PÕGENEMINE

 

PÕGENEMINE KALALAEVAL

 

1947. aasta sügisel põgenes Rootsi Läänemerel kalu traalinud kalalaev Merituul. See toimus ajal, mil Eesti ja teised Balti riigid olid muust maailmast kindlalt “raudse eesriidega” eraldatud. Ometi leidus julgeid mehi, kes üritasid sellest blokaadist läbi murda ja läände põgeneda.

Selle loo jutustas siinkirjutajale üheksakümnendate algul aastaid kalatraaler Merituul üks meeskonnaliikmetest. Sel ajal oli tema sooviks, et selle loo avaldamisel ei avaldataks siis veel elus olnud laeva meeskonnaliikmete nimesid. Kuna nüüdseks on nii loo jutustajast kui ka kõigist teistest laeva meeskonnaliikmetest saanud manalamehed, pole nende nimede saladuses hoidmine enam vajalik. Kuid kas see omabki mingit tähtsust, sest analoogilisi juhtumeid esines neil aegadel teisigi. On ju seegi juhtum vaid üks killuke meie paljukannatanud rahva poolt läbielatust. Lugu ise on aga järgmine:

 

Lahkumine kodulinnast

Ühel soojal juunihommikul, aastal 1947, purjetas Pärnu sadamast välja neljateistkümnest traallaevast koosnev konvoi, võttes sõidusuunaks Leedumaa rannikul oleva Klaipeda sadama. See oli vastloodud Eesti Traallaevanduse Pärnu osakonna laevastik, mis pidi minema kala püüdma Leedu rannikule. Sealne meri oli sobiv tursakala püügiks traalidega, millist püügivahendit hakati Eesti kalanduses alles esmakordselt kasutama.

Kõik konvois olnud laevad olid saadud sõjasaagina sakslastelt. Need olid puukeredega miinitraalerid, ehitatud magnetmiinide traalimiseks Põhjameres. Pärnus monteeriti laevadelt maha neil olnud kahuriplatvormid ja miinide paigaldamise seadmed ning asendati kalatraalimise seadmetega.

Oli soe ja päiksepaisteline kevadhommik, kui laevad Pärnu muulide vahelt väljusid. Nende hulgas ka traaler Merituul, üheksa meeskonnaliikmega pardal. Jõudnud avamerel, võeti kurss Kihnu peale. Laevastik liikus merel konvoina hanereas, olles saanud sadamas käsu üksteist jälgida ja vajaduse korral kaaslasi aidata.

Möödunud Kihnust võeti kurss Ruhnu peale, kuhu jõuti sama päeva pealelõunal. Siin tegid laevad väikese peatuse ja ankrud lasti merre. Meeskondadel lubati minna maale, et kaasa võetud proviandile  toidulisa hankida. Kuna ruhnlased olid kõvad kalamehed, võis neilt saada igat sorti kala. Et aga neil polnud saarel rahaga midagi peale hakata, toimus kauplemine kaubavahetuse teel. Ruhnu kaluritel oli kalapüügiks vaja kütteõli, värvi, trosse, võrgulina ja muud. Seda kõike oli laevadel kaasa võetud, mistõttu vahetustehing oli mõlemale poolele soodne.

Ruhnust võeti kurss Irbeni väina suunas. Jõudnud keset väina, ilmusid äkki kalalaevade juurde kaks nõukogude valvelaeva, mis nõudsid konvois liikunud kalalaevade peatamist. Neile teatati, et kõik laevad otsitakse läbi ja meeskondadel kästi laevatekile üles rivistada. Laevade juurde saabusid paadid relvastatud piirivalvuritega, igale laevale neli meest. Kõigil kalalaeva meeskonnaliikmetel pidi olema ette näidata Veeteede valitsuse poolt välja antud pildiga meresõidu luba.

Esiteks kontrolliti üle laeva meeskond, uuriti loal olevat fotot ja võrreldi seda mehe näopildiga. Kuni laevamehed tekil rivis seisid, käisid piirivalvurid läbi kõik laevaruumid ja panipaigad, kontrollides, kas sinna pole kedagi peidetud. Isegi põrandaluugid lasti üles võtta. Järele vaadati ka kõik seinakapid ja magamiskoid ning kambüüs ja masinaruum. Üle tunni kestnud läbiotsimise järel lubati laevadel teekonda jätkata.

Peagi jõudis laevakonvoi rahvusvahelisse vette ja pimeduse saabudes oldi juba Liibavi (Liepaja) kohal. Edasi liikudes sattus konvoi äkki paksu udumüüri. Kuigi oli põhjamaa valge suveöö, olid laevad just nagu piimasupi sees. Udu oli nii paks, et roolikambrist ei näinud isegi laeva vööri ja laevajuhid otsustasid ankrusse jääda.

Ööseks pandi igale laevale vahti kaks meest, üks laeva vööri, teine roolikambrisse. Vööris olev vahimees pidi, vastavalt määrustikule, iga täistund laevakella lööma.  See aga pani vahist vabu mehi nende öörahu rikkumise pärast tulist ja kurja vanduma. 

Kella neljaks hommikul udu hajus ja laevad jätkasid teekonda Meemeli (Klaipeda) suunas. Varahommikuks jõuti Meemeli lahe muulide vahele. Mööduti sõja- ja kaubasadamast, liikudes edasi kalasadama poole, kus pidi asuma kalalaevastiku peatuskoht.

Äkki avati vasemalt kaldalt  laevade pihta püssituli. Tulistati üle mastide, mille järel oli kuulda venekeelset sõimu: “ Jobdvoju….Kuhu te koerapojad trügite? Otsekohe tulla kõigil piirivalve kontrollpunkti!”

Ja laevad  pöörasid kalda poole, kus alles nüüd märgati ühel ehitusel silti, mis andis teada, et seal asub piirivalve kontrollpunkt ja et kõik veesõidukid peavad sadamasse sisenedes ja sealt väljudes kontrollpunktist läbi käima.

Punaste nägudega venelastest piirivalve ohvitserid sajatasid ikka veel tulist ja kurja, kui kalalaevad oma otsad nende kai külge kinnitasid. Edasi kordus kõik sama, mis oli toimunud juba merel. Ainult et nüüd käis piirivalvuriga kaasas ka  üks laeva meeskonna liige, jälgimaks, et kontrollijad midagi ära ei näppa. Laevad läbi otsitud, lubati konvoil kalasadama suunas edasi sõita.

Kalasadama kai ääres olid oma otsad kinnitanud juba mitu kalatraalerit, mis kandsid selliseid eestipäraseid nimesid nagu Meritäht, Meripoeg, Merivaik ja Merikajak. Kõigil neil oli kodusadamaks märgitud Pärnu.  Sadama ühes kaugemas sopis asus kolmemastilise purjeka kere, mille mastid olid maha saetud. Selle laevakerel ilutses nimi Helena ja kodusadamaks oli märgitud Tallinn.  Sellel asus Eesti Traallaevanduse Valitsuse Klaipeda peakontor. Siin töötasid ametnikud, kes juhtisid saabunud laevade kalastustegevust, määrasid püüginorme, maksid palka ja jagasid toidukaarte.

