1941

 

 

1941. aasta rahva ülestõus Pärnumaal

 

1940/41 aastal arreteerisid nõukogude okupatsioonivõimud Eestis umbes 8000 inimest. Siberisse küüditati ligi 10.000 ja üle 2200 inimese mõrvati kohapeal. 35 500 meest viidi mobilisatsiooni nime all Venemaale. Peale juuniküüditamist varjusid tuhanded mehed metsadesse ja sõja puhkemise järel algas paljudes maakondades  rahvaülestõus, mida hiljem on hakatud nimetama Suvesõjaks.

 

  Sõja puhkemise järel loodi hävituspataljonid

Peale sõja puhkemist 22. juunil 1941 kehtestati Eestis sõjaseisukord. Võim läks Balti sõjalaevastiku ja 8. armee sõjanõukogude kätte. Algas veokite ja toiduainete sunduslik rekvireerimine. Linnades ja asulates kehtestati komandanditund. Elanikelt korjati ära külmrelvad ja raadioaparaadid. Repressioonid elanike vastu tugevnesid veelgi. Tegutsema hakkasid sõjatribunalid, mis võisid langetada surmaotsuseid ilma kohtuliku juurdluseta.

24. juunil 1941 ilmus N. Liidu julgeoleku peakomissari Lavrenti Berija korraldus hävituspataljonide moodustamise kohta. 26. juunil andis Balti sõjaväeringkonna NKVD piirivalvevägede valitsuse ülem Rakutin välja käskkirja, mis kohustas 24-tunni jooksul organiseerima kõikide linna ja maakonna NKVD osakondade ning jaoskondade juurde 200-mehelised relvastatud hävituspataljoni üksused.

Pärnus alustati hävituspataljoni organiseerimist 27. juunil. Kuu lõpuks oli selle koosseisus umbes 400 nõukogude režiimi toetajat ja kommunistlikku noort. Pataljoni komandöriks sai major I. Smirnov, staabiülemaks piirivalve kapten  M. Starõhh ja komissariks Venemaa eestlane Arnold Raud. Hävituspataljoni tarbeks hakati elanikelt ja asutustelt autosid ja mootorrattaid rekvireerima. Vastavalt ENSV rahvakomissaride nõukogu poolt määratud numeratsioonile kandis Pärnu hävituspataljon numbrit IB-15.

3. juulil pidas J. Stalin oma kurikuulsa raadiokõne, kus ta püstitas “paljaks põletatud maa” loosungi. Selle loosungiga anti hävituspataljonidele piiramatud õigused vara hävitamiseks ning kuulutati lindpriiks kõik kodanikud, keda hävituspataljon võis ilma kohtuotsuseta “diversandi” või “salakuulaja” pähe kohapeal maha lasta. Kui süüdlast kätte ei saadud,  hävitati tema perekond.  Kuna kontrolli puudumise tõttu sattus hävituspataljonidesse palju kriminaalse minevikuga tegelasi,  panid need koos elanike mõrvamistega toime ka metsikuid piinamisi.

 

Pärnu sadam suleti uputatud laevadega

Juuli esimestel päevadel saabus Rohuküla sadamast Pärnu  miinidega lastitud hüdrograafialaev “Nord”, kaasas eriülesannetega mereväeohvitserid – 2. järgu kapten Boris Ptohhov ja vanemleitnant Pavel Volski. Viimaste ülesandeks oli täita  admiral Tributsi käsk – teha kõik selleks, et muuta Pärnu sadam kasutamiskõlbmatus, et saksa relvajõud ei saaks siin maale saata dessanti ja kasutada sadamat oma vägede transportimiseks ja varustamiseks.       

3. juulil lasi torpeedokaater TKA-67 muulide suudmes torpeedoga põhja Riiast mõned päevad varem Pärnu saabunud kaubalaeva ”Everiga”. See oli suur, meie “Eestiranna” mõõtu kaubalaev. Selle kõrvale uputati veel Pärnu laevaomaniku Juhan Kulli kahemastiline mootorkuunar “Alma” ja kuunar “Tursk” ning kaks merepraami.  7. juuli hommikul uputati muulide vahele põhja veel umbes 15 kividega lastitud Pärnu ja Kihnu kalurite väikepurjekat. Alused seati muulide vahele ritta ja nende põhjad purustati sügavveepommidega. Seejärel sulgesid mereväeohvitserid muulide suudme kaasa toodud miinidega.

 

Metsavendluse tekkimise põhjustas küüditamine

Murranguliseks päevaks metsavendluse tekkimisel Pärnumaal oli 14. juuni 1941. Peale toimunud massiküüditamist oli inimeste esimeseks kaitsereaksiooniks metsa põgenemine. Seal, kus mehi kogunes kokku rohkem ja kus oli mõni ohvitser või kaitseliitlane, formeeriti võitlussalgad. Puuduliku relvastuse tõttu aga astuti esialgu NKVD jälitajate ja punaväelastega lahingusse vaid hädakorral või juhul, kui need asusid rüüstama kodusid.

Järgmiseks oluliseks daatumiks metsavendluse kujunemisel oli 22. juuni 1941, mil Saksamaa alustas sõjategevust N. Liidu vastu. See sündmus kiirendas nende meeste metsaminekut, kes peale 14. juunit olid olnud veel kõhkleval seisukohal. Samal ajal algas väiksemate metsas olnud gruppide ühinemine. Suuri metsavendade baaslaagreid Pärnumaal ei tekkinud. Suuremaks metsavendade koondumiskohaks  oli Tali.

Päeval, mil Pärnu sadamas uputati laevu, alustasid metsavennad Lõuna-Pärnumaa valdades nõukogudelt võimu üle võtma. Selleks andis tõuke Helsingi ja Königsbergi raadio eestikeelsed saated,  kus ennatlikult teatati, et Saksa relvajõud on asunud Eestit vabastama ja et peagi helisevad üle kogu vabastatud Eestimaa kirikukellad…

  Ajavahemikul 3. - 8. juulini võeti Pärnumaal kohalike metsavendade ja külameeste poolt võim üle Tali, Saarde, Tihemetsa, Abja, Laiksaare, Häädemeeste, Orajõe, Tõstamaa, Seliste, Soontaga, Rajangu, Vändra ja Audru vallas ning Kilingi-Nõmme ja Mõisaküla linnas. Kohalikud punategelased arreteeriti ja osa Lõuna-Pärnumaal arreteeritutest saadeti Talile, kus nad suleti magasiaita luku ja riivi taha. Vallamaja hoonetele tõmmati üles sini-must-valged lipud. Mõnelpool saadi vallamajade ülevõtmisel juurde relvi. Relvi ja laskemoona saadi ka Punaarmee õhuvaatluspostide ülevõtmisel seal olnud punaväelastelt. Seega oli Pärnumaa metsavendade tegevus mitmeti erinev teiste maakondade omast, kus see jäi kuni sakslaste tulekuni poolillegaalseks.

