MEENUTADES EESTI TAASSÜNDI

 

 

MEENUTADES  EESTI TAASSÜNDI

Vaino Kallas

 

Ajalugu fikseerib fakte, kuid poliitiliste sündmuste kirjapanemisel sõltub nende faktitäpsus sageli sellest, millist riigis olevat poliitlist jõudu sündmuste kirjapanija eelistab. Seetõttu võib neid sündmusi kajastavates kirjutistes sageli kohata ühepoolset suhtumist, kus ühe poliitilise jõu tegevust on püütud rohkem esile tõsta ja teiste poolt tehtut maha vaikida, või siis hoopiski vääralt kirjeldada.

      Nii on see tihtipeale olnud ka Eesti iseseisvumise taastamisega seotud sündmuste kajastamisel.  Kes oli siis kindlameelsem ja õigem eestlane – see küsimus kerkis üles juba kaheksakümnendate lõpus ja on aktuaalne veel praegugi. Kuid kas on sellel küsimusel mõtet vastust otsida? Tegutsesid ju sel otsustaval hetkel kõik nii kuidas oskasid ja suutsid. Tähtis on see, et see ajalooline hetk osati ära kasutada.

Meenutades siinjuures Eesti taasiseseisvumisega seotud sündmusi, püüan valgustada ka mõnda neist sündmustest, millest seni pole veel räägitud ega ka kirjutatud.

 

Laulva revolutsiooni eelõhtul

Pole kahtlust, et laulva revolutsiooni eelõhtul Eestis aset leidnud sündmuste edasisel arengul oli määravaks teguriks ka Nõukogude Liidu võimustruktuuride juhtpositsioonidel olnud inimeste teadvuses toimunud muutus. Kaheksakümnendate keskel sai enamikule NSV Liidu juhtidele selgeks, et vanamoodi edasi minna ei saa. Riigi majandus veeres jõudsasti allamäge. Kuigi igal aastal võeti vastu uusi programme toidu- ja tarbekaupade tootmise suurendamiseks, jäi kauplustes neid iga päevaga aina vähemaks. Puudused elanike varustamises toiduainete ja esmatarbe-kaupadega kordusid aastast aastasse. Oli tekkinud kurioosne olukord. Rahval oli raha palju ja pangas suured hoiuarved, mille puutumatuse garanteeris riik. Kuid selle rahaga polnud midagi peale hakata. Uue teleri või külmkapi saamiseks pidi kaupluses tutvus olema. Toidukaupade valik oli väike ja poeletid pooltühjad. Tööl käimine oli auasi, kuid tööl olles keegi eriti ei pingutanud, kuna selleks puudus stiimul. Tööd tehti vaid viitsimise järgi. Pensionärid võisid oma pensioniga lahedalt oma lapsi aidata. Arstiabi oli tasuta ja kui töölkäimisest isu täis sai, võis lasta end nädalaks või paariks haiglasse panna. Kui olid oma asutuse juhtkonnaga ja AÜ tegelastega heades suhetes, võisid turistina isegi mõnda sotsialismimaasse reisida. Neile aga, kel kõrgemates võimukoridorides oli mõni hea tuttav, oli võimalik isegi mõnda kapitalistlikku riiki külastada.

Tekkinud olukord põhjustas kõrgema võimuešeloni eesotsas olnud juhtivtöötajate teadvuses küll mõningaid muutusi senistes arusaamades, kuid tegelikus elus jäi esialgu kõik veel vanamoodi. Hoovad, mis plaanimajandust liigutasid olid kohmakad ja igasuguste muudatuste tegemine aeganõudev. Nõukogude plaanimajanduses oli üsna tavaline nähe, et mõni suur tehas tootis inertsi mõjul teistele tehastele toodangut, mida need juba ammu enam ei kasutanud. Selline “lattu tootmine” oli  vaid üheks riigi majandust õõnestavaks teguriks.

Tekst
Balti kett

Tekkinud olukord aga kurnas riiki, kuna raha ei ringlenud ja riik kulutas oma ressursid majanduse hingeshoidmiseks. Majanduse reorganiseerimist takistas aga valitsev ideoloogia. Komunistlikule ideoloogiale aga pandi NSV Liidus erilist rõhku ja sellele kulutati kolossaalseid summasid. Üsna suur osa neist summadest läks ka kapitalistlikes maades hingitsenud “vennasparteide” toetamiseks, kus need pidid sedasama ideoloogiat ellu viima. 

Kuid ilma rahata ei pidanud ka ideoloogia vastu. Ja võimu juures olnud “seltsimeestele”, alates NLKP peasekretärist kuni täitevvõimu madalama astme töötajani, sai selgeks, et vana moodi edasi minna pole võimalik.

