ELANIKE KÜÜDITAMISED EESTIS

 

ELANIKE KÜÜDITAMISED EESTIS

 

Sellel aastal möödub 76 aastat 1941. ja 68 aastat 1949. aastal eesti rahvast tabanud stalinliku genotsiidi ohvriterikkastest päevadest,  kus inimeste deporteerimist Siberisse korraldasid eesti tippkommunistid.

 

 

1941. aasta küüditamine

 

14. juuni 1941 on üks traagilisemaid päevi Eesti lähiajaloos. Sel päeval sai alguse tuhandete mitte milleski süüdi olevate eestlaste tee Venemaale Siberisse­­ -- külmale maale, kust tagasipöördujaid oli vähe. See oli päev, mil ühele rahvale osaks saanud ülekohus ja vägivald jõudis piirideni, mida XX sajandil üleskasvanud inimene pidas võimatuks. Konkreetsed ettevalmistused küüditamiseks algasid igal juhul 1940/41. aasta talvel. Nõokogude julgeolekuorganid jaotasid Eesti piirkondadeks, kus igaühes tuli koostada "nõukogudevastase elemendi" loetelu. Siia võis sattuda automaatselt varasema tegevuse alusel, nagu näiteks "valgekaartlikkusse ja natsionalistlikesse" organisatsioonidesse kuulumise, politseiniku, vangivalvuri vms. Ameti tõttu, aga ka tavalise pealekaebamise tagajärjel. Seejuures ei vaevunud keegi kokkukantud andmeid põhjalikumalt kontrollima, mistõttu otsused langetati tavaliselt ülepeakaela.

 Operatsiooni läbiviimine usaldati Moskvast saadud instruktsioonide kohaselt loodud "troikadele". Kogu Eesti ulatuses juhtisid küüditamist troikana Eesti NSV Riikliku Julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, Eesti NSV siseasjade rahvakomissar Andrei Murro ning Eestimaa Kommunistliku Partei I sekretär Karl Säre.1941 aasta juuni algul pandi lõplikult paika küüditatute nimekiri. Julgeolekuorganite määruste, instruktsioonide ja korrakduste kohaselt kuulus valjasaatmisele järgmine kontingent:

1) natsionalistlike kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide aktiivsed liikmed koos perekondadega

2) endised kaitsepolitseinikud, sandarmid, politseinikud, vanglatöötajad

3) endised rikkad mõisnikud, vabrikandid, riigiaparaadi teenistujad

4) endised ohnitserid, kes ei teeni Punaarmees ja kelle kohta olid olema kompromiteerivad materjalid

5) nende kontorrevolutsionääride perekonnaliikmed, kellele on mõistetud kõrgeim karistus

6) isikud, kes olid saabunud Saksamaalt reparieerumise käigus, samuti sakslased, kes olid Saksamaale sõitjate nimekirjas ja kelle kohta olid olemas kompromiteerivad materjalid

7) põgenikud endisest Poolast, kes keeldusid võtmast Nõukogude kodakontsust

8) kuritegelik element

9) prostituudid, kes olid registreeritud endiste politseiorganites ja kes jätkasid tegelemist prostitutsiooniga.

Küüditamise ehk -- nagu seda ametlikult nimetati -- sundevakueerimise läbiviimisele asuti 13. Ja 14. Juuni ööl, reedel vastu laupäeva. Juba keskpäeval oli kõikidele asutustele antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed, usaldusväärsed kommunistliku partei liikmed, komnoored ja töölised, kellest tuli moodustada küüditamist vahetult teostavad rühmad. Salastatuse tagamiseks lülitati välja kõik telefonid.

Tekst
Vagun küüditatutega

Ometi ilmus teade lähenevast küüditamisest siin-seal ikkagi läbi. Mõnda muutis valvsaks autode koondamine, teist pikad eSelonid jaamades. Mõnel pool jõudsid aktsiooni konkreetsest teostamisest teadlikuks saanud kohalikud võimukandjad rahvast hoiatada ning nii läkski osa inimesi pakku. Enamik ei osanud aga midagi karta, sest polnud ju keegi neist enda teada midagi halba või seadusevastast teinud. 13. juuni õhtul täitusid linnade ja maakeskuste suuremad saalid meestega , kellest suur osa ei osanud aimatagi, mis eesmärgil nad sinna kohale olid kutsutud. Kui see selgus, püüdsid mõned vargsi lahkuda, kuid paraku olid Punaarmee sõdurid hooned selleks ajaks sisse piiranud. Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised "brigaadid", mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid: arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms. Paraku jäid instruktsioonid tavaliselt paberile, kõik sõltus tegelikult julgeolekutöötaja suhtumisest ja hoiakust. 14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid rühmad tegevust. Õhtul paha aimamata läinud magama pered äratati ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid otsiti läbi, kusjuures nii mõnigi väiksem väärisese rändas küüditajate tasku. Tavaliselt ei mainitud, et peagi eraldatakse perekonnapead oma naistest-lastest.