Saabunud sadamasse, asuti laevadel tegema ettevalmistusi eelseisvaks kalapüügiks. Koos teiste alustega hakati oma esimeseks traalipüügiks Läänemerel ettevalmistusi tegema ka traaleril  Merituul.

 

Esimesed püügiretked

Juba järgmisel päeval asus Merituul, mille meeskonda kuulus 8 meest ja naiskokk, oma esimesele püügiretkele. Registreerinud piirivalve kordonis oma lahkumise sadamast ja teatanud neile püügisektori numbri, võttis traaler suuna merele. Ilm Lõuna-Läänemerel oli sügisesiselt sombune.  Jõudnud ettenähtud püügipiirkonda, lasti traal vette. Läbinud mõned miilid, tõsteti traalisaba tekile, mis nüüd oli täis hõbedaselt sillerdavat mereandi. Juba viienda traalimise järel oli laevadekk ligi veerand meetri paksuselt  kaetud kaladega ja kalalaev alustas tagasiteed Klaipeda sadama suunas.

Nüüd hoidis Merituul kurssi otse ida sunnas. Laeva esimese masti külge kinnitatud poom hoidis üleval traalivõrgu “saba”, mis oli ligi kümne meetri pikkuselt merepõhjas olnud laevavraki otsas puruks rebitud.  Siin, Läänemere idaranniku lähedal oli merepõhi kõikjal täis sõja ajal põhja lastud laevade vrakke.  Eriti palju oli neid Liibavi ja Klaipeda  sadamate kohal.

Peagi hakkasid paistma Klaipeda majaka  ja muulide tuled. Kiiresti aeti vahist vabad mehed jalule, et enne sadamaase jõudmist laev sadamaklaariks teha. See tähendas, et üle parda tuli tagasi merre heita ka koos kaladega traaliga merest välja tõmmatud turbapätsid ja muu praht. Kõik need olid arvatavasti jõgede poolt merre kantud, kus need sügavamatesse kohtadesse kogunesid.  Traaliga üle sõites sattusid need traali ja tühjendati koos kaladega laevatekile. Enne kala vastuvõtupunkti jõudmist, kus saksa sõjavangid laeva kaladest tühjaks lossisid, tuli kõik ülearune last merre tagasi heita. Mõnikord tuli traaliga üles inimeste kolbaluid, mis olid merepõhjas kattunud fosforiga ja helendasid pimeduses nagu äratuskella numbrilauad.

Sisenenud Klaipeda muulide vahele, kus  tavaliselt oli vaikne ja puudus lainetus, mööduti sõjasadamast, kus alati seisid mõned punalaevastiku kergeristlejad, paar-kolm allveelaeva ning mõned miinitraalerid, torpeedopaadid ja patrull-laevad.

Kauba- ja õlisadama järel tuli piirivalvepunkt, kus kõik paadid ja kalalaevad pidid merele minnes ja sealt tulles end registreerima. Kontrolliti meeskonna dokumente ja laev otsiti läbi. Otsiti, kas laevas pole mõnda ebaseaduslikult maalt lahkujat või siia saabunut.

Tegelikult oleks siit ära minna soovija toimetamine mõnele Läänemeres kalu püüdvale taani või rootsi kalalaevale olnud üsnagi võimalik. Samuti poleks olnud just eriti suur probleem võtta mõnelt lääneriigi kalalaevalt peale mõni siia tulla soovija ja toimetada see Leedumaale…

Peale piirivalve kontrollpunkti läbimist sõideti mööda Meemeli lahte Niemeni suudmesse, kus asus kala vastuvõtupunkt. Seal tulid valvuritest saadetuna laeva saksa sõjavangid, kes kühveldasid kalad kandekastidesse ja  ja viisid kaldal asunud kuuridesse, kus need kaaluti ja sorditi. Vigased - katkiste kõhtudega, lahjad  ja tõbised tursad soolati sisse ja need läksid sõja- ja tsiviilvangide toiduks. Terved ja suuremad kalad läksid punaarmee soldatitele.

Saksa sõjavangide laeval töötamise ajal hoidsid valvurid laeva meeskonna liikmeid neist eemal. Valvurid tõstsid kohe hoiatavalt püsse, kui mõni laevamees neile liialt lähedale juhtus minema. Kuigi vangid olid valvurite pideva tähelepanu all, kujunes aja jooksul siiski välja moodus, kuidas neile üle anda tubakat ja sigarette. Selleks olid laevas teatud kohad, kust vangid teadsid neile pandud saadetisi otsida. Keelatud oli ka vangidega rääkimine. Seepärast, kui mõni laevamees juhtus olema kuulde kaugusel, hakkasid nad omavahel valjusti rääkima, et niiviisi teada anda oma nimi, kodulinn ja aadress. Seda tegid nad lootuses, et mõni hea inimene teatab nende omastele nende saatusest.

Kui laev oli tühjaks laaditud, lahkusid vangid laevalt. Laevadekk pesti veega puhtaks ja seejärel sõitis laev kalasadamasse, kus vahetati välja puruks rebitud traalid, uuendati provianti - s.t. käidi leivapoes ja turul ning anti Helena peal aru püügiretkest ning kontrolliti  püüginormi täitmise graafikut.  Ja mis peatähtis - käiti ka palka nõudmas.

Tegelikult olid kõik kalalaevastiku mehed riigi palgal ja pidid, olenemata püüginormi täitmisest, saama iga kuu palka. Kuid kohalike ülemuste saamatuse ja lohakuse tõttu palgamaksmine aina venis ja venis…

Samuti hilines pidevalt toidukaartide saamine. Tol ajal, 1947. a. sügisel, jagati selliseid toiduaineid nagu leib, või, tangained, liha, vorstid, suhkur ja muud toiduained  veel toidukaartidega. Leiva-kupongid olid kuupäevalised. Normiks oli 600 grammi leiba päevas. Kui kupongi tähtaeg oli üle läinud, olid leivast ilma. Olles mitu päeva järjest merel, jäi nende päevade eest leib saamata. Hiljem seda korda muudeti ja laevameestele müüdi kolme päeva leivanorm ette.  Muud toiduained tulid välja osta antud kuu jooksul.

 

Merituul „mustas” nimekirjas…

Saabunud tagasi ühelt järjekordselt püügiretkelt, tuli Helenal asunud kontorist  Merituule pardale ärritatud leedulasest dispetšer, kes teatas:

“Teid ootas siin Helena peal terve öö grupp Klaipeda miilitsaid. Neil oli käsk kogu teie laeva meeskond ja kapten arreteerida. Just veidi aega tagasi nad lahkusid siit.”

See oli rabav uudis.  Korrapealt ei osanud kohe mitte keegi arvata, miks oli Merituule meeskond sattunud kohaliku miilitsa tähelepanu alla?

