8

 

 

8. MAIL 1945 VAIKIS SÕJAKANONAAD KURAMAAL

 

1945. aasta 8. mai hommik oli Kuramaal kevadiselt soe ja päikesepaisteline. Sel hommikul said Kuramaa “kotti” suletud Saksa ja Läti väeosad teada, et Saksamaa on kapituleerunud. Neli pikka aastat kestnud sõda oli lõppenud ja kätte jõudnud kauaoodatud rahupäevad.

Kuramaa “kotti” jäänud väegrupi Nord juhtkond oli saanud käsu alustada vägede väljaviimist Kuramaalt juba varem. 3. mail kutsus suuradmiral Dönitz enda juurde väegrupi juhataja kindralooberst Hilperti, kes sai korralduse alustada viivitamata üksuste väljaviimist Kuramaalt. Kõik raskerelvad, laskemoon ja transpordivahendid tuli kohapeal hävitada. Kaasa oli lubatud võtta vaid kergerelvad. Saksa merevägi sai käsu olla valmis Kuramaa väegrupi evakueerimiseks.

Otsekohe alustati diviiside staapides ülesande täitmiseks ettevalmistusi. Kuid selgus, et väeüksuste äraveoks ettenähtud laevade kandejõud ei vasta vajadustele. Sellele vaatamata alustati kogu rindelõigul üksuste tagasitõmbamist, et sõidukite saabudes oleks võimalik kohe alustada vägede pealelaadimist. 6. mail jäeti maha Tukumsi linn. Sadamalinnade ette moodustati tankikorpuse grenaderidest rannakaitseliin - Libella liin. Selle ülesanne oli julgestuse tagamine vägede laadimisel laevadele. Tankidivisjonides hakati hävitama relvi. Staapides koostati väeosade laevadele paneku ajagraafikud.

Kuid laevad ei saabunud. Kokkuleppest hoolimata katkestas Rootsi valitsus kivisöe tarnimise Saksa laevadele ja need jäid kütuse puudusel Saksamaa ning Taani sadamatesse seisma.

 

Tingimusteta kapitulatsioon

7. mai öösel võttis kindralooberst Hilpert raadioühenduse Vene armee ülemjuhatusega ja teatas, et Kuramaa väegrupp on nõus kapituleeruma. Venelased nõudsid, et väegrupi juhataja tuleks isiklikult kapitulatsiooni üle läbi rääkima.

Hilpert, kes oma alluvate ja sõdurite seas oli tuntud õiglase ja lugupeetud sõjamehena, läks sel öösel vastu oma elu kõige raskemale sammule.

Sõitnud saatjatega lahtisel autol läbirääkimisteks eesliinile, võtsid venelased ta vangi. Ta hukkus (hukati?) Nõukogude vangilaagris.

Läbirääkimisi, mis venisid tundide pikkuseks, pidas venelastega kindralmajor Rauser. Venelased esitasid vaid ühe nõudmise: tingimusteta kapitulatsioon.

8. mai öösel said kõik Kuramaa “kotis” olnud Saksa väeüksuste ja Läti 19. diviisi staabid armeegrupi ülemjuhatajalt päevakäsu: “Kõigile! Marssal Govorov on nõus, et relvarahu algab 8. mail kell 14. Kõikidele üksustele sellest otsekohe teada anda! Kaevikutes välja panna valged lipud! Ülemjuhataja ootab lojaalset sõnakuulmist, kuna sellest oleneb Kuramaa võitlejate saatus.”

Kell 14 kerkisid kogu rindel sakslaste kaevikute kohale sidemetest või särkide küljest rebitud riidetükkidest valmistatud valged lipud ja siitpeale valitses tervel eesliinil suur vaikus. Päeva pärastlõunal tulid mõnel pool sakslaste kaevikute juurde Vene ohvitserid, kellele peagi järgnes mõni Punaarmee soldat. Saksa soldatid vaatasid neid halle kujusid algul võõristusega.

