Kes siis ikkagi oli Teise maailmasõja vallapäästja

 

 

KES OLI TEISE MAAILMASÕJA VALLAPÄÄSTJA?

Antud teema siin toodud käsitlus ei vasta küll akadeemilise ajalookirjanduse standarditele, kuid viimasel ajal on Teise maailmasõja puhkemise põhjuste ümberhindamine vallandanud ajaloolaste seas elava diskussiooni. Vanameelsete Venemaa ajaloolaste reaktsioon väitele, et tegelikult kavatses Stalin esimesena rünnata Saksamaad [ja Euroopa riike], on olnud raevukas ning üleolev ja nad lootsid selle teesi kergelt ümber lükata. Kuid ootamatult on asunud seda väidet kaitsma ka mitmed noorema põlvkonna kutselised ajaloolased. Nüüd on arhiividest leitud materjalide põhjal mitmed Venemaal avaldatud uurimused seda Stalini poolt kavatsetud rünnakuplaani ka kinnitanud.

Venemaa ja lääneliitlaste ajalookäsitluse järgi alustas relvastuses suurt ülekaalu omav hitlerlik Saksamaa 1941. aastal sõda Nõukogude Liidu vastu, et laiendada oma eluruumi  Euroopa-Venemaa arvel.  Samal ajal kinnitasid Moskva esindajad oma naabritele, et need  võivad elada rahulikus vahekorras punase Venemaaga ja et N. Liit, nagu teisedki 20. sajandi riigid, pidavat oma peaeesmärgiks rahulike vahenditega nõukogude rahva heaolu kindlustamist.

Ajaloolaste viimaste aastate uurimused on üha veenvamalt näidanud, et tegelikult õhutas Stalin Hitlerit ründama lääneriike ja valmistus seejärel ise Saksamaad ründama. Punaarmee valmisolek selleks oli planeeritud 1941. aasta juuli teisele poolele. Hitler aga tabas  selle Stalini kava ära ja et ennetada Punaarmee sissetungi, alustas Saksamaa 22. juunil 1941 N. Liidu vastu sõda.  

 Operatiivplaane Saksamaa ründamiseks hakkas Punaarmee kindralstaap koostama  juba 1939. aasta oktoobris ja sõja puhkemiseni jõuti neid teha vähemalt viis. Kõigi nende plaanide põhiideeks oli Saksamaa vallutamine ootamatu rünnakuga selja tagant ajal,  mil viimane oli sõjas lääneriikidega. Selleks sai armee  ka vastava väljaõppe. 1941. aasta juuni lõpus, kui Punaarmee alles koondas oma jõude piirile ja ei organiseerinud mitte mingisugust kaitset, tabas Saksa relvajõudude ootamatu löök Nõukogude armeed kõige ebasobivamal ajal.

Venemaa hilisem Suure Isamaasõja propaganda teema rajaneb eeskätt Suurel Ajaloolisel Valel. Teise maailmasõja vallapäästmises pole (ainult) süüdi Saksamaa, vaid Nõukogude Liit. Nõukogude Liit tegi ettevalmistusi maailma vallutamiseks ja rajas koonduslaagreid juba siis, kui Hitlerit veel ei teatudki. Vaatleme allpool neid ajaloofakte seni avaldatud materjalide valguses.

Kuni Hitleri võimuletulekuni oli Nõukogude Liit julgeoleku mõttes ideaalses olukorras. Versailles’ rahulepingu põhjal oli Saksamaa demilitariseeritud ja  ei tohtinud omada tanke, pommituslennukeid, allveelaevu ja teisi moodsaid relvaliike, mis tegi Saksa armee strateegilises mõttes olematuks suuruseks. Prantsusmaa tegeles oma piiride kaitse sõjalise doktriiniga ja hakanud rajama Saksa-piirile kuulsat Maginot’ liini. Ründeks ja agressiooniks teiste riikide vastu seda kindlustust kasutada ei saanud. Suurbritannia asus aga hoopis kaugetel saartel ning muretses eeskätt oma kolooniate, mitte aga Euroopa asjade pärast. Seega, mitte mingit muud arvestatavat sõjalist jõudu peale Punaarmee Euroopas kuni 1930.  aastate keskpaigani lihtsalt ei olnud.