1985 aasta kevadel tuli Nõukogude Liidus võimu juurde Mihhail Gorbatšov, kes sai enda valitsemise alla sügavas majanduskriisis ja korruptsioonimülkas vaevleva hiigelriigi. Omamata selgeid ekspertide poolt tehtud majandusuuringuid, rajas ta riigi kriisist välja toomise lootused üksnes nõukogude rahva entusiasmile. Kuid vene rahva entusiasm polnud enam see, mis ta oli olnud möödunud sõjapäevil ja sellele järgnenud aastatel. Rahvas oli moraalselt väsinud. “Kaelarihma” lõdvemaks laskmisega olid hakanud arenema sidemed läänemaailmaga ja nõukogude inimestes oli hakanud kasvama soov - elada samamoodi, kui elatakse Läänes.

Kui Nikita Hruštšov paarkümmend aastat varem käis Ameerika Ühendriikides visiidil, võeti teda ameeriklaste poolt vastu enneolemata soojalt. Teda peeti sõnumitoojaks “imedemaalt”, kus polnud tööpuudust, narkomaaniat, maffiat ega kodutuid. Kus arstiabi ja kooliharidus olid tasuta ja tehnika ning teadus kõrgel tasemel. Siis uskus enamus ameeriklasi nõukogude elulaadi “edukusse”. Tegelikult oli aga kogu see välismaailmale  nähtav nõukogude “imedemaa” üks suur “podjomkini küla”.

Veerand sajandit hiljem, kui Gorbatšov alustas perestroikaga riigi majanduse päästmiseks, sai põhiküsimuseks hoopis lääneriikidelt raha lunimine. Maha olid mängitud nii tööstuslik kui sõjaline potentsiaal. Ühel toimunud kohtumisel massiteabevahendite, ideoloogiaasutuste ja loominguliste liitude juhtidega ütles M. Gorbatšov: “Meie olukord on hukatuslik, kuid me ei tohi seda hukatust lubada. Praegune aeg otsustab maa saatuse”.

Järele oli jäänud vaid üks võimalus - lammutada senine “võitmatu” Nõukogude Liit.

 

Eesti saatus polnud siis veel selge.

Eesti paistis teiste liiduvabariikide taustal silma heade majandustulemustega ja suhteliselt kõrge põllumajandusega – eriti aga liha ja piima tootmisega. Kaheksakümnendatel pöörati Eestis põllumajandusele küll suurt tähelepanu ja see andis palju toodangut, kuid ometi jäid meie kaupluseletid päev-päevalt toiduainetest üha tühjemaks, kuna valdav osa toodetud põllumajandussaadustest viidi Eestist minema. Ja lõpuks saabus aeg, kus eesti elanikud võisid kauplusest osta vaid seanahka ja seakõrvu, ehk nn. subprotukte. Rahvas rääkis naljatoonil, et teeme Eestis toodetud toiduained Moskvaga vennalikult pooleks. Anname sealiha “suurele vennale”,  eesti rahvale jääb seakisa ja sõnnikuhais…

Parem polnud lugu ka esmatarbekaupadega. Kuigi Eestis toodeti paljusid elanikele vajalikke kaupu, ei jätkunud neid poelettidele. Defitsiidiks muutusid seep ja hamba-pasta, prillid ja kraadiklaasid, pesu ja õmblustooted, külmikud ja telerid ning paljud teised kaubad. Nende ostmiseks pidi kaupluses olema tutvusi, või siis seisma lõpututes järjekordades. Kuna kaupa ei jätkunud, jäi raha rahva tasku ja see ei laekunud riigikassasse. Partei juhtkond süüdistas kaubandusjuhte riiklike oma ülesannete mittetäitmises, kuid need said kaupu vaid riiklike plaanide ulatuses. Mõnikord eraldas Moskva kaubakriisi leevendamiseks vabariigile ka valuutat, mille eest osteti kaupu välismaalt ja mis siis suures osas vaid oma ringkonna tuttavatele müüdi. Kõik see aga põhjustas rahva hulgas nördimust ja mitterahulolu.

Nõukogude perioodi viimastel aastatel valmistas Eesti partei- ja julgeoleku-töötajatele eriti “peavalu” eesti inteligents ja edumeelsed üliõpilased. Üheks selliseks “herilaste pesaks” oli Tartu. Säälseid linnavõime tegid ärevaks asjaolu, et üliõpilaste ja noortepidudel kanti tihtipeale loosungeid, lauldi laule ja põletati Vabadussõja kangelaste haudadel küünlaid,  mis polnud linnavõimudele hoopiski mitte meelt mööda. Palju halle juukseid julgeolekutöötajaile põhjustasid linnas levitatud lendlehed ja nõukogude võimu kritiseerivad artiklid ülikooli ajalehes. Ülikoolis käis pidev võitlus üliõpilaste ideoloogilise taseme tõstmise nimel, mis aga ei tahtnud sugugi vilja kanda.

Kaheksakümnendate lõpupoole kandus avalik vastupanutegevus Tartu vaimu tugeval toetusel ka Tallinna. Kuigi aastate jooksul oli välja kujunenud dissidentide ring, oli senini toimunud nende tegevus rahva eest varjatult. Nüüd aga hakati oma arvamust julgemalt välja ütlema. Kuid nagu mitmed juhtivad dissidendid on hiljem väitnud, oma riigist siis otseselt veel ei räägitud. Esialgu käidi koos, et oma ideedest ja unistustest rääkida ning mõttekaaslaste ringis aru pidada.

