Teise Maailmasõja lõpp Euroopas

 :

TEISE MAAILMASÕJA LÕPP EUROOPAS

 

Tänavu möödus kuuskümmend seitse aastat Teise Maailmasõja lõppemisest Euroopas. 25. aprillil 1945 kohtusid Elbe jõe ääres asunud Torgau  juures USA ja Nõukogude Liidu väed. Selle kohtumisega oli Saksamaa lõigatud pooleks. 29. ap- rillil andsid alla kõik Itaalias võidelnud Saksa väeosad. 30. aprillil võttis Hitler endalt elu ja Saksa relvajõudude juhtimine läks suurad- miral Karl Dönitzi kätte. 4. mail kirjutati Lüneburgi nõmmel alla kõikide Saksa vägede allaandmisele Hollandis, Loode-Saksamaal ja Taa- nis.

Teise Maailmasõja esimene lõpupunkt pandi kapitulatsiooniaktile allakirjutamisega Saksamaa poolt 7. mai hommikul kell 2.41 Prantsusmaal, Reimsis. Selle dokumendi järgi oli sõjalõpu ajaks märgitud 8. mai kell 23.01. Järgmisel päeval, 8. mail kirjutas Berliinis kapitulatsiooniaktile alla Nõukogude Liidu esindaja.

Kuigi suuradmiral Dönitz püüdis kuni viimase minutini teha eraldi rahu USA ja Briti vägedega, jätkates samal ajal sõda Idarindel, kuid lääneriigid sellega ei nõustunud. Seejärel püüdsid sakslased saavutada lääneliitlastega kokkulepet, et Idarindel võidelnud Saksa  väed  ei peaks alla andma Nõukogude vägedele. Kuid ka see ettepanek lükati kategooriliselt tagasi, kuna lääneliitlaste ja Nõukogude Liidu vahel kehtis kokkulepe, et kõik Punaarmee vastu võidelnud Saksa väeosad kapituleeruvad Nõukogude vägedele.

Kuna Reimsis kapitulatsiooniaktile allakirjutamise ja tegeliku sõja lõpu vahe oli 44 tundi ja 20 minutit, siis on avaldatud arvamust, et sellega püüdsid lääneliitlased anda Saksa vägedele võimalust lääneliitlastele alistumiseks.

Tegelikult aga oli see ajavahe tingitud vajadusest anda Nõukogude Liidu esindajale aega kohalejõudmiseks, et alla kirjutada kapitulatsiooniaktile. Ometi anti selle, ligi kahe päeva pikkuse ajavahega tahtmatult paljudele Saksa väeüksustele võimalus anda end vangi lääneliitlastele.

Teine maailmasõda oli globaalne sõjaline konflikt mis oma suurte ohvrite arvu ja materiaalse kahjuga oli ajaloo suurim sõda. See algas 1939 aastal Euroopas natsi Saksamaa ja Inglise-Prantsuse-Poola koalitsiooni vahel, kuid lõpuks levis üle kogu maailma. 1945. aastal sõja lõppedes jäid maailma valitsema kaks suurvõimu - Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit.

Võrreldes varasemate sõdadega, osales Teises maailmasõjas väga palju tsiviilelanikkonda. Samuti oli see sõda erinev selle poolest, et kadusid piirid sõjaväe ja tsiviilisikute vahel, mistõttu tsiviilohvrite arv oli peaaegu võrdne rindel võidelnud sõjaväelaste arvuga.

Oluliseks põhjuseks sõja puhkemisel oli natsi Saksamaa suhtumine erinevatesse rassidesse ja inimgruppidesse (juudid, mustlased, homoseksualistid jt.), aga ka kommunistliku Venemaa soov – allutada kommunistlikule diktatuurile kogu Euroopa. N. Liidu välispoliitilise eesmärgi oli Stalin määranud ära ühe lausega:

 “Meie välispoliitika on selge ja lihtne – see taotleb kommunistliku diktatuuri maksmapanekut kogu maailmas.”

Aastaid kestnud sõda sünnitas maailmale kaks täiesti uut tüüpi radikaalset relva: aatompommi ja suure tegevusraadiusega raketi. Põhiline sõjapidamine toimus aga samade, kuid täiustatud relvadega, millega võideldi juba Esimeses maailmasõjas. Suur areng toimus  samuti  uut tüüpi lennukite, tankidega.

 


 :

Saksamaa kaotuse põhjused

Kolm aastat ja 331 päeva väldanud verises heitluses jäi kaotajaks pooleks Saksamaa. Võib päris kindlalt väita, et sakslaste kaotuse põhjuseks sai esimeste võitluskuude eufooria. Selliseid võite, mis neile esmakuudel üsna teenimatult sülle langesid, ei osanud nad ette näha. Võitudest turgutatuna, võttis rassiteooria seninägematud mõõtmed, mis pimestasid kogu riigi kõrgema juhtkonna. Kristallööl toimunud juutide mõrvamisest sai rassieelistus jõu, mis hiljem hävitas mitte ainult Hitleri ja ta lähikonna, vaid heitis saksa rahva aastakümneteks häbisse ja alandustesse.

