VANGILAAGRITE OKASTRAADI TAHA

VANGILAAGRITE OKASTRAADI TAHAJÄÄNUD TÕED

 

Nõukogude Gulag oli vangilaagrite võrgustik, kus sunnitööga piinati ja tapeti miljoneid inimesi. NSV Liidu karistusorganid NKVD ja Smerš saatsid sinna nii omasid kui vaenlasi, aga ka oma liitlasi. Vangilaagritena ei põlatud isegi äsjaseid natside koonduslaagreid.

Kuigi NSV Liit koos oma kuritegeliku režiimiga on nüüdseks taandunud ajalukku, varjab Venemaa ikka veel Gulagi minevikku, tunnistades end seega selles süüs osaliseks. Vabanduse palumisest keeldumine näitab seda isegi selgemalt, kui näitaks vabanduse palumine.

Venemaa varjab tõtt sadade tuhandete Gulagi suletute kohta. Nii näiteks teavad praegu vaid vähesed, et Gulagi laagritesüsteemis olid eraldi invaliidide laagrid, kus valitsesid kohutavad elutingimused ja kuhu saadeti sunnitöölaagrites raske orjatööga invaliidistunud ja lootusetult haigestunud vangid surema. Selgusetuks on jäänud põhjused, miks veeti Ameerika ja Inglise sõdureid natslikest koonduslaagritest Venemaale NKVD laagritesse.

Miks veeti Siberisse Korea sõjas vangi langenud ameeriklasi, kuigi NSV Liit seal isegi ei osalenud? Miks deporteeriti pärast sõja lõppu Siberi laagritesse kümneid tuhandeid süütuid Saksa, Poola ja teiste riikide tsiviilelanikke, kellel polnud natsirežiimiga mingit seost? Vastuseta küsimusi on palju.

 

NKVD erilaagrid sõjajärgsel Saksamaal

Sõjajärgsetel aastatel on palju räägitud ja kirjutatud natside koonduslaagritest, kus hukati miljoneid erinevast rahvusest inimesi. Kuid maha on vaikitud fakt, et pärast hitlerliku Saksamaa purustamist 1945. aastal ei likvideeritud natside rajatud Sachsenhauseni, Buchenwaldi, Ravensbrücki ja mitut teist koonduslaagrit, vaid need anti üle NKVD haldusse. Seda tehti vastavalt liitlaste kontrollnõukogu direktiivile nr 38.

Ajaloolaste andmetel oli Nõukogude okupatsioonitsoonis vähemalt üksteist NKVD eri- ja interneeritute laagrit, kust käis läbi sadu tuhandeid inimesi, kus ligi pooled neist surid nälga ja haigustesse ning psüühiliste traumade tagajärjel.

1943. aastal Moskvas toimunud konverentsil võtsid liitlased vastu deklaratsiooni hitlerlaste vastutuse kohta nende toimepandud kuritegude eest. Kaks aastat hiljem saavutasid võitjariigid Potsdami konverentsil põhimõttelise kokkuleppe, et interneeritakse kõik isikud, kes võiksid ohustada Saksamaa demilitariseerimist ja demokratiseerimist.

1946. aastal välja antud liitlaste kontrollnõukogu direktiivis määratleti konkreetselt isikud, kes tuleb vahistada või interneerida.

Eeskätt oli juttu sõja- ja natslikest kurjategijatest. Kuid nagu hiljem selgus, sattus neisse laagritesse inimesi, kes polnud kunagi natsidega koos töötanud ega olnud mitte kuidagi liitlastele ohtlikud. Nii said paljudest endistest natside koonduslaagritest NKVD spetslaagrid.

Asja lihtsustamise huvide        ˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇs muudeti endised natside koonduslaagrid saksa tsiviilisikute interneeritute laagriteks. Vaevalt oli viimane fašismivang Buchenwaldist lahkunud, kui selle laagri barakkidesse - nüüd kandis see NKVD erilaagri nr 2 nimetust - suleti 12. augustil 1945 esimesed NKVD ohvrid.

Laager tegutses kuni 1950. aastani ja sealt käis läbi 28 455 mees- ja naisvangi, kellest 7113 vangi laagris valitsenud ebainimlike tingimuste tõttu suri. Umbes 1500 vangi deporteeriti hiljem NSV Liidu laagritesse.

Natside endisest Sachsenhauseni laagrist sai 1945. aasta augustis NKVD erilaager nr 7, mis hiljem nimetati ümber erilaagriks nr 1. Laager tegutses 1950. aastani ja selles hoiti üle 60 000 tsiviilisiku, kellest vähemalt 12 000 hukkus õnnetuste, haiguste, nälja ja psüühiliste traumade tagajärjel.