    Ülestõuse saadeti maha suruma hävituspataljon

Teated laiahaardelisest rahvasõja algusest Lõuna-Pärnumaal jõudsid Pärnu võimumeesteni 4. juuli hommikul. Kiiresti formeeriti hävituspataljoni 150-meheline löögiüksus, mis kahel autobussil, kolmel veoautol ja kahel sõiduautol ning mootorratastel Kilingi-Nõmme poole teele saadeti.

Tekst
Major Paul Lilleleht

5. juulil umbes kella 14 paiku helistati Kilingi-Nõmme metsavendadele Surjust ja teatati, et Kilingi-Nõmme suunas liigub hävituspataljoni autokolonn.  Metsavendade üldjuht major Paul Lilleleht (VR-II/2) otsustas neid Liivamäe männikus vastu võtta lahinguga.  Kahele poole maanteed paigutati umbes 70 mehest koosnev varitsus, kelle relvadeks olid peamiselt jahi- ja väikekaliibrilised püssid ning püstolid.

Hävituspataljoni autokolonn lasti läheneda umbes 100 m kaugusele ja seejärel anti selle pihta kogupauk. Algas lahing, mis vältas ligi kolm tundi. Otsustaval hetkel, kui vastane alustas tugevat survet, sai major Lilleleht haavata ja juhtimise võttis üle leitnant Helmut Nirk. Sel kriitilisel hetkel saabusid linna kaitsjaile appi Voltveti metsakooli õpilased ja Mõisaküla ning Jäärja piirivalve kordonitest 17-meheline piirivalvurite rühm kapten Villem Raidi juhtimisel. Siitpeale võttis lahing otsustava pöörde ja hävituspataljoni üksus löödi põgenema. Linn oli päästetud.

Vastane jättis lahinguväljale 68 surnut ja 16 haavatut. Kümme hävituspataljoni meest võeti vangi. Kaitsjate poolel said surma kaks ja haavata kaheksa meest.

Tagasi Pärnu põgenenud teatasid hävituspataljonlased, et neil olevat Kilingi-Nõmmes olnud vastas saksa langevarjurite ja metsavendade tugevad jõud. Nüüd otsustati ära hirmutatud Pärnu Linna Täitevkomitee ja Punaarmee komandöride ühisel nõupidamisel kiiresti asuda Pärnu linna piirile kaitsekindlustusi rajama. Uulu-Vaskrääma joonele saadeti pataljon punaväelasi koos kerge välipatareiga ja Kilingi-Nõmme suunas kümmekonna tankist koosnev tankiüksus, mis jõudis sinna järgmise päeva hommikul. Omakaitselased, olles soomusmasinate vastu võimetud, olid sunnitud taanduma. Talile, kus  koondunud metsavendade juhtimise võttis üle kapten Villem Raid.

 Kilingi-Nõmme jõudnud punaväelased vabastasid Liivamäe lahingus vangi langenud hävituspataljonlased. Linna kammimisel avastasid nad haiglas Liivamäe lahingus haavata saanud Edgar Renneti, Erich Joonsaare ja Heinrich Jakobsoni,  kes samal päeval mõrvati. Major Lillelehel õnnestus haiglast põgeneda. Edasi panid punaväelased süütepudelite ja leekkuulidega põlema Kiriku tänava majad ja Saarde segatööstuse hooned. Maha põletati ka palju Laada, Turu ja Pärnu tänava elamuid ja hooneid. Linn oli peaaegu tühi, kuna selle elanikud olid põgenenud metsa varjule.

Liivamäe lahingu järel Talile koondunud metsavendade juhtimise võttis üle kapten Villem Raid, kes otsustas teha luureretke Lätti. Saanud seal kontakti Läti kaitseliitlastega, saadi teada, et ka Lätis on paljudes valdades kohalike poolt nõukogudelt võim üle võetud ning Lemsalu (Limbaži) ümbrus ja sellest lääne poole jäävad alad on täielikult lätlaste kontrolli all. Lätlastelt saadi 27 vintpüssi, 2 kergekuulipildujat, paar täpsuspüssi, 7 kasti padruneid, käsigranaate ja vähemal määral muud sõjavarustust. Lätis kohtas kapten Raid ka üht sakslaste luuregruppi, mille juhiks oli Tartust pärit Valter Daugull. Tema abiga saadi raadioühendus Riias asunud Saksa armee staabiga, kellele teatati Lõuna-Eesti vabastamisest punarežiimi alt ja siin valitsevast olukorrast. Kapten Raidi palvele saata meie omakaitsele relvi vastati aga eitavalt. Relvi lubati juhul, kui Eestist neile auto Riiga järele saadetakse. Tagasiteel võttis kapten Raid kaasa ka Daugulli luuregrupi ja tõi selle Eestisse.  6. juuli õhtul  sõitis lipnik Ecbaumi sõiduauto ja suure veoautoga Riiga sakslastelt relvi tooma.

 

Ka rannakülasid ähvardas mahapõletamine

4. juuli varahommikul sattus üks Orajõe raudteejaama töötaja pealt kuulama raudtee sideliinil peetud telefonikõnet, kus keegi Orajõe valla punafunktsionäär palus saata kiiresti Pärnust abi "natsionalistide" ülestõusu maha suruma.

Siin asus vastupanu korraldama Orajõe abimetsaülem Karl Ollino, kes koos metsnik Väliste ja endiste Kaitseliidu juhtidega otsustasid välja panna varitsuse. Sobiv koht selleks leiti olevat Rannametsa liivaluidetel, kus ühele poole positsiooni jäi lage Tolkuse raba ja teisele poole mereni ulatuvad lagedad põllud. Luiteharjadelt oli luidete vahel looklev Pärnu-Ikla maantee hästi jälgitav.

