Vene välisministeerium õigustab annektee-rimisi

 

Venemaa õigustab annekteerimisi

Venemaa Föderatsiooni välisministeeriumi 17. novembri kuupäeva kandvas dokumendis, mis esitab Venemaa versiooni ajaloosündmustest Suure Isamaasõja eelõhtul, õigustatakse Molotov-Ribbentropi pakti (MRP) alusel Nõukogude Liidu mõjusfääri sattunud territooriumide hõivamist, eitades täielikult muu hulgas Balti riikide okupeerimist.

NSVLi läänepiirile jäävate alade liitmist vaadeldakse natsi-Saksamaalt lähtunud üha suureneva sõjaohu kontekstis, 1939. aasta 23. augustil Saksa ja Nõukogude välisministrite Joachim von Ribbentropi ja Vjatšeslav Molotovi vahel sõlmitud pakti ja selle salajasi lisaprotokolle vaadeldakse kui bolševike ligi kahe aasta pikkust «ajavõitu» ja natside kallalatungi edasilükkamist, mille jooksul Nõukogude Liit sai ennast sõjaks paremini ette valmistada ja oma läänepiirile jäänud ohtlikud rünnakuplatsdarmid nagu Balti riigid ja Bessaraabia likvideerida, selgub välisministeeriumi ajaloo- ja dokumentatsiooniosakonna käsitlusest.

Balti riikide puhul mainitakse 1939. aastal sõlmitud vastastikkuse abistamise kokkuleppeid, kuid väidetakse, et Eesti, Läti ja Leedu jätkasid nõukogudevastase poliitika ajamist ning raskendasid konkreetsete lepingutest tulenevate üksikküsimuste lahendamist, mille näiteks tuuakse neisse riikidesse nõukogude garnisonide paigutamisega seotud raskusi.

Baltikumile heidetakse ette koostöö jätkamist natsi-Saksamaaga ning rõhutatakse, et siinsetele valitsustele tuletati meelde, et säärane tegevus rikub kahepoolseid leppeid Nõukogude Liiduga.

«Aga suurem osa Balti riikide elanikkonnast ei toetanud valitsevate gruppide poliitikat ning pärast juulis 1940 neis riikides toimunud parlamendivalimisi tulid seal võimule Nõukogude Liidule lojaalsed jõud,» väidab Venemaa välisministeerium. «Balti riikide kõr- geimad seadusandlikud kogud pöör- dusid NSVLi ülemnõukogu poole palvega võtta need riigid Nõukogude Liidu koosseisu ning augustis 1940 need palved ka rahuldati.»

NSVLi läänepiiri keskmiselt 300 kilomeetri võrra edasinihutamise kontekstis mainitakse ka Lääne-Ukraina ja  Lääne-Valgevene ühendamist nende liiduvabariikidega. Kahasse natsi-Saksamaaga toime pandud kallaletungi Poolale ning riigi okupeerimist ja jagamist ei mainita.

Samas tunnistab Venemaa välisministeerium, et MRP tegi Nõukogude Liidule poliitiliselt ja moraalselt kahju. Küll aga mainitakse, et pakt tekitas probleeme seniste liitlaste Saksamaa ja Jaapani suhetes ning võimaldas kokkuvõttes Nõukogude Liidul vältida hukatuslikku sõda kahel rindel.

Dokumendis antakse veel pikk ja vabas maailmas üldiselt aktsepteeritust kaunis erinev nägemus Venemaa välispoliitikast ja sündmustest 1939.-1941. aastal Balkanil, Türgis, Iraanis, Jaapanis, Skandinaavias, Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides.

Suhetest USAga rääkivas lõigus tulevad veel kord jutuks ka Balti riigid: ameeriklastele heidetakse ette nõukogudevastaste meeleolude prevaleerimist välispoliitikas, mis väljendusid dokumendi järgi selles, et USAs säilisid olematute Balti riikide esindused ning et Nõukogude Liidu riigipangale ei antud välja justkui neile kuuluvaid kullavarusid.