Põder
Maginot liin

Sõja vallapäästmiseks vajas Stalin liitlast ja selleks kõlbas vaid Saksamaa. Kuid 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate alguse Saksamaal oli Stalini seisukohalt üks oluline «viga».  Sõjalisele koostööle vaatamata oli Saksamaa Weimari vabariik demokraatlik. See oli riik ilma militaristlike ambitsioonideta. Kuid Stalin ei vajanud poolsotsialistlikku, veel vähem demokraatlikku Saksamaad. Teise maailmasõja vallapäästmiseks vajas Nõukogude Liit teistsugust, agressiivset Saksamaad ja tema toetusel pääses võimule natsipartei eesotsas Hitleriga, mis põhjustas olukorra muutuse.

Peale Hitleri võimuletulekut pani Stalin oma lootused sõja algatamiseks Euroopas Saksamaal pead tõstnud natsionaalsotsialismile. Tema intuitsioon ütles, et selles on kommunismi juhtide Marxi-Engelsi-Lenini suurte unistuse täitumine. Stalin mõistis, et Hitler on ainus, kes on võimeline liitma sakslaste massid ja tasuma lääneliitlastele  sõjaga kätte Versailles' alanduste eest. Sõja puhkemine oli Stalinile vajalik ja selle alustamiseks oli aga Hitlerit vaja aidata. Ja natsionaalsotsialismi pürgivast Saksamaast sai Stalini hoolitsuse objekt. Kogu välisilma eest varjas ta seda aga kõige vulgaarsema turusõimuga Hitleri aadressil. Ei pidanud ju maailm teadma, mis eesmärgil ta Saksamaa eest hoolitseb. See armastus ja hoolitsus oli ehtstalinlik. Ta tegi seda talupoja armastusega, kes kasvatab algul üles looma ja seejärel tapab ta, tundes ühtaegu vaimustust nii looma kasvatamisest kui selle tapmisest.

Hitlerist pidi saama see jõud, kes hävitab Euroopas demokraatlikud struktuurid. Seejärel vallutab Stalin vabastajana kogu Euroopa ja Nõukogude Liidust saab Ülemaailmne Nõukogude Liit. Sisuliselt oli see sõja kuulutamine kogu maailmale. Seda afišeeris avalikult ka riigi sümbol - punane viisnurk, mis tähendas - punane võim viiel kontinendil.

Tegelikult loodi sõjalised kontaktid Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel veel enne Hitleri võimuletulekut. 1922. aastal sõlmitud Rapallo lepingu salaklausel nägi ette Saksamaa sõjatööstuse ja väljaõppe korraldamise Nõukogude Liidus. Kogu ülejäänud Euroopa elas relvastuse piiramise ja vähendamise tähe all. 1928. aastal sõlmitud Kellogg-Briandi paktiga määrati Rahvasteliidu liikmetele sõjavarustuse piirangud – Eestil tohtis näiteks olla vaid 66 sõjalennukit.

1930. aastal lõid Saksamaa ja N. Liit  tohutu eelarvega kartelli, nimetusega "Korporatsioon tööstuse arenguks", mida toetas ka veel 120 miljoni dollari suurune stabiliseerimisfond. Kartellil oli kaks osakonda: üks Moskvas, teine Berliinis. Kogu korporatsiooni toodang oli ette nähtud tulevase sõja vajadusteks.  Kuna Versailles' rahulepinguga oli Saksamaal relvade tootmine keelatud, toimus see ülalmainitud Rapallo lepingu alusel N. Liidu territooriumil.

Nii projekteeriti "Junkers" lennukid Saksamaal, kuid nende tootmine toimus Filis ja Samaaras. Allveelaevade ja tankide ehitamist õpiti Leningradis. Kõik lennukite ja tankide prototüübid tehti ühes eksemplaris valmis Venemaal. Viidi seejärel osade kaupa Leningradi ja sealt vabalinna Stettini kaudu Saksamaale. Seal pandi need uuesti kokku ja katsetati polügoonidel ning saadeti seejärel tagasi N. Liidu tehastesse, kus alustati nende seeriatootmist. Pikeeriv pommitaja Ju-88 ja mitmed Messerschmidti lennukimudelid tegid katsetused läbi N. Liidus.

