Eesti Rahvuskomitee

 

VASTUPANULIIKUMINE SAKSA OKUPATSIOONI AJAL

 

Vastupanuliikumise tekke põhjuseks oli Saksa okupatsioonivõimude otsustav vastuseis Eesti iseseisvuse taastamisele. Need vähesed eesti poliitilise eliidi esindajad, kellel oli õnnestunud pääseda NKVD küüsist, ei jäänud ootama käed rüpes, vaid asusid  tekkinud olukorrast väljapääsu otsima.

 

Tegutsesid illegaalsed vastupanugrupid 

Kui Saksa relvajõud 1941. aasta südasuvel pidurdamata hooga Moskva suunas marssisid, näis väga paljudele, et sõda lõpeb varem või hiljem kommunismi hävitamisega ja kompromissrahu sõlmimisega läänes. Selline perspektiiv pani iga mõtlevat eestlast arutlema ja küsima, milliseks kujuneb sel juhul Eesti tulevik? Kui 1941. aasta talve saabudes polnud Saksamaa N. Liidust aga jagu saanud ja Ameerika Ühendriigid samal aastal oma tohutu majandusliku potentsiaaliga Saksamaa vastasesse sõtta tõmmati, kahanesid sakslaste võiduvõimalused tunduvalt. Ja kui ka 1942. aastal Saksa relvajõudude ägedad rünnakud neile edu ei toonud, kuna Ameerika majanduslik abi oli hinge vaakuvale kommunismile uut elujõudu andnud, oli päevselge, et Saksamaa on selle sõja kaotanud, küsimus on vaid ajas.

Oli tekkinud keeruline umbsõlm. Eestlastel olnuks lausa meeletus loobuda sõjalisest koostööst sakslastega või mõnel muul viisil nõrgestada sakslaste rünnakuid Punaarmee vastu. Sellega oleksime ise kaasa aidanud oma maa ja rahva taasokupeerimisele ja sattumisele punase terrori alla.

Samal ajal aga püsisid lahkhelid saksa võimude ja eesti poliitiliste ringkondade vahel. Kõigile oli selge, et Saksmaa ei alustanud N. Liiduga sõda mitte selleks, et rahvaid punase katku käest vabastada, vaid omakasu kaalutlustel – s.t. ennetada Stalini poolt kavandatud sõjalist lööki Saksamaa pihta, aga ka varem Hitleri poolt plaanitud n.n. "Uue Euroopa" rajamiseks. Sakslased poleks silmagi pilgutanud, kui kogu eesti rahva hävimine oleks päästnud kasvõi väikese osagi saksa sõdureid selles sõjas.

On täiesti loomulik, et neis tingimustes tekkisid mitmel pool Eestis, eriti haritlaste ja endiste poliitikute hulgas, grupid, kus arutleti ja analüüsiti sündmuste käiku ja püüti saada teavet Saksa okupatsioonivõimude tegevuse kohta. Võimaluse korral selgitati rahvale tegelikku olukorda. Et mitte sattuda Saksa SD [Saksa julgeolekuteenistuse] valvsa pilgu alla, oldi sunnitud tegutsema salaja.

Eestis tegutses mitu illegaalset vastupanuliikumise gruppi. Üks selliseid gruppe, kes oli aidanud eesti vabatahtlikke Soome toimetada, oli tegutsenud siin juba Nõukogude okupatsiooni ajal. Eriti populaarne oli nende gruppide hulgas aga endise peaministri Jüri Uluotsa ümber koondunud ringkond, kuhu kuulusid P. Klement, J. Lattik, O. Tief  ja mitmed teised tollal tuntud inimesed.

Nooremaid poliitikuid J. Uluotsa küllaltki legaalne tegevus ei rahuldanud. Ühe sellise noortegrupi eesotsas olid prof. K. Liidak, J. Kull, O. Mänd jt., kes otsisid kolmandat teed, orienteerudes lääneriikidele ja püüdes Rootsi kaudu luua kontakti Inglismaaga. Sama taotlesid ka Soomes 200. jalaväerügemendis ja ERNA salgas olnud eesti sõjamehed.

