NÕUKOGUDE TÖÖPATALJONIS SILLAMÄEL

SILLAMÄE TÖÖSTUSLINNA  SÜNNILUGU

 

Nüüdseks põrmu varisenud Nõukogude Liidus oli tavaks, et kõigi gigantrajatiste ja uute linnade ehitajaau kuulus eranditult komnoortele ja stahhaanovlastele. Tegelik ehitajaau kuulus aga sageli neile sadadele tuhandetele sunnitöölaagrites olijaile, keda GPU ja NKVD selleks üle kogu N. Liidu "värbasid".

2016. aastal möödus 70 aastat Eesti Põhjarannikul asuva, ligi pool sajandit tavaeestlasele suletuks olnud tööstuslinna Sillamäe rajamise algusest. Kuid vähesed teavad, et selle linna ja seal asuva Silmeti tehase rajamist alustasid 1946. aastal Teises maailmasõjas Punaarmee vastu võidelnud eesti, läti ja leedu sõjamehed, kes peale sõja lõppemist “suure kodumaa” filter- ja sunnitöölaagritesse viidi ja sealt 1946. aastal tagasi Sillamäele toodi.

 

Vabanemine Norilski filterlaagrist

1946. aasta juuli algul hakkasid Norilski 7. laagris, kuhu nende ridade kirjutaja koos viie lennuväepoisiga peale sõja lõppu Kuramaa „kotist“ oli toodud, liikuma kuuldused, et isake Stalin olevat andnud käsu kõik Balti riikidest pärit sõjavangid tagasi Baltikumi viia. Neile kuuldustele lisandus teisigi versioone, kuid kõik need puudutasid koos Saksa relvajõududega võidelnud eestlasi, lätlasi ja leedulasi. Kuuldused äratasid meis uusi lootusi.

Ühel päeval hakati meid jälle ülekuulamisteks välja kutsuma. Meie brigaadist kutsuti ülekuulamisele kõik eesti poisid ja nooremate aastakäikude (1924-1927) lätlased. Tundus, et NKVD ametimeestel oli ülekuulamistega seekord kiire, sest välja kutsuti neli–viis meest korraga. Häälestasime end eelseisvaks sõnasõjaks ja rusikatega vehkimiseks, kuid meie suureks üllatuseks läks seekord kõik hoopis teisiti.

Laagri väravast viis konvoisoldat meid juba tuttavasse hoonesse, kus olid toimunud ka varasemad ülekuulamised. Mind kutsuti ülekuulaja juurde esimesena. Ülekuulamisruumis nägin laua taga erariietes noorepoolset meest, kes palus mul lahkelt enda vastas istet võtta. Olin ärevil ja ootasin ülekuulaja küsimusi.

Kuid ülekuulamist selle sõna otseses tähenduses seekord ei toimunud. NKVD ametimees, see ta ilmselt oli, täpsustas vaid minu isikuandmeid ja elukohta. Seejuures käitus mees viisakalt ja heitis vahepeal isegi nalja. Saanud oma kirjatööga valmis, vaatas ta mulle naerul näoga otsa ja lausus ootamatult:

“Noh, noormees! Soovin õnne! Varsti saad siit minema ja lähed tagasi Eestisse.”

Tundsin, kuidas mul tekkis kurku klimp, mis seal tugevasti pitsitama hakkas. Üle selja jooksis kuum jutt ja keha läks üleni soojaks.

Noor ametnik, nähes minu hämmeldust, lisas naeratades: “See on tõepoolest nii. Võid juba üsna varsti oma pruuti kaisutada.”

Kui ülekuulaja juurest väljusin, kohkusid eesruumis järge oodanud poisid ära. Minu näoilme järgi arvasid nad, et ülekuulamisel on minu juures kasutatud mingeid erilisi mõjutusvahendeid. Kuulnud aga rõõmustavat uudist, ilmus nende nägudele samasugune hämmeldus.

Järgnevatel päevadel meid enam tööle ei aetud. Teade meie vabanemisest levis kulutulena üle kogu laagri ja Baltimaadest pärit mehed võtsid selle vastu rõõmsa elevusega. Oli see ju esimene märk muutustest. Vanemate aastakäikude lätlased ja leedulased käisid esialgu tööl edasi.

Ühel kaunil ja päikesepaistelisel juulihommikul, suurest rõõmust olid meie jaoks nüüd kõik päevad kaunid, saabus kauaoodatud hetk. Meid kutsuti asjadega laagri väravasse.

Olime seda hetke oodanud kõik laagris oldud päevad, polaarööde tuisus ja paukuvas pakases igikeltsa raiudes. Sellest hetkest olime me unistanud kõvadel narilaudadel lamades ja piinavais mõtetes pikki öid mööda saates.

Nüüd oli kauaoodatud hetk saabunud. Laagrist vabastatuid oli umbes kuuskümmend. Seitsmest tuhandest oli see küll kaduvväike osa, kuid see oli siiski algus. Meeste meeleolu oli ülev ja nende nägudel peegeldus rõõmus elevus.

Peagi kutsuti meid ükshaaval nimekirja järgi väikesesse pääslaruumi, kus laagrivalve kontrollis veelkord iga vabastatu isikuandmeid ja siis sulgusid laagri okastraadiga põimitud väravad meie järel.  OLIME VABAD!

 

Dudinka tööstuskombinaadis

Mingeid dokumente laagrist vabastamise kohta meile ei antud. Kõik laagrist vabastatud anti üle Jenisei Dudinka sadamalinna tööstuskombinaadi esindajale, kes oli meile jNorilskisse järele tulnud. Sellele seltsimehele anti kaasa ka laagrist vabastatute nimekiri. 

Nagu kombinaadi esindaja teatas, pidavat me seni, kuni Dudinka sadamasse saabub Arhangelskist laev, millega meid Euroopasse viiakse, olema Dudinka tööstuskombinaadi töölised. Laevade karavani  arvas ta  Ddinka jõesadamasse jõudvat umbes septembri keskel.

See oli rõõmustav uudis. Meil polnud midagi kombinaadis töötamise vastu. Kui vaid Siberi pärapõrgut minema pääseks.

Koos meiega vabanes laagrist ka haiguse tõttu üsna nõrgaks jäänud Voldemar. Kuigi tema tervis polnud sugugi hea, oli ta vabanemise üle õnnelik ja see andis uut elujõudu.

Sõitsime Norilskist Dudinkasse sama rongiga, millega meid oli sinna toodud. Ainult nüüd olid meil kohad sõiduvagunis. Kuigi need olid tööliste veoks kohandatud kõvade istmetega vagunid, tundsime end vabana ja võrdväärsetena teiste reisijatega. Ainult meie vangiriietus näitas, kes me alles hiljuti olime.

Neljast või viiest vagunist koosnevat rongi vedav väike vedur sõitis auru pahvides läbi avara tundra, mille kidur põõsastaimestik oli nüüd roheline ja kirendas rõõmsates värvides. Pika ja karmi talve järel ärganud karm loodus oli sel aastaajal eriti kaunis. Aga võib-olla näis see meile ainult nii, sest meie südameis pidutses vabanemisrõõm, mis muutis ilusaks kõik, mis meid ümbritses.

Dudinka sadama töölisasulas sai meie ajutiseks elukohaks Rõbatskaja saar Jenissei ühe harujõe suudmes. Sinna olid meie jaoks püstitatud kerged laudadest barakid, mis lõhnasid meeldivalt vaigu järele. Toidu valmistasid meile naiskokad välikateldes. Köögi juures oli katusealune pikkade söögilaudadega.

Avansiks saime töötasu arvelt endale uued tööriided ja jalanõud, uhked ameerika tanksaapad. Meile jagati välja toidutalongid, mille eest sai väliköögist kolm korda päevas sooja süüa. Toit oli laagritoiduga võrreldes väga korralik.

Tööl käisime konveieril, mis oli rajatud mööda Jenissei jõge Dudinkasse parvetatud palkide jõest väljavõtmiseks. Kuna see asus harujõe paremal kaldal, viidi meid algul kohale ja toodi tagasi kaatril.

Hiljem ehitati Rõbatskaja saare ja harujõe paremkalda vahele laudadest ujuvsild, mis oli ankrutega jõepõhja kinnitatud ja õõtsus lainetuse korral üsna tugevasti. 

Mööda Jenissei jõge parvetati Siberi keskvöötme taigast Dudinkasse suuri palgiparvi, mille jõest väljavõtmiseks kasutati konveierit, mis oli rajatud maapinnast umbes 8-9 meetri kõrgusele postide otsa. Selle pikkuseks oli ligi veerand kilomeetrit. Konveier kujutas endast laudadest renni, mille sees liikus pikkade teravate kidadega jäme raudkett.

Jenissei jõest konveierile juhitud palgid liikusid mööda laudteed edasi, kus need konveieri alguses markeeriti ja seejärel vastavalt märgistusele konveierilt selleks ette nähtud kohtades alla kukutati. Meie pidime konveierilt alla lastud palgid eemale viima ja virnastama või raudteeplatvormidele laadima.

Töö oli küllaltki raske, kuna kõik tuli teha musklirammuga, mingeid mehhanisme selleks polnud. Selliseid metsahiiglasi, mille tüve läbimõõt ulatus meetrini ja mõnel isegi üle selle, polnud me varem kohanud. Õnneks mingit töönormi meile ei kehtestatud, peaasi, et konveierilt alla lastud palgid saaksid kohe eemale viidud, et need ei kuhjuks. Korrapäratult kuhjunud palke oli võimalik lahti harutada ainult traktoriga.

Õnneks püsisid ilusad ja soojad ilmad, nii et võisime puhkepauside ajal isegi Jenisseis ujumas käia. 

Mööda jõge ligi tuhat kilomeetrit ujunud palgiparvede saabumine Dudinkasse pakkus erilist vaatepilti. Need oli umbes kilomeeter pikad ja paar-kolmsada meetrit laiad mitmekihilised palgiparved, mis olid teel olnud mitu kuud. Parvedele olid ehitatud väikesed palkidest elamud parvepoiste ja nende perede jaoks.

Sageli võis näha parvedel ringi kepsutamas kitsi ja isegi sigu ning kanu. Samuti olid neil mõned heinakuhjad kitsede toiduks. Parve juhtimiseks ja pikal teekonnal kaldaasulatega ühenduse pidamiseks oli parvega kaasas paar kaatrit.

Selliste parvede pidurdamine ja peatamine enne Dudinkasse jõudmist nõudis Jenissei kiire voolu tõttu suurt oskust ja tähelepanu. Pidurdamisega alustati juba kümneid kilomeetreid enne sihtpunkti jõudmist. Tavaliselt sõitsid selleks Dudinka sadamast parvele vastu ka mõned veolaevad.

Kuid juhtus sedagi, et mõned parved pidurdamisel koost lahti lagunesid ja veevool osa või isegi kogu parve Põhja-Jäämerre viis. Sealt polnud seda võimalik enam tagasi tuua ja tuhanded tihumeetrid väärtuslikku puitu jäi merele ulpima.

Eesti poistest ei käinud koos meiega tööl Voldemar ja Reinhold, kuna nende tervis seda ei võimaldanud. Seepärast said nad karantiini toidunormi, mis oli meie omast tunduvalt väiksem.

 

Läbi mitme mere

Suvi Jenissei ääres möödus kiiresti ja juba augusti keskel ilmutas loodus talve saabumise märke. Jõe kaldal kasvanud leppadel langesid lehed ja vaevakaskede ning kääbuspajude lehed muutusid üleöö kollaseks. Varsti saabusid ka öökülmad ja päike vajus juba varakult silmapiiri taha.

Ühel sellisel külmal ja tuulisel augustipäeval ilmus Jenisseile korraga mitu suurt ookeanilaeva. Üksteise järel kinnitasid need otsad Dudinka sadama kai ääres ja nende trümmidest hakati maha lossima tehaste seadmeid, kaupa ja toiduaineid, aga ka tuhandeid uusi vange Norilski laagrite kaoprotsendi täiteks. Kohale oli jõudnud pikisilmi oodatud laevakaravan, mis pidi meid tagasi Euroopasse viima.

Tühjaks lastitud laevadele lossiti Norilski metallurgiatehaste toodangut, maavarasid ja metsamaterjali. Kokku kulus selleks ligi poolteist nädalat.

Ühel külmal ning tuulisel septembrihommikul anti meile käsk sadamasse minna, kus laagrist vabanenud vangid suure ookeanilaeva pimedasse kaubatrümmi juhatati. Trümmis olid kolmekordsed narid, kus olid olnud uued Norilskisse toodud vangid.

Meie aga olime vabad ja võisime soovi korral minna üles laevalaele, et heita veel viimane pilk kaugenevale Dudinka sadamale. Mõnda aega paistsid veel Dudinka asula puumajade suitsevad korstnad, siis sulasid need kaldajoonega kokku ja lõpuks kadusid külma uttu ka sadama kõrged tornkraanad.

Kusagile sinna jäi tapilaager, kust me aasta tagasi olime murelikult oma tundmatule saatusele vastu läinud. Nüüd olid selles laagris uued vangid, kes läksid vastu oma saatusele. Seepärast ei saanud ma öelda: „Hüvasti, Dudinka ja Norilsk!” Liialt rasked ja masendavad olid mälestused neist paikadest, mis tõid masendust, kannatusi ja piinu kümnetele tuhandetele siinsetes laagrites vaevlevatele inimestele.  Soovisin vaid, et nii Norilsk kui Dudinka saaksid kunagi lahti oma ränkraskest koormast ja valust.

Oli alanud pikk merereis läbi Kara, Barentsi ja Valge mere Arhangelskisse. Kui olime Jenissei suudmest Kara merele väljunud, muutus ilm tormiseks. Kõrged ookeanilained kõigutasid tugevasti laeva ja paljud mehed jäid merehaigeks. Nad lamasid päevade viisi naridel ja käisid aeg-ajalt piinatud nägudega  üleval laevatekil kalu söötmas.

Mind ja Harrit polnud merehaigus õnneks tabanud ja me käisime ajaviiteks vahetevahel üleval laevadekil tormist merd uudistamas. Laevalael saime tuttavaks paari madrusega, kes suhtusid meisse sõbralikult ja juhatasid lahkesti kätte laevameeskonna duširuumi, kus saime end üle pika aja sooja veega korralikult puhtaks pesta.

