Saksa SS-ist ja fašismist

 

Kogu tõde fašismist ja SAKSA SS-ist

Vaino Kallas

Nagu kõik märgid näitavad, elab Venemaa praegu läbi suurvene šovinismi tõusuperioodi. Venemaa president ja tema seltsimehed üritavad restaureerida tänasel Venemaal mõranema hakanud  imperialistlikku vägevust ja võimsust, mis alles hiljuti oli iseloomustanud nüüdseks hingusele läinud  Nõukogude Liitu.

Et tekitada Lääneriikides Eesti vastu umbusaldust,  süüdistab Venemaa jätkuvas propagandasõjas Punaarmee vastu võidelnud eesti sõjamehi kollektiivselt ja ilma ühtegi konkreetset fakti esile toomata natsiideoloogia toetamises ning kasutades stalinismi aegseid propaganda termineid. 

Nüüd räägivad Vene  president ja kõrged riigitegelased jätkuvalt fašismi taassünnist Balti riikides. Kuid enne, kui rääkida fašismist üldse ja ka selle taassünnist, peaksid need Venemaa kõrged riigitegelased endale selgeks tegema, mida nad fašismi nimetuse all silmas peavad, mille taassünni pärast nad nii mures on? Ilmselt pole seltsimehed endale selgeks teinud, milliseid ideoloogilisi sarnasusi omavad fašism ja natsionaalsotsialism ning Venemaal aastaid eksisteerinud stalinism ja  kommunism. 

Nii nüüdseks põrmu varisenud N. Liidus kui ka tänasel Venemaal on kogu aeg räägitud, et Saksamaal olid võimul fašistid ja et Eestis heroiseeritaks fašismi. Järjekordne paradoks tänases paradoksaalses maailmas - Saksamaal pole mitte kunagi olnud ühtegi fašisti. Selguse saamiseks tutvume  ajalooga.

Mõiste fašism tuleb sõnast fascigo, mis oli Vanas-Roomas kõrgema magistraadi (liktorite) võimuembleem ja kujutas endast nahaga vöötatud vitsakimpu. Fascigo tähistas Rooma võimsust ja oli selle sümbol. Möödunud sajandi kahekümnendatel lõi Itaalia diktaator Mussolini oma võitlusüksuse Fascio di Combattimento, millest hiljem sai fašistlik partei. Viimane võttis omale nimeks Vana-Rooma võimusümboli nimetuse Fascigo. Itaalia fašistid ei pannud toime massimõrvu ega loonud kontsentratsioonilaagreid.

Ei Mussolini ega sakslased ise pole kunagi nimetanud Saksamaa natsionaalsotsialistliku töölispartei (NSDPA) liikmeid fašistideks. Seda tegi Stalin.

Kui möödunud sajandi kolmekümnendatel võimule tulnud Hitler ja tema natsionaalsotsialistlik töölispartei nimetas oma suurimateks vaenlasteks bolševikke, vihastas see Stalinit. Pealegi ei saanud Stalin leppida sellega, et maailmas on kaks parteid, kes mõlemad rajavad  töölisklassile sotsialismi. Ja nii said Komintern ning nõukogude press Stalinilt käsu – Saksamaad ei valitse mitte natsionaalsotsialistlik töölispartei vaid fašistid. Siitpeale teadis ja teab kogu maailm, et Saksamaal olid võimul fašistid ja  need, kes propageerivad natsionaalsotsialismi on neofašistid.

Ka süüdistab Venemaa nüüd eestlasi Nürnbergi kohtus kuritegelikuks organisatsiooniks tunnistatud SSi   lembuses. Nagu teada, Nürnbergi protsessi läbiviimisega kiirustati ja see lõppes 1. oktoobril 1946.  Protsessi pearežissöör ja nööritõmbaja oli kahtlemata Josif Stalin, kes koos Saksamaaga oli jaganud ära mõjusfäärid Ida-Euroopas, vallutanud Poola, tunginud kallale Soomele, okupeerinud Balti riigid ning valmistunud kallaletungiks Rumeeniale ja Saksamaale, olles seega ise üks Teise maailmasõja initsiaatoreid. Just seepärast kaitsti Nürnbergi protsessil Nõukogude huvisid ja kaitstakse mõnede riikide poolt ka praegu

Õiguse kolmanda Reichi juhtide üle kohut mõista omistasid liitlased vastavasisuliste rahvusvaheliste kokkulepete puudumisel endale ise, kus lepiti kokku, et tribunal saab süüdistada kohtualuseid vaid sõja ajal sooritatud sõjakuritegude eest. Selleks koostati ja võeti 1945. aasta suvel vastu Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta, mis koostajate kinnitusel sisaldas seni kirjapanemata rahvusvahelisi õigusi. Harta nägi ette kolm kuriteokoosseisu: sõjakuriteod, vallutussõja alustamine ja inimsusevastased kuriteod. Liitlaste väitel tulenes kohtupidamise õigus Saksamaa tingimusteta kapitulatsioonist.

Kuna Nürnbergi Rahvusvaheline Sõjatribunal koosnes vaid võitjariikide kohtunikest, polnud see õiguslikus mõttes rahvusvaheline kohus, vaid liitlaste okupatsioonikohus.

Võrdluseks võib tuua praeguse Haagi rahvusvahelise kohtu, mis on moodustatud ÜRO poolt ja toetub seega laiapõhjalisele rahvusvahelisele konsensusele. Legitiimsuse tagamiseks tulnuks Nürnbergis kohtumõistmisse kaasata ka neutraalsete riike nagu Rootsi,  Šveitsi, Islandi  jt. esindajad.