Sisepoliitiline olukord Eestis hakkas muutuma 1986. aasta lõpul, kui avalikustati Moskva keskametkondade kava - rajada Eestisse uus fosforiidikaevandus. Sellele astus avalikult vastu eesti inteligents, keda toetasid meediakanalid. Antud küsimuses toimusid rahvakogunemised ning raadios ja TV-s avalikud depatid. Siitpeale tunnetas eesti rahvas ühtekuuluvuse jõudu, sundides protestidega Moskva ametkondi oma kavatsustest loobuma. 

1987. aasta augustis  loodi esimene poliitiline ühendus – Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG). Ühiskonna edasisel organiseerumisel ja politiseerumisel etendas olulist rolli sama aasta 23. augustil toimunud Hirvepargi miiting, mis rahva avalikult tänavale tõi. Sellel poliitilisel meeleavaldusel olid seni illegaalselt tegutsenud dissidentide sihid ja eesmärgid juba tugevasti kristaliseerunud. Hirvepargis räägitust võttis tugevasti tuld eesti inteligents, kes hakkas tegema ettevalmistusi loomeliitude ühispleenumiks.

Eesti saatus olenes siis aga veel tugevasti sündmuste arengust Nõukogude Liidus. Senini oli Eesti kompartei, eesotsas parteijuhi Karl Vainoga, ajanud tugevat venestamispoliitikat, mis rahva hulgas tekitas suurt pahameelt. See oli Moskva ametlik kurss, mille eesmärgiks oli rahvuste kaotamine ja uue, nn. “nõukogude rahva” moodustamine. Kuid nagu nõukogude ideoloogia elluviimisega sageli juhtus, pingutasid kohalikud  parteijuhid neis küsimustes liialt üle.

1987. aasta sügisel toimunud Teatriliidu kongressil esines eriti terava kriitikaga Karl Vaino aadressil näitleja Tõnu Tepandi, kes ütles:

“Kui seltsimees Vaino on selline inimene, kellest eesti rahvas praktiliselt midagi ei tea, kust ta tulnud on ja kes ta on. Kui tema kõnede ja tegude järgi jääb mulje, et ta ei tunne Eestimaad, tema kultuuri, tema rahvast, tema vajadusi. Kui meie valitsus on niivõrd sõltuv keskvalitsusest, siis tuleb küsida, miks see kõik nii on?”

Tõnu Tepandi tolle aja kohta erakordselt julges ja teravas sõnavõtus oli kogu rahva suhtumine valitsevasse võimu ja parteisse. Nüüd hakati üha sagedamini ja avalikult valitseva võimu ja partei aadressil kriitikat välja ütlema.

1987. aasta lõpul loodi esimene demokraatlikel põhimõtetel tuginev massiorganisatsioon – Eesti Muinsuskaitse Selts. Mõni kuu hiljem moodustati esimene poliitiline erakond - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). Mõlemad organi-satsioonid pöörasid suurt tähelepanu eesti rahvale ajalooliste tähtpäevade teadvusta-misele korraldades Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamist. Mõlemast tähtpäevast kujunes 1988. aastal ulatuslik massiüritus, mida võimud ei suutnud enam takistada

1988. aasta aprillis toimunud loomeliitude pleenumil said vene keel ja venestamispoliitika tugeva kriitika osaliseks. Sellele oli parteijuhtidel raske vastu vaielda, kuna leninlik rahvuspoliitika, mida N. Liidu kompartei ellu viis, pidi ju garanteerima rahvuskultuuri ja keele säilimise. Pleenumil pöörati suurt tähelepanu rahvuskultuuri olukorrale ning avaldati rahulolematust tollase Eesti NSV juhtkonna tegevuse üle. Sääl esitatud nõudmisi toetas lai avalikkus.

Kuidas suhtus kõigisse neisse kriitilistesse väljaütlemistesse võimulatvik? Olnuks ju üsna lihtne sellised kõnemehed KGB-sse viia ja sääl neile “asi selgeks” teha. Miks ei surutud maha juba enne 1988. aasta kuuma suve toimunud esimesi meeleavaldusi Tallinnas? Jõud selleks Matrossovi polgu ja miilitsaüksuste näol olid ju siis veel olemas. Ka polnud siis veel Rahvarinnet ega Eesti Komiteed, kelle vahelesegamist oleks tulnud karta.

Vale oleks arvata, et selle põhjuseks oli hirm rahva ees. Totalitaarsed režiimid pole rahva kartusel kunagi oma eesmärkidest loobunud. Pigem oli selle põhjuseks juhtladvikuni jõudnud arusaam, et ainult sotsialistliku uutmisega olukorda enam  ei päästa ning liikuma pandud jõude pole enam võimalik peatada.