Dudinkast anti meile kaasa marsitoit. See koosnes kolmest umbes kilosest vormileivast, kümnest soolaheeringast ja kolmesajast grammist suhkrust mehe kohta. Kuna me aga ei teadnud, kaua meie merereis kestab, ei osanud me oma toidunormi jagada ja paljudel lõppes see juba enne kohalejõudmist otsa.

Voldemar jäi lisaks oma haigusele veel ka merehaigeks. Tal ei läinud ivagi toitu alla ja ta jagas osa oma toidunormist poistele, kes teda vajaduse korral üles laevalaele aitasid, kuhu meie jaoks oli reelingu äärde ehitatud laudadest käimla.

Dudinkast tuli meiega saatjana kaasa keegi erariides venelane, kelle käes olid meie nimekirjad ja muud dokumendid. Ta oli koos meiega all poolpimedas  trümmiruumis. Tema äärmise sõnaahtruse tõttu ei saanudki me teada, kes ta oli. Kuna ta aga end meie käimistesse ja tegevusse  ei seganud, siis ei pannud ka meie teda eriti tähele.

Torm vaibus ja laev lakkas õõtsumast alles siis, kui olime jõudnud Valgesse merre. Merehaigedki hakkasid nüüd toibuma ja veetsid suurema osa päevast üleval laevalael.  Peaaegu kõigil oli kaasa antud toit otsas ja paar viimast päeva enne Arhangelskisse jõudmist kannatasime tühja kõhtu.

Meresõidu kümnendal päeval randus laev Arhangelski sadama kai ääres. Sealt läksime jalgsi läbi linna raudteejaama, kus meid ootas kaks loomavagunit. Vagunid olid täiesti tühjad, nii et istuda ja magada tuli põrandal. Meid see ei kohutanud, sest olime kogenud hullematki. Vabade meestena tundsime rõõmu juba sellestki, et võisime istuda vaguni lahtisel uksel ja näha meist mööda ruttavaid koduselt tuttavaid puudesalusid, rohelisi niitusid ja tuules lainetavaid viljapõlde.

Arhangelskis peatudes oli meie saatja käinud sealses laagritevalitsuses ja meie jaoks välja kaubelnud toidulisa, milleks oli üks leib ja kolm heeringat mehe kohta. Kuna rong liikus edasi aeglaselt, tehes jaamades pikki peatusi, lõppes meie toit taas peagi otsa. Jaamades, kus me peatusime, müüsid kohalikud naised kartulitaignast küpsetatud kooke, päevalilleseemneid, puukoorest torbikutes marju ja mõnel pool isegi kitsepiima, kuid kõige selle ostmiseks oli vaja raha, mida meil aga polnud. Nii võisime me neid delikatesse vaid vesise suuga imetleda.

Leningradi kaubajaama jõudsime kolmandal päeval veidi enne südaööd. Jaamas kaubarongide vahel ringi käies avastasime kõrvalteel seisva lahtise vaguni, millel olid koormaks kapsapead. Kuna vaguni juures valvet ei olnud, kasutasime juhust ja iga mees haaras endale kapsapea ning ruttas sellega kiiresti oma loomavagunisse. Kui rong jälle liikuma hakkas, krõbistasid mehed nagu hiired pimedas vagunis kapsalehti süüa.

Meie edasine teekond kulges hästi vaevaliselt. Sageli tegi rong jaamades pikki peatusi, mõnikord kolm-neli tundi. Ühel hommikul, kui meie rong ühes jaamas järjekordselt pikemat aega peatus, palus Voldemar, et keegi poistest aitaks ta vagunist välja asjale. Tema tervis oli endiselt halb ja ta ei suutnud iseseisvalt liikuda.

Harri võttis Voldemari nagu väikese lapse kätele ja viis ta ühele kõrvalteele vagunite vahele. Kuid just sel hetkel hakkas meie rong liikuma. Harri haaras maas kükitava saatusekaaslase sülle ja hakkas rongi poole jooksma. Kuid rong võttis üha kiirust juurde ja kuigi Harri pingutas kogu jõust, ei suutnud ta süles oleva sõbraga rongile järele joosta. Nüüd palus Voldemar, et Harri ta maha paneks ja üritaks ise rongile järele jõuda. Veendunud, et koos nad enam rongile ei jõua, soostus Harri Voldemari sooviga ja pani ta ühele söehunnikule maha. Kogu jõust joostes jõudis Harri viimasel hetkel rongi viimase vagunini ja hüppas selle puhvrile, sõites seal järgmise jaamani, kus rong taas peatus.

Hiljem Harri küll kahetses ja tundis süümepiina, et oli haige Voldemari abituna  maha jätnud. Kuid kõik toimus ühel hetkel, kui polnud enam aega oma tegevuse õigsuse üle otsustada.

Muidugi oleks Harril olnud suur risk jääda ilma ühegi dokumendi ja rahata maha võõrasse raudteejaama ja seda ajal, kui Venemaal valitses veel sõjajärgne korralagedus ja seadusetus. Tühipaljaid suulisi selgitusi, kui neid polnud võimalik dokumentidega tõestada, ei uskunud sellel maal ükski võimuorgan. Liiati liikus suurel Venemaal ringi kodutuid, hulguseid, vargaid-kotipoisse ja laagritest ära karanud kriminaalkurjategijaid. Sellistes tingimustes oleks Harri kergesti tagasi laagrisse võinud sattuda. Rongist maha jäänud Voldemaril oli tõendiks vähemalt tema tervislik seisund.

Samas me lootsime, et vaatamata valitsenud seadusetusele ja julmusele, leidub siiski nii palju inimlikkust ja kaastunnet, et raudteejaama maha jäänud haige ja abitu Voldemar haiglasse toimetatakse.

Järgmisel hommikul, kui me loomavaguni kõval laudpõrandal silmad avasime, avastasime, et meie vagunid olid rongi küljest lahti haagitud ja seisavad ühe raudteejaama haruteel. Rongi jaamas ei olnud ja me läksime vagunist välja asja selgitama.

Otse raudteejaama vastas seisis suur sibulkupliga kirik, mille kuppel tõusva päikese kiirtes kuldselt hiilgas. Kiriku tagant algas varemeis linn. Purustatud hoonete rusudega täidetud kitsastel tänavatel liikusid vaid mõned üksikud inimesed. Teisel pool raudteejaama paistsid suured tehasehooned, millest osa olid sõjatules kannatada saanud ja järel olid vaid mustavate avadega kiviseinad. Tehase juurde viis põlipuudega palistatud allee, mille kolletanud lehtedega võrades kraakles suur hakiparv. Mööda tänavat läks tehase poole grupp vabrikukooli vormis tütarlapsi, kes meie vagunitest möödudes elurõõmsalt kilkasid ja naeru kihistasid. Nende venekeelsetest repliikidest saime teada, et tütarlaste hea tuju põhjustasime meie oma pesemata nägude ja pehmelt öeldes tagasihoidliku riietusega.

Vagunitest sadakond meetrit eemal algas perroon, mille ääres seisis üksik madal kivihoone, mis nähtavasti purustatud jaamahoone aset täitis. Hoone seinal oli silt jaama nimega - NARVA.

Olime taas Eestimaa pinnal. Olime tagasi oma kodumaal, kuhu ikka ja alati igatseb iga siit eemal viibiv eestlane. Koos meiega olid siin ka meie saatusekaaslastest lätlased ja leedulased, kes koos meiega rõõmustasid.

Selja taha oli jäänud kaks rasket rännuaastat, mis olid viinud mind ja mu saatusekaaslasi läbi lahingute ja stalinismi surmalaagrite. Kuid me olime vaid osakene nendest sadadest tuhandetest, kes olid jäänud haakristi ja viisnurga vahele ja saanud tunda inimvaenulike diktatuuride sünnitatud režiimide demokraatlikku vabadust ja inimväärikust vihkavat kurja kätt.  Kuid selline oli juba meie põlvkonna saatus.

  Seisime ärevas ootuses varemeis Narva raudteejaamas ja lootsime noorusele omase optimismiga, et peagi lõpeb meie pikk rännutee. Nägin end mõttes juba üle koduläve astumas Norilski laagrist vabanedes olime olnud kõik kindlal arvamusel, et lõpuks ometi on ka meie jaoks sõda lõppenud ja meid lastakse Eestisse jõudes koju. Sõja lõpust oli möödas ligi poolteist aastat ja kuna olime vangilaagris oma karistuse töörahva võimu vastu võitlemise eest ära kandnud, ei osanud me oma koduteel enam takistusi ette näha. Paraku läks aga kõik teisiti.

Kuid saime vaevalt ümbergi vaadata, kui meie juurde tuli grupp vene ohvitsere, kes meid sealsamas raudteerööbaste vahel üles rivistas. Meie venelasest saatjalt saadud nimekirja alusel kontrolliti kõigi kohalolekut ja siis alustasime rivikorras liikumist mööda varemete ja hoonerusudega palistatud Narva tänavaid.  

 

NKVD tööpataljonis

Meid viidi mööda purustatud majade rusudega kaetud tänavaid Vestervali tänavale, kus venelaste pommirünnakutest oli ainsana puutumatuks jäänud kunagine eesti ohvitseride kasiino. Seal käisime kiiresti saunas. Meilt võeti ära kõik seljariided ja jalanõud. Eriti kahju oli Dudinkas saadud ameerika nöörsaabastest. Pesemine saunas oli kuivavõitu, kuna igaühele anti vaid umbes liiter leiget vett. Nagu hiljem veendusime, oli see tingitud suurest veepuudusest Narvas.

Saunast väljudes saime selga puhta pesu ja uhiuued Punaarmee soldati vormiriided, kaasa arvatud pikk hall sinel. Suureks üllatuseks oli, et meie, äsjaste NKVD vangide õlgu ehtisid sinipunased NKVD väeosa pagunid. Selliseid paguneid kandsid vangilaagris meid valvanud ja mõnitanud konvoisoldatid.

Nagu peagi selgus, olid meist saanud Nõukogude Liidu Siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD) 7. ehitusvalitsuse 6. tööpataljoni soldatid. Peagi lahenes ka arusaamatus sinipunaste pagunitega. Need korjati kibekähku ära ja asemele anti mustad tööpataljoni pagunid.

6. tööpataljon paiknes Vestervali tänaval endise kasiino ruumides. Iga uus päev tõi juurde aina uusi Venemaa laagritest vabanenud mehi, kelleks olid koos Saksa relvajõududega võidelnud eesti, läti ja leedu rahvusväeosade endised sõjamehed.

Neil päevil kontrollisid Narva raudteejaamas kõiki Venemaa poolt tulevaid ronge erivolitustega patrullid, võttes maha kõik vangilaagritest äsja vabaks lastud 1923.-1927. aastal sündinud mehed. Nagu paljud Kesk- ja Lõuna-Venemaa vangilaagrites viibinud hiljem rääkisid, levisid kuuldused Narva jaamas toimuvast isegi Venemaa kaugematesse piirkondadesse, mistõttu paljud laagritest vabanenud kasutasid Eestisse jõudmiseks üle Riia tulevaid ronge.

Vestervalis jaotati meid rühmadeks ja jagudeks. Jaos, kuhu ma sattusin, olid pooled eestlased ja pooled lätlased. Jaoülemaks määrati endine Leedu politseipataljoni allohvitser Marčen-kevičius.    

Juba järgmisel päeval saadeti meid põllule kartuleid järelnoppima. See oli meile meelepärane töö, kuna saime lõkkel kartulid keeta ja kõhu korralikult täis süüa.

Järgmisel päeval saadeti mind koos ühe eesti poisiga abiks Tallinnast tulnud geodeedile, kes pidi Narvas hävinud hooneid kaardistama. Meie esimeseks objektiks oli Narva raekoda, millest olid säilinud vaid vundament ja kõrge kivitrepp.

Geodeet näitas meile linna endiste tähtsamate hoonete fotosid ja plaane. Tema sõnade järgi tahetavat Narva linn taastada endisel kujul. Kuid nagu me nüüd teame, seda ei tehtud. Endine kunagine kaunis ordulinn ehitati üles ehtsas nõukogulikus stiilis.

Vestervali tänava kasiino ruumid jäid juba varsti kitsaks. Nüüd saadeti osa pataljonis teeninud soldateid  kiiruga Pimeaia lähedale asunud endist gümnaasiumihoonet taastama. Peale hädapärast remonti kolis osa pataljonist sinna.

Elamistingimused seal polnud eriti kiita. Maja katus, mis oli ajutiselt kaetud tõrvapapiga, jooksis läbi ja osa aknaid oli laudadega kinni löödud. Ruumides olid küll bensiinivaatidest valmistatud ahjud, kuid neid polnud millegagi kütta. Iga soldat pidi õhtul töölt tulles ise küttematerjali otsima ja selle kaasa tooma.

Suur probleem oli pesemisega. Joogivett veeti kusagilt eemalt hobusega, aga pesemiseks seda ei jätkunud. Hankisime pesuvett tooma ühe purustatud maja keldrist, kus see peene nirena seinapraost välja voolas. Arvatavasti oli tegemist maa-aluse allikaga, sest vesi oli külm ja puhas ning kõlbas ka joomiseks.

Kuna ihuharimine oli suureks probleemiks, kubises meeste aluspesu varsti vene soldati sõpradest ja tubades hakati korraldama sotsialistlikke täitapu võistlusi. Selleks köeti bensiinivaadist ahi hõõguvpunaseks. Efektsema vaatepildi saamiseks kustutati toas valgus ja kui täidest kubisevat ihupesu hõõguvpunase ahju kohal raputati, kukkusid täid ahjuplaadile, kus nad praksuva ilutulestiku saatel ära põlesid. Võitis see, kelle ilutulestik kestis kauem.

Kuid rohkem kui täid piinasid väsimusest sügavasti magavaid mehi öösiti lutikad, kellest kõik seinapraod lausa kubisesid. Öösel kukutasid need parasiidid end laest magavate meeste nägudele.

Endiste vangide soldativormi riietamine tõi endaga kaasa vaid näilise muutuse. Meid ei valvanud enam konvoisoldatid ja suurenenud oli ka meie liikumisvabadus, kuid olime edasi odavad tööorjad.

Tööpataljoni soldateid kasutati kõikvõimalike töödel ja reeglina saadeti neid tööle sinna, kus tingimused olid rasked või tervistkahjustavad. Mehhanismide puudumisel tuli palju teha käsitsitööd.

Nagu vangilaagriski, nii pidid tööpataljoni soldatid ka nüüd asendama puuduvaid mehhanisme. Töö eest maksti soldatitele minimaalset tasu, mis oli nii väike, et pärast toidu, korteri ja riietuse maksumuse mahaarvamist jäi enamus soldateid kombinaadile võlgu.