Kõiki kohtualuseid süüdistati kolme süüpunkti alusel: a) kuriteos rahu vastu, b) sõjakuritegudes ja c) kuritegudes inimsuse vastu.  

SSi kuritegelikuks kuulutamisel ei soovinud sõjatribunal  arvestada selle organisatsiooni struktuurilise jaotusega. Tegelikult koosnes SS kolmest erinevast formatsioonis

Et tekitada Lääneriikides Eesti vastu umbusaldust,  süüdistavad Venemaa ja mõned juudiorganisatsioonid jätkuvas propagandasõjas Punaarmee vastu võidelnud eesti sõjamehi kollektiivselt ja ilma ühtegi konkreetset fakti esile toomata natsiideoloogia toetamises. Kasutades stalinismi aegseid propaganda termineid, süüdistatakse eestlasi fašismis.

Nii nüüdseks põrmu varisenud N. Liidus kui ka tänasel Venemaal on kogu aeg räägitud, et Saksamaal olid võimul fašistid. Järjekordne paradoks tänases paradoksaalses maailmas - kuid Saksamaal pole mitte kunagi olnud ühtegi fašisti. Selguse saamiseks tutvume  ajalooga.

Mõiste fašism tuleb sõnast fascigo, mis oli Vanas-Roomas kõrgema magistraadi (liktorite) võimuembleem ja kujutas endas nahaga vöötatud vitsakimpu. Fascigo tähistas Rooma võimsust ja oli selle sümbol. Möödunud sajandi kahekümnendatel lõi Itaalia diktaator Mussolini oma võitlusüksuse Fascio di Combattimento, millest hiljem sai fašistlik partei. Viimane võttis omale nimeks Vana-Rooma võimusümboli nimetuse Fascigo. Itaalia fašistid ei pannud toime massimõrvu ega loonud kontsentratsioonilaagreid.

Ei Mussolini ega sakslased ise pole kunagi nimetanud Saksamaa natsionaalsotsialistliku töölispartei (NSDPA) liikmeid fašistideks. Seda tegi Stalin.

 Kui möödunud sajandi kolmekümnendatel võimule tulnud Hitler ja tema natsionaalsotsialistlik töölispartei nimetas oma suurimateks vaenlasteks bolševikke, vihastas see Stalinit. Pealegi ei saanud Stalin leppida sellega, et maailmas on kaks parteid, kes mõlemad rajavad  töölisklassile sotsialismi. Ja nii said Komintern ning nõukogude press Stalinilt käsu – Saksamaad ei valitse mitte natsionaalsotsialistlik töölispartei vaid fašistid. Siitpeale teadis ja teab kogu maailm, et Saksamaal olid võimul fašistid ja  need, kes tänapäeval propageerivad natsionaalsotsialismi on neofašistid.

Ka süüdistavad Venemaa ja juudiorganisatsioonid nüüd eestlasi Nürnbergi kohtus kuritegelikuks organisatsiooniks tunnistatud SSis  teenimises. Nagu me teame, viidi Nürnbergi sõjatribunal läbi ülimalt kiirustades, kus peasüüdistajaks oli koos hitlerliku Saksamaaga pool Poolat vallutanud, Soomele kallale tunginud, Balti riigid okupeerinud ning natsidest kümneid kordi enam oma ja teiste maade elanikke hävitanud Nõukogude Liit. SSi kuritegelikuks kuulutamisel ei soovinud sõjatribunal  arvestada selle organisatsiooni struktuurilise jaotusega. Tegelikult koosnes SS kolmest erinevast formatsioonist

 

SS (Schutz-Staffel – kaitse üksus)

 oli Rahvussotsialistliku Partei kaitsevägi. SS-i võimuletulek Saksamaal oli aeglane. Algul oli SS Hitleri isiklik ihukaitsevägi. 30. juunil 1934 viis Hitler läbi suurpuhastuse ja seni partei kaitseväeks olnud SA (Sturmabteilung) juhid eesotsas Ernst Röhm'iga arreteeri ja siitpeale sai partei kaitseväeks SS. Samal aastal laiendati SS-i koosseisu ja struktuuriliselt jagunes see järgmiselt:

 

Allgemeine SS (esmane, põhi SS)

SS- aspirandiks (SS-Anwärter). Talle anti SS tunnistus ja saadeti vastava katseajaga teenima Algemeine SS-rügementi (SS-Mann, SS-Junker). SS-Junker oli ohvitseri kandidaat, k kuhu kuulusid vaid SS organisatsiooni liikmed, kes pidid nii rassiliselt kui füüsiliselt vastama ettenähtud nõuetele. Muul ajal tegelesid oma põhitööga. Vormi kandsid ainult partei kokkutulekutel ja õppustel, nii nagu teistes maades kaitseliitlased. Peale 1933. aastat värvati Algemeine-SS liikmeid ainult valitud Hitlernoorte (HJ) organisatsiooni liikmete hulgast sooviavalduse alusel. Valik toimus järgmiselt:

18 aastaseks saanud rassiliselt puhas ja poliitiliselt ning füüsiliselt kõlbulik Hitlernoorte (HJ) liige võeti sooviavalduse alusel SS kandidaadiks (SS-Bewerber). Igal aastal toimuval parteikonverentsil võeti liikmekandidaat vastu es peale katseaja möödumist ohvitseride kooli saadeti. Selle lõpetamisel ülendati kadetiks (SS-Oberjunker) ja saadeti teenima SS-rügementi. Peale ettenähtud teenistuseaaja möödumist ülendati nooremleitnandiks (SS-Untersturmführer).