Ketschendorfis, Nõukogude NKVD rajatud erilaagris nr 5, oli alates sõja lõpust kuni aastani 1947 vangis ühtekokku 10 500 naist, meest ja noorukit. Umbes pooled neist surid nälja, haiguste ja ebainimlike elutingimuste tõttu. Laibad maeti nimetutena. 1952. aastal lasksid SDV ametivõimud nende maised jäänused üle viia Halbesse.

NKVD Jamlitzi erilaager nr 6 tegutses 1945. aasta septembrist 1947. aasta aprillini. Kokku oli selles laagris umbes 10 200 vangi, kellest umbes kolmandik hukkus (hukati). Võrreldes teiste Ida-Saksamaal olnud NKVD erilaagritega, oli Jamlitzi erilaagris hukkunute protsent üks kõrgemaid.

 

Buchenwaldi häirekell

Bautzen, Torgau ja Hohenschönhausen – need on kohad, kus NKVD erilaagrites hoiti aastatel 1945-1950 natside Buchenwaldi laagriga võrdsetes tingimustes umbes 160 000 vangi. Vähemalt 43 000 neist suri ebainimlike tingimuste tõttu tuberkuloosi, tüüfusse ja nälga.

Sama aasta aprillis loodi Lääne-Pommeris Mecklenburgi maakonnas Neubrandenburgi lähedal Fünfeicheni erilaager nr 9, kus kõrvuti SS- ja politseiohvitseride, natsipartei tegelaste, endiste sõjaväelaste, kooliõpetajate ja teiste kahtlaste isikutega hoiti ka suurel arvul lapsi. Neid süüdistati organisatsiooni Werwolf kuulumises ja Punaarmee vastu diversiooniaktide ettevalmistamises, olgugi et päris sõja lõpul natside loodud terroriorganisatsioon Werwolf jäi Mecklenburgi maakonnas vaid paberile.

Enamik Fünfeicheni laagris kinnipeetavaid alaealisi oli 15-17aastased. Noorim vang oli 12 aastat vana. Nõukogude seaduste järgi polnud selles midagi iseäralikku, sest juba 1935. aastast kehtis NSV Liidus Stalini kohaldatud seadus, mille alusel võis kriminaalvastutusele võtta ja surma mõista kaheteistkümnendast eluaastast alates. Ainuüksi aastatel 1935-1939 anti NSV Liidus kohtu alla 92 000 last vanuses 12-16 aastat.

Endise Ketschendorfi kaablitehase töölisasulas olnud NKVD laagrisse paigutati 1945. aasta novembris umbes 2000 vlasovlast. Seejärel toodi sinna veel umbes 8000 saksa tsiviilisikut, kelle hulgas oli 500 naist ja umbes 1700 alaealist. Laagrit ümbritsesid kõrge planktara ja okastraataed. Iga saja meetri järel olid vahitornid, kus asusid vahisoldatid kuulipildujatega.

Vangidelt võeti ära kõik esemed, püksirihmad ja kingapaelad. Nende laagrisse paigutamist ei põhjendatud mitte millegagi. Niigi nappi toidunormi kärbiti 1946. aasta novembris veel poole võrra. Näljas ja täidest puretud vangid surid massiliselt. Iga päev suri 30-40 inimest. Neile oli ükskõik, kas laagri vahtkonna hoonel rippus Hitleri või Stalini pilt ...

Talvel vedelesid surnute laibad laagri territooriumil virnas pakase käes. Kui neid veoautodele laaditi, kõlisesid need kui külmunud puuhalud.

Enamikul Saksamaa Nõukogude tsooni rajatud NKVD erilaagrites olnutel polnud eespool mainitud liitlaste kontrollnõukogu direktiivis loetletud isikutega mitte mingisugust pistmist.

Paljud laagris viibinud süütud inimesed olid lihtsalt ettearvamatult sündmuste keerisesse sattunud. Pahatihti nabisid NKVD töötajad inimesi kinni otse tänavalt, et täita laagrisse viidavas vangipartiis puuduvat lünka. Valvemeeskonna omavoli oli piiritu.

 

Smerš ja NKVD arreteeris ka välismaalasi

Ajal, mil läänemaailm tähistas Teise maailmasõja võidukat lõppu, saabus Moskvast Saksamaa Nõukogude tsooni salajane käsk, mille kohaselt NKVD  ja vastuluure organisatsioon Smerš  hakkas arreteerima seal olnud välismaalasi. Kinnivõetute  hulgas oli nii itaallasi, prantslasi, poolakaid ja teistest rahvustest Saksa sõjatööstuses töötanud võõrmaalastest (nende hulgas ka vene) sõjapõgenikke. Vangistatute hulgas oli ka liitlaste sõjavange, kes olid olnud Saksa vangilaagrites. Kokku vahistati lühikese aja jooksul kümneid tuhandeid süütuid välismaalasi. Et avalikkuse ees seda varjata, tunnistasid lääneriikide valitsused need isikud „teadmata kadunuiks” või „desertöörideks”.