Paraku olid need katsed tollase Briti sõjakabineti juhi W. Churchilli seisukohtade tõttu juba ette luhtumisele määratud. Lubades Hitleri-vastase võitluse huvides sõlmida liidu kasvõi vanakuradi endaga, pidas Churchill oma sõna ja jättis Balti rahvad abita.

1943. aasta sügisel tegi Saksa välisminister Ribbentropi esindaja prof. Jüri Uluotsale  ettepaneku - moodustada Eesti parteide esindajatest komitee, kes toetaks nende poolt kavandatud mobilisatsiooni läbiviimist Eestis ja kiidaks heaks sakslaste sõjapoliitika. Vastutasuks lubati anda komiteele õigus esineda Saksa võimude nõuandjana kohalikes küsimustes.

Selle ettepaneku arutamiseks toimus 21.- 23. oktoobril 1943 Jüri Uluotsa eesistumisel nõupidamine, millest võtsid osa eesti nelja poliitilise erakonna ning kirikute ja majandusringkondade esindajad. See esinduskogu tuli Saksa välisministri ettepaneku suhtes eitavale seisukohale. Koostati memorandum, kus nõuti Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel Eesti iseseisvuse taastamist. Selle dokumendi viskas aga kindralkomissar Litzmann J. Uluotsa ja E. Kanti juuresolekul prügikorvi. Sellega tõestati veel kord, et sakslaste abiga ei tule Eesti Vabariigi taastamine kõne alla. Nüüd jäi loodetud eesmärgini jõudmiseks vaid üks võimalus – illegaalsel teel.

Marssal G. Mannerheim kirjutab oma mälestustes sakslaste suhtumise kohta Balti riikidesse järgmist:

"Sakslaste poliitikat Baltikumis tuli märkida kui mõistmatult lühinägelikku, kuna nad ei võimaldanud isegi autonoomiat neile kolmele balti rahvale, kes suvel 1941 olid saksa vägesid vastu võtnud kui vabastajaid, olid valmis osa võtma võitlustest N. Liidu vastu. Ka muus osas jättis eestlaste, lätlaste ja leedulaste kohtlemine palju soovida. Saksa poliitika Baltikumis röövis kahtlemata saksa sõjaväelt väärtusliku toetuse..."

Kõik see, mis toimus hiljem, oli neil aastatel veel olemata ja põrandaalustes vastupanugruppides loodeti sündmuste positiivsele arengule. Samal ajal valitses kõikides põrandaalustes gruppides seisukoht, et eesti mehed ei tohiks lasta end mobiliseerida enne, kui aeg selleks on meile soodne või vajalik kodumaa kaitsmiseks.

See aeg saabus 1944. aasta jaanuaris, kui Punaarmee sakslaste rinde Leningradi all purustas ja nõukogude väed Eesti piirialadele jõudsid. Nüüd oli selge - eesti meestel on aeg relva järele haarata ning teha kõik, et kaitsta Eesti piire Punaarmee sissetungi vastu. Olukord saksa rinnetel näitas, et sõja lõpp ei ole enam kaugel. Eesti põrandaalustes ringkondades oldi aga arvamusel, et pärast sõda toimuval rahukonverentsil tuleb kindlasti arutusele ka Balti riikide küsimus ja Eesti, Läti ning Leedu iseseisvus taastatakse. Lääneriigid ei olnud nende okupeerimist N. Liidu poolt tunnustanud. Pealegi olid Ameerika president ja Inglise peaminister andnud Atlanti konverentsil oma allkirja Atlanti deklaratsioonile (hartale), milles tõotati pühalikult, et kõikide rahvaste iseseisvus, kes selle Teise Maailmasõja käigus kaotasid, taastatakse.

Ei teatud ju siis veel, et tegelikult oli Eesti ja teiste Balti riikide saatus 1943. aastal Teherani nõupidamisel, kus Stalinil lubati tõmmata Euroopa riikide uued piirid ametlikele Ameerika maakaartidele, kolme "vägeva" poolt juba otsustatud. Oma tegevuse õigsust kinnitas president Roosevelt sõnadega:

Ma ei kahtle, et meie kolm, s.t. mina, Stalin ja Churchill, juhime oma rahvaid vastavalt nende soovidele ja sihtidele.

