LÄÄNERIIKIDE PANUS BALTI RIIKIDE

 

 

LÄÄNERIIKIDE PANUS EESTI SAATUSESSE

Vaino Kallas

 

Ajaloo kirjapanek sõltub ühiskonnast ja neist, kes seda uurivad. Ajalugu fikseerib fakte, kuid võib neid tõlgendada antud ühiskonnale kasulikus valguses, vaikides maha kõik selle, mis ühiskonnale kahjulik. Ajaloo kirjutamisel on faktide õigsuse juures määrav ka selles riigis valitsev ideoloogia.

Kuigi viimasest sõjast on möödunud juba kaugelt üle poole sajandi,  esineb Eesti lähiajaloos veel valgeid laike, mistõttu paljud küsimused on jäänud vastuseta. Nii ei ole ühtset vastust küsimustele, mis põhjusel jäeti kolm Balti riiki, kes olid Rahvasteliidu täieõiguslikud liikmed, lääneriikide vaikival nõusolekul sellest organisatsioonist välja heidetud N. Liidu koosseisu.

 

Lääneriigid suhtusid Eesti annekteerimisse erinevalt 

Alates Balti riikide okupeerimisest N. Liidu poolt 1940. aastal, oli lääneriikide avalikkuse sümpaatia täielikult okupeeritud Balti rahvaste poolel. See avaldus nii mõjukate ajalehtede-ajakirjade juhtkirjades kui ka valitsuste pöördumistes. Pärast Teise maailmasõja puhkemist sai N. Liidust Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa liitlane ning suhtumine Balti riikidesse muutus..

Samal ajal oskas Nõukogude propagandamasin Saksamaa vastast meeleolu läänemaailma avalikkuse ees suure efektiivsusega ära kasutada ja selle tagajärjed olid tuntavad veel kaua pärast sõda. Mõnedes lääne mõjukates ringkondades kippusid tihti võtma võimust "liitlasliku koostöö" soovid ja meeleolud, kus oldi valmis Balti riike N. Liidule ohvriks tooma.

Pärast seda, kui Balti riikides oli võimule upitatud nn. "töörahva valitsus", tegi N. Liit korduvalt Ameerika valitsusringkondades katset saada tunnustust Balti riikide annekteerimisele. Nii tuli nõukogude pool 27. veebruaril 1941 Washingtonis toimunud nõupidamisel välja väitega, et Roosevelti administratsioon olevat omal ajal andnud N. Liidule tunnustuse (de jure) arusaamisega, et Venemaad ei tükeldata ja Baltikum on Venemaa lahutamatu osa.

Tekst
Sumner Welles

Sellele vastas Ameerika välisministri asetäitja Sumner Welles, et Nõukogude Liit ise tunnustas Balti riike esimesena ja tegi seda varem kui Ameerika Ühendriigid. Pealegi hakkas N. Liit Balti riikidega kohe nii diplomaatiliselt kui ka majanduslikult suhtlema. Sellele argumendile polnud Nõukogude poolel midagi vastu panna.

Kui Ameerika Ühendriikidest sai sõjas Saksamaa vastu N. Liidu liitlane, kerkis üles küsimus, kuivõrd kindlat joont jätkab Ameerika valitsus Balti riikide tunnustamise küsimuses.

Kohe pärast sõja puhkemist saatis Eesti Vabariigi peakonsul J. Kaiv Ameerika Ühendriikide välisministeeriumile märgukirja, milles ta rõhutas, et igasugune sõjaline sissetung Eestisse, ükskõik millise teise riigi poolt ilma Eesti Vabariigi seadusliku valitsuse nõusolekuta, on agressioon Eesti Vabariigi vastu. Samuti märgiti selles märgukirjas N. Liidu okupatsioonivõimu viibimist ja agressiivsust Eestis. See avaldus toodi ära paljudes suuremates Ameerika ajalehtedes ja nagu kommentaaridest võis lugeda, olid teated Balti riikides toimunud massiküüditamistest ja teistes repressioonidest jõudnud läänemaailma avalikkuse ette.

Vastuses Eesti peakonsulile teatas Ühendriikide välisministeerium ametlikult, et Ameerika valitsuse hoiak Eesti annekteerimise suhtes ei ole muutunud. Ka hiljem kinnitas Ühendriikide välisministeerium korduvalt oma dokumentides, et Ameerika valitsuse suhtumine pole peale Eesti annekteerimist N. Liidu poolt muutunud. Ühendriikide välisministri asetäitja 3. juulil 1941 Eesti Vabariigi peakonsulile saadetud dokumendis oli muuhulgas öelnud:    

"/.../ ma teatan, et siinne valitsus ei tunnusta Eesti absorptsiooni N. Liidu poolt, samuti ei tunnusta Ühendriikide valitsus praegu Eestis eksisteerivat valitsust, ega selle nn. natsionaliseerimise dekreete või teisi akte ja korraldusi, mis on välja antud selle valitsuse poolt. Veelgi enam, Ühendriikide valitsus jätkab sõpruse-, kaubanduse-, ja konsulaarlepingute tunnustamist, mis on sõlmitud Ameerika Ühendriikide ja Eesti vahel Washingtonis 23. detsembril 1925. aastal ja mis on endiselt jõus."