Tekst
Rahvas meelt avaldamas

Et KGB oli partei kõige võimsam relv, pole põhjust kahelda. See julgeolekusüsteem, mille ülesandeks oli kontroll ühiskonna üle, seisis argimaailmast eemal ja tegutses iseseisvalt, jälgides, et kõik laabuks nii, nagu partei oli kavandanud. Tavaliselt ei sekkunud KGB enne, kui selleks oli tõsine vajadus. Muutunud olid ka KGB töömeetodid. Oma eelkäija NKVD töömeetodid, kus ülekuulatavatel käsi väänati ja neid veriseks peksti – olid ajale jalgu jäänud. Julgeoleku süsteem oli hakanud tööle värbama hea haridusega, inteligentseid inimesi.

Kuigi nõukogude julgeolek  oli partei, mitte valitsuse kontrollorgan, ei andnud KGB mitte kunagi oma tegudest aru kohalikule partei keskkomiteele, ega pidanud sellega ka nõu. Tegelikult hoidis KGB isegi kohalikel parteiliidritel silma peal ja informeeris nende tegevusest NLKP Keskkomiteed.

Kuid kohalikku olukorda kontrollis veel ka sõjaväe luure, ehk GRU. Kuna ka kohalikku KGB-d ei usaldatud lõpuni, siis selle kontrollimiseks pidi olema veel teine kontrollsüsteem. Mitte keegi kohapeal, isegi mitte valitsusjuht (ministrite nõukogu esimees) ei teadnud, kui suur oli tol ajal GRU koosseis Eestis ja kes oli selle organisatsiooni juht?

Miks Eestis arenesid asjad just nii, nagu need läksid, oli peapõhjuseks see, et nõukogude venestamisprotsess polnud Eestis veel küllaldlast vilja kandnud. Tegelikult  oli stalinlik rahvuspoliitika kogu Baltikumis läbi kukkunud. Selle poliitika kohaselt pidi siia sisse toodud venelaste mass õpetama kohalikku elanikkonda nõukogude elulaadi järgi elama ja mõtlema. Kuid protsess arenes hoopis vastupidiselt – mitte eestlased ei hakanud venestuma, vaid siia toodud venelased hakkasid oma kombeid muutma ja end baltlasteks pidama…Ka ei olnud tollane eesti juhtkond, erinevalt teiste liiduvabariikide juhtidest, veel niivõrd venestunud. Selle eestimeelne osa, kelle arusaamades ja tegutsemises oli veel üsna palju eestlaslikku vaimu,  mõistis väga hästi, mis rahva hulgas ja selle südames toimub.

Riiklikust iseseisvusest rääkisid siis veel vähesed ja selle võimalikkusesse uskusid vaid üksikud. Liidulepingusse, mis oleks Eesti suveräänsust NSV Liidu koosseisus suurendanud vaid osaliselt, suhtuti aga üsnagi skeptiliselt. 1988. aasta alul tulid neli meest - Siim Kallas, Edgar Savisaar, Mikk Titma ja Tiit Made välja Isemajandava Eesti (IME) ettepanekuga. Esialgu põhjustas see ettepanek rahva hulgas suurt elevust ja huvi, kaotades aga üsna pea oma aktuaalsuse. Üha enam hakkas inimeste teadvuses kristaliseeruma mõte Eesti iseseisvuse taastamisest, ehki avalikult ei juletud seda veel välja öelda.

 

Samm-sammutlt vabanemise poole.

1988. aasta aprillis toimunud muinsuskaitse päevadel toodi esimest korda avalikkuse ette sini-must-valge rahvuslipp. Sama aasta suvel võttis ülemnõukogu presiidium Kadriorus vastu otsuse, kuulutada rukkilill ja suitsupääsuke eesti rahvussümboleiks. Nädal hiljem andis Eesti NSV Ülemnõukogu sini-must-valge lipule rahvuslipu staatuse.

1988. aasta oli eesti rahvale lootustandev. Aprillikuu keskel moodustati Rahvarinne (RR), mis lühikese ajaga kujunes kõige massilisemaks rahvaliikumiseks. Rahvarinde esialgseks suunaks oli maksimaalne reformide taotlemine. Seda polnud aga Moskva nõus lubama, kuid tegelikult just selle peale mängiti. Kui siis Garbatšov oma uutmisplaanidega rappa läks ja talle liidu-leping, kui ainuke võimalik järelejäänud väljapääs meeldima hakkas, ei olnud ka Rahvarinne sellega enam nõus – sest nüüd nõuti Eestile iseseisvust.

Nii rahvuslaste kui Rahvarinde eesmärgiks oli Eesti riigi iseseisvuse taastamine, kuid võimalusi selle saavutamiseks nähti erinevalt. ERSP tõi rahva hulka uusi mõtteid ja ideid. Rahvarinne tõi rahva tänavale ja sellega liitus rahvas ühise eesmärgi saavutamiseks. Teel Eesti iseseisvuse taastamise poole täiendasid ERSP ja Rahvarinne teineteist, kuigi eesmärgi saavutamise teid nähti erinevalt.

