LAHINGUD 1941

 

 

LAHINGUD 1941. AASTAL RANNAMETSAS

1941. aasta 4. juulul asus Orajõe abimetsaülem, lipnik  Karl Ollino koos metsnik Väliste ja endiste kaitseliitlastega hävituspataljonile vastupanu korraldama ja otsustasid Rannametsa liivaluidetel välja panna varitsuse.

Rannametsa luidetele oli kogunenud umbes 50-60 meest, kelle relvadeks olid valdavalt jahipüssid, mõned vintpüssid ja üks Kaitseliidu laialisaatmise ajal ära peidetud  kergekuulipilduja. Sama päeva lõuna paiku tulid Pärnu poolt mootorrattal kaks punaarmeelast. Need võeti kirbule, sõjasaagiks saadi mootorratas ja kaks nagaani.

Varahommikul lähenes Pärnu poolt veoauto punaarmeelastega, mille pihta avati luidetelt tuli. Lühikeses lahingus kaotasid punaarmeelased seitse meest surnutena ja kaks said haavata. Ülejäänud soldatid võeti vangi. Nendega kaasas olnud politruk pääses põgenema.  Saagiks saadi veoauto, lõhkeainet ja relvi. Neid oli saadetud Pärnust maanteesildu, postkontoreid, vallamaju ja teisi ühiskondlikke hooneid hävitama. Kaitsjate poolel sai selles lahingus surma Vladimir Tamm Soometsast.

7. juuli hommikupoole ründas Rannametsa liivaluidetel positsioonidel olnud omakaitselasi umbes 80-100-meheline Pärnu miilitsatest, vangivalvuritest ja Sindi vabriku komnoortest koosnev hävituspataljoni üksus, mida juhtis Pärnu miilitsa ülem.  Poolteist tundi kestnud lahingu järel vastane taandus, viies kaasa oma surnud ja haavatud. Kaitsjate poolel sai surma üks mees. Sama päeva pärastlõunal tulid Rannametsa võitlejaile appi lätlased. Siinkirjutaja kohtas neid Jaagupi külas. Lätlaste suur Renau veoauto kast oli täis vintpüsside, granaatide ning kahe kuulipildujaga relvastatud läti kaitseliidu vormis mehi.

Samal ööl ilmus lahingupaiga kohale üks venelaste “metsavaht” ja avas pardarelvadest ahelikus lamanud punaarmeelaste pihta tule, pidades neid metsavendadeks. Öösel tuli kaitsjate poole üle üks hävituspataljoni mees, kes teatas, et lennuki kuulipildujatules oli hukkunud ja saanud haavata mitu hävituspataljoni meest..

Öösel vastu 8ndat tõi vastane lisaks Rannametsas olnud hävituspataljonile juurde veel ühe Punaarmee tegevüksuse ja kergetanki.

Sama päeva pealelõunal ületas Kiisa piiripunkti juures Eesti piiri Saksa 18. armee 217. jalaväediviisi võitlusgrupp ooberst W. Ullers-bergeri juhtimisel ja liikus edasi Kilingi-Nõmme suunas,  jäädes Kilingi-Nõmme ööbima. 

8. juuli varahommikul ründas umbes 60-mehelist omakaitselaste võitlusgruppi Haapsalu hävituspataljoni staabiülema, piirivalveohvitseri Kornei Golovenko üldjuhtimisel umbes 350-400 meheline Punaarmee ja hävituspataljoni üksus. Kohe lahingu alguses lahkusid eestlastele appi tulnud lätlased koos relvadega Rannametsast, kutsudes eesti mehi vastu panema Eesti-Läti piiril…

Vaenlase esimene rünnak löödi tagasi, kuid teise rünnaku ajal, mida toetas üks kohale toodud kergetank, olid kaitsjad sunnitud taanduma lõuna poole Timmkanali jõge.

Sel hetkel saabus Kilingi-Nõmmest Rannametsa kapten V. Raid, kellel oli kaasas kümme sõjapüsside ja kuulipildujatega relvastatud piirivalvurit.

Kuna Timmkanalil olnud maanteesillalt olid juba varem katteplangud pealt ära võetud ja venelaste  kergetank ei saanud jõe kõrgetest kallastest üles, siis tungida üle Timmkanali vastane enam ei üritanud ja suurem osa Punaarmee regulaarüksusest pöördus Pärnu tagasi. Kergetank koos grupi hävituspataljonlaste ja punaarmeelastega hakkas aga Timmkanali paremkaldal  olnud Rannametsa külas talude hooneid põletama. Elanikud olid külast lahkunud juba enne lahingute algust ja küla oli inimtühi.

Põletatud Talud.