Aja jooksul oli eesti kalalaevade meeste peadele kogunenud küll juba suur hunnik “tuliseid süsi”.  Eesti kalalaevastiku mehed tundsid end Leedu võimude ja seaduste suhtes teatud mõttes suveräänsetena. Suve jooksul oli esinenud mitmeid kokkupõrkeid kohalike korravalvurite ja meremeeste vahel. Sadamasse jõudes ruttasid viimased kohe õllepoodi või restorani õlut jooma, kus alati liikus ka õrnemat sugu. Seal puututi kokku teiste Läänemere sadamate - Leningradi, Vindavi ja Liibavi ning Leedu  enda kalalaevastiku meestega, kelle vahel esines pidevalt hõõrumisi. Tihtipeale paisusid need hõõrumised tüliks, mis siis õllepoe või restorani seinte vahelt sageli tänavale kandusid.

Miilitsad püüdsid tülitsejad laiali ajada ja korda luua, kuid nüüd pöördus  mõlema poole tülitsejate vaen hoopis miilitsate vastu ja tihtipeale võis peale selliseid kaklusi näha järgmisel päeval tänaval siniseks löödud silmade ja rullis  kulmudega korravalvureid. Muidugi ei varjanud laevamehed kolki saanud miilitsaid nähes oma kahjurõõmu. Miilitsad aga ihusid laevameeste peale hammast…

Nüüd siis oli ka Merituule meeskond sattunud Klaipeda miilitsate tähelepanu alla. Midagi head sellest loota polnud. Pealegi kandis laevastiku juhtkond, kes  Helena peal pesitses, juba pikemat aega vimma Merituule meeskonna ja eriti selle kapteni peale, kuna viimane olid süüdistanud juhtkonda saamatuses maksmata palga ja hilinenud toidukaartide pärast. Ka venelastest ametnike manipuleerimine püüginormidega Merituule meeskonna kahjuks ei soodustanud sooje suhteid juhtkonnaga.

Paaril korral oli Klaipedas käinud laevastiku juhataja nõudnud Merituule kaptenilt isegi pistist,  püüdes seejuures väita, et kapten ja tema meeskond elavad lausa kullahunniku otsas…

“ Kui te elada ei oska, pole meie süü. Mis te sellest närusest palgast ootate. Viige osa saagist turule ja raha jätkub kõigile. Teete ühe tehinguga kõik tasa. Olge mureta, meie pitsitame silma kinni” - oli kõrge ülemus soovitanud.

Selle peale soovitas kapten tulla ülemustel koos merele kala püüdma. “Meie teenitud rahast ei saa teie küll mitte kopikatki”, oli kapten resoluutne.

See, et Merituule kapten teiste kalalaevade eeskujul ülemustele pistist ei andnud, oli põhjuseks, miks need Merituule kapteni ja meeskonna peale “hammast ihusid”. Ja kapten teadis hästi, et kõrged ülemused püüdsid Merituule meeskonda igal võimalikul juhul vahele tõmmata.  Kui peale vastuvõtupunktis kala äraandmist oleks kalasadamas laeva läbiotsimisel kasvõi mõni kilogramm isegi meeskonna söögi tarbeks jäetud kala leitud, oleks see olnud küllaldaseks põhjuseks kogu meeskonna välja vahetamiseks.  Nüüd siis oli juhtkond kaasanud Merituule meeskonna  n.ö. teolt tabamiseks ka kohaliku miilitsa.

Selline kalalaevastiku juhtkonna suhtumine tegi kapteni murelikuks ja ettevaatlikuks. Ta arutas tekkinud olukorda paari usaldusväärse meeskonnaliikmega, kuidas antud olukorras käituda. Üks meestest, kes oli juba varem kapteniga nelja silma all vesteldes arutanud üle Läänemere Rootsi põgenemise võimalust, tegi ettepaneku - teha seda nüüd. Kapten aga tegi näo, nagu poleks ta seda juttu kuulnud…

 

Eelproov

Sel päeval seisis laev kogu päeva kalasadamas. Kuid miilitsad nähtavale ei ilmunud. Laeva meeskond võttis pardale parandatud traali ja mehed käisid poes toitu ostmas. Alles vastu õhtut andis kapten korralduse: klaarida laev väljasõiduks.

Kapten saatis ühe mehe piirivalve peakontorisse kalastusretke püügiplaani viima. Sellel tuli ära näidata, millal ja kus laev merel  kalastab ja kui kaua.

Nimelt oli kogu Läänemeri jagatud nummerdatud ruutmiilideks ja iga laevajuht pidi püügiplaani esitamisel ära näitama, millises ruudus ja kui kaua ta ühes või teises ruudus viibib. Püügiplaan kinnitati piirivalve kontoris allkirja ja pitsatiga.

Iga kalalaeva roolikambri katusele oli meetriste tähtedega maalitud laeva number. Merituule  number oli “MRT 176” (Malõi rõbnõi tralštšik).  Kui Läänemerel patrullivad nõukogude piirivalve lennukid avastasid merel kalalaeva,  teatasid nad raadio teel piirivalve keskusesse, millises ruudus antud laev viibib.  Kui siis mõni kalalaev  oli kasvõi juhuslikult sattunud väljas poole temale lubatud ruutu,  eriti veel, kui see oli toimunud Läänemere läänepoolses  piirkonnas,  anti otsekohe kõigile rannakaitse  ja piirivalvelaevadele üldine alarm. Kalalaeva väljumist temale lubatud ruudust kvalifitseeriti piiri ületamise või põgenemiskatsena... 

Siinjuures on asjakohane meenutada üht juhtumit, mis leidis aset ühel ilusal ja päiksepaistelisel suvepäeval.

Merituul oli parajasti kusagil Liibavi ja Gotlandi vahel kalaretkel.  Oli soe ja vaikne ilm ja merevesi sile just nagu peegel. Kala neis vetes sel päeval aga polnud. Traalides erinevatel sügavustel jäi traal iga kord täiesti tühjaks. Peale neljandat katset otsustas kapten traali mitte enam vette lasta. Laeva mootor pandi seisma ja laev jäi veteavarustel vabalt triivima. Selliseid hetki kasutas meeskond puhkuseks ja ujumiseks. Merevesi oli sel päeval erakordselt soe.

Peale tunniajalist peatust käivitati taas mootor ja laev võttis kursi…otse läände. Meeste pärimisele: “Kuhu me põrutame?”, ei vastanud kapten sõnagi.

Laev oli lääne kursil liikunud umbes tunni, kui äkki ilmus lõuna  poolt silmapiirile kerge suitsuvine, mis kiiresti lähenes. Peagi ilmusid nähtavale kahe sõjalaeva siluetid.

 Nüüd andis kapten käsu  traalid vette lasta  ja muuta laeva kurss lõunasse, otse vastu lähenevatele sõjalaevadele, mis suure kiirusega lähenesid.  Merituul liikus uljalt neile vastu, kuigi oli lubatud püügipiirkonnast kaugel lääne pool.

Vahepeal tutvus kapten kaasas olnud Eesti Vabariigi aegsest Mere-Kaitseliidu käsiraamatust, kuidas tuleb mere-eeskirjade kohaselt  teisi laevu tervitada. See oli ainus allikas, kust võis meresõidu viisakureegleid teada saada. Nõukogude merekoolis selliseid viisakusreegleid tol ajal laevajuhtidele ei õpetatud. Raamatus oli kirjas, et sama lipu all sõitvate laevade üksteisest möödumisel langetab esimesena oma lipu väiksem või madalama astme laev. Kui  tervitatav  on vastanud samaga, tõstab esimesena tervitanud laev oma lipu taas vardasse.