5. juuli hommikuks oli Rannametsa kogunenud umbes 50-60 meest, kelle relvadeks olid valdavalt jahipüssid, mõned vintpüssid ja kaks kergekuulipildujat.

Esimene kokkupõrge vastasega toimus 6. juuli varahommikul. Pärnu poolt lähenes punaarmeelastega täidetud veoauto, mille pihta avati luidetelt püssituli. Lühikeses lahingus kaotasid punaarmeelased seitse meest surnutena ja kaks said haavata. Ülejäänud soldatid võeti vangi. Nendega kaasas olnud politruk pääses aga põgenema.  Saagiks saadi veoauto ja relvi. Nagu vangide jutust selgus, oli neid saadetud maanteesildu, postkontoreid, vallamaju ja teisi ühiskonlikke hooneid hävitama.

 7. juuli hommikul tegi Häädemeeste lähistel hädamaandumise üks Pärnu lennuvälja kohal venelaste õhutõrjemürsust vigastada  saanud sakslaste pommitaja. Kohalike omakaitselaste abiga saadeti lennuki meeskond Riia poole teele, kus Saksa üksused tol hetkel puhkepeatust tegid. Lendureil paluti Saksa väejuhatusele teatada, et Lõuna-Eesti on nõukogude võimu alt vabastatud ja täielikult eestlaste kontrolli all, kuid vajatakse kiiresti relvaabi. Lenduritelt saadi juurde kaks pardakuulipildujat koos laskemoonaga.

7. juuli hommikupoole ründas Rannametsa liivaluidetel positsioonidel olnud omakaitselasi umbes 80-100-meheline Pärnu miilitsatest, vangivalvuritest ja Sindi vabriku komnoortest koosnev hävituspataljoni üksus, mida juhtis Pärnu miilitsa ülem.  Poolteist tundi kestnud lahingu järel vastane taandus, viies kaasa oma surnud ja haavatud. Kaitsjate poolel sai surma Vladimir Tamm Soometsast.

Sama päeva pärastlõunal tulid Rannametsa võitlejaile appi lätlased. Siinkirjutaja kohtas neid Jaagupis. Nende suure veoauto kast oli täis vintpüsside, granaatide ning kahe kuulipildujaga relvastatud läti kaitseliidu vormis mehi.

7. juuli öösel vastu 8ndat tõi vastane lisaks Rannametsas olnud hävituspataljonile juurde veel ühe Punaarmee tegevüksuse ja kergetanki.  Samal ööl ilmus lahingupaiga kohale üks venelaste “metsavaht” ja avas pardarelvadest ahelikus lamanud punaarmeelaste pihta tule, pidades neid metsavendadeks. Öösel tuli kaitsjate poole üle üks hävituspataljoni mees kes teatas, et lennuki kuulipildujatules oli hukkunud ja saanud haavata mitu punaarmeelast.

Uuesti ründas 350-400 meheline vaenlase üksus Haapsalu hävituspataljoni staabiülema, piirivalveohvitseri Kornei Golovenko üldjuhtimisel umbes 60-mehelist vint- ja jahipüsside ning nelja kergekuulipildujaga relvastatud omakaitselaste võitlusgruppi 8. juuli varahommikul. Kohe lahingu alguses lahkusid lätlased koos relvadega Rannametsast, kutsudes eesti mehi vastu panema Eesti-Läti piiril…

Vaenlase esimene rünnak löödi tagasi, kuid teise rünnaku ajal, mida toetas kohale toodud kergetank, olid kaitsjad sunnitud taanduma lõuna poole Timmkanalit. Sel hetkel saabus Kilingi-Nõmmest Rannametsa kapten Raid, kellel oli kaasas kümme sõjapüssidega ja kuulipildujatega relvastatud piirivalvurit.

Kuna Timmkanali maanteesillalt olid juba varem katteplangud pealt ära võetud ja tank ei saanud jõe kõrgetest kallastest üles, siis tungida üle Timmkanali vastane enam ei üritanud ja suurem osa Punaarmee regulaarüksusest pöördus Pärnu tagasi. Kergetank koos grupi hävituspataljonlaste ja punaarmeelastega hakkas aga Timmkanali paremkaldal  olnud Rannametsa küla põletama.

Sel traagilisel juulihommikul põletati  Rannametsa külas maha 18 talu hooned, Rannametsa koolimaja, Võiste kirik ja veel mitu hoonet Võistes.

 

Jutustab bussijuht Heino Kaas

1991. aastal võttis nende ridade kirjutaja intervjuu palju aastaid Pärnu-Ikla autobussiliini sõitnud bussijuhilt Heino Kaasilt, kes rääkis hävituspataljonlaste viimisest   Rannametsa lahingupaika järgmist.

Heino Kaas oli Pärnu autobaasis bussijuht. 1940. aasta suvel, peale sõja puhkemist, võtsid venelased autobaasilt ära kõik autobussid. Kuid baasil oli ka kaks diiselmootoriga autobussi, mida venelased ei tahtnud, sest nad ei tundnud diiselmootoreid. Need kaks autobussi võeti aga juuli alul vastmoodustatud Pärnu hävituspataljoni käsutusse. Kummagi bussi peale oli määratud  kaks juhti, kes käisid kordamööda 24 tundi järjest autobaasis valves.

Kui Heino Kaas 7. juuli hommikul taas valvekorda asus, sai ta korralduse sõita Pärnu miilitsamaja juurde. Seal tulid bussi Pärnu miilitsad ja vangivalvurid. Kaasi arvates võis neid kokku olla umbes 50-60 meest. Koos nendega oli ka üks eestlasest ohvitser. 1) 

Edasi jutustas Heino Kaas järgmist: “Sõitsime linnast välja mööda Pärnu-Ikla maanteed. Koos meiega sõitsid välja veel üks veoauto ja ka mõned mootorrattad, kus olid peal komnoortest hävituspataljonilased. Jõudnud Reiu teeristi, autod peatusid ja peeti nõu, misjärel veoauto ja mootorrattad pöörasid Kilingi-Nõmme poole. Minul kästi sõita edasi Ikla suunas.