Samal ajal oli surve Washingtonile Balti riikide anneksiooni tunnustamiseks suur, eriti just Inglismaa valitsuse mõne liikme poolt. 15. juunil 1941. aastal esitatud aruandes märgib Ühendriikide välisministri asetäitja Sumner Welles, et kõneluses Inglise suursaadikuga Lord Hallifax oli viimane tema üllatuseks olnud arvamusel, et N. Liidu nõudmisi Balti riikide suhtes tuleks toetada. Sealjuures oli suursaadik avaldanud arvamust, et Ameerika avalikkus oleks sellega päri. Hallifaxi arvates olevat Balti riigid olnud sajandeid võõraste riikide alluvuses ja temal isiklikult ei olevat Balti riikide suhtes sellist respekti kui näiteks Soome rahva vastu.

Sõja esimestel päevadel olid lääne ajalehtede veerud täis kirjeldusi bolševike metsikustest Balti riikides. Sõjasündmuste arenedes hakkasid need aga lääne lugejate hulgas peagi ununema ja seda olukorda ruttas kiiresti ära kasutama nõukogude välispropaganda. Nii kirjutas nõukogude propagandabrošüür "The Soviet Union, Finland and the Baltic States", et mitte Balti riigid, vaid hoopiski N. Liit olevat olnud 1940. aastal kannatajaks pooleks, kuna need kolm piiririiki olevat sepitsenud "salajast kallaletungi" oma idanaabri vastu ja selle vältimiseks olevat N. Liit pidanud need riigid "oma kaitse alla" võtma.

Sellise sisuga materjale ilmus veel teisigi. Esialgu küll veel arglikult, kuid mida aeg edasi, seda ülbemalt ja agressiivsemalt hakati bolševike hirmutegusid Balti riikides valeks ja natside propagandaks tembeldama. Kasvava aktiivsusega hakati lääne lugejate hulgas levitama lugusid natside hirmutegudest kolmes Balti riigis. Neis teadetes vastas tegelikkusele vaid väike osa ja valdavalt olid need tugevasti "üle soolatud" ning sisaldasid laest võetud andmeid. Seda tehti eeldusega, et lääneriikide lugejad ja avalikkus, lugedes neid pruuni katku metsikusi, unustaks punase katku metsikused ja kuriteod Balti rahvaste suhtes.

Pärast Eesti annekteerinud Punaarmee väljatõrjumist ja Saksa relvajõudude poolt, saatis Eesti peakonsul Ameerika Ühendriikide välisministeeriumile noodi, kus oli öeldud:

"Eesti rahvas seisab vastu võõraste sissetungile tema suveräänsete õiguste piirkonda, ükskõik, kelle poolt see õiguste rikkumine ka tuleks. Seepärast olen mina kohustatud deklareerima, et ma keeldun tunnustamast kehtivaks igat Saksamaa valitsuse katset, muuta ükskõik millisel kujul Eesti poliitilist staatust, või suruda Eestile peale valitsust, mis ei esinda suveräänse eesti rahva vaba tahet. Ja ma julgen loota, et Ühendriikide valitsus keeldub andma tunnustust igale sellelaadsele sammule."

Ameerika valitsuse vastuses teatas välisministri abi A. A. Berle 18. septembril 1941. a. järgmist:

"Vastuseks Teie noodile 4. septembrist 1941 Saksamaa invasiooni puhul Eestisse ja Teie keeldumisest tunnustada ükskõik millist Saksamaa püüdlust: muuta Eesti poliitilist staatust sellisel teel, mis ei väljenda eesti rahva vaba tahet, teatame seoses Teie seletusega, et Ühendriikide presidendi ja Inglismaa peaministri ajaloolisel kohtumisel merel avaldatud ühises deklaratsioonis öeldakse, et Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia respekteerivad kõikide rahvaste õigusi valida ise riigikord, mille all nad tahavad elada. Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia soovivad, et saaks taastatud nende rahvaste endi poolt valitud valitsus, kus see vägivaldselt kõrvaldatud on."

Nimelt kirjutasid Inglismaa peaminister Churchill ja Ameerika president Roosevelt 14. augustil 1941 Newfoundlandi lähedal asunud sõjalaeva pardal alla Atlandi Deklaratsiooni (harta) nime all tuntud dokumendile, milles nad seadsid vägivaldselt iseseisvuse kaotanud riikide õiguste taastamise üheks oma tähtsamaks sõjajärgseks eesmärgiks. Hiljem kinnitas Ameerika valitsus korduvalt, et Atlandi Harta sõlmimisel olevat Ühendriigid pidanud silmas ka Eestit. Teiseks tähtsaks otsuseks nimetatud kohtumisel oli abi osutamine N. Liidule sõjas Saksamaa vastu.

28. septembril 1941 saabus Moskvasse Ameerika-Inglise missioon ühe miljardi dollari suuruse abiga Stalinile. Churchill ja Roosevelt lubasid avada teise rinde Saksamaa vastu. Et Stalinile rohkem meeldida, kuulutas Inglismaa valitsus N. Liiduga sõdivale Soomele sõja. Veel kaks aastat tagasi oli Inglismaa abistanud Soomet sõjas N. Liidu vastu.