Sõjavangid
Punaarmee sõjavangid 1941. aastal

1941. aastal, sõja esimeses staadiumis sakslaste kätte langenud miljonid vene sõjavangid ei tähendanud sugugi mitte ainult Hitleri strateegia ja Wehrmachti üleolekut, vaid ka suure osa vene rahva usku sellesse, et nende vabanemine bolševike poolt loodud hullumajast pidi tulema Läänest. Niipea aga, kui selgus, et sakslased käitusid vene sõjavangidega veel halvemini kui enamlased oma rahvaga, lastes neid massiliselt surra külma ja nälja kätte, ja et Hitleri idapoliitika on sama hullumeelne, kui enamlaste oma, lõppes peagi ka punaarmeelaste vangiandmine ja vene talumeestest said partisanid, kes suunasid oma püssid sakslaste pihta. Viimaste käitumine oli teinud bolševike vihkajaist selle maa patrioodid.

Ka oli Saksa relvajõudude sõjaeelne luure väga nõrk, lastes end N. Liidu poolt haledalt sisse vedada.  Näitena lasti Moskvas toimunud paraadidel Punaarmee ühte ja sama eliitüksust defileerida 2 – 3 korda, et näidata paradeerivate üksuste arvu suuremana. Seda tehti nii kohmakalt, et sõjaasjandust vähegi tundvad inimesed said pettusest kohe aru. Saksa luure tõlgendas seda nii, et nõukogudel on eliitväeosi nii vähe, et efekti loomiseks on nad ühte ja sama väeosa sunnitud näitama mitu korda.  Kuid niisugust tõlgendust Moskva just vajaski.

Saksamaa üheks kaotuse põhjuseks oli kahtlemata ka asjaolu, et 1944. aastaks olid saksa eliitväeosad, mis koosnesid tugevate närvide ja kõrge sõdurimoraaliga nooremate aastakäikude  meestest, otsa saanud.  Nende võitlustee oli lõppenud Poolas, Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Norras, Aafrikas, Jugoslaavias, Kreekas, Itaalias ning Põhjamere ja Atlandi vetes. Kuid peamised kaotused olid Venemaa soodes, metsades ja steppides, alates Põhja-Jäämerest kuni Kaukaasiani. Eriti palju oli neid murdnud aga 1941./42. aasta kohutavalt külm talv ja Stalingrad.

1944. aastaks moodustasid saksa väeosade põhilise koosseisu vanemad aastakäigud ja 16-18 aastased noorukid, kelle hulgas oli vaid mõni üksik sõduriaastates ja korraliku väljaõppe saanud mees.

Vanemate aastakäikude tervis aga oli kehvem ja närvid lõdvemad, kui pingutav sõdurielu seda nõudis. Olles kokku kasvanud oma perekonnaga ja varandusega Saksamaal, puudus neil noorte entusiasm ja tahtekindlus.  Nad olid harjunud tsiviilisiku rahuliku eluga. Nad ei saanud aru, miks nad peavad marssima sõjateid võõral maal. Ka polnud neil usku võidusse ega lootust saada  võidu puhul osa selle viljast.

Siinkirjutaja teenis 1944.-1945. aastal koos nelja saksa lennuväe abiteenistuuse mobiliseeritud eesti poisiga ühes õhutõrjegrupis, kus oli kaksteist sakslast. Need olid mehed aastates kolmkümmend viis - nelikümmend. Elades nendega koos, hakkasid nad meid usaldama ja teades, et me ei lähe nende peale GESTAPO-sse kaebama, puistasid nad koos vahipostil olles sageli meile oma südant. Nad pidasid sõja alustamist Hitleri poolt mõttetuks ja veelgi mõtetumaks võidelda võõral pinnal. Nad ei sallinud "nazusid" (natsipartei liikmeid), olles samal ajal kommunismi vihkajad.

Jäid järele noorukid, kellel puudus täismehe jõud ja otsustusvõime rindeelu rasketes tingimustes. Vaid üksikud neist olid väljas täismehe eest ning võitlesid sangarlikult. Paljud neist ei kannatanud juba esimeses purustavas ja hävitavas lahingus välja sõjakoleduse survet.

1944. aastaks olid Saksamaa inimreservid  peaaegu ammendatud. Võrreldes N. Liidu, Briti ja USA  rahvaste arvuga oli sakslaste rahvaarv kohutavalt väike.  Samal ajal  oli  tema vastu sõdinud riikidel veel küllalt noort ja värsket jõudu.