Peagi vahetati tervitusi ja endised vaenlased surusid üksteisel kätt. Seejärel ilmus venelaste kätte vodkapudel, mis ringi käis.

Siis aga rebis keegi nokastunud punasoldat Saksa grenaderi randmelt käekella. Teine nõudis Saksa soldati sõrmest sõrmust. Veel nõuti sakslastelt, et need annaksid ära oma püstolid. Kuna õhk oli täis elektrit, tõstsid Saksa ohvitserid protesti ja nõudsid, et punasoldatid lahkuksid. Et verevalamist ära hoida, käsutasid Punaarmee ohvitserid Vene soldatid relva ähvardusel oma kaevikutesse tagasi. Poolte vennastumisel oli lõpp.

8. mai keskpäeval maandus Liibavi (Liepaja) lähedal asunud Grobini lennuväljale 35 sakslaste JU-52 tüüpi transpordilennukit, et võtta peale suuremal hulgal raskesti haavatuid. Kiire tankimine ja lennukid tõusid taas õhku. Palju haavatuid oli sunnitud ruumi puudusel maha jääma. Kuid siis nad veel ei teadnud, et äsja 35st haavatutega õhku tõusnud lennukist tulistasid Vene hävitajad juba mõni hetk hiljem Läänemere kohal alla 32 transpordilennukit. Need olid Kuramaalt esimesed ohvrid, kes esimesel rahupäeval Läänemere lainetes külma haua leidsid

 

Sõda pärast rahu

Teed Liibavi ja Vindavi (Ventspilsi) sadamasse olid veel vabad ja mööda neid kihutasid Saksa väeüksuste autokolonnid, et sadamatest lahkuvatele laevadele jõuda. Suurte transpordilaevade puudumise tõttu rakendati väeüksuste äraveoks viimane kui üks sadamas olnud alus. Liibavi sadamasse saabunud jalaväeüksusi laaditi laevadele venelaste pommirahe ja tärisevate pardarelvade saatel. Sadamas julgestas lahkumist üks tankigrenaderide rügemendi pataljon.

Liibavi sadamast lahkus esimene laevade konvoi 8. mail kell 20.30, viies kaasa 2900 eri väeliigi sõdurit ja haavatut. Kohe järgnes teine konvoi, kus oli peal 5720 meest. Kell 21 väljus kolmas konvoi ning tund hiljem 19 kiirpaati kokku ligi 5000 mehega.

Vaevalt olid viimased laevad Liibavi sadamast väljunud, kui sinna jõudsid Nõukogude üksused, mis paigutasid sakslaste tulepesadesse oma tankitõrjekahurid ja avasid lahkuvate laevade-paatide pihta kahuri- ning kuulipildujatule. Kaks viimasena lahkuvat aeglaselt liikunud puksiiri said pihta ja läksid koos inimestega põhja.

8. mail kell 23 väljus Vindavi sadamast konvoi 11 300 mehega pardal. See koosnes 15 kalalaevast, 45 pioneermaandumis- ja kahurpaadist ning tankerist Rudolf Albrecht. Õhtul, kui sadamast lahkusid viimased laevad, tiirutasid linna kohal Vene hävituslennukid, tulistades pardarelvadest sadamas ja linnas liikuvaid sõdurite kolonne. Linna kohal rippusid Vene lennukitelt allaheidetud “jõulupuud” ning taevasse kerkisid tuleleegid ja suitsusambad. See oli Vindavist viimane pilt, mida lahkuvad sõdurid laevadelt nägid.

Vaatamata tormisele merele ja venelaste pidevatele rünnakutele, jõudsid Kuramaa sadamatest lahkunud laevakonvoid 11. mai lõunaks Holsteini sadamasse ja 25 700 Kuramaa võitlejat astus Saksamaa pinnale. 190 000 meest, nende hulgas umbes 70 000 Läti 19. SS-diviisi võitlejat, jäi Kuramaal venelaste kätte vangi.

