Loovutanud 1944

 

SÕRVEVÕITLEJAD OLID HITLERI KÄSUL MÄÄRATUD HUKKUMISELE

Vaino Kallas 

 

Sõjategevusest 1944. aasta sügisel Lääne-Eesti saartel on  seni vähe kirjutatud. Selle põhjuseks on olnud asjaolu, et Saaremaal, Hiiumaal ja Sõrve poolsaarel toimunud lahingutes eesti väeosad enam ei osalenud. Seal võidelnud Saksa väeosade võitlustegevuse vastu pole aga eesti sõjaajaloolased eriti huvi tundnud. Küll aga võtsid 1944. aasta oktoobris-novembris Sõrve poolsaarel toimunud lahingutest Saksa õhutõrjeüksuste koosseisus osa Pärnumaalt lennuväe abiteenistusse mobiliseeritud noored, olles viimased eestlastest sõdurid, kes punavägede vastu Eesti pinnal võitlesid. Eesti kaitselahingute seisukohalt ei omanud Hiiumaal, Saaremaal ja Sõrves toimunud lahingud enam tähtsust.

Loovutanud 1944. a. septembris Eesti mandriosa,  taandus osa Saksa üksusi Lääne-Eesti saartele ja asusid seal  kaitseliine rajama.  Saarte hoidmine oli Põhjarinde juhtkonna otsusel vajalik Läänemerel laevaliikluse tagamiseks, et kindlustada Rootsist söe ja rauamaagi vedu ning varustada Läti sadamate kaudu Kuramaa väegruppi. Aga ka selleks, et hoida Lääne-Eesti saartel üsna suur hulk Punaarmee diviise, mis muidu oleks viidud Kuramaale. Kuid saarte hoidmiseks nappis sakslastel väeosi. Ülesanne Lääne-Eesti saarte kaitsmiseks tehti 1944. aasta septembri saksa 23. jalaväediviisile. Kaitse üldjuhiks määrati selle diviisi komandör kindralleitnant Hans Schirmer.

9. septembrist 1944 jõudsid Lätist Saaremaale Saksa 23. jalaväediviisi esimesed üksused. Kahe järgneva päevaga toodi Lätist Saaremaale kogu diviis.

Ajavahemikul 12 kuni 20 september tõid sakslased saarte kaitseks veel mitu rannakaitse- ja raskesuurtükiväe rügementi ning rünnaksuurtükkide (iseliikuvate suurtükkide) brigaadi, kus oli kokku vaid 10 soomusmasinat (rünnaksuurtükki)  STUG-III. Viimane oli saartel toimunud lahingutes ainuke soomusüksus.

Eesti mandriosalt taandus Saaremaale Saksa mereväe üks õhutõrje pataljon, mis koosnes üheksast patareist. Õhutõrjesuurtükkidega olid selle patareid varustatud vaid osaliselt ja seepärast moodustas pataljoni komandör korvetikapten Kurt Schulz vabadest meestest jalaväeüksuse.

Tankitõrjeüksustest jõudis Saaremaale üks tankitõrjekompanii. Pioneerüksustest kaks pioneeripataljoni. Mereväe maabumisüksustest toodi Saaremaale neli maabumis- pioneerkompaniid, ning rünnakpaatide  kolm pioneerikompaniid.

Nagu ülaltoodust nähtub, oli Saartele taandunud väeosade loetelu üsna kirju ja väeosad pealegi alakomplekteeritud. Pealegi olid mitmed suurtükiväe üksused taandunud sinna ilma raskerelvadeta. Ja neist pidi kindralleitnant Schirmer organiseerima kogu Lääne-Eesti saarestiku kaitse. Oli teada, et Punaarmee valmistub Eesti saari ründama kolme korpuse, s.t. 9 diviisiga (umbes 100 000 meest) ja Schirmerile oli juba algusest peale selge, et tema käsutuses olevate jõududega ta saari  oma käes hoida ei suuda.

Kuid üllatusi lisandus veelgi. Nimelt andis Hitler käsu, mis oli sõja lõpupäevil üks tema järjekordseid lollusi – käivitada operatsioon Tanne Ost.

Kuna Soome oli sõjast välja astunud, andis Hitler käsu Soome lahes asunud Suursaar (Hogland) soomlaste käest ära võtta, enne kui need jõuavad selle venelastele üle anda. Kiirelt asuti koguma selleks operatsiooniks vägesid ja ka Schirmer sai korralduse eraldada selle tarvis ühe luurerügemendi ja kaks rünnakpaatide kompaniid. See oli saarte kaitsele suureks löögiks, sest need väeosad olid juba paigutatud Muhu saare kaitsele, mis oli ühtlasi ka peakaitseliiniks.

Suursaare hõivamine ebaõnnestus sakslastel aga täielikult ja Schrirmeri väegrupi luurerügemendi niigi alakoosseisuline pataljon kaotas Suursaarel 650 meest ning rünnakpaatide kompaniid 155 meest.

Kindralleitnant Schirmer kavatses kasutada saarte kaitsmisel ka mandri Eestist Muhusse taandunud eesti väeosade riismeid. Muhus oli 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ohvitser Julius Made kokku kogunud mandrilt taandunud eesti väeosad ja selles nn. “Made pataljonis” oli kokku umbes 2000 meest. Kuid Schirmerit häiris informatsioon admiral Pitka üksuse relvastatud vastuhakust sakslastele, aga ka Muhus kokku kogutud eestlaste madal võitlusmoraal ja distsipliin ning ta andis korralduse eestlastelt relvad ära korjata ning saata mehed välisandarmeeria järelvalvel Sileesiasse, Neuhammeri linnakesse, kus  toimus  20. Eesti relvagrenaderide diviisi taasformeerimine.   

Kuid  eestlaste teenetest Schirmer siiski ära öelda ei soovinud. Ta tegi Saaremaa Omakaitsele ettepaneku, et see asuks Muhu saarel asunud saksa üksuste selja taha nn. teisele kaitseliinile, lubades Omakaitsele 23. jalaväediviisi poolt relvi ja väljaõpet. Kohanud aga Saaremaa omakaitse ülema major Kangro eitavat suhtumist, läkitas ta oma ohvitserid läbi rääkima kohalike Omakaitse malevate ülematega. Viimased pöördusid aga major Kangro poole, kelle soovitus oli resoluutne: “Kuna Tallinn on langenud ja Eesti Omakaitse likvideeritud, siis soovitan ma igaühel päästa ise oma nahk”. Vahetult enne Tallinna langemist oli Kangro kohtunud Omakaitse ülema kolonel Jaan Maidega, kes oli öelnud: “Meie oma rahva verega sakslaste taandumist ei hakka katma, sest nad on Eesti kaitsetult maha jätnud ning põgenevad siit ülepeakaela.”

Nii ootasid sakslased Punaarmee rünnakuid üsna lootusetus olukorras. Nähes ettevalmistusi Vormsi ründamiseks, otsustas Schirmer 25. septembril 1944 oma väed Vormsilt ära tuua.

29. septembril algas rünnak Muhule. Saksa 23. jalaväediviisi üks pataljon (400 meest) pani umbes 7000 punavägede ründajale vastu kaks päeva ja tõmbus siis Saaremaale.