 

SS Totenkopf-Verbände

(Surnupealuu-formatsioon) oli iseseisev üksus, mis koosnes kontsentratsioonilaagrite valvuritest. Selle liikmed olid värvatud põhiliselt Algemeine SS liikmete hulgast.

Eraldusmärgina kandsid kraenurgal mustal trafaretil hõbedasest surnupealuud, mis teistes SS-üksustes oli mütsimärgiks. Hiljem moodustati SS-Totenkopf valvuritest Waffen-SS juurde "Totenkopf Division" ja vangivalvurid asendati väljaspool SS-i värvatud - enamasti rindeteenistuseks kõlbmatute meestega. Väljaspoolt SS-i värvatud koonduslaagrite valvurid kandsid kraenurgal topelt haakristi (Doppel- hakenkreuz), mida ekslikult ka läti 19. diviisi kraemägiks on peetud.

Näib, et peale sõja lõppu Liitlaste uurimisasutused seda SS struktuuride erinevust ei teadnud (või ei tahtnud teada), ehkki see nende käsiraamatus (Handbook on German Military Forces, United States War Department Technical Manual, March 1945) on ära toodud.

 

Waffen-SS (algul Bewaffnete SS  

Ülejäänud 15 Relvastatud SS või Relva-SS). Esimene Relva-SS rügement formeeriti 1940. aastal "Leibstandarte Adolf Hitler" nime all. See kasvas välja Hitleri ihukaitsest "SS-Verfügungstruppe", mis koosnes neljast rügemendist ja mille mehed, relvastatuna kergete käsirelvadega, alaliselt kasarmuis elasid. Peale sõjakäiku Poolasse kasvasid need alul brigaadideks, hiljem diviisideks, moodustades Wehrmachtiga paraleelse armee. Rügement "Leibstandarte Adolf Hitler" muutus samanimeliseks diviisiks. Rügement "Deutschland" koos Austriast pärit rügemendiga " Der Führer" ja Madalmaadest pärit rügemendiga "Langemarck" moodustasid diviisi "Das Reich". Kolmanda diviisi moodustas "Dotenkopf- Divisjon". Nendest diviisidest kasvaski hiljem välja Waffen-SS.

Esialgu pidid Relva-SS-i astujad olema "aaria tõugu". Hiljem löödi sellistele rassiteooria peensustele käega ja sinna hakati võtma ka "ida-rasside" esindajaid - esialgu küll ainult reavõitlejaina. Peagi hakati aga sinna võtma ka "ida-rassi" kuulunud ohvitsere. Samal ajal Relva-SS-is olemine ei andnud õigust Algemeine SS-i astumiseks. Seda fakti teadmata, süüdistatakse nüüd Relva-SS üksustes teeninuid eesti sõjamehi sageli SS-i kuulumises, mis on täiesti kaks erinevat asja. Algemaine-SS oli poliitiline organisatsioon, Relva-SS aga puht sõjaline relvajõud.

1940. aastal Norrast, Taanist ja Madalmaadest värvatud vabatahtlikest formeeriti rügemendid "Nordland" ja "Westland", mis koos välismaa sakslastest formeeritud rügemendiga "Germania" moodustasid diviisi "Wiking" Viimase kooseisu arvati ka pataljon "Narva". Samuti oli selle koosseisus rootsi vabatahtlikke ning üks pataljon soomlasi [ca 1000 meest], kes olid saadetud sinna Soome armee poolt ja keda aega-ajalt teiste patajonidega välja vahetati. Hiljem hakkas Relva-SS okupeeritud aladel formeerima rahvusleegione, milledest moodustati algul brigaadid, hiljem diviisid.

Skandinaavias ja teistel sakslaste poolt okupeeritud läänemaades värvati Relva-SS-i mehi kohalike rahvussotsialistlike parteide või quisling-parteide kaudu. Seal ei toimunud sakslaste mobilisatsioone, kuna neil riikidel olid Inglismaal oma valitsused ja sakslased ei pretendeerinud legaalsele riigivõimule. Seepärast nimetati nendest maadest värvatuid "vabatahtlikeks" ("Freiwillige"). Algul nimetati "vabatahtlikeks" ka ida-aladel (Eestis, Lätis) mobiliseerituid, kuid hiljem see muudeti. Kuna ida-aladel puudusid omavalitsused (Eestis ja Lätis need siiski olid), siis kuulutati seal välja mobilisatsioon ja värvatud mehed saadeti teenima kas Relva-SS-i, SD-sse (SS-i allüksus), politseipatljonidesse, idapataljonidesse, lennuväkke (abiteenistusse) või isegi Org. Todt'i, mis tegelikult oli tsiviilisikuist koosnev ehitusorganisatsioon. See tähendab, et kõik ida-aladel värvatud isikud, vaatamata sellele, millises väeliigis nad teenisid, kuulusid Relva-SS alluvusse, kuid allusid Wehrmachtile või mõnele teisele väeliigile taktikaliselt ja kandsid selle väeliigi vormi. See tähendab, et kõik teistest rahvustest kodanikud, sealhulgas kõik ida-eurooplased olid antud SS-i poolt teistele väeliikidele nn. "laenuks". Põhjus oli selles, et Wehrmachti võeti vaid Saksa riigi kodakonsust omavaid kodanikke.

Teise maailmasõja võitjate Liitlasvägede ja Nõukogude Liidu esindajatest moodustatud Nürnbergi Tribunali otsusega kuulutati SS kuritegelikuks organisatsiooniks, koos erandina sellesse organisatsiooni mitte oma vabal tahtel kaasatud isikute suhtes.