 Iga hetk oli see väike, kääbusena näiv kalatraaler Merituul kohtumas võimsa ristlejaga ja tema kaaslasega. Esimene neist oli endine sakslaste  raskeristleja Lützow, mis nüüd  nõukogude mereväge teenis. Julgelt, rinda ette ajades, lähenes Merituul sellele hiiglasele. Kui laevaninad olid ühel joonel, langetas kalatraaler sirbi ja vasaraga riigilipu. Mehed ootasid hinge kinni pidades, mis saab edasi. Kas hüütakse ristlejalt: “Mis kometit te mängite? Tulge otsekohe poorti ja me vaatame, mis tegelased te üldse olete!”

  Väikse kalalaeva meeskonnal tundus, et möödus terve igavik. Oli näha, kuidas laevaohvitserid sõjalaeval binoklitega “Merituult” uurisid. Ja kui laevad üksteisest juba peaaegu möödunud olid, langetati sõjalaeval lipp ja tõmmati kiiresti jälle üles, nagu häbenedes oma tegu. Või nagu tahes öelda: “ Mis sa väetike siin õiendad ja ees töllerdad. Tee et sa siit kaod!” Nüüd heiskas ka Merituul oma lipu tagasi masti ja võttis kurssi Leedu ranniku suunas. Sõjalaevad aga vähendasid kiirust ja jäid seniks triivima, kuni väike traaler, “saba jalgade vahel”, tagasi ranna poole hiilis…

Kui sõjalaevad olid kadunud silmapiiri taha, ütles Merituule kapten nagu möödaminnes roolis olevale madrusele: “ Nägid nüüd, mis meid siin avamerel ootab! Sõit läände ei ole nii lihtne. Aga olgu. Las tulla sügis oma udude ja tormidega, siis on olukord teine!”

See polnud küll lubadus, aga kapteni sõnadest võis välja lugeda sõnumi, et kui tegutseme tasa ja targu, küll siis ühel päeval ka kaome…

Sel õhtupoolikul, taas kalaretkele valmistudes oli meeskonna üldine meeleolu kehvavõitu. Omavahel räägiti vähe. Eelseisvast püügiretkest rääkides ei nimetatud asju oma õigete nimedega. Oli tunne, nagu varitseks meeskonda sadamas olles mingi oht ja seepärast oli kõigi sooviks siit kiiresti merele pääseda.

Piirivalve punkti läbimine oli nagu alati rutiinne. Kuid seekord oli valvesohvitser tavalisest sõbralikum  ja soovis meeskonnale isegi head reisi. Eemaldunud mõne miili kaldast andis kapten käsu traal merre heita. Edasi liiguti vähendatud kiirusega avamere suunas.

Midagi erilist sel ööl ei juhtunud. Iga paari tunni tagant laev peatus ja traal tõmmati vintsi abil laeva juurde ning selle saba tõsteti koos kaladega laevalaele, kus see tühjendati. Seejärel heideti traalisaba taas üle parda ja püük jätkus. Kuid saak sel ööl ja ka järgmisel hommikul jäi üsna kesiseks.

Nüüd tuli kapten välja hiljuti Liibavis olles läti kaluritelt kuuldud uudisega, et need käivat kala püüdmas ühelt Ojamaa  ranniku lähedal olevalt madalikult, kus nende saak olevat olnud lausa rekordiline.  Lätlased olid sääl oma püüginormid mitmekordselt täis saanud. Ja kapteni peas valmis plaan,  proovida püügiõnne sellel madalikul. Õnnestumise korral saaks püüginormi täis  ja  kes teab - võibolla õnnestub sääl teoks teha ka  meeskonna salajane soov…

Keskpäeval otsustati  traal pardale võtta ja tagasi sadamasse sõita, et seal kalad ära anda ja Ojamaa madalikule sõiduks uus püügiluba vormistada.  Kala vastuvõtupunktis käskis kapten kõik kalad viimseni ära anda ja isegi mitte söögiks ühtegi kalamaimu jätta.

Saabunud tagasi kalasadamasse, klaariti seal ära kõik arved ja toodi pesunaise juurest ära laeva pesu.  Keegi ettevõtlik venelanna oli hakanud  laevameeste pesu pesema, tehes seda väga korralikult ja mõistliku hinna eest. Veel tehti klaariks kõik parandmist vajavad traalid. Need, mis olid täielikult rikutud, kanti aktiga maha. Kapten jälgis hoolega, et kogu laeva varandus oleks nii nimestikuliselt kui arvuliselt olemas.

Laeva korrastamise lõpetanud, keelitas kapten mehi laeva jääma ja mitte linna peale hulkuma minna. Mehed võtsid seda kapteni soovi tõsiselt ja laeva korrastamise lõpetanud, koguneti alla meeskonnaruumi, kus veedeti aega kaarte mängides või raamatut lugedes. Mõned kasutasid vaba aega kodustele kirjde kirjutasmiseks.

Peale lõunat tuli alla meeskonnaruumi kapten, mida üldiselt juhtus väga harva ja vestles sääl meestega tühjast-tähjast.  Hakanud ära minema, pöördus ta, olles juba trepil, tagasi ja sõnas naeratades:

“Poisid, kas teil veel raha on? Ma kuulsin, et homme on rahareform ja vene raha enam ei maksa…”

Ruumis valitses hauavaikus. Keegi ei lausunud sõnagi. Varem asjasse pühendatud aga lugeseid kapteni sõnadest välja:  oodatud tund on tulnud… Siis ütles kapten veel:

“ Poisid, kui te linna lähete, tooge iga mees kaasa pudel vodkat ja ostke turult laeva raha eest üks hani. Otsige ka linnas üles meie esimene mehhaanik, kes arvatavasti istub kusagil kõrtsis ja tooge ta laeva!”

Nagu käsu peale valgusid mehed laiali. Rutati poodidesse sisseoste tegema. Et rubladest lahti saada, osteti kõike mis ette sattus.  Sisseoste tehes tundus nagu oleks saabunud jõulud. Paar meest  läksid turule hane ostma. Seejärel mindi koos kõrtsi mehaanikut otsima. Teel sinna leppisd mehed kokku, et teevad mehaanikule enne laeva toomist tugeva peatäie.

Laeva mehaanik oli sõja ajal olnud nõukogude tankiväes mingi komandör ja keegi ei teadnud,  milline oli tema tegelik suhtumine meeste vahel mõnikord just nagu naljana  räägitud juttudesse põgenemisest Läänemere teisele kaldale. Seepärast olnuks parem, kui ta homme, kui käes on otsustav hetks, magaks välja oma peatäit… Pealegi lubas mehaaniku abi võtta mehe oma järelvalve alla.

Mehaanik leiti üles ühest sadamakõrtsist, kus ta, nähes oma mehi, neid lärmakalt tervitades vastu võttis. Koos lauas istudes hoolitseti selle eest, et mehaaniku klaas pidevalt täis oleks. Kui siis mees lõpuks päris ära vajus, talutati ta meeste vahel laevale...

