Vaikiv ajastu ennesõjaaegses Eestis

 

 

 

Vaikiv ajastu ennesõjaaegses Eestis

Ka ennesõjaaegses Eestis oli oma propagandaministeerium,  ehkki tagasihoidliku nimetusega -  Riiklik Propaganda Talitus. See asutus loodi 27. septembril 1935. aastal riigivanema Konstantin Pätsi dekreediga. Lähtudes selle asutuse ülesannete ja õiguste loetelust on mitmed aktuaalse ajaloo propageerijad väitnud, et riikliku propaganda talituse loomisel oli riigivanem Konstantin Pätsil ja peaminister Kaarel Eenpalul eeskujuks hitlerlik propagandaministeerium. Kuid nii see siiski polnud.

Kõik ennesõjaaegsed eesti riigitegelased olid saanud oma koolituse vene tsaristliku režiimi tingimustes ja tundsid seetõttu põhjalikult selle „köögipoolt“, mistõttu nii eesti politsei- kui teabeteenistus kasvasid välja Peterburist kodumaale siirdunud ja sealt kaasa toodud kogemustega optantide taimelavast.

Teatavasti oli Pätsil oma propagandajuhtidega pahatihti lahkarvamusi, kuna viimased kippusid tolerantsust osutama seal, kus see Pätsi arvates lubamatu oli. Sel põhjusel toimus sagedane propagandajuhtide vahetus. 30. jaanuaril 1939. aastal loodi president Konstantin Pätsi dekreediga uus, arvult üheksas ministri koht. Sellele kohale määrati Isamaaliidu Keskjuhatuse liige Ants Oidermaa, kes hakkas juhtima Riiklikku Propaganda Talitust, mis ei allunud mitte vabariigi valitsusele, vaid otseselt peaminister Kaarel Eenpalule. Siitpeale viibis kõikidel valitsuse istungitel ka propagandatalituse informatsiooniosakonna juhtaja Ilmar Raudma.

Riiklik Propaganda Talitus oli poliitiline asutus, mille ülesandeks oli avastada ja elimineerida kodanlikku korda ja Konstantin Pätsi ning tema ümber koondunud lähikondlaste režiimi ohustavaid ideoloogilisi diversioone. Propagandatalitus ei huvitanud näiteks kirjandus kui kunst, mitte see, millises stiilis üks või teine kirjanik kirjutas, vaid ainult see, et nad ei kritiseeriks ega parodeeriks Pätsi ja Eenpalu režiimi.

Tekst
Konstantin Päts
Tekst
Kaarel Eenpalu

Samal ajal ei kasutanud peaminister Eenpalu, vastupidiselt levinud ekslikkusele arvamusele, mitte kunagi kirjanduse ja kunsti aadressil karmi käsutooni ja Riiklik Propaganda Talitus ei sekkunud kunagi kunsti küsimustesse bürokraatlike- administratiivsete vahenditega, kuna oldi teadlikud, et kirjandus ja kunst on üliõrnad taimed, mis võivad kasvada ja areneda ainult loominguvabaduse tingimustes. Ka ei püüdnud Pätsi ja Eenpalu režiim käsu ega tellimuse korras mingit ideed kunstivormi ümber  kujundada. Küll aga tegid seda mõned kirjanikud omaalgatuslikult.  Selle kohta paar näidet.

Paksu pahandust tekitas Jaan Kärneri romaan „Tõusev rahvas“, milles näidati noore Konstantin Pätsi tegevust möödunud sajandi algul.  See teos oli nii „positiivne“, et ajas südame pahaks isegi Pätsil endal.

Ka polnud Johannes Sütistele keegi andnud tellimust poeemi „Noor partisan“ kirjutamiseks. Selle ülipatriootilise lugulaulu pani poeet kirja omaalgatuslikult, pidades arvatavasti silmas äsja loodud Pätsi-Eenpalu kirjandusauhinda.

Sääraseid näiteid oli palju. Hurraa-patriootiline umbrohi lokkas eriti aga näitekirjanduses, kusjuures need diletantlikult kirja pandud teosed ei näinud trükimusta mitte propagandatalituse sekkumise tõttu, vaid autorite nõrga enesekriitika tõttu.

 

Ajakirjandus „vaikival ajastul“

Teatavasti valitses ennesõjaaegses Eestis ajalehtede uputus. Ühes ülevaates märgitakse, et 1939. aastal ilmus Eestis ligi 200 ajalehte ja ajakirja. Neist elujõulisemaid oli aga vaid paar- kolmkümmend. Ülejäänud olid kõik üsna kehvas majanduslikus olukorras, kusjuures osa neist eksisteeris vaid väga lühikest aega.

Propagandatalituse ülesandeks oli trükisõna, teatrite repertuaari ja  kunstinäituste väljapanekute kontrollimine, ehk täpsemalt öeldes tsentsuur.  Kui neis avastati midagi režiimivaenulikku, tuli see materjal tsentseerimiseks propagandatalitusele saata, mille töötajad tegid selle kohta kas suulise või kirjaliku ettekande peaminister Eenpalule.

Samal ajal lokkas Toompeal mentaliteet, mis väljendus rahvaasemike ebaesteetilises suhtumises üksteisesse ja ka ajakirjandusse. Kõik loetavamad ajalehed olid parteide teenistuses. Ajaleht „Vaba Maa“ esindas Tööerakonda, „Kaja“ Põllumeestekogusid“, „Postimees“ Rahvaerakonda, „Rahva Sõna“ sotsialiste jne.  Ainult Eesti suurim ajaleht „Päevaleht“ ei olnud otseselt seotud ühegi erakonnaga ja selle peremeesteks olid mitu tuntud aktsionäri (Sihver, Mauritz, Lattik jt.), mistõttu ajaleht oli majanduslikult kindlustatud.