„«Tribunal tunnistab kuritegelikuks grupi, mis koosnes isikutest, kes olid ametlikult vastu võetud SS-i organisatsiooni liikmeks ja kes ka said selle organisatsiooni liikmeks ja jäid selle koosseisu, teades, et organisatsiooni kasutatakse tegevuseks, mida kvalifitseeritakse kuritegudena või neid isikuid, kes kuuludes sellesse organisatsiooni isiklikult osalesid kuritegude toimepanemises, välja arvatud need, keda riiklikud organid liitsid sellesse organisatsiooni sellel viisil, mis ei jätnud neile mingit muud võimalust ja samuti need isikud, kes ei osalenud kuritegude toimepanemises

Sõja viimasel (1945) aastal kuulus Relva-SS koosseisu 33 diviisi ja 3 brigaadi ja mõned väiksemad, iseseisvad üksused. Neis oli:diviisi koosnesid lääne- ja idaalade rahvustest formeeritud üksustest.

 

 

Eestlased olid Relva-SSi astumise vastu

Saksa väejuhatusele sai juba 1941/42. aasta talvel selgeks, et sõda Venemaaga venib pikale ja sealsetes tingimustes on raske rinnet hoida. Paljude kõrgemate saksa ohvitseride sooviks oli, et Saksa valitsus muudaks oma idapoliitikat balti rahvaste suhtes, taastaks nende iseseisvuse ja annaks neile võimaluse moodustada oma rahvuslik sõjavägi.

Riias asunud Reichskommissariaadi tsiviilvalitsused ja Saksa SD [julgeolekuteenistus] võimutsesid aga just nagu võidetud vaenlase maal ja tegutsesid nii, nagu oleks sõda juba võidetud. Eesti nn. "omavalitsus" oli jäetud võimuta ja selle ülesandeks oli vaid kaasa aitata sakslaste korralduste ja käskude täitmisele.

SD juht Sandberger valvas, et ükski teine võim Eestis ei tegeleks Eesti julgeoleku ja eesti sõjaväelaste kasutamise küsimustega. Septembris 1942 algatas Sandberger "Eesti Leegioni" formeerimise küsimuse, millest pidi kujunema Relva-SS väeosa.

Eesti ohvitserid, kes teenisid eesti väeosades, tegid suuri pingutusi, et valgustada Saksa kõrgemat väejuhatust tegelikust olukorrast Eestis ja eesti rahva soovidest. 20. aprillil 1943 esitas grupp eesti ohvitsere Saksa Fregattenkapten Cellariuse kaudu Saksa OKW-le [Wehrmachti ülemjuhatusele) oma seisukoha Eesti Leegioni suhtes, kus oli öeldud:

 

"Pärast Tallinna vallutamist 1941. aastal saadeti laiali paljud eesti vabatahtlikud üksused. See samm tõi eestlastele pettumisi. Hiljem, kui rinne jäi seisma Leningradi all, algas eestlaste värbamine politsei- ja julgestuspataljonidesse. Alguseks läks neisse rohkearvuliselt ohvitsere ja sõdureid usus, et nad asuvad võitlusse kui eesti üksused. Need pataljonid saavutasid oma tegevusega hea kuulsuse. Kahjuks kasutati neid eesti üksusi hajutatult igasugusteks muudeks ülesanneteks ja seda eriti 1941/42. a. talvelahingute ajal. Eesti üksuste teeneid ja võite ei tunnistatud, ega märgitud operatiivteadaannetes nende osavõttu lahingutest.

Kui 1942. aasta sügisel anti luba "Eesti SS-Leegioni" formeerimiseks, soovisid eestlased "Eesti Leegioni" kohta saada teada järgmist:

1. Kes määratakse Leegioni ülemaks?  2. Kui suur on arvuliselt Leegioni koosseis? 3. Millised relvad antakse Leegionile?

Algul ei antud eestlastele selle kohta mingit informatsiooni. Siis teatati, et Eesti Leegioni juhiks on määratud Saksa SS-obersturmbannführer Augsberger. Ka teatati, et eesti ohvitsere võetakse Leegioni, kui nad leitakse selleks kohased olema. Lõpuks teatati, et Leegionist saab moodsalt relvastatud motoriseeritud üksus ja seda võidakse kasutada ka mujal kui Eestis.

See kõik ei tulnud Leegioni formeerimisele kasuks. Vabatahtlikud ei taha minna Leegioni. Nüüd hakati "vabatahtlikke" sundkorras Leegioni saatma. Ka saadetakse "vabatahtlikke" eesti politsei ja julgestusüksustest.

Nüüd on kuus aastakäiku noori nimeliste kutsetega kohustuslikku tööteenistusse kutsutud, kus neile teatati, et kui nad astuvad vabatahtlikult Leegioni, vabastatakse nad kohustuslikust tööteenistusest. Nii sunniti neid eesti noori sundkorras Leegioni astuma. Igasuguseid sundabinõusid kasutades on Eesti SS-Leegioni värvatud kokku 8000 meest.

Suureks kahjuks leegionile kujunes asjaolu, et selle 1. pataljon saadeti Ukrainasse ühe Saksa SS-rügemendi täienduseks. Sellega on murtud lubadusi, mis anti värbamisel. On selge, et eesti sõjaväelased pärast seda ei taha astuda Leegioni.