 

Moskva nõuab Balti riikide tunnustamist N. Liidu osana

1941. aasta detsembri esimesel poolel tekkis seni kehtinud poliitilises ja sõjalises situatsioonis pööre. Ameerika astus sõtta nn. teljeriikide (Saksamaa, Jaapani ja Itaalia) vastu. Selle põhjuseks oli jaapanlaste rünnak Ameerika baasidele Pearl-Harbouris. Siitpeale hakkas N. Liit oluliselt suurendama propagandasurvet läänemaade avalikkusele. Ameerikas olnud kommunistlikud ringkonnad hakkasid ründama Balti riikide esindusi Ühendriikides, nõudes nende sulgemist ja neis olnud "fašistide käsilaste" väljasaatmist. Ameerika valitsusringkonnad aga ei pööranud neile nõudmistele tähelepanu.

1941. aasta lõpul, kui Saksa relvajõud olid tunginud sügavale Venemaale ja kommunistlik impeerium oli kokkuvarisemise äärel, leidis Moskva olevat sobiva aja nõuda lääneriikidelt endale suuri mööndusi sõjajärgses Euroopas. Esmajoones nõuti Balti riikide tunnustamist N. Liidu osana. Samal ajal suurendas nõukogude propagandamasin veelgi oma survet lääneriikide avalikkusele. Sellele püüdsid Balti riikide esindused vastata omapoolsete selgitustega. Nagu hiljem on meenutatud, oli see võitlus Taaveti ja Koljati vahel. Nõukogude ideoloogiat külvava propagandamasina käsutuses olid tohutud rahasummad (lääneriikide abi) ja võimalused, samal ajal kui Balti väikeriikide ainelised võimalused olid väga piiratud.

Selles propagandasõjas tekkis nii mõnigi raske moment. Üheks selliseks oli ameerika avalikkuse hulgas tõusnud küsimus, miks võtsid eestlased 1941. aasta suvel suure rõõmuga vastu saksa relvajõude ja neid isegi toetavad? Tavalisele ameerika kodanikule, kes teadis üsna pealiskaudselt  Balti riikides toimunut ja sealset olukorda, oli eesti rahva selline hoiak täiesti arusaamatu.

Vahest kõige tabavama vastuse sellele küsimusele andis tookord Bostonis elav eestlasest professor Th. A. Wiel, kes ütles:

"Kui Teie võitlete hullu koeraga ja keegi ulatab teile kepi selle koera hävitamiseks, siis teie ei hakka ju vaatama, kes oli selle kepi andja!"

See selgitus toodi ära paljudes Ameerika ajalehtedes, mis aitas mõnevõrra eesti rahva käitumist selgitada.

1942. aasta algul sai teatavaks, et Moskva on taas tõstatanud küsimuse, et koostöölepingu sõlmimisel N. Liidu ja lääneriikide vahel, antakse viimaste poolt tunnustus ka Balti riikide annekteerimiseks. Sellised läbirääkimised olid Stalini ja Inglise välisministri Edeni vahel suure saladuskatte all toimunud juba 1941. aasta detsembrist peale. Neil läbirääkimistel oli Molotov esitanud 9-punktilise kava Euroopa piiride muutmise kohta, nähes selles ette suuri järeleandmisi N. Liidule. Samal ajal tegi Moskva veel ühe kavala propagandatriki: nimelt kirjutas ta 1. jaanuaril 1942 alla Atlandi Harta põhimõtetele, respekteerides selle dokumendiga kõigi riikide ja rahvaste õigusi. Sellega jäeti lääneriikide avalikkusele mulje, et N. Liit tahab pärast sõda taastada olukorda, kus iga riik ja rahvas võib ise valida soovitud riigikorra.

Kuigi 1942. aastal toimunud läbirääkimistel Balti riike puudutavais küsimustes ilmus juba tol ajal arvukalt materjale, kus üldjoontes jagati seisukohta, et Balti riikide endised piirid tulevad taastada, on hiljem avaldatud dokumentidest ja mälestustest selgunud, et mitte kõik lääneriigid ei jaganud neid seisukohti. Nii oli Inglismaa valitsus tegelikult avaldanud tugevat survet Washingtonile N. Liidule järeleandmiste tegemiseks. 7. märtsil 1942 kirjutas W. Churchill Rooseveltile:

"Sõja tõsine olukord on viinud mind veendumusele, et Atlandi Harta põhimõtteid ei tuleks tõlgendada selliselt, et sellega oleks Venemaal keelatud omada neid piire, milliseid ta omas enne Saksamaa kallaletungi. See oli alus, mille põhjal Venemaa liitus Atlandi Hartaga. Ma usun seepärast, et Teie annate mulle vabad käed vastavale lepingule alla kirjutamiseks, millist Stalin tahab nii ruttu kui võimalik."

Seega oli Churchill asunud sillutama teed Teherani nõupidamisel aset leidnud Euroopa tükeldamisele. Inglismaa püüdis saada oma plaanidele toetust ka ameerika avalikkuselt. Selleks levitati Ühendriikide ajakirjanduses pidevalt selgitusi ja mõtteavaldusi, milles igati püüti õigustada N. Liidu seisukohti ja nõudmisi.