 

Sõjajärgne Narva

Narva linna hädaks läbi aastasadade on olnud ja jääb edasi see, et ta on piirilinn Ida ja Lääne vahel. Sõjad ja tulekahjud on selle Läänemere barokkpärliks kutsutud linna juba mitmel korral hävitanud, aga ikka ja jälle on ta endisel kujul üles ehitatud. Seekord läks teisiti.

1946. aasta sügisel, kui me Narva saabusime, oli pilt masendav. Linn oli vaid üks suur rusuhunnik, kus nagu ristid surnuaial sirutusid taeva poole sajad tahmunud korstnad. Paljud tänavad olid läbipääsmatud või palistatud purustatud hoonete rusudega, nii et läbipääsuks oli vaid kitsuke jalgrada.

Hävinud olid kõik linna tähtsamad hooned - iidne börsihoone, raekoda, kaalukoda, apteek ja paljud teised sajanditevanused majad. Pimeaia ja Suure tänava elamurajoon olid maa pealt pühitud. Hermanni kindluse torn oli nagu maha niidetud. Ainult Kreenholmist oli osa vabrikuhooneid jäänud terveks ja muist tsehhe juba töötas. Meie kasarmu lähedal lamas maas ühe kiriku kellatorn, nagu oleks keegi selle sinna pikali pannud. Spasso-Preobraženski katedraali sibulkuppel oli juba remonditud ja saanud uue kullatud katte, mis nüüd heledasti sügispäikese kiirtes säras. Taastatud oli ka Kreenholmi vabriku juurdevoolukanali tamm.

Nagu nüüd teatmeteostest võib lugeda, olid Narva 3550 sõjas purustatud kivihoonest taastamiskõlblikud vaid 198. Enne sõda linnas elanud 34 000 elanikust elas 1946. aastal seal vaid mõni üksik eestlane põhiliselt linna äärealade ühepereelamutes, mis olid imekombel sõjatulest puutumata jäänud. Sain ühe sellise perega tuttavaks ja kasutasin nende kodu kohtumiseks mind vaatama sõitnud vanematega.

Narva elanikkonna taastumine sõjajärgsetel aastatel on omaette teema. Nüüd on teada, et Nõukogude võimud tegid kõik selleks, et takistada endisi Narva elanikke linna tagasi tulemast. Samal ajal oli aga tööstus vaja kiiresti käiku lasta ja töökäsi värvati Venemaa läänepiirkondadest. Linna taastasid tööpataljonide soldatid ja Narva rajatud vangilaagri vangid.

Varemetes majade keldritesse aga asusid elama rongides reisijaid röövivad varga- ehk kotipoisid ja Venemaalt tulnud nälgivad naised, kellest hiljem said narvakad. Kotipoisid olid nuhtluseks tööpataljonis teenivaid poegi vaatama sõitnud isadele-emadele. Kampadena ründasid nad rongiga Narva saabunud kohvreid ja kotte kandvaid inimesi, kasutades seejuures sageli vägivalda. Kotipoisse saabus Venemaa läänepiirkondadest pidevalt juurde. Kõik Leningradi poolt tulnud rongid ja vagunite katused olid kaltsus vargapoisse täis. Sageli viskasid nad reisijatelt röövitud kohvrid või kotid sõidu ajal vagunist välja ja korjasid hiljem üles. Vargapoisid kasutasid reisijaid täistuubitud kaubavagunites žiletiteri, lõigates ära kohvrite küljed, et nende sisu kätte saada.

Tööpataljonide poolsõjaväeline struktuur oli sarnane Punaarmee üksuste struktuuriga. Ühes pataljonis oli tavaliselt neli roodu, mis omakorda jagunesid neljaks rühmaks. Rühm koosnes kolmest, sageli ka neljast jaost. Mehi oli neis allüksustes aga tublisti rohkem kui tegevväeosade allüksustes. Nii oli ühes jaos tavaliselt ettenähtud 10-12 mehe asemel 20-30 meest.

Pataljoni-, roodu- ja rühmakomandörid olid kõik venelased. Peale üksikute erandite olid nad kas sõja ajal pagunid peale saanud või tegevväeosas mingi sulitembuga hakkama saanud ohvitserid, kelle haridustase oli sageli madal. Nii oli minu rühmaülemaks keegi Morozovi-nimeline venelane, kellel oli vaid neli klassi kooliharidust. Jaoülemateks olid tavaliselt endised Unterscharfführer’id või Unteroffizier’id, kes oskasid mõne sõna vene keelt purssida. Enamjaolt olid need kas lätlased või leedulased.

Tööpäev pataljonis algas kell pool kuus hommikul äratusega. Viis minutit hiljem aeti kõik mehed särgiväel välja rivisse, kus tehti veerand tundi hommikvõimlemist. Sellele järgnes voodite korrastamine, riietumine ja hommikusöök.

Pärast hommikusööki rivistati pataljon üles ja roodukomandörid tegid jagudele teatavaks nende eelmise päeva plaanitäitmise protsendi, kusjuures plaanitäitjaid kiideti ja loodreid laideti. Milliste näitajate järgi protsenti arvestati, jäi arusaamatuks. Mõnikord, kui töö oli hästi laabunud ja töönorm tegijate arvates tublisti ületatud, selgus järgmisel päeval, et täitmine oli vaid 80%. Teinekord tehti ettenähtud töömahust vaid osa, kuid järgmisel päeval kiideti, et plaan on täidetud 140%.

Tööpataljonis oli soldatitele välja antud vaid üks komplekt vormiriideid, millega tuli käia tööl ja teha sageli ka räpaseid töid, mistõttu riided varsti ära kulusid. Väljas töötades said riided sageli läbimärjaks, aga kuivatada polnud neid kusagil.

Selles osas oli olukord Siberi laagrites isegi parem, kuna vangide riided viidi pärast tööd kuivatisse. Toit tööpataljonis oli lahja ja üksluine. Sageli oli nädalast nädalasse lihata hapukapsasupp ja hirsipuder või tursapeasupp ja vesine kartulipüree. Hommikul ja õhtul anti leiva kõrvale teed. Töötegemiseks oli sellest muidugi vähe ja siin aitasid hädast välja kodust saadud toidupakid.

Geodeedi abilisena töötasin vaid nädalapäevad, seejärel hakkasime paari poisiga Sininõmmelt Narva liiva vedama.

Sõjajärgseil aastail oli Nõukogude Liidus veel kaua kasutusel pooletonnine veoauto GAZ-AA. Selle kabiini seinad olid presendist ja katus puust. Sõitsime ühel hommikul sellise päevinäinud ja pidevalt turtsuva kassi veokastis Narvast Narva-Jõesuu poole Sininõmmele, kus pidime auto veokasti liiva täis loopima ja ootama, kuni see koorma Narva viib ja tagasi uue koorma järele tuleb.

Nii Narva jõe kallastel kui kogu ümbruses olid neil päevil veel hästi näha kaks aastat tagasi siin toimunud lahingute jälgi. Siivertsi surnuaed linna servas oli täis kaevikuid ja mürsulehtreid. Veidi maad surnuaiast Narva-Jõesuu poole seisis veel sakslaste tank Tiiger, mille all olid pärast Vepsküla-Siivertsi sillapea likvideerimist pesitsenud Punaarmee luurajad, kes sealt raadio teel venelaste kahurituld juhtisid. Üks meiega olnud liivalaadijaist oli 1944. aasta suvel pidanud siin punavägedega veriseid lahinguid ja teadis seetõttu neis paigus toimunust palju jutustada.

Edasi Narva-Jõesuu poole kunagise Riigiküla sillapea platsdarmi piirkonnas olid veel alles betoonpunkrid ning dzotid. Nende ümbruses ja jõe ääres vedeles maas purustatud sõjatehnikat, lömmis kiivreid ja muud sõdurivarustust. Sininõmme liivaluidetel olid säilinud punkrid, mis sealt leitud tunnuste järgi olid kuulunud Eesti 20. diviisi 46. rügemendi sõjameestele.

Punkrites oli veel eestikeelseid ajalehti, raamatuid ja kodustelt saadud kirju. Luidete jalamil autole liiva laadides sattusime mitmel korral sinna maetud sõduritele. Kuna ilmastik oli kalmukünkad jõudnud tasandada, polnud need looduses enam märgatavad.

Oletatavasti olid need lahingute ajast, sest laibad asetsesid vaid 40-50 sm sügavusel. Need olid valdavalt eestlased, mida tunnistasid nende kraenurkade embleemid ja Saksa sõjaväe kaelažetoonid. Tähistasime tookord kõik langenute matmiskohad kalmuküngastega.

Viisteist aastat hiljem seda kohta külastades selgus, et Sininõmme luidete see osa, kuhu olid maetud langenud sõjameeste säilmed, olid koos liivaga minema veetud.

 

Sillamäe ajalugu

Ajalooürikutes on Sillamäed esmakordselt mainitud kõrtsikohana (tor Bruggen) aastal 1502. Türsamäed (Turrisel) on mainitud esmakordselt 1520. aastal. 17. sajandil rajati seal asunud kaluriküla kõrvale mõis (Türsel), aastast 1700 on teada veski. Türsamäe mõis oli rüütlimõis ja kuulus paljudele aadlisuguvõsadele. Viimasena omandas mõisa eesti soost Tõnu Walk (Waldman). Kogu Sillamäe ala kuulus Vana-Sõtke mõisale, 1849 eraldus sellest Uus-Sõtke (Sillamäe) poolmõis.

19. sajandil kujunes mereäär Hungenburgist (Narva-Jõesuu) alates suvituspiirkonnaks. Sajandi lõpus kujunesid suvituskohaks ka Sillamäe ja Türsamäe, eriti Peterburi kõrgete ametnike ja haritlaste seas.

1928–1929 ehitas Eestimaa Õlikonsortsium Rootsi kapitali abiga Türsamäele põlevkiviutmise tehase, rajati ka elektrijaam ja sadamasild. Majanduskriisi aastail tootmine peatati, kuid alustati taas 1935. aastal, kui põlevkiviõlist hakkas huvituma Saksamaa. Tehase kontor asus Türsamäe mõisas. Mõisa peahoone lammutati 1950. aastatel, kui alustati tehase uue kontorihoone ehitust samale kohale.

Türsamäe tehas hävis Teises maailmasõjas.

 

Sillamäe uraanirikastustehas

Sillamäe sai Moskva huviobjektiks pärast seda, kui avastati, et Ida-Virumaal leiduv diktüoneemakilt sisaldab uraanioksiide. 1944.-1945. aasta talvel saabusid Moskvast Sillamäele Üleliidulise Geoloogia Instituudi geoloogid, kes pidid uurima kaldajärsakutes olevaid põlevkivilademeid. Kuna Põhja-Eesti kaldapealsed olid siis veel paljudes kohtades mineeritud, olid geoloogid sunnitud töötama seal koos sapööridega.

Seda Sillamäe leidu peeti niivõrd tähtsaks, et kogu uurimistööde läbiviimine ja koordineerimine ning järelevalve pandi tolleaegsele Eesti NSV valitsuse juhile A. Veimerile, kes oli isiklikult määratud uurimistöid kureerima. Samal ajal katsetati Narva lähedal asunud katsetehases uraani tootmise tehnoloogiat. Katsete tulemusel saadi esimene partii uraanikontsentraati.

1945. aastal toimus Kremlis nõupidamine, kus arutati aatomitööstuse toorainebaasi loomist. Nõupidamisest võttis isiklikult osa ka Stalin ja mitmed kõrged riigitegelased nagu Beria, Vorošilov, Malenkov, Mikojan, Zavenjagin, Andropov ja teised. Akadeemikutest osalesid nõupidamisel Kapitse ja Smirnov, geoloogia valitsuse ülem Gorjumov ja üleliidulise instituudi poolt Šerbakov ning Altgausen. Nõupidamisel räägiti, et NSV Liidus on vähe uraanirikkaid maardlaid, kuid et suured võimalused on avastatud Eestis. Kohale oli toodud ka tükk eesti põlevkivi ja Narva katsetehases saadud partii uraanikontsentraati.

Ilmselt võeti just sellel nõupidamisel vastu otsus Eestisse uraani rikastustehase rajamiseks. On andmeid, et algselt pidi see tehas rajatama Narva. See oli ka põhjuseks, miks Narva põliselanikke sinna tagasi elama ei lubatud. Mingil põhjusel aga valiti tehase asukohaks endise Türsamäe õlitehase asukoht, millest olid säilinud vaid põlenud hoonekorpus ja rohtu kasvanud šlakimäed. Seetõttu muudeti hiljem kogu Eesti põhjarannik erirežiimiga piiritsooniks.

Sillamäe tehase ehitamist juhtis N. Liidu Ministrite Nõukogu 1. peavalitsus, kes määras kohale tehase juhtkonna ning andis tehasele nimetuse - Kombinaat nr. 7. Nagu kõigil N. Liidu salastatud objektidel, nii oli ka Sillamäe tehasel oma koodnimetus - "Värvivabrik".

Põlevkivimaake ümbertöötleva suurmetallurgiatehase rajamiseks Sillamäele oli vaja tööjõudu ja selleks otsustati kasutada sõja lõpu järel Venemaa vangilaagritesse viidud eestlastest, lätlastest ja leedulastest sõjavange.

Vastav käskkiri nr. 00336 anti Moskvas siseasjade rahvakomissariaadi poolt välja 19. aprillil 1946 ja otsekohe alustati üle kogu Venemaa asunud vangilaagritest baltlastest sõjavangide toomist Eestisse. Loomulikult ei teadnud need vangid enda "mobiliseerimisest" NKVD ehituspataljonidesse, midagi ja nende üleandmine kombinaadile toimus laagrirežiimi tingimustes.

Esimene suurem arv sõjavange jõudis Eestisse 1946. aasta sügisel. Kõik Narva raudteejaama saabunud sõjavangid anti üle Narvas asunud N. Liidu Siseministeeriumi 7. kombinaadi ehitusvalitsusele ja neist formeeriti kolm tööpataljoni, mis kandsid nimetust 4., 6. ja 7. eri sõjaväe ehituspataljon. Kokku oli neis pataljonides üle 4000 mehe. Esialgu saadeti Narva toodud endised sõjamehed Narva linna ja Narva-Jõesuu ehitus- taastamistöödele ning mitmesugustele transpordi- ja laadimistöödele.