Oma natslikust vallutusideedest pimestatuna ei näinud Hitler seda kõike ette. Ta oleks pidanud  manööverdama targa poliitikaga Ameerika sõjast eemale ja puudujäägi inimreservides katma nõukogude ikkest vabastatud ja taastatud iseseisvusega maade rahvusarmeedega. Kuid rahvusarmeede idee oli Hitlerile võõras või arusaamatu. Tema arusaama järgi võisid relva kanda ainult sakslased.  Pealegi polnud ju kavandatud välksõja puhul vaja karta ei inimmaterjali puudust ega USA sekkumist.

Hiljem, kui välksõda oli muutunud bumerangina pikaldaseks kaevikusõjaks ja võitlusvõimelisi mehi oli väga vähe järele jäänud, püüdis Hitler tehtud vigu parandada. Kuid mitte otseselt ja ausalt, vaid nagu juut – aina tingides ja vastumeelselt järele andes.

Iseseisvust ei taastatud kellelgi ja ka rahvusarmeesid ei lubatud.  “Vabatahtlikke” aga värvati rahvusvahelisi norme rikkudes küll pettusega, küll sunniviisil.

Kõlab paradoksaalselt, kuid tegelikult oli Stalini suurimaks liitlaseks teises maailmasõjas Hitler, mitte aga Churchill ja Roosevelt. Hitler oma ülbuses ja rumaluses käitus nagu Stalini parim salaagent. See on ajalooline tõde, mida on raske ümber lükata.

Milliseks oleks võinud kujuneda maailm, kui Hitler poleks kohe algusest peale mobiliseerinud enda vastu kogu maailma juutluse. Kui ta oleks alustanud sõda N. Liidu vastu sõnumiga, et ta toob Ida-Euroopa rahvastele vabanemise ja enesemääramise õiguse ning oleks kohelnud vene sõjavange inimlikult?

Et sõja alguskuudel saadud võite edasi arendada, tulnuks Ukraina, Valgevene ja Baltimaad kuulutada iseseisvateks ning lasta bolševikest vabastatud Venemaal moodustada oma valitsus. Sel juhul oleks Nõukogude vastasesse sõtta astunud koos Saksa armeega võrdne idaeurooplaste ühendarmee, kes teadnuks, mille nimel nad võitlevad.

Kuid Hitleri rassiarusaamad seda ei võimaldanud ja said talle ja kogu Saksamaale hukatuseks. Venelaste hiigelkaotused sõja algul, kui absurdne see ka poleks, muutusid neis tingimusteks aga võiduks. Kuid nagu öeldakse - keda Jumal tahab karistada, sellelt võtab ta enne mõistuse.

Asjade loomulikku käiku mõjutas oluliselt muidugi ka fakt, et kõigepealt Suurbritannia ja seejärel USA astusid liitu Teise maailmasõja peaagressori Nõukogude Liiduga. Loogilisem oleks olnud, et kahest halvast - [kommunistlik N. Liit ja natsionaalsotsialistlik Saksamaa] valivad end demokraatlikeks nimetanud lääneriigid oma liitlaseks vähem halva - s.t. Saksamaa. Kuid lääneriikide poolt tehtud valiku kaalukeeleks said ilmselt nende riikide ülivõimsa mõjuga juudi rahvusest rahandus- ja tööstusringkonnad. Ja kuna natsistlik Saksamaa oli läinud ülemaailmse juutluse vastu, tuli ta hävitada.                                         

On ka päris kindel, et ilma lääneliitlaste abita poleks Punaarmee suutnud sõda võita. Pöörde Teise maailmasõja käiku tõi just lääneriikide, eeskätt Ameerika Ühendriikide tohutu abi N. Liidule, mis muutis Punaarmee tõepoolest võitmatuks.

1941. aasta augustis toimus Moskva ja Washingtoni vahel arutelu, kuidas N. Liitu  Saksamaa vägede rünnaku eest tõhusamalt kaitsta. Lisaks Punaarmeele saadetavale varustusele nõudis USA, et Stalin loobuks ajutiselt kommunistlikust propagandast ja lubaks usuvabadust. Ta pidi vabastama vangilaagritesse viidud papid ja avama kirikud. Need Roosevelti nõudmised edastas Stalinile USA Moskva saatkonna katoliku preester Brown.  Peale selle nõudis Washington, et Punaarmee hakkaks kandma tsaariarmee mundrit. Stalin nõustus ja uus vormirõivastus (gimnastjorkad) õmmeldi aastatel 1941 – 1943 Ameerikas.  Punaarmee ohvitserid hakkasid kandma tsaariaegseid paguneid. Ka võeti nüüd N. Liidus kasutusele 1916. aastast pärit vene patriootiline laul “Püha sõda”.

 1. oktoobril 1941 kirjutasid N. Liit, Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia Moskvas alla sõjalise toetuse protokollile, mille alusel hakati otsekohe N. Liitu saatma lennukeid, tanke, suurtükke ja muud sõjavarustust.  Üks suurimaid abistajaid Ameerikas oli suurtööstur Henry Ford.

Vaino Kallas

 :