Mõnel pool aitasid sõdurid inimestel asju pakkida, teisal viidi rahvas ära kaks kätt taskus. Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod rautteejaamades haruteel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Pärnus, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval. Peagi hakkasid vagunid täituma. Instruktsioonide kohaselt võis vagunisse panna 30 inimest, tegelikult tuubiti neid sinna üle 50. Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed.

13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Kõiki neist ei õnnestunud küüditajatel siiski tabada. 17. juunil veeresid rongid Narva ja Jrboska kaudu Eestist välja. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vagunis raske ja läppunud. Mõnel pool väiksemates jaamades pääsesid sugulased-tuttavad, aga ka võhivõõrad inimesed vagunite juurde ja tõid sinna vett, toitu ja muud vajalikku. Teisal aeti rahvas aga püssipäradega vagunite juurest kaugemale. Algul sõitsid A ja B vagunid ühes aSalonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagrisse. Enamik arreteeritutest suunati algul Starobelski ja Babino laagritesse, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Külma, viletsa toidu ja üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500.st otse vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada. Suur osa vangistatustest lasti maha. Kergem polnud ka B vagunites Kirovi ja Novosibiski oblasti kaugematesse piirkondadesse saadetud naiste ja laste saatus. Siingi suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel suur osa küüditatutest. Jätkusid ka arreteerimised, mistõttu nii mõnigi sattus asumiselt vangilaagrisse. Pärast sõja lõppu hakkasid küüditatute elutingimused pikkamööda paranema. 1946- 1947 lubasid võimud saata tagasi Eestisse lapsed, kellel oli kodumaal sugulasi. 1949- 1951otsisid julgeolekuorganid enamiku Siberisse saadetud lastest üles ning saatsid nad uuesti Siberisse. Kodumaale õnnestus küüditatutel tagasi pöörduda alles 1950. aastate lõpul.

 

Märtsiküüditamine 1949. aastal

1949. aasta märtsiküüditamisse oli kaasatud kümneid tuhandeid tsiviilisikuid, on väitnud  ajaloolane, Tartu Ülikooli dotsent Tõnu Tannberg. Mundrikandjaid oli neist vähem kui pool. Tõnu Tannbergi küsitles Alo Lõhmus Postimehest. Millisena paistab 1949. aasta märtsiküüditamine toonase Nõukogude Liidu üldiste massirepressioonide kontekstis?

Meil ei maksa unustada, et eestlased polnud ainus rahvus, kes langes massirepressioonide ohvriks. Uuemad uurimused on välja selgitanud, et aastatel 1920–1953 oli NSV Liidus vähemalt 130 küüditamisoperatsiooni. Ühtset malli ei rakendanud Moskva ka näiteks Baltikumi suhtes. Leedus toimus sõjajärgsel ajal kolm suuremat küüditamist, Lätis ja Eestis piirduti ühega, kui väiksemad deportatsioonid kõrvale jätta.

Teisalt on kindlasti probleemiks tollaste massirepressioonide tegeliku ulatuse kindlakstegemine, sest meie käsutuses olevad andmed on puudulikud ning sageli ka vasturääkivad. Suur osa julgeolekuorganite dokumentatsioonist ei asu Eestis ega ole uurijatele kättesaadav. Nii saame tänini ka sõjajärgsete massirepressioonide kohta näiteks arreteeritute arvu puhul teha vaid üsna oletuslikke järeldusi. Puudub ka adekvaatne võrdlus Läti ja Leeduga ning laiemalt nende piirkondadega, mis Moskva aastatel 1939–1940 okupeeris. Seetõttu tasub tähelepanu juhtida ehk nendele andmetele, mis koguti repressioonide ulatuse kohta vahetult pärast Jossif Stalini surma 1953. aasta kevadel-varasuvel, mil Kremli võimuladvikus hakkas juhtivat rolli etendama Lavrenti Beria. Tema «uus kurss» liiduvabariikide suhtes võttis revideerimisele ka võimude senise repressiivpoliitika.