Sillamäele rajatud tehases toodeti enam kui viiendik  (100 022 tonni) N. Liidus uraanist, millest saanuks plutooniumi umbes 60 -70 tuhande tuumalaengu valmistamiseks. Oletatavasti ehitati N. Liidu esimene aatomipomm Sillamäel toodetud uraanist.

Esimesed asukad Sillamäele toodi alles 1948. aastal, kelleks olid Leningradist pärit 14-18-aastased kodutud, keda hakati tehase töölisteks koolitama. Need olid agressiivsed noorukid – valdavalt endised vargad ja "kotipoisid", kes olid õppinud meistrid varastamise ja röövimise peale. Sillamäel hakkasid nad kohe kauplusi ja ladusid röövima.

Kaitseks sissemurdmiste ja varguste vastu moodustati tehast ehitanud tööpataljoni soldatitest eraldi vahiteenistus, kellele anti kätte vintpüssid ja mõned püstolkuulipildujad ning hakati ladude ja laoplatside juurde välja panema valveposte.

Nüüd hakkas see "nõukogude proletariaat" ehituspataljonide soldateid fašistideks sõimama ning nad hankisid Auvere ja Sinimägede lahingutandreilt lahingute ajal maha jäänud relvi ja laskemoona, et "fašiste" tappa. Toimus mitu tulevahetust, kus oli ka ohvreid. Lõpuks toodi Leningradist kohale miilitsaüksus, kes vargapoistelt relvad ära korjas. Pärast seda olukord normaliseerus.

 

Sillamäe uraanirikastustehase ehitusel

1946. aasta novembris viidi 6. tööpataljon, kus siinkirjutaja teenis, Narvast Sillamäele eelpool mainitud uraani rikastustehast (praegust Silmeti tehast) ehitama.

Enne sõda oli sellel kohal olnud Sillamäe asula, mis sõjatules hävis. Meie Sillamäele saabudes olid seal alles vaid paar-kolm elamut mere ääres ja sakslaste ehitatud suur puubarakk, mis nüüd sai meie pataljoni sööklaks. Hävinud oli ka Türsamäe põlevkivi utmistehas. Alles olid vaid umbrohuga kaetud šlakimäed.

Uue tehase rajamisega näis olevat kiire. Peale meie 6. tööpataljoni toodi sinna varsti ka 4. pataljon Narvast ja 7. pataljon Narva-Jõesuust. Kokku oli selles tööväes umbes neli tuhat meest. Lisaks rajati endise Türsamäe mõisa maadele vangilaager, kuhu toodi umbes kolm tuhat mees- ja naisvangi.

Tulevase tehase territoorium piirati kahekordse okastraataiaga ja kõrgete vahitornidega. Meie jao esimene töö oligi selle okastraataia postiaukude kaevamine ja aiapostide paigaldamine. Mäletan, kui kaevasime postiauke endistel šlakimägedel, oli šlakk umbes 70-80 sentimeetri sügavusel veel hõõguvkuum ja kõrvetas kaevajate saapataldu.

Meie pataljon asus Sõtke jõe ääres telklinnakus. Suurtes, umbes 30 kuni 40 meest mahutavates telkides olid kahekordsed puunarid. Telke köeti punkriahjudega ja need olid niikaua soojad, kuni ahjud olid kütmisest punased. 1947. aasta kevadel, paigaldati telkide asemele Soomest toodud ümmargused kilpmajad. Esimesel talvel käisime igal hommikul peale hommikvõimlemist rivikorras Sõtke jõel pesemas, kuhu päevnikud olid selleks jäässe augud raiunud.

Meie pataljoni ühe rühma soldatitest moodustati viis töögruppi, mis varustati autopuuridega ja saadeti Jõhvi, Ahtme, Kiviõli, Püssi ja Vaivara ümbrusse geoloogilisi puurimistöid tegema. Sügavalt maa seest võetud pinnaseproovid pakiti kihtide kaupa puukastidesse, varustati andmetega ja saadeti ühte Moskva uurimisinstituuti. Sillamäele rajatava tehase toodangu kohta ütles ehituse peainsener kord, et toormaterjali hakatakse tehasesse tooma rongidega, toodang aga viiakse siit minema põuetaskus.

Sillamäel tuli tööpataljonide soldatitel teha kõikvõimalikke töid, alates kaevamisest ja laadimisest kuni hoonete ehitamise, keerukate välisvõrkude rajamise ja mitmesuguste seadmete montaažini.

Minu esimene suur töö oli ehitatava suure vabrikukorstna alusmüüri valamine. Käisime seda öösiti terve jaoga valamas. Neli või viis autot vedasid kohale betoonisegu ja kallutasid selle korstna alusmüüri kaevikusse, kuhu oli eelnevalt paigaldatud raudarmatuurist sõrestik. Meie ülesandeks oli betooni tihendamine, mida vibraatorite puudumisel tehti puunuiadega. Töö oli pingeline, kuna autod vedasid betoonisegu kohale kiiremini, kui me seda tihendada jõudsime. Umbes 500-600kantmeetrise korstnavundamendi rajamiseks kulus mitu nädalat.

 

 

Talvel Toila metsas

1947. aasta jaanuari keskel valiti meie rühmast välja paarkümmend meest ja saadeti Jõhvi-Vaivara vahele kõrgepingeliini ehitama. Elasime Toila ja Oru raudteejaama vahel metsas suures telgis. Ühtegi ohvitseri meiega kaasa ei tulnud, kõrgemaks ülemaks oli leedulasest jaoülem. Elektriliini ehitust korraldas ja juhtis Tallinnast kohale sõitnud eestlasest elektriinsener. Umbes kolmekümne kilomeetri pikkuse liinilõigu pidime valmis ehitama kolme kuuga.

Töötasime algul kahes grupis. Üks grupp, mis koosnes põhiliselt lätlastest ja leedulastest, kaevas liinimastide jaoks auke. See oli raske töö, sest maapind oli sügavalt külmunud ja tööriistadeks vaid kirka, kang ja labidas. Eestlaste grupp pani püsti liinimastid ja traaversid, paigaldas rippisolaatorid ning juhtmed.

Keegi meist polnud sellist tööd varem teinud ja kogemuste puudumise tõttu laabus see visalt ning sageli juhtus mitmesuguseid viperusi. Üks esimesi apse juhtus esimese liinimasti paigaldamisel. Masti pikkus oli 12 meetrit ja algul üritasime seda koos traaversi ja isolaatoritega püsti ajada. Kuna aga ainuüksi isolaatorid kaalusid kokku oma sada kilo ja masti kogukaal oli umbes 300-400 kilo, jäi meie musklijõust ja oskustest selleks vajaka.

Viperus juhtus otse Jõhvi raudteejaama ees. Olime liinimasti postiharkide ja käterammu abil juba peaaegu püsti upitanud, kui see äkki harkide vahelt välja keeras ja maha prantsatas. Kukkudes langes liinimast raudteejaama semafori traatjuhtmetele, mille all seisis meie töökaaslane. Mees sai juhtmega löögi pähe ja langes minestanult maha. Semaforiliinile langenud liinimasti survel avanes Tallinna-poolne semafor ja selle taga oodanud rong hakkas jaama sisenema. Samal ajal lähenes Narva poolt teine rong. Tänu jaamatöötajate välkkiirele tegutsemisele, kes üksteisele vastu tulevad rongid erinevatele rööbastele juhtisid, suudeti kokkupõrge ära hoida. Ka meie kannatanu toibus varsti. Tema päästis halvimast vene soldati puuvillane läkiläki, mis vähendas semafori juhtme lööki. Õnnelik õnnetus oli.

Juba paari nädala pärast omandasime vajalikud kogemused ja nüüd saime raske liinimasti püstiajamisega hakkama juba 3-4 mehega.

Talvel telgis elamine polnud meeldiv. Seal oli küll punkriahi, kuid hommikul ärgates olid sageli mõnel mehel juuksed telgiseina külge kinni külmunud. Kaks meest olid pidevalt ametis telgi kütmise, puude varumise ja toidu valmistamisega. Iga nädal käisid nad korra jalgsi Sillamäel pataljoni laost toiduaineid toomas, kuid sageli lõppesid toiduained enne järgmist nädalat ja siis tuli käia ümberkaudsetes taludes toitu hankimas.

Sageli juhtus sedagi, et hommikul mööda raudteed tööjärjele minnes lume seest kraavist mõne püülikoti või toiduaineid täis kohvri leidsime. Need olid sinna visanud öösel rongis tegutsenud kotipoisid. Arvatavasti ei leidnud nad alati oma saaki üles või saime meie varem jaole. Igatahes olid need vargapoiste abiga saadud leiud meile tookord suureks abiks. Tol ajal valitsenud korralageduses nende omanikku otsida olnuks arulage tegevus. Paaril korral avastasime raudteetammi kraavist ka kotipoiste surnuks pussitatud reisijate surnukehad, millest teatasime Jõhvi raudteemiilitsale.

Vaatamata kõigile ebamugavustele ja mustlase kombel elamisele, oli elu väljaspool tööpataljoni siiski etem, kui pataljonis ohvitseride nõmedaid korraldusi täita. Siin olime  iseenda peremehed ja käsutajad. Eriti lahedaks muutus siis, kui mastiaukude kaevajad koos leedulasest jaoülemaga pataljoni tagasi läksid. Jäime kümne eesti poisiga edasi liinimaste ja juhtmeid paigaldama.

Peagi peilisid meie elupaiga välja ümberkaudsete külade tütarlapsed, kes hakkasid meile nädalalõppudel õhtuti külas käima. Tavaliselt tuldi mitmekesi, tuues mõnikord külakostina kaasa pudeli metsakohinat. Siis rõkkas metsaalune sõjapäevil tuntud lauludest. Neis tütarlaste külaskäikudes oli nii nooruslikku romantikat kui ka sõjajärgse aja traagikat. Oli ju äsja lõppenud sõda teinud Eestimaa meestest hõredaks. Elu aga nõudis oma. Need tütarlapsed ei olnud sugugi paheliste kommetega. Nad olid toredad, elurõõmsad ja kombelises eesti peres kasvanud tütarlapsed, kes niiviisi endale sõpra otsisid.

Aeg-ajalt said poisid kodust pakke, milles emad oma poegadele head ja paremat saatsid. Häda oli vaid selles, et pakid tuli saata mõne tuttava pere aadressil, kuna töösoldati isikut tõendaval raamatul puudus foto ja seda postimajas ei tunnistatud. Sain endale adressaadiks ühe Jõhvis elanud keskealise naisterahva, kes oli nõus mulle kodust saadetud pakke postkontorist ära tooma. Kui ma neil tema kodus järel käisin, kostitas ta mind alati rikkaliku ja maitsva lõunaga.

Igas armees on näppajate üle alati omakohut peetud. Ühel päeval avastasid mõned kodust paki saanud poisid, et töö ajal olid kratid nende pakist osa asju minema viinud. Kahtlus langes ühele päevnikule, kes poiste ristküsitluse all oma süü üles tunnistas ja lubas, et seda enam ei juhtu. Seekord anti poisile andeks ja jäädi tema sõnu uskuma, seda enam, et poiss ise ka kodust pakke sai.

Mõne aja pärast kordus aga sama lugu. Seekord ajas mees vastu ja väitis, et tema ei ole teiste pakkide kallal käinud. Ühiskondliku kohtu otsusel korraldati läbiotsimine ja selle käigus leiti sama päevniku isiklike asjade hulgast singitükk, mille üks pakisaajaist omaks tunnistas. Nüüd otsustas kõrge kohus mehele ihunuhtlust anda. Patune pandi kõhuli pingile ja seoti vöörihmadega kinni. Tema istumise koht vabastati riietest ja et ihule jälgi ei jääks, laotati sellele märjaks kastetud riie. Metsast lõigati parajad vitsaraod ja nendega nüpeldati mehe taguots korralikult läbi. Küll nüüd tuli mehe suust palveid ja lubadusi, mida ta hiljem ka täitis.

Kõrgepingeliin sai valmis täpselt ettenähtud ajaks. 1947 aasta 1. aprillil kell 12 öösel saime loa ehitatud liinilõik Jõhvi alajaama juures pinge all oleva liiniga kokku ühendada. Selleks vabastati töötav kõrgepingeliin vaid veerand tunniks pingest. See oli ülimalt vastutusrikas hetk. Turnisime kolme poisiga keskööl kuuvalgel kõrgete metallmastide traaversitel ja ühendasime liinid kokku. Juhtus küll ka väike aps, ühel poisil libises käest ja kukkus alla juhtmete ühendamiseks kasutatav liides, kuid meid juhendanud inseneri kiire tegutsemine päästis olukorra. Jõudsime minuti pealt ettenähtud ajaks oma tööga valmis ja vaevalt saime masti otsast alla maa peale, kui liinile kõrgepinge taas sisse lülitati. Kogu operatsioon toimus kella järgi, sest mingisuguseid elektrijaamaga sidepidamise vahendeid meil polnud.

 

Tagasi Sillamäel

Vahepeal olid meie pataljonis toimunud suured muudatused. Telkide asemel elasime nüüd ümmargustes puitkilpidest barakkides, igas barakis üks jagu. Ümmarguse baraki seina ääres olid ridamisi kahekorruselised laudadest narid. Seal oli ka väike pesuruum ja me ei pidanud enam igal hommikul Sõtke jääaugus pesemas käima.

Tööl käisime tehase ehitusel. Rajasime maa-alust tunnelit, mis suubus tulevase tehase territooriumilt mereranda. Enne randa jõudmist väljus see maa seest ja kulges raudbetoonist postide otsas umbes paarisaja meetri ulatuses rannast merele. Tunneli seinad kujutasid endast umbes 2x2meetriste külgedega kanalit ja valati raudbetoonist. Seina paksus oli umbes 30-40 cm.

Meile räägiti, et tunnelit mööda viiakse tehasest konteineritega välja tooraine töötlemisjäägid, mis praamidega mööda merd minema veetakse.

Pärast tunneli maa-aluse lõigu valmimist saadeti mind paari teise poisiga endise õlivabriku taastatud hoonele uusi aknaid ette panema. See oli torniga hoone, mille torniosal oli viis korrust. Meie ülesandeks oli aknaraamide klaasimine ja piitade ette panemine.