4. veebruaril 1942 teatas Ühendriikide välisminister Cordell Hull Londonis olnud suursaadikule Winantile, et Ameerika valitsus ei nõustu Moskva nõudmistega. Ta lisas, et Moskvale järele andmine võiks avaldada ebasoodsat mõju väikeriikidele ja nende moraalile võitluses kommunismi vastu.

Samal ajal jätkas Moskva surve avaldamist. Selle tulemusel kinnitasid Londoni ajalehed eesotsas “Times”iga päevast-päeva, et "aja realiteet nõudvat Moskvale järele andmist". Sellele järgnes Churchilli kiri Ameerika presidendile, milles ta teatas, et Suurbritannia peab vajalikuks N. Liidule järele anda.

 

President Roosevelt soovitas balti rahvad evakueerida

Nüüd tegi president Roosevelt kummalise kompromissettepaneku - tunnistada Balti riigid N. Liidu osaks, kuid seal elavad eestlased, lätlased ja leedulased, kes ei soovi jääda N. Liidu režiimi alla, evakueerida kogu varandusega.

Avaldatud materjalidest ei nähtu, kuhu need kolm balti rahvast oleks evakueeritud ja kuidas sellist ebatavalist evakuatsiooni oleks läbi viidud.

President Roosevelti plaaniga oli päri ka välisministri asetäitja Sumner Welles, kes asendas sel ajal haigestunud välisministrit Cordell Hull'i. Kuid just sellel Balti riikidele äärmiselt kriitilisel hetkel, asus C. Hull taas oma kohuseid täitma ja tutvus Roosevelti ettepanekuga. Edasi jutustab Cordell Hull oma mälestustes:

"Üldiselt olid minu abid, välja arvatud Sumner Welles, samuti kui mina, president Roosevelti kava vastu. Ja seda paljudel põhjustel. Üheks põhjuseks oli see, et evakueerimine oleks tekitanud kirjeldamatuid raskusi neile inimestele, kes oleks tulnud ümber paigutada. Teiseks oleks see kava tähendanud meie kaasabi Balti riikide adsorptsioonile N. Liitu."

Edasi jutustab C. Hull, et 4. mail 1942 telefoneeris talle suursaadik Winant Londonist ja teatas, et Inglismaa välisminister Eden oli soovitanud Molotovile, võtta Roosevelti kompromissettepanek vastu. Nüüd aga selgus, et Molotov ei ole nõus Balti rahvaste evakueerimisega, kuna N. Liit tahtvat Baltikumi koos selle rahvaga. Veel teatasid inglased, et Stalin olevat teinud Balti küsimusest usaldusküsimuse ja kinnitanud, et selle küsimuse lahendamine N. Liidule vastuvõetavatel tingimustel kindlustab rahu pärast sõja lõppu.

1942. aasta mais jõudis kauplemine Balti riikide pärast haripunkti. 21. mail teatas Ühendriikide suursaadik Londonist president Rooseveltile, et läbirääkimistel olevat venelased endiselt nõudnud 1940. aasta piiride tunnustamist. Inglismaa välisminister Eden oli seejuures Molotovile selgitanud Ühendriikide tugevat vastuseisu selles küsimuses ning märkinud, et Ameerika avalik arvamus oleks sellele kindlasti vastu. Veel oli Eden teatanud, et Suurbritannia peab paratamatult arvestama Ühendriikide seisukohtadega, kuna mõlemad maad on tihedas koostöös. Selle peale oli Molotov vastanud, et ka N. Liidul on oma avalik arvamus, millega tuleb arvestada. Edasi väljavõte Cordell Hull'i mälestustest:

"Saatsin presidendile uue memorandumi. Selles ütlesin järsult ja otsekoheselt, et minu arusaamise järgi oleks kaasallkirja andmine Briti-Vene kokkuleppele, kus on sees ka territoriaalsed nõudmised, kohutav löök Ühendatud Rahvaste Organisatsioonile. Tegin ettepaneku, et Winanti kaudu tuleb Londonile edasi anda meie ametlik seisukoht selles küsimuses. Juhul, kui Suurbritannia ja Vene leping kavatsetud kujul alla kirjutatakse, siis ei saa meie vaikida, vaid vastupidi - oleme sunnitud ametlikult teatama sellega mittenõustumisest. See tähendaks aga Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni purunemist, kuid meil poleks loogiliselt võttes teist võimalust."

"Memorandum oli krõbe", kirjutab Cordell Hull, "Me kartsime, et president sellega ei nõustu. Kuid Roosevelt saatis memorandumi viivitamatult oma nõusolekuga tagasi ja me saatsime selle kohe Londonisse edasi", kirjutab Hull.

London oli mõnevõrra hämmeldunud, kuid kaldus peagi oma seisukohtades Ühendriikide poole. Selle peale teatasid venelased, et Briti-Vene koostöölepingust ei saa asja.

Kuid üsna varsti hakkas N. Liit oma senistest kangekaelsetest nõudmistest loobuma. 23. mail 1942 teatas Ameerika suursaadik Londonist, et Molotov on võtnud tagasi nõudmised Poola suhtes - saada endale kogu Ida-Poola alad. Ka Balti riikide osas olevat venelased oma seisukohta muutnud. Nüüd oli Molotov teatanud, et neil ei ole midagi selle vastu, kui nõukogude režiimi mittepooldavad baltimaalased maalt välja evakueeritaks. Nähtavasti oli Moskva tulnud vahepeal järeldusele, et balti rahvaste evakueerimist võib lubada, kuna tegelikult oleks elanike väljaviimine Balti riikidest nagunii võimatu.