Tollase Eesti NSV siseministeeriumi kokkuvõtete järgi iseloomustasid Eestis teostatud repressioone järgmised arvud. Aastatel 1944–1953 arreteerisid julgeolekuorganid 18 772 isikut (eestlasi 17 886), kellest 6732 kuulusid nn natsionalistlikku põrandaalusesse ühendusse. Lisaks arreteeris miilits 26 264 inimest. Seega ulatus arreteeritute arv nendel aastatel üle 45 000 inimese. Arvepidamise järgi küüditati Eestist 20 919 inimest.

Sõjajärgse vastupanuliikumise mahasurumiseks viidi läbi 9210 operatsiooni ning nendesse oli kaasatud vähemalt 94 000 sõdurit. Metsavendluse mahasurumisel tapeti 1495 inimest, võimude endi kaotused olid 887 surnut ja 185 haavatut. Säärased andmed on tollest ajast olemas ka teiste Balti liiduvabariikide, samuti Lääne-Ukraina kohta (vt kõrvalolevat graafikut).

Selgub, et aastatel 1944–1953 langes repressioonide ohvriks nimetatud aladel ligi miljon inimest, kellest üle 390 000 olid küüditatud.  Need andmed näitavad kõnekalt, et mida ulatuslikum oli vastupanu režiimile, seda suuremad olid repressioonid: Ukrainat Eestiga võrreldes on vahe rohkem kui kümnekordne.

Mida uut on teada küüditamise korraldusest? Viimaste aastate uurimused midagi väga uut esile pole toonud ning üldises plaanis on see aktsioon meil üsna hästi dokumenteeritud. Hoopis enam on lahtisi otsi 1941. aasta küüditamisega seoses. Uurimise seisukohalt on mõlema küüditamise puhul veel küllalt võimalusi ja kasutamata allikaid, et teemat edasi uurida kas või kohaliku ajaloo tasandil. Minule oli märtsiküüditamise osas üheks suuremaks üllatuseks n-ö küüditajate armee koosseis, mille kohta saame täpsemaid andmeid tänu H. Strodsi uurimistööle Moskvas. Kui kolmest Balti liidu-vabariigist saadeti 1949. aasta varakevadel välja üle 90 000 inimese, siis selle aktsiooni elluviimisse oli kaasatud üle 76 000 inimese. Tegu polnud ainult sõjaväelastega, vaid suures osas kohalike hävituspataljonlaste ja parteiaktiiviga.

 

1949. a märtsiküüditamise ulatus Balti liiduvabariikides:

Riik

Ešelone

Perekondi

Mehi

Naisi

Lapsi

Kokku

Eesti

19

7471

4566

9866

6048

20480

Läti

33

14173

11135

19535

11038

41708

Leedu

24

8985

8929

11287

8440

28656

Kokku

76

30629

24630

40688

25526

90844

 

Allikas: A. Rahi-Tamm. Teise maailmasõja järgsed massirepressioonid Eestis: allikad ja uurimisseis. Tartu, 2004, lk 48 Postimees

 

SEDA EI SAA ANDESTADA EGA UNUSTADA ...

 

Kõige rängemaks kaotuseks nõukogude võimu aastatel 1940-41 olid kahtlemata meie inimkaotused. Ühe nõukogude võimu aastaga kaotas eesti rahvas oma tütreid ja poegi rohkem kui kogu eelnenud saja aasta jooksul kokku. Üheks rängemaks nende hulgas oli 1941. aasta juuniküüditamine.

Eesti perekondade küüditamine Siberisse, mida Saksa relvajõudude kiire edasiliikumise tõttu jõuti teha siiski vaid osaliselt, algas ööl vastu 14. juunit 1941. Tegelikult oli see ette nähtud läbi viia ühe öö ja sellele järgnenud päeva jooksul ja nagu säilinud dokumentidest selgub, pidi Siberisse küüditatama kokku 11102 inimest. Puuduliku organiseerimise tõttu aga see tšekistide plaan ei õnnestunud ja küüditamine venis kuni 16. juuni õhtuni. Tänu sellele õnnestus paljudel nimekirjas olnutel pakku minna. Kokku jõuti küüditada 9264 inimest, kusjuures vähemalt 112 inimest võeti kinni nimekirjaväliselt. Ükski küüditatuist polnud kohtulikult süüdi mõistetud. Perekondadest eraldati 2819 meest, kes viidi arreteeritutena Sverdlovski oblasti surmalaagrisse, kus 606 neist maha lasti. 1194 suri nälga ja kurnatusse ning ainult 539 meest tuli hiljem invaliididena Eestisse tagasi. Küüditatute hulgast lasti maha ka 12 naist.

