BALTI RIIKIDE ANNEKTEERIMISE MITTETUN-NUSTAMISEST

 

BALTI RIIKIDE ANNEKTEERIMISE MITTETUNNUSTAMISEST

 

Alates Balti riikide okupeerimisest NSV Liidu poolt 1940. aastal, oli lääneriikide avalikkuse sümpaatia täielikult okupeeritud Balti rahvaste poolel. See avaldus nii mõjukate ajalehtede ja ajakirjade juhtkirjades kui valitsuste pöördumistes.

Samal ajal võib muidugi küsida, kui teadlikud oldi läänes Baltikumis toimunust. Oli ju Moskva taktika Eesti, Läti ja Leedu inkorporeerimisel üsna oskuslik. Balti riigid okupeeriti ajal, kui kogu maailma tähelepanu oli suunatud Lääne-Euroopa sündmustele. Pealegi serveeris Moskva Balti riikide inkorporeerimist nende rahvaste soovina - astuda vabatahtlikult NLi.

Tegelikult ei uskunud Balti rahvaste NLiga vabatahtliku ühinemise versiooni ühegi riigi valitsusringkonnad. Läänele oli Balti riikide saatus juba pärast vastastikuste abistamislepingute sõlmimist ja Nõukogude vägede saabumist baasidesse selge. Lääneriikides teati hästi, et kolme Balti väikeriigi saatus oleneb täielikult nende suure idanaabri tahtest.

 

Loodeti Saksa-Nõukogude suhete teravnemisele

Kui Berliini põhiprintsiip oli mittesekkumine NLi aktsioonidesse Baltikumis, siis mitmes Lääne-Euroopa pealinnas oldi arvamusel, et NLi käitumine Baltikumis riivab Saksamaa huvegi, järelikult peaks Berliin sellele kõigele teravamalt reageerima. Eesti president Konstantin Päts teatas 1940. aasta juuli algul Saksa saadikule Frohweinile, et juba oma majanduslikest huvidest lähtudes peaks Saksamaa astuma vastu NLi aktsioonidele Eestis.

Samasuguseid mõtteid avaldas isegi mõni Inglise valitsuse liige. Nii kirjutas Inglise välisminister lord Halifax 26. juulil 1940: “On põhjust uskuda, et Nõukogude Liidu aktsiooni pannakse Saksamaal pahaks ja et Hitler on otsustanud Nõukogude väed Baltikumist välja tõrjuda niipea, kui tal selleks võimalus avaneb.”

Sellest järeldub, et kuigi Molotovi–Ribbentropi pakti (MRP) salalepingute olemasolu oli teada, ei tehtud sellest järeldusi, vaid hellitati Saksamaa-NLi vahekorra teravnemise lootust. Pärast seda kui Balti riikides oli võimule upitatud “töörahva valitsus”, tegi NL korduvalt Ameerika valitsusringkondades katset saada tunnustust Balti riikide annekteerimisele.

 

Surve anneksiooni tunnustamiseks

Eriti muutus teiste suurriikide suhtumine Balti riikidesse Teise maailmasõja puhkemisel. Varsti pärast sõja algust sai NList Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa liitlane ning otsekohe vähenes lääneriikide NLi-vastane aktiivsus. Kerkis küsimus: kuivõrd kindlat joont jätkab Ameerika valitsus Balti riikide tunnustamisel?

Kohe pärast sõja puhkemist saatis Eesti Vabariigi peakonsul Kaiv Ameerika Ühendriikide välisministeeriumile märgukirja, milles rõhutas, et igasugune sõjaline sissetung Eestisse ükskõik millise teise riigi poolt ilma Eesti Vabariigi seadusliku valitsuse nõusolekuta on agressioon Eesti Vabariigi vastu.

Samuti märgiti selles kirjas NLi okupatsioonivõimu viibimist ja agressiivsust Eestis. See avaldus toodi ära paljudes suuremates Ameerika ajalehtedes ja nagu kommentaaridest võis lugeda, olid teated Balti riikides toimunud massiküüditamistest ja muudest repressioonidest jõudnud läänemaailma avalikkuse ette.

Vastuses Eesti peakonsulile teatas Ühendriikide välisministeerium ametlikult, et Ameerika valitsuse hoiak Eesti annekteerimise suhtes ei ole muutunud. 3. juulil 1941 Ühendriikide välisministri asetäitjalt Eesti Vabariigi peakonsulile saadetud dokumendis oli muu hulgas öeldud: “/.../ Ma teatan, et siinne valitsus ei tunnusta Eesti absorptsiooni Nõukogude Liidu poolt, samuti mitte praegu Eestis eksisteerivat valitsust ega selle nn natsionaliseerimise dekreete või teisi akte ja korraldusi, mille on välja andnud see valitsus. Veel enam, Ühendriikide valitsus jätkab sõprus-kaubandus- ja konsulaarlepingute tunnustamist, mis on sõlmitud Ameerika Ühendriikide ja Eesti vahel Washingtonis 23. detsembril 1925. aastal ja mis on endiselt jõus.”