Riiklike objektide ja meediakeskuste kaitseks loodi Rahvarinde juurde Kodukaitse organisatsioon. Need sinistes mundrites mehed, olles relvastatud vaid kumminuiadega, asusid esimestena ka Eesti riigipiiri valvama, olles seega meie tänaste piirivalvurite eelkäijad, taludes sääljuures püstipäi nõukogude jõustruktuuride, nagu Nevzorovi omonlaste alandusi,.  

17. juunil toimus Tallinna lauluväljakul Rahvarinde poolt korraldatud 150 000 osavõtjaga massimeeleavaldus, mida parteijuht Karl Vaino koos oma kokku kuivanud meeskonnaga suure hirmuga ootas, kuna ta aimas, et see enneolematu massiüritus võib neid võimult minema pühkida.

Ärevil olid ka eestimeelsed juhid, sest selline erakordne rahvakogunemine oli oma poliitiliste ja rahvuslike kirgedega ettearvamatu ja juhtimatu. Kõige väiksemgi vahejuhtum rahvuslikul pinnal andnuks Moskva tagurlikel ringkondadel põhjust oma ohutunnet üles näidata ja kasutada jõudu. Ja mitte ainult selle massiürituse puhul. Sammus ju Eesti neil päevil otse noateral.

Uue liikumisena kutsuti 1988. aastal ellu Töökollektiivide Liit, mille juhiks sai endise Estoplasti tehase direktor Ülo Nugis. Selle organisatsiooni loomisel etendas suurt osa Rahvarinne.

Töökollektiivide Liit  kujutas endast märkimisväärset revolutsioonilist jõudu, olles võimsaks relvaks liidulise alluvusega tehaste tööseisakute ohjamisel. Samal ajal hakkas eestlaste töökollektiivides üha enam idanema mõte sõltumatust riigist.

Rahvusliku eneseteadvuse kasv eesti rahva hulgas põhjustas omakorda impeeriumi-meelsete jõudude koondumise. 1988. aasta suvel moodustasid Eestis asunud suurte üleliiduliste tehaste juhid vastukaaluks Rahvarindele Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise, ehk rahva hulgas tuntud  Interliikumise, mille peakorteriks sai liidutehas Dvigatel, kus kogu töötajaskond koosnes venekeelsest elanikkonnast. Interliikumise eesmärgiks oli streikide õhutamine riigi infrastruktuuris ning transpordis, püüdes halvata riigi majandustegevust ja takistada eestlaste iseseisvumispüüdlusi.     

Tekst
Vene tankid teel teletorni juurde

Sama aasta sügisel moodustati veel teine Eestis Nõukogude võimu jätkumist taotlev organisatsioon - Töökollektiivide Ühendnõukogu. Nende organisatsioonide toetajas-kond, kelleks olid  valdav enamus Eestis elavaid venelasi, pidasid Eestit nõukogude impeeriumi lahutamatuks osaks. Terava rünnaku osaliseks said tol ajal alles koostamisel olnud keele- ja kodakonsusseadused.

Sama aasta septembris toimus Rahvarinde eestvedamisel Tallinna lauluväljakul järjekordne massiüritus “Eestimaa laul”, millest võttis osa ligi 300 000 eestimaalast. Sellel üritusel kõlas laia avalikkuse ees üleskutse omariikluse taastamiseks.

Samal ajal jätkus rahva ajaloomälu taastamine, millest nõukogude valitsemis-aastatel üles kasvanud põlvkonna teadmised olid üsnagi kesised. Olulist osa etendas siin tsensuuri kammitsaist vabanenud ajakirjandus, raadio ja televisioon, kes aitasid rahvani tuua minevikusündmuste tõepärast käsitlust.

17. veebruaril 1989 kuulutas Eesti Ülemnõukogu Presidium 24. veebruari Iseseisvuspäevaks ja nädal hiljem, Eesti Vabariigi 71. Aastapäeval, heisati Pika Hermani torni taas sini-must-valge lipp. Need eestlaste taasiseseisvumispüüded aga ei meeldinud Interliikumisele ja viimase eestvedamisel toimusid 14. märtsil Tallinnas, Tartus ja Kohtla-Järvel impeeriumimeelsete venelaste meeleavaldused.

23. augustil organiseerisid Eesti, Läti ja Leedu rahvarinded Molotov-Ribbentropi pakti vastase, Tallinnast kuni Vilniuseni ulatuva 600 km pikkuse inimketi, millest võttis osa umbes 2 miljonit inimest.

30. novembril 1989 ütles Töökollektiivide Liidu juht Ülo Nugis Linnahallis avalikult välja Eesti täieliku iseseisvuse nõude. Seni oli rahvusradikaalid sellest rääkinud vaid kitsamas ringis. Laiemad rahvamassid koos Rahvarindega olid siis veel suverään-susnõude toetajad.