Järgmisel päeval kohtus Ameerika suursaadik Inglismaal Molotoviga ja teatas talle, et Ameerika valitsus on nõus sõlmima N. Liiduga kaubalepingu, kuid on kindlalt selle vastu, et selles lepingus käsitletakse ükskõik milliseid piiriküsimusi. 26. mail 1942 kirjutati Ameerika-N. Liidu vaheline kaubalaeping alla ilma ühegi territoriaalseid nõudmisi puudutava klauslita.

Arutelud sõlmitud lepingu üle kestsid Ühendriikide ajakirjanduses veel pikka aega. Üldiselt avaldati rahulolu selle üle, et suudeti Balti riigid venelaste käest päästa. Kuid oli ka teistsuguseid arvamusi. Nii kirjutas ajaleht “Washington Daily News”, et lepingus on "rehevärava suuruseid auke", mida N. Liit võib edukalt oma huvides ära kasutada. Veel avaldas see ajaleht kartust, et pärast sõda võib Venemaa siiski Balti riigid oma valitsemise alla jätta. Ka briti ajakirjandus ruttas nüüd Ühendriikide seisukohti toetama ja oli unustanud " Venemaa ajaloolised õigused Balti riikidele". Isegi enam - nüüd väideti koguni, et Inglismaa olevat alati Balti riikide huvide eest väljas olnud.

Jaanuaris 1943 kohtusid Casablancas Roosevelt ja Churchill. Stalin keeldus sellele kohtumisele tulema, põhjendades seda suure töökoormusega. Sellel kohtumisel võeti vastu otsus, et sõda võib lõppeda ainult Saksamaa, Itaalia ja Jaapani tingimusteta kapituleerumisega.

Pöördepunktiks käimasolevas sõjas kujunes sakslaste lüüasaamine Stalingradi all 1943. aasta veebruaris. Selle otsustavaks teguriteks oli venelaste valmidus end massiliselt ohverdada, ameeriklaste toit ja relvad ning tohutu sakslaste vihkamine.

1943. aasta kevadel avaldas Londoni “Times” kirjutise, kus taas mainiti, et Venemaad ei saa eemale tõrjuda Euroopa küsimuse lahendamisest. See kirjutis põhjustas Ameerika avalikkuse hulgas nii tugeva vastureaktsiooni, et Briti välisministeerium oli sunnitud selgitama: Londoni “Times” ei kajasta Briti valitsuse ametlikke seisukohti.

Samal ajal teatas ajaleht “The Washington Times-Herald”, et N. Liit on taas esitanud territoriaalseid nõudmisi ja soovib saada Poola õlirikkaid alasid. Samuti olevat N. Liidu saatkond esitanud kindlapiirilised territoriaalsed nõudmised Bessaraabia, Eesti, Läti ja Leedu suhtes. Ajaleht lisas, et see on "hoop näkku" Atlandi Hartale, kuna neist nõudmistest on selgesti näha, et tegelikult ei tunnusta Vene pool Atlandi Harta ainsatki punkti.

Poleemika Balti riikide ümber hakkas taas elavnema, kusjuures rõhuv enamus Ameerika ajakirjandusest kaitses Balti riikide õigusi. Nii kirjutas Harold Callender ajalehes “New York Times”:

"Venelased, nende endi seletuse järgi, olevat teinud invasiooni Balti riikide julgeoleku huvides. Kuid nüüd, kus see oht Saksamaa näol on kõrvaldatud, pole ka venelastel mingit alust Balti riikidesse jääda."

28. novembrist 1. detsembrini 1943 toimus Teheranis Suure Kolmiku kohtumine. Seal andis Stalin lubaduse rünnata kohe pärast võitu Saksamaa üle Jaapanit. Churchill ja Roosevelt lubasid avada Saksamaa vastu teise rinde.

Puudutades põgusalt Balti küsimust, mainis Roosevelt naljatades Stalinile, et tema ei kavatse küll N. Liiduga sõda alustada, kui Punaarmee peaks Balti riigid taasokupeerima. Ameerika president soovitas Stalinil siiski ameeriklaste ja teiste euroopa rahvaste rahustamiseks viia Baltikumis läbi mingidki valimised ning selgitada välja, kas Balti riigid ikka soovivad N. Liiduga liituda.

Selle peale vastas Stalin, et Balti rahvastel on tulevikus küllaldaselt võimalusi kaasa hääletada kõigil nõukogude valimistel. Hääletamise korraldamine rahvusvahelise järelevalve all olevat temale aga täiesti vastuvõetamatu. Stalin arvas ka, et ameeriklaste ja teiste lääneriikide rahvaste suhtumist Balti riikide küsimusse tulevat muuta hoopiski sellekohase propaganda abil.