Samal ajal oli aga surve Washingtonile Balti riikide anneksiooni tunnustamiseks suur eriti just Inglismaa valitsuse mõne liikme poolt. 15. juunil 1941. aastal esitatud aruandes märgib Ühendriikide välisministri asetäitja Sumner Welles, et kõneluses Inglise suursaadikuga oli lord Halifax tema üllatuseks olnud arvamusel, et NLi nõudmisi Balti riikide suhtes tuleks toetada. Sealjuures oli suursaadik avaldanud seisukohta, et Ameerika avalikkus oleks sellega päri.

Halifaxi arvates olevat Balti riigid olnud sajandeid naaberriikide alluvuses ja temal isiklikult ei olevat Balti riikide suhtes sellist respekti kui näiteks Soome rahva vastu.

Sõja esimestel päevadel olid lääne ajalehtede veerud täis kirjeldusi bolševike metsikustest Balti riikides. Sõjasündmuste arenedes hakkasid need aga lääne lugejate hulgas peagi ununema ja seda olukorda ruttas kiiresti ära kasutama nõukogude välispropaganda. Nii kirjutas propagandistlik brošüür “The Soviet Union, Finland and the Baltic States”, et mitte Balti riigid, vaid hoopis NL oli 1940. aastal kannataja, kuna need kolm piiririiki olevat sepitsenud “salajast kallaletungi” oma idanaabri vastu, ja selle vältimiseks pidanud NL need riigid “oma kaitse alla” võtma. Sellise sisuga materjale ilmus teisigi. Esialgu arglikult ja saamatult, kuid mida aeg edasi, seda ülbemalt ja agressiivsemalt hakati bolševike hirmutegusid Balti riikides valeks ning natside propagandaks tembeldama. Kasvava aktiivsusega levitati lääne lugejate hulgas lugusid natside tegudest Balti riikides.

 

Rahva õigus valida ise riigikord

Pärast Eesti annekteerinud Punaarmee väljatõrjumist ja Saksa relvajõudude jõudmist Eestisse saatis Eesti peakonsul Ameerika Ühendriikide välisministeeriumile noodi, kus ta teatas, et eesti rahvas seisab vastu võõraste sissetungile oma suveräänsete õiguste piirkonda, ükskõik, kes neid õigusi rikuks, ega tunnusta Saksamaa valitsuse katset muuta ükskõik millisel kujul Eesti poliitilist staatust või suruda Eestile peale valitsust, mis ei esinda suveräänse eesti rahva vaba tahet.

Sellele vastas Ameerika välisministri abi Berle 18. septembril 1941. aastal järgmist: “Vastuseks Teie noodile 4. septembrist 1941 Saksamaa invasiooni puhul Eestisse ja Teie keeldumisele tunnustada ükskõik millist Saksamaa püüdlust muuta Eesti poliitilist staatust sellisel teel, mis ei väljenda eesti rahva vaba tahet, teatame seoses Teie seletusega, et Ühendriikide presidendi ja Inglismaa peaministri ajaloolisel kohtumisel merel avaldatud ühises deklaratsioonis öeldakse, et Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia respekteerivad kõikide rahvaste õigusi valida ise riigikord, mille all nad tahavad elada. Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia soovivad, et saaks taastatud nende rahvaste enda valitud valitsus seal, kus see vägivaldselt kõrvaldatud on.”

Nimelt kirjutasid Inglismaa peaminister Churchill ja Ameerika president Roosevelt 14. augustil 1941 Newfoundlandi lähedal sõjalaeva pardal alla Atlandi deklaratsioonile ehk Atlandi harta nime all tuntud dokumendile, milles nad seadsid vägivaldselt iseseisvuse kaotanud riikide õiguste taastamise oma tähtsaimaks sõjajärgseks eesmärgiks.

1942. aasta algul tõstatas Moskva taas küsimuse, et koostöölepingu sõlmimisel NLi ja lääneriikide vahel annab lääs tunnustuse Balti riikide annekteerimisele.

Sellised läbirääkimised olid Stalini ja Inglise välisministri Edeni vahel suure saladuskatte all toimunud 1941. aasta detsembrist. Neil läbirääkimistel oli Molotov esitanud üheksapunktise kava Euroopa piiride muutmise kohta, nähes selles ette suuri järeleandmisi NLile.

Samal ajal tegi Moskva veel ühe kavala propagandatriki: nimelt kirjutas ta 1. jaanuaril 1942 alla Atlandi harta põhimõtetele, respekteerides selle dokumendiga kõigi riikide ja rahvaste õigusi. Sellega jäeti lääneriikide avalikkusele mulje, et NL tahab pärast sõda taastada olukorra, kus iga riik ja rahvas võib ise valida soovitud riigikorra.