 Eesti Landesdirektor Mäe ja mõned tema alluvad on on esinenud avaliku süüdistustega eesti ohvitseride suhtes, et need olevat unustanud oma kohustused ja ei lähe Leegioni. Landesdirektor Mäe nõuab, et kõik eesti ohvitserid ja allohvitserid annaksid end üles Leegioni. Eesti ohvitserid loevad seda süüdistust põhjendamatuks. Eesti ohvitserid tahavad vaid Eesti Leegioni suhtes rohkem selgust. Eesti sõjaväelaste soov on:

1.  meie ei taha SS-Leegioni, vaid tahame eesti sõjaväe loomist;

2. eesti üksuste formeerimine ja väljaõpe peab toimuma Eestis;

3. eesti üksuste võitlusrinne peab asuma Eesti läheduses;

4. eesti sõjaväeosade [1 või 2 diviisi] juhid peavad olema eesti ohvitserid;

5. üldjuhtimises alluksid eesti sõjaväeosad saksa sõjaväe üldjuhatusele;

6. saksa sõjaväes ja muudes organisatsioonides Saksamaal ja okupeeritud

          aladel teenivatele eestlastele antakse vabadus tagasitulekuks Eestisse;

7. Saksamaa annab relvad, tehnilise- ja muu varustuse ning laskemoona

    eesti väeosade formeerimiseks;

8. saksa sõjavägi annab instruktorid uute relvade väljaõppeks;

 

Kõik need kirjad ja saksa sõjaväe kõrgemale juhatusele tehtud ettekanded ei andnud mingeid tagajärgi. Eesti Leegioni formeerimine ja käsutamine jäi Saksa SD võimupiirkonda. See põhjustas eestlastes suurt tagasihoidlikkust Leegioni suhtes, kuna SD oma natsimeelsete asutustega oli eestlaste silmis ebapopulaarne.

Kuna vabatahtlikult Leegioni minejaid oli vähe, kuulutati 1943. aasta märtsis 1919./1923. aastal sündinud meestele välja omapärane mobilisatsioon. Mobiliseerituile anti võimalus valida, kas astuda Eesti Leegioni, Wehrmachti abiteenistusse, või minna tööle Saksa rasketööstusse.

Mobilisatsiooni tulemus oli väga tagasihoidlik. Suur osa kutsutuist lihtsalt ei ilmunud vastuvõtupunktidesse. Osa aga põgenes Soome. Mobiliseeritutega suudeti vaid mõnevõrra täiendada väljaspool Eestit võitlevaid pataljone ja Eesti Leegioni. Alates 23. oktoobrist 1943 nimetati Eesti Leegion 3. Eesti SS vabatahtlike brigaadiks. See koosnes kahest jalaväe- rügemendist ja ühest suurtükiväegrupist. Pärast formeerimist saadeti brigaad Neveli rindele.

26. oktoobril 1943 kuulutati välja mobilisatsioon 1924. aastal sündinute . Paar kuud hiljem - 12. detsembril - aga 1925. aastal sündinud noormeestele. Ka seekord põgenesid paljud kutsutud üle lahe Soome, kus eesti ohvitserid pidasid plaane eesti diviisi loomiseks. Viimaste mobilisatsioonide tulemused olid aga nii väikesed, et vastuvõtupunktidesse tulnuid ei jätkunud isegi ühe pataljoni moodustamiseks, mistõttu need kasutati ära juba olemasolevate üksuste täiendamiseks.

Samal ajal keelasid sakslased kategooriliselt eestlastel rügemendist suuremaid üksusi moodustada, kuigi eesti poliitilised ringkonnad ja eriti kõrgemad ohvitserid seda korduvalt taotlesid. Suuremate üksuste moodustamist ei peetud võimalikuks poliitilistel kaalutlustel, sest see võinuks tõsta eestlaste iseteadvust ja põhjustada nende nõudmisi mitmesugustele poliitilistele vabadustele ja õigustele. Seda sakslaste plaanid ette ei näinud.

Eesti oma diviiside loomist nõudes lähtuti ajaloolisest tõest, et ükski rahvas, kellel ei ole oma relvastatud üksusi, ei ole võimeline otsustaval hetkel oma iseolemist kaitsma. Eesti Vabadussõda näitas veenvalt kuivõrd otsustavat tähtsust meie riigi iseseisvuse saavutamisel omasid meie rahvuslikud väeosad, kuigi need kandsid Vene tsaaririigi vormi ja olid selle armee ametlikud üksused.

Täide läks ka eest rahva kartus - Venemaa steppidest tuli tagasi vaid väga väike osa NARVA pataljoni esimesest koosseisust. Eesti rahvas oli olnud ettenägelik, kui ta 1942. aastal ei saatnud oma poegi Eesti Leegioni. Saksa väejuhatus paiskas sel ajal kõik oma paremad reservid Lõuna-Venemaale, kust tagasi tulid vaid riismed.

1942. aasta suvel asus Saksa SD Eesti Kaitseliidu [Omakaitse - Selbstschutz] kallale, et ka seda oma võimupiirkonda saada. Eesti Omakaitse juhid olid kategooriliselt selle vastu. Kuid võitjaks jäi ikkagi SD, mis põhjustas Omakaitse juhtide hulgas suurt meelepaha.

Saksa SD valvas, et Ida-Euroopas ei kujuneks puht rahvuslikke vägesid ega võitlust rahvuslike huvide baasil. Sellega raskendas SD suuresti saksa sõjaväe võitlust idarinnetel ja pakkus suurt abi N. Liidu põrandaalusele tegevusele sakslaste poolt okupeeritud maades.

