ENNESÕJAAEGSE EESTI SUHTED IDANAABRIGA

 

ENNESÕJAAEGSE EESTI SUHETEST IDANAABRIGA

 

Esimesel Vabadussõja järgsel aastal, kui Venemaa nõukogulik režiim polnud omandanud veel totalitaarset kuju ja Moskva valitsus tegi ebakindlaid katseid võtta kontakte kodanlike riikidega, valitses Venemaaga majandussuhete taastamise algatamise küsimuses Eesti kõrgemates ringkondades veel teatud optimism. Mitmed eesti ärimehed olid Venemaa Väliskaubanduse Valitsuse nõusolekul looma seal ärisidemeid, tutvuma turgudega ja sõlmima ostu-müügi lepinguid. Neid kutsuti isegi Venemaal suurfirmade osakondi avama. Oli ka tööstureid, kes olid Venemaale investeerides valmis riisikot kandes kontsessiooni alusel tööstusi asutama.

Kuid kõik need püüdlused põrkusid peagi nõukogude režiimi poliitilise survesüsteemi vastu. Ärimehed, kellega veel täna tulusaid äriplaane peeti, istusid homme juba GPU vanglates, kus neilt iseenda vastu süüdistusi välja pressiti, püüdes neile selliseid süütegusid omistada, millest neil aimugi polnud. Üks põhilisi süüdistusi oli – salakuulamine. Paljud eesti esimesed majanduspioneerid surid Venemaa vanglates. Need, kes põgenema pääsesid, kaotasid oma varandused ja olid nii füüsiliselt kui moraalselt laostunud.

Tollal käibel olnud arusaamade järgi loeti Eesti-Nõukogude Venemaa suhteid normaalseteks ja heanaaberlikeks, ametlikes ringkondades isegi sõbralikeks. Tegelikkuses jätsid need aga kaugelt soovida. Vaatamata traattõketest ja piiriribast esines seal sageli piiririkkumisi ja Peipsi järvel kalastanud eesti kalurite röövimisi luureandmete saamise eesmärgil.

Seadnud Eestiga sisse diplomaatilised ja kaubanduslikud suhted, hakkas Moskva seda otsekohe ära kasutama külma sõja alustamiseks Eesti vastu. Nõukogude esinduste eestvedamisel organiseeriti siin Eesti kompartei ja selle abiga põrandaalused löögirühmad. Diplomaatilist posti ja diplomaatide puutumatust ära kasutades toodi Eestisse hulgaliselt kihutuskirjandust, relvi, ülestõusu juhtnööre ja isegi löögiüksuste juhte ning terveid löögiüksusi. Eestisse loodud nõukogude Vene kaubandusesindused kujunesid tegelikult sinna koondunud agitaatorite ja riigikukutajate pesadeks. Kuna meie idapiir oli sel ajal veel üsnagi "hõre", imbus selle kaudu Eestisse hulgaliselt nõukogude agente ning toodi sisse propagandakirjandust ja relvi.

Samal ajal püüdsid Moskva esindajad levitada oma naabrites usku, et kodanlikud riigid võivad elada rahulikus vahekorras punase Venemaaga ja et N. Liit, nagu teisedki 20. sajandi riigid, pidavat oma peaeesmärgiks rahulike vahenditega nõukogude rahva heaolu kindlustamist. Sellise propaganda tegelikuks eesmärgiks oli oma naabrite suigutamine petlikku rahuillusiooni.

Samuti ässitas enamlaste propaganda üles lihtsameelset vene rahvast, sisendades neisse usku, et kapitalistlikud riigid tahavad Venemaa ümber piirata ja seejärel hävitada, mistõttu vene rahvas pidavat jäägitult toetama Lenini parteid ja tooma üha suuremaid ohvreid Punaarmee võimsuse suurendamiseks. See oli sihilik vale, kuna aastatel 1920-1930 ei olnud läänemaailmas ühtegi sellist riiki ega jõudu, kes oleks tahtnud Venemaad vallutada.

Küll aga korraldas Moskva ise kallaletunge teiste riikide riigikorrale, tehes oma diplomaatiliste esinduste kaudu kihutustööd ja ässitades üles nende riikide poliitiliselt väheteadlikke töölisi ja elanikkonda ning organiseerides löögiüksusi nende riikide valitsuste kukutamiseks. Eestis ja teistes Nõukogude Venemaaga piirnevates riikides teati paremini kui kusagil mujal Punaarmee ja nõukogude agentide veretöödest ning salasepitsustest. Venemaa ettearvamatut käitumist lubas oletada ka Lenini poolt juba varem välja öeldud tees:

"Enamlaste partei peab andma lubadusi klassivaenlastele, ükskõik, kas ta neid täidab või mitte. Need  seltsimehed, kes arvavad, et maailmarevolutsiooni võib teha niisuguseid lubadusi andmata, pole taibanud, kuidas revolutsiooni tuleb teha."