Pimeduse olid kõik mehed linnast tagasi. Igaühel oli kaasas pudel leedu vodkat, mis šansukotti peideti. Turult toodud priske hani aga anti üle imestunud kokale, ainukesele naisolevusele laevas. Kapteni poolt ennustatud “raharehvormist” sel õhtul ei räägitud ja päevasündmustest väsinud mehed asutasid koisse minema.

Ülesse laevadekile jäi vaid öövaht. Sadamas valitses vaikus. Ilm oli tüüpiline siinkandis valitsevale ilmastikule. Taevas oli pilves ja sadas peenikest uduvihma.

Mööda sadamakaid tuli laeva poole keegi vanem naisterahvas. Merituule öövahti märgates küsis naine tasase häälega: “Rõba jest?” (Kas kala on?)

 Merituul oli kinnitatud ühe oma sõsarlaeva külge ja see omakorda kai pollari külge. Kuigi öövaht oli naisele öelnud, et laevas pole kala poegagi, ei jäänud naine vastusega rahule,  astus kailt sõsarlaevale ja tuli Merituule reelingu äärde. Seal hakkas naine öövahile kurtma, et tuli töölt,  kodus on lapsed söömata ja poolnäljas.  Müüdagu talle kas või paar kalagi…

Laeval ringi jalutades oli öövaht märganud, et reelingu ja päästepaadi vahel on laevatekile jäänud mõned kalad ja oli tahtnud need just enne naise tulekut üle parda visata.  Nüüd otsustas ta need  tollele hädaldavale naisele anda. Ta ütles naisele, et laevatekile on kogemata jäänud paar kala ja ta annab need talle niisama – ilma rahata. Naine ulatas öövahile väikese, valgest riidest rulli keeratud koti ja see läks kalu kotti panema.

Tagasi pöördudes ja kotti koos kaladega naisele ulatades, märkas öövaht, et naaberlaeval, vastu selle reelingut nõjatub käsi taskus hoides keegi tumedas nahkmantlis mees. Ta lasi koti kaladega dekile kukkuda ja lükkas selle jalaga reelingu varju peitu.  Küsinud tasa naiselt: kas see mees on koos temaga? - vastas naine, et ei tea, kes see on.  Asi tundus kahtlasena. Öövahile jäi arusaamatuks, kust too mees äkki ilmunud oli. Pealegi käisid tol ajal nahkmantlites ringi põhiliselt kas KGB agendid või muud taolised tegelinskid.

Sosistanud naisele, et oodaku see kaugemal, kuni “õhk on puhas” ja tulgu siis kalakotile järele. Naine nõustus ja  ronis laevalt kaile. Mees nahkmantlis aga seisis naaberlaeva reelingule nõjatudes edasi. Ühel hetkel aga märkas laeval edasi-tagasi jalutanud öövaht äkki, et naaberlaeval seisnud mees on kadunud. Kail polnud näha mitte ühtegi inimhinge, peale naisterahva,  kes rahutult eemal lauavirna taga seisis ja tuli nüüd reelingu äärde oma kalakotti nõudma.

Öövaht tajus, et nende laeva valvatakse. Talle meenus kapteni käsk – mitte ühtegi kalapoega laevale jätta. Tema aga oli oma heast südamest tahtnud tollele naisele vastu tulla ja anda sellele need kolm kalapoega, rikkudes seega kapteni korraldust…Mõelnud hetke, võttis siis koti kaladega, sidus kotisuu kinni ja keerutas seda hoo saamiseks paar korda õhus ringi ning lennutas selle kail seisnud naise jalgade ette. Naine haaras koti ja ruttas kiiresti minema.

Siis märkas öövaht, kuidas kai äärest, otse vee piirilt ilmus äkki välja seesama nahkmantlis mees, ronis üle naaberlaeva reelingu, tuli siis Merituul poolsesse poorti ja uuris selle tekki. Öövaht varjas end roolimaja taha ja jälgis võõrast. See vastastikune vaatlemine toimus täielikus ööpimeduses, kuna kai valgustuspostide otsas olnud elektrilambid olid kividega puruks visatud,  et kala müüjad-ostjad saaksid ohutult tegutseda.

Vaadanud Merituule teki üle, ronis nahkmantlis mees üle reelingu tagasi ja kadus kai serva taha. Selle koha peal oli  kai sisse ehitatud nišš, kust läks kuni veepiirini alla trepp. Trepi otsa kohal oli mootorpaatide jaoks ehitatud madal platvorm ja öövaht otsustas seda lähemalt uurida. Ta laskus alla platvormile ja läks kuni selle lõpuni. Sääl nägi ta seismas tugevajõulist mootorpaati, mis oli platvormi pollari külge kinnitatud. Kuid paat oli tühi, selles polnud mitte inimhingegi. Nahkmantlis mees oli just nagu õhku haitunud.

Nüüd otsustas öövaht minna tagasi kaile, et sääl ringi vaadata. Hakanud mööda treppi tagasi üles kaile minema, märkas ta äkki laudadest trepiastmete vahelt trepi all hõõguvat sigareti otsa. Siis veel üks ja veel üks… Neid oli sääl rohkem. Trepi alt polnud kuulda ühtki häält. Kuid siis vilksatasid pimeduses vormikuue õlakud. Nüüd oli öövahil selge – trepi all varjasid end miilitsad. Nad ootasid juhust, et Merituule mehi kaladega kaubitsemisel asitõenditega tabada. “Asi on pahasti”, arvas öövaht ja otsustas kapteni äratada ja talle juhtunust teatada.

Kapten avas koputuse peale ukse ja kuulas öövahi ära. Öövaht jutustas talle miilitsatest kai trepi all ja salapärasest nahkkuuega mehest, kes oli naaberlaevale roninud ja säält Merituule tekki uurinud. Ta ei jätnud mainimata ka naist, kellele oli visanud koti kolme kalaga.

 

Põgenemine

Öövahi jutu peale virgunud, hakkas kapten tegutsema. Ta käskis öövahti oodata, kuni ta kirjutab avalduse püügiretkele minekuks, märkides püügipiirkonnaks Läänemere Ojamaa poolse piirkonna ja see siis kalastusloa saamiseks piirivalve kordonisse viia. Veel käskis kapten äratada masinamehed ja meeskonna ning valmistuda vaikselt ärasõiduks. Viimased pidid kuni piirivalve punkti jõudmiseni all laevaruumis olema.

Püügiloa vormistamine piirivalve kordonis oli puht formaalne ja toimus tõrgeteta. Ei esitatud isegi küsimust – miks nii kaugele? Jõudnud koos püügiloaga laevale tagasi oldi seal juba ärasõiduks valmis. Kapten ise oli roolikambris. Motoristi abi käivitas laevamasina, vahimees päästis otsad lahti ja laev hakkas tasakesti liikuma

Jõudnud piirivalve kontrollpunkti, tekkis raskusi vanemmotoristi äratamisega, kes oli õhtusest peatäiest veel tugeva “auru” all. Tasa omaette kirudes, et miks nii vara öösel merele minnakse, palus ta oma abi, et see tema vahitunnid ära teeks, mida see ka lahkesti lubas.