Seejärel oli järg Hiiumaa käes. Seal olnud Saksa väeüksused olid loonud kindlustatud sillapea Sõru sadama ette ja kaitsesid seda 3. oktoobri õhtuni. Päeva jooksul suudeti Saaremaale viia kõik raskerelvad ja tehnika ning päeva lõpuks jätsid viimased Hiiumaal olnud sakslased saare maha.

5. oktoobri 1944 hommikul kell 6.00 alustas Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpus, suurtükitule katte all Väikese Väina ületamist. Dessant toimus paksu hommikuudu katte all, see tuli sakslastele ootamatult, mistõttu ei suudetud osutada märkimisväärset vastupanu ja kindralleitnant Schirmeril ei jäänud üle muud, kui anda oma vägedele käsk taandumiseks Sõrve poolsaarele. 6. oktoobril jäeti maha  Kuressaare ja taanduti Salme küla juurde loodud kaitseliini taha.

 Samal ajal, kui Saaremaal olnud Saksa väeosad taganesid Sõrve poolsaare suunas, valmistati Sõrve poolsaarel ette esimest - Salme kaitseliini. Kiiruga rajatud liinil asusid kaitsele kaks grenaderrügementi ja üks mere- suurtükiväe pataljon.

Tuleb märkida, et sakslastel õnnestus suurem enamus oma vägedest ja varustusest Saaremaalt Sõrve viia.  9. oktoobril 1944 ründasid Saaremaal hoogsalt edasi liikunud Nõukogude väed tugevate tankiüksuste toetusel Salme liini kogu selle pikkusel ja murdsid sakslaste kaitsesse kahes kohas sisse. Ägedate lahingute käigus ei suutnud sakslased  kaitseliini enam taastada ja Saksa väegrupi juhtkonnal ei jäänud üle muud, kui tõmmata Salme liini kaitsnud väeosad  uuele, Arista kaitseliinile.

Arista kaitseliin asus Sõrve poolsaare kõige kitsamas kohas. Kujundlikult võiks seda nimetada lukuks Sõrve poolsaare sissepääsul. Liini mehitas võitlusgrupp “Eulenburg”, mis koosnes ühest 23. jalaväediviisi grenaderrügemendist ja sama diviisi suurtükirügemendi patareist ja jalaväelastest, kusjuures nimetatud üksused polnud kaugeltki täiskoosseisulised.

 

Esimene evakueerumise kava

10. oktoobril 1944 tegi Saarte kaitse staap otsuse, et Sõrvet ei suudeta kaitsta ja sellel ei ole ka strateegilist tähtsust. Antud otsusest tulenevalt töötas 24. maabumisflotilli komandör ja staabiülem kindralmajor Karl Henke välja Sõrvest evakueerumise plaani, mis pidi teostatama kolmes etapis. Väeosade viimaseks lahkumistähtajaks oli määratud 19. oktoober 1944. Sõrve väegrupi lahkumisel Sõrvest oleks ära jäänud ka sõrve elanike evakueerimine Saksamaale.

Kuid samal ajal, kui Sõrves peeti evakueerumise plaane, allutati Saaremaa kaitsel olnud väeüksused XXXXIII armeekorpuse juhtimise alla ja korpuse komandör kindral Kurt Versock, saades teada evakueerumise plaanist, tühistas selle, põhjendades, et temale teadaolevalt on Sõrves kaitsel 7000 saksa sõdurit  ja see on piisav jõud, et Sõrvet edukalt kaitsta.

Saaremaa väegrupi ohvitseride selgitusi, et Sõrves olev väegrupp koosneb põhiliselt ehitus-varustus-, piirivalve-, sapööri-, õhutõrje- ja suurtükiväe üksuste sõduritest, kes ei oma jalaväelase ettevalmistust ega ka piisavalt jalaväe relvi ja laskemoona ja et pealegi on osa Sõrves olevaid suurtükiväeüksusi taandunud sinna ilma raskerelvadeta, armeekorpuse juhtkonna poolt paraku kuulda ei võetud.

Tiivustatuna edust Salme kaitseliini läbimurdmisel asusid Nõukogude üksused käigult ründama Arista kaitseliini. Nähes, et sakslased on ehitanud uue liini, otsustati korrata sama taktikat mis Salmel. Rünnati tankide toel korduvalt kogu rindejoone ulatuses, kuid sakslaste kaitsest läbi murda ei suudetud. Nähes, et kaitseliin on liiga tugevalt kindlustatud ja sakslased panevad meeleheitlikult vastu, otsustati teha dessant kaitseliini tagalasse.

 

Punaarmee äpardunud dessandid

11. oktoobril maabusid nõukogude väed amfiibautodel ja maabumispraamidel Kaugatuma randa. Kuid sakslaste rannakaitsel olnud väikesed üksused märkasid dessanti varakult ja häirekorras kiiresti kohale toodud ühe grenaderrügemendi  kaks pataljoni surusid Kaugatumas maale tulnud Punaarmee üksused tagasi merre. Tegelikult oli algusest peale selge, et sillapea loomine Kaugatumas ei õnnestu, mistõttu Punaarmee komandöride jäärapäisus läks maksma paljude nõukogude sõdurite elu.

13. oktoobril otsustati saata dessant Vintri randa. Dessandi korraldamine oli pandud 300. Eesti laskurpolgule ja selle koosseisu kuulus umbes 700 meest. Meestele anti kaasa kaks 45 millimeetrist tankitõrjekahurit, mitu miini- ja raskekuulipildujat ning ohtralt laskemoona. Igas rühmas oli üks jagu püstolkuulipildujatega.

Seega oli dessandiüksus hästi relvastatud. Toiduks anti neile kaasa tatratangu ja leiba. Öösel paigutati mehed Roomassaare sadamas mootorpaatidesse ja praamidele, igaühesse 30-40 meest.

Paadimeeskonnad koosnesid eranditult venelastest. Kogu operatsiooni juhtis laskurkorpuse rügemendi ülem major Paul.

Valvelaevade kaitse all läheneti Vintri rannale ja mehed käsutati merre umbes 700 meetrit enne rannajoont. Viivitajaid ähvardasid laskevalmis relvadega venelastest paadimeeskonna mehed.

Kuna kohati ulatus vesi meestel üle pea, uppusid paljud neist koos raske varustusega juba vette hüpates. Samal ajal avasid rannas olnud Saksa suurtüki- ja õhutõrjeüksused aluste pihta tule ning paljud dessantlased said surma või haavata. Samuti uppusid paljud raskelt haavatud dessandi sõdurid.

Sakslaste tugev tuli põhjustas dessandi juhtkonnas segaduse ja tulemus oli üldine kaos.  Dessandi kohaletoonud alused lahkusid kiiresti merele, jättes sakslaste tule all olnud mehed mitmeks tunniks jääkülma vette.

Järvamaa mees Paul K, on edasi toimunust kirjutanud järgmist: “Randa jõudes oli meist järele jäänud vaid veidi üle paarisaja mehe. Seal otsisid sakslased meid kõiki läbi ja küsisid, kes meie hulgas on politrukke. Mehed näitasid kahele roodu politrukile, kes samas sakslaste poolt maha lasti.