Idapiiri tagant kostis nüüd Eesti riigi aadressil sageli mahlakat vene sõimu. Eesti-vastase vaenu õhutamiseks kõlbas igasugune põhjus. Üheks selliseks sai kommunistlike organisatsioonide keelustamine 1922. aastal. Rõvedat vene sõimu põhjustas ka eesti tippkommunisti Viktor Kingissepa vangistamine ning mahalaskmine. 1923. aastal, seoses Jaan Kreuksi hukkumisega tulevahetusel Eesti kaitsepolitseiga, kulmineerus massipsühhoos Peterburis Eesti konsulaadi ees lausa märatsemiseks. Kõige raevukamaiks osutusid seal eesti, läti ja soome kommunistid.

Sõlmides rahulepingu Eestiga oli Lenin öelnud, et Nõukogude Venemaa vajab “hingetõmbe aega”. 1924. aasta detsembris sai Moskva arvates see “rahuliku koostöö” tegemise aeg täis ja Eestis loodud illegaalsed löögiüksustele anti käsk see demokraatlik väikeriik hävitada.

Tajunud olukorra tõsidust ja ohtlikkust, laskis vabariigi valitsus vahistada ja kohtu alla anda kõik riigikorra vastast tegevust organiseerinud tähtsamad kommunistid. Nõndanimetatud "149 kohtuprotsess" toimus Tallinnas 10.-27. novembrini 1924, kus Sõjaväe ringkonnakohus mõistis Jaan Tompi surma, 46 kaebealust eluks ajaks sunnitööle ja ülejäänud lühemaks ajaks vangi.

 

Relvastatud ülestõus

Samal ajal alustasid Nõukogude Venemaal asunud Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee liikmed tegema ettevalmistusi relvastatud ülestõusuks Eestis. Mässuplaani koostajateks olid Jaan Anvelt ja Vene kodusõja veteran Karl Rimm. Mässuplaan nägi ette pealöögi andmise Tallinnas ning seejärel võimuhaaramised Tartus, Narvas, Pärnus, Viljandis, Rakveres, Kundas ja Kohilas. Mässu üldjuhiks oli Jaan Anvelt.

Mässujuhid mobiliseeriti Venemaal asunud eesti kommunistide hulgast ning anti Kominterni Eesti Sektsiooni ja Välismaalaste Büroo sekretäri Rudolf Vakmanni käsutusse. Vakmann toimetas need ööl vastu 29. novembrit Jamburgi ja Pihkva piirilõigus üle piiri. Relvastatud ülestõus pidi algama 1. detsembri hommikul kell 5.15. Mässu peastaap asus Tõnismäel majas nr. 8. Löögisalgad, kokku umbes 300 meest, koondati ette määratud kogunemiskohtadesse. Ülestõusnud olid relvastatud kolme kergekuulipilduja, 55 vintpüssi, 65 käsigranaadi, 8 tugevajõulise pommi ja 150 püstoliga. Mässuplaan oli tehtud arvestusega, et töölised ja sõdurid ühinevad ülestõusuga ja üheskoos võetakse võim Tallinnas üle. Seejärel oleks välja kuulutatud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja moodustatud töörahva valitsus.

1. detsembri varahommikul asusid need enamlaste löögiüksused Moskvast saadud direktiivide alusel Eestis võimu haarama. Saadud juhiste järgi pidid relvastatud löögiüksused okupeerima siinsed valitsusasutused ning posti- ja transpordikeskused, vallutama sõjaväekasarmud ja politseikeskuse ning arreteerima eesti riigitegelased, ametnikud ning ohvitserid.

Samal ajal koondas Vene Föderatsiooni valitsus, kes oli sõlminud Eestiga rahulepingu ja ei väsinud kinnitamast oma tahet elada oma naabritega rahus, Narva ja Pihkva rajoonis Eesti idapiirile oma väeüksused ja saatis Soome lahte piki Eesti merepiiri oma laevastiku, mis pidi "ülestõusnute" märguande peale tungima Eesti vetesse ja kaitsma uut "nõukogude Eestit “.

Samuti kutsuti mõni päev enne putši Pihkva ringkonna kutsealused kolmenädalastele kordusõppustele. Kuid peale putši läbikukkumist kadus ringkonna staabil nende “kordusõppuste” vastu huvi ja mehed lasti koju tagasi.