Peale meeskonna ja laeva põhjalikku kontrollimist piirivalve poolt võttis Merituul kurssi avamerele. Selja taha jäid kauba ja sõjasadam ning Klaipeda linn. Kui muulide vahelt välja jõuti, võeti kurss paralleelselt rannajoonega, traal lasti vette ja laev liikus aeglaselt lõuna suunas.

Saanud liikuda vaid mõne miili, hakkas laeva mootor äkki turtsuma ja suri lõpuks välja. See oli halb enne. Kuna oldi üsna ranna lähedal, oli oht, et murdlaine laeva kaldamadalikule viib. Kui  seisva mootoriga laev korra juba murdlainesse sattub, ei ole pääsu. Nii oli suve jooksul kolm eesti kalalaeva, kes liialt kalda lähedal olid kala püüdnud, laine randa viinud.

Esialgu oli Merituul küll veel rannajoonest kaugel. Kuid miks otsustas kapten ranna lähedalt kala püüda? Võibolla vajas ta aega, et eelseisev, ohtlik samm veelkord põhjalikult läbi kaaluda? Ja miks suri laeva mootor äkki välja?

Kulus umbes pool tundi ja siis hakkas mootor jälle tööle. Selgus, et äsja sadamas tankitud kütteõli oli veega pooleks. Motorist puhastas õlijuhtme ja ühendas teise õlitankiga, kus oli sees puhas kütus. Seejärel tõsteti traal  üles ja Merituul  võttis kurssi loodesse, Ojamaa madaliku poole.

Rand jäi kaugele maha. Ümberringi laius lage veteväli, kus Merituul oli nüüd täiesti üksi. Mehed käisid ringi tõsiste nägudega ja igaüks oli oma mõtetega ametis. Varsti ilmus merele udu ja nähtavus oli umbes miili ringis. Lõuna paiku andis kapten käsu traal vette lasta ja võetud kursil traalima hakata. Seda tehti kuni pimeduse saabumiseni.

Ööseks otsustati laev triivima jätta. Kuna laev asus sügava vee kohal, polnud ankrusse jäämine mõeldav. Ka pandi ööseks laevale vaht, kes pidi jälgima, et see mõne teise laeva teele ei sattuks. Öö möödus viperusteta. Hommikul valgenedes alustati sõitu endisel kursil.

Keskhommiku paiku tuli roolikambrisse ka oma peatäit välja maganud motorist, kes küsis: “Me muudkui sõidame ja sõidame. Kuhu me siis sõidame?”

Roolis olnud mees näitas kaardil Läti ranniku vahel olevat piirkonda ja sõnas, et läheme sinna, kuna seal olevat nähtud kala liikumas. Motorist jäi selgitusega rahule ja läks alla masinaruumi, et tänada oma abilist, kes oli tema eest vahetuse ära teinud.

Peale motoristi oli laevas veel kaks meeskonnaliiget, kes polnud põgenemise kavasse pühendatud ja kelle meelsuses ei oldud kindel. Kapteni soovil lepiti kokku, et neid kahte ei tohi üksinda masinaruumi ega raadiokabiini jätta. Et täielikult välistada raadiosaatja kasutamine,  lõigati igaks juhuks puruks saatjat antenniga ühendav kaabel.

Laev liikus edasi poole kiirusega, heites aeg-ajalt vette traali, just nagu tehes proovitraalimist, et välja selgitada sobivat püügipiirkonda. Umbes kella nelja paiku peale lõunat andis kapten käsu: “Täiskäik edasi!”, ja laev hakkas täie kiirusega Ojamaa poole liikuma. Ka kogunesid nüüd kõik asjasse pühendatud meeskonnaliikmed dekile, et hoolega merd jälgida ja seal mõnd laeva märgates otsekohe traalima asuda.

Ühel hetkel tulid dekile kapten ja oma peatäie välja maganud motorist. Nad suundusid omavahel vesteldes roolikambrisse, kus kapten võttis riiulilt merekaartite paki. Rullinud sealt ühe neist lahti, osutas ta sellel näidatud madalikule, kuhu laev pidi traali vette heitma. Samal kaardil oli näha ka osa Ojamaa saarest.

Motorist vaatas kaarti, osutas siis sõrmega sellel olnud Ronehamni sadamale, vaatas kaptenile tõsise näoga otsa  ja lausus:

“Põrutame siia sisse.”

Roolis olnud mees lasi ootamatusest käed rooli küljest lahti ja jäi suuri silmi motoristile otsa vaatama. Ka kapten vaatas motoristi üllatunud pilguga.

Nüüd  lausus mees vaikse häälega:

“Minu perekond - ema, õde ja vennad on kõik Rootsis.”

Kuulnud ootamatut avaldust mehelt, keda ta seni kõige vähem oli usaldanud, otsustas kapten informeerida kogu meeskonda, et oleme teel Rootsi. Kapten lisas veel, et kes ei soovi Rootsi jääda, võib sealt oma vabal valikul koju tagasi pöörduda. Meeskonna suureks üllatuseks ühinesid põgenemisplaaniga nüüd ka need kaks, kellel seni oli silma peal hoitud. Üks meestest teatas isegi, et tal elab õde Taanis ja ta olevatki tulnud laeva eesmärgiga - põgeneda õe juurde.

Vahepeal oli päike laskunud veepiiri taha ja merd kattis sügisene hämarus. Siis hakkas kusagil eespool plinkima ühe majaka tuli. Määranud kindlaks laeva asukoha, teatas kapten, et see on Lõuna-Rootsis asuv Faluddeni tuletorn. Kui kapten oli selle meeskonnale teatavaks teinud, kõlas läbi öise vaikuse meeste võimas “Hurraa!”

Vahemaa laeva ja ranna vahel vähenes kiiresti. Kuid ärevusega piilusid laevadekil seisvad mehed ikka ja jälle selja taha merele, kas seal ei paista äkki mõne vene piirivalvelaeva või lennuki tuled. Kuid merepinnale lasuvas pimeduses valitses suur vaikus.

 

Me oleme siin…

Peagi sisenes Merituul Rootsi territoriaalvetesse. Nüüd vähendati kiirust ja üks meeskonnaliikmetest asus laeva vööri vee sügavust loodima. See vähenes väga kiiresti.

Kui laevakiilu alla oli jäänud veel umbes kümme meetrit vett, läbis laeva äkki tugev tõuge. Olime sattunud kiiluga vastu veealust kari, mille eest see Faluddeni tuletorn sinna randa hoiatama oligi ehitatud. Kuid õnneks ujus laev siiski veel vabas vees ning pidevalt sügavust loodides, pöörati laev ümber ja liiguti mere poole tagasi. Jõudnud umbes viieteist meetri sügavusele, heideti vette ankur.

Nüüd pandi laeva mootor seisma ja jäädi ootama Rootsi piirivalve saabumist. Kokk sai käsu – Klaipeda turult ostetud hani ahju panna. Mehed hakkasid laeva korrastama. Enamus püütud kalasaagist läks üle parda. Osa sellest aga otsustati dekile jätta, veenmaks rootslasi, et tegemist on tõepoolest kaluritega.