Kuigi sakslaste valve meie ümber oli tugev, käituti meiega sõbralikult. Meid viidi mererannast veidi eemale ja kästi maha istuda. Seejärel kutsuti meie hulgast välja kuus meest ja viidi valve all kaasa. Arvasime hirmuga, et nüüd hakatakse meid maha laskma. Kuid kartus osutus asjatuks. Varsti tulid mehed tagasi suurte toidusületäitega. Meile jagati leiba, konserve ja vorsti. Samal päeval viidi meid merepraamiga Vindavisse (Ventspilsi – V. K. ), kust meid viidi edasi Saksamaale.”

14. okt. ründasid punaarmee üksused Arista kaitseliini kahes laines, kuid sakslaste kaitse pidas vastu.  17. oktoobril tuli sakslastel tõrjuda tugevat punaarmee rünnakut, ent ka seekord jäi rinne püsima.

18. okt. 1944 alustas Punaarmee suurrünnakut. Pealetungile eelnesid mitme tunni vältel ründelennukite IL-2 rünnakud sakslaste kaitseliinile ja viimaste kaitseliini kaevikud löödud põhjalikult segi. Järgnes rünnak suurtükitule ja tankide toetusel kogu kaitseliini pikkusel. Vasturünnakuga suudeti küll sissemurrud riivistada ja ründajad kaevikutest välja lüüa, kuid kohe alustas punaarmee uut rünnakut värskete väeosadega ja selle rünnaku tõrjumiseks sakslastel reserve enam ei olnud.

Arista kaitseliinilt taganema löödud saksa väeosad taandusid kiiresti rajatud Ranna kaitseliini taha, mida kaitses väga kirju seltskond, mis oli kokku pandud erinevatest väiksematest mereväe ja maavägede üksustest. Kaitse põhijõuks oli üks mereväe õhutõrjepataljon  ja kaitseliini juhiks sama pataljoni komandör korvetikapten Kurt Schulz. Samal ajal hakati kiiresti rajama  uut  – Lõo kaitseliini.

Tiivustatuna võidust Arista liinil ründasid nõukogude väed kohe ka Ranna liini. 20. oktoobril suutsid sakslased küll kõik rünnakud tagasi lüüa, kuid 21. oktoobril surusid ründajad oma tankikiilu läbi kaitse vasaku tiiva. Järgmisel hommikul kogus korvetikapten Schulz veel Ranna liinil kaitsel olevad üksused rünnakuks lääne suunas, üritades Punaarmee väeosad oma tagalast ära lõigata ja nad kotti võtta. Julge vasturünnak tuli punaarmeele ootamatult ja sellel oli esialgu ka edu. Jõudnud peaaegu läänerannikuni välja, jäädi aga tugeva nõukogude vasturünnaku alla ja seda enam peatada ei suudetud. Sellega oli saksa vägede kaitse Ranna liinil murtud ja et pääseda sissepiiramisest taganeti kiirelt Lõo kaitseliinile.

23. oktoobri  õhtul maabusid Sõrves saksa 12. lennuväe väli-jalaväediviisi kolm rügementi ja üks üksikpataljon. Saabunud värske täiendus suunati kohe Lõo liini kaitsekraavidesse kaitseliini keskosas. Samast diviisist saabusid Sõrve veel kaks jäägerrügemendi pataljoni.

 Kuid juurde saadetud täiendus selle ülesande täitmiseks, oli naeruväärselt väike ja kõigile oli selge, et kaitsekraavides istuvad sõdurid olid jäetud saatuse hooleks. 24. oktoobril asusid Lõo liini ründama kaks värsket nõukogude laskurdiviisi kogu rinde pikkuselt. Rinde keskosas suudetigi mitmes kohas sakslaste kaevikutesse sisse murda, kuid äsja saabunud lennuväe jalaväeosad suutsid need lähivõitluses tagasi lüüa. See rünnak läks punaväele kalliks maksma, sest värsked üksused lausa sulasid kaitsjate tules ja järgnevatel päevadel suuremat pealetungi ette ei võetud. 29. okt. murdsid punaväed  sisse saksa ühe grenaderrügemendi rindesse, kus lahing läks kuni vihase käsitsivõitluseni välja. Kuid sakslased vallutasid oma positsioonid tagasi ja taastasid rindejoone.

Just neil päevil saabus Sõrve kaitsmist juhtinud staabi juhtkonnale Hitleri range käsk – vastu panna viimase meheni! Sõrvest evakueerida oli lubatud ainult raskelt haavatuid.

 Hoolimata Hitleri rangest käsust kaitsta Sõrvet viimase meheni, taotles Sõrve väegrupi juhtkond teist korda luba vägede evakueerimiseks Sõrvest.

Samal ajal ründasid punaväed Arista kaitseliini kogu päeva, kuid tulemusteta. Eulenburgi grupp pidas vastu. Samal ajal evakueerisid sakslased 218. jalaväediviisi staabi ja sama diviisi 218. varustuspataljoni tagasi Kuramaale.

25. oktoobril öösel saabus Sõrve kauaoodatud täiendus. Kuramaalt toodi Sõrve üks suurtükirügemendi pataljon ja 6. Õhutõrjediviisi 127. segaõhutõrjegrupi neli patareid, kus kokku oli 36 õhutõrjesuurtükki ja mille meeskonnad olid moodustatud sakslastest ja Pärnumaalt mobiliseeritud lennuväe abiteenistuse poistest.

Just neil päevil saabus Sõrve kaitsmist juhtinud staabi juhtkonnale Hitleri range käsk – vastu panna viimase meheni! Sõrvest evakueerida oli lubatud ainult raskelt haavatud. Selle Hitleri käsuga määrati Sõrves võidelnud sõdurid hukkumisele.

 

Pärnumaa lennuväepoisid Sõrves

1944. aasta septembri lõpupäevadel Pärnust lahkunud Saksa 6. õhutõrjediviisi 127. pataljoni kaks raske (88 mm) ja neli kergepatareid (20 ja 37 mm), mille kahurimeeskondadesse kuulus ka umbes 260 Pärnumaalt mobiliseeritud lennuväe abiteenistuse poissi, olid pidevalt rinde eest taandudes ja Eestist taanduvate väeosade liikumist julgestades, ning Riia kaitsel olles õhutõrjelahinguid pidades jõudnud 6. oktoobriks  Vindavi (Venspilsi) sadamalinna ja asunud selle kaitsele.

25. oktoobri pealelõuna  said selle õhutõrjepataljoni neli (20 ja 37 mm) kergepatareid käsu oma senised tulepositsioonid maha jätta ja minna kiiresti Vindavi sadamasse. Seal laadisid nad oma suurtükid ja varustuse dessantpraamidele ja õhtupimeduse saabudes lahkus üheksa täislastis dessantalust avamerele. Kahurimeeskondadesse kuulunud, umbes 65 eesti lennuväepoissi, said alles merel laevatrümmides laskemoonakastide otsas külitades teada, et sõit läheb Sõrve poolsaarele.

Sõrve kohta teati vaid niipalju, et seal toimuvad ägedad lahingud ja et poolsaart ümbritsev meri on venelaste laevade ja lennukite pideva valve all ning iga hetk võib oodata nende ilmumist, kellele nõrgalt relvastatud dessantpraamid olnuksid heaks märklauaks.

