KUIDAS SÜNDIS MOLOTOV-RIBBENTROPI PAKT

 

KUIDAS SÜNDIS MOLOTOV-RIBBENTROPI PAKT

 

Moskvas Eesti ja Venemaa presidendi kohtumisel tunnistas Vene president Vladimir Putin, et 1939. aastal Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP) on õigustühine.

Seni on Eesti ja Venemaa suhteid pingestanud just see stalinliku Venemaa ja natsliku Saksamaa vahel 23. augustil 1939 sõlmitud kokkulepe. Sel puhul on paslik meenutada meie rahvale nii palju kannatusi toonud pakti saamislugu.

 

Lääneriigid taotlesid ühisrinnet

1939. aasta suvel algas maailma suurvõimude vahel diplomaatiline võitlus Soome, Balti riikide, Poola, Rumeenia ja Bulgaaria piiride garanteerimise pärast, mis lääneriikidele sai hiljem saatuslikuks. Selle põhjus oli Stalini välispoliitilisest strateegiast lähtuv soov, et algaks sõda Euroopa kodanlike riikide vahel, mille käigus need end nõrgestaksid, et NLil oleks võimalik laiendada kommunismi levikut Euroopas.

Stalini kavandatud vallutuspoliitika teostamisele tulid appi nii rahvussotsialistlik Saksamaa kui ka demokraatlikud lääneriigid. Pärast Austria ja Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt ning Saksa-Poola vahekorra teravnemist tuli lääs järeldusele, et Versailles’ rahulepingu nõudeid eiranud hitlerlik Saksamaa taotleb kogu Euroopa hõivamist, ja alustas kiiruga kaitse organiseerimist.

Pariisis ja Londonis tugevnesid hääled, mis nõudsid hirmu tõttu Hitleri ees iga hinna eest koostööd Staliniga. Ja kuigi mõlemat diktaatorit peeti paheliseks ja ohtlikuks, oli Hitler ja Saksamaa neile riikidele geograafiliselt lähemal, seega ohtlikum kui Stalin.

Tollane Inglise peaminister Winston Churchill, olles tuntud Saksamaa ägeda vastasena, sai sellel suurpoliitika näitelaval õhutajaks, kes tingimata taotles sidemete loomist NLiga. Saksamaa idapiiri ohustamiseks oli vaja luua ühisrinne, et siduda Saksamaa sõjalised jõud, kui need peaksid tungima läände.

Selleks ajaks olid Inglismaa ja Prantsusmaa järjekindlalt kaugenenud Balti piirkonnast. Võis märgata isegi soovi kaotada see puhvertsoon Saksa- ja Venemaa vahelt. Neile tundus, et see iseseisev puhvertsoon ahvatleb Berliini ja Moskvat jätkuvale koostööle. Selle kaotamine põhjustaks aga pingete kasvu NLi ja Saksamaa vahel ning välistaks diktaatorite omavahelise kokkuleppe.

Et garanteerida Ida-Euroopa riikide piire, tegid Inglismaa ja Prantsusmaa Hitleri vallutusiha kartuses NLile ettepaneku luua poliitiline ja sõjaline kolmikliit ning sõlmida sellekohane leping. 16. aprillil 1939 andis Moskva oma nõusoleku alustada läbirääkimisi.

Neil läbirääkimistel, mis salaja peeti Moskvas, selgus üsna pea, et NL on nõus astuma kolmikliitu vaid tingimusel, et ta võib vastutasuks tõmmata oma mõjusfääri Poola, Türgi, Rumeenia ja Bulgaaria kõrval Soome, Eesti ja Läti. Diplomaatilises keeles oli see nõudmine varjatud sõnastusega, et NL saab õiguse tagada nende riikide iseseisvust ka siis, kui nood sellist garantiid ei soovi.

Samuti esitas NL kategoorilise nõudmise, et tema määrab, millal Ida-Euroopa on ohus. Ühtlasi nõudis NL endale õigust saada Balti riikides sõjalisi tugipunkte.

Balti teema muutus kolmepoolsetel läbirääkimistel kõige valulisemaks ja otsustavamaks kokkuleppe saavutamisel. Selgus, et ei Pariis ega London taha end Balti riikidega siduda, aga neid ei saa nagu Tšehhoslovakkiat alistuma sundida. Kuid pole välistatud, et sellise käitumise taga peitus reaalpoliitiline lähenemisviis ja Poolat ning Balti riike taheti läbirääkimistel hoida lõpuni varuks kui sööta, et peibutada Stalinit astuma Hitleri vastu.

1939. aasta juunis nõustusid lääneriigid, et NL võib Balti riike viivitamata abistada otsese agressiooni korral. Kaudse agressiooni puhul pakuti Stalinile alustada vastastikuseid konsultatsioone.