 

Inglismaa oli nõus Balti riigid loovutama

1942. aastal ilmus lääneriikides arvukalt materjale, kus üldjoontes oldi arvamusel, et Balti riikide kunagised piirid tuleb taastada. Kuid seda seisukohta ei jaganud kõik lääneriigid.

Nii avaldas Inglise valitsus Washingtonile tugevat survet NLi järeleandmiste tegemiseks.

7. märtsil 1942 kirjutas Churchill Rooseveltile: “Sõjaolukord on viinud mind veendumusele, et Atlandi harta põhimõtteid ei tuleks tõlgendada selliselt, et sellega oleks Venemaal keelatud omada neid piire, mida ta omas enne Saksamaa kallaletungi. See oli alus, mille põhjal Venemaa liitus Atlandi hartaga. Ma usun seepärast, et Teie annate mulle vabad käed vastavale lepingule allakirjutamiseks, mida Stalin tahab nii ruttu kui võimalik.” Seega oli Churchill asunud sillutama teed Teherani nõupidamisel asetleidnud Euroopa tükeldamisele.

Inglismaa püüdis saada oma plaanidele toetust Ameerika avalikkuselt. Selleks levitati Ühendriikide ajakirjanduses pidevalt selgitusi ja mõtteavaldusi, milles igati püüti õigustada NLi nõudmisi. 4. veebruaril 1942 teatas Ühendriikide välisminister Hull Londonis olnud suursaadikule Winantile, et Ameerika valitsus ei nõustu Moskva nõudmistega. Ta lisas, et Moskvale järeleandmine võiks avaldada ebasoodsat mõju väikeriikidele ja nende moraalile võitluses kommunismi vastu.

Kompromiss baltlastele

Samal ajal jätkas Moskva surve avaldamist. Selle tulemusel kinnitasid Londoni ajalehed eesotsas Timesiga päevast päeva, et “aja realiteet nõudvat Moskvale järeleandmist”.

Järgnes Churchilli kiri Ameerika presidendile, milles ta teatas, et Suurbritannia peab vajalikuks NLile järele anda.

Nüüd tegi president Roosevelt kummalise kompromissettepaneku tunnistada Balti riigid NLi osaks, kuid seal elavad eestlased, lätlased ja leedulased, kes ei soovi jääda Nõukogude režiimi alla, kogu varandusega evakueerida.

4. mail 1942 teatas USA suursaadik Winant Londonist välisminister Hullile, et Inglismaa välisminister Eden oli soovitanud Molotovil võtta Roosevelti kompromissettepanek vastu, millega Molotov ei olevat aga nõustunud, kuna NL soovivat Baltikumi koos selle rahvaga.

Samuti olevat Stalin teinud Balti küsimusest usaldusküsimuse ja kinnitanud, et selle lahendamine NLile vastuvõetavatel tingimustel kindlustab rahu pärast sõja lõppu.

 

Brittide meelemuutus

Nüüd teatas Hull Rooseveldile saadetud memorandumis, et kaasallkirja andmine Briti-Vene kokkuleppele, kus on territoriaalsed nõudmisedki, oleks kohutav löök Ühendatud Rahvaste Organisatsioonile, ja tegi presidendile ettepaneku teatada Londonile Ameerika valitsuse ametlik seisukoht. Seepeale teatas Roosevelt, et ta on nõus Hulli memorandumis toodud ettepanekuga.

London oli hämmeldunud, kuid kaldus üsna pea oma seisukohtades Ühendriikide poole. Seejärel teatasid venelased, et Briti-Vene koostöölepingust ei saa asja, kuid hakkasid nüüd oma senistest kangekaelsetest nõudmistest loobuma.

23. mail 1942 teatas Ameerika suursaadik Londonist, et Molotov on võtnud tagasi nõudmised Poola suhtes – saada endale kogu Ida-Poola.

Balti riikide kohta olevat Molotov öelnud, et nad pole vastu, kui Nõukogude režiimi vastased baltimaalased evakueeritakse.

Nähtavasti oli Moskva tulnud vahepeal järeldusele, et elanike väljaviimist Balti riikidest on nagunii pea võimatu teostada.

Samal ajal avaldati Ühendriikide ajakirjanduses rahulolu selle üle, et Balti riigid venelaste käest päästeti. Kuid oli ka teistsuguseid arvamusi.

Ajaleht Washington Daily News kirjutas, et lepingus on “reheväravasuuruseid auke”, mida NL võib edukalt oma huvides ära kasutada.

Veel avaldas see ajaleht kartust, et pärast sõda võib Venemaa Balti riigid oma valitsemise alla jätta.

Briti ajakirjandus ruttas Ühendriikide seisukohti toetama ja oli unustanud “Venemaa ajaloolised õigused Balti riikidele”. Enamgi, nüüd väideti koguni, et Inglismaa olevat alati Balti riikide huvide eest väljas olnud.

 

Vaino Kallas