Kui “suure kolmiku” kavatsusi oleks 1944. aastal teatud, oleksid sündmused Eestis arenenud hoopis teisiti. Nüüd aga oldi veendunud, et eesti meestel on aeg asuda oma maa piiride kaitsmisele. Seejuures loodeti 1918. aasta sündmuste kordumisele. Selleks oli Saksamaa kapituleerumise puhul vaja ära hoida Eesti okupeerimine N. Liidu poolt.

 

Loodi Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR)  

Kuni 1944. aastani tegutsesid Eestis mitmed illegaalsed poliitilised ühendused, kellel puudusid omavahelised kontaktid ja isegi usaldus teineteise vastu. Kõikidel neil ühendustel olid loodud sidemed Eesti välisesindustega. Viimased pidasid aga vajalikuks, et kodumaal tekiks teovõimeline poliitiline keskus, kuhu kuuluksid kõik siin tegutsenud poliitilised ringkonnad.

Esimesed sammud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR) moodustamiseks tehti 1943. aastal, kui kerkis päevakorda Vabariigi Valitsuse moodustamise küsimus. Tekkinud oli vajadus sellise keskuse järele, kes koordineeriks seni Eestis iseseisvalt tegutsenud väikesi põrandaaluseid gruppe ja annaks neile ühtseid juhiseid iseseisvuse taastamiseks. Teoks sai see aga alles 1944. aastal.

23. märtsil 1944 moodustas grupp kokkutulnuid kokkuleppel presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsaga 1938. aasta põhiseaduse raames organisatsioon, kuhu kaasati kõik enne 1934. aastat (enne K. Pätsi poolt parteide laialisaatmist) tegutsenud erakonnad, välja arvatud Isamaaliit, mida ei tunnustatud, kuna see oli moodustatud sundkorras. Organisatsioon sai nimeks Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee (EVR). Sama aasta märtsis-aprillis korraldasid kõik erakonnad taastamiskoosolekud ja lähetasid oma esindajad EVR-i.

EVR-i etteotsa asus prof. Karl Liidak, kelle prof. Uluots hiljem Otto Tiefi valitsuses põllutööministriks määras. Rahvuskomiteesse kuulusid veel O. Tief (VR-II/3.), P. Klesmenti ja J. Lattik, põllumeeste esindaja J. Sikkar, Põllumeeste Kogu esindaja A. Eckbaum ja Keskerakonna liige O. Mänd ning Gustavson, Pikkow, Mänd, Inglist, Kull, Maandi, Moora ja Reigo. Kuus Rahvuskomitee liiget asusid välismaal. Neist minister A. Rei, saadikud H. Laretei ja R. Penno ning Tallinna laevaühisuse direktor Neuhaus Rootsis ja saadik A. Warma ning mag. E. Laid Helsingis.

EVR-i moodustamisest on selle liige H. Maandi kirjutanud järgmist:

"Kuulusin Eesti Rahvuskomitee koosseisu selle asutamisest kuni selle tegevuse lõpetamiseni. Organisatsiooni ametlikuks nimetuseks oli Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee ning see asutati 1944. aasta märtsi lõpul Tallinnas, pärast suurt pommirünnakut Tallinnale. Sündmuste areng idafrondil oli kujunenud selliseks, mis lubas oletada uute olukordade tekkimist meie maal, mille pärast eesti poliitiliste ringkondade koondumist ühise keskuse ümber iseseisvuse taastamise huvides hädavajalikuks peeti.

Eestisse saabus ka informatsioon, et lääneliitlastel on kavas teostada invasioon Balkani kaudu Poola suunas, millise operatsiooni teostamine oleks kahtlemata ka meie olukorra teistsuguseks kujundanud, nagu see on nüüd. Et see informatsioon oli ka õige, oleme nüüd võinud lugeda Churchilli mälestusest, kellel oli selline plaan, kuid mis Jaltas nurja aeti."