Hitleri võimuletulekul tegi Stalin talle ettepaneku hakata salaja Saksamaa jaoks ette valmistama tankiste ja sõjaväelendureid. Siitpeale algas Lipetskis, Voronežis ja Kaasanis saksa ohvitseride koolitamine.  Lipetskis ja Voronežis valmistati ette ohvitsere õhujõududele, Kaasanis tankivägedele, sõjakeemikuid aga Saratovis ja Volskis. Kokku said N. Liidus ettevalmistuse 20 000 Wehrmachti ohvitseri. Õlg-õla kõrval õppisid polügoonidel sõjale lähedastes tingimustes sõjakunsti Saksa ja Vene ohvitserid.

Samuti koolitas Nõukogude Liit Saksamaa tarvis relvastuse loojaid: Saksa lennukite konstruktorid töötasid Moskva lähedal asunud Filis, allveelaevade ja tankide tegemist õpiti Leningradis.

See oli tõeline sõjasõprus, mille eesmärgiks oli sõjaline liit. Paljud Saksa ohvitserid pidasid Lipetskit ja Kaasanit oma alma materiks. Ilma selleta oleks jäänud loomata Luftwaffe ning poleks hiljem olnud legendaarseid Gude-riani ja Mansteini tankikiile, kus kohtusid küllap ka endised Kaasani kursusekaaslased.

* * *

Kuid tekkib küsimus - miks Stalin seda kõike tegi? Olnuks ju totter arvata, et N. Liit valmistas Saksa armeed ette selleks, et see talle endale kallale tungiks.

Sama ajal teatas Moskva, et N. Liit taotleb heanaaberklikke suhteid kõigi oma naabritega. Selle propaganda tegelikuks eesmärgiks oli aga oma naabrite suigutamine petlikku rahuillusiooni. N. Liidu tegeliku välispoliitilise eesmärgi oli Stalin määranud ära ühe lausega:

 “Meie välispoliitika on selge ja lihtne – see taotleb kommunistliku diktatuuri maksmapanekut kogu maailmas.”

Selle eesmärgi saavutamiseks ässitasid bolševistlikud agitaatorid üles lihtsameelset vene rahvast, sisendades neisse usku ja hirmu, et kapitalistlikud lääneriigid tahavad Venemaa ümber piirata ja seejärel hävitada,  mistõttu vene rahvas pidavat jäägitult toetama Lenini parteid ja tooma üha suuremaid ohvreid Punaarmee võimsuse suurendamiseks. Muidugi oli see  sihilik vale, kuna aastatel 1920-1930 ei olnud läänemaailmas ühtegi sellist riiki ega jõudu, kes oleks tahtnud Venemaad vallutada.

Samasse perioodi kuuluvad ka N. Liidu süüdistused Eesti vastu, kus Moskva süüdistas et Eestit, et see olevat Saaremaa Inglismaale sõjaväebaasideks välja rentinud, millel polnud muidugi mitte mingisugust alust. 

 

STALIN VALMISTUB RÜNNAKUKS

Vaatamata Stalini peas kumavatele Euroopa    vallutusplaanidele ning sellele, et mitte üheski N. Liidu sõjaväemäärustikus ei räägitud riigi kaitsmisest vaid ainult pealetungist, oldi kolmekümnendatel aastatel siiski mingil määral mõeldud ka riigi piiride kaitsele. Endine Vene-Poola piir oli üsna võimsalt kaitstud. Piirile oli rajatud 30 kindlustatud rajooni (KR). Igas KR-is oli oma staap ja komandopunkt. Selle tulejõud vastas korpusele. Kaitse sügavuseks oli 30 kuni 50 kilomeetrit. KR-is oli hulgaliselt raudbetoonist kaitserajatisi, maa-aluseid ladusid, tunneleid, elektrijaamu, haiglaid, sööklaid, oma veevarustus, sidekeskused, vaatluspunktid ja isegi oma punanurgad. Iga KR võis ka vaenlase poolt ümber piiratuna iseseisvalt sõda pidada. KR-ide vahel olid vahekäigud, milliseid sai kiiresti mineerida või paigutada sinna kaitserajatisi ja väeosi.