Laevadeki puhtaks küürinud, niipalju, kui see laevatulede valgel võimalik oli, asusid mehed enda välimust korrastama. Aeti maha habemed ja selga tõmmati pühapäevariided. Juuksed kenasti kammitud, olid kõik mehed nüüd just nagu leeripoisid enne armulauale minekut.

Kuid keda ei olnud, see oli rootsi piirivalve. Seda ei suudetud kuidagi uskuda. Eestimaa rannale poleks küll keegi saanud nii lähedale läheneda. Igaüks, kes seda oleks söandanud teha, oleks vene piirivalve poolt juba ammu kinni nabitud.

Läbi öise vaikuse kuuldus ranna poolt koerte haukumist ja lammaste määgimist. Mõnikord vilksatasid pimeduses sealsetel külateedel liikuvate autode tuled. Sääl elas Gotlandi rannaküla oma igapäevast elu. Muu maailm ei läinud neile korda. Sellest oli nüüd juba möödunud aastasadu, kui nende randu viimati rüüstasid ida poolt tulnud viikingid.

Aegajalt käisid laevamehed dekil vaatamas, kas pole juba näha rootsi piirivalve lähenevat kaatrit. Mõned arvasid, et küllap nad pidasid sääl rannas meie laevatulesid omadeks ja ei pööranud neile seepärast tähelepanu.

Siis tõi kokk koos hapukapsastega meeskonnaruumi lauale praetud hane ja kogu meeskond istus lauda, et lasta sellel hea maitsta. Tõsteti klaase ja kruuse peatselt algava uue elu terviseks. Tundes end tõeliselt vabadena, oli kogu meeskonda vallanud mingi ülev tunne.

Kui niiviisi oli istutud juba üsna mitu tundi, hakkasid mehed üksteise järel ära väsima ja pugesid vaikselt oma koisse. Laevas kehtinud korra järgi pandi ööseks dekile välja vaht, kuid ka tema väsis varsti ära ja nii juhtus, et uue sügispäeva hommikul seisis kalatraaler Merituul, varjatuna põhja ja lääne-tuulte eest Gotlandi rannas ja selle meeskond magas õiglast und, nähes roosilisi unenägusid Rootsi Kuningriigist.

Hommikul, kui päike oli alustanud idataevas oma tavalist ringkäiku, ilmusid mehed ükshaaval dekile oma ihuhädadest vabanema, heites pilke eemal paistva ranna suunas.

Keda polnud aga ikka veel näha, see oli rootsi piirivalve. Seni olid kõik suure igatsusega oodanud vabadusse pääsemist, kuid selline vabadus oli üsna ootamatu. Seni oldi harjutud ikka kellegi käske ja korraldusi kuulama. Et saada vastust küsimusele, miks Rootsi riik nõukogude põgenike vastu huvi ei tunne, otsustas kapten saata maale delegatsiooni teatega: me oleme siin!

 

Rootsi Kuningriigis

Ööl vastu 7. novembrit 1947 kuulsid Ojamaa (Gotlandi) saare Falluddeni majakavaht ja ta abikaasa merelt kostvat mootori mürinat, kuid väljas valitsenud uduse ilma ja vihma tõttu ei näinud nad merel midagi. Suur oli aga nende üllatus, kui nad hommikul nägid rannas üht võõrast kalalaeva, mis oli ankrusse heitnud otse ohtlike karide lähedale. Läbi pikksilma nägid nad, et laeval askeldavad võõrad meremehed, kes lasid vette paadi, mis ka kohe ranna poole teele asus.

Majakavaht tõmbas selga ametikuue ja selle peale mantli. Pani pähe majakavahi vormimütsi ja kõndis mööda jalgrada alla mereranna poole. Jäädes mõnekümne meetri kaugusele veepiirist, nõjatus ta aiavärava posti najale ja jäi sääl ootama ranna poole sõudvat paati.

Peagi jooksis paadinina rannaliiva sisse. Sellest hüppasid välja kolm noorepoolset, tumedates meremehekuubedes meest. Märganud majakavahti, kelle vormimütsil ilutses vapp kolme krooniga, järeldasid mehed, et tegemist  on mingi Rootsi Kuningriigi ametimehega ja nad hakkasid mööda rannaliiva üles värava poole sammuma.

Rootsi ametimees astus neile vastu ja lausus: “Välkommen till Sverige!”, millele vastasid mehed inglise ja saksa keeles: “Good morning!, Guten Morgen!”

Ka edasi toimus vestlus kõiki osatavaid keeli kasutades. Küsimusele, kust mehed nii hommiku vara tulevad, vastati läbisegi: “Aus Estland, from Estonia, via Klaipeda.”  Ja küsimusele: mida te soovite, selgitati rootslasele saksa keeles: “ Wir sind die Fluchtinger aus Memel, Litauen, aber wir sind Estländer.”

Selle jutu peale kutsus majakavaht mehed endaga kaasa ja viis nad oma korterisse, mis asus majaka kõrval olevas majas. Siis helistas ta Rannakaitsesse, Piirivalvesse ja kohalikule politseile ja teatas, et Falluddeni majaka juures on üks Nõukogude riigilippu kandev laev Rootsi rannavetes ankrus ja selle üheksa meeskonnaliiget, kelledest kolm on praegu tema kodus, ütlevad, et nad on põgenikud…

Vahepeal oli majakavahi abikaasa pannud mehed toolidele istuma. Näidates üles tuntud rootsi külalislahkust, pakkus ta meestele kohvi, millest viimased aga tänades loobusid.

Siis nähes, et ühel eesti meremehel on palja jala otsas ainult kingad, lõi rootslanna käsi kokku, just nagu tahaks ta öelda: “Sa armas taevas! Kuidas Sa poju ometi niiviisi võid? Väljas on ju november”  Ja ta läks ning tõi villase sokipaari, ulatas need võõrale meremehele ja sõnas: “Võta need ja pane jalga!”

Aeg aga venis. Mehed istusid ja ootasid, muutudes üha kärsitumaks, kuna seni polnud nad oma olukorra kohta mingit selgust saanud. Kapten oli andnud neile korralduse: kui nad rannas Rootsi jäämise kohta selgust ei saa, tulla otsekohe laevale tagasi. Sel juhul hiivavad nad ankru ja sõidavad Taani väinade poole, kus üritavad uuesti end rootsi võimude kätte anda.

Mehed tõusid püsti ja hakkasid ukse poole minema. Majakavaht, kes ikka veel telefoniga rääkis, katkestas kõne, riputas toru hargile ja tuli ukse juurde, pärides meestelt: kuhu need lähevad? Need näitasid kella peale ja teatasid, et aeg on lahkuda – nende “linnaluba” on lõppenud.

Nüüd haaras vana, hallipäine majakavaht uksepiidast kinni ja püüdis niiviisi takistada mehi väljumast. Noored, kahekümne aastased mehed, vaatasid üllatunult vanahärra rabelemist, just nagu tahaks talle öelda: “Kuule vanapapi. Ära jända. Ega sa ometi arva, et suudad meid oma kehaga takistada siit lahkumast?”

