GIKAITSEST ENNESÕJAAEGSES EESTI

 

 

RIIGIKAITSEST ENNESÕJAAEGSES EESTI VABARIIGIS

 

Seaduse korrapärasusega, nii kaua kui tuhandeaastane ajalugu seda mäletab, on eesti rahva saatjaks olnud sõjad. Eestlased on võidelnud alates kaugest minevikust kuni käesoleva sajandini nii Euroopa idapiiril, Eesti eluruumis, kui ka meie naabermaade aladel. Samas sisaldab ajaloo loogika käsku, et ajaloosündmusi tuleb meeles pidada. Ajalool on kalduvus korduda ja selletõttu peaksime me väga hästi teadma, mis juhtus Eesti riigi ja rahvaga möödunud sajandil. Ja kui rahvas hoiab oma riigi ja rahva ajaloo kulgu ning sündmuste loogikat alateadvuses tallel, siis ühel hetkel selgub, et too ajalugu ja tema rasked õppetunnid või kurvad kogemused võivad olla abiks tuleviku kujundamisel.

Täna, kus Eesti riigikaitse küsimus on saanud meie ühiskonnas teravaks arutluse teemaks, tasuks meie tänastel poliitikutel ja riigikaitse korraldajatel pöörata hetkeks pilk minevikku, et juba kord läbikäidust õpitud kogemusi tänastes tingimustes rakendada.

 

Eesti kaitsevägi ja Eesti kaitseplaan

Ennesõjaaegne Eesti kaitsevägi oli loodud demokraatlikel alustel ja selle põhijooned olid järgmised: Eesti kaitsevägi on eesti rahva ja riigi teener. Kaitsevägi ei tohi eralduda rahvast ja muutuda kinniseks tsunftiks, vaid peab täitma rahva enamiku soove. Kaitsevägi ei tohi sattuda ühegi poliitilise erakonna mõju alla. Kaitseväes ei ole lubatud  parteipoliitiline tegevus. Sisepoliitikas oli Eesti kaitsevägi neutraalne ja kõrgeima riigivõimu – rahva lojaalne käskude täitja.

Eesti kaitseväe tegevuse aluseks oli Eesti Vabariigi kaitseplaan, mille sissejuhatavas osas oli öeldud, et Eesti on neutraalne riik ja tahab elada rahus kõikide riikide ja rahvastega. Kui Eesti peab sõtta astuma, siis saab see olla vaid kaitsesõda kallaletungija vastu.

Eesti kaitseplaan oli suunatud meie arvatava vaenlase N. Liidu kallaletungi vastu. N. Liit oli piiramata võimalustega suurriik, kellega Eestil kui väikeriigil oli lootusetu sõdida. Selles olukorras jäi meil ainult üks võimalus – mitte loota teiste abile vaid omaenese jõule ja korraldada Eesti riigikaitse nii efektiivne, et vaenlane arvestaks kallaletungi korral suurte kaotustega nii rindel kui tagalas.

Eesti rahvaarv oli väike ja sellele vastavalt ka tema sõjavägi, mistõttu riigi territooriumi kaitsmisel on tähtis iga tema kodaniku panus. Meie vastupanu kaitsesõjas pidi olema totaalne, kus kogu elavjõud ja materiaalsed võimalused tuli paisata võitlusse vaenlase vastu. Eesti maaväes, õhukaitses ja mereväes oli 1939. aastal umbes 14.000 meest. Kaitseliidus oli 60.000 meest ja Naiskodukaitses 16.600 naist. 100-protsendilise mobilisatsiooni korral võisime nii elavjõus kui relvastuses välja panna kuni 100.000 meest.

Kaitseplaani operatiivne idee oli: õigeaegselt ja kiiresti teostatud mobilisatsiooniga  loodud sõjaliste jõududega aktiivselt kaitsta Eesti idapiiril Narva jõe ja Velje järve joonel asuvat positsiooni. Rinde tagalas hoida tugevad ja liikuvad varujõud, mille abil likvideerida vaenlase läbimurded rindel ning dessandid õhust, merelt ja järvedelt.

Eesti idapiiril asuvate jõgede ja järvede joon moodustas aastaringselt teatava loodusliku takistuse, mis meie vägede kaitsetegevust suurel määral kergendas, raskendades samal ajal aga idast pealetungiva vaenlase tegevust ja tema ülekaalus olevate sõjaliste jõudude efektiivset rakendamist. Selle positsiooni kaitsmise edukus olenes aga suuresti õigeaegsest mobilisatsiooni läbiviimisest ja katteosade kiirest rakendamisest.

Kaitseplaani üheks tähtsamakas operatiivala dokumendiks oli kattekava, mis oli heaks kiidetud Vabariigi Presidendi ja kinnitatud Sõjavägede Ülemjuhataja poolt. Kattekava käivitamine vallandas koheselt terve rea sellega seoses olevate täiendavate kavade teostamise ja kehtestas kogu Vabariigis sõjaseisukorra.