Üldise poliitika taustal, mis täieliku iseseisvuse asemel siiski vaid mõõdukat suveräänsust aksepteeris, oli Eesti täieliku iseseisvuse nõude avalik väljaütlemine üsna julge samm. Ja seda seepärast, et tööliskollektiivid olid nõukogude ideoloogia seisukohalt ülitähtsad. Tugines ju kogu nõukogude ajalugu ja propaganda töölisklassi revolutsioonilise liikumise rollile ühiskonnas. Üks asi oli kuulda omariikluse taotlusi vähetuntud rahvusradikaalide suust. Hoopis kaalukam ja ka ohtlikum oli samasugust nõuet kuulda tööliste endi suust.

 

Ohtlik ja otsustav hetk

11-12 märtsil 1990 toimus Eesti Kongressi I istungjärk,  kus deklareeriti Eesti  Vabariigi kodanike tahet taastada Eesti iseseisev riik. Nädal hiljem toimusid Ülemnõukogu valimised kus 105 saadikukohale kandideeris 393 kandidaati. Vastvalitud Ülemnõukogu otsustas kuulutada välja Eesti Vabariigile ülemineku perioodi ning kinnitas valitsuse esimeheks Edgar Savisaare.

4. aprillil 1990 kutsus Mihail Gorbatšov Arnold Rüütli Moskvasse ja hoiatas teda, et kui Eesti NSV Ülemnõukogu ei tühista oma otsust riikliku staatuse kohta, siis rakendab N.Liit Eesti suhtes samasuguseid sanktsioone nagu ta tegi seda Leedus. Teatavasti kehtestati Leedu suhtes majandusblokaad ja Vilniuse viidi sisse tankid.

Vastuseks Moskva ähvardusele tunnistas Ülemnõukogu 12. novembril  Eesti astumise N. Liitu õigustühiseks. Kuid juba paar nädalat hiljem tunnistas ka N.Liidu Rahvasaadikute Kongress Molotov-Ribbentropi salaprotokollide olemasolu, mõitis need hukka ja tunnistas protokollid õigustühiseks ning kehtetuks.

Kuid ikka veel ei tahtnud Moskva kuidagi leppida Eesti iseseisvustaotlusega. 7. jaanuari 1991 toodi Eestisse täiendav kogus dessantväelasi.  Samal ajal alustasid Tallinna suurte liidutehaste töölised Interliikumise eestvedamisel vasturünnakuid eestlaste iseseisvuspüüdlusele ja 15. jaanuril toimus Toompeal impeeriumimeelsete muulaste miiting. Et kaitsta Toompea lossi võimalike nõukogude jõustruktuuride rünnakute eest, hakati sinna rajama barrikaade.

3. märtsil 1991 toimus Eestis iseseisvusreferendum, millest võttis osa ligi 83% valimisõiguslikust elanikonnast. Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamise poolt oli 77,8%.

19. augusti varahommikul 1991 sai kogu maailmale teatavaks, et Moskvas on toimunud riigipööre. Moskva raadio teatas, et võimu on üle võtnud erakorraline Komitee. Mihhail Gorbatšov on võimult kõrvaldatud, kuna tema“tervislik seisukord” ei võimaldavat  tal oma kohustusi täita. Teatatai, et N. Liidu seadused on kuulutatud  liiduvabariikide seaduste  suhtes ülimuslikeks.

Sel hommikul oli plahvatuse oht sellel planeedi kuuendikul suur. Poliitiline riigipööre selles äärmiselt ebastabiilses superriigis ohustas kahtlemata kogu maailma julgeolekut. N.Liidus valitses absoluutselt määramatu segadus. Keegi ei teadnud, kelle käes on võim ja mis võib juhtuda selles riigis tunni, kahe või kolme pärast.

Teadmata oli ka see, kelle käes on N.Liidu tuumapommi must kohver. Mitte keegi ei olnud tol hetkel võimeline selle superriigi lähitulevikku ette nägema. Venemaa ülemnõukogu hoone juures Moskvas olid toimunud lahingud, mille käigus sõjavägi oli jäänud ustavaks uutmismeelsetele jõududele. Sama päeva ennelõunal teatas Boris Jeltsin, et võtab Vene NFSV territooriumil asuvate väeüksuste juhtimise üle.

Eestile oli aga saabnud kauaoodatud ajalooline šanss. Kadriorus asusid kohe hommikul nõu pidama Ülemnõukogu presiidiumi ja valitsuse liikmed. Samal ajal teatas Riiast Balti sõjaväeringkonna ülem, et kolm balti riiki kuuluvad N.Liidu erakorralise seisukorra tsooni ja kõrgem võim siin kuulub sõjaväele…

Eesti julgeoleku komitee aga teatas, et nemad pole mingeid erikorraldusi Moskvast saanud ja KGB jätkab oma igapäevast tegevust.