Kuid teadmine, et sõit läheb taas kodumaa pinnale, põhjustas poistes ootusärevuse ja tõstis noorte sõjameeste meeleolu. Omavahel olukorra üle aru pidades oldi arvamusel, et Sõrves ootavad neid kindlasti ees eesti väeosad, mis nende lahkumise hetkel Eestist olid veel Sinimägedes ja Emajõe ääres ägedaid lahinguid pidanud..

26. oktoobri varahommikul maabusid dessantpraamid ilma vahejuhtumiteta Sõrves. Osa praame maabus Sääre lõunatipus, osa Mõntu sadama kai ääres. Kiire mahalaadimise järel sõidutati patareid suurtükirühmade kaupa (igas rühmas kolm kahurit) piki poolsaare ida- ja läänepoolset rannajoont laiali, kus need rannakaitsele asusid. Kuna Sõrves võidelnud saksa väeosade varustamine ja  haavatute äravedu poolsaarelt toimus ainult Mõntu sadama kaudu, mida ründasid pidevalt venelaste lennukid ja kahurpaadid, asusid kolm 127. õhutõrjegrupi suurtükirühma selle kaitsele.

 

Sõrve elanike evakueerimine

127. õhutõrjepataljoni patareide saabumisel Sõrve ei olnud sealsete külade elanike evakueerimist veel toimunud ja Sõrve jõudes tekkisid eesti poistel kohalikega tihedad kontaktid.

Kuid ajavahemikul 28. ja 30. oktoobri vahel said poolsaare elanikud Sõrve väegrupi juhatuselt käsu poolsaarelt evakueerumiseks. Nende transportimiseks kasutasid sakslased samasid kaubalaevu ja praame, millega toodi Sõrve väegrupile laskemoona, toiduaineid ja muud sõjavarustust. Elanike laevadele panek toimus põhiliselt Mõntu sadamas ja poolsaare lõunatipus - Sääre rannas, kusjuures eesti poisid olid lahkuvatel peredel abis neil kaasa võtta lubatud varanatukest laevadele toimetamas.

Siinkirjutaja käis koos kahe eesti poisiga paaril  meie positsiooni piirkonnas elanud perel abis nende varanatukest Mõntu sadamasse viimas. Elanikel oli lubatud kaasa võtta niipalju toiduaineid ja riideesemeid, kui nad kanda suutsid.

Miks oli sakslastel vaja Sõrvest Saksamaale viia vanureid ja lapsi (elujõulised mehed olid ju kõik rinnetel) ja seda tingimustes, kus kogu Saksamaa oli täis Ida-Preisimaalt ja Baltikumist saabunud põgenikke, kus enamus linnu oli lääneliitlaste poolt maatasa pommitatud ja maal valitses suur toidu ja eluruumide puudus?

Põhjus, miks sakslased Sõrvest (aga ka Narvast, Ida-Virumaalt ja mujalt) kohalikud elanikud sõja jalust evakueerisid oli selles, et seda kohustas tegema peale Esimest maailmasõda vastu võetud rahvusvaheline konventsioon, mille põhjal olid sõdivad pooled kohustatud lahingute piirkonnast tsiviilisikud evakueerima.

Nagu näitas hilisem lahingutegevus Sõrves, olnuks kitsale territooriumile jäänud elanike hulgas hukkunute arv kordi suurem, kui see oli Saksamaal evakueerimisel. Seda enam, et peale 18. novembri suurrünnaku algust tulistasid Punaarmee suurtükid pidevalt sakslaste tagalat, mille käigus hävis palju hooneid. 

Loomulikult põhjustas äge sõjategevus ja kodude maha jätmine kohalikele elanikele suuri kannatusi ja traagikat. Jäi ju lahkudes saatuse hooleks kogu senine elamine, kodune vara ja loomad. Sakslaste andmetel evakueeriti Sõrvest kokku 1400 elanikku. Kuid mõnede hiljem avaldatud andmete järgi oli selleks arvuks umbes 2300-2400 inimest.

Ka olevat mõnedel andmetel Sõrve elanikud, kes keeldusid poolsaarelt lahkuda, sakslaste poolt maha lastud. Eesti lennuväepoiste Sõrves oleku ajast selliseid fakte teada pole. Küll aga kohtas siinkirjutaja Sõrve lahingute viimastel päevadel Hiide külas asunud rinde komandopunkti juures, mis asus praeguses Torgu vallamajas, ühte naist umbes 12-13 aastase pojaga, kellele sakslasest kokad väliköögist toitu jagasid. Läbara külas, kus asus meie patarei staap, elas samas majas keegi eakas mees koos oma naisega.

Siinjuures üks huvitav fakt. Nimelt kirjeldab Ülo Tuulik oma raamatus “Sõja jalus”, kuidas nende perele evakueerimise käsu toonud sakslasega oli kaasas eestlasest tõlk. Nagu nüüd on selgunud, oli selleks tõlgiks Pärnust pärit lennuväepoiss Peeter Kallaste, kes hiljem elas Kanadas. Kuna saksa väeosades eestlasi polnud, kasutasid sakslased tõlkidena (ka punaarmeelastest vangide ülekuulamisel) eesti lennuväepoisse.

Sõrvelaste lahkumise järel hulkus poolsaare metsades ja karjamaadel hulganisti kodutuks jäänud kariloomi, keda sakslased nüüd püüdsid ja väeosade köökide juurde koondasid, seal neid toitsid ja  toiduks tarvitasid.

Paradoksaalne on aga fakt, et ajal, mil mandri Eestist ja kogu Baltikumist kümned tuhanded elanikud läheneva Punaarmee eest Saksamaale ja Rootsi põgenesid ja Saksamaal olijad püüdsid iga hinna eest läänetsooni pääseda, hakkasid Saksamaale viidud sõrvelased ootama Punaarmee Saksamaale jõudmist, et esimesel võimalusel tagasi Eestisse repatrieeruda. Ühedel andmetel pöördus kohe peale sõja lõppemist Saksamaalt  Eestisse tagasi umbes 2200 Sõrve elanikku.

 

Lennuväepoisid andsid vande

Teadmine, et teiselpool rindejoont on sakslaste vastas eestlastest koosnev punadiviis, põhjustas sakslaste suhtumise muutumise eesti poistesse ja neile hakati vaatama kahtlustavalt. Võib arvata, et just sel põhjusel korraldati 9. novembril eesti lennuväe abiteenistuslaste vannutamine.

See toimus ühel Läbara küla taga asunud kadakasel karjamaal. Sinna koondati kokku kõik Sõrve toodud õhutõrjeüksustes teeninud Pärnumaa poisid ja rivistati kadakate vahele üles. Kohale oli toodud ka üks 20-mm õhutõrjesuurtükk, mille horisontaalselt asetsenud torule oli laotatud eesti sini-must-valge trikoloor. 

Tõotuse andmine toimus rindelt kostva lahingumüra saatel. Eelnevalt tutvustati poistele tõotuse teksti eesti keeles. Seejärel luges pataljoniülema asetäitja teksti ette saksa keeles, mida poisid sõnan-sõnalt kordasid. Vandetõotuse tekst kõlas järgmiselt:

"Ma luban, et võideldes lennuväeabilisena bolševismi vastu, igas olukorras truult, sõnakuulelikult ja vapralt oma kohust täidan ja selleks kogu oma jõu annan, nagu see eesti lennuväeabilisele kohane on."