Eesti Rahvuskomitee alustas kohe aktiivset tegevust. Hakati moodustama iseseisvusaegseid riigiorganeid ja tegema ettevalmistusi võimu ülevõtmiseks sakslastelt nende lahkumisel Eestist. Loodi tihe kontakt teiste Balti riikide vastupanuliikumistega. Aprillis 1944 toimus Riias Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikumiste illegaalne nõupidamine, kus kooskõlastati liikumiste tegevus ja lepiti kokku ühtses taktikas. Eriti vajalikuks peeti rahvuslike relvajõudude loomist, et nende abiga soodsal hetkel võim riigis enda kätte haarata.

Olulist abi osutasid Rahvuskomiteele ametlikult sakslaste teenistuses olnud luurajad Leo Talgre ja Toomas Hellat, kes aitasid sisse seada regulaarse ühenduse välismaaga. Väljapoolt sai EVR informatsiooni põhiliselt Rootsist ja Soomest. Kahel korral saadeti selle järele Rootsi erikuller. Soomega oli olemas alaline side, milleks kasutati aktiivselt "Haukka" grupi meeste abi ja nende raadiojaama. Kavatsus oli luua side ka Londoniga, kuid seda ei jõutud korraldada.

Nüüd, aastaid hiljem võib arvata, et kontaktide loomine EVR-i ja lääneliitlaste poliitiliste ringkondadega toonuks kaasa ettearvamatuid tagajärgi, kuna viimased edastasid kogu informatsiooni, mis puudutas Eestit ja teisi Balti riike, oma liitlasele N. Liidule. Saadud informatsiooni kasutas aga NKVD kohe pärast Eesti taasokupeerimist ära iseseisvusmeelsete isikute likvideerimiseks. Samal ajal tundis suur huvi rahvusliku vastupanuliikumise vastu nõukogude luure, aga samuti Eestis aktiviseerunud lääneliitlaste luure.

Välist informatsiooni sai Eesti Rahvuskomitee põhiliselt Rootsist ja Soomest. Kahel korral saadeti Rootsi erikuller, kuna Soomega oli olemas alaline side. EVR-i asutamisest ja selle tegevuse eesmärkidest informeeriti rahvast elanike hulgas levitatud trükiste kaudu.

 

Saksa SD arreteerib Rahvuskomitee liikmed

Seoses üleskutsete levitamisega alustasid saksa okupatsioonivõimud kohe juurdlust, ning tegid läbiotsimisi trükikodades. Kuna üleskutsed olid trükitud heale paberile, millist Eesti trükikodades ei olnud, tuldi peagi järeldusele, et need on sisse toodud kas Soomest või Rootsist ja juurdlus lõpetati.

Hoogustunud vastupanuliikumise katkestas ootamatult Helsingis asunud Eesti saadiku kaudu välismaaga ühendust pidanud kulleri kinnikukkumine ja 20. aprillil 1944 alustas Saksa SD Eesti Rahvuskomitee tegevuses osalenute arreteerimist. Neid süüdistati saksavaenulikus tegevuses lääneliitlaste kasuks.

Arreteerimiste näiliseks põhjuseks oli aga Tallinnas Saksa Julgeoleku politsei poolt ühest Pärnu maantee korterist leitud kohver, mis olevat sisaldanud spionaa˛iandmeid sakslaste rindetegevuse kohta. Tegelikult olid leitud andmed vähetähtsad ja ei kujutanud endast mingit ohtu sakslaste rindetegevusele. Kas keegi eestlastest selles spionaa˛iloos üldsegi kaastegev oli, jäigi välja selgitamata. Juurdlust küll toimetati, kuid enne lõpliku selguse saamist varises saksa okupatsioon Eestis kokku. On võimalik, et Gestaapo kasutas leitud kohvrit selleks, et selgitada välja eestlaste opositsiooni ulatus, koosseis ja kavatsused, et see vajaduse korral jõuga maha suruda. Samuti on vägagi tõenäoline, et kohvri "salaandmetega" toimetas sellesse korterisse hoopiski Nõukogude luure, kes veelgi rohkem oli huvitatud Eesti iseseisvumist taotlevate organisatsioonide ja isikute likvideerimisest.