Katteväeosade ülesandeks oli kaitse teostamine kaitsepositsioonidel kuni mobiliseeritutest väeosade saabumiseni. Katteväeosad oli vastavalt välja õpetatud ning üksused teadsid oma ülesannet ja positsioone, mida nad käsu saamisel või vaenlase ootamatu kallaletungi korral pidid sisse võtma. Kohtades, kus katteväeosadel ei olnud alalisi kindlustusi, pidid alustama oma positsioonil ettenähtud  välikindlustuste töödega.

Katteväeosad pidid hoidma vaenlast taganemislahingutega vähemalt neli päeva ida pool Narva jõge, et anda mobiliseeritud väeosadele võimalus asuda positsioonidele. Kõige ohtlikum lõik põhjarindel oli Narvast kuni Narva-Jõesuuni. Peipsi järv alates Vasknarvast kuni Emajõe suudmeni endast erilist ohtu ei kujutanud. Meil oli täpselt teada, kuipalju oli vastasel Peipsil ujuvvahendeid. Keerulisem oli olukord Meerpalu ja Mehikoorma vahelisel alal.

Raskem oli olukord lõunarindel, kus puudusid looduslikud takistused. Katteväeosad pidid vaenlast takistama Laura-Irboska joonel. Kuna see ala oli soomusvägedele läbitav, siis olid sinna kontsentreeritud ka need vähesed tankitõrjevahendid, mis meil olemas olid. Raskusi tekitas ka lätlaste kaitseplaani üks variant – tõmmata oma väed tagasi kuni Sigulda kõrgustikuni, avades seega meie lõunatiiva.

Ette oli valmistatud ka kõikide maantee- ja raudteesildade õhkimine. Hävitamisele kuulus ka Riia-Pihkva kivitee. Teised piiriäärsed teed olid sihilikult hooletusse jäetud ja nende kasutamine raskendatud.

Lätlastega ühise vastupanu korral oli oodata, et vastane annab löögi just kahe riigi vägede kokkupuutepunkti pihta. Lätlastega oli kokku lepitud moodustada selles piirkonnas segaüksused. Tõsist vastupanu oli meil vaja osutada umbes 120-140 km pikkusel lõigul.

Kuni 1939. aastani olid meie saared peaaegu kaitseta. Kuna võimaliku kallaletungi korral tuli arvestada ka sissisõjaga, võeti 1939. aastal vastu otsus jätta saartel mobiliseeritud mehed  kohale ja formeerida nendest Saarte rügement. Moodustati ka eraldi Saarte sõjaväeringkond.  

Üleriikliku kattekavast tulenevalt oli kõigis väekoondistes ja väeosades välja töötatud juba detailiseeritud allüksuste kattekavad ning teised sellega seonduvad kavad.

 

Eesti kaitseväe väljaõpe 

Eesti sõjaväe vanem juhtkond pärines endisest Vene keiserlikust armeest ja omas nii Esimese maailmasõja kui Eesti Vabadussõja rikkalikke kogemusi. Nende hulgas oli palju kõrgema sõjaväelise haridusega ohvitsere. Veel 1939. aastal olid tegevteenistuses Vene Kindralstaabi Akadeemia lõpetanuist kindral Joh. Laidoner, kindralleitnandid P. Lill ja N. Reek. Vene Intendandi Akadeemiast kindralmajorid T. Rotberg ja R. Reiman ning kolonel G. Viard. Vene Mereväe Akadeemiast kontraadmiral H. Saltza.

Vabariigi algaastail loodi staabiteenistuse ohvitseride ettevalmistamiseks Kindralstaabi kursused ja hiljem Kõrgem Sõjakool. Peale selle olid meie ohvitserid õppinud välismaal - Soome, Läti, Saksa, Poola, Belgia ja Prantsuse Kõrgemates sõjakoolides.

Sõjaväe komplekteerimisel riviohvitseridega oli püstitatud ülesanne, et sõja korral iga kompaniiülem ja sellest kõrgemad ülemad oleksid Sõjakooli haridusega. Rühmaülemad ja sellele vastavad ametikohad olid ette nähtud komplekteerida reservohvitseridega. Sõjakoolis väljaõppe saanud reservohvitsere oli meil üle viie tuhande.

Seoses sõjatehnika pideva arenemisega pöörati suurt tähelepanu ohvitseride tehnilisele väljaõppele. See toimus Vabadussõja järel asutatud Sõjaväe Tehnikakoolis, mille 1923. aastal lõpetas 70 ohvitseri, kellest jätkus meie sõjaväe esialgseks vajaduseks. Seejärel kool suleti ja jätkas tegevust alates 1933. aastast. Tehnilist väljaõpet saadi ka välismaa sõjakoolides.