Vandetõotuse tekst ei põhjustanud poistes lahkarvamusi, kuna see kajastas eesmärke, mida taotles 1944. aasta sõjasuvel kogu eesti rahvas. 

 

Punaarmee ettevalmistused suurrünnakuks

31. oktoobrist kuni 6. novembrini 1944  oli Sõrves suhteliselt rahulik periood. Mõlemad pooled kasutasid seda aega oma lahingutes räsida saanud üksuste kordaseadmiseks. Sõrves olevate vägede staap, kasutades seda vaba hetke, saatis XXXXIII armeekorpuse juhatusele järjekordse ettepaneku Sõrve väegrupi evakueerumiseks,  kuid ka seekord oli vastus eitav ja 8.-12. novembrini viidi Sõrvest tagasi Kuramaale vaid 12. lennuväe väli-jalaväediviisi üksused.

Nüüd otsustas nõukogude 8. armee juhtkond tuua Sõrve lisavägesid. Sõrve operatsiooni asusid juhtima Leningradi rinde staabiülem kindralpolkovnik Popov ja Balti sõjalaevastiku juhataja admiral Tributs. Sõrve toodi juurde suurtükiväge. Balti mere sõjalaevastik tõi kohale oma rasked rannakaitsesuurtükid, mis pandi üles Saaremaa lõunarannikule. Kroonlinnast kohale toodud admiral Svjatovi sõjalaevad said ülesande hävitada kõik Sõrve poolsaare ümber liikuvad saksa laevad ja blokeerida Mõntu sadam. Pärnu lennuväljale toodi 236 ründelennukit ja Koguva lennuväljale suur hulk hävitajaid.

Punaarmee ettevalmistused algavaks suurrünnakuks andsid end tunda ka sakslaste tagalas.  Novembri keskel alustas vastase kahurvägi regulaarset rindetagala tulistamist. See toimus öö-päev läbi. Kindlate vaheaegade järel lastud mürsud langesid kaootiliselt üle kogu poolsaare lõunaosa, mille tulemusel hävis palju hooneid. Pidevalt olid nüüd õhus venelaste hävitajad ja ründelennukid, mis pardarelvadest tulistades üle poolsaare ja pikki selle rannajoont lendasid.

12. novembril üritasid venelased Mõntu sadama piirkonnas maale saata dessanti. Sel hommikul märkas Mõntu sadama kaitsel olnud 127. õhutõrjegrupi kahurirühma valvepost merel nelja punaväelastega täidetud suurt dessantpraami, mis rannale lähenedes avasid oma suurtükkidest randumiseks ettevalmistava tule. Laevade pihta avasid kolmest õhutõrjesuurtükist ja käsirelvadest vastutule Mõntu sadama kaitsel olnud suurtükirühm, mille ühe suurtüki meeskonda kuulus ka nende ridade kirjutaja. 

Üks esimesi, rannast umbes 400-500 meetri kaugusele jõudnud venelaste dessantalus, sai tugevasti pihta. Selle tekil olnud punaväelased hüppasid merre ja varjusid laevakere taha, kust teised  laevad need oma pardale korjasid. Umbes poolteist tundi kestnud tulevahetuse järel taandusid venelased tagasi avamerele. Merele jäi ulpima umbes kümmekond hukkunud punaväelast.

Selle lahingu ajal ründas õhutõrjeväelasi  üks venelaste ründelennuk IL-2, tulistades pardasuurtükkidest ja kuulipildujatest õhutõrjerühma positsiooni. Ründelennuki pihta avas tule rannast veidi eemal asunud 20-mm neljatoruliste õhutõrjerühm, mille tulemusel ründelennuk põlema süttis ja merre kukkus.

18. novembri hommikul kell 07.50 alustasid punaväe diviisid suurrünnakut. Maruline turmtuli 900 torust 3,5 km pikkusele kaitseliinile kestis umbes kaks tundi. Mürsuplahvatused kündsid segi sakslaste kaevikud, hävisid kõik kommunikatsiooniliinid. Venelaste turmtuld toetasid sõjalaevad merelt ja lennukid õhust. Õhus oli ülekaal täielikult "punakotkaste" käes, kuna sakslastel oli Sõrves vastu panna ainult üks lennusalk (umbes 12 lennukit), mis lendasid Sõrve Kuramaalt. Ettevalmistava turmtule järel hakkasid sakslaste positsioonide poole liikuma tankid. Nende järel tulid rünnakule venelaste 131. ja 109 diviis. Nende diviiside taga liikus eestlaste 249. laskurdiviis, kes pidi rünnakut jätkama, kui eesliikujad peaksid takerduma. Koos laskurpolkudega tulid rünnakule ka 27. tankipolk ja 47. tankipolk. See oli 3,5 km pikkuse rinde kohta tohutu laviin.

Punaarmee poolt hästi ettevalmistatud suurrünnak kulges algusest peale edukalt. Saksa kaitsesse murti mitmes kohas sügavale sisse. Idapoolses sektoris murdsid punaarmeelased rinde Kaimri küla juures ja lõid kiilu kaitsel olevate saksa pataljonide vahele. Hindu küla ees pidas rasket võitlust vaid üks grenaderrügemendi pataljon ja kiirelt formeeritud häirekompanii, kuhu oli koondatud kõik tagalas olnud sõdurid ja kergelt haavatud, kes veel relva kanda suutsid.

Öösel läksid sakslased vasturünnakule ja peatasid 249. diviisi edasitungi. Suuri kaotusi kandis venelaste 109. diviis, mis edaspidi lakkas Sõrves iseseisva üksusena olemast.

Samal päeval üritasid 300. eesti laskurpolgu osad saata Teesos sakslaste tagalasse järjekordset dessanti.  Kuid sakslased olid selle vastuvõtuks valmis. Kell 9.00 teatasid mereväe valvekaatrid, et Roomasaarest väljus 60-st alusest koosnev venelaste dessant. Kell 09.45 ründasid nõukogude ründelennukite IL-2 eskadrillid Mõntu ja Sääre piirkonda. Ranniku kaitsel olnud õhutõrje kahurirühmad viidi otsekohe häireolukorda ja ohupiirkonda toodi kiiresti laevastikugrupp “Sonnema“. Avastanud merel neli rannakaitset tulistavat  nõukogude kahurpaati, asus laevastikugrupp kohe lahingusse. Ranna kaitsel olnud õhutõrjekahuritelt pihta saanud nõukogude kahurpaadid taganesid Kuressaare suunas. Sõrve rannikule lähenesid ka laevastiku suurtükipraamide flotill “Schaecke” ja 5. S-flotill. Sellega nurjati vastase dessandikatse juba eos. Seejärel üritasid punaväed maandada dessanti veel ka Vintri ja Kaimri piirkonnas, kuid ka need venelaste dessandid löödi tagasi.

 

Sõrve väegrupi sõdurite elutingimustest

Kuigi ilmastikuolud neil päevil Sõrves, vaatamata hilisele sügisele, olid suhteliselt talutavad, olid sõdurite elutingimused, põhjustatuna pidevast rindejoone taandumisest, väga viletsad. Punkreid ehitada polnud aega ja elada tuli maasse kaevatud süvendites. Meestel põhjustas masendustunde teadmine, et võidelda tuleb Sõrves kuni viimase meheni...