Ühtekokku arreteeris Saksa SD üle 500 mitmesugustes põrandaalustes gruppides tegutsenud isiku, kellest umbes 230 olid osalenud Eesti Rahvuskomitee tegevuses. Kaheteistkümnest komitee juhatuse liikmest õnnestus vaid kuuel vangistamisest kõrvale hoida ja kaduda. Osa arreteerituid viidi Saksamaa koonduslaagritesse, kust need sõja lõppedes viidi Nõukogude laagritesse. Enamuse arreteerituid vabastasid aga sakslased 1944. aasta septembris, vahetult enne Punaarmee jõudmist Tallinna.

Vastupanuliikumises osalenute arreteerimine andis tugeva hoobi senisele eesti-saksa koostööle. Kasvas vastastikune umbusaldus, mis levis ka eesti rindeväeosadesse. Vahekorrad eesti ja saksa sõdurite vahel muutusid veelgi teravamaks. Samal ajal aga tekkis eesti sõjameestes sakslaste propaganda mõjul umbusk Eesti Rahvuskomitee tegevuse vastu, kes kartsid, et EVR neid venelastele maha müüb. Eesti väeosadest, eriti aga piirikaitserügementidest hakkas mehi lahkuma, mindi metsavendadeks või pöörduti koju.

Kõigele vaatamata võtsid vabadusse jäänud Eesti Rahvuskomitee liikmed vastu otsuse jätkata Saksa relvajõudude toetamist ning hoiduda igati tegevusest, mis võiks rinde vastupanuvõimele kahju tuua.

Peagi õnnestus järelejäänud EVR-i liikmetel taastada otseühendus Soome ja Rootsiga. Samuti täiendati rahvuskomitee koosseisu uute liikmetega prof. Jüri Uluotsa ümber koondunud inimeste hulgast. EVR-i välisesinduste ülesandeks oli lääneriikidele Eestis valitseva olukorra tutvustamine ja nendega vajalike sidemete loomine.

Rahvuskomitee poolt anti välja kolm dokumenti. Esimeseks neist oli 1. augustil 1944. a. avaldatud üleskutse [manifest], mille tekst koostati Stokholmis ning redigeeriti ja trükiti Tallinnas. Üleskutses teatati EVR-i asutamisest, selle sihist tegutseda iseseisvuse taastamise nimel senikaua, kuni avaneb võimalus alustada tegevust Eesti põhiseaduslikel organitel. 30. juulil loeti manifest avalikul koosolekul ette Rootsis, kus kohal olid ka poolsada rootsi ja teiste maade ajakirjanikku. Rootsi ajalehtedelt jõudis manifesti tekst ka kohe Soome ja selles nähti isegi Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Ameerika raadio teatas sündmusest headline uudistes.

1944. aasta 1. augusti kuupäeva kandis EVR-i teine dokument - korraldus nr. 1, mis taotles rahva vastupanu tugevdamist idast ähvardava ohu vastu ja kutsus eesti sõjamehi relvaga käes võitlema okupeeriva Punaarmee vastu. Mõlemaid dokumente jagati rahvale ja kleebiti Tallinna tänavatel majaseintele. Seda tööd korraldas E. Inglist.

 23. augustil ilmus EVRi korraldus nr. 2, milles anti rahvale juhtnööre tegutsemiseks juhul, kui Nõukogude armee taasokupeerib Eesti.

Nende dokumentide levitamine põhjustas rahva hulgas tähelepandavat huvi ning elevust, andes tõuke uueks rahvusliku meeleolu ning kaitsevalmiduse tõusuks. Nende dokumentide levitamisel olid suure innuga abiks kahalikud Omakaitse organisatsioonid ja eestimeelne politsei, kes valdavas enamuses olid säilitanud rahvusliku meelsuse. Üleskutse tehti teatavaks samuti välisajakirjanduse esindajatele.

Vaino Kallas