Kõigi nende ajalehtede tonaalsus ei hiilanud korrektsusega, kuna nende omanikud parteide tagatubades nägid poliitika tegemises eeskätt võitlust teiste parteidega. Sealjuures ei kasutatud lahinguväljana mitte ainult Riigikogu, vaid ka oma ajaleheveergusid. Trükimust pidi kannatama veelgi ebasündsamaid väljendeid ja sageli  lausa valet, kui seda väljendati Riigikogu kõnetoolis ja kuluaarides. Kutseliste ajakirjanike kõrval kirjutasid oma ajalehtedele poliitilisi artikleid ka riigikogu liikmed. Neid tunti tavaliselt ära autori väljendusviisi ja luulumõtete põhjal, mida nad tüütuseni korrutasid. Aga ka nende kirjastiili põhjal, mis oli armetult  keskpärane.

Lisaks lahmivale sõjakusele Toompeal seltsis inetu  ja väiklaselt vastastikune purelemine ka ajalehtede toimetustes.  Selline „külm sõda“ oli muutunud lausa krooniliseks, põhjustades rahva hulgas sügavat kibestumist ja tülgastust.

„Vaikiva ajastu“ tulekuga kogu pilt muutus. Nimelt pani propagandatalituse  šeff Kaarel Eenpalu maksma oma programmi,  milles kehtestati järgmised nõuded:

 ­  Ajalehtedel ja ajakirjadel ei tohi olla mitu juhti, vaid neil peab olema ainult üks šeff, kellel on õigus keelata, käskida ja kui vaja, ka karistada;

­ Kõigil perioodilistel väljaannetel peab olema  vastutav toimetaja, keda riiklik võim saab vajaduse korral karistada;

 ­  Propagandatalituse tsensor peab olema avalik ja kõigil teada;

 ­  Hoiduda tuleb ajakirjanikke solvavast eeltsensuurist;

  ­Toimetuste töö peab tuginema trükiseadusele, kus on ära toodud, millest ei tohi kirjutada ja milliseid asutusi  ja ametikandjaid ei tohi kritiseerida. Ainult selline süsteem funktsioneerib laitmatult ja allub kuulekalt riigivõimule;

 ­   Vajaduse korral tuleb tülikaks muutunud ajaleht sulgeda, sellest avalikkust teavitades ja trükiseaduse rikkumise põhjust teavitades;

 ­   Vastutava toimetaja ametisse määraine tuleb registreerida politseis ja saada politseilt tõend tema poliitilise ustavuse kohta. Kriminaalkaristus kandnud isik sellele ametikohale ei sobi;

Paraku esines selliselt üles ehitatud süsteemis funktsionaalseid häireid, mida pidi hajutama ja siluma propagandatalitus. See polnud kerge ülesanne, sest sageli olid need häired seotud kõrgete riigitegelaste nimedega.

Nii näiteks põhjustas 1938. aasta septembris Kadrioru „õukonnas“ (Selter, Grabbi, Tambek jt.) ja ka Pätsis endas sügavat pahameelt Kaarel Eenpalu jutuajamine ajakirjanikega kaitseseisukorra pikendamise küsimuses, kus ebakorrektse tooni kasutamises paistsid silma „Rahvalehe“ vastutav toimetaja Olev Soots ja  „Päevalehe“  toimetuse sekretär  Oskar Mänd. Peaminister Kaarel Eenpalu oli algul oma vastustes ajakirjanike küsimustele rõhutatult tasakaalukas.  Kui aga lehemehed hakkasid valitsuse  sisepoliitikat ja kaitseseisukorda arvustama, tõstis Eenpalu tooni ja teatas, et kaitseseisukord kehtis 15 aastat ka „vana korra“ ajal ja oli maksev Tallinnas, raudteel  ning piiriäärsetes rajoonides. See Eenpalu fraas kaitseseisukorra kui universaalse valitsemisvahendi kohta ilmus järgmisel päeval ajalehtede veergudel, põhjustades  ohjeldamatu keelepeksu.

Sügavalt nördinud Kadrioru seltskond leidis, et Eenpalu oli lobisenud välja riikliku saladuse. Tartu opositsioonilised demokraadid aga leidsid, et diktaatorite triumviraat Tallinnas on kaotanud sündsustunde viimasegi riisme.  Riigikogu liige Jaan Tõnisson,  kohtumisel oma valijaskonnaga, ründas väga teravas toonis peaminister Kaarel Eenpalu, sõjavägede ülemjuhatajat kindral Johan Laidoneri ja siseministrit Richard Veermaad, kelle kätte oli rahuaja kaitseseisukorra seadusega koondatud piiramatu ja ilma  kontrollita võim kodanike vabaduse ja isegi nende varanduse üle.

Ennesõjaaegse „vaikiva ajastu“ propaganda toitus suuresti 1935. aasta detsembris toimunud „vapside“ mässukatsest. Nii Pätsi kui Eenpalu avalikud esinemised olid läbi põimunud viidetest neile segadustele ja vennatapule, mis oleksid järgnenud siis,  kui „vapside“ mäss oleks õnnestunud. Vaid tänu vabariigi valitsusele, see tähendab muidugi Pätsi, Laidoneri ja Eenpalu valvsusele pääses eesti rahvas sellest veresaunast.

Selline oli tolleaegse propaganda üks põhiteese, mida korrutasid mitmesugustes versioonides ikka ja jälle kõik Konstantin Pätsi ümber koondunud võimutegelased. Kui rahvas suhtus sellesse propagandasse sügava ükskõiksusega.

 

Vaino Kallas