Dr

 

Dr. Hjalmar   Mäe kohtumisest president K. Pätsiga

 

Ajalooga on alati nii - mida kaugemale minevikku vaadata, seda selgemini klaarub kõik, mis äsja veel tume ja ebamäärane tundus. Fakte valides võib üles ehitada ükskõik millise meelepärase kontseptsiooni. Nii on fakte ja sündmusi tõestavate ajalooliste materjalide puudumise tõttu üsna hõlbus süüdistada Eesti Vabariigi endist poliitilist juhtkonda, selles, et nad 1939.aastal venelastele jõuga vastu ei hakanud. Soomlased ju hakkasid ja säilitasid oma iseseisva riigi.

Tol ajal Euroopas valitsenud poliitiline olukord oli väikeriikidele äärmiselt ebasoodne. Euroopa "vägevad" valmistusid palavikuliselt tervet maailma ümber jagama. Meie suured naabrid Venemaa ja Saksamaa olid selleks valinud vale ja vägivalla tee, mis pidi teenima nende jõhkraid imperialistlikke ambitsioone.

Miks Eesti Vabariigi president Konstantin Päts toimis nii, nagu ta toimis? Vahest annab üks seni küll tõestamata fakt sellele küsimusele mingi lähenemisnurga. Kuigi kogu lugu on üsna segane, on sellele vihjanud mitmed allikad ja kirjeldatud mitmel erineval viisil.

* * *

Põder
President Konstantin Päts
Põder
Dr. Hjalmar Mäe

Teatavasti puudusid president K. Pätsil kolmekümnendate aastate lõpul igasugused illusioonid Saksamaa suhtes. Samas uskus ta, et ainult Saksamaa kiire kallaletung N. Liidule võiks päästa Eesti ja teised Balti riigid Nõukogude mõjusfääri sattumast. Võib oletada, et presidendini jõudis Eesti välisluure informatsioon selle kohta, et Saksamaa kallaletung N. Liidule algab 1940. aastal. Sellega on kuigivõrd seletatav ka põhjus, miks K. Päts Þdanovi nõudmisel 1940. aasta juunis Kadriorus allkirju andis, mis riigipöörajail hiljem Eesti riiki lammutada aitasid ja hävitada kõike, mida Päts ise alates Eesti Vabariigi loomisest läbi valu ja raskuste oli ehitanud. President Pätsi ainsaks sooviks oli - võita aega ja säästa inimesi. Samal ajal soovis aga luua sidemeid Saksamaaga.

Nagu mitmed asjassepühendatud on väitnud, leidis 1940.aasta suvel Kadriorus aset Konstantin Pätsi ja hilisema Eesti Omavalitsuse juhi dr. Hjalmar Mäe kohtumine. Viimane oli saabunud erikullerina Berliinist, kaasas kutse, Eesti presidendile Saksamaa külastamiseks. Sellest kohtumisest on oma memuaarides kirjutanud ka presidendi kantseleiülem Elmar Tambek, kes aga ei pretendeeri kogu tõele.

Hjalmar Mäe oma memuaarides kirjutab, et algul olevat ta astunud kontakti vabadussõdalase K. Podrätsikuga, kes oli presidendi venna Nikolai Pätsi koolivend. Tema kaudu jõudnud ta kohtumiseni presidendiga. Sellel kohtumisel olevat dr. H. Mäe soovitanud K. Pätsil moodustada valitsus, mille üks pool oleks vastuvõetav venelastele, teine aga sakslastele.  Päts olevat selle peale nõudnud dr. Mäelt kindlat kava, mille viimane ka esitanud. H. Mäe kirjutab, et K. Päts olevat teinud talle seejärel ettepaneku valitsuse moodustamiseks, millega H. Mäe ka nõustunud. Ometi olla kõik see jäänud vaid vestluse tasemele.

Dr. H. Mäe väitel informeerinud K. Päts 17. juunil venna juures toimunud kohtumisel teda tekkinud olukorrast ja venelaste ultimaatumist. Mäe poolt üle antud Saksamaa kutse kohta öelnud president, et kõik on juba hiljaks jäänud ja ta ei saa enam Eestist lahkuda. Samas küsinud president Mäelt, kas viimane oleks nõus tema asemel minema Saksamaale läbirääkimisi pidama? Dr. Mäe olevat andnud talle oma nõusoleku.

Teine kohtumine presidendi ja H. Mäe vahel olevat toimunud 27. juunil Kadriorus. Mäega vesteldes võtnud president tema käe ja hoidnud seda kaua, öeldes, et ta on jäänud üksi. Edasi kirjutab H. Mäe, et ta olevat neil kohtumistel õppinud president K. Pätsi tundma kui inimest, kes väga armastab oma kodumaad. Seepärast andestanud ta Pätsile ka vabadussõdalaste halva kohtlemise. Presidendi traagika olevat teda väga liigutanud ja tal tulnud isegi pisarad silma.

Seejärel tutvustanud K. Päts dr. Mäed venelaste sõjaplaanidega ja palunud, et viimane need sakslastele edasi annaks. President olevat pidanud väga tähtsaks, et sakslased veel 1940. aastal venelastega sõda alustaks. Seejärel soovitanud K. Päts Mäel kiiresti Saksamaale sõita ja lubanud anda talle kaasa volituse, mille alusel dr. H. Mäed volitatakse presidendi nimel alla kirjutama, igale lepingule, mis meid venelastest päästaks. Volituse lubanud K. Päts anda üle Saksa saadikule, kes selle diplomaatilise postiga Saksamaale läkitaks. Nagu Otto Pukk hiljem on kinnitanud, andis tema nimetatud volituse Saksa saadikule Frohweinile üle.