1945. aasta juulis vahistas NKVD  Dresdenis Ameerika kodaniku John Noble. Kuigi tal oli  ka veel Šveitsi diplomaatiline puutumatus, ei päästnud see teda arreteerimisest. Gestapo oli teda ja tema peret sõja ajal hoidnud koduarestis, mistõttu nad olid pikisilmi oodanud nõukogude „vabastajate” saabumist. John Noble viidi NKVD erilaagrisse, kus ta mõisteti „nõukogudevastase tegevuse eest” 15 aastaks Vorkuta sunnitöölaagrisse. 

 

Ettevaatamatu sõna eest traadi taha

NKVD erilaagrisse võidi sattuda mõne ettevaatamatult öeldud sõna pärast. Selle põhjuseks võis olla ka mõni natsismi ajast pärit raamat, ese või tavaline rinnamärk. Näiteks saadeti natside Neugengamme koonduslaagrist pääsenud antifašist Fünfeicheni laagrisse vaid sellepärast, et ta julges protesteerida oma elamu konfiskeerimise vastu Punaarmee poolt.

NKVD laagrid Saksamaal polnud töölaagrid. See asjaolu raskendas kinnipeetavate olukorda veelgi. Vange hoiti luku taga nagu loomi, kus nad pidid tihedalt üksteise kõrvale kiilutuna paljastel narilaudadel magama. Söök oli äärmiselt vilets.

Tunnistajate sõnul muutusid inimesed niisama kõhnaks nagu endised natsilaagrite Oswiecimi ja Dachau vangid. Karistuseks mõne eksimuse eest nuheldi vange rängalt. Nii rakendasid NKVD-lased Fünfeicheni laagris näljast nõrkenud kinnipeetavaid hobuste asemel vankrite ette ja sundisid neid raskes lastis vankreid mööda liivaseid teid Fünfeicheni mäkke vedama. Surmal oli rikkalik lõikus. Ta ei hoolinud, kas tema vikati ette jäi mees, naine või laps, süüdlane või süütu.

 

Tragöödia on vähe öeldud

Nõukogude okupatsioonitsoonis NKVD halduses olnud laagrites hukkus aastatel 1945-1950 kümneid tuhandeid mehi, naisi ja lapsi. Ida-Saksamaal oli selle teema käsitlemine rangelt keelatud. Alles pärast Berliini müüri lammutamist hakati hukatute matmispaiku otsima.

Üks esimesi leitud vangide matmispaikadest asus Neubrandenburgi linna servas, puudega ääristatud nõos. Skeletid lamasid vaid veidi üle meetri sügavuses hauas tihedalt üksteise kõrval, mitu rida ülestikku.

Pärast erilaagrite likvideerimist püüdis NKVD igati oma tegusid varjata. Kinnipeetavad, kellel oli leitud pisemgi süü, anti üle Saksa DV võimudele ja mõisteti pikaks ajaks vangi. Paljud neis laagrites olnud viidi ida suunas ja nad kadusid jäädavalt. Kõik laagrite arhiivid saadeti Nõukogude Liitu.

Saksamaal NKVD tegevust uurinud allikad pakuvad NKVD erilaagrites hukkunute arvuks 75 000 - 80 000 inimest. Kuid veel praegugi avastatakse Saksa idatsoonis asunud NKVD laagrite uusi asukohti, kust on leitud aina  uusi ohvreid.

Ketschendorfi interneeritute laagris olnud vangide saatust uurinud initsiatiivgrupp tegi 2002. aastal laagripäevikute ja surnute nimekirjade põhjal tuvastamisuuringuid. Nad avastasid 4620 nime, mille olid kirja pannud Nõukogude ohvitserid kirillitsas.

Umbes 70 kilomeetrit Berliinist lõuna pool asunud Dahme-Spreewaldis avastati 7 hektari suurune matmispaik, kuhu on maetud umbes 28 000 isikut ja mis on üks suurimaid sõjaohvrite matmispaiku Saksamaal. Seega võib tegelik hukkunute arv olla tunduvalt suurem. Toonase NKVD omavoli mõõtmeid ei suuda väljendada isegi sõna “tragöödia”.

 

Vaino Kallas