Töötsoonis puutusime pidevalt kokku ehitusel töötavate vangidega, keda oli kolme tuhande ringis. Enamik neist oli teistest Nõukogude liiduvabariikidest. Nende hulgas oli nii pisisulisid, vargaid kui ka vägistajaid, aga ka poliitilistel põhjustel kinni pandud inimesi. Baltlastest tööpataljoni soldatitel, kes töötsoonis olid arvulises vähemuses, tuli vangidega sageli ette arusaamatusi ja mõnikord isegi lahinguid. Vaatamata meie Nõukogude sõjaväe vormile, olime me enamusele vangidest ikkagi nõukogude korra vastu võidelnud fašistid.

Ühel ilusal päikesepaistelisel kevadpäeval panime kolmekesi torni viimasel korrusel aknaid ette, kui meie juurde tuli meie leedulasest jaoülem ja temaga koos üks tsoonis töötavatest vangidest. Vangil olid kaenlas läikivad kroomnahast säärikud, mida meie jaoülem soovis ära osta. Saabaste hinnaks oli kokku lepitud 150 rubla. Jaoülem hakkas meie juuresolekul vangile rahatähti peo peale lugema.

Kuna kupüürid olid enamuses kolme- ja viierublased, võttis lugemine aega. Kui enamus rahatähti oli vangile peo peale loetud ja jäänud veel vaid paar-kolm paberraha, tormas vang äkki koos saabaste ja rahaga mööda treppe alla. Jooksime koos jaoülemaga vangile järele. Kuid ilmselt oli vang varem oma kaaslastega kokku leppinud ja nüüd ootas meid igal trepimademel paar vangi, kes püüdsid meid tagaajamisel takistada.

Meie jaoülem oli turske sell ja murdis takistajatest jõuga läbi ning jõudis vargapoisile üsna lähedale. Kuid nüüd läks märuliks lahti. Ärimehest vang kukkus väljas täiest kõrist appi hüüdma ja röökis kui ratta peal, et teda röövitakse. Kohale tormas kolm-nelikümmend lähedal töötanud vangi, kes meid ümber piirasid. Olime neljakesi vihaselt sumiseva vangideringi keskel, kes ähvardasid meid labidate ja kaigastega. Saime päris tugevaid hoope ja meil oleks läinud haprasti, kui meile poleks appi tormanud tööpataljoni soldatid. Algas lööming. Eriti vihased olid vastu lööma venelastest naisvangid, kes karjudes ja kiljudes labidate ja kirkadega soldatitele kallale tormasid.

Kokkupõrge oleks lõppenud veriselt, kui kohale poleks tulnud vangivalvurid, kes automaatidest õhku tulistades sõdivad pooled üksteisest lahutasid. Mitu töösoldatit sai tõsiselt kannatada ja nad tuli abi saamiseks ambulantsi toimetada. Meie jaoülema viisid vangivalvurid kaasa ja ta jäi ilma nii rahast kui ka säärikutest.

Sillamäe vangide hulgas kehtisid samasugused vangiseadused, mida olime tundma õppinud juba Norilski laagris. Üks seadus keelas vahele segada või kaitsta pekstavat vangi. Pekstavale appi rutanut ootas hiljem sama saatus.

Ühel päeval klaasisime töökaaslasega tehase keldrikorrusel aknaraame. Minu töökaaslane oli hetkeks ruumist lahkunud, kui sisse tormasid kaks tursket vangi, kes talutasid endaga kaasa kolmandat. Ohvri nägu oli veriseks pekstud ja silmad peksmisest kinni paistetanud. Minule vähimatki tähelepanu pööramata kooriti mehike riietest lahti ja jäeti samasse maha. Nagu kannatanu hiljem rääkis, oli ta alles äsja laagrisse toodud ja talle said saatuslikuks tema hea väljanägemisega tsiviilriided, mis maksid laagris kõrget hinda.

Tsoonis töötavatest vangidest olid umbes pooled naised. Enamus neist noored, paari-kolmekümne vahel. Nende kahemõttelisi lõõpimisi võtsid sõdurpoisid tavaliselt lõbusa vaheldusena. Kuid siis juhtus, et grupp iludusi viis ühe noore sõdurpoisi kõrvalisse kohta ja vägistas ta. Oli ka juhuseid, kui laagridaamid mõnda hakkajamat soldatit paha haigusega premeerisid.

Oleks muidugi vale väita, et nõukogude tööpataljonides teenivaid saksa poolel võidelnud sõjamehi oleks pidevalt diskrimineeritud või psüühiliselt töödeldud. Kuid sellesuunalisi märkusi ja vihjeid võis ohvitseride suust küll sageli kuulda. Eriti siis, kui keegi töösoldatitest oli distsipliini rikkunud.

Nagu vangilaagrites, nii olid ka tööpataljonis põhilisteks kasvatusvahenditeks töö ja plaanitäitmine. Töö kvaliteet oli teisejärguline. Pidevalt kiideti ja toodi teistele eeskujuks neid, kes töönorme mitmekordselt ületasid või oma töödega ennetähtaegselt valmis said.

Kuna selline läbinisti nõukogulik hindamissüsteem oli loogiliselt mõtlevale inimesele arusaamatu, suhtus enamus soldateid töösse ükskõikselt, stiimulit polnud. Tasu soldatid, välja arvatud mõni rubla taskuraha, oma töö eest ei saanud ja enamasti jäid nad toidu, riiete  ning korteri eest tööandjale võlgugi.

Soldatile oli suureks rahulduseks, kui ta sai olla iseenda peremees ja oma töid-tegemisi ise korraldada. See oli võimalik vaid pataljonist eemal olles.

 

Heinal

1947. juulis saadeti meie jaost kümmekond poissi Narva jõe äärde heinale. Meie pataljonil oli Sillamäel väike veisefarm ja soldatid pidid loomadele talveks sööta varuma. Meile oli eemalolek pataljonist muidugi suureks vahelduseks.

Algul sõitsime Narva jõe äärde, kus Mustajõgi Narva jõkke suubub. Seal sättisime end elama sõjapäevil Mustajõe kõrgetesse liivakallastesse rajatud punkritesse. Need olid heas seisukorras. Ehitanud olid need ilmselt 1944. aasta algul Krivasoo sillapea moodustanud punaväelased. Töövahendeiks saime ühe vana hobuniiduki, looreha ja mõned vikatid ning hangud.

Heinaaeg oli üks kaunimaid ja romantilisemaid kogu tööpataljonis teenitud aja vältel. Pataljonist ja ohvitseridest eemal ning pidevalt vabas looduses keset hiljutisi lahingutandreid tundsime end vabana ja muretuna. Ohvitserid käisid meie juures harva ja kogu töö oli enda korraldada.

Maa, kus pidime heina tegema, oli kunagiste Narva jõe äärsete talude maa, mille sõda oli üles kündnud. Endised põllud ning heina- ja karjamaad olid täis pommiauke ja juba kasvas seal võsa. Lagedamatelt kohtadelt sai siiski heina teha. Neil aladel leidus veel palju lõhkemata mürske ja miine, mistõttu tuli maa enne niitmist tähelepanelikult üle vaadata ja leitud lõhkekehad tähistada.

Juba esimestel tööpäevadel selgus, et meie hobuniiduk ei pea sealsetele tingimustele vastu. Kõrge ja paksu heina sees ummistusid niidumasina terad ja terasid liigutav puust kepsuvars purunes. Pidin hakkama neid tagavaraks tegema. Tööriistade puudumise tõttu tuli need valmistada nagu koopaajal. Minu ainukesteks tööriistadeks olid kirves ja taskunuga. Augud põletasin puust voolitud kepsuvarde lõkkes punaseks aetud traadijupiga. Metallist otste külgeneetimiseks kasutasin lahingutandrilt leitud jämedast alumiiniumtraadist valmistatud neete. Tulin oma ülesandega üsna hästi toime ja heinatöö sai hoo sisse.

Pidime heina tegema ka Narva jões olnud  umbes poole kilomeetri pikkusel saarel. Tekkis probleem, kuidas toimetada saarele Manni nime kandev hobune, kelle abiga tahtsime heina kuhja vedada. Laenasime lähedal asunud talust paadi ja otsustasime lasta hobusel paadi järel ujuda. Keset kiirevoolulist Narva jõge väsis aga vaene loom ära, hakkas hirmunult korskama ja vee alla vajuma. Tõmbasime ta pea päitsete abil paadiservale ja saime Manni niiviisi saarele, kuhu ta jäi päris mitmeks nädalaks.

Mustajõe suudmes oli säilinud tervena ainult üks talu. See asus otse Narva jõe kaldal põlispuudega ümbritsetud salus. Talus elas kolm põlvkonda naisi: vanaperenaine ja tema tütar oma kahe tütre ja karjapoisieas pojaga. Talu meespere oli sõjas kadunuks jäänud ja kogu töö oli naiste õlgadel. Aitasime poistega neid nädalalõppudel heinatöödel.

Sageli istusime pärast tööpäeva hilisööni talu aias põlispuude all, kus vanaperenaine  meenutas endisi aegu ja elu Narva jõe kallastel ja kus me kaunitel suveõhtutel koos peretütardega laulsime tuntud sõjaaegseid laule, mida üks tütarlastest kitarril saatis.

Sõdurpoisid on ikka ja alati olnud veidi vallatud ja armastanud nalja. Nii saimegi me ühel kenal suveõhtul teada, mis on abonjamäng.

Istusime taas pärast tööpäeva pererahvaga elamu trepil. Oli hiline õhtu ja karjapoiss tuli karjaga koju. Karja hulgas oli nooruke pisut ülemeelik härjavärss, kes hakkas otse meie juures ühe lehmaneiuga hullama. Talu neiud jooksid naeru kihistades tuppa. Meie kaaslane Rihard, hästi tõsise ja väljapeetud olemisega poiss, lausus seda nähes valjusti: “Ah siis selline ongi see „abonjamäng!” Küsisime Rihardilt, mis mäng see selline on. Richard seletas, et see on vastupidine mäng piljardile. Piljardimängus läheb muna eest ja kepp järel, abonjamängus käib see vastupidi.

Sõdurielu juurde on ikka ja alati kuulunud naljad ja igasuguste krutskite ning vempude tegemine, sest sõdurinaljad aitavad rutiinset soldatielu lõbusamaks muuta ja aja liikumist kiirendada.

 

Ohtlikud sõdurimängud

Ehkki me polnud tõelised sõdurid, olid kõik tööpati mehed läbi käinud sõjatulest ja pidanud lahinguid nii Venemaa avarustel kui Narva all, Sinimägedes ja Sõrve säärel. Olime seetõttu sina peal igasuguste relvade ja tapariistadega. Pataljonist eemal olles mängisime üsnagi eluohtlikke meeste mänge.

Kuna meie tööpaigaks oli endine sõjatanner, vedeles seal kõikjal lahingutest maha jäänud relvi ja laskemoona. Enne meid olid selle ala läbi käinud küll sapöörid, kes olid kokku kogunud lõhkemata miinid ja mürsud ning need sinnasamasse virna ladunud. Kuid oli veel rohkesti piirkondi, kus lõhkekehad olid alles leidmata, tähistamata ja kahjutuks tegemata. Punkrites, kaevikutes ja lahingupaikades oli kastide viisi igasugust laskemoona, granaate ja mürske. Asulad olid kaugel ja kuna liikumine sealkandis oli eluohtlik, polnud tsiviilelanikel sinna eriti asja.

Meeste meelisajaviiteks vabal ajal oli nõndanimetatud ilmkärakate korraldamine. Selleks koguti mõnda sügavamasse mürsulehtrisse tankimiine, kahurimürske ja granaate. Neile tehti peale puudest lõke ning, varjudes ise mõnda kaugemasse mürsulehtrisse või kaevikusse, oodati ilmkärakat. Efekt oli vaatamisväärne. Taeva poole paiskus tohutu tulesammas, millele kaasnes kõrvulukustav kärgatus.

Olen hiljem mõelnud, miks küll tegid selliseid vempe küllaga sõjatuld ja lahinguid nuusutanud mehed. Oli see sõdurinostalgia, igatsus lahingumürinat kuulda?

Heinal oli kokaks üks Võrumaalt pärit poiss, kes keetis toitu harkjalgadega lõkke kohale riputatud katlas. Millegipärast oli saanud tavaks, et igaüks, kes lõkkest möödus, viskas sinna mõned taskus olnud püstoli- või püssipadrunid. Kui need praksuma hakkasid, jooksis kokk jämeda männitüve taha varjule ja ootas seal tulistamise lakkamist. Seejärel keetis ta rahulikult toitu edasi, nagu poleks midagi juhtunud.

Ühel pühapäevahommikul istusid kõik heinalised Mustajõe kõrge kalda serval ja vaatasid huviga pealt võrukesest koka askeldusi. Ta oli otsustanud rikastada meeste toidulauda värske kalaga ja tegi nüüd ettevalmistusi selle püüdmiseks. Appi oli ta endale kutsunud ühe omakandi poisi. Ujuvvahendina kasutati talust laenutatud sõudepaati, püügivahendina sakslaste punkrist leitud lõhkelaengut ja süütenööri.

Kokk seisis paadi vööris püsti. Tema abiline istus aerude taga ja püüdis paati kiires jõevoolus paigal hoida. Siis süütas kokk süütenööri ja viskas lõhkeainepaki paadist allavoolu kaugele vette. Kuid meie vaprad kalamehed ei arvestanud Mustajõe kiire vooluga ja äkki märkas paadi ninas seisnud kokk, et süütenööri põlemisel tekkinud veemullid paadile kiiresti lähemale tulevad. Pikemalt mõtlemata hüppas mees pea ees vette ja hakkas kiiresti paadist kaugemale ujuma. Abiline, taipamata, milles asi, läks koka põgenemist nähes ähmi täis, jooksis paar korda paadis edasi-tagasi, hüppas siis samuti vette ja hakkas pikkade tõmmetega kokale järele ujuma. Ta jõudis vaid kümmekond meetrit paadist eemale, kui käis tugev plahvatus ja kõrgele taeva poole tõusnud veesammas tõstis tühja paadi kõrgele õhku, pillas selle siis tagasi vette, kus see veevooluga kiiresti Narva jõe poole ujus.

Vaprad kalurid pääsesid küll eluga kaldale, aga nende kalakott jäi tühjaks, kuigi Mustajõe veepind oli paksult täis hõbedasi purustatud ujupõitega kalu, keda veevool kiiresti Narva jõkke viis. Õnneks olid meeste pead plahvatuse ajal veest väljas, mistõttu nende kuulmenahad jäid terveks.