1 Rannametsa koolimaja      2 Mäe                         3 Kalda sepikoda

4 Jõekäär                                   5 Mündi                    6 Õunapuu

7 Laane ja Jussi kuur             8 Mätta                      9 Kivi

10 Jaanika (Sõõru)                  11 Uuetoa                 12 Ääre

 13 Muhu                                 14 Urve                      15 Tõutsemäe

        16 Raatsiku                             17 Lehtmetsa              18 Mäeor                  

 

Sellel traagilisel juulihommikul põletas hävituspataljon  Rannametsa külas maha 17 talu hooned.

Oletatavasti toimus põletamine kellegi juhendamisel, sest puutumata jäi ühe nõukogude võimule lojaalse isiku taluhooned.

8. juuli varahommikul toimus lahing ka Tõitoja silla juures. Ööl vastu 8ndat sõitis koos miilitsameestest hävitusgrupiga Pärnust Kilingi-Nõmme suunas välja NKVD Pärnu osakonna ülem Johann Tamm, kes pidi välja selgitama, kas Tõitoja teeristilt saab sõita läbi metsa Häädemeestele, et see Timmkanali kaitsjate selja taga olnud “mässajate pesa” maha põletada. Saksalaste saabumisest Kilingi-Nõmme polnud  neil veel aimu. Kapten Raid oli saatnud Tõitoja maanteesillale oma valvetõkke, kes seal nüüd  miilitsameestega kohtus. Algas tulevahetus, mida toetas üks Kilingi-Nõmmest Pärnu suunas liikuma hakanud saksa mootorratturite luuregrupp.

8. juuli hommikul  tõi vastane Tõitoja lahingusse mitu autotäit lisaväge. Kohale toodud madrused hargnesid ahelikku ja tungisid üle Reiu jõe.  Samal ajal jõudis Kilingi-Nõmmest Tõitojale ka sakslaste põhiüksus ja punaväelased löödi põgenema.  Üks Tõitoja majade juurde jäetud venelaste autodest tulistati tankitõrje kahurist põlema.

8. juuli keskpäeval jõudis sakslaste väegrupp Uulu teeristi, kus selle põhiosa liikus edasi Pärnu suunas.  Väiksem mootorratturite grupp pööras vasakule ja liikus sealt Tahkuranna-Häädemeeste suunas.

Samal ajal ületas Iklas Eesti piiri teine Pärnu suunas liikunud sakslaste jalaväe autokolonn.  Selle väegrupi mootorratturitest eelsalk jõudis Rannametsa umbes kella kahe paiku päeval. Saanud külaelanikelt teada, et hävituspataljoni ja punaväelasi külas enam pole ja et need liiguvad hooneid põletades Pärnu suunas, taastati külaelanike abiga kiiresti Timmkanali sillakate ja sakslased asusid põletajaid jälitama.  Võiste küla lähistel kohtas Sakslaste eelsalk Rannametsa küla põletanud venelaste kergetanki ja lasi selle mootorratta haagises olnud jalaväe kergesuurtükist põlema.  Seejärel asusid sakslased Rannametsas lahingut pidanud hävituspataljoni mehi jälitama. Viimastega olid liitunud ka Tahkuranna küla põletajad.

Tahkuranna kiriku juures püüdsid hävituspataljoni mehed sakslastele vastupanu organiseerida, kuid samal ajal saabus sinna Uulu poolt tulnud sakslaste mootorratturid ja hävituspataljoni mehed võeti mõlema sakslaste eelsalga poolt kahe tule vahele.

Toimunud lühikeses lahingus hävituspataljonlaste grupp hävitati. Kolm punaväelast langes sakslaste kätte vangi ja need anti üle eesti omakaitselastele. Paar hävituspataljoni meest pääses siiski põgenema.  Nende hulgas Pärnumaa NKVD osakonna ülem Alfred Kikas,  kellel õnnestus koos paari kaaslasega paadiga mööda merd Valgeranda sõuda.

Kui omakaitselased hiljem langenud hävituspataljonlaste dokumente kokku kogusid, selgus, et tegemist oli Sindi vabriku ja Keila komnoorte ning Pärnu miilitsate ja vangivalvuritega. Nende taskutest leiti põletatud taludest röövitud väärtesemeid ja dokumente.

Tahkuranna kiriku juures peetud lahingus kaotas hävituspataljon langenutena 57 meest. Rannametsa lahingus osalenud Punaarmee väeosa kaotused pole teada,  kuna see jõudis 8. juuli varahommikul oma surnud ja haavatud autodel Pärnu toimetada. Kaitsjate poolel sai neis lahingutes surma kaks ja haavata kolm meest.

 

Vaino Kallas