Olukord oli muutunud piinlikuks ja mehed pidasid aru, mida teha? Kas jääda veel ootama, või tõsta see vanahärra ukse eest kõrvale ja minna laevale? Kuid just sel hetkel möödus majakavahi maja aknast must sõiduauto, milles istus mitu meest ja hetk hiljem  astusid tuppa neli pikakasvulist vormis meest, kes tutvustasid end inglise keeles.

Need olid: kohalik, Hemse piirkonna  politseiprefekt, sama piirkonna konstaabel, selle rannapiirkonna piirivalve ohvitser ja Ronehamni sadama loots, kes pidi aitama Merituule  sadamasse viia.

Kuna ametimehed soovisid kohtuda laeva kapteniga, saadeti üks mees paadiga laevale, et kapten sealt ära tuua. Merituule kapten oli varem sõitnud kaubalaevadel Läänemere maade sadamate vahel tüürimehena ja valdas perfektselt inglise keelt. Ta selgitas rootsi ametimeestele, et meeskond palub poliitilist asüüli ja et kõik meeskonna liikmed on selle sooviga ühinenud vabatahtlikult.

Politseiülem rääkis, et mõne aasta eest põgenes Eestist Rootsi tuhandeid paadipõgenikke ja kõik nad on endale Rootsis kodu leidnud. Ta selgitas, et kuna te tulite Nõukogude Liidust, siis peavad nad sellest informeerima Rootsi Välisministeeriumi, kes omakorda informeerib Nõukogude Välisministeeriumi. Meeste isiku tuvasta-miseks koostatakse protokollid ja kogutakse andmeid nende senise elu ja tegevuse kohta. Siis läheb asi otsustamisele välismaalaste komisjoni. Selle jaatava otsuse korral võivad kõik Rootsi jääda ja siin vastavalt oma oskustele ja võimetele tööle asuda. See kõik aga võtab kokku umbes kolm nädalat aega ja ooteaeg tuleb veeta karantiinilaagris, kus kontrollitakse meeste tervist ja kas nad ei too kaasa nakkusi. Veel selgitas politseiülem, et kui neil on soovi kaugemale minna, siis aitavad nad meeleldi kütteõli ja proviandiga, ning eskordivad laeva Taani väinadest läbi.

Selle peale teatas kapten, et mida varem nad sellest laevast lahkuvad, seda parem. Võib arvata, et Merituul  on kuulutatud juba tagaotsitavaks ja iga nõukogude sõja või kaubalaev on kohustatud nad kinni pidama ja põgenemiskatse korral kas põhja laskma või puruks rammima. Läänemerel pole ühtki võimu, kes suudaks nõukogude laevu selles takistada. Kui mõni vene sõjalaev nende väikese kalalaeva nüüd põhja laseb, või kui mõni kaubalaev neid rahvusvahelistes vetes pilbasteks rammib, läheb asi nõukogude merekohtusse, kus rammija saab kiita nõukoguliku valvsuse eest Lenini ordeni.

Kapteni jutu ära kuulanud langetati otsus: kapten koos piirivalve ohvitseriga lähevad laevale, kus viimane kontrollib järele, kas laevas pole salakaupa. Koos nendega läheb ka loots, kes aitab laeva Ronehammi sadamasse toimetada. Kaldal olnud laevamehed aga viiakse autol Hemse politsei jaoskonda, kus nad nende indentifitseerimiseks üle kuulatakse.

Kaldale jäänud kolm laevameest sammusid koos majakavahi ja politseiülemaga tagasi majaka juurde, kus neid paluti autosse istuda ja alustasid siis mööda Ojamaa rannateed sõitu Hemse linna suunas.

Pikki mereranda looklev kruusatee oli kitsas ja käänuline, just nagu mõni Eestimaa külatee. Mehed uudistasid mööda vilksatavaid, punaseks värvitud, valgete aknaraamide ja nurgalaudadega talu-hooneid. Kõikjal paistis olevat puhtus ja kord. Ka polnud siin sõja jälgi ning purustatud külasid ja asulaid, nagu seda võis igal sammul näha teiselpool Läänemerd.

Käes oli keskhommik ja politseiülem peatas auto ühe väikese kondiitripoe ees. Ta kutsus mehed poodi, kus müüdi kohvi ja suures valikus kooke ning küpsiseid. Politseiülema julgustaval kutsel sisenesid mehed poekesse, mis seestpoolt säras puhtusest. Selle põrand oli just nagu peegel ning seintel olevad klaaskapid ja müügilett täis väga mitmesuguseid kondiitritooteid. Kogu poekese ruum oli täis eksootilisi lõhnu. Mehed vaatasid seda kõike imestusega, hoidudes arglikult üksteise lähedale.

Politseiülem rääkis midagi müüjannaga ja palus seejärel meestel istuda ruumi seina ääres olevate laudade taha. Lauale toodi vaagnatega küpsiseid,  kooke ja vahukoorega täidetud pirukaid. Müüjanna valas kõigile kohvi, pakkus suhkrut ja koort ning jättis siis selle imeliku seltskonna omaette. Mõned kohalikud külastajad vaatasid lausa lahtisui seda koomilist seltskonda, nii et unustasid teha isegi oma ostud. Küllap nad arvasid, et politseiülem on kinni püüdnud ühe kahtlase bande, kes on tulnud suurelt maalt siia Gotlandi saarele kurja tegema…

Edasi viidi meid politsei peakorterisse, kus algasid ülekuulamised.  Tõlgiks oli keegi Vormsi saarelt pärit naisterahvas, kes valdas mõlemat keelt. Kontrolliti üle kõik meestel kaasas olnud dokumendid. Rootsi politseiametnikud aga hoiatasid meid:

„Ärge võtke midagi endaga kaasa, mis kuulub laevale, s.t. Nõukogude Liidule. Kui te seda teete, võidakse teid süüdistada varguses ja sel juhul ei saa me teile asüüliluba Rootsi jäämiseks anda. Olenemata võetud eseme suurusest, kuulute te sel juhul kurjategijana väljaandmisele.”

Kui ülekuulamised olid lõppenud, sõidutati meid taksodega ühte linna lähedal asunud sõjaväe suvelaagrisse, kus kohalikud lottad ootasid meid ees sooja toiduga. Olime Rootsi Kuningriiki  vastu võetud.

Rootsist rändasid põgenikud mööda maailma laiali. Üks laeva meeskonnaliige - Friedrich Põld - oli varem olnud metsavend ja ta tuli viiekümnendatel luureagendina  Eestisse tagasi, kus ta KGB poolt tabati ja maha lasti. Laeva kapten oli USA-s ja jäi  teadmata kadunuks. Arvatakse, et mängus oli KGB käsi.

Merituul nõuti N. Liidu poolt  tagasi ja toodi Pärnu, kus ta kuuldavasti olevat merele viidud ja põletatud. Ajaleht  Pärnu Kommunist kirjutas 1947. aastal, et kalalaev Merituul  sattus miini otsa ja hukkus.