 

Keeldusid saksa vandetõotusest 

Eestlastest mobiliseeritud väeosade võitlusmoraali mahasurumisel sammus saksa Relva-SS esirinnas. 1944. a. kevadel kerkis eesti väeosades päevakorda meeste vannutamise küsimus. Selgus, et sakslased ei luba meie sõjaväelasi vannutada Eesti Vabariigi sõjaväe vandeteksti järgi, sest kõik, mis viitas kuidagi Eesti Vabariigile, oli isegi veel kokkuvarisemise äärel olevas saksa riigis keelatud.

Sakslased teatasid, et kõik meie maaväe üksused, nii vabatahtlikest kui mobiliseeritutest koosnevad, kuuluvad Leegioni koosseisu ja on seega Relva-SS alluvuses, kuigi mõnele väeosale oli vastava varustuse puudumisel välja antud Wehrmachti vormiriietus. Seega tulevat eestlasi vannutada saksa Relva-SS vandetõotuse teksti järgi.

Sakslastel oli kaks vandetõotuse teksti - üks Wehrmachti ja teine Relva-SS vägedele. Viimane oli saksa parteipoliitiline, ega saanud eesti sõjameeste vannutamisel üldsegi kõne alla tulla. Samuti oli eestlastele vastuvõetamatu Wehrmachti vandetõotuse tekst ja eesti väeosade ülemad keeldusid oma mehi sellega vannutamast.

Vaatamata sakslaste vastuseisule vannutasid mõnede väeosade ülemad oma üksuste mehed Eesti Vabariigi vandetõotuse teksti järgi. Selle tulemusel tekkis terav tüli sakslastega, mis kahjustas väeosade võitlusmoraali ja koostööd sakslastega. Sakslased loobusid oma nõudmistest alles siis, kui kindralinspektor J. Soodla neile teatas, et eesti väeosad on täielikult saksa vandetõotuse vastu ja neile surve avaldamisel võivad olla väga tõsised tagajärjed.

Nüüd asuti välja töötama uut, mõlemale poolele sobivat vandetõotuse teksti. Mitu kuud kestnud vaidluste tulemusel jõuti lõpuks küll kokkuleppele, kuid paljud eesti väeosad keeldusid ka selle järgi vandetõotust anda ja neis väeosades jäi vandetõotus üldsegi andmata. Samuti ei andnud vandetõotust Kindralinspektuuri koosseis.

Samuti nõudis Saksa Kindralinspektuur Berliinis 1944. a. juulis kõigi mobiliseeritud eesti ohvitseride kandmist saksa Relva-SS juhtkonna nimekirjadesse. See sakslaste aktsioon põhjustas eesti ohvitseride hulgas tõsise meelepaha. Mitte keegi eesti ohvitseridest ei soovinud sattuda saksa Relva-SS nimekirjadesse. Sellele sakslaste aktsioonile tegi lõpu rinde kokkuvarisemine Eestis.

 

 Eestlased ei soovind kanda SS sümboolikat 

Eesti Leegionis ja hiljem ümber nimetatud 3. SS-Brigaadis nimetati seal teeninud eestlasi "vabatahtlikeks SS-relvagrenaderideks". Hiljem, kui brigaad nimetati ümber 20. SS-diviisiks kadusid eesti sõdurite ja ohvitseride auastmete juurest nimetused "SS" ja "vabatahtlik". Diviisi juures olnud sakslastel jäid need alles. 1943. aastal kandsid eesti leegionärid veel punaseid kraenurki, ning "SS" ehk "välkude" kandmine oli keelatud. Ainult pataljon "Narva" mehed, kui need ühe Saksa SS-diviisi koosseisus rindele saadeti, pidid kandma "SS" tunnuseid.

Enne Leegioni Dembitsa õppelaagrist lahkumist tekkis meestel mõte, et eestlased peaksid kandma oma sümboolikat. Selleks võeti Eesti Vabadusristi südamikust käsi mõõgaga, mille keskel oli täht "E". Eesti sümboolika idee autoriks arvatakse olevat tollane kindralinspektor kindralmajor J. Soodla. Mõtte õhutajaks ja aktiivseks organiseerijaks oli aga leitnant Kilk.

Veel enne, kui saabus vastav luba Eesti oma sümboolika kasutamiseks, valmistati vajalikud šabloonid ja maaliti see Leegioni käsutuses olnud masinatele. Leidlikud mehed hakkasid ise alumiiniumplekist märke valmistama ja õppelaagrist lahkudes kandis enamus mehi vormi kraenurkadel juba Eesti Vabadusristi südamikku.

Sakslased vaatasid kõigele sellele aga kõõrdi ja peagi saabus käsk - kinnitada kraenurkadele Relva-SS "välgud". Et eestlastel neid aga polnud, jäi see käsk täitmata. Vahepeal oli aga kolonel Vent tellinud Tartu arstiriistade tehasest suuremal hulgal nägusaid, metallist stantsitud ja hõbetatud märke. Kui 45. rügemendi esimene pataljon Tartust läbisõidul peatus, andis Tartu linnapea Keerdoja need pataljonile üle. Kuna kõrgemalt poolt polnud märgi kandmise kohta mingit keeldu tulnud, kandis seda peagi kogu 20. diviis.

Kusagil aga nähti selle märgi kandmises rahvuslikku vastupanu ja ühel päeval saabus 45. rügemendi komandopunkti diviisi sakslasest majandusülem, kaasas uued diviisi tunnused ning käsk rügemendi ülemale:

"Diviisiülema käsul saadan Teile alluva rügemendi jaoks uued 20. Relvagrenaderide Diviisile valmistatud tunnused. Need viivitamatult kasutusele võtta ja täitmisest minu kaudu ette kanda."