Palju tegemist oli aga kiiresti Narva poole ujuva paadi püüdmisega. Suure vaevaga õnnestus see mitu kilomeetrit sündmuspaigast eemal kaldale tuua. Paat oli saanud plahvatuses kannatada ja vajas remonti. Paadi kaotamine põhjustas aga veel ühe tragikoomilise sündmuse.

Meie hobune Mann oli vahepeal jõesaarel lustielu elades end ümmarguseks söönud ja nüüd oli vaja ta sealt ära tuua. Paadi puudumisel otsustas üks poistest, kes oli kange ujuja, saarele ja sealt siis koos hobusega tagasi ujuda. Kuna vahemaa kaldast saareni oli üle paarisaja meetri ja veevool Narva jões kiire, oli ujujat vaja kuidagi julgestada. Selleks otsustati kasutada lahinguväljalt leitud välitelefoni kaablit, mille üks ots ujujale ümber vöö seoti ja mida kaldale jäänud abilised järele andsid.

Algul läks kõik plaanipäraselt. Kui meie vapper jõeületaja oli aga jõe keskele jõudnud, hakkas ta äkki rabelema ja kadus mitu korda vee alla. Selgus, et kiire veevool viis kaabli endaga kaasa ja see vedas mehe omakorda vee alla. Nüüd  alustasid tegevust julgestajad. Kõigest jõust tirides tõmmati vees rabelemisest väsinud mees lõpuks kaldale. Hobune jäigi seekord saarele ja toodi ära alles siis, kui kalapüügil kannatada saanud paat oli remonditud.

Saanud heinateoga Mustajõe ääres valmis, viidi meid Auvere raudteejaamast Narva jõe poole jäänud aladele. Enne sõda olid seal olnud talud ja nende endistelt karja- ja heinamaadelt pidime me nüüd heina tegema. Ka sealne ümbrus oli lahingutes tugevasti kannatada saanud, maa täis kaevikuid ja mürsulehtreid ning talude hooned hävinenud. Kunagisest metsast olid järel vaid tüvetüükad.

Purustatud sõjavarustust, relvi ja laskemoona oli seal aga veelgi rohkem kui Narva jõe ääres. Varsti oli igal mehel vähemalt paar püssi või automaati. Kollektiivseks kasutamiseks aga Degtjarjovi kergekuulipilduja ja ilma lafetita 80mm miinipilduja. Laskemoona ja miine oli jalaga segada.

Sõjavarustust hoidsime loomulikult salaja ja meid mõnikord vaatama sõitnud ohvitserid ei teadnud sellest midagi. Olime asulatest ja inimestest kaugel ega näinud sealkandis liikumas ühtegi võõrast.

Tagantjärele on kõhe mõelda, mis meiega oleks tehtud, kui meie relvastusest ja sõjategevusest oleksid teada saanud NKVD organid või isegi meie pataljoni ohvitserid. Jääb arusaamatuks, kas kohalikud võimud tõesti ei teadnud, et seal veel kolm aastat pärast sõda nii palju sõjavarustust maas vedeles.

Auvere taga elasime okstest ja heintest valmistatud onnides. Igal mehel oli oma villa. Õhtul pärast heinatööd polnud aga millegi muuga aega veeta, kui relvadest märki lasta. Selleks paigaldati mõne puutüüka külge mürsukasti laudadest märklaud ja hakkas iga mees oma onni ees istudes selle pihta tuld andma.

Sageli käisid poisid metsa all vaarikaid söömas, mis mürskudest ümber küntud sõjatandril olid hästi suured ja magusad. Mõnikord jäid aga marjulised omade tule alla ja pidid siis tundide kaupa mõne mätta taga või kaevikus külitades ootama, millal poistel laskmisest isu täis saab. Õnneks lõppesid kõik need meeste mängud õnnelikult ja keegi meist ei saanud väiksematki kriimu.

Vabal ajal uitasime sageli mööda lahingupaiku, leides kohti, kuhu inimjalg pärast lahinguid polnud saanud.

Ühel pühapäeval leidsin ma väikeselt soolagendikult paiga, mis oli täis punasõdurite laipu. Kiiver peas, püss kõrval ja toidukatel külje all, lamasid nad mitmesugustes poosides ja kolme aasta jooksul polnud neid suudetud matta. Laibad olid kõdunenud ja vajusid puudutades kokku. Ainult nende riided ja jalanõud säilitasid endise kuju. Ühe purustatud Saksa tanki sisemuses oli kogu meeskond. Tanki terastorn lamas eemal maas. Üks Vene hävitaja oli poolest saadik maa sisse tunginud. Selle tiivad olid küljest rebitud ja lamasid kägardunult eemal maas. Selliseid vaatepilte kohtas neil aegadel Alutaguse metsades igal sammul.

Kord kutsus meie rooduülem, kes muide oli ainuke eesti ohvitser selles pataljonis, mind ja ühte teist poissi endale appi heina tegema. Ühel pühapäeval asusime juhatatud heinamaa suunas teele. Kui me ühe betoonpunkri ees väikese peatuse tegime, et jalgu puhata, märkasin ma maas sambla sees mingit metalleset. Selgus, et see oli Vene püstolkuulipilduja PPŠ. Selle padrunisalv oli laetud. Liigutasin relva lukku paar korda edasi-tagasi ja vajutasin päästikule. Järgnes ridatuli. See oli 1944. aastal valmistatud, nikeldatud relv. Hiljem kuulsin endistelt punaväelastelt, et selliste nikeldatud relvadega autasustati lahingutes silma paistnud punasõdureid.

Kuigi sapöörid olid selle tohutu lahingutandri osaliselt läbi käinud ja miinid ning mürsud kahjutuks tehtud, oli seal ikka veel tohutult palju miine ja lõhkemata mürske. See oli ka põhjuseks, miks tsiviilisikud sinna ei kippunud.

Ühe järjekordse ringiuitamise ajal nägin ma teetruubi betoontoru sees pikka puuplanku, millele olid laotud tankimiinid. Nende küljest läksid peened traadid üle tee tõmmatud jämedama traadi külge. Minust jäid need sinna oma ohvrit ootama.

Nooruslikus uljuses ja lihtsameelsuses ning puuduliku informeerituse tõttu Eestimaa metsades tegutsenud metsavendade tegevuse kohta ei osanud me siis endale teadvustada, kui ohtlikke mänge me oma relvaarsenali kogumise ja mängulahingute pidamisega tegelikult mängisime. Meie õnn, et neis paigus ei tegutsenud metsavendi, mistõttu NKVD töötajad ja miilitsad sinna kanti oma nina ei toppinud. Kui lihtne oleks neil olnud meie relvatagavarasid leides tembeldada meid nõukogude korra vastu tegutsejaiks või metsavendade abistajaiks, kes neile töörahva riigi kukutamiseks relvi koguvad. Tööpataljoni soldatitena olime niigi nõukogude korrale mitteusaldatavad.

Augusti algul sai heinatöö otsa ja meid viidi pataljoni tagasi. Ainult üks poiss jäeti heinakuhje valvama. Andsime tema hoole alla kõik oma relvad ja laskemoonavarud. Hiljem, kui heinavalvur pataljoni tagasi tuli, küsisin temalt, kuhu jäid meie relvad. Ta muigas kergelt ja ütles, et tundmatud isikud viisid need ühel ööl autoga minema. Vaadanud mulle seepeale uurivalt otsa, lisas ta: “Ära muretse, need läksid kõik õigetesse kätesse.”

Tagasi pataljonis, käisin ma mõned nädalad tööl tehase ehitustsoonis. Siis määras jaoülem mind traktorile adrapoisiks. Käisime ühe Viljandimaa poisiga linttraktoriga endise Türsamäe mõisa keskuse põlde kündmas. Sõitsin nädalapäevad tema abilisena traktorikabiinis kaasa ja õppisin atra sättima ning traktorit juhtima. Kui asi selge, võtsin juhtkangid enda kätte ja siitpeale jagasime tööpäeva pooleks, pool päeva kündis või randaalis tema, teise poole mina. Vaba aega kasutasime oma äranägemise järgi.

Ühel päeval Türsamäe vangilaagri lähedal põldu kündes sattusime sinna maetud vangide laipadele, mis adratera maa seest välja kündis. Arvatavasti olid need talvel külmunud maa tõttu maetud vaid mõnekümne sentimeetri sügavusele. Jätsime oma töö sinnapaika ja läksime teisele põllule.

Ükskord põldu randaalides oleksin jäänud peaaegu raske randaali teravate ketaste alla. Reguleerisin parajasti randaali ja minu paarimees istus traktori kabiinis. Sain just oma tööga valmis ja tahtsin traktori haakerauale astuda, et kabiini minna, kui traktor äkki minema tormas ja ma libisesin haakeraualt maha. Jõudsin haakekonksust kinni haarata ja lohisesin liikuvale traktorile järele. Hüüdsin kabiinis istuvale paarimehele, et see peatuks, aga traktorimürina tõttu ta mind ei kuulnud. Tundsin, et ei suuda kauem end kinni hoida ja iga hetk võivad mu käed savist libeda konksu küljest lahti libiseda ning raske randaali teravad taldrikud oleksid lõiganud mu ribadeks. Hakkasin kogu jõust karjuma. Minu õnneks vaatas paarimees kabiiniaknast tagasi ja peatas traktori.

Tegelikult oli see mul juba mitmes õnnelik pääsemine. Esimesel korral hoidis päästeingel mind Sõrve lahingute ajal, kui venelaste kergekahuri mürsk ühel lagedal väljal mu põske riivas. Teine juhus oli samuti Sõrves, kui viimasel ööl üks miin otse minu jalgade ette maasse tungis ja ei lõhkenud. Kolmas juhus oli Norilski vangilaagris, kui platnoid tahtsid ühe hoone viienda korruse aknast mulle nööriga kokku seotud tellised pähe kukutada. Õnn oli seegi, et me üldse eluga Norilski laagrist tagasi tulime. Kui palju on aga olnud neid õnnelikke juhuseid, kus mind varitsenud ohud endast märku ei andnud.

 

Kohtumine metsavendadega

Ehitatava tehase juurde oli moodustatud suur autobaas, kus nii autojuhtideks kui mehaanikuteks olid tööpataljonide soldatid. Nad vedasid ehitusmaterjale ja seadmeid ning käisid sageli mööda Eestimaad komandeeringutes.

Ühel päeval tegi meie jaos teeniv Leo-nimeline Tartumaa poiss mulle ettepaneku sõita koos Tartusse mingisuguseid ehitusmaterjale tooma. Ma polnud varem kunagi Tartus käinud ja olin meeleldi nõus. Saanud rooduülemalt loa ja staabist komandeerimistunnistuse, asusime ühel laupäeva hommikul Tartu poole teele.

Tartus aga selgus, et sel päeval me soovitud materjali kätte ei saa ja meid kästi tulla esmaspäeval tagasi. Mida teha? Kas jääda Tartusse ootama või sõita Sillamäele tagasi? Neil aegadel, kui veoautode maksimaalne sõidukiirus oli 35-40 kilomeetrit tunnis, oli vahemaa Tartu ja Sillamäe vahet sõitmiseks pikk ja otsustasime ootama jääda. Seda enam, et Leo kodu oli Tartust vaid paarkümmend kilomeetrit Põlva poole ja me otsustasime tema koju sõita. Komandeerimistunnistus oli meile antud üheks päevaks. Leo oli juba varem mitmel korral autoga kodus käinud ja see väike kõrvalhüpe polnud talle esimene.

Leo kodused võtsid mind lahkesti vastu ja kostitasid rikkalikult. Õhtul teatas Leo nooruke õde Ülle, et kusagil Vastse-Kuuste kandis toimub peoõhtu ja tal on kange tahtmine peole minna. Ka meil polnud midagi selle vastu. Panime oma autole hääled sisse ja sõit läks lahti.

Pidu toimus rahvamajas. Algul esinesid isetegevuslased lühinäidendiga ja esitasid akordioni saatel mõned laulud. Seejärel algas tants. Pidu oli vahva. Eriti meile Leoga, kes me polnud juba aastaid peol käinud. Kenad noored tütarlapsed istusid ridamisi saali seinte ääres ja ootasid tantsitajaid, keda oli vähevõitu.

Saime teha mõned tantsutuurid, kui äkki tuli meie juurde kohalik miilits ja käskis meid Leoga kaasa tulla. Miilits viis meid lavatagusesse ruumi, kus oli keegi erariides mees. Miilits nõudis, et esitaksime oma dokumendid. Andsime talle oma sõduriraamatud ja komandeerimistunnistused. Tutvunud nendega, küsis ta, miks me seal oleme, kui meie komandeerimistunnistused kehtivad ainult Tartusse sõiduks ja pealegi saab komandeeringu aeg paari tunni pärast otsa.

Nüüd sekkus vestlusse erariides mees, kes hakkas tugeva vene aktsendiga meile küsimusi esitama. Taipasime kohe, et ta on kohalik NKVD volinik. Võimumees käitus meid küsitledes väga ülbelt, nimetas meid bandiitideks, väejooksikuteks ja fašistideks, kellele humaanne nõukogude võim olevat suuremeelselt kõik andestanud ja võimaldanud meil nõukogude soldati vormi kandes oma süü lunastada. Vihaselt kärkides lubas ta meid tööpataljonist deserteerimise pärast puuri pista. Ei tea, kuidas kogu lugu oleks lõppenud, kui poleks juhtunud midagi ootamatut.

Äkki tõugati ruumi uks lahti ja lävele ilmus kolm erariides meest. Püstolit ja kahte automaati ruumis olijaile suunates käratas üks neist: “Käed üles ja kähku!”

Tõstsime kõik käed. Püstoliga võõras kompas läbi mõlemad võimumehed ja võttis neilt taskust relvad ning dokumendid. Meie käest küsis, kas meil relvi on. Saanud eitava vastuse, lubati meil Leoga käed alla lasta. Miilits ja NKVD-mees aga käsutati näoga seina poole. Nüüd pärisid võõrad meilt, kust tuleme ja kuidas me peole sattusime. Rääkisime neile puhtsüdamlikult oma loo ja ka seda, et oleme tegelikult hüppes, mille pärast meid siin just praegu pinniti. Mehed küsisid veel, millistes väeosades me sõja ajal teenisime. Leo ütles, et teenis Idapataljonis, mina, et lennuväe abiteenistuses.  Selle  peale ütlesid mehed, et nad teavad, et Sillamäel ja veel mitmel pool mujal teenib nõukogude tööpataljonides palju lahingukarastuse saanud eesti mehi. “Kes teab, võib-olla läheb teiesuguseid veel vaja,” lausus üks neist.