Rongid küüditatutega läksid Venemaale Narva ja Irboska kaudu, kusjuures raudteedokumentide järgi läks Narva kaudu 148 ja Irboska kaudu 342 vagunitäit inimesi. Hiljem pääses tagasi koju vaid 49% küüditatuist, ülejäänud jäid Venemaa mulda.

 

Stalinil oli kavas küüditada kogu eesti rahvas.

Stalinliku genotsiidi tagajärjel likvideeriti Venemaal üle 40 väikerahva.  Arvestades Eesti geopoliitilist asendit oleks sama saatus tabanud ka Eestit.  Pärast Balti riikide inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu algas nende maade elanike massiline arreteerimine ja deporteerimine Siberisse.

Baltimaade rahvaste küüditamiseks oli olemas Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku rahvakomissariaadi poolt aegsasti välja töötatud kava, milline dokument riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja Serovi allkirjaga leiti 1941. aastal Riiast. Nagu sellest dokumendist nähtub, peeti Balti riikide kodanike maalt väljasaatmist suure poliitilise tähtsusega ülesandeks. Samuti kinnitab see N. Liidu juhtivate tegelaste väidet, et Balti maade vallutamisel ei tohi korrata Peeter I viga ja jätta maa pärisrahvad kohale. Kompartei häälekandja Pravda kirjutas 1941. aasta kevadel: "Peeter I tegi sellega suure vea, et ta jättis Balti pärisrahvad nende asukohtadesse".

1941. aastal otsustasid nõukogude julgeolekuorganid selle vea parandada ja alustasid kohe peale Baltimaade okupeerimist ette valmistama suurejoonelist elanike ümberasustamist. Nagu hiljem leitud materjalidest selgub, oleks 1941. aastal nõukogude korra kestma jäämine viinud Siberi-teele kogu eesti rahva. Ainult ajaloo suurima inkvisiitori surm 1953. aastal päästis eesti rahva sellest hävingust. Kuid ikkagi hukkus järgnenud 50 okupatsiooniaasta vältel 274.260 eestimaalast, seega umbes 23% endise Eesti Vabariigi elanikkonnast. Seega suhteliselt mitu korda rohkem, kui hukkus juute natside holokausti tagajärjel.

 

Küüditamist korraldasid eesti tippkommunistid.

Korraldused ja instruktsioonid küüditamise läbiviimiseks andis Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat. Nende täitmine oli pandud kohalikele võimumeestele. Eesti rahva küüditamist korraldas ja juhtis "troika" (kolmik), kelle eesotsas oli ENSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm ja kuhu kuulusid veel Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar A. Murro ning Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär Karl Säre. Maakondades  korraldasid küüditamist kohtadel moodustatud "kolmikud" ja operatiivstaabid, kes võtsid arvele "kontrevolutsioonilise ja nõukogudevaenuliku elemendi" ja koostasid küüditatavate nimekirjad. Andmete kogumist ja nimekirjade koostamist alustati juba 1940/41. a. talvel.

Materjalide kogumist nõukogudevaenulike kodanike suhtes teostas NKVD oma agentide võrgu kaudu. Linnad ja maakonnad olid jaotatud sektoriteks, kus NKVD agendid hankisid kompromiteerivaid andmeid isikute kohta, keda arvasid olevat ohtlikud nõukogude võimule. Määravaks olid samuti kommunistide, komnoorte ja teiste nõikogude võimu pooldajate kaebtused.

Elanikke kompromiteeriva materjali hankimisel kasutas NKVD ka n.n. "salajaste kaastöötajate" abi. Selliseid kaastöötajaid püüdis NKVD värvata kõigi kutseala töötajte hulgast, kaasa arvatud endised Eesti Vabariigi poliitilised tegelased. Eriti püüti värvata neid isikuid, keda süüdistati nõukogude korra vastastena. Nende värbamisel kasutati survemeetodeid, ähvardades värvatava perekond kas arreteerida või välja saata. Sellest pääseda oli võimalik ainult NKVD kaastöötajaks hakkamise teel. Peale sõja lõppu kasutas taasokupeeritud Eestis üsna sageli samasugust meetodit ka tollane KGB.

1941. aasta juuniküüditamine pani aluse metsavendlusele ja järgnenud Suvesõja sündmustele, mis lõppkokkuvõttes viis hiljem hauda ja Venemaa vangilaagritesse veel tuhandeid eesti mehi ja naisi.

 

    Vaino Kallas