Lõuna paiku avaldas Eesti Komitee juhatus üleskutse kõigile rahvuslikele jõuduele – tulla kokku ja töötada välja ühine taktika, kuidas riigipöörde vastu seista.  Samal ajal seisid Soome ja Rootsi saatkondade ees ülipikad viisataotlejate järjekorrad, kellede hulgas vilksatas nii mõnegi, varasemal miitingul Eestile vabadust nõudnud, rahvusradikaalist oraatori tuttav nägu, kes oli otsustanud ohu korral riigist lahkuda…

Peale lõunat maabus Tallinna lennuväljal sõjaväelennuk dessantväelastega, kes esialgu jäid veel lennuväljale ootama. Eesti teedel hakkasid liikuma nõukogude armee sõjaväekolonnid. Punalaevastik blokeeris merelt Tallinna sadama.

Stokholmis olnud valitsuse esimees Edgar Savisaar tegi sel hommikul Moskva putši korraldajate aadressil  räige avalduse ja asus kiiresti tagasi koduteele, kasutades Helsingi sadamast Tallinna jõudmiseks kiirkaatrit.

Juhuks, kui legitiimsed Eesti, Läti ja Leedu valitsused ei saa enam täita oma ülesandeid, otsustati moodustada välismaal eksiilvalitsused. Volitused valitsuste moodustamiseks anti  Helsingis asunud Eesti välisminister Lennart Merile, Läti ülemnõukogu esimehe esimesele asetäitjale Ivansile ja Leedu välisministrile Saudarskasele. Samal ajal jagas Lennart Meri Helsingis arvukaid intervjuusid välisriikide ajakirjanikele ning suhtles lääne poliitikutega.

Tallinnas vahistati 37-aastane Moskva sõjaväelane, kellele langes kahtlus Edgar Savisaarele atendaadi ettevalmistamises. Arnold Rüütel kohtus Balti sõjaväeringkonna juhataja esimese asetäitja kindralleitnant Melnitšukiga, kes kinnitas soovi ja vajadust – hoiduda vägivallast. 

 

Eesti iseseisvus on taastatud.

Sel otsustaval hetkel nägid eesti poliitilised jõud Eesti iseseisvumist veel igaüks isemoodi. Eesti Komitee ja parempoolsed radikaalid olid kuni viimase hetkeni seda meelt, et ükskõik, mida tollane Ülemnõukogu Toompeal ka ei otsusta, on see meie õigusliku järjepidevuse seisukohalt õigustühine. Suur osa Ülemnõukogu liikmeist ei olnud rahvuslastega koostööks valmis. Neile tundusid Eesti Komitee nõudmised äärmuslikena ja jutt vabariigi õiguslikust järjepidevusest võõras. Pealegi iseloomustas Eesti Komitee Ülemnõukogu tööd üsna karmilt, süüdistades seda jätkuvalt okupatsiooni teenimises. Seepärast oli otsustaval 19. augusti pärastlõunal vaja teha suuri pingutusi, et leida kompromissi, mis rahuldaks kõigi poliitiliste jõudude osapooli.

Tekst
Riigikogu istung Toompeal

Sel äreval Moskva putši päeval asus Tallinnas Ülemnõukogu spiiker Ülo Nugis täitma lepitaja rolli. Oli vaja suurt riigimehelikku tarkust ja visadust, et tuua erinevate ideede ja põhimõtetega rahvasaadikud Ülemnõukogu valimiste saali, et panna hääletusele Eesti iseseisvuse taastamise küsimus. Oli olemas reaalne oht, et sel otsustaval hetkel ei saada vajalikku 52 häält… Selleks oli tingimata vaja kaasta Eesti Kongressi esindajad ja rahvusradikaalid.

Kuid Eesti Vabariigi väljakuulutamisele oli koos oma isamaalastest mõttekaaslastega vastu Tunne Kelam, kes tunnistasid Eesti Vabariigi taastamist vaid järjepidevuse alusel. Vastuolud kahe erineva leeri vahel olid äärmiselt teravad. Eesti Komitee oli süüdistanud Ülemnõukogu jätkuvas okupatsioonijõudude teenimises. Arnold Rüütlile oli öeldud otse näkku, et tema juhitava rahvuskogu otsused on õigustühised ja jätku see mäng ükskord järele…

Enamusel rahvast oli aga täiesti ükskõik, millise formuleeringu alusel  iseseisvus välja kuulutatakse. Peaasi, et saaks ära kasutatud soodne hetk ja taastataks sõltumatu Eesti Vabariik. 

Tollane spiiker Ülo Nugis on neid hetki meenutanud järgmiselt:

“Radikaalsed parempoolsed jõud olid viimase hetkeni seda meelt, et ükskõik mida me saalis ka ei teeks, on see meie õigusliku järjepidevuse seisukohast õigustühine. Minu hea sõber Kaido Kama näiteks ei tulnud isegi hääletama. Videolindilt võib aga näha, et nende hulgas, kes kõik õhtul kell 23.03 püsti seisavad ja plaksutavad, on palju neid, keda sai ükshaaval töödeldud, nurka surutud – et kas tead, mis siis tuleb, kui sa ei hääleta ja nii edasi. Minu asi oligi sellega tegeleda.