 

Venemaa ajalookäsitlusest on lihtsalt ebaloogiline

Eesti Välispoliitika Instituudi juhatuse liige Erkki Bahovski peab Venemaa välisministeeriumi avaldatud lähiajalugu käsitlevat ajaloodokumenti ebaloogika musternäiteks

Vene välisministeeriumi dokumendis, mis väidab, et Eesti rahvas valis 1940. aastal vabatahtlikult endile nõukogude võimu, on Bahovski väitel kõik segi nagu pudru ja kapsad.

Tekst
Valimised 1940. aastal toimusid Punaarmee valvsa pilgu all

«On mõistetav, et tegemist on valimiste eelse ajaga ja siis ajavad Venemaal kõik rinna kummi tõestamaks, kui patriootlik keegi on, aga ajalookäsitlus võiks olla siiski isegi meile mittemeeldival kujul loogilisem.»

Bahovski sõnul peetakse MRP sõlmimist läänes siiski ühemõtteliselt ebamoraalseks. Ent kõige «huvitavam» Venemaa välisministeeriumi ajalooliste «avastuste» puhul on Bahovski sõnul tõdemine, et laiad rahvahulgad pooldasid 1940. aastal Nõukogude Liiduga ühinemist.

«Miks siis, kallid sõbrad Vene välisministeeriumis, tervitasid eestlased Saksa vägesid 1941. aastal kui vabastajaid ja miks 1944. aastal nägid nad Punaarmees suuremat vaenlast kui Wehrmachtis,» küsis Bahovski.

«Muide, eks Venemaa hõõrub seda pidevalt eestlastele nina alla ja sõna «fašist» on eestlaste kohta laialt kasutusel, kuid kui eestlased siis 1940. aastal soovisid Nõukogude Liiduga ühineda, miks siis süüdistused neonatsismis ja fašismis on Eesti kohta nii kiired tulema,» ütles Bahovski. «Aga impeerium, isegi kui see on wannabe impeerium, võib endale ebaloogilisusi lubada.»

Venemaa välisministeerium paigutas hiljuti oma veebilehele pika dokumendi Teise maailmasõja eelse ja algusaja sündmuste kirjeldusega, mis muu hulgas väidab, et 1940. aastal tulid Eestis ja teistes Balti riikides valimiste tulemusel võimule «Nõukogude Liidule lojaalsed jõud».

«Hoolimata 1939. aasta sügisel Eesti, Läti ja Leeduga sõlmitud vastastikuse abistamise lepingutest jätkasid nende maade valitsused nõukogudevastase poliitika ajamist. Nad tekitasid raskusi eelkõige konkreetsete küsimuste lahendamisel, mis olid seotud Nõukogude garnisonide paigutamisega nendesse riikidesse, ja laiendasid samaaegselt koostööd natsliku Saksamaaga, » kirjutab dokument.

Edasi teatab Vene välisministeeriumi ülevaade: «Kuid Balti riikide valitsevate ringkondade poliitika ei pälvinud elanikkonna enamuse toetust ning pärast 1940. aasta juulis toimunud valimisi Läti ja Leedu seimi ning Eesti riigivolikokku tulid neis riikides võimule Nõukogude Liidule lojaalsed jõud.

Kõik eeltoodud seadusandlikud kogud pöördusid Nõukogude Liidu ülemnõukogu poole palvega võtta nad Nõukogude riigi koosseisu.» Teatavasti ei toimunud Eestis 1940. aasta suvel mingeid vabu valimisi, vaid tegemist oli relva ähvardusel sündinud lavastusega.

Vene välisministeeriumi pressiteenistus ei olnud eile valmis andma Postimehele kohe kommentaari, kas see dokument väljendab riigi ametlikku seisukohta. Vene välisministeerium soovis küsimust saada kirjalikult ja eile ajalehe trükkiminekuks ei olnud vastust veel tulnud.

Varem on Vene saatkond Eestis pakkunud välja, et Eesti ja Venemaa peaksid moodustama ühise ajalookomisjoni, mis kõrvaldaks või siluks erimeelsused ajalooküsimuste tõlgendamisel kahe riigi vahel. 17. novembriga dateeritud dokumendi «Nõukogude Liidu välispoliitiline tegevus Suure Isamaasõja eelõhtul (õiend)» koostajana on nimetatud ajalooliste dokumentide osakonda. Viimast juhib Konstantin Provalov, kes oli aastatel 2001–2006 Vene suursaadik Eestis.

 

Vaino Kallas