Kuulnud, et olime peole tulnud autoga, käskisid nad meil seni, kuni nad meie „kassiga” väikese sõidu teevad, ruumist mitte väljuda. Seejärel käsutasid nad miilitsa ja NKVD-mehe endaga kaasa ja väljusid rahvamaja tagaukse kaudu. Nägime, kuidas neile järgnes veel kaks relvastatud meest, kes olid olnud tagaukse juures valves.

Jäime Leoga lavatagusesse akendeta ruumi ootama, mis toimub edasi. Igaks juhuks keerasime ukse lukku, võti oli ees. Saalist kostis endiselt pillilugusid, noorrahva naeru ja peosuminat. Seal ei teatud midagi, mis toimus maja teises otsas. Arutasime omavahel, kuidas said metsavennad, sest need nad tõenäoliselt olid, teada, et miilits ja too NKVD-mees on koos meiega siin ruumis. Keegi pidi neid sellest informeerima.

Möödus umbes kolmveerand tundi. Siis kostis õuest läheneva auto mürinat ja me keerasime ukse lukust lahti. Varsti sisenes ruumi üks varem siin olnud meestest ja andis tagasi meie dokumendid. Siis käskis ta meil otsekohe peolt lahkuda ja toimunust mitte kellelegi rääkida. Lubasime talle seda.

Tagasiteel oli Leo õde kuidagi elevil ja küsis, miks me saalis ei olnud ja kuhu me nii kauaks jäime. Neid küsimusi esitades sai mulle tema kelmikatest pilkudest selgeks, et neiu teadis tegelikult palju rohkem, kui laskis välja paista. Ka Leo ei pärinud õelt rohkemat.

Esmaspäeval saime Tartust vajaliku kauba kätte ja alustasime tagasiteed Sillamäele. Jõudsime kenasti kohale ja pataljonis ei küsitud isegi meie hilinemise põhjust. Olime vajaliku materjali kohale toonud ja see oli peatähtis.

Kui ma hiljem üritasin Leoga tollel peoõhtul juhtunu kohta juttu teha, viis ta kohe jutu mujale ja ma sain aru, et ta püüab seda teemat vältida. Rohkem me sellest ei rääkinud.

 

Ootamatu komandeering

Tööpataljoni soldateid saadeti aeg-ajalt Eestimaa erinevatesse paikadesse komandeeringusse. Sellised sõidud olid tavaliselt seotud mitmesuguste ehitusmaterjalide või seadmete kohaletoimetamise või koormate julgestamisega, sageli ka lühiajalise töötamisega mõnes teises ettevõttes.

1947. aasta detsembris, mõned päevad enne aastavahetust, tuli meie barakki rühmaülem leitnant Morozov ja küsis, kas keegi soldatitest on pärit Pärnust või Pärnumaalt. Olin oma jaos ainuke Pärnumaa poiss ja nii ma leitnandile ka ütlesin. Nüüd teatas ta, et mul tuleb end kohe valmis panna ja veel samal õhtul komandeeringusse sõita. Ta nimetas veel kahe teise poisi nime, kes teenisid meie roodu teises rühmas ja pidid samuti kaasa sõitma. Enne ärasõitu käskis ta meil võtta pataljoni staabist komandeerimistunnistused.

Enne ärasõitu tuli leitnant Morozov meie juurde ja käskis võtta värava vahtkonnaruumist kaasa ka püssid.

Tööpataljoni soldatitel relvi ei olnud. Pataljoni juurde oli aga moodustatud mõnekümnest mehest koosnev vahtkond, kes valvas pataljoni pääslas ja käis linnas lao- ja ehitusplatsidel mitmesuguseid materjale valvamas. Neil aegadel tegutsesid Sillamäel ja Narvas suured vargajõugud, kes röövisid kõike, mis ripakil oli ja tööpataljoni poisid pidasid nendega maha mitu lahingut.

Saanud  pataljoni vahtkonnast ühe ilma rihmata ja päevinäinud Vene karabiini, asusime me enne keskööd teele Vaivara raudteejaama. Minu komandeeringukaaslasteks olid Kalju ja Endel Pärnust. Nende perekonnanimed on kahjuks ununenud. Kalju oli sõja ajal teeninud Eesti 20. diviisis, Endel politseipataljonis. Mõlemad mehed polnud alates 1943. aastast koju saanud, mistõttu ootamatu sõit kodulinna tekitas meis ootusärevuse. Meiega tuli kaasa leitnant Morozov. Teel usutlesime teda ja püüdsime välja uurida meie sõidu eesmärki. Kuid selget vastust me oma küsimustele ei saanud. Ohvitser teatas, et meie ülesandeks on mingi saadetis Pärnust  Sillamäele konvoeerida.

Püsside kaasavõtmise käsk meid eriti ei hämmastanud, kuna relvastatud tööpataljoni soldatitest valvemeeskondi kasutati sageli mitmesuguste materjalide, seadmete ja toiduainete transportimisel julgestuseks. Nii arvasime nüüdki, et meil tuleb konvoeerida mõne kalli seadme või materjali kohaletoimetamist. Ka see, et enne teele asumist korjas leitnant meilt ära vahtkonnast saadud padrunid ja peitis need oma kohvrisse, ei üllatanud meid eriti. Ei saanud ju üks nõukogude ohvitser usaldada kolme relvastatud eestlast, kes pealegi olid varem sakslasi teeninud, seda enam, et sel ajal olid Eestimaa metsad täis metsavendi.

Järgmisel hommikul pärast Tallinn-Väike raudteejaama puhvetis keha kinnitamist, alustasime sõitu Pärnu suunas. Jõudsime Pärnusse 1947. aasta vana-aasta õhtul. Leitnant küsis, kus keegi meist elab. Kalju ja Endel olid mõlemad linnapoisid. Minu kodukoht asus aga Häädemeestel ja sinna oli Pärnust 45 kilomeetrit. Minu suureks rõõmuks otsustas ohvitser, et uut aastat vastu võtma sõidame me maale minu koju.

Bussijaamast Iklasse väljuv autobuss oli puupüsti sõitjaid täis ja sellele me enam ei pääsenud. Saime kohad bussile lisaks antud veoautol, mille lahtine veokast hädavaevalt kõik maale sõita soovijad ära mahutas. Kohtasin autokastis üle pika aja oma naabertalu peretütart Leidat, kellega olin viimati koos olnud 1944. aastal suvel ja kellega mul oli palju ühiseid noorusmälestusi.

Siis olin taas kodus. Vanemate üllatus ja rõõm olid suured. Jälle kallite koduseinte vahel olemine, kust ma 1944. aasta augustis olin sõjateele läinud, tegi hinge hellaks.

Uusaasta saabumiseni olid jäänud loetud tunnid ja varsti istusime kõik rikkalikult kaetud pidulaua ümber. Kohe tulid meile ka mitmed lähemad naabrid, kes olid minu ootamatust kojusaabumisest teada saanud. Istusin üle pika aja taas omaste ja sõprade seltsis. Et meie ohvitserist külalisel igav ei hakkaks, kuna meil polnud kellelgi mahti temaga tegelda, kutsus isa talle vestluskaaslaseks naabrimehe, minu lapsepõlvesõbra Aksli isa, kes valdas mitut keelt. Nagu mulle üldises seltskondlikus suminas kõrvu kostis, toimus varsti nende kahe vahel üsna äge diskussioon mingite poliitiliste küsimuste üle. Oponentideks olid haritud ja ilmas ringi käinud laia silmaringiga eesti mees ja Nõukogude suletud ühiskonnas kasvanud nelja klassi haridusega tööpataljoni ohvitser.

Keskööl läksime kõik õue, et uus aasta vastu võtta. Isa, kes oli palju aastaid puhkpilliorkestris mänginud, tervitas saabuvat aastat marsihelidega baritonil. Kui külast hakkasid kostma üksikud püssipaugud ja taevasse lendasid raketid, muutus meie ülemus äkki rahutuks. Küsisime temalt, et ta annaks meile oma kohvrist ka paar padrunit, et uue aasta saabumise puhul pauku teha, kuid vastuseks oli kategooriline ei. Ta oli üsna närvis, tormas siis kiiresti tuppa, haaras nagisse jäetud vöörihma koos püstoliga ja pani selle vööle. Alles siis, kui tulistamine külas oli lakanud, muutus meie külaline veidi rahulikumaks. Kui me öösel pärast pikka pidulauas istumist otsustasime puhkama minna, nõudis ohvitser endale magamiseks omaette tuba.

Järgmise päeva pealelõunal sõitsime tagasi Pärnusse. Jäime peatuma Kalju vanemate pool. Ka seal korraldati meile südamlik vastuvõtt. Õhtul lubas Morozov Endlil oma koju minna ja jääda sinna ööbima.

Kõigil järgnevatel päevadel käis meie ülemus kusagil ära ja saabus tagasi alati päeva lõpul. Oma käikudest ta meile ei rääkinud ja meie küsimusele, millal me tagasi sõidame, vastas vaid: “Istuge ja oodake !”

Kolmandal päeval kutsus ta meid endaga kaasa. Väljusime linnast ja hakkasime jalgsi Audru suunas liikuma. Ilm oli külm ja tee tuisanud. Enne Audru vallamajja jõudmist küsis leitnant äkki, kas keegi meist tunneb Arno Aitajat.

Tundsin Arnot hästi. Olime 1944. aastal temaga Pärnus mõni aeg samas kahurirühmas. Hiljem Vindavis olime ühes patareis. Pärast Kuramaa kapituleerumist olime koos Vainode ja Miitavi vangilaagris. Seda kõike ma muidugi leitnandile ei öelnud. Teised poisid Arnot ei tundnud.

Alles nüüd avaldas leitnant Morozov meile, et Arno Aitaja olevat tööpataljonist deserteerinud ja meie ülesandeks olla ta sinna tagasi viia.

Vaat see oli üllatus! Järelikult pidin ma konvoeerima oma kunagist sõja- ja laagrikaaslast. Leitnandi juttu kuulates tekkis mul kuri kahtlus, et Morozov siiski teadis, et ma olin Aitajaga varem koos teeninud. See selgus siis, kui ta nimetas veel paari nime, keda ei tundnud mina, kuid keda tundsid ja teadsid minu kaaslased. Niisiis ei olnud meie komandeeringusse minek mitte juhuslik, vaid teadlikult ette kavandatud aktsioon, milleks meid oli spetsiaalselt välja valitud.

Nagu palju aastaid hiljem selgus, liikusid meie Kuramaal ja vangilaagrites toimunud ülekuulamiste protokollid ja nimekirjad koos meiega. Nii oli eriosakonna töötajail lihtne välja selgitada, kes keda tundis ja kellega oli koos olnud.

Jõudnud Audrusse, käis Morozov valla täitevkomitees, kus ta sai andmed Aitaja elukoha kohta ja teada, et Arno on esitatud saadikukandidaadiks eelseisvatel vallanõukogu valimistel.

Arno oli kodus ja muidugi väga üllatunud meie ootamatu ilmumise üle. Õhtulauas vesteldes saime teada, et ta oli kohe pärast Venemaalt Narva jõudmist tööpataljonist tulema tulnud ja jõudnud kodus legaliseeruda. Ta oli saanud juba passi ja lülitunud kohalikku ellu. Veel selgus, et Arno isa oli pime ja Arno oma vanemate ainuke abistaja. Viimase fakti kohta koostas leitnant Morozov akti, millele laskis meil tunnistajatena alla kirjutada. Seejuures kinnitas ta, et esialgu peab Arno küll meiega kaasa tulema, kuid ta arvab, et koduse olukorra tõttu ta vabastatakse tööpataljonis teenimisest.

Järgmisel hommikul tõi Arno ema meid hobusega Audru vallamajja. Sealt toodi meid vallast antud küüthobusel Pärnusse. Õhtul pidime rongiga tagasi Tallinna sõitma.

Kui me õhtul Pärnu raudteejaamas rongi väljumist ootasime, tulid ootamatult meie juurde kaks miilitsat ja tõid endaga kaasa endise lennuväepoisi ja minu narikaaslase Norilski vangilaagrist Arseni Küti, kelle nad sealsamas koos mingite paberitega meie leitnandile üle andsid.

Olin Arseniga olnud Norilski laagris ja näinud seal koos temaga näguripäevi, kannatanud külma ja nälga ning saanud tunda laagrielu alandust ja mõnitusi. Olime ühes ja samas brigaadis, kus me 50-55kraadises pakases kirkadega igikeltsa raiusime ja suuri graniidirahne klompisime. Nüüd aga olin ma tahtmatult oma sõbra ja saatusekaaslase konvoeerija.

Kui me juba rongis olime, jutustas Arseni, et ta oli varsti pärast Narva jõudmist hüpanud jaamas ühele Tallinna poole minevale rongile. Tallinnas oli ta osavasti patrullide ja miilitsate vahelt läbi lipsanud ja õnnelikult Pärnusse jõudnud. Kodus oli ta end pikka aega varjanud, kuni miilitsad ta lõpuks kinni võtsid ja nüüd tööpataljoni saatmiseks meie leitnandile üle andsid.

Tagasiteel Tallinna saime teada ka leitnant Morozovi salapäraste käikude põhjused. Ta oli koos miilitsatega käinud otsimas Kalju ja Endli tuttavaid sõjakaaslasi, kes samuti olid tööpataljonist minema jooksnud, kuid kedagi neist polnud nad kätte saanud.

Tallinnas Balti vaksalis Narva poole minevat rongi oodates leidis seal aset üks üsna iseäralik juhtum. Jaama ooteruumis istudes avaldas Arseni soovi WCsse minna ja leitnant Morozov käskis mul temaga kaasa minna. Mul oli selleks vajaduski. Kui Arseni WCst väljus, palusin ma teda seni oma püssi hoida, kuni ma ise ära käin. Ütlesin Arsenile, et püss on laadimata, kuna padrunid on Morozovi kohvris. Vahetanud niiviisi vahialuse ja konvoeerija osad, ootas Arseni minu väljumist ja andis siis püssi mulle tagasi.

Balti jaama suur ootesaal oli rahvast puupüsti täis. Ütlesin Arsenile, et kui ta leiab õige olevat siit praegu jalga lasta, siis nüüd on selleks kõige sobivam hetk. Rahva hulka kaduda pole mingi probleem. Ütlesin Arsenile, et ärgu ta minu pärast muretsegu, vaid tehku nii, kuidas arvab õige olevat. Kuid Arseni arvas, et tal pole mõtet põgeneda, kuna lõpmatult end varjata pole võimalik ja ükskord võtab NKVD või miilits ta ikkagi kinni ja tagajärjed oleksid siis veelgi halvemad.