Ja siis ühel hetkel oli selgesti näha, et me ei saa oma otsusele 52 häält muidu, kui peame need radikaalsed ja kõige paremad eestlased kampa saama. Selleks tulid Eesti Kongressi esindajad ühise laua taha tuua.[…].”

Tunne Kelam on meenutanud:

“Samal päeval avaldas Eesti Komitee juhatus üleskutse kõigile rahvuslikele jõududele, tulla kokku ja töötada välja ühine taktika, kuidas riigipöördele vastu seista. See avaldati raadios ja paar tundi hiljem kutsuti meid Ülemnõukogusse. Me läksime nelja inimesega: Sirje Endre, Vardo Rumessen, Enn Tarto ja mina.

Kogunesime Ülo Nugise kabinetti, mis oli inimesi täis ja kus arutati küsimust, mida ette võtta. Meie käest küsiti, kas Eesti Komitee on nõus raadio-  ja telemaja kaitsmisega ja kuidas üldse edasi tegutseda. Meie seisukoht oli ainult, et kaitsta tuleb ilma relvadeta, rahumeelselt. Selle peale läksime Ülo Nugisega koridori, kus ootasid telekaamerad ja me teatasime rahvale, et oleme ühel meelel ja otsustasime koos töötada.”

20. augusti süngel hommikul, kui Tallinna suunas liikus Pihkva diviisi tankikolonn, ei olnud aeg erimeelsuste vaagimiseks enam soodus. Olukord selleks oli liialt ohtlik. Juba mõne tunni pärast võinuks mõni tank pöörduda Toompeale, arreteerida Interrinde löögiüksuse abiga kogu sääl olnud seltskonna ja kehtestada Eestis uue okupatsi-oonivõimu.

Lähenevate nõukogude vägede pressing tekitas Toompeale kogunenute hulgas positiivse tööõhkkonna, kus polnud enam maad rivaalitsemisel. Tulemuseks oli kokk-ulepe, et nii Eesti Kongressi kui Ülemnõukogu liikmetest moodustatakse võrdsetel alustel Põhiseaduse Assamblee.

Samal ajal toimus Vabaduse väljakul suur Rahvarinde massimiiting, kus kõlasid üleskutsed Eesti Vabariigi väljakuulutamiseks. Rahvas mõistis, et on saabunud hetk Eesti iseseisvumiseks.

1991. aasta 20. augusti õhtul kell 23.03 kuulutati Eesti Vabariik taas iseseisvaks. Toompea saalis püsti seisnud ja hääletustulemustele aplodeerinud hääletajate hulgas olid nüüd  ka need, kes kuni viimase hetkeni olid olnud iseseisvuse väljakuulutamise vastu.

Ülemnõukogu otsustas kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku  iseseisvust ja taotleda diplomaatiliste suhete taastamist teiste riikidega. Kuigi ülitähtis dokument oli vastu võetud, ei tähendanud see veel olukorra normaliseerumist. Ei osanud ju siis veel keegi prognoosida reageeringuid Moskvas ega kogu maailmas.

Ka eesti poliitikud kommenteerisid sama päeva hilisõhtul antud intervjuudes seda dokumenti ja ajaloolist sündmust erinevalt:

EV ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel:

“Toimus see, mida olime hulk aega oodanud ja milleni nüüd siis jõudsime. Meie rahvas on unistanud iseseisvusest ja täna ülemnõukogu poolt koos Eesti Komiteega tehtu on oluline samm sellel teel.”

EV peaminister Edgar Savisaar:

“Kui Venemaa Ülemnõukogu homme hommikuni butšistidele vastu peab, siis, arvan, et me oleme võitnud.”

Eesti Komitee esimees Tunne Kelam:

“Seni on kõneldud Leedu mudelist, täna pandi alus originaalsele Eesti teele. Tänu saavutatud rahvuslikule kokkuleppele võis Eesti visandada oma tee iseseisvusele. Sõnum meie ühtsusest, sellest, et ei ole võimalik mängida meie killustatusel, on kõige tugevam sõnum, mida suudame saata nii lääne kui ida suunas.”

Eesti iseseisvus tuli ootamatult, kuigi selle eest oli aastaid võideldud. Rein Veidemann  on nimetatud seda Jumala kingituseks. Eesti sai koos teiste Balti riikidega  selle kingituse juba teist korda ajaloos. Ja mõlemil korral pakkus selle ajaloolise šansi välja meie suur idanaaber Venemaa, kus järjekordselt kippus kord käest ära minema.

See ajalooline kingitus sai võimalikuks seetõttu, et putšistidel Mokvas jäi võimu haaramisest puudu vaid mõnikümmed meetrit. Kui Ostankino telekeskus, mille seintest püüti veoautoga läbi murda, oleks hunta kätte sattunud, oleks ajaloosündmused hoopis teise pöörde võtnud ja iseseisvuspüüdlused nii Eestis kui kogu Baltikumis oleks veriselt maha surutud. Järgmisel päeval peale Eesti iseseisvaks kuulutamist lahkus Pihkva