Võiste kaupluse juures tehti jällegi peatus ja peeti nõu. Meie peatuskohast läks mööda üks kohalik umbes 50aastane mees. Viimane käsutati autobussi juurde ja hakati nõudma, et ta ütleks, kus metsavennad asuvad. Mees vastas, et tal pole aimugi ja ta ei tea metsavendadest midagi. Selle peale kärkis ohvitser, et mis sa siin siis vahid ja nüüd tõmmati külamees ringis seisnud hävituspataljoni meeste keskele ja hakati teda tõukama. Üks miilitsatest ütles, et mis te jamate, tõmbame ta siinsamas maha. Kuid ohvitser arvas, et siis kuulevad metsavennad pauku ja saavad meie asukoha teada. Nüüd pandi mehel käed raudu ja ta tõugati autobussi. 

Kui me jälle liikuma hakkasime, jäi suurem osa mehi bussist välja ja hakkas jalgsi bussile järele tulema. Ka pandi nüüd piilurid välja, kes aga ei liikunud autobussi ees, nagu lahingukord ette näeb, vaid sammusid selle külgedel.

Nii liikusime me tigusammul kuni Rannametsa liivaluidete alguseni. Kuna ma olin palju aastaid järjest sõitnud Pärnu-Ikla bussiliini, olid tee ning selle ümbrus mulle hästi tuttavad. Arvasin kohe, et kindlasti asuvad kohalikud vastupanu osutajad Rannametsa liivaluidetel ja niiviisi kolonni ees liikudes on buss neile heaks märklauaks. Ütlesin bussis olnud ohvitserile, et edasi ma enam ei sõida ning jätsin mootori seisma ja tulin bussist välja.

Ohvitser hakkas kohe uurima, miks ma edasi ei sõida. Ütlesin, et tunnen seda ümbrust ja et siinsetel luidetel on kõige sobilikum koht varitsuse jaoks ning ma ei taha esimesena kuuli saada.

Koos meiega sõitsid sinna ka mõned mootorratturid ja nüüd käsutas ohvitser, et võtku ma üks mootorratas ja sõitku edasi ja tehku kindlaks, kas eespool ikka on metsavendi. Keeldusin ja ütlesin, et ma ei oska mootorrattaga sõita.

 Saanud seda öelda, avati meie pihta mõnisada meetrit eespoolt luidetelt püssi- ja kuulipildujatuli. Miilitsad ja vangivalvurid hargnesid ja hakkasid vastu tulistama. Hüppasin bussi taha varju. Ümberringi vingusid kuulid. Siis nägin sealsamas maantee kõrval liivaauku ja läksin sinna varjule.

Samal ajal istus Võistest kaasa võetud käeraudus külamees bussis edasi. Hüüdsin talle, et mis ta enam vaatab, kadugu siit ruttu, muidu lasevad nad ta maha. Soovitasin minna mõnda tallu, küll nad seal talt käerauad ära võtavad. Mees hüppaski bussist välja ja pani joostes minema.

Hetk hiljem saabusid mitu autot vene sõjaväelastega. Koos nendega olnud vene ohvitser küsis ühelt miilitsalt minu kohta, et kes see mees on. Miilits vastas, et bussijuht. Nüüd küsis venelane minult, kas mul relv on. Vastasin, et ei ole. Vene ohvitser kukkus miilitsamehega riidlema, et miks bussijuhile pole relva antud. Miilits võttis oma nagaani ja andis selle koos peotäie padrunitega mulle. Võtsin pakutud nagaani vastu ja panin selle tasku.

 Varsti toodi bussi juurde ka esimesed haavatud ja mulle anti käsk tagasi Pärnu sõita ning haavatud haiglasse viia. Seejärel kästi mul tagasi Rannametsa sõita. Pöörasin vinguvate kuulide all bussi ringi ja sõitsin minema. Lahing jäi kestma.

Pärnus viisin haavatud haiglasse ja sõitsin autobaasist läbi. Seal küsisid mehed, kuidas olukord on. Vastasin, et Rannametsas käib lahing ja mul kästi sinna tagasi sõita.

Jõudnud Raekülas Sindi tee otsa, pidas venelaste kontrollpost mind kinni ja küsis kuhu sõidan. Vastasin, et Rannametsa, seal käib lahing. Mulle öeldi, et ilma loata ma läbi ei saa ja pean linna tagasi sõitma. Et mingu ma linna parteikomiteesse ja toogu sealt luba. Sinna ma aga ei läinud, vaid hoopis koju.

Järgmisel,  8. juuli hommikul läksin tagasi miilitsamaja juurde ja teatasin miilitsaülemale, et  Raekülas ei lubanud valvepost eile õhtul mind läbi ja ma ei saanud Rannametsa tagasi sõita. Miilitsaülem vastas, et ega mehi saa Rannametsa jätta ja et need tuleb sealt ära tuua. Seepeal kirjutas ta mulle välja loa ja pani pitsati alla. Ka anti mulle nüüd kaasa üks noor poisekeseohtu miilits.

Alustasin uuesti sõitu Rannametsa suunas. Miilits seisis bussis minu selja taga, ise ähmi täis,  hoides mõlemas käes püstoleid. Ütlesin talle, et istugu maha, siis on mul julgem sõita, muidu läheb tal mõni neist müristajatest veel lahti.

Jõudnud Kilingi-Nõmme teeristi, kuulsin Laadi veski poolt laskmist. Uulus tuli mulle vastu Sindi vabriku veoauto, mille juhiks oli Jaan Ollman, keda ma hästi tundsin. Ta oli käinud Sindi vabriku komnoori Rannametsa viimas. Tal olid samuti auto peal haavatud. Ütlesin juhile, et ei tea, kas ta enam läbi saab, sest kuulsin Reius Kilingi-Nõmme poolt laskmist. 

Hiljem sain teada, et ta oligi kohtunud Reiu teeristis Kilingi-Nõmme poolt tulnud sakslaste eelüksusega. Juht oli hüpanud autost välja ja jooksnud põllule. Sakslased avanud tema pihta tule ja lasknud ta maha.

Sindi vabriku auto järel tuli veel üks auto, mille juhiks oli keegi Tõstamaa mees. Selle auto olid sakslased lasknud leekkuulidega põlema ja juht oli sisse põlenud.”