KR-i ülesandeks oli takistada ründava vaenlase kiiret edasiliikumist. Selle ees olid miiniväljad, laskepesad ja mitmesugused tõkked. Olid ka meeskonnad, kes vajadusel võisid kiiresti õhkida tunnelid, veevärgid, elektrijaamad, sillad ja muud rajatised, et tekitada KR-i ründajale ootamatusi ja takistada selle kiiret edasiliikumist.

Soome Talvesõjas oli soomlastel peakaitseliin viidud 40 - 60 kilomeetri sügavusse. Selle maa läbimiseks kulus punavägedel 25 päeva. Poola ja Balti riikide vallutamine andis N. Liidul võimaluse luua kaitsesüsteemi sügavuseks kuni 200 - 300 kilomeetrit. See olnuks ideaalne kaitse. Kuid mis tegi Stalin? 1939. aastal, peale Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist, andis armee kindralstaap KR-ide juhtkondadele  käsu, mille sisu võib kokku võtta nelja punktiga:

·  Kõik kaitserajatised (KR-id) hävitada. Õhkijate komandod ära viia, miiniväljad demonteerida ja kaitsetõkked maha võtta;

·  Uutel vallutatud aladel kaitseehitisi mitte rajada;

·  Punaarmee peajõud viia otse piirile. Nende ette kaitseehitisi mitte rajada.

·  Alustada lennuväljade ja teedevõrgu rajamist Lääne-Ukrainas ja ValgeVenes.

Põder
N. Liidu raketiheitja "Katjuša

KR-ide likvideerimist põhjendati nende mittevastavusega kaasaja sõjapidamise nõuetele ja et nende asemele rajatakse uued kaitserajatised. Kartuses, et maa võib langeda vaenlase kätte, olid Valgevenes, Ukrainas ja Leningradi oblastis loodud partisanide grupeeringud. Partisanide jaoks olid loodud salajased baasid, konspiratiivkorterid, oma sidesüsteemid. Olid isegi koolid nende koolitamiseks. Ja äkki, pärast 1939. aasta augustit kõik baasid likvideeriti ning koolid saadeti laiali.

Mida see kõik tähendas? Vastus saab olla vaid üks - kui ei mõelda kaitsele, siis mõeldakse rünnakule, mis kindlasti toimub ja mille edu on garanteeritud. Stalin ja tema kindralid olid rünnaku edus ja oma üleolekus täielikult veendunud. Kuna selleks oli väed vaja viia otse piirile, siis seal olnud kaitserajatised ning miiniväljad oleksid vaid seganud. Pealegi oli piiri äärde vaja ehitada lennuvälju ja teid, et tagada ründavate vägede varustamine nende kiirel edasiliikumisel.

Stalin mõistis, et ilma armeed relvastamata pole sõjakäik läände võimalik. Oli vaja relvastust, mis on kasutatav Euroopa tingimustes ja ületaks tulejõult rünnatavaid. Relvade tootmiseks olid N. Liidul olemas kõik vajalikud tingimused. Riigi kasutada olid tolle aja kohta suurimad nafta, kivisöe, raua ja värviliste metallide maardlad. Vajalike ressursside saamiseks müüdi maha kõik, mida müüa andis. Ekspordiks läksid mets, kivisüsi, nafta, nikkel. Maha müüdi ka kunstiteosed, kirikute ja kloostrite varad ning imperaatorite kalliskivid. Relvi võimaldasid odavalt toota ka kolhoosidelt tasuta saadud (loe: ära võetud) toiduained.

Tanke, lennukeid ja suurtükke aitasid toota välismaa parimad relvaspetsialistid. Lääne suurriikide hulgas leidus lahkeid toetajaid nii laenude andmisel kui tipptehnoloogia tarnimisel. Lääne abiga ehitati Venemaale Euroopa suurimad tanki-, lennuki- ja autotehased, elektrijaamad ja veel palju muud, mis oli vaja kõige sõjaks vajaliku tootmisel.