Teherani nõupidamisel otsustas Suur Kolmik tükeldada Saksamaa ja nihutada Poola riigipiir lääne suunas, jättes Ida-Poola alad N. Liidule ning asendada need Saksamaa territooriumiga. Sellel nõupidamisel lubasid Roosevelt ja Churchill tõmmata Stalinil punase pliiatsiga ametlikele Ameerika maakaartitele Euroopa riikide uued piirid.

1943. aasta novembris toimus Moskvas kolme liitlasriigi välisministrite konverents, kus Balti küsimus uue ägedusega üles kerkis. Sellel konverentsil võttis Moskva kasutusele uue taktika ja teatas, et teised riigid ei omavat mingisugust õigust Balti küsimustes kaasa rääkida, nii nagu N. Liit ei saavat arvustada Kalifornia staatust. Sellega andis Vene pool mõista, et Balti riikide küsimus on N. Liidu siseasi.

Konverentsil lepiti kokku, et mingisuguseid piiriküsimusi enne sõja lõppemist ei puudutata. Kuna aga mitmes deklaratsioonis räägiti Itaalia ja Austria restaureerimisest, siis avaldasid mitmed ameerika sõnavõtjad pahameelt selle üle, miks Itaalia ja Austria kõrval ei nimetata Eestit, Lätit ja Leedut. Balti küsimus sellel konverentsil tekitas Ühendriikide avalikkuse hulgas nii elavat huvi, et ameerika ajakirjanduses räägiti ainult nende kolme riigi saatusest, nagu poleks konverentsil teisi küsimusi olnudki.

1944. aasta algul, kui Punaarmee oli juba hõivanud osa Eesti territooriumist, saatis Eesti Vabariigi peakonsul Ameerikas Ühendriikide välisministrile märgukirja, kus oli öeldud, et N. Liidu relvajõudude sissetung Eesti territooriumile on vaadeldav kui sõjalise sissetungi akt. Märgukirjas oli öeldud, et Nõukogude sissetung Eestisse toob eesti rahvale uusi kannatusi, milliseid tal tuli juba üle elada 1940./41. aastal. Meenutades Nõukogude vägivalda, arreteerimisi, küüditamist ning Eesti vägivaldset liitmist N. Liiduga, palus peakonsul astuda Ühendriikide valitsusel samme, et Eestisse tunginud Punaarmee juurde pandaks ameerika vaatlejad.

Eesti peakonsulil oli ka isiklikke kõnelusi Ühendriikide välisministeeriumi juhtivate ametnikega, kes aga kahtlesid, et vaevalt saavad Ühendriigid selles küsimuses midagi ära teha. Seni polevat venelased lubanud mitte ühtegi Ameerika vaatlejat isegi mitte Idarindele, ega jälgima seda, kuidas N. Liit Ameerika abi kasutab. Ammugi siis lubab N. Liit Ameerika vaatlejaid Eestisse.

Nagu hiljem selgus, käis kümmekond Ameerika vaatlejat tõepoolest ka Eestis, kuid neile näidati vaid sakslaste Klooga koonduslaagrit ja seal hukatute laipu. Ameeriklased said Eestis liikuda vaid venelaste tugevdatud valve all ja neile ei võimaldatud eestlastega mitte ainsatki kontakti.

Pärast Punaarmee sissetungi Balti riikidesse hakkas suurenema ka Nõukogude propaganda surve ameerika avalikkusele. Ameerika ajakirjanduses hakkas ilmuma hoopis teistlaadse sisuga kirjutisi. Nii kirjutas “The Chicago Sun” oma juhtkirjas et "... viis miljonit baltimaalast ei tohi saada komistuskiviks liitlaste sõjajärgsele sõprusele."

3. veebruaril 1944 ilmus Inglise ajalehes “Daily Mail” N. Liidu kuueteistkümnest liiduvabariigist koosnev maakaart, kus Balti riigid olid märgitud liiduvabariikidena. Samuti selgitas see ajaleht, et nüüd on kõigil N. Liidu liiduvabariikidel õigus omada oma sõjaväge, sõlmida välispoliitilisi leppeid ning astuda omal tahtel igal ajal N. Liidust välja. Selliseid kirjutisi ilmus ka teistes Inglise ajalehtedes. Samal ajal alustas Moskva propagandamasin ägedaid rünnakuid Balti riikide esinduste vastu Ühendriikides, tembeldades need natsideks ja Hitleri käsilasteks. Neile rünnakutele vastas Ameerika välisminister Cordell Hull, et Ühendriigid jätkavad oma senist poliitikat Balti riikide suhtes.

7. veebruaril 1944 andis Eesti peakonsul intervjuu ameerika pressile, kus ta kriipsutas alla N. Liidu seadusevastaseid akte ja märkis, et Punaarmee sissetung Eestisse on okupatsioon ning kõigi rahvusvaheliste õiguste jäme rikkumine, mis nagu Saksa okupatsioongi, ei muuda Eesti Vabariigi legaalset staatust. Selle peale avaldas ajaleht “New York Times” Punaarmee sissetungi pärast Eestisse tugevat protesti.