 

Raudteel märatses Pleeri „surmarong“

2.-3. juulil toimus Pärnus ja Pärnumaal mobilisatsioon. Paljud kutsealused põgenesid metsa ja liitusid seal end küüditamise eest varjanutega.  3. juuli õhtul viidi mobiliseeritud rongiga Tallinna. Sama rongiga evakueeriti Pärnust esimesed kohalike partei- ja nõukogude töötajate perekonnad. Järgnevatel päevadel lahkus Pärnust veel mitu rongi parteitegelaste ja nende perekondadega. Viimane neist rongidest peeti 5. juuli õhtul Viluvere jaamas metsavendade poolt kinni, kes hakkasid Pärnust põgenenud kommuniste ja sõjaväelasi välja selgitama. Seal toimunu tunnistajaks oli tollane Viluvere jaamakorraldaja Eduard Pirsi, kes jutustas nende ridade kirjutajale järgmist:

“Olin  5. juulil Viluvere jaamas valvekorras, kui Tallinna poolt saabus jaama nn. Pleeri surmarong, kus oli peal umbes 70-80-hävituspatljoni meest. Selle rongiga tuli sinna ka NKVD major Beljajev, kellega oli kaasas Kilingi-Nõmme miilits Tammik. Samal hetkel sõitsid jalgratastel jaamahoone juurde kaks 9-10 aastast poisikest. Poisid võeti kinni ja neid süüdistati, et nad on “špioonid” ning suleti jaama sideruumi. Seejärel lahkus rong Vändra suunas, et maha suruda  seal alanud metsavendade ülestõus. Beljajev koos miilitsaga jäid Viluveresse.

Õhtu eel saabus Viluvere jaama viimane reisrong Pärnust evakueeritavate punategelastega. Selle sappa oli haagitud 9 kinnist kaubavagunit, mis olid täis Sindi vabriku kalevirulle. Kui rong hakkas jaamast Tallinna poole liikuma, algas tulistamine ja varsti sõitis rong jaama tagasi. Kohe tulid sinna ka valgete käesidemetega metsavennad, kes tõid jaamahoonesse rongis kinni võetud punaväelasi. Major Biljajev koos miilitsaga põgenesid, jõudes aga kutsuda telefoni teel tagasi Luuri jaamas peatunud Pleeri surmarongi. See  sõitis kiiresti kohale ja algas lahing, kus osa metsavendi kinni võeti. Peale lahingut käsutati mind koos jaama valvuri ja kahe vangistatud poisikesega jaamahoone ette, kus rongi ülem Pleer kuklalaskudega mõlemad poisid maha laskis.”

Viliveres toimunu kohta on selles NKVD rongis olnud Tallinna  hävituspataljoni liige Valter Krull tunnistanud ülekuulamisel:     

“Viluvere jaama lähedal tekkis meil kokkupõrge metsavendadega, kes olid kallale tunginud Pärnust Tallinna poole sõitvale rongile. Meie kätte langes 20 valge käesidemega meest. Järvakandi ümbruses tabasime neile lisaks veel 3 meest, kes kuuldavasti olid endised kaitseliitlased. Need lasksime kohapeal maha, neid enne mahalaskmist sel teel piinates, et ajasime neil okastraadi kätest läbi ja sidusime nad nii üksteise külge.

Viluvere jaamas juures tabatud 20 meest tõime veoautodel Tallinna 7. hävutuspataljoni staapi. Sealt viisime nad peale ülekuulamist  Liiva metsa mahalaskmisele. Enne mahalaskmist sidusime nad jälle okastraadiga kokku. Samuti lõikasime neil ära kõrvad.”

Rahva poolt kutsutud “Pleeri surmarong” koosnes endise Tallinn-Viljandi - “Mulgi expressiks” kutsutud rongi kahest liivakottidega vooderdatud mootorvagunist, kuhu oli paigutatud kuus raskekuulipildujat. Rongi meeskond koosnes hävituspaljoni kuulunud punaarmeelastest, miilitsameestest ja raudteelastet, kes terroriseerisid  1941. aasta juulis-augustis kitsarööpalise raudtee ääres olnud asulate elanikke, põletasid  raudteejaamade hooneid ja mõrvasid raudteelasi.

Rongi ülemaks oli Pärnust pärit Türi raudtee NKVD osakonna ülem Pleer, kes rahvuselt oli lätlane. Noormehena oli Pleer Pärnus tuntud vargapoiss ja jõhker pussitaja. Kommunistide võimuletulekul määrati ta Pärnu poliitilise politsei assistendiks. Sõja puhkemise järel aga Türi raudtee NKVD osakonna ülemaks.

Hävitusrongi ülemana mõrvas Pleer oma käega kümneid raudteetöötajaid, kusjuures ta hukatavaid enne metsikult piinas.  Tema käsutuses olnud rongi meeskond mõrvas kaugelt üle saja inimese.  Ka lasi Pleer mineerida Türi raadiomasti, paberivabriku, meierei ja jaamahoone ning süütas enne sakslaste saabumist ise süütenöörid. Salapäraselt hukkunud Pleeri laip leiti hiljem Tallinnas Maarjamäel.

 

Loodi Pärnumaa Omakaitse

6. juulil moodustas kapten V. Raid Tali valda kogunenud Lõuna-Pärnumaa metsavendadest Pärnumaa Omakaitse 1. pataljoni. Pataljoni isikkooseis oli  427 meest, mis jagunes kaheks kompaniiks ja need omakorda kaheks rühmaks, kummagi rühmas 100 meest. Pataljoni juhtkond koosnes kolmest ohvitserist. Pataljoni ülemaks oli kapten Raid,  ülema abi operatiivalal lipnik Eckbaum ja ülema abi administratiivalal lipnik Nirk.  Samuti moodustati piirivalvureist ja Voltveti metsatehnikumi õpilastest 24-meheline lööksalk.

Tänastes kooli ajalooõpikutes kirjutatakse, et Omakaitse organisatsioon Eestis loodi 1941. aastal sakslaste käsul, mis pole tõsi. Küll aga võtsid esimesena “Omakaitse” nimetuse kasutusele Pärnumaa metsavennad.