 

Eesti lennuväepoiste raske valik

1944. aastal lennuväe abiteenistusse astunud ligi 3000 noorest viidi 1944. aasta septembris, kui Saksa relvajõud Eestist lahkusid, umbes 900 poissi otseteed Saksamaale. Pärnus asunud 127. õhutõrjepataljoni neli kergepatareid läks Ruhja Eesti rinnetelt üle Mõisaküla taanduvaid väeosi julgestama.

Sealt viidi õhutõrjepatareid edasi Riiga, kus nad koos Pärnust otseteed Riiga saadetud raskepatareidega võtsid osa Riiale toimunud õhurünnakute tõrjumisest. Algul pataljonis olnud umbes 260st Pärnumaa poisist oli Riiga jõudnud umbes paarsada.

Kui rindejoon oli Riia all, viidi pataljon Tukumsi, kust see pidi ešeloniga Saksamaale transporditama. Kuid 5. oktoobril 1944 tungis Punaarmee tankikiil Leedus Läänemereni, lõigates ära maismaaühenduse Saksamaaga, mistõttu väegrupi Nord diviisid, sealhulgas 127. õhutõrjepataljon Pärnumaa poistega, jäid Kuramaa “kotti”. Nüüd viidi pataljon Vindavisse, kus selle kaks raskepatareid olid sõja lõpuni. Neli kergepatareid asus sõja viimastel kuudel Kuramaa eri paigus, seepärast jõudis sõja lõpu teade jõudis nendeni erinevalt.

Vindavis 4. raskepatareis teeninud eestlased kutsuti 8. mail patarei staapi, kus neid kostitati lõunasöögiga ja jagati välja marsitoit. Seejärel anti poistele kätte tõendid väeosast vabastamise kohta, mis tähendas, et nendele oli sõda lõppenud ja poisid olid vabad, kuid tegelikult lindpriid.

1. raskepatareis anti 8. mai hommikul kõigile käsk oma kirjad-päevikud hävitada ning alles pärast lõunat teatas patarei ülem, et Kuramaa väegrupp on tingimusteta kapituleerunud.

Samal ajal anti teada, et kes soovib Saksamaale minna, peab katsuma ise sadamas mõnele laevale pääseda. Kes aga tahab end venelaste kätte anda, peab ootama, kuni punaväed Vindavisse jõuavad.

Kõik selle patarei paljulapseliste perede isad saadeti Vindavi sadamasse, kust neid pidi Saksamaale viidama. Kuid peagi tulid mehed tagasi, kuna sadamasse maandunud vesilennukid olid viimse võimaluseni mehi täis.

Nüüd anti kõigile, nende hulgas patareis olnud 40 eestlasele käsk minna Vindavi lennuväljale, et nad transpordilennukitel Saksamaale sõidutada. Lennuväljale maandus küll neli transpordilennukit, kuid edasisõiduks puudus lennukitel bensiin ja lendurid panid poiste nina all lennukid põlema

Üks Vindavis olnud kergepatarei kahurirühmadest, kus oli kümne Eesti poissi, oli paigutatud mootorpraamile, mis oli valves Vindavi sadamamuulide suudmes, et sadamasse ei pääseks Vene allveelaevad. Saanud 8. mail teada, et Kuramaa väegrupp on kapituleerunud, asus praam teele Saksamaale.

Vindavis õhutõrjepatareides teeninud Eesti poisid olid otsustanud end mitte venelaste kätte anda ja üritasid kõiki võimalusi kasutades, et Saksamaale pääseda.

Samal ajal üritasid seda aga ka kümned tuhanded Saksa sõdurid, mistõttu kõik sadamas olnud laevad olid ülekoormatud ja vaid umbes 60-70 eesti lennuväepoistel õnnestus Vindavis laevadele pääseda ja  Kuramaalt lahkuda.

 

Kohtumine võitjatega

8. mail valitses Vindavi linnas tohutu segadus. Marodöörid rüüstasid kauplusi ja ladusid. Linna viivate teede ääres ja linnatänavatel seisid toiduainete ja sõjavarustusega koormatud veoautod. Mõni neist põles ja neil lõhkes koormaks olnud laskemoon. Tänavatel vedeles relvi ja laskemoona.

