Liidu poolt kavandatud preventiivne löök Saksamaa vastu, mis Stalini kava kohaselt pidi toimuma  1941. aasta juulis/augustis.

 

Sõja puhkemine vallandas vastupanu

Saksamaa ennetuslik sõjategevus N. Liidu vastu sai ajendiks metsavendade kiirele organiseerumisele Eestis. Juba nädalapäevad enne saksa relvajõudude jõudmist Eestisse kukutati punaarmee tääkidele toetunud nõukogude režiim Lõuna-Pärnumaa, Valgamaa ning Lõuna-Tartumaa ja teiste maakondade valdades ning asuti taastama põhiseaduslikku võimu. Kaitseliidu baasil loodi Omakaitse organisatsioon,  mille üksused võtsid hiljem osa rinde stabiliseerimisest Emajõe joonel ning Põhja-Eesti ja saarte vabastamisest.

Juba 1941. aasta 1. septembriks oli Omakaitses 25 000 vabatahtlikku. Detsembris aga juba 42 800 meest. Saksa relvajõudude koosseisus võidelnud eesti üksustes oli 8000 vabatahtlikku. Seega oli 1941. aasta lõpul Eestis juba 50 000 relvakandjat ja seda ilma mobilisatsioonita. Seega tunduvalt rohkem, kui suudeti relvade alla saada Eesti Vabadussõja ajal. Ei tohi unustada, et üle 50 000 mehe oli mobiliseerituna, küüditatuna või arreteerituna viidud Venemaale või kohapeal mõrvatud. Nende kodumaale jäämisel oleks vabatahtlikke relvakandjaid olnud vähemalt 10 kuni 15 tuhande võrra rohkem. Üle 500 metsavenna ja omakaitselase oli langenud lahingutes valdade vabastamisel. 

 

Mis oli selle ajendiks?

Miks haarasid kümned tuhanded mehed relva järele ja tõmbasid selga võõra mundri? Omakaitse puhul oli asi selge. Esimesel etapil astuti vastu punavõimu terrorile ja taheti vabaneda võõrvõimust. Hiljem kujunes Omakaitse põhiülesandeks sisemise julgeoleku tagamine, et kaitsta sõna otseses tähenduses oma kodu. Seda tegevust kroonis ka märkimisväärne edu. Punaarmeel ei õnnestunud Omakaitse aktiivse tegevuse ning toetusbaasi puudumise tõttu  käivitada Eestis partisanide tegevust.

1941. aastal saksa relvajõudude koosseisus väljaspool Eesti piire võidelnud eesti vabatahtlike motiveeritust võime vaadelda kahel tasandil. Esimese tasandi moodustab paljude meeste soov – tasuda kätte punavõimude poolt hukatud omaste eest ning tuua Venemaalt tagasi sinna viidud küüditatud ja arreteeritud. Teise [poliitilise] tasandi motivatsioon seisnes soovis ja lootuses – luua  Eesti iseseisvuse taastamise ühe sammuna, esialgu kasvõi üksikute üksustena Saksa relvajõudude koosseisus, Eesti oma sõjavägi. Siin võib paralleele tõmmata soomlaste jäägritega, kes Esimese Maailmasõja ajal salaja Venemaa poolt alla surutud kodumaalt Saksamaale põgenesid ja seejärel saksa mundris Soome vabaduse eest võitlesid.

Selle kava teostumise korral oleks eesti poliitikutel soodsas situatsioonis olnud poliitilise vahendina kasutada arvestatav jõud - Omakaitse territoriaalsed struktuurid ning üks või kaks vabatahtlikest koosnevat diviisi.

See oli aga selges vastuolus hitlerliku Saksamaa juhtkonna poliitikaga Balti riikide suhtes. Sakslaste poolt polnud lubatud luua isegi rügemendist suuremaid rahvusüksusi, kusjuures viimaseid  püüti võimalikult eemal hoida oma rahvast. Suuremate üksuste moodustamist ei peetud võimalikuks poliitilistel kaalutlustel - see võinuks tõsta eestlaste iseteadvust ja põhjustada nende nõudmisi mitmesugustele poliitilistele vabadustele ja õigustele.