Järgmisel hommikul Narvas andis Morozov meie vangid tööpataljoni staabis üle ja nad paigutati väeosa kartserisse.

Sillamäele tagasi meid aga veel ei lastud. Sõitsime samal õhtul Tallinna rongiga Jõhvi, kust me jalgsi Ahtmesse läksime. Kuigi ka seekord ei öelnud Morozov meile  mineku põhjust, aimasime selletagi, et käik on seotud kellegi tööpatist ärajooksnu tagasiviimisega.

Ahtmes läksime sealsesse vabrikukooli. Koolimajas nägin ma oma suureks üllatuseks koridoris oma sõjakaaslast ja koolivenda Heino Heinvälja. Jätnud meid koridori ootama, sisenes Morozov kooli kantsleisse.

Olin Heinoga viimati koos Vainode vangilaagris, kus meie teed lahku läksid. Nüüd kuulsin, et ta oli Jelgavast Kesk-Venemaale viidud, kus ta oli olnud mitmes vangilaagris. Pärast vabanemist 1946. aasta suvel oli ta tulnud tagasi Pärnusse, saanud passi ja saadetud seejärel sundkorras Ahtme vabrikukooli õppima. Morozov väljus kantseleist koos minu ja Heino sõjakaaslase Harriga, kellega ma olin sõja ajal koos ühes kahurirühmas teeninud ja Norilski vangilaagris narilaudu jaganud. 

Tagasiteel Narva jutustas Harri, et oli pärast Siberist Narva tööpataljoni jõudmist saadetud Venemaale metsatööle, kust ta oli põgenenud  ja tagasi koju läinud. Pärnus oli ta tutvuse abil saanud passi ja saadetud seejärel nagu Heinogi sundkorras Ahtme vabrikukooli.

Kuna nii Harri, Arseni kui Arno nimed olid samal ajal ka tööpataljoni hingekirjas, siis saadeti meid neid tagasi tooma.

Kohtusin kõigi kolme desertööriga hulk aastaid hiljem. Nagu nad mulle siis jutustasid, oli neil kõigil selja taga raske ja keeruline elu. Harri ja Arseni olid tookord uuesti tööpataljonist minema jooksnud. Harrist oli saanud seejärel metsavend ja KGB oli ta kinni võtnud. Troika oli määranud talle 25 aastaks sunnitööd, millest ta oli Vorkuta sunnitöölaagris seitse aastat.

  Oma põgenemise põhjustest jutustas Harri:

„Narvas saadeti meie tööpataljonist umbes 60 meest Venemaale metsatööle. Sealse tööpataljoni ülem armastas aga napsitada ja sageli oma GAZ-AAga produktide ja hobuste kaerte järel käies tuli ta pataljoni tagasi tühjade kätega. Neil kordadel ajas kokk meid keset ööd üles ja ütles, et vesi katlas hakkab juba keema ja kui te tahate sinna midagi sisse panna, siis teate, kus kolhoosi põllud asuvad. Teisisõnu, meid saadeti kolhoosi põldudelt vilja ja kartuleid varastama.

Juhtus, et selle kolhoosi laudast varastati kits ja süüdistati meid, eestlasi. Mind koos kahe teise eesti poisiga kutsuti NKVD ülekuulaja juurde. See aga keeras vargusloo kohe poliitiliseks, nimetas meid fašistideks ja süüdistas nõukogudevastases kuritöös. Selline süüdistamine ja urgitsemine käis mulle närvidele ja me otsustasime koos ühe teise poisiga sealt jalga lasta.”

Sellest kõigist rääkis Harri  mulle alles 1988. aastal, kui me üle paljude aastate taas kohtusime. 

Ka Arseni  oli uuesti tööpataljonist ära jooksnud ja pärast teistkordset kinnivõtmist  kümneks aastaks sunnitööle mõistetud.

Arno, kelle kohta leitnant Morozov oli arvanud, et ta koduseid põhjusi arvestades tööpataljonist vabastatakse, rääkis oma edasise saatuse kohta järgmist:

“Jõudnud tookord Narva, pandi mind pataljoni peavahti. Narvas olin paar nädalat. Siis viidi mind Narva-Jõesuusse sõjaväe julgeolekusse, kus pandi istuma nn kanapuuri. See oli 2,5x3meetrine kong, kus oli neli meest, nari ja parask nurgas. Kongi ees oli trellitatud uks ja selle taga tunnimees, kes nägi iga meie liigutust. Paaril korral viidi mind ülekuulamisele.

Nii möödus umbes kuu ja ühel päeval viidi mind Sillamäele tööpataljoni tagasi. Sain umbes poolteist kuud tööl käia, kui ühel päeval tuldi mulle taas järele ja viidi Narva peavahti. Varsti tuli ka süüdistusakt, kus oli kirjas, et olen teeninud vabatahtlikult Saksa SSis ja et nõukogude kord ja armee mulle ei meeldi. Mul kästi sellele alla kirjutada.

Kaasvangid soovitasid, et ega vastuvaidlemine aita ja et peale jääb ikka nende tahtmine ning ma kirjutasin süüdistusaktile alla. 19. mail 1948 toimus laagri erikohus, kus kolm sõjaväelast mõistsid mulle § 193/7g alusel kaheksa aastat sunnitööd ja kolm aastat asumist.”

Kandsin kõik need aastad endas süütunnet mulle teadmatult peale sunnitud osalemise pärast oma relvavendade ja saatusekaaslaste tagasiviimises tööpataljoni. Kuid taaskohtumisel võisin oma suureks rõõmuks tõdeda, et minu tookordne osalus nende elusaatuse selles episoodis ei olnud mõjutanud meie suhteid ega varjutanud meie sõjateel ja vangielus kujunenud sõprust, mis hiljem veelgi süvenes.  Ma olen neile selle eest tänulik. Selline oli kord juba Nõukogude süsteem, mis kasutas süütute inimeste represseerimiseks igasuguseid räpaseid võtteid. Ja seda teadsid hästi ka minu saatusekaaslased.

 

Pataljoni haiglas

Tööpataljonis ütles 1948. aasta suvel minu tervis äkki üles ja mind pandi pataljoni ambulantsi. Olin pidevalt palavikus, mis õhtuti tõusis sageli kuni 39 pügalani. Olnud nädalapäevad pataljoni ambulantsis, viidi mind väeosa haiglasse, mis asus tookord Toila orus ühes punavägede hävitatud Oru lossi säilinud kõrvalhoones. Seal avastasid arstid, et mu kopsus on plekk, mis on alanud tuberkuloosi tunnus. Seni oli see haigus mind säästnud, kuigi paljud minu brigaadikaaslased olid juba vangilaagris sellesse haigestunud.

Sõjapäevil niisketes punkrites ja telkides elamine, polaarvöötme jäiselt karm kliima, vangilaagri rutiin, vilets toit ja kehv riietus olid jätnud oma jälje. Viibisin Oru haiglas veidi üle kuu, kuid tervis paremaks ei läinud. Olin nõrk ja õhtuti tõusis palavik pidevalt üle 38 pügala.

Ühel päeval küsis mind ravinud noor venelasest arst, millised on minu kodused tingimused ja kas seal on värsket piima. Vastasin, et kodus on mul kõik olemas. Nüüd hakkas see heasüdamlik arst tegema eeltööd, et mind arstlikku komisjoni saata.

 Arstlik komisjon koosnes haigla polkovniku aukraadis peaarstist ja viiest arstist. Minu raviarst teavitas komisjoni minu tervislikust seisukorrast, lisades oma soovituse mind kodusele ravile saata. Juba samal päeval teatas ta mulle, et komisjon on otsustanud saata mind kuueks kuuks  kodusele ravipuhkusele.

 

Tagasi koju

Oli 1948. aasta südasuvi. Pikka ja musta suitsulonti enda järele vedades ruttas väike kitsarööpmelise raudtee vedur kolme loomavagunit vedades mööda raudset roopapaari, lastes iga ristuva külatee otsa kohal kaeblikult vilet, nagu kurdaks ta hinge matva kuumuse üle. Rongist mööda libisevate põldude kohal hõljus suvine leitsak, kerges tuules kallutas kuldkollaseid päid selles päikeselõõmas valminud rukis. Siis said põllud otsa ja terasest tee viis rongi kõrgete puudega palistatud metsa vahele, kus vaigust  lõhnavail okstel hüplesid vallatult päikesejänkud.

Ainult loomavaguneist koosnev rong oli sõitjaid täis. Vagunis oli lämmatavalt kuum ja lõhnas higi järele. Toetasin end avatud vaguniukse piida najale ja vaatasin rongist mööda ruttavat maastikku. Rongi liikumisest tekkinud nõrk tuuleõhk paitas mõnusalt  nägu.

Siis vähendas vedur kiirust ja jäi lõpuks valget auru välja pahvides seisma. Eemalt paistis puust jaamahoone tuttava nimesildiga, olin jõudnud kohale - Massiaru raudteejaama.

Lõpuks olin taas tuttavatel koduradadel. Neli aastat tagasi olin ma koos koolivenna ja lapsepõlvesõbra Jaaniga samast raudteejaamast noore mehehakatisena sõduriteele asunud. Nägin veel nüüdki vaimusilmas oma vanaisa, kes tookord meid saatma oli tulnud ja perroonilt meile järele lehvitas. Nüüd oli vanataadist saanud manalamees.

Võtsin oma seljakoti ja hüppasin vagunist maha. Vaatasin ringi, lootes näha isa, kes pidi mulle siia vastu tulema. Jaama kaubalao taga olnud lasipuu küljes nosis rahulikult heinu mitu hobust. Siis nägin isa, kes hobuse heinamärssi kohendas. Viipasin talle eemalt käega ja hakkasin  vankri  poole sammuma.

Taat seisis vankrile toetudes. Läks siis hobuse juurde ja hakkas selle rakmeid kohendama. Mulle näis, et ta oli jäänud kuidagi väiksemaks. Tema senine sirge rüht oli asendunud kergelt vimmas olekuga. Taadile terekätt ulatades märkasin ma tema kalklevais silmis, kus väreles rõõmus naeratus, ka üht pisarat helkimas.

Silmitseme hetke teineteist ja siis sõnas taat:

“Said siis ikka sealt lõpuks tulema.”

Tema hääletooni järgi ei kõlanud see mitte kui küsimus, vaid pigem nagu kinnitus, et see tõesti nii on. Ja ootamata ära minu vastust, võttis ta hobuse eest heinamärsi ja tõstis selle vankrile. Istunud seejärel vankrile heinasülemile, alustasime koduteed.

Sõitsime läbi põlise metsa, mis oli täis suvise looduse salapäraseid hääli ning lõhnas vaigu ja maast aurava rõskuse järele. Peagi viis tolmune kruusatee meid metsast välja ja olime põldude vahel, kus tee ääres lainetas päid loova rukki põld, mis kerges suvetuules tasa sahises. Eemalt kostis heinaniiduki tuttavat lõginat ja tuul kandis meieni magusat heinalõhna.

Meie vestlus taadiga oli kuidagi hüplev ja katkendlik. Küllap oli selle põhjuseks minu lapsepõlve ja noorusradade taasnägemine. Tahtsin lihtsalt vait olla ja seda kõike vaikselt kauge mälestusena meenutada.

Siis ilmusid metsatuka tagant nähtavale kodutalu tuttavad hooned. Õue viival teeotsal lamas pead esikäppadele toetades meie pere truu koduvalvur. Lähenevat vankrit märgates hakkas ta rõõmsalt saba liputades meie poole tulema. Hüppasin vankrilt maha ja läksin talle vastu. Jõudnud minu juurde, surus see tark loom vaikselt niutsudes oma nina mulle pihku. Tema alandlikes koerasilmades peegeldus suur rõõm.

 Kõike seda, mis mind nüüd taas ümbritses,  olin ma kodust eemal oldud aastate jooksul tuhandeid kordi vaimusilmas näinud. Kõige selle järele olin ma igatsenud Sõrve lahingute ajal vahipostil, kaugel põhjas polaarpakases kirkaga igikeltsa raiudes ja Narva jõe kallastel miiniväljade vahel heina tehes. Nüüd oli see kõik taas minu ümber.

Olid kolm sihvakat kaske, mis kodutallu viiva tee ääres kasvasid, väike põldude vahel looklev oja, mille kallastel varakevadeti kollased varsakabjad õitsesid. Olid koduaia noored õunapuud, mis palju suuremaks olid sirgunud. Ja suur lilleklump tare ees, kus varakevadest hilissügiseni õitsesid mitmevärvilised lilled. Kõik see kokku oli minu kodu. Ja ma astusin põksuva südamega koduväravast sisse.

 

Vaino Kallas


SILLAMÄE AASTATEL 1946 - 1953

Sillamäe tehase ja esimesed barakkhooned ehitasid Saksa poolel võidelnud eesti, läti ja leedu sõjamehed

1946. aasta oktoobris-novembrisl toodi Venemaa filterlaagritest sillamae/sillamäele umbes 4000 Saksa poolel võidelnud sõjavangi ja suunati teenima NKVD tööpataljonidesse
Seal, kus nüüd asub sillamae/sillamäe linn, kasvas siis veel mets
6. pataljoni telklinnak. Esimene talv elati 30-mehelistes riidetelkides. Pesemas käidi nii suvel kui talvel Sõtke jõel
Esimestena alustasid tööd geodeedid
Geodeedid märkisid maha tulevase tehase hooned, tänavad ja kommunikatsioonid
Kõik kommunikatsioonide kraavid ja hoonete süvendid kaevasid töösoldatid käsitsi
Esimese rajatisena valmis veetorn
Veetorn valmis algusest lõpuni käsitsitööna. Pildil on veetorni rajajad
Tagaplaanil esimesed kahepere puubarakid. Esimesi kivmaju hakati ehitama alles 1948. aastal
6. pataljoni välisöökla, kus töösoldateid toideti hirsipudru ja halvaks läinud tursakalaga
Töösoldatid jõudehetkel. Teisese reas vasakult esimene selle veebilehe koostaja
"Me munder on muutunud värvi..." - ütleb laulusal. Ka need pildil olevad poisid kandsid varem teistsugust mundrit
Nende sõjamehetee algas 20. Eesti diviisis
6. pataljoni 3. roodu 3.rühma 1. jagu. Teises reas vasakult esimene nende ridade kirjutaja