Üks umbes 30 poisist koosnev Eesti grupp, kes polnud sadamas laevadele pääsenud, pöördus tagasi linna. Teel laadisid nad oma toidukotid täis autodelt võetud šokolaadi, võid ja muud toidukraami. Öö veedeti ühes sadama laos.

Järgmisel päeval valitses linnas vaikus. Sadam oli laevadest tühi.

Nüüd otsustasid poisid, et hakkavad jalgsi kodumaa poole astuma. Kuid äkki hakkas tänavatele ilmuma igasugust rahvast. Paljud neist olid purjus ja relvastatud. Linnas kostis mitmelt poolt tulistamist. Olid need lahti pääsenud vangid või partisanid, ei osanud keegi öelda.

Poisid otsustasid kojumineku mõttest loobuda ja linnast lahkuda, et oodata olukorra selgumist. Kohalik lätlane lubas poisid oma sauna varjule, kuhu nad jäid paariks päevaks.  Kolmandal päeval aga tuli saunaomanik ja teatas, et ta ei või poisse enda juurde kauemaks jätta, kuna linna saabunud venelased olevat välja pannud teadaanded, et kõiki, kes varjavad Saksa sõjaväelasi, karistatakse karmilt.

Samal ajal kutsuti neis teadetes kõiki Saksa poolel võidelnud mehi, kel pole otsest veresüüd, ilmuma kogunemispunktidesse ja end seal üles andma. Ka lubati lahkelt, et kõik, kes ennast üles annavad, lastakse paari nädala pärast koju. See oli rõõmustav uudis.

Igaks juhuks otsustati siiski saata paar poissi linna maad kuulama. Tänaval sattusid maakuulajad aga vastamisi grupi Vene madrustega. Poisid kamandati relva ähvardusel hoovi ja otsiti läbi. Võeti ära kõik, mis vähegi võtta andis. See oli poiste esimene tutvumine Vene “seltsimeestega”.

Olles veendunud, et omal käel liikumine Lätimaa teedel, eriti Saksa sõjaväe vormis, on äärmiselt ohtlik, otsustas poisid end kogunemispunktis üles anda.

Sealt viidi nad traataiaga piiratud väljale, kus neid hoiti koos sakslaste ja lätlastega lageda taeva all. Päeval olid pidevalt loendused.

Kolm päeva hoiti poisse söömata-joomata. Siis hakati söögiks andma rohust valmistatud rokka, mis ei kõlvanud isegi sigadele. Paar nädalat hiljem viidi poisid suurde laagrisse, mis asus Vindavist eemal.

Seal oli koos paljudest rahvustest Saksa poolel võidelnud soldateid, kellest enamiku moodustasid Läti 19. diviisi mehed. Nemad olid samuti tulnud laagrisse vabatahtlikult, uskudes venelaste lubadusi, et kõik nad vabastatakse ja peagi koju lastakse.

Ühel juulipäeval rivistati laager üles ja meestele teatati, et nüüd hakkate koju sõitma. Läti leegionäre oli tulnud saatma palju kohalikku rahvast, kes viskasid kolonnis seisnutele leivapätse ja toidupakke.

Venelastest konvoisoldatid jooksid vandudes edasi-tagasi ja tulistasid õhku. Kätte saadud toidupakid trambiti jalge all puruks. Raudteejaamas laaditi kogu vangikolonn trellitatud loomavagunitesse ning suleti uksed. Algas sõit suurele “kodumaale”.

Kuid osa eestlasi pääses õnnelikult Saksamaale. 4. patareist õnnestus 26 meie poisil selle patarei eestlasest ohvitseri leitnant Uiga abiga Vindavi sadamas väikesel kahuripaadil kohad saada ja sellega Saksamaale minna.