Harkovi tankitehas laskis päevas välja 22 tanki. 1939. aastal oli Nõukogude Liidul  25 000 raske- ja kergetanki. Sama ajal oli Teise maailmasõja puhkemise eel USA-l, Jaapanil, Suurbritannial, Prantsusmaal, Itaalial ja Saksamaal kokku vaid umbes 11 500 tanki.

Ülaltoodust on näha, et end "rahu kantsiks" reklaaminud N. Liidul oli üle kahe korra rohkem tanke ja tankette, kui kogu maailma suurriikidel kokku. Ülejäänud väikeriikidel oli neid kalleid masinaid väga piiratud arvul. On raske mõista, milleks vajas Stalin oma sotsialistliku kodumaa kaitseks sellisel tohutul hulgal tanke.

N. Liidus toodetud relvad olid muu toodanguga võrreldes head, paljud nende hulgas isegi maailma parimad. Nõukogude tank BT-7 oli võimeline maastikul arendama kiirust kuni 30 km/h. Headel teedel heitis tank lindid ja arendas ratastel kiirust kuni 86 km/h. Mitte ühegi teise maa tank sellise kiiruseni ei jõudnud.

Põder
Reaktiv raketiheitja "Katjuša"

Tank A-20 oli mõeldud kasutamiseks autostraadil. See oli küll nõrgalt soomustatud, kuid väga kiire. N. Liidus polnud sel ajal mitte ühtegi sellist teed, mida oleks võinud autostraadiks nimetada. Tekkib küsimus - milleks oli Stalinil vaja selliseid tanke, mida oma maa kaitseks kasutada ei saa?

Ka lõi lennukikonstruktor Antonov lendava tanki A-40, mis oli mõeldud dessandi toimetamiseks vaenlase tagalasse. Tank oli varustatud tiibade ja sabatüüriga, mis sai peale maandumist maha jätta. Kuid katsetustest kaugemale sellega ei jõutud.

N. Liidu üheks võimsamaks tankiks aastatel 1939-1941 oli hiidtank T-35.  Selle kaal oli 53 tonni ja soomuse paksus 70 mm. Tankil oli kolm torni ja relvadeks 3 kahurit ja 6 kuulipildujat. Tank arendas kiirust kuni 30 km/h.

Lennukeid ehitati N. Liidus seeriaviisiliselt alates 1923. aastast ja venelaste endi poolt antud andmetel oli 1. septembriks 1939 toodetud kokku 28 760  sõjalennukit. Eelpool mainitud kuuel suurriigil oli kokku vaid 14  250 sõjalennukit. Seega oli sõja puhkedes N. Liidul üle kahe korra rohkem lennukeid, kui kõigil suurriikidel kokku. On ilmselge, et sellist üüratut relvastust ei vajatud hoopiski mitte oma "sotsialistliku isamaa" kaitseks, vaid millekski muuks.

1936. aastal loodi Saksamaal õhudessantüksused, kus 1939. aastal oli 4000 meest. 1941. a. moodustati N. Liidus kümme õhudessantvägede korpust. Lääneriikides polnud sel ajal ühtegi õhudessantväelast. Mitte ükski nõukogude ajaloolane pole seni püüdnud selgitada, miks oli N. Liidul vaja 10 õhudessantvägede korpust?

Omaette relvaliigi moodustasid N. Liidus plaanerid. 1939. aastaks oli plaaneritel lendama õpetatud 30 tuhat meest. 1940. aasta suvel demonstreeriti õhujõudude näitusel plaaneritest "rongi", kus üks lennuk vedas 11 plaanerit.

1941. aastal alustas N. Liit plaanerite masstootmist. Kuna neid talvetingimustes polnud võimalik väljas, lageda taeva all hoida, võis järeldada, et neid hakatakse kasutama veel samal suvel. Ka kõige asjatundmatule on mõistetav, et plaanereid ei saa kasutada kaitsesõjas. Neid saab kasutada vaid täieliku ülekaalu puhul õhus elavjõu ja varustuse transportimiseks vaenlase tagalasse.

                                                                                                                  Vaino Kallas

'