Selle peale andis rügemendi ülem major Riipalu kirjutajale korralduse, kirjutada valmis teade, et kogu rügement kannab juba ammu uusi tunnuseid.

"Die ganze Gesichte ist doch was anderes“ (asi on siiski teistsugune)," lausus selle peale sakslane ja tõmbas kaenla all olnud pakist välja peotäie musti kraenurki, millele oli halli niidiga õmmeldud veidraid kõverikke. Sellel oli küll arusaadav täht "E", mis pidi tähendama "Estland", kuid mis koos mõõka kujutava kriipsuga oli loetav kui sõna "EI". Keegi juuresolnud eestlastest arvas, et see tähendab "Ei Eestit".

Tund hiljem oli rügemendi käskjalg teel diviisi staapi, kaasas diviisi komandörile adresseeritud kiri. Kaks päeva hiljem tõi diviisi käskjalg kõikidesse üksustesse telegrammi ärakirjad, kus oli öeldud:

"Kinnitan Eesti 20. Relvagrenaderide Diviisi tunnused soomustatud mõõka hoidva käe, mille kõveruses täht "E". Rahvustunnusena kanda vasakul käsivarrel Saksa riigiembleemi all Eesti rahvus- värvides kilpi."

Alla kirjutanud: Himmler.

 

Eestlaste protest SS vormi kandmise vastu  

Eestlaste soovimatust kanda Saksa SS vormi räägib samuti 1944. aastal Relva-SS Ida-alade ülemjuhataja poolt välja antud järgmise sisuga dokument (vaba tõlge, lühendatult):

Der Befehlshaber der Waffen-SS "Ostalnd" *)

Abt. VI AZ: 37 g/7 33/BE/Sal.

Käsitleb: Eesti Piirikaitserügementide kaebusi.

"Viimasel ajal on esinenud arusaamatusi ja tujulangust Eesti Piirikaitserügementide personali hulgas, mis on põhjustatud mõnede arulagedate nn. "isamaakaitsjate" poolt, kes ei mõista poliitilist olukorda. Alati leidub selliseid, kes millegagi rahul ei ole ja "supis juuksekarva leiavad", selles ei ole midagi uut ega erilist. Et see aga ühes üksuses esineb ja iseenesest mõistetavate asjade üle, mis viis aastat bolševismi vastu peetud võitluses igale eestlasele selge peaks olema, tüli tekitatakse, sellest küll aru ei saa. Ometi on sellist "mölisemist" (meckereien) põhjustanud eesti Piirikaitserügementide rõivastamine SS-vormi. Selle vajadusest mittearusaamine on tekitanud mitmel juhul ebameeldivusi. Kaebajad motiveerivad oma nõudmisi järgmiselt:

1. Relva-SS koosneb vabatahtlikest, eesti Piirikaitserügemendid olevat aga mobiliseeritud, sel juhul ei saavat vabatahtlikkuse printsiibist juttugi olla;

2. Relva-SS olevat poliitiline üksus. Eesti Piirikaitserügemendid aga ei tegelevat poliitikaga ja kaitsvat puht sõjaliselt oma maad bolševismi vastu;

Kuidas aga on asjad tegelikult, püüame siinjuures lühidalt selgitada:  Väeosade rõivastamine, ükskõik kas siin räägitakse eesti Piirikaitserügementidest või saksa üksustest, kas Wehrmachtis või Relva-SS-is, on teema, mille üle ei saa olla mitte mingisugust vaidlust. On absurdne selle üle pead murda, miks just see ja mitte teistsugune vorm. /.../ Sõdur kannab selle väeosa vormi, kuhu ta kuulub. Ta tunneb end selles vormis hästi, on selle üle uhke, ega lase seda mustata. /.../ Sõduril pole õigust küsida: "Miks Relva-SS-i ja mitte Wehrmachti vorm?" Kui sõduril üldse midagi küsida on, siis seda, miks kuuluvad eesti Piirikaitserügemendid Relva-SS-i, aga mitte Wehrmachti alluvusse? Ka siin pole midagi vaielda, sest see on juba kõrgemalt poolt otsustatud. Et selle põhjus igale sõdurile selge oleks, siis räägime sellest veidi lähemalt.

Saksa Wehrmacht on Saksa riigi sõjavägi , mille ülesanded on kindlaks määratud lähtuvalt Saksa riigi poliitikast. Wehrmacht koosneb saksa kodanikest, kes Saksa riigi Kaitseseaduse alla kuuluvad. Selle seaduse järgi võib Wehrmachti kuuluda ainult Suur-Saksa riigi kodanik. Me peame küsima:  Kas me oleme Suur-Saksa riigi kodanikud?

Relva-SS on nii oma kuuluvuselt kui kooseisult aga teistsugune, võiks öelda - edasijõudnud. Mis puutub Relva-SS-i kuuluvusse, siis võib öelda, et Relva-SS on Euroopa sõjavägi ja mitte Saksa sõjavägi. Võib öelda, et Relva-SS on poliitiline üksus, sest tema sihiks on bolschevistlikust- anglosakslikust ohust vaba Euroopa ja selline siht on kahtlemata poliitiline.