N. Liidu tõelised sihid hakkasid läänemaailmale üha rohkem selguma siis, kui punaväed olid asunud taas Balti riike okupeerima. Ameerika ajakirjanduses tekkis sel puhul üsna tugev reaktsioon. Avaldati kahtlust, kuivõrd Atlandi Harta õilsad põhimõtted üldse realiseeritavad on. Massilevikuga “Daily News” kirjutas 7. oktoobril 1944, et Atlandi Harta ja Suure Kolmiku avaldatud vabaduse põhimõtted on poliitiliselt lavalt kadumas, kuna Stalini aktsioonide tõttu pole ei Poolal ega Balti riikidel mingisugust võimalust valida vabalt sellist riigikorda, millist nende riikide rahvad endale soovivad. Leht lisas, et ameeriklaste isad ja emad, kelle pojad Euroopas võitlevad, ei tea enam, mille nimel nad seda teevad.

Moskvameelsed jõud Ühendriikides ja teistes lääneriikides püüdsid aga olukorda näidata hoopis teises valguses. Nad levitasid agaralt teateid selle kohta, kuidas Eestis ja teistes Balti riikides võetavat punaväelastest "vabastajaid" vastu suure rõõmu ja lilledega. Selleks, et Moskva tegevusele kiitust avaldada, värvati läänes mitmeid tuntud inimesi, kes ajakirjanduses N. Liidu käitumise heaks kiitsid.

Sõja viimastel päevadel kerkis lääne avalikkuse, veel rohkem aga balti rahvaste ette probleem, kuidas korraldatakse Balti riikide küsimus liitlaste võidu puhul. Ühendriikide välisministeerium oli varem korduvalt kinnitanud - enne sõja lõppu mingisuguseid piiriküsimusi vaatluse alla ei võeta.

 

Jaltas pandi nugakivi kommunismi levikule Euroopas

4. veebruaril 1945 algas Jaltas Suure Kolmiku teine kohtumine, mis on põhjustanud hiljem palju mitmesuguseid kahtlusi. On väidetud, et see oli järjekordne München, kus haige Roosevelt müüs Euroopa Stalinile maha. Ajaloolane John L. Snell kirjutab raamatus "Jalta tähendus", et Jaltast on saanud kogu pärast 1945. aastat toimunud kurja ja reetmise sümbol. Briti ajaloolane Chester Wilmont nimetab Jaltat Stalini suureks võiduks. Ta pettis Roosevelti vabade demokraatlike valimiste lubadusega Poolas ja kogu Ida-Euroopas. Kui Stalin hiljem vabadest valimistest keeldus, teesklesid lääneliitlased üllatust.

Jalta nõupidamise protokollis, mille all on kõige kolme "vägeva" - Roosevelti, Churchili ja Stalini allkirjad, on osas "Territooriumide hooldamine" kirjas:

" Sõja tulemusena vaenulikelt riikidelt ära võetavad territooriumid, ükskõik millised muud territooriumid, mida saab vastuväideteta hooldusse anda, mitte mingisuguseid diskussioone nende territooriumide üle eelseisval Ühinenud Rahvaste konverentsil, või sellele eelnevail konsultatsioonidel ei ole kavas korraldada."

Nii pandi nurgakivi kommunismi levikule Euroopas, kus Balti riigid mahtusid kenasti Suure Kolmiku otsuse "ükskõik millised muud territooriumid..." mõiste alla.

Jalta nõupidamisel pandi samuti alus uue rahvusvahelise organisatsiooni Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) loomisele, mis pidi asendama seni eksisteerinud Rahvaste Liitu. Seda tehti Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa ettepanekul.

Miks selline muutus vajalik oli, jäi algul arusaamatuks. Kuid hiljem, kui olid selgunud Euroopa riikide uued piirid, kus kogu Ida-Euroopa ning ka osa Kesk-Euroopat oli jäetud N. Liidu mõjusfääri, sai selgeks ka ÜRO loomise põhjus. Kuna N. Liit oli juba varem sõjalise kallaletungi pärast Soomele Rahvasteliidust välja heidetud, Balti riigid olid aga selle liikmed edasi, siis olnuks raske Balti riike Rahvasteliidu nimekirjast kustutada ja nende okupeerijat, N. Liitu sinna tagasi võtta. Uue rahvusvahelise organisatsiooni loomisega aga lahenesid need probleemid valutult. Küll aga tähendas see juba ÜRO asutamisest peale selle tegevusega kaasnevat kahepalgelisust.

Jalta nõupidamise kokkuleppeid ei soovinud tolleaegsed lääneriikide riigipead üldsusele avalikustada. Kui ajakirjanikud nõudsid kokkuleppe tingimuste avalikustamist, ütles Winston Churchill: "...laske selle lepingu koostajad enne ära surra ja alles pärast seda avaldatakse selle lepingu detailid..."

Suur Kolmik võttis Jaltas vastu otsuse, mis lubas liitlastel sunniviisiliselt repatrieerida Saksamaa territooriumilt sinna asunud liitlasriikide kodanikke. See otsus andis N. Liidule sisuliselt vabad käed Saksamaale ümber asunud balti rahvaste Siberisse küüditamiseks. Alles pärast Ameerika Ühendriikide sekkumist lubati eestlastel, lätlastel ja leedulastel jääda lääne poole raudset eesriiet.