H. Mäe kirjutab veel, et ta soovitanud K. Pätsil välismaale põgeneda. President olevat jäänud tõsiseks ja kurvaks ning öelnud, et ta on juba vana mees ja jääb oma rahva juurde, tulgu mis tuleb.

Kuna H. Mäel tekkis Saksamaale ümberasujana probleeme, ilmub tema memuaaridesse salapärane isik „P“, kes Mäe väite järgi K. Pätsi informatsiooni Berliini toimetas. Pärast sõda tunnistas Göring Nürnbergi sõjakohtus, et saadud informatsioon mõjutas Hitlerit otsuse tegemisel alustada venelastega sõda. See otsus langetati Berliinis 1940. aasta juulis.

Saabunud lõpuks ümberasujana Saksamaale, õnnestus H. Mäel mõningate formaalsuste järel Berliini jõuda. Seal otsis ta üles von Kleisti, kes oli talle vahendajaks välisminister Ribbentropi bürooga. Tänu K. Pätsi saadetud volitusele oli Dr. H. Mäe nimi seal juba tuttav.

H. Mäe väiteil pidas ta von Kleistiga läbirääkimisi Eesti tuleviku üle, mille tulemusel Eesti Vabariik pidi taastatama ning koostatama leping Saksa vägede liikumise kohta Eesti territooriumil.

H. Mäel olevat õnnestunud luua kontakt doktor Graefega, kes oli ühe SD osakonna ülem ja kelle kompetentsi kuulusid Balti riigid. Dr. Graef olevat olnud üks neist, kes toetanud Balti riikide iseseisvuse taastamist.

Eesti iseseisvuse taastamisele oli Saksamaal tol ajal kahte liiki vastaseid. Esimesed neist pooldasid Eesti liitmist Saksamaaga sarnaselt Austriaga (anslussi teel). Baltisakslased soovisid taastada siin oma kunagist peremehetsemist. Eriti olid Balti riikide iseseisvuse taastamise vastu Läti päritolu baltisakslased, kes nüüd Saksa tsiviilvalitsuse ametkondades kõrgetel ametikohtadel olid. Nagu väidab Dr. Mäe, oli tema baltisakslaste Eesti Omavalitsusse kaasamise vastu. Ta väidab, et nende kaasamine võinuks eestlastes lõkkele puhuda vana viha, mis sõjaaja tingimustes poleks see olnud kasulik. Mäel olevat õnnestunud selles veenda isegi Himmlerit.

Nagu dr. H. Mäe oma memuaarides väidab, pidi Saksamaa ja N. Liidu vahel sõja puhkedes kohe deklareeritama, et selle käigus taastatakse Balti riikide iseseisvus. Saksa Põhjarinde relvajõud, liikudes läbi Kaunase, Riia ja Pihkva Leningradi suunas, pidid jätma Punaarmee üksustele võimaluse kotti jäämise kartusel Eestist välja tõmbuda. Selleks lubanud sakslased jätta Narva jõel olevad sillad terveks. Pärast Punaarmee lahkumist Eestist oleks tekkinud siin võimuvaakum, mille pidi ära kasutama H. Mäe, kes pidi Soomes moodustatud vabatahtlike üksusega Tallinna tulema, kaasama siin Kaitseliidu ning teised isamaalised jõud ja taastama veel enne Saksa relvajõudude Eestisse jõudmist põhiseadusliku riigikorra.

Koostatud plaani realiseerimiseks sõitis H. Mäe 1941. aasta mai algul Saksamaalt Soome. Esialgsetel andmetel pidi sõda Saksamaa ja N. Liidu vahel algama 18. mail 1941. H. Mäe väitel oli tema üks vähestest, kes seda teadis, mistõttu tal tuli tegutseda ülima ettevaatusega. Soome sõitis ta ühe Hamburgi firma esindajana.

Helsingis oli dr. Mäe väite kohaselt moodustatud kunagise Päästekomitee eeskujul Eesti Vabastamise Komitee, kuhu kuulusid major Kristjan Kotsar, advokaat Grau ja dr. Massakas. Komitee esimeheks valiti dr. Mäe. Astunud kontakti Saksa esindusega Helsingis, sai Mäe teada, et seoses Hitleri soosiku Rudolf  Hessi lendamisega Inglismaale ja arreteerimisega Londonis, on osa kavandatud plaanidest muudetud, nende hulgas ka sõja alustamise kuupäev ja H. Mäe sõitis Berliini tagasi.

Dr. H. Mäe mainib oma memuaarides veel üht seika, millele on vihjanud ka mitmed teised mälestuste kirjutajad. Nimelt olevat Leedu ajutise valitsuse peaminister teinud Hitlerile ettepaneku alustada läbirääkimisi Saksa relvajõudude läbimarsi kohta Leedu territooriumilt. See teade olevat Hitleri peakorteris lõhkenud kui pomm. Führer olevat läinud koledasti raevu ja intsident lõppenud sellega, et Hitler andnud korralduse lükata Balti riikide iseseisvuse taastamise küsimus edasi kuni sõja lõpuni.

Sõda lõppes natsi Saksamaa kaotusega ja kuna lääneriigid tegid N. Liidule lahkesti järelandmisi, ei tulnud Balti riikide iseseisvuse taastamine enam kõne alla.

 

Vaino Kallas