Suurt tähelepanu pöörati ka allohvitseride kaadri kasvatusele ja väljaõppele. Kaadriallohvitseride ettevalmistamine toimus põhimõttel, et nad sõjas vajaduse korral võisid asendada ohvitsere. Tegelikkuses tulid meie allohvitserid selle ülesandega ka hästi toime. Heaks näiteks on siinjuures Teine maailmasõda, kus allohvitserid eesti üksustes täitsid edukalt kompanii ülemate ülesandeid. Allohvitseride ettevalmistamine toimus algul Allohvitseride koolis, hiljem Lahingukooli juures, kuhu saadeti väeosade õppekeskuste lõpetajaid.

Kohustusliku sõjaväeteenistuse pikkus oli Eestis suhteliselt lühike. See andis end tunda reservohvitseride väljaõppes. Siin aitas olukorda parandada riigikaitseõppuste sisseviimine gümnaasiumides ja ülikoolides. Sõjaväe õppekavades püstitatud nõuded nõudsid sõdurite väljaõpetamisel väeosadelt intensiivset tööd, et need lühikese teenistusaja jooksul ette valmistada igakülgseks võitluseks lahinguväljal. Sõjavägede staabi direktiivides toonitati: igast sõdurist tuleb kasvatada veendunud isamaa kaitsja, arendada temas algatusvõimet ja õpetada teda igas olukorras tegutsema iseseisvalt.

Kindral Laidoner on korduvalt väitnud, et mis meil vaenlasega võrreldes jääb puudu arvuliselt, seda asendab suurel määral meie parem väljaõpe, kindel moraal, kõrgem kultuur ning hea tasemega juhtkond.

1939. aastal olime veendunud, et Eestil on just selline sõjavägi, nagu Sõjavägede Ülemjuhataja seda iseloomustas. See oli võimalik seetõttu, et eesti rahva nii kultuuriline- kui intellektuaalne tase oli kõrge. Meie noorsoo kasvatus kodus ja koolis lõi selleks kindla aluse, millele omakorda rajanes sõjaväeline kasvatus ja väljaõpe. Lisaks oli eestlastel võitleja iseloom, esivanematelt pärandatud vabadusvõitluse tahe, isamaa ja vabaduse armastus ning suur kohusetunne isamaa ees.

 

Kaitsealane koostöö naabritega

Oma riigi julgeoleku kindlustamise küsimus oli Venemaa alt vabanenud Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vahel kõne all juba iseseisvuse algaastail, kuid mitmesugustel põhjustel jäi ühine sõjaline kaitse liit loomata.

Eestil oli oma lõunanaabri Lätiga ühised riigikaitselised huvid ning sellel eesmärgil sõlmiti  1923. aastal Eesti-Läti kaitsealase koostöö leping. Selle lepingu eesmärk oli ära toodud lepingu sissejuhatavas osas: […] et alal hoida oma rahvuslikku suveräniteeti ja sõltumatust, mis kätte võidetud nii paljude ohvrite hinnaga, aga samuti oma territooriumi puutumatust.

 Lepingu järgi olid mõlema riigi valitsused kohustatud ühise tähtsusega välispoliitilistes küsimustes ühisel nõul talitama ja vastastikku teineteisele rahvusvahelistes suhetes poliitilist ja diplomaatilist abi andma ning vastastikku teineteist aitama juhul, kui ühele neist peaks kallale tungitama. Eesti-Läti kaitsealane koostööleping jõustus 21. veebruaril 1924 aastal ja sellest ajast peale arendati mõlema maa sõjavägede vahel, paraku küll mitte järjepidevalt, riigikaitselist koostööd.

Eesti riigikaitse kavad olid rajatud eeldusele, et meie tõenäoline vaenlane on N. Liit. Kindral Laidoner, andes juhtnööre meie kaitsekavade koostamiseks märkis, et 90% on kindel, et meie esmaseks vaenlaseks saab olema Nõukogude Liit. Samal seisukohal oli ka Läti Sõjavägede juhtkond. Leedul oli selles küsimuses erinev seisukoht, kuna tal oli võimalikke vaenlasi enam kui üks.

Eesti-Läti kaitsealase lepingu põhjal välja töötatud kaitsekavad käsitlesid ainult mõlema riigi kaitse korraldamist kallaletungija vastu. Neis kavades ei käsitletud mitte mingisuguseid kallaletungi plaane N. Liidule, nii nagu N. Liit seda hiljem süüdistusena  Eestile ja Lätile ette heitis.

1934. aastal kirjutati küll alla Eesti, Läti ja Leedu vaheline nn. „Üksmeele ja koostöö leping“, kuid see leping ei andnud erilisi tulemusi ja seda just riigikaitse küsimustes. Nagu hiljem (1956. a.) on ka Leedu endine välisminister Stasys Lozaraitis väitnud, oli Balti riikide omavaheline koostöö enne Teise maailmasõja puhkemist ebarahuldav.