Kapten Raidi arvates oli selle põhjuseks mingi mõtteline analoogia 1918. aastal sakslaste okupatsiooni ajal loodud Eesti Omakaitega. Metsavendade üksused teistes maakondades kandsid teisi nimetusi.  Nii nimetasid Tartumaa metsavennad end partisanideks ja harjumaalased malevlasteks.  Võrumaa metsavennad aga kandsid nimetust  “Roheline Armee”. Üle-eestiliselt võeti Omakaitse nimetus kasutusele peale nende üksuste allutamist ühtsele juhtimisele.

 

7. juulil ületasid Saksa relvajõud Eesti piiri

Pärnu vallutamine oli tehtud ülesandeks Saksa 18. armee 217. jalaväediviisile. Selle üks võitlusgrupp ooberst W. Ullersbergeri juhimisel ületas 7. juuli pealelõunal Kiisa piiripunkti juures Eesti piiri ja liikus edasi Kilingi-Nõmme suunas,  jäädes sinna ööbima. Teade Saksa relvajõudude saabumisest jõudis ka kohe Talil baseerunud omakaitselasteni ja 8. juuli varahommikul asus Pärnumaa Omakaitse 1. pataljon teele Kilingi-Nõmme. Seal kohtus kapten Raid Pärnu suunas liikuma  hakanud  sakslastega. Küsinud ooberst Ullersbergerilt, kas see vajab Pärnu sõjakäigul omakaitselaste abi, vastas viimane eitavalt.  Küll aga soovis ta, et omakaitse pataljon võtaks enda peale julgestuskatte tegemise ja korra hoidmise tagalas.

Öösel vastu 8ndat juulit sõitis Pärnust Kilingi-Nõmme suunas koos miilitsameestest hävitusgrupiga välja NKVD Pärnu osakonna ülem Johann Tamm, kes pidi välja selgitama, kas Tõitoja teeristilt saab sõita läbi metsa Häädemeestele, et see Timmkanali kaitsjate selja taga olnud “mässajate pesa” maha põletada. Saksalaste saabumisest Kilingi-Nõmme polnud  neil aimu. Samal ajal saatis kapten Raid Tõitoja maanteesillale oma valvetõkke, kes kohtus seal miilitsameestega. Algas tulevahetus, mida toetas veel üks Tõitojale  saabunud saksa mootorratturitest luuregrupp.

8. juuli hommikul  tõi vastane Tõitoja lahingusse mitu autotäit lisaväge. Kohale toodud madrused hargnesid ahelikku ja tungisid üle Reiu jõe.  Samal ajal jõudis Kilingi-Nõmmest Tõitojale sakslaste põhiüksus ja punaväelased löödi põgenema.  Tõitoja majade juurde jäetud autodest tulistati üks tankitõrje kahurist põlema, ülejäänud põgenesid Pärnu suunas.

 

Lahing Tahkuranna kiriku juures

8. juuli keskpäeval jõudis sakslaste väegrupp Uulu teeristi, kus selle põhiosa liikus edasi Pärnu suunas.  Väiksem mootorratturite grupp pööras vasakule ja liikus Tahkuranna-Häädemeeste suunas. Samal ajal ületas Iklas Eesti piiri teine Pärnu suunas liikunud sakslaste jalaväe autokolonn.  Selle väegrupi mootorratturitest eelsalk jõudis Rannametsa umbes kella kahe paiku. Saanud külaelanikelt teada, et hävituspataljoni ja punaväelasi külas enam pole ja et need liiguvad hooneid põletades Võiste suunas, taastati külaelanike abiga kiiresti Timmkanali maanteesilla kate ja sakslased asusid põletajaid jälitama.

Võistes kohtas sakslaste eelsalk Rannametsa küla põletanud venelaste kergetanki ja lasi selle mootorratta haagises olnud kergekahurist põlema, asudes seejärel jälitama Rannametsa lahingust tulnud ja Võiste kaupluse juures peatuse teinud hävituspataljoni mehi. Nendega olid liitunud ka Tahkuranna küla põletajad. Põgenedes mööda põlde, püüdsid need Tahkuranna kiriku juures küll sakslastele vastupanu organiseerida, kuid samal ajal saabus sinna Uulu poolt tulnud sakslaste mootorratturid ja toimunud lühikeses lahingus enamus hävituspataljonlasi hävitati. Kolm punaväelast langes sakslaste kätte vangi ja anti üle eesti omakaitselastele, kes saatsid need taludesse appi heina  tegema. Mõned hävituspataljoni mehed pääsesid siiski põgenema.  Nende hulgas ka NKVD Pärnumaa osakonna ülemal Alfred Kikas,  kellel õnnestus paadiga koos paari kaaslasega mööda merd Valgeranda sõuda.

Kui omakaitselased hiljem langenud hävituspataljonlaste dokumente kokku kogusid, selgus, et tegemist oli Sindi vabriku ja Keila komnoorte ning Pärnu miilitsate ja vangivalvuritega. Nende taskutest leiti põletatud taludest röövitud väärtesemeid ja dokumente.

Tahkuranna kiriku juures peetud lahingus kaotas hävituspataljon langenutena 57 meest. Rannametsa lahingus osalenud Punaarmee väeosa kaotused pole teada,  kuna see jõudis 8. juuli varahommikul oma surnud ja haavatud autodel Pärnu toimetada. Kaitsjate poolel sai neis lahingutes surma kaks ja haavata kolm meest.

Rannametsa luidetel koos ümberkaudsete valdade meestega vastupanu organiseerinud Orajõe abimetsaülem Karl Ollino  kirjutas 1990. aastal siinkirjutajale Torontost:

"Meie seljataha jäid suured külad ja asulad ning neid oli vaja kaitsta. Rahvas uskus meisse ja mõistis, et vaenlasele vastu astudes päästame me siinsed rannakülad ja tuhandete inimeste kodud mahapõletamise ohust."

 

Pärnus möllas sel ajal punane terror

Linnas sagenesid arreteerimised ja inimeste kadumised. Sagedased õhuhäired ja öine liikumiskeeld, mil tänavad olid inimestest tühjad, aitasid NKVD-l teostada arreteerimisi ja arreteeritute transpotimist varjamatult.  Vastmoodustatud hävitupataljoni hävitusgrupid sõitsid pidevalt linnast kuhugi välja ja nende tagasi tulles võis nende asukohast,  Kalevi tänaval asunud Kooliseltsi õuelt kuulda kogupauke, kus likvideeriti kinni võetud metsavendi, metsavendluses kahtlustatavaid ja nõukogudevastast “elementi”. Seda mõrvatööd püüti summutada automootorite müraga. Inimesed olid šokis, paljud põgenesid linnast.