Kui keegi arvab, et temal, kui eesti Piirikaitserügemendi sõduril ei ole poliitikaga midagi tegemist ja ta tahaks parema meelega Wehrmachti kuuluda, siis näitab see seda, et tal pole vähematki arusaamist, mille eest me praegu võitleme. Mille eest võitleb kogu Euroopa ja sellega koos ka Eesti. Meil kõigil on ühine eesmärk, mille nimeks on - Euroopa rahvaste tulevik ja püsimajäämine. On viimane aeg, et kõik sellest aru saaksid. Ja kui keegi tahab midagi muuta ja ei taha Relva-SS-i kuuluda, siis laimab ta sellega Eesti Leegioni, mis nüüdsest Eesti Diviisi nime kannab ning Eesti piire kaitseb ja pole kunagi oma vormi üle kaevanud.

Mis puutub teise vaidlusalusesse küsimusse, nimelt sellesesse, et SS koosneb ainult vabatahtlikest, kuna Piirikaitserügemendid on mobiliseeritud - siis näitavad selle üle vaidlejad, et nad Euroopa rahvaste vabatahtlikust võitlusest oma tuleviku eest täiesti valesti aru saavad. Muidugi on olnud aegu ja seda just Idasõjakäigu algul, kus väikese inimgrupi vabatahtlikkus asja otsustas ja mõned vabatahtlikud kas Wehrmachti või politseipataljonidesse astusid, et sovjettide vastu võidelda.

Neist vabatahtlikest, kes siis individuaalselt Saksa sõjaväega liitusid, on nüüd välja kujunenud uus mõiste. Nüüd nende üksikute vaba tahe, mil võitlus käib terve Euroopa eest, enam ei maksa. Nüüd on otsustav tervete rahvaste vabatahtlik panus bolschevismi ja selle anglo-ameeriklastest abistajate vastu. Ka Eesti on teda Idast ähvardavast katastroofist teadlik ja asunud koos teiste euroopa rahvastega võitlusse".

 

Ümberasustatavate isikute komisjon

WASHINGTON 25, D. C. September 13, 1950

Hr. Johannes Kaiv

Eesti peakonsuli kohustetäitja

Saatkonna juhataja

9 Rockefeller Plaza

New York.

 

Kallis hr. Kaiv:

Vastan Teie 23. augusti, 1950 telegrammile ja Teie 31. augusti, 1950 sõnumile koos memorandumiga Eesti Komiteelt Ameerika Ühendriikide tsoonis Saksamaal, mis käsitlevad endiste eesti leegionäride probleemi “Ümberasustatavate isikute Ameerika Ühendriikidesse asumise seaduse” alusel.

Sellega seoses teatan Teile, et Komisjon 1. septembril, 1950 võttis vastu järgneva põhimõttelise otsuse:

“Balti Waffen SS üksused (Balti leegionid) erinesid täielikult Saksa SS-ist nii oma otstarbe, ideoloogia, tegutsemise kui liikmete kvaliftsiooni poolest, mistõttu Komisjon otsustas, et vastavalt Ameerika Ühendriikide “Ümberasustatavate isikute Ameerika Ühendriikidesse asumise seaduse” [1] paragrahv 13 alusel, ei ole need organisatsioonid vaenulikud Ameerika Ühendriikide valitsusele, mistõttu nende isikute avaldused, kes soovivad asuda Ameerika Ühendriikidesse elama “Ümberasustatavate isikute Ameerika Ühendriikidesse asumise seaduse” alusel ja kes on olnud Balti Waffen SS liikmed, kaasa arvatud Eesti Leegion, vaadatakse läbi iga isiku puhul individuaalselt.

Siiralt teie

(allkiri)

Harry N. Rosenfield

Esimehe ülesannetes


Välismaalased Relva-SS-is

Kindral Felix Steineri raamatu "Die Freiwilligen" andmetel oli välismaalasi Relva-SS üksustes järgmiselt (arvud on umbkaudsed):

Lätlasi
- 73.000
Azerbaid˛ane
- 20.000
Hollandlasi
- 55.000
Prantslasi
- 20.000
Eestlasi
- 50.000
Ukrainlasi
- 20.000
Kasakaid
- 30.000
Itaalasi
- 20.000
Kaukaaslasi
- 25.000
Norralasi
- 6000
Flaame
- 23.000
Soomlasi
- 1000
Walloone
- 20.000
Rootslasi
- 200
Turkmeene
- 20.000
Teisi rahvusi
- 200
Eesti Leegioni (hiljem Relva-SS Eesti 20. diviis) suuruseks oli ca 15 000 meest. Ülaltoodud arvu (50 000) sisse on arvatud ka teised eesti väeosad (idapataljonid, politseipataljonid jt.), mis taktikaliselt olid kas Wehrmachti, politsei v.t formeeringute koosseisus, kuid allusid tegelikult Relva-SSle. Selle arvu hulka ei ole arvatud lennuväes ja lennuväe abiteenistuses teeninud eestlasi.


PUNAARMEE KAPTENITE VORMID TEISES MAAILMASÕJAS

Punaarmee kapten
Punaarmee kapten "telogreikas"
"Punarmee kapten talveriietes
Punaarmee lennuväe kapten
Punaarmee snaiperite väeosa kapten

SAKSA KAPTENITE VORMID TEISES MAAILMASÕJAS

Maaväe (Wehrmacht) kapten
Aafrika Korpuse kapten kiivriga
Aafrika Korpuse kapten
Sõjaväepolitsei kapten
Sõjaväepolitsei kapten paraadvormis
Lennuväe kapten
Mereväe kapten-leitnant
Lennuväe kapten suvevormis
Langevarjurite väeosa kapten
Waffen-SS hauptsturmführer
Waffen-SS tankiväe hauptsturmführer
Hauptsturmführer Algemeine (põhi) -SS
NSDAP liige