Ka Balti riikide lähima naabri Poola olukord polnud kadestamisväärne. Asudes kahe suurriigi, N. Liidu ja Saksamaa vahel, olid tal piiritülid kõigi naabritega. Eriti oli Poola ohustatud Saksamaa poolt ja seda eeskätt nn. “Poola koridori” pärast, mis vastavalt Versailes’ lepingule lahutas Ida-Preisimaa emamaast ja millega sakslased ei leppinud. Kuigi Balti riikidel ja Poolal olid ühised ohud, ei toimunud nende vahel mingisugust riigikaitselist koostööd.

Üle Soome lahe asus meie vennasrahvas. Kui sõbralikke tundeid soomlased meie vastu ka ei kandnud,  määras Soome hoiaku ikkagi olukorra realiteet. Oma geopoliitilise asendi ja ajalooliste sidemete tõttu kuulus Soome Skandinaavia riikide huvipiirkonda. Seetõttu ei tahtnud Soome, nii nagu kogu Skandinaavia, oma saatust meiega jagada. Kuid nii soomlastel kui meil polnud sugugi ükskõik, kelle valduses on Soome lahe vastaspool. Nii meile kui soomlastele oli selge, et kui lahe ühe poole vallutab N. Liit, siis ähvardab sama oht ka lahe teist kallast, mistõttu Soome lahe sulgemiseks on vajalik, et selle mõlemad kaldad oleksid selle valdaja käes. See meie ning soomlaste seisukoht leidis hiljem ka kinnitust, kui punaarmee Eestis baasidesse asus. Otsekohe nõudis N. Liit Soomelt baaside rajamist ka lahe vastaskaldal Hanko rajoonis.

1939. aastal aimas kindral Laidoner ette tulevikumuresid. Juba siis oli kogu tema mõte ja tegevus suunatud ühise sõjalis-poliitilise rinde loomisele Soomest kuni Poolani. Laidoner uskus, et Eesti julgeolek oleneb sellest, kas läheb korda luua Saksamaa ja N. Vene vahel asuvatel riikide ühist rinnet. Sinna oleksid pidanud kuuluma Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola.  See liit ei pidanud olema vaenus ei Lääne ega Idaga, kuigi Laidoner eelistas tihedamaid suhteid eelkõige Läänega.

1939. aastal toimus terve rida Eesti Kaitseväe staabiülema kindral Reek’i ja tema abide külaskäike Soome, Lätti, Leedusse ja Poolasse. Sama aasta jaanuaris  külastas kindral Laidoner Soomet, kus tal oli mõttevahetus marssal Mannerheimi ja teiste kõrgemate väejuhtidega. Aprillis külastas Laidoner Poolat, kus ta kohtus kõigi tolleaegsete kõrgemate Poola väejuhtidega.

Neil külaskäikudel tegi Laidoner kõikjal ettepaneku ühise rinde loomiseks. Kahjuks ei leidnud need ettepanekud toetust. Eriti olid selle vastu Soome ja Poola. Tolleaegne ametlik Soome ei pidanud kuidagi võimalikuks end sõjaliselt siduda Balti riikide ja Poolaga. Soomlased teatasid meile otse, et nemad kuuluvad Skandinaavia riikide hulka ja see blokk ei või end siduda Eesti ja teiste Balti riikidega, sest see tooks Soomele ebameeldivusi ning halveneksid suhted Skandinaavia ja Nõukogude Venega. Tolleaegne Soome oli seisukohal, et Eesti asub “tõmbetuules”, Soome aga “tuulevarjus”.

Poola luges oma suurimaks vaenlaseks Saksamaad ja tal puudus tahe otsida teid vahekorra normaliseerimiseks. Poola juhtkond uskus vankumatult Prantsuse- ja Inglismaa sõjalisse jõusse ja lubadustesse, milles neil hiljem tuli pettuda. Poola sõjavägede  juhtkonnale ei meeldinud isegi see, et Eesti on loonud hea vahekorra Saksa kindralstaabiga.

Kui 1939. aasta 26. augustil sai Eesti sõjavägede staabile teatavaks, et Molotov-Ribbentropi läbirääkimistel on Balti riigid jäetud N. Liidu huvisfääri. 28. augustil kutsus sõjavägede ülemjuhataja kindral Joh. Laidoner kokku oma lähimad abilised ja andis korralduse, et Eesti idapiiri alad võetakse otsekohe tugevdatud järelvalve alla. Ja selles, et Eesti loovutati meie idavaenlasele poliitilise kokkuleppe teel - ilma ühegi püssipauguta, polnud hoopiski mitte süüdi Eesti Kaitsevägi.

 

Vaino Kallas