4. juuli õhtul said kõik töövõimelised elanikud käsu – minna Raeküla männikusse kaitsevööndit ehitama.  Senine liiklemiskeeld tühistati ja keskööks kogunes määratud paika umbes 3000 linnaelanikku, kes seal tööle pandi. Paljud aga hoidusid kõrvale.

Kindlustustööde üldjuhiks oli tollal Pärnus viibinud Ametiühingute Kesknõukogu esimees Voldemar Sassi. Tööde juhatajaks määrati aga 1937. a. Mõisaküla piirikordoni ülemaks olnud kapten August Orgussaar. Viimane alustas punaarmeelaste ja kohalike punaste rahustuseks küll kaitsekraavide kaevamist, kuid tegi seda vaid silmakirjalikult, lubades inimestel sihilikult niisama metsas ringi jalutada.  Kapten Orgussaar oli järgnenud kolmel aastal Pärnu prefekt.

7. juuli keskpäeval ilmusid Sauga lennuvälja kohale Saksa pommitajad.  Nende pihta avas tule venelaste õhutõrje, mille aga sakslased  pommide ja pardarelvade tulega kohe vaikima sundisid. Enamus lennuväljal olnud venelaste lennukeid hävitati ja ainult paaril hävitajal õnnestus õhku tõusta ja madallennul üle mere loode suunas kaduda. Peale saksa pommitajate lahkumist ilmusid need küll veel tagasi ja tiirutasid ähvardavalt linna kohal.

Sakslaste õhurünnaku tulemusel muudeti Sauga lennväli kasutamiskõlbmatuks ja venelased olid sunnitud selle maha jätma. Juba sama päeva õhtul lahkusid lennuvälja meeskonnad ja personal veoautodel Tallinna.

 

Sakslased jõudsid 8. juulil Pärnu

Teisipäeval,  8. juulil oli linnas tunda ärevust. Lõuna paiku kogunesid Vabadusväljakule ja Vanasse parki hävituspataljoni mehed, kes seal alul ahelikku hargnesid, siis aga autodele käsutati ja seejärel Ülejõele kihutasid. Kuninga tänaval asunud miilitsamaja juurest põgenesid miilitsad paaniliselt. Suutmata midagi kaasa võtta, süütasid nad miilitsamaja, mille keldrisse olid suletud 32 arreteeritut.  Vaevalt olid miilitsate autod ületanud Suursilla, kui neile kihutasid järele autod punaväelastega. Mõni minut hiljem ilmus Pärnu tänavatele esimene sakslaste motoriseeritud eelüksus.

Sama päeva hommikul oli oma Maxim-raskekuulipilduja Sindi teeristi üles seadnud Punaarmee poolel võidelnud lennuväekapten Evald Laasi. Veidi hiljem saabusid sinna kahe Vickers-raskekuulipildujaga läti piirivalvurid.  Umbes kella 10-11 vahel märkasid varitsejad mootorratastel lähenemas sakslaste luuregruppi ja avasid selle pihta tule. Sakslased aga pöörasid metsa alla ja kadusid. Hoidnud seejärel maanteeäärset metsa ligi kaks tundi kuulipildujate tule all, sõitis kapten Laasi koos lätlastega seejärel minema.

Sakslaste ootamatu ilmumine oli punategelastele üllatuseks. Nende teada Eesti territooriumil saksa üksusi polnud. Alles paar päeva tagasi olid ajalehed kirjutanud, et need on Lätis Düüna jõe taha löödud. Linna täitevkomitees käis parajasti nõupidamine, kui sinna helistas Raeküla kooli kooliteenija ja teatas, et sakslased on Raekülas.  Täitevkomitee ja parteitegelased põgenesid Ülejõe Rääma koolimajja, kus kavatseti hakata Pärnu kaitsmist juhtima. Et takistada sakslaste edasiliikumist, otsustati õhkida Suursild Pärnu jõel,

Sündmused arenesid aga arvatust kiiremini. Sakslaste eelüksus läbis peatamata Raekülla rajatava kaitsevööndi, kus käisid veel ehitustööd. Alevi surnuaja kohal tekkis lühike tulevahetus ühe punaväe üksusega ja põgenevate punaväelaste kannul jõudis sakslaste üksus kesklinna ning Suursilla juurde.  Kuigi sild oli mineeritud, ei jõudnud punaväelased seda enam õhkida.

Endise Puuturu kõrval asunud NKVD hoone juures tekkis sakslastel lühike tulevahetus sinna maha jäänud NKVD-lastega. Hoone tulistati tankikahurist põlema ja vastupanu likvideeriti. Hiljem, kui tuletõrje põlengule piiri pani, leiti hoone keldrist paarkümmend end sinna peitnud punaväelast. Põlevast  miilitsamaja keldrist päästeti nkvdlaste poolt sinna suletud arreteeritud. Nende hulgas ka hilisem Pärnumaa maavanem Peeter Siirmets.

Enne Pärnu jõudmist kohtus sakslaste kolonn Raekülas Sindi poolt tulnud veoautoga, kus olid peal hävituspataljonlased.  Viimased pidasid eksikombel sakslaste kolonni taganevaks Punaarmee väeosaks.  Sakslased pidasid auto kinni ja et mehed olid erariides ning kandsid punaseid käesidemeid, lugesid sakslased neid pandiitideks. Üheksa meest lasti kohapeal maha. Ainult Julius Seljamaa, kes end esimeste laskude ajal maha kukutas, pääses eluga. Autojuht Asumets ja käskjalg Helene Tiidermaa jäeti ellu.

Lahing Pärnu pärast oli kestnud vaevalt tund aega. Sakslaste poolel sai surma kaks soomusgrenaderi. Linn oli peaaegu puutumatult terve. Umbes tund aega hiljem saabus Pärnu Iklas Eesti piiri ületanud sakslaste jalaväe autokolonn.

Sakslaste edasiliikumist tähistasid sini-must-valged lipud, mis üksteise järel majadele kerkisid.  Tänavatele kogunenud rahvas juubeldas.  Rahvas kinkis saksa sõdureile lilli  ja kostitas neid.