Hiljem on Churchill selle kohta kirjutanud: “Takistuseks selle kokkuleppe sõlmimisele olid needsamad piiririigid ise, mis kartsid, et Nõukogude abi vastuvõtmisel kaitseks sakslaste eest tuleb neil Nõukogude armeed oma territooriumilt läbi lasta ja et seeläbi lülitatakse nad lõpuks kommunistlikku nõukogude süsteemi, mille vihased vastased nad kõik olid. Poola, Rumeenia, Soome ja kolm Balti riiki ei teadnud, kumba rohkem karta - kas Saksa agressoreid või Vene päästjaid. Nimelt just see halvas Briti ja Prantsuse poliitika.“

 

Balti riikide müümine

Muidugi oli demokraatlikel lääneriikidel keeruline Balti riike otsekohe Stalinile müüa, kuid veenva sõnastuse varjus olnuks see võimalik. On naiivne arvata, et Balti riikide loovutamist Stalinile oleks takistanud eriline sümpaatia Baltikumi vastu. Nende riikide saatus jättis lääne suhteliselt külmaks.

1939. aasta juuli lõpuks oli suurriikide positsioonid Balti riikide ja Poola küsimuses selgeks räägitud. Suurbritannia ja Prantsusmaa olid valmis Moskvale järele andma. Kuid selle hind pidi olema sõjaline liit ning Moskva-poolne kohustus Poolat ja lääneriike sõja korral abistada. See tähendas, et NL võis automaatselt sõtta astuda.

Valmisolekut liidulepingu allkirjastamiseks kinnitas Prantsuse peaminister Edouard Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muu hulgas ütles: „Lõpuks ometi! Pärast nii paljusid raskusi võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud. Kuid kui nõudsime, et see saaks kohe alla kirjutatud, polnud Molotov sellega nõus.”

 

Nõukogude Liidu topeltmäng

Tekst
Ribbentrop kirjutab paktile alla

Lääneriikide üllatus oli suur, kui NL läbirääkimised Inglismaa ja Prantsusmaaga katkestas. Neid pani jahmatama kõneluste katkestamise tegelik põhjus.

Selgus, et 1939. aasta märtsist augustini oli NL mänginud topeltmängu. Pidades avalikke läbirääkimisi vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseks Inglis- ja Prantsusmaaga, oli ta nende selja taga pidanud salakõnelusi hitlerliku Saksamaaga.

Norides läbirääkimistel läänega pisiasjade kallal, oli Stalin oodanud kõneluste lõppu Berliiniga. London ja Pariis olid Stalinile vajalikud üksnes kui hoovad, et Saksamaale survet avaldada.

Stalini eesmärk oli sõda, mis Euroopa arvel pidi suurendama NLi liitriikide arvu. Selle sihi saavutamiseks tuli sõda viia nende maade territooriumidele, kus Punaarmee sõdur saaks täita oma internatsionaalset kohust.

1939. aastal ei teinud Stalin oma eesmärkidest enam saladust. Selle aasta 1. jaanuaril ilmus tema läkitus: “Lüüa vaenlast vähese verega tema enda territooriumil.”

Kuid kes on vaenlane? Konkreetselt küll mitte keegi. Kuid Stalinile olid nad kõikjal: fašistid, imperialistid, militaristid, ülemaailmne kodanlus, valgesoomlased, trotskistid ja kes kõik veel. Ja nende löömiseks vajas Stalin sõda ning võimalikult kiiresti.

Oma luurevõrgu kaudu sai Stalin teada, et Hitler on otsustanud tasuda Versailles’ lepingu alusel Poolale loovutatud Lääne-Preisimaa, Poseni ja Ülem-Sileesia eest ei vähema ega rohkema kui Poola vallutamisega.

Teisalt sai Stalin teada, et Hitleri kallaletungi korral Poolale kuulutavad Inglismaa ja Prantsusmaa Saksamaale sõja. Ja esimest korda avanes Stalini ees tegelik võimalus sõja puhkemiseks. Nüüd tuli vaid Hitlerit meelitada, et see kiiresti alustaks. Kuid füürer kõhkles. Kuidas veenda Hitlerit ja pakkuda talle tuge?

1939. aasta 3. mail ilmus ajalehes Pravda lühike teadaanne - välisasjade rahvakomissari Maksim Litvinovi asemel juhib NLi välispoliitikat Vjatšeslav Molotov. Stalin teadis, mida tegi. Juut Maksim Litvinovil (õige nimega Meir Wallachi) oli võimatu luua sõbralikke suheteid Hitleriga. Küll sai seda teha Molotov.