Üks Saksa relvagrenaderide diviisi sõdur meenutab oma mälestustes:

 

"Meie elutingimused rindel olid jubedad. Puudus igasugune hügieen. Me ei saanud nädalate viisi end pesta ja olime täisid täis. Minu jalgadele tekkis ekseem.

Arutasime meestega täiesti avameelselt, kuidas Sõrvest pääsemiseks endale “ehtsat” haava saada. Sõdurid, kes olid püüdnud oma kätt läbi lastes end haavata, võeti hiljem, pärast põhisidumispunktis toimunud arstlikku läbivaatust, välisandarmeeria poolt kinni ja toimetati kiiresti sõjakohtu ette. Nad mõisteti süüdi “argpükslikkuses” ja “enesekahjustamises” ning lasti viivitamatult maha. Reetjaks said rohked püssirohu jäljed haavas.

Pärast viimast taandumist ründava vastase eest, arutasime nelja kaaslastega, kuidas ometi sellest põrgust pääseda. Mõtted keerlesid üha enam “ehtsa” haavatasaamise ümber. Lõpuks võtsime loosi, kes-keda tulistab. Liisk langes minule.

Mu kaaslane seisis umbes kümne meetri kaugusele ja sirutas parema jala kännul ette. Võtsin laskeasendi, tõmbasin kuuli püstolkuulipilduja rauda, sihtisin teda ja tulistasin. Esimene lask riivas vaid püksisäärt. “Mees, lase ometi täpselt,” torises ta. Teine lask tabas reit ning ta kukkus maha. Asetasime ta telkmantlile ja lohistasime neljakesi lähimasse sidumispunkti. Seal andsime “ehtsa” haavatu sanitarile üle.“

 

       5. novembril 1944 kirjutas rindeleht  „Rünnak“:

„Maakitsuse soisel alal pole enam ühtegi põõsast, ühtegi pilbastamata puud. Kõik on üles küntud ja purustatud. Granaatide trehtrid asuvad tihedalt üksteise kõrval. Näib, nagu oleks lahing siin juba mitu aastat möllanud. Tegelikult on aga kogu see hävitus Sõrves toimunud vaid mõne nädala jooksul…

Kaitsekraavid on 30, parimal juhul 50 sm sügavad ning vett täis. Neis lohkudes kükitavad mehed – räbaldunud ja sissevajunud silmadega. Kui tihti on nad juba granaatide lõhkemisest põrutada saanud, kuid nad on ikka ja jälle roninud porist välja ja võitluse vastu võtnud, kui punaste rünnaklaine lähenes.

Kui tihti on nad juba oma eluga lõpparve teinud? Või kes on neid tublisid kamraade lugenud, kes igaveseks oma lohkudesse jäänud? Alaline voogav lahing ei anna mahti langenuid tahapoole toimetada. Aja arvestus on neil – Sõrve võitlejatel - samuti unustatud. Keegi ei tea kuu- ega nädalapäeva.  Neil eksisteerib veel vaid öö ja päeva mõiste…

Vaenlane asub vaid umbes 100 meetri kaugusel. Nad lamavad ja ootavad… Kuulipilduja ja valmis pandud granaadid on pori eest kaetud telgiriidega. Võibolla kõmab juba järgmisel hetkel turmtule orkaan nende peade kohal. Algab rünnak, tõrje vasturünnak, kaotused ja võidud…  Mitu nõukogude diviisi on nad juba Sõrve säärel hävitanud.”

 

Nende ridade kirjutaja elas kõik selle koos oma kaaslastega alates 21. novembrist kuni poolsaarelt evakueerumiseni omal nahal üle. Lamasime Iide küla all porimülkas, vett täis süvendites, kus saime tuld nii suurtükkidest kui “Katjušadest”. Pääsesime eluga vaid tänu raskeristleja Lützowi ja selle saatelaevade turmtulele, mis venelaste rünnaku seisma pani. Punaarmeelastele oli antud käsk vange mitte võtta. Sakslasi oli viimase kahe nädala jooksul ligi poolteist tuhat meest surma ja haavata saanud. Vastase ülekaal oli kümne kuni kaheteistkordne.

Raskeristleja Lützowi saabudes Sõrve, ründasid seda pidevalt venelaste ründe- ja pommilennukid IL-2-ed ja JAG 4-ad ning Boston tüüpi torpeedolennukid, mis aga laevale nimetamisväärseid kahjustusi ei tekitanud, kui välja arvata üks Lützovi pardalennuk, mille venelaste IL-2-ed 23. novembril toimunud õhulahingus alla tulistasid.

Vahepeal oli teisel pool rindejoont olnud Eesti Laskurkorpuse ridu täiendatud  nähtavasti äsja Eestis toimunud mobilisatsiooniga punaväkke võetud meestega. Viimaste hulgas oli ka neid, kes alles hiljuti olid kandnud varrukal sini-must-valget vappi ja kraenurgal Eesti Vabadusristi südamikku. Nüüd kandsid need mehed halli punaväelase sinelit ja mütsi ees punast viisnurka.

Ühte sellist  sakslaste poole üle tulnud 6-e mehelist gruppi kohtas siinkirjutaja 23. novembril Iide küla all. Need olid 1926. aastal sündinud  poisid, keda sel aastal olid mõlemad sõdivad pooled jõudnud mobiliseerida. Poisid tõid tekil kaasa  oma haavatud kaaslase ja teatasid, et  tulid üle, kuna teenimine punavägedes olevat  vastuolus nende poliitiliste vaadetega.

 

Lennuväepoisid eesliinil

20. novembril saadeti osa 127. õhutõrjepataljoni patareisid eesliinile, kus nad kohe venelaste ründelennukite tule alla sattusid. Õhutõrjeväelased, kellest suure osa moodustasid eestlastest abiteenistuse poisid, tulistasid vaheldumisi venelaste ründelennukeid ja lähenevaid jalaväe ahelikke. 

Kaunispea küla juures pidas lahingut 127. õhutõrjepataljoni 5. patarei, kus teenis umbes 20 Sõrve toodud eesti poisse. Selle kolmes kahurirühmas oli üheksa 3,7-mm õhutõrjekahurit. Neid ründasid pidevalt vene tankid ja kuna patareil puudus transport, et oma kahurid tankide rünnaku eest minema viia, olid nad sunnitud osa kahurid õhku laskma.

20. novembril, kui saksa maaväepataljonid olid toimunud lahingutes kaotanud suure osa oma isikkooseisust, viidi eesliinile Mõntu sadama kaitsel olnud 127. õhutõrjepataljoni 3. patarei. Selle üks kahurirühm paigutati Türju küla all rünnakule tulnud vene tankide vastu. Veel enne, kui need jõudsid oma kahuritega maasse kaevuda, ründasid neid vene hävituslennukid. Kahurirühma meeskonnad, mis koosnesid sakslastest ja eesti lennuväepoistest, tulistasid vaheldumisi nii ründavaid lennukeid kui lähenevaid punaväeahelikke.