Vaevalt olid sakslased Suursilla ületanud, kui endisse Kaitseliidu majja hakkas spontaanselt kogunema endisi kaitseliitlasi, sõjaväelasi ja ohvitsere. Kapten H. Kubo ja veel mõned ohvitserid hakkasid kokkutulnuid registreerima. Kohale saabusid ka kolonelid  Ratiste ja Koern. Moodustati Pärnumaa Omakaitse, mille etteotsa asus kolonel Koern, kes allutas endale kõik Pärnumaal tegutsenud Omakaitse ja metsavendade üksused. Kõrgema sõjaväelasena markeeris kolonel Koern end Eesti Vabariigi esindajaks, võttes endale ka linna tsviilasutuste juhtimise. Tööd alustas linnavalitsus ning korra- ja tsiviilkaitse organid.

Kolonel Koern langes 19. juulil Audru lahingus ja maeti auavaldustega Pärnu Alevi kalmistule. Omakaitse ülema kohale asus kolonel Ratiste. Osutatud teenete eest nimetati Possieti tänav 1942. aastal  Viktor Koerni tänavaks.

 

   Pärnut ähvardas punavägede tagasivallutamine

Need sakslaste üksused, mis Pärnu vallutasid olid vaid väiksearvulised eelüksused. Nende kiire edasiliikumine sai võimalikuks vaid seetõttu, et eesti metsavennad ja Omakaitse olid Lõuna-Pärnumaa vaenlasest vabastanud.

Kuna tõsised relvastatud kokkupõrked metsavendade ja hävituspataljoni ning punaväelaste vahel olid alates 3. juulist kuni Saksa relvajõudude tulekuni toimunud samuti ka Tõstamaal,  Saugas, Vändras,  Toris ja teistes Põhja-Pärnumaa valdades, tegi see kõik punaste olukorra ebakindlaks ja kergendas esialgu sakslaste edasitungi.

Esimese hooga jõudsid sakslased 8. juulil Virtsuni,  9. juulil  Märjamaani ja 10. juulil Vändrani. Kuid siitpeale tõi vastane juurde täiendavaid jõude ja sakslaste eelüksused, keda toetas Pärnumaa Omakaitse, olid sunnitud taanduma.

19. juuliks oli rindejoon jõudnud Valgeranna - Sauga mõisa – Nurme silla joonele, jäädes seega vaid 6 – 12 km südalinnast. Koos rindejoone lähenemisega elavnes kohe ka venelaste lennutegevus.  See oli seda saatuslikum, et vahepeal olid sakslased linnast ära viinud oma raske õhutõrjeüksuse.  29 ja 30. juulil toimus linnale mitu õhurünnakut, mida saksa kerge õhutõrje ei suutnud tõrjuda. Hukkunuid oli  umbes poolesaja ringis. Purustused olid suhteliselt väikesed.  Elanikele, kelle kohalolek polnud vajalik, anti käsk linnast lahkuda.

Edasi toimusid õhurünnakud peaaegu iga päev. Vene pommitajad, mis asusid Saaremaal,  tulid tavaliselt pärast lõunat, kui päike oli loodes ja nende lähenemist raskem avastada. Viimane venelaste õhurünnak Pärnule toimus 20. augustil.

Juuli lõpul hakkasid sakslased värbama eesti vabatahtlikke, kes abistasid saksa üksusi kuni Tallinna vabastamiseni.  Augusti algul elavnes koostöös Omakaitsega sakslaste rünnaktegevus ja 10. augustil vallutati tagasi Pärnu-Jaagupi.  28.  augustil vabanes Tallinn ja sel päeval oli Pärnu taas lipuehtes.

Metsavendade ja Omakaitse tegevuse tõttu oli Pärnumaal punavõimude poolt represseeritute arv tunduvalt väiksem, kui see oli Põhja-Eesti maakondades.  Ka hävitatud hoonete arv jääb teistest maakondadest tunduvalt alla. Kõige selle nimel võideldes hukkus ajavahemikul 3. juulist kuni 8. augustini Pärnumaal toimunud lahingutes 185 metsavenda ja omakaitse võitlejat.

 

Lahingud Põhja-Pärnumaal

Neil päevil toimusid lahingud Pärnumaal veel mitmes kohas mujalgi. 4. juulil pidas 18-meheline Sauga metsavendade üksus Mona talu juures maha lahingu punaväelaste ja miilitsatega. Seliste mehed ründasid 5. juulil Pootsis asunud punamadruste valveposti, kust saadi relvi ja võeti kaks vangi. Samal päeval toimus veel teinegi kokkupõrge Pärnu hävituspataljoni ja miilitsatega.

Tekst
Metsavennad

Ööl vastu 6. juulit toimus lahing Tõstamaa alevikus, kus 20-meheline metsavendade salk astus vastu Pärnu hävituspataljoni üksusele ja koos sellega sinna tulnud punaväe soomusmasinale. Relvastatud kokkupõrkeid ja lahinguid metsavendade ja hävituspataljoni ning punaväelaste vahel toimusid neil päevil veel mujalgi.

Raskem oli olukord Põhja-Pärnumaal, kuna saksa relvajõudude edasitung pärast Pärnusse jõudmist takerdus. Kuid sealgi toimusid mitmed väljaastumised. Suurim neist oli 11.juulil Tori-Jõesuus, kus kohalikud mehed otsustasid vastu astuda Vihtrast Jõesuu suunas liikuvale punaväeüksusele, mis rüüstas külasid. Ümberhaaramise ohu tõttu oldi aga sunnitud taanduma Navesti jõe taha, kus seejärel kaitsele asuti. Punaväelased avasid kuulipildujatest ja kahuritest ägeda tule, kuid omakaitselased suutsid abi saabumiseni vastu panna. Kohale saabunud Pärnu Omakaitse ja Tootsi briketivabriku omakaitselaste abiga suudeti ligi 300-meheline punaväe regulaarüksus taanduma sundida. Viimane kaotas langenutena 15 meest. Kaitsjatest langes üks ja haavata sai kaks meest.

Pärnumaa Omakaitse maleva arhiivist leitud andmetel langes 3.-8. augustini Pärnumaal peetud lahingutes kokku 185 võitlejat.

 

 

Vaino Kallas

 



1) See oli NKVD Pärnumaa osakonna  ülem Alfred Kikas.