20. mail 1939 kohtus Molotov Saksa suursaadiku Schulenburgiga ja teatas talle, et Moskva soovib kahe riigi suhteid parandada. Stalin, saanud järgmisel päeval teada, et Inglismaa ja Prantsusmaa on jäänud oma senise otsuse juurde ning kuulutavad Poola ründamise korral Saksamaale sõja, oli selle üle rõõmus ja otsustas Hitlerit kõige sõjapidamiseks vajaminevaga toetada. Stalini arvates pidi Saksamaa eelkõige forsseerima laevaehitust, et Inglismaast jagu saada.

18. juunil 1939 saabus Berliini NLi esindaja Jevgeni Babarin, kes pidas läbirääkimisi intensiivse kaubavahetuse alustamiseks NLi ja Saksamaa vahel. Läbirääkimiste käigus lepiti kokku ühise tegutsemise suhtes Inglismaa ja Prantsusmaa vastu.

15. augustil kohtus Molotov taas suursaadik Schulenburgiga, et valmistada ette MRP. 23. augustil 1939 kirjutasid Molotov ja Ribbentrop Moskvas paktile alla.

Mõlemad pooled olid huvisfääride kindlaksmääramise üle Ida-Euroopas ülimalt rahul. NL omandas õigused Soome, Eesti, Läti, Leedu, poole Poola ja Bessaraabia üle, kus Stalin sai nüüd täita oma internatsionaalset kohust. Leedu jäi sõlmitud kokkuleppe alusel Saksamaa huvisfääri, mille see aga hiljem (28. septembril 1939) samuti Moskvale loovutas. Hitlerile jäi küll vaid pool Poolat, kuid ta sai kinnitust oma senisele arvamusele, et NList pole Saksamaal ohtu karta.

Paktile allakirjutamise ajal sai Hitlerile teatavaks Inglise peaministri Joseph Austin Chamberlaini avaldus, milles peaminister teatas, et ükskõik milline NLi ja Saksamaa vaheline kokkulepe ei saa tühistada Suurbritannia kohustusi Poola ees.

Selle peale teatas Hitler: “Inglismaa peaministri peetud kõne alamkojas ei muuda mingil määral Saksamaa seisukohti. Selle kõne ainus tagajärg võib olla üksnes verine ja ettearvamatu sõda Saksamaa ja Inglismaa vahel. Kuid seekord ei pea Saksamaa enam kahel rindel sõdima, kuna Venemaaga sõlmitud leppimus on vaidlustamatu ja tähendab Saksamaa välispoliitika muutumist pikaks ajaks.”

Kahtlemata oli Hitleri öeldu puhul kõige tähenduslikum see, et Venemaa ja Saksamaa ei tõsta enam kunagi teineteise vastu relva. Võime uskuda uskumatut, kuid see oli tol ajal Hitleri siiras seisukoht, sest sedasama kinnitas nii sõnades kui tegudes Moskva.

 

Stalin tõmbas Hitleri haneks

Saksamaa ja NLi vahel sõlmitud mittekallaletungi lepinguga andis Stalin Saksamaale teadlikult vabad käed sõja alustamiseks. Samal ajal aga püüdis Stalin üldsuse ees varjata Saksamaaga sõlmitud kokkuleppe tõelisi eesmärke, milleks oli kavandatav Saksamaa ründamine.

Üks selliseid enda “puhtaks pesemise” katseid oli Stalini peetud kõne 23. augustil 1940 Moskva raadios, kus ta ütles: “Võidakse küsida: kuidas oli see võimalik, et Nõukogude Vene valitsus laskus mittekallaletungi lepingu vahekorda säärase sõnamurdjate ja kurjategijatega kui Hitler ja Ribbentrop? Kas siin ei ole tehtud viga? Ei, mõistagi mitte! Mittekallaletungi leping on rahuleping. Ükski rahuarmastav riik ei saa ju tagasi lükata rahulepingu sõlmimise võimalust oma naaberriigiga, olgugi et sellise naaberriigi eesotsas seisavad säärased koletised ja inimsööjad, kui seda on Hitler ja Ribbentrop.”

Saksamaa ja NLi vahel sõlmitud lepingule lisatud salaprotokollidest ei olnud avalikkus pikki aastaid teadlik. Protokollide fotokoopiad esitas esimest korda Nürnbergi kohtuprotsessil liitlaste kohtule Rudolf Hessi kaitsja dr. Alfred Seidl, kes nõudis, et kui Saksamaa valitsuse liikmeid süüdistatakse sõja ettevalmistamises, tuleb sama süüdistus esitada NLi vastu, mis Saksamaa sellist tegevust toetas.

Kuid sellel kohtumõistmise paroodiaks nimetatud protsessil esines peasüüdistajana NLi esindaja, kelle kategoorilisel nõudmisel keeldus kohus neid fotokoopiaid kohtumaterjalide koosseisu võtmast.

 

 

Vaino Kallas