Selles lahingus ründasid õhutõrjeväelasi venelaste ühed paremini soomustatud IL-2 tüüpi ründelennukeid. Need, sakslaste poolt “Fliegende Badewanne” – (lendavaks pesuvanniks) kutsutud lennukid olid relvastatud kahe 23-mm kahuriga ja kolme kuulipildujaga. Üle lennates pühkisid selle kahurid ja pardakuulipildujad maa puhtaks. Päästa võis ainult kiire maasse kaevumine. Lahing venelaste ründelennukite ja õhutõrjepatarei vahel kestis kuni pimeduse saabumiseni. Selles lahingus sai üks mees surma ja 14 haavata, viimaste hulgas ka kolm eesti lennuväepoissi. Öö veedeti killukaitseaukudes, kust käsirelvadest tulistamine kestis kogu öö.

21. novembril algas Punaarmee maruline ettevalmistav kahurituli, mille järel tulid rünnakule Punaarmee jalaväediviisid ja sakslased olid sunnitud ülekaaluka vaenlase eest taanduma Torgu-Soodevahe joonele. Sel varahommikul viidi pimeduse katte all poolteist kilomeetrit tahapoole ka 127. õhutõrjepataljoni 3. patarei, kus need uuesti positsioonile asusid. Eesti poisid olid mitu ööd magamata ja osal neist lubati ühte tallu puhkama minna. Kui nad ärkasid, leidsid nad end taas eesliinil olevat. Uus kaitseliin oli patareist pool kilomeetrit tagapool ja nad said käsu kahurite tulega seni rinnet hoida, kuni kõik jalaväelased on uuele kaitsejoonele tõmbunud. Lahingu ajal jäi üks kahurirühm venelaste „Katjuša“ (reaktiiv miinipilduja) tule alla. Mitu sakslast ja üks eesti lennuväepoiss said surma. Oli kergemalt haavatuid.

22. novembril ründasid sakslaste positsioone eesti korpuse 249. diviisi väeosad, kuid hõredaks jäänud saksa üksuste ägedad – meeleheitliku  vasturünnakud tõkestasid nende edasitungi.

23. novembril toimus Sõrves üks ägedamaid lahinguid kogu Sõrve lahingute ajaloos. Venelaste kahurväe ettevalmistav turmtuli umbes 800 torust kestis ligi kolm tundi. Kell kolm päeval alustasid venelaste diviisid pealetungi. Saksa hõredaks jäänud 23. jalaväediviisi osad koos suurtüki- ja õhutõrjeüksustega osutasid neile meeleheitlikku vastupanu. Eesliinile saadeti viimane kui üks sõdur ja kergelt haavatud. Neid toetasid merelt kordamööda raskeristlejad Admiral Hipper ja Prinz Eugen.

Selles lahingus võttis Saksa poolel osa umbes kaks tuhat jalaväelast ja sama palju õhutõrje- ja suurtükiväelasi. Viimastel päevadel oli lahingutes saanud haavata ja surma umbes kaks tuhat meest.  Punaarmee poolel oli vastas 64. kaardiväediviis, 109., 131., ja  249 laskurdiviis, 27. ja 47. tankipolgu osad ning 925 välisuurtükki ja miinipildujat. Peale nende veel sadu ründelennukeid, mistõttu punavägede ülekaal oli enam kui paarikümnekordne.  Sakslastel teatavasti Sõrves tanke ei olnud ja ainukesteks soomusrelvadeks olid rünnaksuurtükkide brigaadi kümme liikursuurtükki. 

 

Sõrve väegrupi evakueerimine

Hoolimata Hitleri rangest käsust kaitsta Sõrvet viimase meheni, taotles Sõrve väegrupi juhtkond uuesti luba vägede evakueerimiseks Sõrvest. Ülemjuhatusele edastati juba varem valminud evakueerimise plaan koodnimega “Delphin”. Nüüd saabusid Kuramaalt, armeegrupi Nord peastaabist olukorraga tutvuma juhtivad staabiohvitserid, kes leidsid, et olukord Sõrve on äärmiselt kriitiline.

Kuramaa väegrupi ülem kindralooberst Schörner, kes oli tuntud nats ja suur Hitleri austaja, andis Hitleri käsku ignoreerides loa alustada Sõrvest vägede evakueerimist.

Algse plaani kohaselt pidi evakuatsioon aega võtma kaks ööd. Kuna aga kaitsjate arv Sõrves oli jäänud tunduvalt vähemaks, leidis merevägi, et nad on võimelised evakuatsiooni teostama ühe ööga, ja sellega alustati otsekohe. 

Evakuatsiooniplaaniga oli sätestatud väeosade laevadele mineku järjekord ja nõuded varustuse evakueerimise kohta. Kaasa oli lubatud võtta vaid käsirelvad ja isiklik norm laskemoona. Ülejäänud varustus tuli kas hävitada või kasutuskõlbmatuks muuta.

Evakuatsioon algas 23. novembril kell 19. Esmajärjekorras laaditi praamidele haavatud. Halvenenud ilm segas oluliselt ajagraafikust kinnipidamist ja laevadele minek kujunes raskemaks, kui oli plaanitud.

Samal ajal muutus olukord äärmiselt kriitiliseks. Kell 11.00 teatati, et nõukogude teine rünnak on murdnud läbi Mäebe-Torgu-Türju kaitsejoonest. Idasektorit kaitsnud oberst Reuter oli suutnud küll rünnaku tagasi lüüa, kuid kaitse purustati mere ääres ja vastane on tunginud Mõntu mõisani. Rinde keskosas oli venelaste 64. kaardiväe laskurdiviis murdnud kahes kohas rindest läbi ja liikus Sõrve lõunatipu suunas.

Ka läänesektoris murdsid punavägede tankid rindest läbi. Sakslaste õnneks suutsid nad peatada suurema osa ründavast jalaväest. Üle kogu rindejoone käis äge võitlus, kus rindejoon muutus kogu aeg. Türjus käis kaitsjate kaevikuliin neljal korral käest-kätte. Kuid pimeduse saabudes oli kogu Mäebe-Torgu-Türju kaitseliin juba nõukogude vägede käes. Üks grenaderrügemendi pataljon, mis siiani oli olnud varus, teostas vasturünnakuid lõunasse viivatel teedel, et takistada vaenlase kiiret edasiliikumist mööda maanteid Sääre tipu suunas, kus toimus vägede praamidele laadimine. Ühel maanteeristil suudeti ründajad ajutiselt tagasi paisata.

Üks 127. õhutõrjepataljoni 37-mm flakipatarei  kahurirühm sattus Türju-Laadla alt Sõrve tuletorni juurde taandudes venelaste raskekahurite tule alla. Üks kahur hävis ja mitu meest said surma nende hulgas ka üks eesti lennuväepoiss. Lennuväepoisid koos sakslastega käsutati soomustatud transportautodele, mille taha olid haagitud õhutõrjesuurtükid ja saadeti tagasi eesliinile.