Sellega tegid mässu organiseerijad muidugi vea. Riigivõimu kukutamise pidi küll otsustama Vene invasioon, kuid samas loodeti tõsimeeli eesti tööliste kaasatulekule ja arvati, et kui mingiks ajaks õnnestub võim haarata, olnuks aega rahulikult piiri tagant abi kutsuda

Mässajate ülesandeks oli esmajärjekorras vallutada Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Tondil asunud Sõjakool. Seejärel Tallinn-Väike raudteejaam ja inseneriväe pataljon Nõmmel. Sõjakoolis oli tol hetkel kokku umbes 450 kadetti, allohvitseri ja ohvitseri.

Öö vastu 1. detsembrit oli jahe, niiske ja lumeta. Sõjakoolis oli korrapidajaks leitnant Joosep Lääne ja veel üks kadett. Väljas oli kolmest mehest koosnev vahtkond, kes tuli kell 5.00 hommikul vahiruumi.

Sõjakooli ründamiseks ette nähtud 140 mehel oli antud käsk koguneda 30. novembril Sõjakoolist umbes ühe kilomeetri kaugusel, Kristinentali heinamaal asunud Reimanni majja. Kuid kohale tuli ainult 56 meest, kes olid relvastatud ühe Colt-Tomson kergekuulipilduja, nelja vintpüssi ning püstolite ja käsigranaatidega. Osa mehi kandis erariiete peale eesti sõjaväe vormipalitut või vormimütsi. Grupi sidepidajaiks mässajate staabiga ning teiste gruppidega oli kolm naiskäskjalga.

Liikumist alustati kell 5.00 hommikul. Kohale jõudes asuti ründama kadettide elamublokki, heites akendest sisse käsigranaate ning tulistades ukselt alumisel korrusel maganud kadette. Vahtkonnast tulnud kadetid koos nelja suurtükiväe kadetiga, kellel oli õnnestunud relvahoidlast saada 9-mm automaatpüstolid, avasid ründajate pihta tule, takistades nende edasitungi teisele korrusele, kus asunud kadetid said relvade hoiuruumist haarata relvad ning asuda vasturünnakule, mille järel ründajad põgenesid. Samal ajal oli üks väiksem mässajate grupp asunud ründama kadettide kasiinot, kus asusid kooli korrapidaja ohvitser ja üks veebel. Õnneks oli korrapidaja ohvitser hoonest lahkunud ja veebel läinud elamublokki pesema.

Üks kadettide patrull pidas kinni linnast tulnud sõiduauto. Nähes relvastatud kadette, püüdsid autosolijad põgeneda, kuid nad tabati ja toodi Sõjakooli. Kaks autos olnuist olid EKP Keskkomitee liikme ning Komin-terni Eesti Büroo sekretäri Rudolf Vakmanni vennad, kes olid mässu üldjuhi Anvelti korraldusel saadetud Sõjakoolist relvi tooma. Kolmest ohvitserist moodustatud sõjakohus toimetas juurdluse ja kõik tabatud seitse mässajat mõisteti surma, mis sama päeva hilisõhtul täide viidi.

Sõjakooli vallutamisel said surma kadetid Arnold Allebras, Aleksander Teder, Aleksander Tomson ja August Udras. Haavata said üheksa kadetti.

Üks löögirühm ründas Toompea lossi, seal asunud Riigikogu, Riigivanema ja vabariigi valitsuse ruume. Teine lööksalk tungis Riigivanema korterisse, kuid Riigivanem Akelil õnnestus tagaukse kaudu eluruumist lahkuda. Samal ajal vallutasid löögigrupid veel ka Balti- ja Tallinn-Väike raudteejaama, Peapostkontori ning 2., 5. ja 6. politseijaoskonna.

Edukalt läks ründajatel Lasnamäel asunud sõjaväe aerodroomi ja lennuväedivisjoni kasarmute vallutamine, kus osa divisjoni sõdureid ühines ründajatega. Kuid kohale saabunud abijõud lõid ründajad põgenema ning lennuväe riviüksuse nooremleitnandid Fleischer ja Rätsep mõisteti välikohtu otsusel surma.

Ka Auto-Tanki divisjonis õnnestus ründajail divisjoni allohvitser Loorentsi kaasabil tankide garaaž üle võtta ja osa tanke sõidukõlbmatuks muuta. Kuid peale seda, kui veltveebel Rudolf Kaptein lasi allohvitseri maha, jooksid mässajad laiali.

Balti jaama tormanud relvastatud jõuk kuulutas jaama korrapidaja arreteerituks, tappis mitu politseinikku ja jaama ilmunud teedeministri Karl Karki.