Kuuel Eesti lennuväepoisil õnnestus ühe eestlasest ohvitseriga põgeneda Rootsi, kus nad interneeriti ja hiljem Rootsi valitsuse poolt koos 139 lätlasest sõjaväelasega Nõukogude Liidule välja anti.

 

Sõjavangina ja Siberi laagrisse

Kuldiga linna külje all ordulossis asunud Kuramaa väegrupi peastaabi kaitsel olnud 127. õhutõrjepataljoni kahe kergepatarei ja helgiheitjate rühma meeskonnad said sõja lõppemisest teada 8. mai hommikul.

Vaid mõni päev varem oli neis üksuste teeninud Eesti poistele antud kätte kanoniiri tunnused. Kuna asuti nii Vindavi kui Liibavi meresadamast kaugel, langes ära igasugune võimalus sealt venelaste käest Saksamaale pääseda.

Järgnevatel päevadel jätkus rindelt lahkuvate Saksa sõjaväe autokolonnide liikumine teedel. Kuid need ei liikunud nüüd enam sadamate suunas, vaid jäid peatuma Pelše lossis asunud Kuramaa väegrupi staabi juurde. Sinna saabus ka enamik Läti 19. diviisi üksusi.

Pelše lossi juurde jäädi peatuma umbes nädalaks. Siis ühel hommikul rivistati kogu see mitmetuhandeline rea- ja allohvitserikoosseis rännakukolonniks ja algas jalgsimarss Leedu piiri äärde Vainode sõjavangide laagrisse. Ühel ajal sõdurite kolonniga alustas lossi juurest liikumist pikk autokolonn Saksa ohvitseridega, kes viidi Riia randa ohvitseride laagrisse. Nagu hiljem on teatavaks saanud, hukkas NKVD seal osa Kuramaa väegrupi kõrgemaid ohvitsere.

Vainode laagris eraldati kõik Nõukogude kodanikud sakslastest ja viidi eraldi laagrisse, kus juba oli ees umbes 1000 punaarmeelasest Saksa sõjavangi. Laager asus põllul, kus polnud ühtegi hoonet. Kogu laagri territoorium oli porimülgas, kus vangidel tuli nädalate viisi lageda taeva all elada.

Peagi algasid ülekuulamised, mida tegid Punaarmee 6. armee vastuluure Smerš ohvitserid. Samal ajal aga toimusid laagris miitingud, kus Punaarmee oraatorid kinnitasid, et peagi vabastatakse kõik laagris olijad ja saadetakse koju.

1945. aasta jaanipäeva paiku alustasid Vainode laagri sõjavangid marssi Jelgavasse. Kohale jõudes piirasid NKVD soldatid kogu kolonni ümber ja sulgesid tugevasti valvatud laagrisse. Nädalapäevad hiljem jooksutati kõik vangid automaaturite kadalipu vahel Jelgava kaubajaama, kus nad trellitatud loomavagunites “suurel kodumaal” asunud vangilaagritesse sõidutati.

Pärast Kuramaa väegrupi kapituleerumist Kuramaal jäi venelaste kätte sõjavangi 42 Saksa kindralit, 8038 ohvitseri ja 181 032 Saksa sõdurit, nende hulgas umbes 14 000 Läti 19. SS-diviisi meest ning Norra ja Hollandi SS diviisid Nordland ja Nederland. Aga ka Läti muude üksuste mehi ning umbes 65 Pärnumaa lennuväepoissi.

Kuramaa koti kapituleerumisega lõppes neli pikka aastat kestnud heitlus kahe maailmavallutaja vahel. Lääne demokraatia toetusel võitjaks tulnud kommunistlik režiim asus vallutatud aladel otsekohe nõukogulikku elukorraldust teostama. Eelkõige oli vaja karistada neid, kes olid julgenud relvaga astuda vastu Ida-Euroopa rahvastele “õnne ja vabadust toonud vabastajale”, ja Sarmaatia lagendike poole hakkasid liikuma lõputud vangiešelonid sõjast vintsutatud meestega.  

 

Vaino Kallas