Kuigi Ameerika Ühendriigid seisid kogu sõja vältel Balti riikide poolel ja kinnitasid sõnades nende sõltumatust, "unustasid" nad vajalikul hetkel nii Atlandi Harta põhimõtted kui ka paljusõnalised lubadused ning kasutasid Staliniga kauplemisel Balti riike vaid peenrahana oma suurriiklike plaanide realiseerimisel.

 

Ronald Reagani kommunismi hävitamise poliitika

Ameerika valitsus ametlik suhtumine Balti riikide okupeerimisse Nõukogude Liidu poolt ja toetus balti rahvastele muutus oluliselt peale Ronald Reagani  presidendiks saamist.  Reagan oli kahtlemata üks 20. sajandi olulisemaid poliitikuid. Tänu tema poolt läbi viidud suunamuutustele USA välispoliitikas suutis Lääs võita külma sõja ja see võit oli eelduseks ka Eesti taasiseseisvumisele. Kuna Reagani intellektuaalsed võimed polnud just eriti kõrged, siis ei suutnud ta sageli otsustada mis on poliitikas võimalik ja mis võimatu, mistõttu ta asus sageli ka võimatuina näivaid ülesandeid lahendama. 

Kuid Reaganil oli üks selge ja kindel arusaam: kommunism tuleb igaveseks ajaloo prügikasti heita.  Sellele eesmärgile pühendas Reagan kogu oma tegevuse.

Reagan asendas kommunismi tõrjumise poliitika kommunismi hävitamise poliitikaga, tehes seda majandusliku võidujooksu ja  võidurelvastumise kasutusele võtmisega. Surudes kogu maailmas alla naftahinnad, vähendas ta sellega  sedavõrd Nõukogude Liidul  naftast saadavat kasumit, et N. Liit ei suutnud enam oma sõjamasinat finantseerida.  Samal ajal viis ta ellu  reformid, mis oluliselt elavdasid USA majandust ja millele Nõukogude Liit ei suutnud  vastu seista.  Hiljem tunnistas ka Gorbatschov, et Regan oma majanduspoliitikaga sundis N. Liitu läbi viima „perestroika”, kuna vastasel korral oleks N. Liit kokku varisenud.

Ronald Reagan oli esimene Ameerika president, kes ei toetanud Ida-Euroopa ikestatud rahvaste vabadusvõitlust ainult sõnades, vaid ka tegudes. Nii näiteks ajal, mil Läänes oldi arvamusel, et Poola legendaarsel ametiühingute liikumisel Solidaarsus on lõpp, siis oli Reagan üks neist vähestest, kes asus illegaalsete operatsioonide abil Solidaarsust toetama. Sama kindlameelselt toetas Reagan  ka kõiki teisi kommunismi  vastupanuliikumisi Ida-Euroopas ja Baltikumis. Reagan tavatses tegutseda otsekoheselt. Ta teatas avalikult, et Nõukogude Liit on kurjuse impeerium.

President Reagan ei avaldanud täielikku toetust mitte ainult Baltimaade iseseisvusele, vaid ta tunnustas ka eestlaste relvastatud võitlust 1944. aastal oma iseseisvuse eest Nõukogude Liidu vastu. Paljude lääneriikide poliitikud  panid  seda talle pahaks, väites, et nii ei ole hea ega õige öelda, kuna N. Liit oli ikkagi nende liitlane.  Enamik Ida-Euroopa rahvaid aga  toetas ja õigustas Reagani tegevust.

 

USA Esinduskoja kiri Brežnevile juulis 1982

"Armas härra President! Täna tähistavad Ameerika Ühendriigid Eesti, Läti ja Leedu vabade valitsuste järjekindla tunnustamise 60. aastapäeva. Möödunud 41 aasta kestel, kõikide administratsioonide ametisoleku ajal, on seda sidet hoitud Balti riikide N. Liidu poolt seadusevastaselt okupeerimise pärast.

See relvajõu abil okupeerimine on eestlasi, lätlasi ja leedulasi takistanud neil rahvusvaheliselt garanteeritud enesemääramise õiguse rakendamist.

Ühendriikide rahvas on nende esindajate püüdlusi Esinduskojas ja Senatis järjekindlalt toetanud. Üksteisele järgnevates Kongressides on rahvaesindajad mõlemast parteist isiklike teadaannete ning otsustega üles tõstnud nõudmise Balti riikidele neile õigusega kuuluva koha rahvusvahelises ühiskonnas taastamiseks. Meie, Ühendriikides, oleme toetunud rahvusvahelisele ühiskonnale, mis on rajatud õiglusele ja inimväärikuse austamisele.

Meie, allakirjutanud, Esinduskoja ja Senati liikmed toetame kindlalt meie valitsuse jätkuvat tunnustamist Eesti, Läti ja Leedu seaduspärastele ja vabadele valitsustele. Sidemed, mis ameerika rahvast seovad Balti riikide rahvastega on tugevad ja kestvad. Sellel 60. aastapäeval meie esitame nõude, et otsekohe lõpetataks Balti riikide seadusevastane okupeerimine N. Liidu poolt. Meie ootame Balti riikidele vabaduse taastamist."

Kirja saatmise algatasid Kongressi Balti riikide ja Ukraina erikomitee juhid, Esinduskoja liikmed Brian J. Donnelly - Massatchusetti demokraat ning Charles F. Daugherty - Pennsylvania respublikaan.

 

'