Kuid keegi ei teadnud, kus asub rinne. Liikunud edasi paar kilomeetrid, avati nende pihta mõlemalt poolt teed automaadituli. Edasi liikudes märgati äkki ees venelaste tanke. Mehed kargasid veokitelt maha, haakisid lahti kahurid ja hakkasid neid laskeasendisse seadma. Sel hetkel avas üks tankidest tule ja lõhkenud mürsukildudest said mitu sakslast surma ja mitu eesti poissi haavata. Ellujäänud avasid suurtükkidest ja tankirusikatest tankide pihta tule ja mõlemad tankid süttisid põlema.

Umbes kesköö paiku said tuletorni juurest rünnakule läinud õhutõrjemeeskonnad teada, et poolsaare tipus, majaka piirkonnas rannas ootavad neid praamid. Kiiresti sõideti soomusveokitel majaka juurde, kus aga selgus, et seal olnud dessantpraam võtab peale ainult haavatuid. Jälle roniti killukaitseaukudesse, kuna ümberringi lõhkesid venelaste kahurimürsud ja üleval tiirutasid venelaste ründelennukid.

Kogu ümbrus oli venelaste lennukitelt alla heidetud “jõulupuudest” valge. Sealsamas andsid kaks sakslaste liikurkahurit pidevalt kahuritest ja kuulipildujatest tuld rindejoone suunas. Varsti maabusid Sääre randa veel mõned dessantlaevad, mis hakkasid peale võtma sinna kogunenud mehi. Kui kõik olid praamile asunud, lasksid liikur- ja õhutõrjesuurtükkide meeskonnad oma suurtükid õhku ja asusid laevadele.

Nende ridade kirjutaja viibis samal ööl oma kahurirühma meestega jalaväelasena rinde keskmises sektoris Iide küla all. 23. novembri öösel ründasid meid kolme tanki toetusel punaväelaste ahelikud. Lasime „tankirusikatest“ ühe ja liikursuurtükkide poolt kaks tanki põlema, mille järel punaväelased taandusid.

 Umbes kella ühe paiku öösel anti käsk - rindejoon maha jätta ja koguneda Iide küla lõunapoolsesse serva. Sinna kogunenud umbes 700 - 800-le erineva väeosa sõdurile anti käsk - kõik heli tekitavad esemed maha jätta ning kaasa võtta ainult käsirelvad ja „tankirusikad”. Rangelt oli keelatud suitsetamine ja valjusti rääkimine.

Umbes kell kaks öösel alustas kolonn liikumist poolsaare tipu suunas, kus meid pidid ootama dessantpraamid ja laevad. Jõudnud minna vaevalt paar kilomeetrit, kui venelaste avasid ööpimeduses liikuva kolonni pihta ägeda suurtükitule. Kolonnis olnud meestest said paljud haavata ja surma.

Selle kohta on nõukogude sõjaajaloolane P. Larin raamatus "Eesti Laskurkorpuse võitlustee" kirjutanud järgmist:

"Ööl vastu 24. novembrit kell 03.00 paiku avastas luure, et vaenlane on tõmbumas kiiresti tagasi kogu rindel, merest mereni. Polkovnik Feldmann andis sedamaid käsu nende jälitamiseks. "

Haavatuid kaasa viies liikus meie kolonn edasi ja jõudis umbes kella nelja-viie vahel hommikul Sääre idarannikul asunud laadimispunkti. Randa jõudes oli seal veel vaid üks dessantpraam, millele me veel viimasel hetkel peale saime.

Sõrve väegrupi evakueerimine toimus ülimalt rasketes ilmastikutingimustes. Merel puhus tugev tuul ja lainetus oli kõrge. Väegrupile järele saadetud alustest ei suutnud mitu rünnakpaati Sõrves randuda, need täitusid kõrge laine tõttu veega ja läksid põhja. Paatide meeskonnad küll päästeti, kuid paadid hävisid. Samuti läksid evakueerumisel põhja üks suurem ja kaks väiksemat maabumispraami.

Halb ilm raskendas tunduvalt laevadele minekut. Maabumispraamid ei pääsenud ranniku madala veetaseme tõttu randa ja meestel tuli  kuni vööni ulatuvas jäises vees praamideni kahlata. Sääre rannast lahkuvaid praame ründasid merel venelaste ründelennukid. Kuid samas kaitses halb nähtavus ja madal pilvitus lahkuvaid praame tugeva nõukogude lennuväe ja suurtükiväe suuremate rünnakute eest.

24. novembri keskhommikul randus viimane praam Vindavi (Ventspilsi) sadamakai ääres. Lahingud Lääne-Eesti saartel olid lõppenud.

 

Arhiiviandmed Sõrve lahingute kohta

Saksa arhiiviandmetel evakueeriti 24. novembri öösel Sõrvest kokku 4694 sõdurit, 7 välisuurtükki, 3 õhutõrjesuurtükki, 9 autot ja väiksemal hulgal kergemat sõjavarustust. Enamus raskerelvastuses ja transportvahenditest õhiti enne Sõrvest lahkumist.

Viimased Saksa sõdurid lahkusid Sõrvest 24. novembri hommikul kell 6.15. Enne lahkumist lasti õhku Sääre tuletorn.

Kolmveerand tundi hiljem jõudsid Sääre laadimispunkti juurde üks Punaarmee luurerühm, kes leidis eest umbes kolmkümmend Saksa sapööriüksuse sõdurit. Need olid jõudnud randa siis, kui sealt oli viimane praam juba lahkunud.

Samal ajal saabus džiibil sinna üks Punaarmee kindral, kes käsutas sakslased merre. Hoidnud neid üle tunni aja kuni rinnust saadik jääkülmas merevees, käsutas kindral seejärel sakslased veest välja. Kuid vaid üksikud suutsid seda teha. Mehed olid vees alajahtunud, ei suutnud liikuda ja uppusid…

Sõrves olnud 127. õhutõrjegrupi koosseisu kuulunud eesti poistest said Sõrve lahingutes surma kaks ja üks poistest jäi teadmata kadunuks. Kaks eesti lennuväepoissi leiti peale sõda, kes olid tapetud kuklalaskudega.  Umbes kümmekond eesti poissi said kergemalt haavata. Kokku sai 127. õhutõrjegrupi patareides  surma kaheksa ja haavata üle kolmekümne mehe.

Kindralleitnant Schirmeri ettekande andmetel oli 19. novembril Sõrves eesliinil 2251 jalaväelast. Kaks päeva hiljem – 22. novembril aga vaid 1923 meest. Ajavahemikul 18. – 24. novembrini sai kogu Sõrve väegrupis  surma ja haavata kokku 2452 meest.

Sõrve väegrupil oli neis lahingutes kasutada 255 kuulipildujat, 41 miinipildujat, 68 õhutõrjesuurtükki, 22 välisuurtükki, 17 tankitõrjesuurtükki ja 10 liikursuurtükki.  

Viimase kuue päevaga hävitati kokku 42 vastase tanki, tulistati alla 14 lennukit ja võeti vangi 276 punaväelast. Punaarmee kaotuste kohta nõukogude sõjaajaloo materjalides andmed puuduvad. Küll aga märgitakse, et lahingud Saaremaal, eriti aga Sõrves, olid verisemad, kui Eesti mandiosas Tallinna operatsiooni perioodil.

Sõrve lahingutega polnud Pärnumaa lennuväepoiste sõjatee veel lõppenud. Need jätkusid kuni sõja lõpuni Kuramaa „kotis“.

 

Tekst