 

Puudus valiku võimalus

Eestlaste kibedaks pettumuseks selgus juba 1941. aasta sügisel, et nende soov, taastada iseseisev Eesti Vabariik, on Saksa juhtkonnale vastuvõetamatu. Üks okupatsioon oli asendunud teisega. Samal ajal võisid Saksa okupatsioonivõimud veel mõnda aega kasutada 1941. aasta suvel eestlastelt saadud usalduskrediiti, sest võrdlus okupatsioonirežiimide vahel oli selgelt Nõukogude okupatsiooni kahjuks.

Mis sundis eestlasi unustama sajanditepikkuse vimma sakslaste vastu, mida oli kultiveerinud ka Eesti Vabariigi ametlik propaganda? On päris kindel, et sakslaste juubelduste ja lilledega vastuvõtmist ning nende sõjaväega liitumist ei põhjustanud hoopiski mitte äkki tärganud suur armastus sakslaste või nende rahvussotsialistliku riigikorra vastu. Eelkõige oli selle põhjuseks ühe nõukogude võimuaastaga omandatud ajalooline kogemus, mille kõrval ununesid solvumised ja antipaatia. Teiseks oli selle põhjuseks kas teadlik või intuitiivne arusaam, et tegemist on poliitilise dilemmaga, kus tegemist on sundvalikuga halva ja väga halva vahel.

1941. aasta suveni oli nõukogude bolševistlik režiim oma tegeliku olemuse ja sihid juba täielikult paljastanud. Hävitanud Eesti omariikluse ja rakendanud siin võõrmaise totalitaarse diktatuuri, ei haavanud nõukogude okupatsioonirežiim mitte ainult rängalt eestlaste õiglustunnet, vaid  toimunud repressioonid viisid eestlaste teadvusse arusaama, et suures ohus pole mitte ainult üksikisiku vabadus ja elu, vaid ohus on kogu eesti rahva ellujäämine. Suurel osal eestlastest oli bolševismi kogemus olemas juba Eesti Vabadussõja ajast.

 Saksa natsionaalsotsialismi teooriast ja praktikast olid aga meie teadmised siis veel väga puudulikud ja selle kavatsused Eesti ja eesti rahva suhtes tundmatud. Tänased etteheited endistele eesti sõjameestele, et miks te võitlesite koos natsidega, kes olid loonud getod, ehitanud gaasikambrid ja kavatsenud eestlased Narva jõe taha asustada [kuigi see oli vaid idaalade ministri Roosenbergi kavades], on kõik tagant järel tarkus. Siis tuli valik teha olukorras, kus positiivne valikuvariant puudus.

 

Otsiti kolmandat teed

Nähes saksa okupatsioonivõimu otsustavat vastuseisu Eesti iseseisvuse taastamisele, ei jäädud sugugi ootama käed rüpes. Kolmandat teed asusid otsima need vähesed eesti poliitilise eliidi esindajad, kellel oli õnnestunud pääseda NKVD kätte sattumast. Mitmed eesti poliitikud koos viimase peaministri prof. Jüri Uluotsa ning pagulusse jäänud eesti saadikutega püüdsid leida kontakti Inglismaaga. Kolmandat teed otsisid ka Soomes 200. jalaväerügemendis teeninud eestlased.

Nende püüdlused olid aga juba eos Briti sõjakabineti juhi Churchilli seisukoha tõttu luhtumisele määratud. Lubanud sõlmida Hitleri vastases võitluses liidu kas või vanakuradi endaga, pidas Churchill oma sõna ja andis koos Rooseveltiga 1945. aastal Jalta leppele oma viimase veretilga, mille järel Lääne demokraatia poolt lindpriiks jäetud balti rahvaste hinged  kasseeris Stalin. Võibolla oleks euroopa rahvaste saatus olnud hoopiski teistsugune, kui Churchillil oleks oma Hitleri vihkamise kõrval jätkunud kainet mõistust ja ta poleks tagasi lükanud Hitleri poolt 19. juulil 1940 pakutud rahuettepanekut.

Nüüd, kus nende sündmuste ajaline distants on rohkem kui 60 aastat, on viimane aeg neid põhjalikult ja mitmekülgselt analüüsida ning anda neile mitte ainult moraalne, vaid ka poliitiline ja juriidiline hinnang. Eesti riigi ja rahva seda ajalooperioodi ei saa tõsiselt käsitleda senises punases-pruunis propagandistlikus dualismis.

Vaino Kallas