Vahistati ka rühm hommikusele rongile tõtanud relvastamata eesti ohvitsere, kelle kohta anti korraldus nad pärast saabastest vabastamist maha lasta. Kohale saadetud ratsapolitseile osutasid raudteejaama vallutanud mässajad ägedat vastupanu. Õnneks jõudis viimasel hetkel kohale kaks rühma sõjaväelasi, kes piirasid jaama sisse ja pärast lühikest tulevahetust pagesid mässajad laiali.

Põder
Kindral Ernst Põdder

Visalt panid vastu ka peapostkontori vallutajad. Samal aja toimus seal aga üsna koomiline, osalt lausa uskumatu stseen. Nimelt oli mässuliste tegevust peapostkontori juures kõige esimesena märganud varasel hommikutunnil kasiinost kodu poole jalutav «heas tujus» kindral Põdder.

Kindral saanud paugupealt kaineks, sisenenud seejärel ühte vastasasuvasse majja ja helistanud kella. Ukse avanud hommikumantlis ehmunud prouale teatanud kindral oma kanges eesti keeles viisakalt: «Proua, lubage mul teha paar pauku!» Sammunud seejärel kiiresti akna juurde ja avanud mässajate pihta revolvrist tule. 

Seejärel tõtanud Põdder tagasi kasiinosse ja toonud sealt abiväge, mille järel postkontor tagasi võeti. Lahingu käigus olevat aga üks püssikuul tabanud telegraafiaparaadi taga istunud mässajat just hetkel, kui see oli parajasti Soome lahes ootavale Nõukogude laevastikule abipalvet edastamas. Nii jäi oodatud appikutse laevadele andmata.

1. detsembri hommikul kella 10-neks oli mäss Tallinnas likvideeritud. Kuna teistes linnades oodanud lööksalgad Tallinnast korraldust ei saanud, siis need rünnakule ei asunud. Mässajate jälitamine kestis aga veel mitu päeva. 5. detsembril toimus lahing Tallinna lähedal Irus, kus end varjanud mässumehed A. Sommerling, E. Ambose ja O. Piiri politseiga peetud tulevahetuses surma said. 7. detsembril Tallinnas, Vilmsi tänava majas nr. 50 end varjanud G. Kreuksi, V. Bogdanovi ja R. Pälsoni ning politsei vahel toimunud tulevahetuses said samuti kõik mässumehed surma.

Monument
Monument hukkunuile Tondi sõjakooli juures

1. detsembri hommikul Tallinnas toimunud terroristide rünnakus hukkus üheksa tsiviilisikut, 11 kaitseväelast, viis politseiametnikku ning üks piirivalvur. Mässujuht J. Anvelt pääses põgenema ja täitis hiljem Nõukogude Venemaal mitmeid ülesandeid. Kuid nii Anvelt kui Rudolf Vakmann said hiljem teenitud karistuse. Sattusid Stalini põlu alla  ja hukati.

Oma tegevuse kõrgpunktil, 1924. aastal oli Eestis EKP liikmeid umbes 1600. Järgnenud aastatel kompartei tegevus Eestis rauges ja seda eelkõige kommunistliku partei keelustamise tõttu. Kuid täielikult ei lõppenud kommunistide tegevus mitte kunagi. 1940. aasta riigipöörde ajaks oli Eestis teadaolevalt  vaid 113  kommunisti.

Kui Nõukogude Liidul oleks õnnestunud 1924. aastal Eesti okupeerida, asetanuks see meid sarnasesse olukorda näiteks Ukrainaga. Ainult selle vahega, et miljonilisel väikerahval olnuks märksa küsitavam üle elada 1920ndate ja 1930ndate repressioone või kunstlikku näljahäda. 1. detsembri mässukatse mahasurumine oli kahtlemata auväärne ja õpetlik episood meie riigi ajaloos. Austust väärib mitmete kaitseväelaste ja politseinike vaprus, aga olulisemgi oli see, et riik ja ühiskond suutsid teha juhtunust mõned vajalikud järeldused.

1.      mail 1932 sõlmis Nõukogude Liit Eestiga mittekallaletungi lepingu, mida 1934. aastal pikendati kuni 31. detsembrini 1945.  16. juunil 1932 sõlmisid Eesti ja N. Liit lepingu tülide lahendamise kohta läbirääkimiste teel ja 2. juulil 1933 kokkuleppe agressiooni defineerimise kohta. Selle põhjal loeti agressiooniks ka jõuga ähvardamine, mida N. Liit ise oli teinud nii enne kokkuleppe sõlmimist ning mida tegi kõigele vaatamata ka hiljem.

Sellise silmakirjalikkusega suutis Moskva veenda läänemaailma liberaalseid ringkondi, et N. Liit on vääriline partner kuuluma Rahvasteliitu, kuhu ta 1934. aastal ka vastu võeti.

                                                                                                                  Vaino Kallas